andid

ANDID

KEHA, VAIM JA HING.

FILMI „LENNUÕNNETUS TŠIILIS“ AINETEL

(pr. k. pealkiri: Naufragés des Andes, ingl.k. Stranded, rež. Gonzalo Arijón, Prantsusmaa, 2007, hispaania keeles, 113’)

0. Film

Filmist endast ma hiljem eraldi ei räägi, vaid vaatan naiivselt otse läbi filmilindi seda, mida näidatakse ja räägitakse. Ütlen siinkohal siiski paar sõna ka filmi kohta. Esiteks on filmi õnnestumises oluline osa kindlasti sellel, et režissöör on mitme toona lennuõnnetuses ellujäänud inimese isiklik ja kauaaegne sõber. Niimoodi õnnestus tal tuua filmi rääkima kõik 16 ellujäänut ning sõlmida nendega usalduslik suhe, mis on väga oluline, kuna on näha, et toonane kannibalism on neile endiselt oluliseks probleemiks ja tundlikuks teemaks.

Film koosneb: (1) kaasajas filmitud kaadritest, millest suure osa moodustavad sündmuses osalenute meenutused; (2) dokumentaalsetest fotodest ja mõnest filmilõigust; (3) mõnede sündmuste rekonstruktsioonist (kus näitlejatena osalevad muide ka ellujäänute lapsed). Õnneks pole rekonstruktsioonidega liiale mindud ja need jäävad diskreetseteks; need on enamasti filmitud mustvalgelt, sageli uduselt ja ülevalgustatult. Need kannavad mõningast narratiivset rolli (esitades intervjueeritava jutustust), aga veel enam kujutavad aistinguid ja tundeid: ülemeelikus, külm, tuul, pingutus jne.

Intervjuud lennuõnnetuses osalenutega on filmitud väljas, ülejäänud asjaosalistega (sugulased, päästjad jne.) aga siseruumides, välja arvatud karjused, kellega Roberto ja Nando esimestena kokku puutusid, just nimelt välitingimustes. Kogu aja jooksul, mil räägitakse ellujäänute viibimisest mägedes, on neid enamasti intervjueeritud taeva taustal, mis on põhiliselt kas hele päev või siis täiesti kottpime öö (eeskätt laviini-episoodi puhul, mis toimuski öösel). Niimoodi pole kaadris mingeid konkreetseid pidepunkte, mis seoksid jutustamise mingi kindla kohaga. Sellel on kaks funktsiooni: esiteks universaliseerib see öeldut ja teiseks kujutab intervjuude taust (üleni helesinine või üleni must) toonaste sündmuste äärmuslikult vaest ja lihtsat värvitausta: põhiliselt lumised mäed, sekka musti kaljusid. See seostub lihtsustumisega, millest me allpool räägime. Ning päris filmi lõpus, kui intervjueeritakse Robertot ja Nandot, kes räägivad, kuidas nad lõpuks inimeste juurde jõuavad, näidatakse nende taustal ka maad – nad sõna otseses mõttes tulevad „taevast“ maa peale tagasi. Põhiline visuaalne mulje, mis filmist jääb, ongi eeskätt valge, nõnda nagu lumi oli lennuhädaliste igapäevane ümbrus. Ning lumi, nagu ellujäänud filmis kahes erinevas kohas ütlevad, tähendas surma ja puhastumist.

Eraldi tahaksin rõhutada filmi mitteideoloogilisust. See pole ei humanistlik, nagu toonaste sündmuste varasem ekraniseering „Elus!“ (¡Viven!, 1993), mis on üleni rekonstruktsioon, ega kristlik-katoliiklik, millist propagandafilmi oleks väga lihtne teha rägbimeeskonnast „Old Christians“, kes lennukiga alla kukub ja kes „katoliikluse toel“ (mõned neist) pääsevad. Filmis on küll viited religioonile, kuna enamik sündmustes osalejaid tõenäoliselt tõepoolest olidki/ongi usklikud, kuid oluline on just nimelt see – ja ma püüan seda ka oma kirjatükis näidata –, et religioon (nagu kõik muugi) läbib tolles olukorras olulise muunduse, transformatsiooni.

Eraldi tooksin välja filmi võib-olla absoluutse apogee, laviiniepisoodi esituse, mis koosneb lihtsalt kaamerasse rääkivatest tegelastest, aga kus montaažiga ühest küljest taasluuakse sündmuste kiiruse kogemus (kiire stseenidevahetus erinevate jutustajate vahel), ning teisest küljest pannakse osava kõrvutamise teel erinevad kõnelejad üksteist võimendama, nii et kõnelejate hääled justkui sulavad ühte, mis omakorda kehastab hästi nende võimast ühtekuuluvustunnet kogu sündmustiku jooksul (ja ka 35 aastat hiljem sündmuspaika korraldatud matkal). Laviiniepisoodi intervjuude must taust kujutab murdepunkti filmis, paiknedes kahe valgetaustalise jada vahel. Laviini-episoodi kesksust näitab ikooniliselt ka tema paiknemine täpselt filmi keskel, kuigi see sündmus toimus 16. päeval, ehk kulunud oli vähem kui veerand mägedesviibimise ajast. See näitab veel kord, et film keskendub eeskätt osaliste isiklikule kogemusele ja ajatajule, mitte objektiivsele kronoloogiale. Olulised sündmused – allakukkumine, kannibalismiotsus, laviin – toimusid esimese paari nädala jooksul (ja alguse kogemused on ikka värskemad ja muljekamad), ja nii on neile ka filmis rohkem aega pühendatud.

1. Eksperiment ja selle lähteolukord

13. oktoobril 1972 kukkus Argentiinas Tšiili piiri lähedal alla Uruguay lennuk 45 inimesega pardal, kellest suur osa oli rägbimeeskond, kes suundus Tšiilisse võistlusele. Suur osa neist pääses esialgu eluga. Kuid lennuki rususid ei leitud ning need avastati alles peaaegu kolm ja pool kuud hiljem, kui järgijäänud ellujääjad olid ise suutnud muu maailmaga ühendust võtta. Kuulame, mida ütleb selle perioodi kohta üks ellujäänutest, Roberto, kohe filmi alguses:

Justkui oleks olnud kellegi neetud käsi, mis ütles: “Nii-nii, teeme sedamoodi, et ei pane jää sisse mitte laborihiiri, vaid paneme sinna õige inimesed. Nõnda. Siis tuleks panna noored, et nad oleksid vastupidavamad, ja olgu nende ühiskondlik ja kultuuriline tase samuti suhteliselt kõrge, olgu nad enamalt jaolt üliõpilased ja sportlased, ning vaatame, kui kaua see kehalise võimekuse, teadmiste ja usulise veendumuse poolest heal tasemel ühiskonnarakuke vastu peab, ja kuidas nad organiseeruvad.[i]

Võtamegi praegu neid sõnu sõna-sõnalt, nimelt et tegemist ongi teatava katsetuse, proovilepaneku või eksperimendiga. Kelle katsetus see on (kelle käe või väe läbi see sünnib), selle juurde tuleme käesoleva kirjutise päris lõpus. Kui võimalik, siis palun seni andeks anda see, mis võib tunduda julma naljana või abstraktse mõttekäiguna kirjutaja poolt, kes pole ise läbi elanud midagi võrreldavat nonde lennuõnnetuses hukkunute ja ellujäänute piinadega. Ma imetlen ja austan selle loo tegelasi ning käesolev kirjutis ongi austusavaldus neile ning selle filmi tegijatele.

