VI. PEATÜKK: HING
1. Kasvamine surmast
Evolutsiooni käigus tekib üha “aeglasemaid” olendeid, st. olendeid, kellel on rohkem aega, kes valdavad rohkem aega ja ruumi. Tekib keerulisemaid olendeid, ja keerulisem olend suudab rohkem viivitada. Me nägime, kuidas keeleolend tekib tänu viivitamisvõime kasvule: ei rahulda vahetuid vajadusi, vaid viivitan, täidan vahe-eesmärke, ja alles siis nõutan töö vilju. Ei keksi asjatult banaanikobara all, vaid toon enne kasti, mille otsa ronida. Seda suudab juba ahv, ja inimese puhul on see vahendatus saanud lõpmatuks, mis märgib vahesfääri iseseisvumist. See ongi keelevahekord. See märgib võimet viivitada vahetu tegutsemissunniga, mille kaudu tegutsemisvõime avardub. Ma näen avaramaid tegutsemisvõimalusi. Ehk teisiti öeldes, keeleolendi puhul muutub elutähelepanu (tähelepanu seotus vahetu tegutsemisega) paindlikumaks. Keel võimaldab distantseeruda vahetust kasust; suur osa inimese tegutsemisi on mitmekordselt vahendatud. Keelevahekord sätestab aga uue tasandi kasud, sümboolse kasu. Suur osa inimese elust käib sümboolse kasu nimel.
Kuid me nägime ka, et keeleolendis on olemas võime veelgi kasvatada seda kasu, absoluutse määrani, kus kasuks ongi kasv, kasv kui muundumine. Muundumise aluseks on muu kui võimelikkus. See võimelikkus on mneemiline, jätab kõik meelde. Võimelik mälu on käesoleva olevikuga samaaegne, võimaldades olevikul mööduda. Võimelik mälu üha kasvab. Nõnda pole ka tema kättetoomine pelk vaheldumine, teisenemine, vaid kasvamine, rikastumine. Isegi kui me midagi ei tee, siis midagi me ometi teeme: elame. Elades-kestes me üha muundume, ja selles muundumises mängib kaasa kogu võimelik mälu, mis on muundumise alus. Elades kasvab kogemus, elukogemus. See on üks asi, mida on aruliselt väliselt uurides võimatu või väga raske tuvastada, aga mida me intuitiivselt sisemiselt tihti inimeste puhul ära tunneme. Muundumine on kasvamine: seda aga näib piiravat meie keha, kehaline tegutsemine oma väiksemate kasudega. Siin peatükis me aga sihime võimalust, kas on võimalik vaba kasvamine ja muundumine: st. küsimus on selles, kuidas lasta endal kasvada, muunduda.
See toimub siis, kui olend muutub täiesti aeglaseks, seiskub täiesti. See tähendab elutähelepanu täielikku avardumist, nii et ta jõuab oma piirini, surmani. Ma ei pea silmas enam lähemaid ega ka kaugemaid (ajas ja ruumis) tegutsemisvõimalusi, vaid märkan sellist tegutsemisvõimalust, mis polegi enam tegutsemine, vaid täielik tegutsematus, passiivsus: nimelt surma. Siis pole mul pilgus ainult tegutsemisvõimalused, vaid ka nende piir. See piir ei saa mul olla pilgus samamoodi nagu need tegutsemisvõimalused, sest ta pole objekt, ta on radikaalselt objektiveerimatu, aga ometi saan ma teda tähele panna, olla tema poole suunatud. Nagu me eelmises peatükis näitasime, on see võimalik tänu keelele, tänu sellele, et on olemas sõna “surm”, mille kaudu meeleolend saab pöörduda oma piiri poole, mis muidu oleks talle täiesti võimatu. Nüüd ta saab seda teha “meelega”, tahtlikult.
Sellise piirimõiste tekkimine märgib viivituse intensiivistamist. Piiriteadlikkus, surmamõte ei ole ahistav ega piirav, vaid vabastav. Muidu on mul alati korraga ainult üks võimalus, mida kõrvale tõrjudes võin omada teist võimalust (valik), aga tol järgmisel hetkel on mul jälle ainult üks võimalus. Lõplikkus (surelikkus) aga tähendab seda, et mul on alati korraga kaks võimalust: mingi kunatine võimalus, ja võimalus, et ma suren. Muidu on ühe tasandi võimalused üks-ja-teine, aga siis on teise tasandi muu võimalus. See tähendab, et ma ei ole aheldatud ühegi kunatise võimaluse külge, ma pole ühestki võimalusest ära määratud. Me nägime seda lapse puhul, kes kisendab oma absoluutse “ei”: te võite võtta talt kõik võimalused, aga eitamise võimalus jääb talle alles. Nõnda ei saa ka suremise-võimalust mult keegi ära võtta (vt. Derrida 1999: 65-69).
