EI KÄSNADE (Porifera) DISKRIMINEERIMISELE!
Juba pikemat aega kestab apartheid, aga kõik vaikivad! Minu kodanikusüüme ei luba mul enam kauem seda taluda! Ammuilma on leidnud taunimist inimestevaheline segregatsioon rassilisel või religioossel alusel, aga loomariigi peale ei mõtle justkui keegi! Võtame käsnad. Hästi, olen nõus, et nende õiguste tunnustamises on tehtud edusamme. Kunagi peeti neid lausa taimedeks, ent seejärel saadi aru, et tegemist on loomadega. Kena “edutamine” küll! Ühest küljest “ülendati” käsnad küll loomadeks, aga ainult selle hinnaga, et loomade sees loodi segregatsioon: käsnad kui mitte päris “õiged” hulkraksed pandi omaette ja kõik teised, “pärishulkraksed” teisele poole. Parazoa ja eumetazoa. Või et “para-“! Justkui neil oleks mingi puue nonde “päris” loomadega võrreldes! Minul kui ilmaasjade ja olendite suhtes tundlikul inimesel on talumatult valus lugeda laimu, mida päevast päeva käsnade aadressil lendu lastakse. Käsnadel polevat kudesid! Tule taevas appi! Käsnade rakulise diferentseerumise imetlemine peaks üles sulatama ju kõige kalgimagi südame! Meil on kolm kihti: ektoderm, entoderm ja vahehüüvend (ja juba ma aiman: kuna mesodermi asemel on vahehüüvend, siis just seda kasutavad õela argumendina käsnade teotajad!). Ja mis nendes leidub? Pinakotsüüdid, kaelusviburrakud, lofotsüüdid, porotsüüdid, munarakud, seemnerakud, arheotsüüdid, sklerotsüüdid, kollentsüüdid, spongotsüüdid, kerarakud, mikrogranulaarsed rakud, hallrakud, rhabdiferoossed rakud. Ja teie ütlete, et käsnad on vähediferentseerunud ühetaolised tolgused? Ma ütlen teile: te kannatate jubina-kummardamise käes! Te heidate käsnale ette, et tema arheotsüüdid ja teisedki rakud pole kenasti ükskord ja lõplikult paika pandud selleks, kes nad on, vaid et nad võivad kulgeda käsnas teise kohta ja omandada teisi funktsioone. Teie, teotajad, usute, jah, ainult näpuga kombitavaid jubinaid, ja kui teie “jubin” on kord üks, kord teine, siis teie tulete kohe pröökama, et see pole üks õige loom! Et küllap on ta üks pudrupea, kes ise ka ei tea, mis ta teeb, kui kord on siin ja kord on seal. Kuid kulla kodanikud, vaadake kordki ometi käsna ennast! Igal hetkel on tal igasuguseid rakke! Kui üks rakk võtab nõuks ja hakkab teiseks, siis ei jää sinna kohta “auku” järele. See on sama meloodia mängimine teistel keeltel. Kuulake meloodiat ja ärge vahtige jubinaid!
Kuid ma ei öelnud veel kõike! Käsnadel on peale eelpoolnimetatute – tutuut-tutuut, pange hästi tähele! – ka müotsüüdid. Jah, just needsamad kokkutõmmatavad rakud, mis on nagu need, mis esinevad teistegi elusolendite lihaskudedes. Kallis kaaskodanik käsn, keda teie siin siunate, suudab oma poore avardada või kokku tõmmata ja väga erineva tugevusega veevoolu juures hoida oma läbivoolu väga kitsastes ja täpsetes piirides. Ja tema polevat indiviid! Ma teile näitan, masuurikad-häbematud! Peale selle vaheldab käsn aktiivsuse ja passiivsuse perioode – ja mitte lihtsalt mingi keskkonna “mõjuri” peale (oi kuidas te armastate kõiksugu selliseid “mõjureid”, te lojused ja tainapead!), vaid endogeenselt, iseenesest. Tahan, võtan kätte, ja olen vagusi. Tahan, ja siis jälle tegutsen. Et käsn ei mõtlevat, kuna tal pole närvirakke! Kulla ohmud-kõlupead! See on sama hea kui väita, et amööb ei saa seedida, kuna tal pole magu! Muidugi saab! Ta teeb seda lihtsalt teiste vahenditega. Aga teie, jubinakummardajad, otsite ainult oma harjumuspäraseid hujunne, ja kui te neid ei leia, siis tõttate järeldustele ja hakkate pori pilduma!