Niisiis, kujutleme, et tegemist on eksperimendiga (kes teeb eksperimendi ja milleks, seda uurime allpool). On välja valitud sportlikud, targad ja usklikud indiviidid ehk kehalt, vaimult ja hingelt tugevad inimesed, ning nad on pandud lennuki peale. Eksperimendi-käsitluse valguses toimub Uruguayst Tšiilisse lendavas lennukis huvitavaid asju. Asjaosaliste filmis räägitud jutust võib mainida kolme seika:

(1) Carlitos räägib, kuidas lennuk sisenes õhuaukudesse ning keegi tuli piloodikabiinist välja ja ütles: „Härrased, seadkem end valmis, kohe hakkame tantsima!“[ii] (2) Javier meenutab, kuidas üks poistest võttis mikrofoni ja ütles: „Palun kinnitage turvavööd, et laibad laiali ei lendaks.“[iii] (3) Roy räägib, kuidas seltskond õõtsutas end lennuki salongis ühelt küljelt teisele, et „näha, kas meil õnnestub lennukit liigutada“ ja raputada. [iv]

Eksperimendis osalejad teavad alateadlikult ette, mis toimuma hakkab. Nad teavad, et lennuk hakkab kaljudel jõhkralt rappuma, et laibad hakkavad lendama. Eksperimendi teostumise huvides nad tahavad, et see toimuks, ja püüavad lennukit õõtsutada, et aidata tal alla kukkuda.

Eksperimendi läbiviimine õnnestus filigraanselt. Kõigepealt oli tol aastal sadanud maha erakordselt palju lund, nii et mägedes oli 6-10 meetri paksune lumekate (see sai mitmel korral oluliseks, nagu me allpool näeme). Teiseks kerkis lumetorm, nii et nähtavus oli minimaalne. Lennuk Fairchild (max. lennukõrgus 6800 m, harilik kõrgus 6000 m) ei lennanud mitte üle Andide, vaid pidi lendama läbi mäekuru.[1] Nüüd, kolmanda momendina, eksis abipiloot sellises olukorras rängalt lennuki asukoha määramisel.

Joonis: Lennuki ettenähtud teekond (peenike joon) ning tegelik trajektoor (jäme joon). Allikas: Wikipedia (http://es.wikipedia.org/wiki/Accidente_aéreo_de_los_Andes).

Abipiloodi teatele tuginedes arvas piloot, et nad on juba mägedest üle lennanud, ning hakkas kõrgust kahandama. Siis korraga tekkis pilvedesse lõhe, ja pardalolijad nägid otse enda ees mäeselga. Piloot suutis suurivaevu vältida laupkokkupõrget. Kuid lennuki saba, mis Fairchildil asub ninast madalamal, riivas mäeserva. Seepeale põrkas lennuk parema tiivaga vastu mäge. Tiib rebiti küljest ära, ja ühtlasi lõikas see ka lennukil saba otsast. Kolmanda kokkupõrkega kaotas lennuk vasaku tiiva, nii et järele jäi ilma tagaotsata lennukikere, mis sööstis 4 km süstikuna mööda lund. Nüüd võibki kahtlustada, et kui toonane aasta poleks nii erakordselt lumerohke olnud, siis oleks see libisemine võinud pardalolijaile palju hullemini lõppeda. Lõpuks põrkas lennukikere vastu lumevalli ja jäi seisma. Viimane kokkupõrge sai saatuslikuks meeskonnale (telik tungis kabiini, nii et osa meeskonnast suri kohapeal ja osa mõnda aega hiljem) ning osale reisijatest. Ent ometi oli mitu reisijat kas täiesti ilma igasuguste vigastusteta või siis tühiste kriimustustega. 45 reisijast sai 12 samal päeval surma, 5 järgmisel ning 1 kaheksandal päeval, misjärel oli lennukis 27 ellujäänut ehk ligi kaks kolmandikku pardalolnutest. See oli eksperimendi seisukohalt optimumilähedane tulemus tol esimesel etapil (enne laviini). Oli vaja, et ka lennukis oleks surmasaanuid, sest nad kulusid pärast marjaks ära (samas kui äralõigatud sabaosas olnud ning vahepeal väljapudenenud reisijad ei tulnud tollel esimesel järgul arvesse, kuna nad asusid kas liiga kaugel või igal juhul oli neid võimatu üles leida).

Kokkuvõttes, eksperimendi algus on filigraanselt teostatud ja lennuk kukkus alla täpselt sel moel, et kere põhiosa oli ühes tükis ning suurem osa pardalolijaist jäi ellu, kuid samas leidus piisav hulk pardal surnuid, et nende surnukehad võimaldasid nädala jooksul[2] ellujäänuid hinges hoida. Ning eksperimendi hilisemas järgus (laviin) saab oluliseks ka see, et sabaosa ära rebiti (sealtkaudu pääses laviin sisse, vt. allpool). Kuid ilma ühes tükis lennukikereta, mis ellujäänutele peavarju pakkus, võib oletada, et keegi poleks neist ellu jäänud.[3]

2. Esi- ja isekülg. Hing

Me tahame rääkida kehast, vaimust ja hingest, kuid nendest mõistetest meile ei piisa, vaid on vaja teha pisut täpsemaid liigendusi (hilisemad lõigud saavad olema jälle lihtsamini loetavad kui praegune). Toome sisse sellised mõisted nagu esi- ja isekülg. Me kasutame neid mõisteid nii keha kui vaimu puhul. Keha esikülg on see, mida me näeme ja mida näiteks kirurg opereerib. See on ruumiline, aineline, vaadeldav, mõõdetav. Keha isekülg on aga see, kuidas me ise oma keha kogeme, teadvustame, tunneme. Ütleme näiteks, et meie vaateväljas on kümme inimkeha – meie enda keha sealhulgas – ja et neile kõigile koputatakse haamriga sõrme pihta. Esiküljeliselt on kõik need kümme koputamist enam-vähem ühesugused, aga iseküljeliselt erineb üks nendest sündmust teistest radikaalselt, nimelt kui koputati minu sõrme pihta. Me teeme normaaljuhul väga selget vahet, kas koputati teise keha või minu oma pihta[4]. Antud näite puhul võiks öelda ka nii, et selles on kümme tajukeha (esiküljel), aga ainult üks valukeha (iseküljel).

Vaimu ehk mõistusega on midagi sarnast. Me võiksime eristada näiteks teadmisi ja mõistmist. Teadmised on üksikud ja eraldiseisvad, nt. mitmesugused faktiteadmised: „maakera on ümmargune“, „1496. aastal jõudis Kolumbus Ameerikasse“ jne.; mõistmine aga lähtub tervikust ja haarab teadmisi koos. Tänu mõistmisele on teadmistel üldse mõte ja ma lausun neid mõttega (isegi kui see mõte võib mulle vahel hägusaks jääda), mitte ei korda papagoina. Esiküljel on teadmised, iseküljel on mõistmine. Üksikteadmised on samuti teatavas mõttes üksteise kõrval nagu mu keha vaadeldavad osad esiküljel – vahe on ainult selles, et kehaosad on füüsilises ruumis, aga vaimuosad (teadmised) on psüühilises ruumis.