Esmapilgul tundub, et see tähendab seda, et keeleolendi vabadust väljendab see, et ta võib sooritada enesetapu, niimoodi väljendades oma suveräänset ei’d. See on aga vabaduse paroodia ja perverteerimine. Pigem tähendab see seda, et ma viivitan suremisega. Kui ma olen elus, siis ma pole ju surnud, st. surm veel viibib. Siin on punkt, kus eitus ja surma-mõiste ära kukuvad. Sest mida selline viivitus tähendab? See tähendab seda, et mu tähelepanu tuleb sinna, kus ma juba olen. Viivitus küünitab kõige kaugemale (surm), et jõuda kõige lähemale (Elu). Meil pole üldse aega (ees); meil on kogu aeg (sees). Tähelepanu tuleb elult surma kaudu Elule. Elu teispool elu ja surma on hinge “elu”. Tähelepanu tulemine sinna, kus ma juba olen, on puhas jaatus, puhas elu.
2. Ülevaatus
Tavalises ehk „naturaalses“ hoiakus hingemõistet ei ole või õigemini on see implitsiitne. Naturaalne hoiak usub otsekohe ilmneva olemasolusse, ta võtab ilmnevat tõe pähe. Nõnda „otsekoheselt“ tajudes me tajume näiteks maja, aga mitte tajumist (Husserl 1995: 33). Selle motivatsiooniks on praktilised „eluvajadused“: olendite tähelepanu on fikseeritud tegutsemisele ning see „elutähelepanu“ ammendab enamasti kogu nende tähelepanu. Husserli üldisem mõiste selle kohta on „intentsionaalsus“: iga olend on suunatud, peab silmas oma maailma, on huvitatud talle ilmnevast. See suunatus on alati olemas: „inimene pigem tahab eimiskit kui et üldse ei taha“ (Nietzsche 1996: 77, „Moraali genealoogiast“ III, 1.). Harilikult tähendab see seda, et olend on suunatud endast välja, püüdleb väljapoole. Olend on alati „endast väljas“. Isegi kui olend pöördub enda „sisse“, siis asub kõik tema „sees“ ilmuv olendiesisel väljal olendi „ees“, ja see on ka ainus võimalus, kuidas ta saab olla suunatud selle poole, mis on tema sees. Olend on „endast ees“ ka selles mõttes, et eluline tegutsemine, mille vajadusi ta silmas peab, on tulevikuline. Olendil on alati maailmas mingid huvid, ja need huvid väljendavad tema tulevikulisust, „ettesuunatust“.
Nõnda avab intentsionaalsus algupärase ajalisuse. Iga olend leiab end eest juba intendeerivana, maailma-suunatuna. Ta on selle suhtes nagu ratsanik, kes saab rohkemal või vähemal määral ennast kandvat jõudu (hobune) ehk intentsiooni suunata, aga kes ei saa valida, kas see jõud kannab teda või mitte, kas intendeerida või mitte. Tema intentsionaalsus on tema minast sügavam, intentsionaalsus „on teda“. See määratleb tema elutähelepanu ning avab tema ees tulevikku (tegutsemist) ja sulgeb tema järel minevikku (mis pole enam tegutsemise jaoks vahetult oluline). Nõnda motiveerib intetnsionaalsus naturaalset hoiakut: see on eeskätt tegutsemist silmas pidav intentsionaalsus.
Aga me nägime, et keeleolend võib tegutsemisega viivitada, ja siit võrsub fenomenoloogiline epoche, mis hoidub olemasolu üle otsustamast, tõmbab kõik sulgudesse, viib kartesiaanliku kahtluse lõpuni. „Olemasolev“ on eeskätt see, mis huvitab mu tegutsemisvajadust. „Olemasolu“ on esimene otsustus, mis võimaldab kõik järgnevad otsustused – see on esimene praktiline (tegutsemist puudutav) otsus, millele on rajatud kõik järgnevad, kogu tegutsemine. Fenomenoloogia (mida võib võtta siin filosoofia sünonüümina) aga viivitab selle otsusega. Nõnda me teostame transtsendentaal-fenomenoloogilise reduktsiooni, heidame kõrvale kõik, mida kõrvale heita saab, ja otsime absoluutset, apodiktilist tõde.