Ja auväärsed väljaanded ei häbene väitmast, et käsn olevat liikumatu, sessiilne! Püha müristus, välk ja pauk, tuhat ja tuline, kirevase päralt! Himmeldonnerwetter! Jälle te vahite ainult käsna üht osa – nüüd ajalises plaanis. Te jõllitate ainult täiskasvanud käsna, kes tõesti on sessiilne. Aga käsna vastne ujub ju ringi nagu noor jumal! Ja teie ütlete, et käsn olevat liikumatu! Käsn on nagu inimene, noorest peast kimab ringi, siis etableerub, soetab eluaseme ja jääb paikseks. Mulle tundub, et enamik inimesed on oluliselt “sessiilsemad” kui käsnad. Justament – kes teisele nime annab, see ise seda kannab! Te istikud-sitsikud!
Kas teil, lugupeetud odratolgused, on üldse aimu, kui peent tööd käsn teeb? Olete te korragi püüdnud ennast tema nahka panna? Käsn õgib osakesi vahemikust 50 mikromeetrist kuni 0,1-ni. Kõik nokib välja. Ja kõik pistab pintsli, mis aga sellesse vahemikku mahub ja süüa sünnib. Ja milline koostöö! Arheotsüüdid korjavad kõigepealt suurema kraami välja. Siis läheb peenem kraam edasi, kuni jääb kaelusviburrakkude tagaosa puhmastikku kinni. Ja oleks, et töökad kaelusviburrakud ise kalli kraami nahka paneks! Ei! Nad annavad selle kohe edasi arheotsüütidele, kes seda seedima hakkavad, ja pärast toitu kõigiga jagavad.
Te tahate väita, et käsnad pole õiged hulkraksed, kuna üksikrakkudeks lahutatuna nad mitte ei võta nõuks maha kärvata nagu inimene enamasti sel puhul, vaid koguneb taas kokku käsnaks. Ja mitte suvaliseks, vaid just oma liigi käsnaks. Võite pressida kaks eri liiki käsna läbi tiheda sõela, nii et nad laiali lagunevad, ja nad kogunevad taas kokku kaheks käsnaks, kummagi liigi käsna rakud omaette. Milline külgetõmme ja armastus üksteise suhtes on sellise hulkrakse rakkudel – ja teie ütlete, et ta olevat puudega ja “para-“! Tõesti, ma ütlen teile, hoopis inimene, imetaja ja selgroogne on üks “para”, et tema rakud üksteise suhtes nii ükskõiksed on, et pärast lahutamist ei viitsi enam uuesti kokku tulla, vaid löövad käega ja ühinevad parem mõne muu liigiga, näiteks vaglaga, andes talle pisut energiat.
Ma arvan teadvat, miks te ogarad-ongerdikud käsnu nõndamoodi maha teete ja üritate neid niimoodi iga hinna eest kõrvale ja tagaplaanile suruda. Te kadestate neid. Kadestate nende voolavust – ei ole sellist militaristlikku-totalitaristlikku drilli nagu näiteks inimese kehas, kus epiteelkude on epiteelkude ja lihaskude on lihaskude ja ei mingit kobisemist! Vaid meie, käsnad, võime enda sees ringi uidata. Ja teie, ohmoonid-tohvunskid, kadestate nende vastastikust abi. Ei anna kaelusviburrakk mitte käsu peale, vaid vabatahtlikult, heast südamest, sooja tundega. See on tuhande miili kaugusel inimlikust kalkusest ja kamandamisest! Te kadestate nende sisearmastust, mis pole mingi selline käsumajandus nagu “arenenud” loomadel, vaid spontaanne vaba akt. Jah, ma ütlen teile, käsnateotajad – te teotate käsnu, sest te olete iseendas käsna alla surunud, välja tõrjunud!
Kutsun üles võitlema käsnade õiguste eest ja lõpetama nende diskrimineerimise!
P.S. Valimised on lähenemas ja on saabunud õige aeg käsnade probleemile tähelepanu juhtida. Kutsun kõiki üles meeleavaldusele! Võtame kõik homme kell pool kuus plakatid – kus puudutame eespoolmainitud valuküsumusi – ja ronime vanni, riietega! Vanni sellepärast, et käsnad elavad vees. Riietega sellepärast, et kui me näeme paljast ihu – teise või enda oma –, siis tekib meil kihu ja meie mõtted muutuvad inimlikuks ega tungi sügavamale, käsnade juurde.