Muidugi pole esi- ja isekülg teineteise kõrval nagu raamatu esi- ja tagakülg. Esikülg asub ruumis, aga isekülg läbistab ruumi. Isekülg on see, mille kaudu erinevad keha- või mõistuseosad moodustavad ühtekuuluva terviku. Paraku oleme neist rääkimiseks sunnitud kasutama ruumilisi kujundeid. Nõnda me võime näiteks ütelda, et keha isekülg on keha „tuum“ ja et mõistuse isekülg on mõistuse „tuum“, kuigi keha ise on kõigis kehaosades ja mõistus ise on kõigis mõistuseosades.

Isekülge (nii keha kui mõistuse oma) nimetame me hingeks. Tähendab, hing pole midagi kolmandat lisaks kehale ja mõistusele, vaid hing on keha ise ja mõistus ise. 4. osas ma püüan näidata, et keha ise ja mõistus ise on üks ja seesama asi, ehk teisisõnu, et üks ja seesama asi, mida ma nimetan iseks või hingeks, väljendub nii kehas kui mõistuses, nende esikülgedel. Ühtlasi peab selguma, et hing pole „asi“ (kuna asi on ju ruumiline, esiküljeline), vaid midagi muud.

3. Eksperiment: keha ja mõistuse isekülje poole

Oma äärmuslikus olukorras tulid ellujääjad iseendale lähemale, seda nii vaimselt kui kehaliselt. Seda eeskätt selle kaudu, et senised kehalised ja vaimsed harjumused ja iseenesestmõistetavused olid radikaalselt läbi lõigatud. Harilikult on meie tähelepanu kinnitunud esiküljeliste tegevuste ja antuste külge, aga kui nood ellujääjate jaoks põhjalikult muutusid, siis sai osa tähelepanust pöörduda iseküljele, iseendale, hingele. Eeskätt toimus isolatsiooni tingimustes järsk lihtsustumine ainelises ja vaimses elus. Ja surma palge ees asetub kõik teise valgusse. See lihtsustumine on aga kriitiline asi, kuna võib viia kas alla või üles. Roberto: „Me ei teadnud, kas see on kultuursuse äärmine rafineerimine või samm metsistumise poole.“[v] Antud seltskond igatahes ei metsistunud ja nende puhul viis lihtsustumine üles – nende pääsemine ise on selle kinnituseks.

Esiteks allutasid karmid tingimused keha rangele askeesile: nälg, külm, ekspeditsioonilkäijate äärmuslikud füüsilised pingutused. See kõik tähendab kehalise olemise lihtsustumist. Viimase, lõpuks päästjad kohale toonud ekspeditsiooni kahest liikmest üks, Nando, räägib:

Selline lihtsus võib keha tohutult mobiliseerida: ühe varasema ekspeditsioon liige Gustavo räägib: „Ühtäkki tundsin endas üleinimlikku jõudu. Ma olin masin, klakk, klakk, klakk! Tundsin, et olin ületanud läve ja läinud teispoole normaalsust.“[vii] Võiks öelda, et Nando ja Gustavo jõuavad keha endani, keha iseküljeni, millel pole aega hirmu tunda ning mis suudab ka nälginult mobiliseerida tohutuid jõuvarusid. Võiks ütelda, et keha ületades (keha taluvuse piirile liikudes) jõutakse keha endani[5].

Ka vaimses plaanis murenesid paljud iseenesestmõistetavused, harjumused ja tabud. Fito räägib: „Tsiviilühiskonnast polnud enam mingit kasu, sel polnud enam mingit tähtsust. Me elasime täiesti primitiivset elu, ilma seadusteta.“[viii] Pedro kinnitab seda: „Polnud seadusi, olid ainult tavad ja kombed ning tegevused, mida grupp aktsepteeris.“[ix] Roberto ütleb, et nad pidid „hakkama kujundama ühiskonda, kus raha on paber, kus vett tuleb teha ning kus surnukeha võib saada toiduks, mida mul vaja on…“[x] Kõige tõsisemaks proovikiviks oligi laibasöömine. Kuna lennukis polnud praktiliselt mingeid toidutagavarasid, siis oli valida, kas süüa surnute liha või surra nälga. Gustavo kõneleb: „Siis [9. päeval – M.O.] me söandasime sellest Roberto ja Fitoga rääkida. Me arutasime öö läbi lennukis seda isekeskis ja võtsime kõik ükshaaval läbi, kõigepealt vaimsed, siis kultuurilised ja religioossed tabud.“[xi] Niimoodi jõuavad nad mõistuse endani, vaimu iseküljeni, teispool ühiskondlikke eelarvamusi ja ettekirjutusi. Nad pidid kokku koguma teadmisetükid ja need läbi tunnetama. Tundub, et mõistust ületades (inimesesöömine on üle mõistuse) jõutakse mõistuse endani.[6]

4. Keha- ja vaimu isekülg on üks ise (ehk hing). Liha- ja palveringlus

Liigume siit veel sammu edasi. Oluline on see, et keha ja mõistuse isekülg on üks ja seesama. St. mina ise olen üks ja seesama nii kehas kui vaimus. Üks ja sama ise (ehk hing) avaldub esiküljel esiteks kehana ja teiseks mõistusena[7]. Ehk kui vaadata mind eestpoolt, siis on mul keha ja on mul mõistus ja on teab mida veel, aga kui ma vaatan enda poolt, siis olen ainult mina ise. Mina ise olen oma kehas ja oma vaimus. Nii et keha piirile jõudes, keha ületades ehk keha endani jõudes, jõutakse „samasse kohta“, kuhu mõistuse piirile jõudes, mõistust ületades ehk mõistuse endani jõudes.

Füüsilise ja vaimse plaani vahel hakkab ellujäänutel toimuma oluline osmoos. Neil toimib kaks ringlust. Ühest küljest liharinglus – vennad Strauchid lõikavad liha lahti ja jagavad võrdsetesse osadesse (vähemasti alguses jäeti lihakiud lennukikere peale ja kes tahtis, see tuli ja võttis, st. et see oli isiklik ja vabatahtlik otsus, ning liha võeti ise, mitte ei saadud seda „kõrgemalt poolt“ mingi jupijumala näpu vahelt[8]; ei räägita, kuidas nad hiljem toimisid, võimalik, et samamoodi). Liharinglus ühendas kogukonna tugevamini ühtekokku, eriti kuna see eeldas niivõrd rasket otsust. See oli seda tõhusam, et ellujääjad sõlmisid kokkuleppe, et kui keegi neist ära sureb, siis ta lubab teistel oma keha süüa (mis omakorda distantseeris neid oma keha esiküljelt ja tõi keha enda juurde). „Surnud laenavad elavatele oma lihased, et need saaksid kõndida“, tsiteerib Gustavo 35. aastat hilisemal matkal oma lapse kunagist kommentaari 8-aastasena.[xii]

