ÕHUS HÕLJUVAD PUNKTID
Inimesed ehitavad harilikult oma elu mingi punkti peale, mis on täiesti suvaliselt ja juhuslikult võetud. Näiteks masenduja. Või ohver. Või rõõmustaja. Või türann. Kui kord on selline punkt saadud, lambist, siis seda hakatakse tagantjärgi põhjendama, fundeerima, õigustama. Öeldakse endale, et ollakse masenduja (või ohver, või rõõmustaja, või türann, …), ja siis leitakse kokkupuudetes välismaailmaga, et selline hoiak ongi õigustatud. Nähaksegi, et ma olen mannetu, et mulle tehakse liiga, et kõik kasvatab mu jõudu, et inimesed alluvad mulle jne. Ja siis saabki algselt meelevaldne punkt juba õigustatuks. Õigemini, kõik leitud põhjendused mätsivad kinni algse juhuslikkuse, alusetuse, põhjendamatuse. See punkt on inimese enesetehnika kese, see annab talle võimaluse olla enda ja maailma suhtes aktiivne. Paraku on vahel valik välja kukkunud väga nigel, nii et inimene oma sõnutsi tahaks oma sellest aluspunktist lahti saada, nt. masenduja või ohver pole rahul sellega, et nad on nii mannetud või et teised neile liiga teevad. Aga ometi on nii, et just nimelt see ongi neile kallim kui miski muu. Nad on valmis loobuma kõigest, ainult mitte oma mannetusest või ohverolemisest. Nad võiksid võtta teise punkti, lambist, ja hakata ehitama teisi põhjuseahelaid, misläbi nad saaksidki teiseks. Aga just seda nad ei taha. Kõik see valu ja vaev, mida nende positsioon neile kaasa toob, kaalutakse üles turvatunde poolt: niru positsioon, aga ikkagi „minu oma“. Tehakse kõik selleks, et vältida ebakindlust, mida tooks kaasa aluspunkti vahetamine. Ja see näitaks ühtlasi, et neil pole seni „õigus“ olnud, oma õigus aga – ükskõik kui fantastiline ja irreaalne – on inimesele kallim kui ükskõik mis muu.
Me võime hõlpsasti näha, et näiteks nood neli nimetatud positsiooni pole võrdväärsed. Eristame kõigepealt esimesed kaks masenduja ja ohver, tagumisest kahest, rõõmustajast ja türannist. Masenduja ja ohver pole oma olukorraga rahul ning nende vahe on ainult selles, et esimene projitseerib probleemi põhjuse enda sisse, teine aga endast välja. Rõõmustaja ja türann aga on oma olukorraga rahul. Esimesed kaks on seetõttu reaktiivsed ja teised kaks aktiivsed: esimeste puhul lahutub nende teo- ja mõtlemisvõimest energia, mis kulub rahulolematusele, süüdistamisele jt. reaktiivsetele tunnetele. See on vastutöötamine iseendale. Kui naiivselt vaadata, siis absurdne enesepiiramine. Teised kaks aga on aktiivsed, nad ei piira oma teojõudu. Ent kui nüüd võtta need kaks näidet, rõõmustaja ja türann, siis tuleb neid eristada selle poolest (ja erinevus on vahekorra loomuses, mitte pelgalt projitseeringu suunas nagu esimeses paaris), et türann sõltub oma aktiivsuse teostamisel endavälistest asjaoludest, eeskätt teistest inimestest, kes siis on kutsutud talle alluma ja tema käske täitma. Rõõmustaja aga ei sõltu ühestki partikulaarsest asjaolust ega kirjuta ette, milline välismaailm peaks olema, vaid kõik rõõmustab teda (lisab teo- ja mõtlemisjõudu). See tähendab, et türanni aktiivsus on piiratud ning et varem või hiljem lööb välja ka tema endeemne rahulolematus (kui välismaailm just nimelt ei täida tema käsku, ei allu). Ja siis ta muutub reaktiiveks.
(Muide, just seepärast ongi pigem masenduja rõõmustajale lähemal kui türann näiteks, kuna viimane elab aktiivsuse illusioonis, samas kui tegelikult tähendab see lihtsalt seda, et välised asjaolud pole seni veel vastupidiseid argumente esitanud – väga kipakas seisukord. Masendujad-ohvrid aga elavad juba maailmas, kus illusioon on purunenud. Ja masenduja on rõõmule lähemal ka kui ohver-süüdistaja, sest viimane suunab endiselt oma energia pelgalt välisesse, arvates, et niimoodi õnnestub tal oma positsioon lõpuks korda teha – siis kui „nad“ mulle enam liiga ei tee, samas kui masenduja vähemasti aimab, et põhjus võiks peituda temas endas, tema positsioonis, ainult et ta ei tule veel selle peale, et ta võiks just nimelt sedasama positsiooni meelevaldse aktiga muuta. Muidugi on täiesti tinglik öelda, et keegi on lähemal või kaugemal rõõmust – see on pelgalt tõenäosuslik, aga samas, kuidas neid tõenäosusi kontrollida? Kõik reaktiivsed ja piiratud positsioonid on lõputult kaugel rõõmu-positsioonist, sest nad pole veel tulnud selle peale, et võiks midagi ette võtta oma aluspunktiga).
Ja see on nii tragikoomiline, kuidas peetakse võitlust erinevate positsioonide vahel, tõsised näod peas, innukas õhin sees, kaitstes kõige jaburamaid ja pöörasemaid ideaale (nagu: nt. „ma olen mannetu“, „ma olen ohver“ jms). Ja ometi on need saadud puhtjuhuslikult. Inimesed alluvad saatusele nagu parteile või karvasele käele, kes annab neile ette nende saatuse, ja mida nad siis nüüd fanaatiliselt täitma hakkavad. „See aluspunkt ja ei miski muu!“. Ometi hõljuvad nad kõik õhus… Sama hästi võiks sätestada täiesti meelevaldse aktiga uue aluspunkti ja ehitada uut loogikat. Ja sellest mõttetust mängust saab välja murda ainult puhta aktiivsusega, rõõmuga. Lased kõigel end rõõmustada, jätkad oma aktiivsust, laskmata ühelgi olukorral sundida end ehitama-kindlustama hakata „oma“ aluspunkti. Rõõm on aluseta punkt, ja lüüme punkt (teised ei näe oma punkti läbi, see on neile opaakne, ja seepärast nad teda kindlustavadki).
Kõik „minade“ aluspunktid hõljuvad õhus… Lapsemäng…