deiksis

DEIKSIS

NELI OSUTUST[1]

LAUSUNGIST LAUSUMISE POOLE JA EDASI

1) Pea

Kõigepealt teen ekskursi keele genealoogiasse ja seejärel räägin nelja tüüpi osutamisest, vastavalt keele neljale “mõõtmele” (vrd. Deleuze 1969: 22-35): osutamine (1) objektile, (2) subjektile, (3) tähendusele ning (4) algsele näole. Seal, kus ma nendest osutustest kõnelen, olen sulgudesse lisanud prantsuskeelse termini vastava keelevalla kohta.

2) Keelevahekord on tekkinud meelevahekorrast, ja sel moel, et vahendamine meelelise maailma sees sai lõpmatuks ja iseseisvaks. Sellise vahendamise vahendit kutsutakse tööriistaks (mis näitab oma iseseisvust masinana). Meelelise maailma vahendamine sai lõpmatuks siis, kui need vahendid muutusid lõputult itereeritavateks (said töö – kui korratava sellesama tegemise – vahenditeks): vahend, et teha vahendit, millega teha vahendit, millega... jne. Loomad kasutavad ka vahendeid – eeskätt oma keha – aga need pole iseseisvad ega/või lõputult aheldatavad.

Tööriistadega tekib omalaadi “vaheilm” subjekti ja objekti pooluse vahel. Tööriistade olemuseks ongi vahendada, viidata endast välja, ning nende omaolemine taandub miinimumini (ta on olemuslikult millegi jaoks, vt. Heidegger 1993: 69). Tööriist on nagu märk, mis viitab oma rakendusobjektile ja on seda parem, mida vähem teda ennast märgata on. Kui riist “töötab”, siis me teda ei märka; me märkame tööriista alles siis, kui ta läheb katki, st. lakkab olemast toimiv tööriist. Tööriista puhul on oluline tema funktsioon (ülekande liik) – mis on tema ideaalseks vormiks. Tööriistastik (funktsioonide ehk vahendamiste kogum) sätestab indiviidist sõltumatu objektiivsusesfääri.

See sfäär nõuab esiteks võimsamat mälu kui indiviidi meeleline mälu. Tööriistasfääri aluseks on indiviidiülene “kultuurimälu”. Selle abil saab eksplitsiitselt kättesaadavaks indiviidi eelne aeg. Teiselt poolt on see baasiks suurematele tulevikuennetustele, planeerimistele. St. olendi ajahorisont avardub hüppeliselt nii mineviku- kui tulevikusuunas. Samas tõmbab see meeleolendid ka olevikus tihedamini kokku, reeglistades nende vahekordi, manipuleerides eeskätt seksuaalnenergiaga (kuulus intsestikeeld, igasugused “naistevahetamise” mehhanismid). Seega on tekkinud meelevahekorra suhtes kõrgem vahekord.

Seda vahekorda nimetame keelevahekorraks. See on ontoloogiline määrang, mis hõlmab nii tööriistavahekorda kui kitsamas mõttes keelelisi nähtusi. Keelevahekord on meelelise maailma ülekandmine meelelise maailma enda sees – “meelega”. Keel ise (kitsas mõttes) võis alguses olla žestiline (vt. Tenjes 2001) ning keelevahekorra evolutsiooni puhul näeme, kuidas tema kehalisus on nagu tööriistadelgi järk-järgult vähenenud (žestiline > hääleline > kirjaline): ta saab üha “ideaalsemaks” vahendajaks. Selles on üha paremini (artikuleeritumalt) hoitud keelevahekord.

3) Osutamine objektile (débrayage, “käigulahutamine”). Greimase ja Courtési järgi (1993: 79-82, märksõna „débrayage“) on kõik, mis keeles ilmneb, lausung. Nad rõhutavad, et lausuja (lausumise subjekt) ei ilmne keeles kunagi, kuigi keeles on vahendeid (embrayage, “käiguühendamine”), mis loovad efekti, justkui oleks lausuja lausungis kohal, nt. sõnad “mina”, “siin”, “praegu”. Esmane on keeles aga mehhanism, mis projitseerib ego-hic-nunc punktist lausungi aktandid ja aegruumilised koordinaadid, st. mis projitseerib mitte-mina, mitte-siin ja mitte-praegu.

Niimoodi sätestatakse meeleliste indiviidide ülene objektiivsuse[2] vald. Pelgalt meelevahekorras sellist valda ei ole ja olend liigub oma subjektiivsuse[3] sfääris. Selle kultuurilise valla (“vaheilma”) vahendusel viidatakse maailmale. Maailma objekte võib jagada laias laastus imaginaarseteks (kus domineerib meeleline aspekt) ja sotsiaal-sümboolseteks (kus domineerib laias mõttes keeleline aspekt). Kui deiktik on tühi osutivorm, mis saab sisu lausumise kontekstist, siis seda tüüpi deiktikute keelelisteks näideteks võiksid olla “see”, “ta”; “kõikjal”; “alati”.