Teisest küljest toimis palveringlus. Seda mainib Fito, kelle jutust jääb mulje, et ringis palvete lugemine oli neil korrapärane ettevõtmine. See „tegi meile palju head, rikastas meie vaimu ja tugevdas meie ühtsust.“[xiii] Liharingluse käivitamine eeldas kõigilt filmis rääkijatelt eneseületamist, teatavat hingelist teisendust. Osa neist leidis huvitava viisi, kuidas liharinglust palveringlusega ühendada. Javier räägib: „Marcelo tuli toidutükiga [st. inimlihaga – M.O.] ja ütles: „Javier, Kristus suri meie eest ja jättis oma ihu ja vere meie lunastuseks. Võta seda kui püha armulauda.“[xiv] Ning Pancho räägib pärast päästmist korraldatud pressikonverentsil:

Nii et liharinglus ühendati vaimse ringlusega. Seda on võimalik teoloogiliselt väga lihtsasti põhjendada: idee järgi moodustavad kõik kristlased ühtekokku Kristuse ihu[9], ning süües oma kaaslaste liha nad sõna otseses mõttes söövad Kristuse ihu ja verd. Muidugi tuleb ette kujutada, millises olukorras need inimesed tegelikult olid, aga just olukorra meeleheitlikkus toobki välja selliste kivinenud dogmade ja arusaamade tõe: muidu käivad korralikud katoliiklased mingil põhjusel kirikus ja võtavad armulaual leiba ja veini, mille juurde lausutakse „kombe pärast“, et see on Jeesuse ihu ja veri. See kõik jääb vist sageli automatiseerunud rituaaliks. Kui nüüd nood usklikud katoliiklased on mägedes, kus neil midagi süüa ei ole, nii et nad peavad sööma oma kaaslaste-kaasvendade liha, siis pannakse need dogmad proovile. Kas sellisel juhul osutub sõna otseses mõttes tõeks, et kõik kristlased on Kristuse ihu, või on siin ikka mingi „aga“: „aga nii ikkagi ei sobi, nii ei ole ilus“ jne.? Lennuõnnetuse läbiteinute radikaalne olukord paljastab selliste poosetamiste võltsuse.

5. Iseküljed käivad kokku. Solidaarsus

Me rääkisime kõigepealt, kuidas ellujääjad tulevad oma keha enda ja mõistuse enda (=hinge) juurde. Seejärel me ütlesime, et keha ja mõistuse ise (=hing) on üks ja seesama ise (=hing). Nüüd võib veel lisada, et ühe olendi isekülg pole teise olendi iseküljest eraldatud niimoodi nagu nende esiküljed, vaid need teataval määral läbistavad teineteist. Meie kehad ja mõistused on eraldi, aga meie ise oleme koos, meie hinged on koos. See tähendab ühtlasi, et kui ma jõuan iseendani (keha, vaimu või muud kaudu), siis ma saan olla kokkupuutes sinu endaga. Ehk et liikudes keha ja mõistuse enda (enda keha ja mõistuse) juurde, jõutakse tihedamasse läbikäimisse või osadusse teiste ennastega. Oma eksistentsi kehaline ja vaimne kokkutõmbamine (tähelepanu nihkumine kehalistelt ja vaimsetelt esemetelt iseendale) on ühtlasi kokkusaamine teiste eksistentsidega.

Kehalise (inimliha) ja sõnalise (palve) ringluse kaudu oli ellujäänutel tugev solidaarsus, kusjuures ei rõhutata selle õilsust ega ideaalsust, vaid lihtsalt paratamatust ehk kooskõla antud olukorraga. Fito:

Pärast viimase ekspeditsiooni teeleasumist: „Me jagasime toitu, tehes seda alati hommikupoolikul ja hästi õiglaselt. Kogu grupis valitses täielik rahu ja harmoonia.“[xvii] Seda ei pea mõistma ei olelusvõitluslik-egoistlikult ega kristlik-altruistlikult, vaid see on lihtsalt kõige optimaalsem, parajam käitumine antud olukorras. Paraku on hästi teada, et kaugeltki mitte kõik sarnases olukorras olijad ei vali sellist parajust[10], mis näitab, et selline kooskõla pole sugugi enesestmõistetav, ning et see tõestab liha- ja palveringluse tõhusust ja vastastikust võimendamist.[11]

Kõik ellujäänud meenutavad oma väikese ühiskonna täiesti demokraatlikku ja võrdõiguslikku korraldust. See tähendab, et neil polnud vaja väliseid seadusi oma sidususe säilitamiseks, vaid nad suutsid seda grupisiseselt genereerida. See tuleb välja näiteks magamisringluses, kus iga öö vahetati magamiskohta, nii et kõik said magada paremates ja halvemates kohtades. Ja lihajagamises, kus peeti hoolega silmas võrdsust. Nagu Fito ütleb: „Meie, ealt vanemad, hoolitsesime rangelt ja väga õiglaselt toidu jagamise eest, sest ebaõiglusele polnud kohta. See oleks viinud kaoseni.“[xviii] Meenutatakse ainult lugu, kuidas keegi magustoiduks olnud hambapasta pihta pani. See detail aga ongi vajalik selleks, et kõik poleks „liiga ilus“ ja mehhaaniline ning et kombataks olukorra piire ja tajutaks seda paremini. Õnneks puudutas see pigem sümboolse tähtsusega kui eluspüsimiseks kriitilise tähtsusega asja, nii et õiglusest kõrvale kaldumine sellises väikses asjas ilmselt veelgi teravdas teadlikkust õigluse ja võrdsuse vajalikkusest ja möödapääsmatusest.

Ühtsustunne ei piirdu ainult inimeste seltskonnaga, vaid ulatub põhimõtteliselt kõigele. Viimasele ekspeditsioonile läinud Roberto räägib: „Tundsin, et olen Jumala sõber. Nüüd ma ei tunne seda, aga siis ma olin selle sõber, kes on kõik teinud. Kõige looja oli mu sõber.“[xix] Kui tütar küsib talt, miks ta enam nii ei tunne, vastab ta: „Sest nüüd [st. 35 aastat hiljem õnnetuspaigale matkates – M.O.] on meil võileivad ja telgid, meil on teadmine, me teame, mis on seal ja mis on siin, ja siis pole sul Jumalat enam nii väga vaja.“[xx] Kui me tõlgendame Jumalat Ise endana, siis võiks mõelda nii, et nüüd, olles tagasi turvalises maailmas, on tähelepanu nihkunud taas rohkem esiküljele ning et ka toonased ellujääjad ise ei tunneta enam nii selgelt oma isekülge ja selle kokkukuuluvust Ise endaga. Kuid nad on seda kogenud, ja see on põhiline.