Selleks absoluutseks ja igaveseks tõeks on see, et milline ka poleks ilmneva staatus olemasolu suhtes ja hoolimata sellest, et ma võin tulevikus kriitiliselt otsustada, et ta on illusioon, siis ometi ta pole eimiski, vaid just see, mis võimaldab sellised kriitilised otsustused. Ja kui ma hoidun uskumast meelelisse kogemusse või sellele rajatusse, on see hoidumine ometi see, mis ta on. Ma võin kahelda, kas ma olen olemas, aga see kahtlemine ise on kindlasti olemas. Lisaks on mu kogev elu pidevalt kohal minu jaoks. Olevikus on ta antud tajuliselt iseendana, mälus on ta antud minevike enestena (Husserl 1995: 19). „Reflektiivselt haaratud elus kogetav maailm on teatavas mõttes edaspidigi minu jaoks „kogetud“ nagu enne, just selle sisuga, mis tal teataval ajahetkel on. Ta ilmneb edasi nagu ta ilmnes enne; ainus vahe on see, et filosoofiliselt reflekteerides ei rakenda ma enam ... naturaalset olemasolu-usku, mis kaasneb maailmakogemisega, kuigi ka see uskumine on endiselt kohal ja haaratud mu märkavasse pilku“ (Husserl 1995: 19-20). Otustamisest hoidumine ei tähenda, et otsustused kaoksid ära, vaid et muutub nende staatus: nad on nüüd pelgad fenomenid (Husserl 1995: 20). „„Fenomenoloogiline epoche“ ja objektiivse maailma „sulgudessevõtmine“ ei jäta meid silmitsi eimiskiga. Vastupidi, me võidame sellega ... oma puhta elamise“ (ibid.) ja kõik selles ilmneva kui ilmneva. Kõik, mis on, on seekaudu, et ta on mulle kuidagi antud – tajudes, mäletades, soovides, keeldudes või muul moel. „Ma ei saa siseneda ühtegi muusse maailma kui see, mis saab oma mõtte ja kehtivuse minus endas ja minust endast“ (Husserl 1995: 21). „Kui ma asetan ennast kogu selle elu kohale ja hoidun igasugusest uskumisest, mis võtab „seda“ maailma otsekoheselt olemasolevana – kui ma suunan oma pilgu eranditult sellele elule endale kui teadvusele „sellest“ maailmast – siis saavutan ma enda kui puhta ego, oma cogitatio’te puhta vooluga“ (ibid). Descartes tegi selle avastuse, aga ühtlasi reetis selle, muutes selle puhta ülevaatava isesuse „mõtlevaks asjaks“, st. ikkagi millekski olevaks. See ülevaatav isesus aga pole midagi olevat, vaid puhas olemine, puhas pööre või suunatus olevatele.
Transtsendentaalses kogemuses on ego endale algupäraselt antud. „Aga igal partikulaarsel ajal on selles kogemuses ainult tuum kogetud „range adekvaatsusega“, nimelt ego elav olevik ... samas kui selle taga laiub määramatult üldine eeldatav horisont, mis on rangelt võttes mittekogetud, aga paratamatult juurde-mõeldud“ (Husserl 1995: 22-23). Siia kuulub ego minevik ja võimed. Ka tajus on asi ise kohal, aga tal on kogejale avatud lõpmatu määramatult üldine horisont, mis hõlmab seda, mis pole rangelt võttes tajutud – horisont, mida saab võimalike kogemustega avada. (Husserl 1995: 23). Nõnda ei hõlma kogetu ainult käesolevat, vaid käesolev toetub tohutult avaramale võimelikule horisondile, mis pole käesolev, aga on käesolevas paratamatult „juurdemõeldud“. Ei ole ainult nähtav, vaid on ka nähtu meelespidamine ja nägemise võime.
Fenomenoloogiliselt võib öelda, et olemas ei ole ainult nähtav maailm, vaid on ka nägemine. See ei postuleeri nähtamatut transtsendentset maailma; pigem on nägemine nähtava ja nähtamatu vahel, see on võime tuua nähtamatut (võimelikku, juurde-mõeldut) nähtavasse (käesolusse). Naturaalses kogemises me „näeme“ ainult nähtut, nt. maja, st. teatavat olevat, mille olemasolu me otsekoheselt eeldame. Transtsendentaalne kogemus, mis viivitab olemisotsustusega, „seisneb ... transtsendentaalselt redutseeritud cogito vaatlemises ja kirjeldamises, ent reflekteerivate subjektidena osalemata naturaalses olemasolu eeldamises, mida algupäraselt otsekohene taju (või mõni muu cogito[1]) sisaldab“. Transtsendentaalne refleksioon muudab algset subjektiivset protsessi nagu iga refleksioon. Naturaalne refleksioon muudab eelnevat naiivset subjektiivset protsessi üsna põhjalikult; too protsess kaotab oma algse „otsekohesuse“, kuna refleksioon teeb objektiks selle, mis oli enne subjektiivne protsess. Transtsendentaalne refleksioon aga vaatleb algset protsessi ja eksplitseerib selles leiduvat (Husserl 1995: 34). Kui naturaalne refleksioon moonutab algset protsessi, teisendab teda, teeb ta teiseks, siis transtsendentaalne refleksioon täpsustab, nüansseerib algset protsessi; mitte ei moonda, vaid muundab teda, eksplitseerib tema võimelikku paljust. Algne subjektiivne protsess on võimelik paljus, mida trantsendentaalne refleksioon jagab – need jaotused olid temas reaalselt olemas, need on talle omased ja loomulikud jaotused, aga neid polnud käesolevalt, etteantult, vaid nad tuli kätte tuua, mis on loov protsess. Trantsendentaalne refleksioon jagab oma objekti nagu Platoni hea kokk „sissekasvanud liikmeidpidi“ (Phaidros 265e). Ta ei moonuta oma objekti, vaid muundab, rikastab seda.