Seda tüüpi osuti loogiliseks vormiks on eitus: sätestatakse mitteisik, mittelausungikoht ja -aeg. Tema loogiliseks kriteeriumiks on tõene/väär. Kui osutus vastab tegelikule asjade seisule, on osutus tõene; kui mitte, siis väär.

4) Osutamine subjektile (embrayage). See on, Greimase ja Courtesi “käiguühendamise” (embrayage) eeskujul, “lausumise juurde naasmise efekt” (Greimas&Courtes 1993: 119), nii et tekib lausungi subjekti ja lausumise subjekti samastumise illusioon. Täiel määral ei ole see läbiviidav, sest see tühistaks igasuguse kõne. Talle eelneb loogiliselt “käigulahutamine” (débrayage), mis sätestab lausungiinstantsi, ent mis tagasimõjuna artikuleerib teda tootvat lausumiseinstantsi. Sel moel luuakse lausumise “imaginaarne koht”, mis annab subjektile “illusoorse olemisstaatuse” (ibid., lk. 127).

See tuleb keelelis-kultuurilise vahenduse, objektiivsusesfääri kaudu justkui “tagasi” subjektiivsesse maailma. On oluline, et see maailm on omakorda binaarselt liigendatud[4]; vastava osutamistüübi keelelisteks näideteks on “ma/sa”, “siin/seal”, “praegu/siis”. See suhe on implitsiitselt juba meelevahekorras; nüüd see eksplitseeritakse. Erinevus meelevahekorrast seisneb selles, et kui seal on meel (“ma”) ja meeleobjekt (“sa”); nende suhe on aga implitsiitne, siis keelevahekord algab just selle suhte eksplitseerimisega (“ta”, käigulahutamine).

Seda tüüpi osuti loogiliseks vormiks on topelteitus: “Nõnda tundub, et käigu sisselülitamist võib tõlgendada nii, et see eitab mittemina (mis tekkis lausungiruumi loonud esimese eitusega)” (Greimas&Courtés 1993: 120). Tema loogiliseks kriteeriumiks on tõepärane/petturlik, mis on avaram kui eristus tõene/väär, sest kartesiaanliku kahtluse mudelis võin ma eksida (osutada vääralt), ent see ei muuda asjaolu, et mina eksin. Eksimine ilmub mulle tõepärasena. Kui sellele liitub deviantne kavatsus, on tegemist pettusega.

5) Osutamine tähendusele (enontiation) viitab tähenduse endassesuletud[5] sõõrile. See on keele abstraktne südamik, mis keelt lahti hoiab, keele paradigmaatiliselt üksteiseleviitav kompleks ning süntagmaatiliselt lõpmatult edasi ja tagasi viitav joon (keele süsteem sün- ja diakroonselt). See tagab keele objektiivsuse, annab tõe tingimuse.

Seda tüüpi deiktikute keelelised näited on “see on”, “see tähendab”, “sest et”, “kuna”, “niisiis”; artikkel, ana- ja katafoorid (mis viitavad kitsas mõttes keelelistele objektidele, keeleüksustele). Nendega on keel nagu mördiga ühendatud tähendustervikuks.

See on eitamise ja topelteitamise alus. Selle loogiliseks kriteeriumiks on tähenduslik/tähendusetu (absurdne). See on omakorda avaram eristus kui tõepära ja petturlus, kuivõrd ka petmine on tähenduslik (ja isegi erilisel määral).

Nimetatud kolm osutust jäävad lausungi sisse: lausungi lahtilükkamine (käigulahutamine); lausuja tagasitoomine (käiguühendamine); sellise lükandi-tõmmitsa mehhanism.

6) Osutamine algsele näole (sens) tõmbab omakorda tähendusesõõri absurdi kaudu kokku ja puudutab reaalselt meelt (lausujat). See tähendab, et siin eksplitseeruvad puhas (kokkutõmmatud) keel ja puhas (laialilaotuv) meel. See on meele märkus, mis on võimalik tänu sellele, et meel on iseendast keele kaudu eristunud. Sügavamas mõttes aga eksplitseerub keele ja meele erinevus, mis annab igasuguse erinevuse puhta vormi (erinevus kahe erineva erinevusterežiimi vahel). See erinevus ongi “algne nägu”[6].