Kui eeldada, et iseküljed on kõik otseses läbikäimises, siis niimoodi saaks tõlgendada ka mõne lennuõnnetuses osalenu lapsevanema (nt. Marcelo ema) telepaatilisi läbielamisi ning põhimõtet, kuidas filmis viidatud hollandi sensitiiv Croisette infot hangib. Ööl, mil toimus laviin, teatanud Croisette Marcelo emale, et too peab Marcelo samal päeval üles leidma ning andnud mõista, et vastasel juhul Marcelo hukkub (nagu juhtuski). Siis ühel hetkel käib Marcelo emal peast läbi mõte: „Ma ütlesin: „Marcelo on surnud.“ See tuli mulle nagu välgatus: „Marcelo on surnud.““[xxi] Harilikult me ei kasuta telepaatilist info hankimise viisi esiteks sellepärast, et on palju lollikindlamaid teabe hankimise viise, milleks on esiküljel toimivad viis meelt ning mõistus, ning teiseks sellepärast, et liialt palju enda iseküljele süüvides me jätaksime hooletusse tegutsemise esiküljel (näiteks ei hangiks toitu), seda aga ei luba kultuur ja evolutsioon. Teatud erandlikel juhtudel aga võib meile just nimelt tarvilikuks osutuda iseküljeline teabe hankimine (ja soodsaks pinnaseks võib olla see, kui me oleme ihu ja hingega millelegi keskendunud, nagu Marcelo ema ilmselt Marcelo saatusele oli).

6. Ise (=hinge) surematus

Endaga, oma iseküljega on veel üks oluline moment, mis tuleb välja seoses 16. päeval toimunud laviiniga. Jätkates käesoleva kirjutise alguses hakatatud liini, võib seda pidada lennuõnnetuse-eksperimendi kolmandaks põhiliseks momendiks pärast allakukkumiseprotsessi ja otsust hakata sööma inimliha. Laviin tungis öösel lennuki tagaosast sisse (sellepärast oligi eksperimendi jaoks tarvilik, et lennuki alla kukkudes sabaosa ära murduks) ja mattis peaaegu kõik seesviibijad tihkelt lume alla. Ainult Alvaro, kes magas võrkkiiges lae all, jäi vabaks ja hakkas teisi välja kaevama. Filmis kirjeldavad lume alla jäänud Eduardo, Moncho ja Gustavo oma surmakogemust. Filmis on nad jaotatud hästi paljudeks stseenideks, aga me koondame järgnevalt iga persooni jutu ühtekokku.

Eduardo ütleb, et alguses tundis ta õudu ja paanikat tundmatuse ees. Siis hakkas ta nägema sadu pilte oma elust, alates lapsepõlvest peale. Ta tundis rõõmu ja seda, et liigub millegi mõnusa poole. „Ühe punkti poole, mis mind jõuliselt ligi tõmbas. Siis lasksin minna ja tundsin tohutut naudingut. Kuni ühel hetkel mõtlesin: „Ma olen surnud! Kui tore, ma olen surnud! Kui mõnus, ma ei pea enam mägedes kannatama!“ Siis aga tõmbas ta ennast välja jõuliselt ligitõmbavast punktist, kuhu ta jõudma hakkas ja millele ta oli juba andunud. „Tahtsin jälle mägedesse tagasi minna, mägede põrgusse. Tundsin meeleheidet ja olin lohutu.“[xxii]

Moncho räägib: „Siis hakkasin lämbuma ja mõistsin, et olen suremas.“ Seejärel lausub ta filmi ühe keskse mõtte: „Kõik, mis sa oled isiklikult, mida sa oled endas loonud, teinud ja kogenud kogu elu jooksul – selle võtad sa kaasa tollesse väemassi, mis sind kaasa kannab.“[12] Ka Moncho irdub oma kehast ning näeb olukorda korraga kolmel tasandil: ülevalt lume alla mattunud lennukit, lennuki sisemust sinna mattunud inimestega ning oma keha, mis on lume sees ja surnud. Siis kuuleb ta, et kaaslased tegutsevad lumest väljas, ning mõtleb: „Kurat, mul on võimalus elada, mul on võimalus siit välja saada. Proovime.“ Ta hakkab meeleheitlikult sõrmedega kaevama, kuni jõuab suuni ja saab jälle hingata: „Ma tundsin, kuidas mu vaim, mu hing kehasse tagasi läheb.“ Jääb mulje, et ta kaevas sõrmedega suu juurde enne kui hing (mõlemas mõttes) tagasi tuli![xxiii]

Gustavo räägib: „Kopsud tahtsid lõhkeda, süda hakkas taguma.“ Alguses on ta ilmselt hirmul, siis aga mõtleb: „Ei, see kogemus on ilmselt väärt, et teda läbi elada. See on ilmselt kingitus.“ Ta lõpetab vastupunnimise ja laseb minna, laseb endal oma surmakogemust kogeda: „Ma tundsin kirjeldamatut rahu ja hakkasin kohe oma elu tagurpidi tagasivaates nägema. … Kuni jõudsin kohta, kus ma imikuna rooman vaiba peal ja ema hakkab mind üles tõstma.“ Ta näeb valguskiirt, mis koondub ühte punkti. Seejärel ta ilmselt kaevatakse välja, igatahes ta saab õhku: „Nii et ma sisenesin oma kehasse ja tegin silmad lahti.“[xxiv]

Kõigil kolmel jutustusel näivad olevat mõned ühisjooned. Lämbudes nad on kõigepealt hirmul. Siis nad taipavad, et nad on suremas, nende hing eraldub kehast ja nad tunnevad kirjeldamatut rahu, rõõmu ja mõnu. Misjärel nad kas ise (Eduardo ja Moncho) või teiste abiga (Gustavo puhul pole asi selge) tulevad puhtast isedusest tagasi ja sisenevad taas oma kehasse, mis teeb neid pigem nukraks, tulles kogetud rõõmust ja naudingust tagasi mägede viletsusse. Kõigepealt on neil kahju elust lahkuda, ja siis on neil kahju surmast lahkuda.

Me rääkisime eespool enda juurde tagasi tulemisest; nüüd tuleb lisada, et see ise ei ole surelik, vaid et surm tähendab enda jaoks teatavat üleminekut (mida Eduardo, Moncho ja Gustavo kirjeldavad), teadvuse muutumist. Surm puudutab keha ja mõistuse esikülge, aga mitte isekülge. Mina suren, aga mina ise ei sure. Surm ei tähenda teadvuse hävimist, vaid hoopis teadvuse avardumist: kui eelnevalt on ta aheldatud väikese ruumipiirkonna (minu keha ja selle ümbrus) külge ning piiratud ajavahemiku (praeguse) raamesse, siis surres avarduvad teadvuse ruumilis-ajalised horisondid. Moncho kirjeldab, kuidas ta tajub korraga kolme erinevat ruumiperspektiivi (ruumiline avardumine) ning Eduardo ja Gustavo näevad kogu oma elufilmi (ajaline avardumine). Kuulakem veelkord Moncho sõnu:

Kõik, mis sa oled isiklikult, mida sa oled endas loonud, teinud ja kogenud kogu elu jooksul – selle võtad sa kaasa tollesse väemassi, mis sind kaasa kannab.[xxv]

Laviin oli mitmes mõttes oluline sündmus: esiteks tegi see olukorra veelgi äärmuslikumaks – kui mõni arvas, et enam hullemaks minna ei saa, siis laviin näitas, et saab küll. See teravdas absurdikogemust, relativiseeris veelgi arulist etteplaneerimist ning pani mõne inimese usu proovile (Fito[13][xxvi]). Teiseks pani see veelgi enam proovile vaimsed eelarvamused, kuna seltskond ei pääsenud esialgu lennukist välja, ent laibad, mida nad söönud olid, olid välja jäänud. See tähendab, et nad pidid sööma neid, kes olid hiljutises laviinis hukkunud (neid oli kokku kaheksa). Kui enne oli laibatükeldamine olnud silma alt ära, väljaspool lennukit, siis nüüd tuli lõigata otse külje alt oma hiljaaegu surnud sõbra ihust ribasid. Samas oli laviinil ka oma positiivne külg: filmis seda küll ei mainita, aga netist võib lugeda, et kuna lennuk oli nüüd lume all, siis toimis see soojusisolaatorina, mistõttu külmaprobleem sai mõningast leevendust.