„Me võime seda olukorda kirjeldada ka järgmisel viisil. Kui naturaalselt maailma sukeldunud Mina ... öeldakse olevat maailmast „huvitatud“, siis fenomenoloogiliselt muundatud – ja muundatuna pidevalt sellisena hoitud[2] – hoiak seisneb mina lõhestumises selles mõttes, et fenomenoloogiline mina sätestab ennast „huvitu pealtvaatajana“ naiivselt huvitatud mina kohal“ (Husserl 1995: 37). See on nüüd teine mina lõhestumine. Esimene lõhenemine oli algatavate protominade põhjaks („alumine“ tasand) ning põhjendava mina aluseks („ülemine“ tasand). Nüüd toimub lõhenemine minaks ja üle(vaatavaks )minaks. Sõna „mina“ on aga teise mõiste puhul eksitav, sellel pole midagi pistmist tegutseva mina ja selle omadustega, vaid „trantsendentaalse subjektiivsusena“ on tegemist olendi puhta pöördega iseendale. Ta on n-ö „mina“ ja „mina“ vahel, pöörates hõlmadrana mina üha ümber, muundades seda. Seepärast võikski seda nimetada Iseks ehk isekehaks.
3. Pühendumine, armastaja
Siin on olevatemaailm sulgudesse võetud filosoofilise kahtluse kaudu. Siin pühendutakse kahtlusele, minnakse sellega lõpuni. Tundub, et sellist sulgudessevõtmist ja mina lõhestumist teostab igasugune pühendumine, kui midagi tehakse „ihu ja hingega“ Pühendumine loovutab empiirilise mina, distantseerub sellest, ning suunab oma ainitise suunatuse oma objektile, oma teisele. Oluline on siin suunatuse koondumine. Harilikult on keeleolendil hulk suundi, mis enam või vähem kontrollimatult üksteist välja vahetavad. Objekt annab suunitletusele ühtsuse ja püsivuse. Pühendumine on tähelepanu püsiv pööramine mingile objektile. Kui harilik eksistents kulutab aega, siis pühendunud eksistents pühendab aega. Esimesel juhul on tegemist ängistusega, sest siin on latentne teadmine, et ma jään oma varast ilma (aeg kui raha) ja küsin endalt, kas ma „kulutan“ teda ikka õigele asjale. See ei lase tähelepanul rahulikult oma objektil püsida. Teisel juhul aga on tähelepanu täielik, sest pühendumine, kui ta on, on absoluutne. Pühendumises tähelepanu topeldub: ühest küljest on ta pööratud oma objektile, teisest küljest aga on ta pööratud oma pööramisele. Tähelepanu pöördumisel enesel on lootust ilmneda siis, kui tähelepanu on koondunud. Harilikult ammendab tähelepanu vahelduvad objektid peaaegu kogu tähelepanu, tänu oma uudsusele ja võimalikule uutlaadi kasule, mis temast võib saada. Aga kui tähelepanu püsib ühel ja samal objektil, siis hariliku kasu lootus „kulutab ennast ära“, ja osa tähelepanust vabaneb pöörduma tähelepanu pöördumisele enesele. Filosoofiline refleksioon toob verbaalselt välja selle tõe, aga see tõde on teostunud ka igasuguses pühendumises, hoolitsemises, hoolimises, isegi näiteks kollektsioneerimises. Kõik pühendumised on võrdväärsed, aga nad ei ole võrdsed: mida keerukam ja avaram on tema objekt, seda paindlikum ja sügavam on pühendumine. Kollektsionääri võib kogu kaotamine viia meeleheite äärele[3], samuti armastajat armastatu surm või usklikku pühamu hävitamine. Kuid võib-olla just sealt meeleheite äärelt võib avaneda pühendumise sügavam tõde, mis on sõltumatu oma objektist, mis oli tähelepanu koondaja. Margikogu, armastatu, pühamu aitas koondada tähelepanu, aitas anda eksistentsile aktiivsemalt ja jõulisemalt mõtet. Samavõrd kui pühendumine on võimas, on ta ka ohtlik, sest andes end nõnda teise meelevalda, võib pühenduja lihtsustada, represseeruda jne. Sellisel juhul vajub mina-ise sisemine distants kokku ja ülevaatus vajub pimedusse.