Põhimõtteliselt võib seda tüüpi deiktikuks olla iga asi. Eksplitsiitsena on selliste osutitena mõeldud miniatuursed lookesed või laused, näiteks: “Kus oli su algupärane nägu enne su vanemate kohtumist?”[7], “Enne kui Aabraham sündis, olen mina!” (Jh 8,58), “kanal on kolm jalga“[8]. Need on absurdsed (tähenduseta[9]) laused, mille mõtteks[10] on osutada algsele näole. Neil pole tähendust, aga on mõte.

Sellise osutamise loogiliseks vormiks on kolmekordne eitus[11]: tähendus on eituse (objektiivsus) ja eituse eituse (subjektiivsus) mäng, aga absurd eitab seda, peatab selle. See, mis aga niimoodi välja tuleb, on puhas mõte, mis on alati jaatav. Puhas mõte pole muud kui olemasolemine (kestmine, muuks-saamine[12]) ise; osutamine algsele näole pöördub olemasolemise poole ja jaatab seda.

7) Saba

Keeleline olend on suunatud maailmale: selles suunatuses loob ta ühest küljest maailma kui objekti, ja teisest küljest iseennast kui subjekti (Greimas&Courtés 1979: 28). (1) Enese peegeldamine objektiivses maailmas on (2) subjekti artikuleerimise eeltingimus. Esimene on “teaduslik” ja teine “kunstiline” aspekt. Keelelisel olendil on kaks keha: keeleline, mis moodustub mina artikuleerimisest (paralleelselt maailma artikuleerimisega) ja mis on võimalik tänu keelekehale ehk tähendusevallale; ning teiseks meeleline keha ehk lausuja, mis lausungit toodab ja mis ise lausungis kuidagi ei esine[13]. (3) Sellest kõigest – “kõigest” – saab rääkida tähendusevallas, mis võimaldab sellist kaksipidist liikumist. Too on “filosoofiline” aspekt.

See kõik jääb aga lausungi ehk keele sisse. On õige, et keelest ei saa minna välja (“minu keele piirid on minu maailma piirid”), küll aga saab (4) minna keele piirile – kus ta kohtub meelega. Selleks on vaja keel silmapilguks absurdi abil peatada, “kokku tõmmata”. Siis saab märgata meelt – et meelt kuulda, peab keel püsima vaikuses. See jõuab tõesti lausujani (meelekehani), sest ta (lausungi illusoorne subjekt) saab lausujaks – kahe keha eraldatus kaob selles saamises. See on vabameelsus ja -keelsus (kui “keeles pole konti”), meele ja keele vabanemine.

Nelja juhtumi loogilised kriteeriumid on üksteise sisse pugenud (emboîtement) ja avaramat kriteeriumit käivitab kitsama kriteeriumi “negatiivne” pool. Subjektiivne tõesus on objektiivsest laiem ja me avastame ta tähelepanekuga, et ka väär lausung võib olla tõepärane, öeldud “heas usus”. Sellest omakorda on laiem tähenduslik tõesus, mille me avastame tähelepanekuga, et ka petturlik, “halvauskne” lausung on tähenduslik. Kõige avaram on algupärase näo tõesus, kuivõrd ka tähenduseta lausel on mõte. Kõikidel osutamistel on mingi mõte; selleks mõtteks on viimases järgus olemasolemine ise[14]. Algse näo osutamine on seega kõige viimane ja avaram, aga samas tuleb ta ka esimesena, sest objektiivne osutamine juba implitseerib olemasolemist. Osutamiste dialektika on olemasolemise eksplitseerimine, võimendumine.

Kitsalt keeleliste vahenditega ei ole võimalik jõuda lausungi subjektini, konkreetse kõnelejani. Ometi on keele kaudu võimalik sinna jõuda, keelt erilisel, „vaikival“ ja „vaigistaval“ viisil kasutades, kasutades mitte keele elemente, vaid keeleelementi ennast. Keel ei toimi siin enam kui kommunikatsioonivahend, vaid kui olemise tõe ilmnemise „koht“. See ongi „lausungi subjekt“, mis pole enam käigusisselülitamise tekitatud illusioon, vaid universaalne kohalolu, mida kogu kitsas mõttes keeleline tegevus eeldab.

Bibliograafia

BENVENISTE, E. 1966. Problèmes de linguistique générale. Paris: Gallimard.

CHAN, W.-T.1973. Sourcebook in Chinese Philosophy. Pinceton: Princeton University Press.

DELEUZE, G.1969. Logique du sens. Paris: Minuit.

GREIMAS, A. J.; COURTÉS, J. 1979. Sémiotique. Dictionnaire raisonné de la théorie du langage. Paris: Hachette.

HEIDEGGER, M., 1993. Sein und Zeit. Tübingen: Max Niemeyer Verlag.