7. Eksperimendi lavastamine

Me näitasime eelmises lõigus, et me ise ehk meie hing ei ole surelik või vähemasti et keha surm ei tähenda mitte hinge, iseduse ja teadvuse hävimist, vaid hoopis nende avardumist. Esikülje kaudu teadvus kitseneb, koondub ühte aegruumi punkti, konkreetsesse kehasse ja vaimu. See tähendab, et isedus ehk hing ei püsi mitte ainult pärast surma, vaid et see on olemas juba enne sündi. Sellega ma pööran ringi mõningad harjumuspärased mõtteviisid. Harilikult tundub meile nii, et esiteks olen mina ning teiseks tulevad minu suhted-läbikäimised kõige muuga. Et kõigepealt oleme eraldi ning seejärel oleme mingi tehte alusel kokku liidetud, näiteks ühiskonnaks. Et minu teadvus on algselt endasse suletud ning seejärel otsib ühendusteid teistega endast väljas. Aga kui õige prooviks korraks selle ümber pöörata, ja eeldada, et algselt on meie isedused-hinged-teadvused koos ja läbikäimises üksteisega ning et nad alles seejärel sulguvad rohkemal või vähemal määral (kuid mitte kunagi täielikult!) oma individuaalsusse, oma lahtivolditud keha ja vaimuga (ning võib-olla veel teiste kihtidega). Et algselt on igas teadvuses (ises, hinges) kohal kõik teised teadvused (ised, hinged), ning ta saab individualiseeritud, „minu“ teadvuseks alles teatava lahkuviimisprotseduuri kaudu. Et algselt teadvused läbistavad üksteist ning teiseselt muutuvad üksteise suhtes kõrvutuvaks.

See aitab meil mõtestada alguses sedastatud Roberto sõnu ning senist eksperimendi-juttu, mis on jäänud siiamaani avamata. Nüüd võib mõelda nii, et see „neetud käsi“ polegi midagi muud kui nende inimeste endi sügavam tahe, nende tahe iseendana, hingena, mittepiiratud teadvusena. Ning et selles „sügavamas mõttes“ tahtsidki nad panna ennast sellisele äärmuslikule proovile, et asetada ennast olukorda, kus nad on sunnitud tähelepanu pöörama iseendale, oma hingele, kogema selle kokkukuuluvust teiste isede ehk hingedega ning tema surematust. Et nad tahtsid seada ennast kriitilisse olukorda, et teisendada-võimendada oma hinge ja kavandasid selleks puhuks sellise „eksperimendi“. Kuna Ises on koos kõik ised, siis oli sellesse eksperimenti kaasa haaratud näiteks nii meteoroloogia (nt. lumesadu oma aatomite ja molekulide olendimüriaadina) kui ka need inimesed, kes lennuõnnetuse käigus või pärast mägedes surma said – sest ei maksa unustada, et antud eksperiment eeldas vältimatu tingimusena teatud hulka surnuid… Ja sellises koopereerumises pole midagi imelikku, kui arvestada, et ised läbistavad üksteist. Kui üks jäi teise keha süües ellu ja võimendas-tugevdas-vibendas oma hinge, siis sellega võimendus-tugevdus-vibendus ka surmasaanu hing. Kuid eksperimendi õnnestumise jaoks on samavõrd vajalik, et osalejad-indiviidid poleks sellest täiesti teadlikud. Kes neist muidu tolle lennuki pardale läinud oleks?…[14]

Miks oli hinge väestamiseks vajalik luua selline erandlik olukord? Vahest sellepärast, et tavalises elus me lubame endale vägagi palju reaktiivsust ja partsiaalsust. (1) Me tegutseme ainult poole jõuga (nagu näiteks kartes, kahetsedes, kadestades, …, mis kõik mitte ei lisa meie tegutsemisse mingit uut kvaliteeti, vaid lihtsalt kahandavad mõttetult meie teojõudu), samas kui sellises kriitilises ja äärmuslikus olukorras nagu seal Andides ei saa seda endale lubada, sest kui me seda lubaksime, siis me hukkuksime; Nandol pole aega oma surmapõlgava viimase ekspeditsiooni ajal hirmu tunda, sest see kahandaks tema teojõudu. Ta peab püsima aktiivsena. (2) Samuti me arvame tihtipeale oma maailmast mingid osad välja, „pigistame silma kinni“ ehk ei järgi Kanti kategoorilist imperatiivi, mis ütleb, et tegutsema peaks nii, et minu käitumise printsiip võiks saada üldiseks moraaliseaduseks. Tavalises olukorras aga võib ikkagi nihverdada: näiteks virutan supermarketist hambapastatuubi, kuigi ma ei taha, et kõik teised samuti tegema hakkaksid, sest siis variseks lõpuks kogu majandus kokku ja see maksaks mulle endale kätte. Lennuõnnetuses ellujäänute olukord on aga nii habras, et isegi väike nihverdamine (nagu oli hambapastatuubiga) võib ohtu seada kogu grupi – kui hambapasta varastamise põhimõte oleks pisutki kaugemale arenenud ning kui näiteks oleks hakatud teisi arvestamata surnukehi järama, siis oleks see viimaks hävitanud kogu grupi ja ka too egoist oleks hukkunud. Nad pidid seega järelejätmatult silmas pidama tervikut. Ja ma rõhutan veel kord, et see pole kaugeltki iseenesestmõistetav ning loo tegelased väärivad austust selle eest, et nad ikkagi suutsid niimoodi toimida.

Meie käsitluse järgi on sellisel hinge teisendusel-võimendusel mõju, mis ulatub kaugemale üksikust aegruumi punktist ning ka üksikust indiviidist. Põhimõtteliselt mõjutab iga ise-hinge selline vägevnemine kõiki teisi isesid-hingi, kes nad kuuluvad kokku Ises. Nii et nende meeste vägitegu Andides mõjutab ka minu eksistentsi siin, vägevdab mind siin teises maakera otsas ja 37 aastat hiljem. Ning see ongi ehk nende „õppetund“ ja „seeme“, millest Fito räägib, meenutades seda, kuidas ta päästjate helikopteriga ära lendas:

Igatsus- ja kurbustunnet, kõrvuti pääsemisrõõmuga, tunnistab ka Eduardo, ning võimalik et midagi sellesarnast tundsid ka ülejäänud pääsenud. Meie eksperimendi-retoorika raames pidigi see katse olema õpiaeg, seeme, uue maailma sünnitamine, uus arusaam asjadest. Ehk käesoleva kirjatüki mõistetes kogemus iseendast (hingest), selle kokkukuuluvusest teiste iseennastega (hingedega) ning surematusest.