Pühendumine on tähelepanu pööramine hingele. Hing on mina ja ülevaatava mina ehk Ise artikulatsioon. Me ütlesime enne, et hing on keha ja mälu artikulatsioon, käesoleva ja võimeliku liigendus, loov kättetoomine. Nüüd me küsime, kuidas on võimelik mälu seotud ülevaatava isega. Ülevaatav transtsendentaalne ise on empiirilise mina pöördumine iseenesele. Empiiriline mina liigub käesolevas. See aga on jäämäe veepealne tipp. Käesoleva ümber „laiub määramatult üldine eeldatav horisont, mis on rangelt võttes mittekogetud, aga paratamatult juurde-mõeldud“ (KM I, 9; Husserl 1995: 22-23). Käesoleva tajumise juurde on tingimata mõeldud kogu mu eelnev elukogemus (minevik), ja ka selle taju avatus tulevikku, see, et tajumine ei sulgu käesolevalt tajutusse, vaid eeldab selle võimalikku laiendamist. Minu toa tajumise juurde on tingimata mõeldud see, et tema seinte taga on avaram ruum, mida ma praegu ei taju, aga mida ma võin saada tajuma; mis pole käesolev, aga on reaalne (KM I, 9 ja AM 158jj ehk Husserl 1995: 23; Bergson 1959: 284[4]). Taju ümber on võimelik horisont. See on sama, kui me varem ütlesime, et aeg on kahekihiline, ühest küljest käesolev ja teisalt võimelik, kusjuures käesolev on võimalik võimeliku pinnalt.
Me näitasime erinevate autorite kaudu (Ruyer, Uexküll, Bergson), et võimelikkus on iga olendi aluseks. Peatükis „Keel“ me püüdsime näidata ka, et keeleolend on selles mõttes eelisasendis, et ta võib pöörduda võimelikkuse enese poole, „horisondi“ enese poole. Me rääkisime sellest surma-mõiste kaudu. See mõiste tähendab seda, et olend on pööratud oma lõpu, oma piiri poole. Surm on olendi silmapiir, mis alati eest ära nihkub ega või kunagi kätte tulla nii nagu asjad (tegutsemisvõimalused), mis sellel vaateväljal avanevad. Surma-mõiste mõte pole mingi eelootav eluvõimalus, kuna ta just lõpetab elu. Surma-mõiste mõte pole „ma kunagi tulevikus suren“, vaid „ma olen praegu surelik“. See tähendab, et tulevikus ootab meid alati kaks erineva registri võimalust: üks on minu teatav tegutsemine, teine on minu suremine. Võib olla, et ma lähen homme bussi peale, ja samas võib olla, et ma olen homme surnud. See teine variant saadab alati ühesugusena kõiki võimalusi. Nõnda räägib Heidegger, et „ehtsa“ Daseini ülesanne on „võtta oma surm omaenda peale“[5]. Siin on punkt, kus surm „langeb ära“. Kui surm pole enam „ees“ nagu naturaalses hoiakus, vaid „kohal“, siis saab ta lihtsalt ülevaatuse pidepunktiks. See võimaldab teha transtsendentaalse reduktsiooni, peatada olemisotsused ja vaadata ilmnevat. See on „kohalolemine“ kui ülevaatlikult iseenda kohal olemine. Võimelikkus võib avaneda ka teiste pidepunktide kaudu, aga nende ühine tunnus on see, et nad kõik avavad kohaolemise, lõhestavad olendi minaks ja iseks, tõstavad olendi enda kohale.
Igal olendil on hing (või pigem: hing toob kätte iga olendit), aga iga olend ei hoolitse oma hinge eest võrdsel määral. Akuutseks saab see küsimus keeleolendi puhul, kes võib pöörduda Muu, võimalikkuse poole ning nõnda oma hinge märgata (mina ja ise erinevust). See omakorda võiks olla eeldus hinge vabastamisele, vabamale hingamisele. Hing on puhas pööre, muundumine, ja see on ainus, mis jääb. Keha kui kättetoodu hävib, aga hing kui kättetoomine on igavene. Võib ette kujutada tervet skaalat, sõltuvalt sellest, kuhu keegi (st. keeleolend, kellel selline vabadus on) rõhu asetab, kas keha (kättetoodu) või hinge (kättetoomise) poolele. Kui olend samastab ennast kehaga, pöörab kogu oma tähelepanu kehadele kui kättetoodutele, siis ta määrab ennast sellega hukatusse. Hukatus on see, et ta hävib, „ei tule taas“[6]. Nõnda me arutlesime tulevaste türannide kohta (peatükis „Keel“): nemad ja nende teod võivad olla ainult ajutised. Üleüldises muundumises hävivad varem või hiljem kõik fikseerunud vormid, kõik kättetoodu, ja kes sellest kinni hoiab, järgneb neile hävingusse. Kui olend pöörab tähelepanu hingele, siis ta elab igavesti. Tähelepanu pööramine hingele on pühendumine. Pühendumises mina lõheneb tegutsevaks minaks ja ülevaatavaks iseks. Nõnda asetub olend rohkemal või vähemal määral enda suhtes ülevaatlikule positsioonile; see aga vabastab ta