LAKOFF, G.; JOHNSON, M. 1980. Metaphors We Live By. Chicago-London: University of Chicago Press.

LAKOFF, G. 1987. Women, Fire and Dangerous Things. Chicago-London: University of Chicago Press.

NIETZSCHE, Fr. 1993. Nõnda kõneles Zarathustra. Tallinn: Olion.

SUZUKI, D. T. 1996. Zen Buddhism. Selected Writings of D.T. Suzuki. New York-London-Toronto-Sydney-Auckland: Image Books.

TENJES, S. 2001. Keele žestilise päritolu hüpotees. – Keel ja kirjandus, 10-11.

Summary

Four indications. From utterance to uttering and further.

I start with a brief exposition of language’s genealogy and distinguish then between four indications: to object, to subject, to signification and to primary face.

1) Indication to object establishes utterance that is independent from subject, timeless, and objective. Examples of deictics: it; everywhere; always. Its logical form is negation (non-person, non-place or time of uttering).

2) Indication to subject refers back to the subject of uttering, never attaining it. It is composed of dyads: I-Thou, here-there, now-then. Its logical form is double negation.

3) Indication to signification refers to the self-enclosed sphere of signification. Deictics: it is, that is, because, then, so; article, ana- and kataphores (referring to the linguistic „objects“). This is the foundation of negation and double negation.

4) While all the previous indications remain in the fraimwork of utterance or signification, the indication to the primary face encircles the sphere of signification with the help of certain strategies (absurdity, astonishing etc.) and in this way touches in fact the subject of uttering, the concrete person or better the universal form of subjectivity implied in him/her. Such kind of „deictics“: „Where was your primary face before your parents met?“, „Before Abraham was, I am“, „A chicken has three legs“. Its logical form is triple negation, which is nothing but pure affirmation, affirmation of existence.

[1] [Ilmunud kogumikus: D. Monticelli, A. Treikelder (toim.). Deiksis. Lausungist lausumiseni ja vastupidi. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2. kd, lk. 495-502.]

[2] Tuleb muidugi rõhutada, et tegemist on inimliku objektiivsusega, mille struktuur tuleneb inimese keha-meelelisest ülesehitusest (mis tingib fundamentaalsed baastasandid, orientatsioonilised ja ontoloogilised metafoorid). Vt. Lakoff&Johnson 1980 ja Lakoff 1987.

[3] Nagu me ütlesime: inimese objektiivsus on subjektiivne selles mõttes, et ta on inimlik, aga küsimus on selles, et selle “subjektiivsuse” sees on eksplitsiitne eristus subjektiivse ja objektiivse vahel. Meelevahekorras ilmneb see implitsiitselt vaistuna.

[4] Nii et keeles on kahesugust dialoogilisust: „ma-sa“ on kultuurisisene dialoog, „(ma/sa)-ta“ on dialoog kultuuri piiriga (algne "käigulahutamine").

[5] “Kaks “referentsi”, millega püütakse pääseda keele suletud universumist välja ja haakida ta mingi välisuse külge – referents subjektile (lausumise instantsile) ja referents objektile (inimest ümbritsevale maailmale kui referendile) – tekitavad lõppkokkuvõttes ainult illusioone: referentsiaalset ja lausumislikku illusiooni” (Greimas&Courtés 1993: 120).

[6] Primary face, vt. Suzuki 1996: 236-240. Harilikult me tunneme oma nägu eeskätt välispidiselt (peeglist, fotodelt). Algsele näole osutamine läheneb näole seestpoolt, kuni jõuab pinnale. See pind ongi „algne nägu“, erinevus(tumine) - mis, nagu selgub, on algusest peale olnud, kosmose alguses.

[7] Chan/zen-budismis levinud gong-an/koan.

[8] Viimane on Hui Shi (380-305 eKr) lause (Chan 1973: 234).

[9] Tähendus on neil muidugi olemas, aga see on sekundaarne.

[10] Tähendus on osade, olevate funktsioon; mõte on terviku, olemise funktsioon.

[11] Vt. Zarathustra kolmekordne eitus (erinevalt Hegeli topelteitusest): Nietzsche 1993: 193 („Kõrgemast inimesest“).

[12] Keele peatamise kaudu ilmneb meele (või „algse näo“) saamine.

[13] Võiks öelda, et keelevahekorra režiimis meeleline keha esineb ehk tuleb esile lausungitena, läbi keelelise keha.

[14] Mõtte tõde on olemasolemine, olemasolemise tõde on mõte, tõe mõte on olemasolemine, olemasolemise mõte on tõde, tõe olemine on mõte, mõtte olemine on tõde.