Moncho sõnutsi võetakse elust kaasa „kõik, mis sa oled isiklikult, kõik, mida sa oled endas loonud, teinud ja kogenud kogu elu jooksul.“ St. see, mis surmast läbi läheb ning elatud elust alles jääb, on isiklik kogemus, hinge seesmine rikastumine elu jooksul. Ma kordan, et mu hüpotees käesolevas kirjutises polnud see, et mingi väline äramääratus (kellegi „karvane käsi“) oleks tekitanud punkt-punktilt sellise olukorra, vaid pigem nii, et selle osalised lavastasid selle sisemise määramise teel. Selline hüpotees lubab põhimõtteliselt ka seda, et teostuses võinuks midagi nihu minna, aga igatahes antud juhul ei läinud. Nad ise tahtsid seda – nad ise tahtsid seda: kogu olemise hüvanguks, väe kasvuks. Minu siiras tänu – kui mind mõistetakse…

[1] Need ja järgnevad andmed pärinevad eeskätt hispaaniakeelsest Wikipediast; filmis objektiivseid asjaolusid nii üksikasjalikult ei lahata (ühest küljest võib olla, et need on hispaaniakeelses maailmas enam-vähem üldteada, aga teisest küljest ja eeskätt on filmis eesmärk natuke teine – kajastada tegelaste sisemist muundust). Me toome nad siin ära oma jutu illustreerimiseks.

[2] 9. päevast (mil langetati otsus surnukehi sööma hakata) kuni 16 päevani (mil toimus laviin ja hukkus veel peaaegu kolmandik seni ellu jäänuist, ehk 27-st 8).

[3] Eksperimendis tooksin välja järgmised põhilised kulminatsioonihetked:

1) lennuki allakukkumine (1. päev)

2) otsus hakata sööma inimliha (9. päev)

3) laviin (16. päev)

4) Roberto ja Nando ekspeditsioon (62.-70. päev), mis on justkui resümeeks kõikidele varasematele lühematele ekspeditsioonidele.

[4] Teadvust saab siin mingil määral ka tüssata, vt. nt. http://www.boston.com/bostonglobe/ideas/graphics/011109_hacking_your_brain/, kuid need on pigem erandjuhtumid.

[5] Siit võib lihtsasti teha sammu edasi ja öelda, et keha ise ongi keha enese ületamine või mahajätmine. Olendid kestes kestendavad, jätavad üha maha oma esiküljelisi-tajutavaid-ruumilisi-ainelisi produkte nagu kestasid. Ses mõttes võiks kestendav madu olla olendlikku olukorra kui sellise sümbol.

[6] Ja jällegi võiks öelda, et mõistus ise ongi mõistuse enese ületamine või mahajätmine.

[7] Põhimõtteliselt võiks ta avalduda veel teistegi esiküljeliste nähtustevaldkonnana peale keha ja vaimu. Olendi „kihte“ võib olla rohkem kui need kaks.

[8] Pean silmas konkreetset üleandmise akti. Liha lõikamine ja portsjoniteks jagamine oli rangelt piiritletud – me tuleme selle juurde allpool veel põgusalt tagasi.

[9] Selle sõnaga võiks märkida keha isekülge.

[10] Kirjandusest võib võtta näiteks William Goldingu ”Kärbeste Jumala”.

[11] Ma ei taha sellega öelda, et kui nad oleksid inimliha asemel midagi muud söönud, siis poleks nad suutnud sellist ühtsust hoida. Küsimus on laiem, ainelise ja keelelise ringluse teineteisevõimendamises. Inimliha ja palve on siin lihtsalt sellise võimendamise konkreetseteks näideteks.

[12] Selle järgi võiks isegi sõnastada kriteeriumi, et isiklik on see, mida surm meilt ära ei võta. Selles tähenduses ei saaks muidugi rääkida näiteks „isiklikust autost“.

[13] „Mul oli selline... reaktsioon Jumala vastu. Ma ei saanud temast aru, kuidas ta võis neid [laviinis hukkunuid – M.O.] tappa. Ta lasi neil kannatada, sundis neid sööma oma sõpru ja nüüd tapab nad maha. Sellist Jumalat ei ole olemas.” Ehk näide sellest, kuidas harjumuspärased tavaarusaamad murenevad. „Siis ma mäletan, see võis olla teisel või kolmandal päeval, Carlitos viskas mulle palvehelmed, ma püüdsin nad kinni ning astusin tagasi palvete lugemise ringi, mis tegi meile palju head, rikastas meie vaimu ja tugevdas meie ühtsust.“

[14] Kui me tõlgendame seda Andide lennuõnnetust edasi eksperimendina, iseennaste ehk hingede kunstiteosena, siis me võime leida veel selliseid ilusaid vinjette, puhtesteetilisi detaile, nagu näiteks see, et aastaarv oli 72 ning mägedes veedetud päevi oli samuti 72; et teele asuti 13. ja reedel (õel utsitus ebausule) ning vabaneti just õigeaegselt, et jõuluks koju jõuda (jõulud kui Päästja sünd, uue maailma avanemine), ehk tinglikult öeldes on see liikumine ebausust usku. Ei tohi unustada, et ma analüüsin siin ikkagi filmi ehk kunstiteost, ja seal esitatud fakte – olgugi nad vastavuses „tegelikkusega“ – võib tõlgendada kunstiliselt või nagu unenägu… Unenägu, mis võib olla tõelisem tõelusest.

[i] No se si hubo alguna mano maldita que dijo bueno en lugar de poner cobayos pongamos seres humanos en el hielo, eh…, vamos a tener que poner jovenes para que resistan mas, los vamos a poner con cierto nivel social y cultural y van a ser en su mayoría universitarios, deportistas y veamos a ver si con esa grupo de la sociedad bastante privilegiados por su capacidad física y por sus conocimientos y por su convicción religiosa, a ver ¿cuánto pueden durar y como se organisan?

[ii] Sale alguien de la cabina del piloto que dice ‘señores aprontemonos de que vamos a bailar un rato’

[iii] [T]odavia me recuerdo un chico, agarró el micrófono y dijo « por favor átense los cinturones para que no se desparramen los cadáveres ». [Tsitaat jätkub: “Era todo broma, todo era alegría, se permitía cualquier cosa, no?”]

[iv] Nos volcamos contra un lado, vamos a ver si podemos mover el avión y nos volcamos todos contra un costado y todos contra el otro tratando de hamacar el avión.

[v] En ese momento estamos dando un paso al vacío, a la incertidumbre, a una situación que no sabíamos si era de una terrible sofisticación de civilisación o si un paso a ser seres salvajes y primitivos.

[vi] Empezamos, empezamos, empezamos, a escalar, escalar, escalar, cada vez más empinado, y yo creo que el miedo se va porque no tenés tiempo de tener miedo en ese momento. Tu mundo se circunscribe solamente a los 10 - 15 metros que estan adelante. Yo miraba las piedras y digo por donde puedo pasar, por ahí, allí, si llego a esa piedra, me puedo agarrar, si me agarro de esa piedra puedo cruzar al otro lado, o sea ese era mi mundo.

[vii] Hay un momento que a mí me sale una fuerza que es sobrehumana. Era una máquina, clac, clac, clac. Y por eso te digo que sentí que pase a un umbral fuera de lo normal.