empiiriliste tegevuste determinismist. Minakas tegutsemine ei ammenda teda, tal on veel midagi, nimelt selle tegutsemise märkamine, tähele panemine. Ülevaatlik positsioon võimaldab tal ka lahti logistada empiirilistes tegevustes juurdunud harjumusi ja avaneda muundumisele. Ta võib jääda dualistlikku olukorda, kus isepositsioonil on ta puhtas muundumises, aga minapositsioon jääb kordama vanu harjumusi. Aga tähelepanu koondumine isele kui puhtale pöördele ehk kättetoomisele muudab kindlasti ka kättetoodut. Muudab sel määral, mil määral tal lastakse muuta, sest nagu me eespool vihjasime, ähvardab transtsendentaalset refleksiooni pidevalt oht objektiveeruda, saada ise asjaks ja nõnda lakata olemast see, mis ta on. Nõnda siis keskendudes hingele, mis on loov kättetoomine ja ülevaatlik ise, vabastab olend end muundumisele. Muundumine ehk puhas pööre enesele ehk kättetoomine on aga igavene. See on kosmose üldine seadus ja võib saada ka olendi seaduseks. Sel juhul on olend adekvaatne kosmosele. Ta pole muidugi kosmosega võrdne, aga ta on kosmosega võrdväärne, samaolemuslik (muunduv). Muundujana olend puhastab oma olendlikkuse. Ta ei hävita seda, vaid võtab selle tervenisti vastu kui selle, mis ta on. Ta ei muuda oma olendlikku sisu, vaid vaatepunkti sellele. Kui ülevaade hõlmab püsivalt kogu olendit, siis pole tas enam midagi varjul, vaid ta on täiesti läbipaistev. Ta on lõpmata tark, aga see pole väline teadmine, vaid sisemine. Peatükis „Keel“ esitasime ka utoopia, kus selline olend, kes on nõnda läbipaistvaks saanud, võiks olla läbikäigukohaks kogu kosmosele, st. et tema kaudu võiks kätte tuua suvalist maailma võimeliku terviku punkti (nt. teadmisi mingi taime kohta).
Pühenduv olend, kes paneb tähele oma hinge, on armastaja. Armastaja on see, kes jaatab Muud ja muundumist. Tavalises läbikäimises asjadega on asjad meile „teised“, st. välja mõõdetud kasukaardi järgi, mille me neile peale seame. Armastatu aga pole armastajale lihtsalt teine, vaid täiesti teine, muu – ta ei tea, kes see on, mida ta armastab. Ta armastab Tundmatut. Nõnda võiks eristada himustamist ja armastamist, mis tegelikkuses on alati teineteisega erinevas proportsioonis läbi põimunud. Himustatakse teist, käesolevat. Armastuse proovikivi on see, kui armastatuga midagi juhtub, jääb näiteks kehalt või arult vigaseks. Kui armastuses domineeris himustamine, siis selle objektide teisenedes ja halvenedes himustamine lakkab. Kui aga armastuses domineerib armastus, siis keha ja aru moondumine teda ei mõjuta, sest need on käesolevad, armastus aga armastab hinge, mis on kättetoomine. See on olendis igavene ja seda ei riku keha ega aru vigastus. Armastaja ei ole fikseerunud olendile, vaid ta on pööratud olendi olemise poole. Nõnda on armastamine alati absoluutne: armastades üht olendit armastab ta kõiki olendeid, sest olemine on kõigile olenditele üks, olemine kui olendi pööratus iseenda poole on üleüldine. Ning ühe keha või aru himustamine võib olla ukseks kõikide olendite armastamisse (nagu Platoni „Pidusöögis“), kui selgub, et lisaks käesolevale kehale ja arule on olendis „veel midagi“: tema olemine, kättetoomine. Nõnda armastaja jaatab ja hoiab Muud ja muundumist. Ta tunnustab seda, mis olendis on tema enda suhtes erinev, tema saamist, tema olemist. Siin ei taandata olendit kasuskeemile, vaid kõiki olendeid mõistetakse läbi igale olendile omase kasvamise, muundumise. Olendeid ei allutata minale, vaid iga olendit mõistetakse tema enda kohaselt, Ise enda järgi. Nõnda vabastab armastaja pilk iga olendi. Sest ka olend ise on takerdunud oma minapilti, unustanud oma isesuse ja on seega kitsikuses, ängistuses. Teda ängistab see, et tema ees olevad teised näivad ammendavat tema eksistentsi. Armastaja aga näitab neile, et need teised on vaid muu kättetoomised, ja et muundujana on iga olend vaba. Armastaja ei tea, keda või mida ta armastab, sest see „kes“ või „mis“ tuleb alles luua, kätte tuua, seda pole veel olemas käesoleva objektina. Ta armastabki olendi enese saamist. Ning olend, kes näeb armastaja pilgus, et ei vaadata tema käesolu, vaid midagi muud (tema kättejõudmist), vabaneb omaenda käesolu taagast.
