EESSÕNA
“Sõnamürk” on Eesti Humanitaarinstituudis bakalaureusekraadi taotlemiseks esitatud diplomimäng. Seda ajendas kirjutama praktiline probleem kahe erineva kirjutamisstiiliga, mis näisid tingivat ka erinevat sisu. Käesolevas teoses peegeldub see esimese osa (“Kujunemine”) ja teise osa (“Muundumine”) erinevuses. Erinevalt kirjutaja varasematest katsetustest on nad esimest korda koos ühes käsitluses.
Esimese stiili üheks oluliseks tunnuseks on teatav skeem, mida rakendatakse erinevatele nähtustele. See annab selgelt struktureeritud hierarhilise ja lineaarse käsitluse. Teine stiil seevastu sarnaneb rohkem munale, mis pakitseb keskelt ja kasvab erinevates suundades korraga. Tulemuseks on galaktika, mida tuleb vaadata ruumiliselt ja mis lineaarse esitamise korral moondub tugevasti.
Siit tuleb ka teose kahe osa erinevus. “Kujunemise”-osas on rakendatud ühte ühesugust skeemi evolutsioonile, nii et ühesuguste mõistete ja skeemidega on kirjeldatud väga erinevaid olukordi ja olendeid. See on kahtlemata väga ühekülgne ja “progressivistlik” pilk üleüldisele arengule, samas kui looduses ei toimu areng sugugi alati “edasi”, vaid liigub tihti ka “tagasi”, lihtsama poole. Selline käsitlus ei tahagi muud, kui eristada teatud hulka tasandeid, jättes lahtiseks süsteemi kogutoimimise. Küsimuse all on teatavate olendite kujunemine, eristades nendes kasvavat arvu “kihte”. Niimoodi moodustub vektor, mis osutab “tehnilise utoopia” suunas, kus tehnika topeldab uuesti kogu oleva ning avaneb uus suur tasand pärast leeme, meele ja keelevahekorda. Kuna see pole päriselt siiski toimunud, on tegemist ainult hüpoteesiga.
“Muundumise”-osas on püütud avada võimalusi, mis avanevad keeleolendi puhul, ning järgida teist suunda kui esimeses osas. Selleks teistsuguseks teeks või arenguharuks on mitmepalgeline vastutöötamine esimesele suunale. Nimelt võib keeleolend astuda tagasi oma tegutsemiselt, viivitada sellega, mis tal parasjagu ees ja käsil on, ning pöörduda selle esi ja käe enese poole. See on loomingupunkt, mis on hoopis teistsugune tegu kui pidevalt enda ette kukkuv tegutsemine või valmistamine. Sellises viivituses avaneb eksistentsi tiinus. Ka sellel harul on oma utoopia, milleks on käes- ja kohalolev loodusemuna, mis lakkamatult muundub, loodub uueks. Olendid on selle muna kurrud.
Lisaks on tööl kaks lisa, “Kirjandus” ja “Filosoofia”, kus on esitatud arutluskäik, mis on küll seotud ülejäänud teosega, ent ei kuulu päriselt selle sisse. Nendes on kirjutaja püüdnud välja tuua kolme “strateegiat” keeles, kirjanduses ja filosoofias, nimelt “laululine”, “kujundlik” ja “jutuline”. Neid kolme pööret ühendab ja toidab suur pööre, milleks on kogumuna muundumine ise.
Tänusõnad: Alari Allik, Xavier Delay, Jan Jõemets, Mart Kangur, Kaupo Känd, Akiko Masaki. Kaudseid kaasaaitajaid on muidugi palju rohkem: kaasüliõpilased ja õppejõud, eesti rahvas, iga inimene, kõik olendid ja kogu maamuna!