[viii] [Y]a no nos servía más para nada toda la sociedad civilizada, no importaba nada. Estabámos haciendo una vida totalmente primitiva, sin leyes.

[ix] No había leyes, había costumbres y había usos, había actividades que eran aceptadas por el grupo.

[x] [A tener que] empezar a desarrollar una sociedad donde el dinero era papel, donde el agua había que crearla, donde el cuerpo de un muerto puede ser la comida que yo esté necesitando.

[xi] Ahí tuvimos la valentía de empezar a hablar con Roberto, con Fito. Entre todos de noche en ese coloquio dentro del avión empezamos a dialogar y a ver : primero los tabues mentales, culturales, los religiosos.

[xii] Como dijo un hijo mío a los 8 años, nos prestaron los músculos para poder caminar.

[xiii] [La ronda del rosario,] que nos hacía mucho bien, nos enriquecía el espiritu y nos fortalecía la unión.

[xiv] Marcelo vino, me trajo un trocito de alimento y me dijo, “Javier, Cristo murió por nosotros y nos dejó su sangre y su cuerpo para salvarnos, tómalo como una comunión".

[xv] Llegó ese momento en el cual ya no teníamos alimentos ni cosas por el estilo. Y nosotros pensábamos si Jesús en la última cena repartió su cuerpo y su sangre a todos sus apóstoles, ahí nos estaba dando a entender que nosotros debíamos de hacer lo mismo, tomar su cuerpo y sangre que se había encarnado. Y eso que fue una comunión íntima entre todos nosotros fue lo que nos ayudo a subsistir, que fue una entrega de cada uno. Nosotros no queremos que esto, que es para nosotros una cosa íntima, íntima, íntima sea ni manoseada ni tocada cosas por el estilo. Pero debe ser interpretado y tomado en su real dimensión y tienen que pensar en todo lo grande que fueron aquellos muchachos.

[xvi] En el primer nivel, esa unión fuerte entre todos nosotros que fue esa solidaridad que surgió, no porque fueramos buenos y solidarios naturalmente sino porque era necesario ser solidario para poder sobrevivir. Era necesario ese grupo unido sino no lo íbamos a poder superar.

[xvii] Hacíamos el reparto de comida que siempre se hacía de mañana, muy equitativo todo, una paz, una harmonía general en todo el grupo.

[xviii] Así que los mayores, nos hicimos cargo del control estricto y muy justo del reparto porque no había espacio para hacer injusticias sino iba a ser un caos.

[xix] Y yo sentía que era amigo de Dios. Ahora no lo siento eso, era amigo el que ha hecho todo esto, el creador de todo, era amigo mío.

[xx] Y no porque ahora tenemos los sandwiches, tenemos las carpas, tenemos el conocimiento, sabemos que hay para alla, que hay para aca y entonces no nesecitas tanto al Dios.

[xxi] Yo me acuerdo que comenté en casa 'marcelo, no vive'. Fue asi como un flash, Marcelo no vive.

[xxii] [Toon Eduardo ning alljärgnevad Moncho ja Gustavo jutud ära nii nagu nad neid räägivad. Ma olen nende jutu kokku korjanud paljudest stseenidest; kolm punkti märgivad stseenivahetust. Järjekord on sama, mis filmis] Y en el primer momento sentí terror, terror, pánico de ir hacia algo desconocido. ... En pocos segundos pasaron cientos de imágenes desde chiquito en color las veía las imágenes de toda la vida. ... Sentí una especie de placer y de alegría que iba hacía algo magnífico. ... Hacia un punto que me atraía pero brutalmente. Ahí me empecé a dejar ir, sentir un tremendo placer. Hasta que llego un punto que dije estoy muerto, qué placer estoy muerto, qué maravilla estoy muerto, no tengo que seguir sufriendo en la cordillera. ... Siento la vos de Adolfo a lo lejos, "dale Eduardo, no te entregues". ... Me extrajo de ese punto brutal donde estaba llegando, que ya me había entregado, que quería llegar otra vez a la cordillera, al infierno de la cordillera. Sentí una desesperación y un desconsuelo…

[xxiii] Intenté mover el brazo derecho, no pude, intenté mover el brazo izquierdo, no pude. ... Y ahí empiezo a asfixiar, a asfixiar, asfixiar y me di cuenta que me estaba muriendo ... Todo lo que tú sos en tu persona, lo que creastes, lo que hicistes, lo que vivistes en toda tu vida la llevas en esa masa de energía que se eleva contigo. ... Yo veía todo como en tres planos, veía desde arriba, yo ya muerto, veía el avion enterrado, lleno de nieve arriba, todo tapado. Veía en otro plano, el avión adentro con la gente enterrada y veía mi cuerpo allá abajo tapado con toda la nieve. ... Y ahí en el medio de esa paz impresionante que era un placer morirse, una paz que nunca más volví a sentir en mi vida, veo desde arriba que Roy pisa donde yo tenía esta mano. ... Me dije "pucha, tengo la posibilidad de vivir, tengo la oportunidad de salir de aquí. Vamos a intentarlo". Empecé a escarbar desesperadamente con los dedos en la cara hasta que al final logro llegar a la boca, empiezo a respirar de vuelta y siento como si se reincorpora mi espíritu, mi alma en mi cuerpo nuevamente.

[xxiv] Cuando me quise mover estaba como rodeado de cemento, eran toneladas de peso, de kilos. ... Mis pulmones parecían que iban a explotar, mi corazón se acceleró. ... No, esto deber ser una experiencia digna de ser vivida, algo que debe ser un regalo. Entonces dejé de pelear frente a lo que estaba ocurriendo y me entregé a vivir la experiencia. ... Me quedé todo así como en una paz increíble y automáticamente empezó mi vida a pasar de ese momento hacia atrás. ... Hasta llegar un punto que yo estaba gateando en una alfombra y estaba mi madre que me iba a agarrar. ... Ese rayo de luz iba a un centro…. ... Como que entré adentro del cuerpo mío. Y abrí los ojos.

[xxv] Todo lo que tú sos en tu persona, lo que creastes, lo que hicistes, lo que vivistes en toda tu vida la llevas en esa masa de energía que se eleva contigo.

[xxvi] [Toon ära joonealuses märkuses toodud tsitaadi originaali] Yo ahí, tuve esa…, una reacción contra ese Dios que no lo podía, no lo podía entender, como pudo haber matado a todos, los hizo sufrir, los hizo comer a sus amigos y ahora, los mata. Ese Dios no existe. Entonces me acuerdo que me tiró, fue al segundo o tercer dia, me tiró, el rosario Carlitos y lo agarré y entré de vuelta en la ronda del rosario, que nos hacía mucho bien, nos enriquecía el espíritu y nos fortalecía la unión.

[xxvii] Estábamos dejando la montaña pero estábamos dejando una especie de aprendizaje nuevo de algo, de alguna semilla de algo que nos quedó. Una sensación de dejar un mundo en gestación, una especie de nuevo entendimiento de las cosas que no lo habíamos llegado a decantar todavía que es lo que nos dejó esa sensación de vacío cuando nos estábamos yendo.

Kommentaarid saatke: motlus@gmail.com