Kokkuvõtteks: hing on mina ja ise „hing“ ehk liigend ning hing on käesoleva ja võimeliku „hing“ ehk liigend. Hing kui võimeliku kättetoomine jääb ise harilikult kättetoodu varju. Harilikult neelab käesolev kogu olendi tähelepanu. Pühendumine on viis, kuidas olendi tähelepanu pöördub hingele. Olenditel on sumbuvaid ja võimenduvaid liikumisi. Sumbuv liikumine on see, kui ta samastab end oma kehaga, millisel juhul muundumine ta puruks rutjub. Võimenduv liikumine on see, kui ta pöörab tähelepanu oma hingele, millisel juhul ta elab igavesti. Sellist olendit me kutsusime armatajaks. Armastaja on see, kes jaatab Muud ja muundumist ning nõnda on adekvaatne üleüldise muundumisega. Kuna ta ise on muundumine, siis ta ei hävigi, sest muundumine on igavene. Ta suundub Muusse, Tundmatusse, ja armastab sellist riski.
4. Viiv
Käesolev aeg ehk ajalisus kitsas mõttes[7] on olevik, tulevik ja minevik. Me elame olevikus, ja meile on antud tulevik ja minevik, mis on oleviku suhtes teised ajad. Võimelik tervik on igavik, muu aeg. See on ühe (olevik) ja teise (tulevik-minevik) suhtes teine, kahekordselt teine ehk üleni teine. Käesolev aeg on võimeliku igaviku kõige viimane järk, kõige „kokkutõmmatum aste“, tema „tipp“ (mälukoonuse metafoori järgi). Nii et käesolu iseenesest ei olegi; ta on vaid võimelikkuse üks ots, kus on see, mis on kunati võimelikkusest selekteeritud ja kätte toodud. Olendid selekteerivad erinevalt. Lihtsam keha valib välja vähe, keerukam keha valib välja rohkem, toob kätte rohkem. Teisest küljest on aga tal väljajäetu palju tugevamini välja jäetud, kõrvale tõrjutud ehk alla surutud (vt. I, 4). Kuid ka võimelikkust iseenesest ei ole; ei ole olemas käesoleva maailma kõrval veel mingit teist maailma. Võimelikkus on ainult kättetoomises. Võimelikkus ja käesolu on kättetoomise kaks aspekti. Siin toimub mõlemasuunalist liikumist: käesolev tuleb kätte võimeliku idee järgi, aga samas kättetoomine muudab ka võimelikku ideed. Võimelikkus ehk Muu on iga hetk kõige täiega ülenisti ümber mängitud, Muu muundub iga silmapilk. Käesolu on kitsas mõttes ajaline kui oleviku ning mineviku-tuleviku paarsus; võimelikkus on igavikuline (puhas minevik ja tulevik, idee ehk eeskuju – või kohalkuju – kui käiviti ja meeliti, taganttõukaja ja eesttõmbaja); ning nende lõikepunkti võiks nimetada viivuks. Viiv on võimeliku üleviimispunkt käesolevasse. Viiv on üleviiv. Teatavas mõttes on ainult viiv kui kättetoomispunkt; võimelik ja käesolev on tema laiendid.
Hinge aeg on viiv. Olend jõuab iseenda ehk Ise enda ehk oma hinge juurde viivitades. Keeleolend võib maksimaalselt viivitada, viivitada kõikide käesolevate tegutsemistega. Sel moel võidab ta pilku võimelikkuse ehk Muu enda. Sel moel omandab ta ülevaatlikkuse käesoleva suhtes, tõuseb enda kohale, jõuab kohale. Jõudes käesolevaga viivitades käesolu kohale, võib ta nüüd tegutseda viivitamatult. Teda ei määra enam ära horisontaalsed lähisuhted käesoleva sees (põhjus-tagajärg), vaid ta on selle kohal, liikudes vertikaalselt võimelikus, kus valitsevad kaudsed mõjud, kaugmõjud (nagu kärbse idee ehk teema mõjutab kaude-kaugelt ämbliku keha kujunemist). Pelgalt käesolu sees ei saa üks olend või sündmus teisele samaaegselt reageerida, vaid impulsi ja reaktsiooni vahel on alati mingi minimaalne ajavahemik, mis kulub käesoleval infol liikumiseks saatjalt vastuvõtjale ning vastuvõtjal sellele reageerimiseks. Kohal‑olija aga on kogu käesoleva kohal, ja nii võib ta vastata teisele olendile või sündmusele ilma mingi viivituseta, samaaegselt, täiesti sünkroonselt. Siin pole enam aktsioon ja reaktsioon, (kahetine) vaid ainult üks kompleksne aktsioon. See on viiv, mis pole ei ajalik ega (tavalises mõttes) igavene. Teatavas mõttes on aga just viiv tõeline aeg, tõeline Olevik. See, mida me tavaliselt olevikuks nimetamine, pelgalt käesoleva olevik, on tegelikult minevikuline, alati hetke võrra maas sellest, milleks ta saab. See, mida me tajume, on tegelikult juba möödas. See ei kehti ainult kaugete tähtede, vaid igasuguse taju kohta. Esiteks kulub valgusel (või mõnel teisel meediumil) meieni jõudmiseks teatud aeg; teiseks kulub teatud aeg, enne kui ta meid mõjutab (me peame kokku tõmbama teatud hulga ärritusi, ja me hakkame neid tajuma alles, siis, kui neid on kogunenud mingi paras ports). Viiv aga, mis asetubki saamisse, muundumisse, on tõelises Olevikus, kaas-ajas. Ning teatavas mõttes on just viiv tõeline Igavik. Tavaliselt me nimetame igavikuks midagi muutumatut. Aga miski muutumatu ei või olla igavene. Igavesteks võiks nimetada näiteks füüsika seadusi, ning seda väidet ei kummutaks seegi, kui peaksid olema võimalikud teised maailmad, kus on teistsugused lähtandmed, sest ikkagi jääb tõeks, et kui on sellised lähteandmed nagu meil on, siis on sellised füüsikavalemid. Selline „igavesus“ jääb ära rippuma „kui’st“: isegi kui me võtame kõige abstraktsema teaduse, matemaatika, siis kehtib temagi ainult siis, kui on olendid. See on kõige üldisem nõue, et me võiksime piiritleda arvu. Arv on olend kui selline, olendi olendlikkus kui tervik, kui üksus, kui „üks“ – seepärast võibki iga olendit arvuga tähistada. Ta ei ole aga tingimatu ja seega ka mitte igavene. Tõeliselt igavene on see, mis ei sõltu millestki teisest – see on aga ainult muundumine, mis leiab aset viivus. Ning ainult muundumine, ainult viiv ei hävi.
[1] Cogito on igasugune liikumine meeles ehk „vaimus“, seega mitte ainult mõtlemine kitsas mõttes, vaid igasugune tundmine, kahtlemine, unistamine, mäletamine, soovimine jne.
[2] See on tähtis lisandus. Naturaalne refleksioon sätestab ülevaatava mina, aga ei suuda seda üleval hoida, vaid see kukub alla üheks olevaks asjaks. See hakkab muidugi tegutsemist takistama; transtsendentaalne refleksioon ei takista tegutsemist, sest tal pole endal mingit olendlikku seisvat sisu, vaid on puhas pöördumine. See on pöördumine olevate poole, aga teda ei saa olenditega samastada.
[3] Või kogu muutumine täiuslikuks, nagu Muumitrolli lugudes juhtus koduvanaga, kellel olid ühel hetkel kõik margid olemas.
[4] Bergson näitab, et kogu mälestustetervik on olemas sama reaalselt nagu kogu tajutervik. Me tajume käesolevalt maailmast küll ainult tillukest osa, ent eeldame ometi, et tema ümber on sama reaalne ruum. Nõnda meil tulevad kätte ainult üksikud mälestused, aga kõik muud mälestused, mis pole käesolevad, on reaalselt olemas nagu on reaalselt olemas käesolevast tajust väljajääv ruum. Ometi tundub meile nagu minevik kaoks ära. Seda seletav mehhanism on „elutähelepanu“. Meil on vaja tähele panna ruumi, mis kirjeldab meie kohetist tulevikku, aga meil pole hea tähele panna kõiki mälestusi, sest need käivad mineviku kohta ja võivad tegutsemist pigem segada. Mälust on hea välja noppida need üksikud mälestused, mis meid käesolevas tegutsemises aidata võivad. Nõnda me peamegi tegelikuks kogu ruumi, aga ainult üksikuid mälestusi. Spekulatsiooni seisukohalt aga ei tule seletada, kust need mälestused tulevad, vaid miks meil kõik mälestused korraga meeles eiole, st. miks lõviosa neist välja filtreeritakse. Bergsoni vastus sellele on aju kui „elutähelepanu“ organ, mis hoiab meie suunatuna tegutsemisele (AM II ja III ptk. ehk Bergson 1959: 223-316).
[5] Das Sterben muß jedes Dasein jeweilig selbst auf sich nehmen (Heidegger 1993: 240), mida võiks tõlkida kui „iga kohalolija peab suremise ise kunati enda kohale võtma“
[6] Sellesama igaveses taastulekus. „Seesama“, mis igavesti taas tuleb, on Erinevus, ainult Erinevus on Sama (vt. Deleuze 1962: 77-82).
[7] Ajalisus laias mõttes on aja-küsimus. Tolles mõttes on ka kaks järgnevat momenti (võimelikkus ja viiv) ajalised.