V. PEATÜKK: MUU
On aeg, ja on muu aeg ehk aja „muu“. See pole lihtsalt „teine aeg“ nagu minevik või tulevik on oleviku suhtes „teine“. See on täiesti teine aeg ehk muu aeg. Bergson nimetab seda „puhtaks minevikuks“, aga sellise puhta mineviku mõte on laiem kui pelgalt minevik, ta on ka tulevikuline, nagu me Uexkülli puhul näeme: tulevane kuju mõjutab käesolevat kuju.
Võimelikkuse mõiste on muundumise puhul otsustava tähtsusega. Samas on ta habras mõiste, mida tuleb üha uuesti mõelda, sest aru esindab hõlpsasti käesolevat, aga võimelikkust on tal palju raskem kujutella. Tavamõtlemises seda mõistet ei ole ja see on filosoofilise pingutuse üks keskseid eesmärke (tavalise ja filosoofilise ehk „lavalise“ mõtlemise kohta vt. VII, 2.). Sellepärast pole ehk tarbetu esitada seda mõistet erinevate autorite kaudu, kellel kõigil on ühel või teisel moel olemas eristus käesoleva ja võimeliku vahel ning kes räägivad võimeliku kättetoomisest (need on kolm põhilist momenti: käesolu, võimelikkus, kättetoomine, vt. I peatükk). Vaatleme nende mõistete valgusel Ruyeri, Uexkülli ja Bergsoni käsitlusi.
1. RUYER
Raymond Ruyer lähtub kujunemise ja toimimise vastandusest. Üks asi on see, kuidas käsi toimib või tehas toodab, aga teine asi on see, kuidas see käsi embrüonaalselt kujunes või kuidas too tehas ehitati. Kujunemist nimetab ta „vertikalismiks“ ja toimimist „horisontalismiks“: vertikalismis ilmuvad järgemööda uued kujud, mis pole eelnevatest tuletatavad; horisontalismis on tegemist valmis kujudega, mille toimimine on nende struktuurist hõlpsalt tuletatav. Ta näitlikustab seda skeemiga, kus vertikaalsel suunal on plaat, siis renn ja lõpuks toru, ning horisontaalsel suunal kordub üks ja sama pilt, toimiv toru. Siit on kohe näha, et kujunemine on laiem kui toimimine ning et toimimine on üksnes kujunemise üks etapp.
Toimimise ja kujunemise järjestikused faasid ei ilmu tühjale kohale, vaid alati mingilt pinnalt. Faasidevahelist pidevuslikkust on kahesugust: kujunemises on tegemist vormide temaatilise pidevusega, toimimises struktuuri positsioonilise pidevusega: “Esimesel juhul minnakse vormilt vormile; teisel juhul asendikogumilt asendikogumile” (Ruyer 1958: 24[1]). Kujunemine võib tunduda piiramisena: jäsemeidu saab määratud jäsemena, siis parema või vasemana jne. Tema eristumisvõimalused justkui kahanevad. Aga siin eristab Ruyer võimet ja võimalust. Võimalus (possibilité) väljendab bioloogi tagasivaatavat hinnangut („see embrüo-osa oleks võinud saada millekski teiseks“), on abstraktne ja staatiline. Võime (pouvoir) on aga organismi enese seisukoht, konkreetne ja dünaamiline. See pole negatiivne piiramine, vaid positiivne keerukuse loomine. Võimaluste piiramisega süsteemi infohulk kahaneb; võime rakendamisega süsteemi infohulk kasvab (tekib keerukam, diferentseeritum olend). Kude pole nagu kuul, mis kaotab kõrgust (ja seega võimalikkusi), vaid nagu visand, mis võidab täpsust ja keerukust (27).
Seda eristust aitab mõtelda elus- ja elutalooduse vastandamine. Esimene on põhimõtteliselt vaba, teine äramääratud. „Vabadus on (teoreetiliselt) siis, kui olend x leiutab, improviseerib antud olukorras kohase käitumise, mis pole aga olukorrast rangelt tuletatav. Determinism on (teoreetiliselt) siis, kui osakestegrupi asenditest ja liikumistest saab rangelt tuletada selle grupi asendid ja liikumised suvalisel hilisemal hetkel.“ (27). Eluta olend ehk kuhi on asenditekogum, mida seovad lähisuhted, lähimõjud, horisontaalis. Elusolendil aga on vertikaalne “vorm”, mis “laotub üle” (survole) lähisuhete, nii et lokaalsele mõjule annab organism globaalse vastuse (mõju suvalises organismi osas mõjutab organismi tervikuna) (28-9). Organismi iseloomustab terviklik kujundav juhtivjõud (35).
Elusa ja eluta sellisel vastandamisel on aga ainult heuristiline väärtus. Ei ole nii, et ühtesid olendeid iseloomustaks vertikalism ja teisi horisontalism, vaid need on iga olendi kaks aspekti. Elusolendis on vertikaalne mõõde lihtsalt paremini jälgitav, aga see on olemas igal olendil. Ka näiteks keemiline olend pole staatiline struktuur, vaid struktureerimine. Süsinik pole püramiidikujuline, vaid ta püramiidsus väljendab “tema võimalike sünteeside neljasuunalisust” (58). Ta vorm on võimelik (virtuelle). Süsinikuaatom pole struktuur, vaid struktureeriv tegevus, keemiline valents märgib keemilise olendi võimelikkust. Kujunemisele järgneb nii molekulis kui organismis toimimine – aga see on üksnes piirjuhtum, kuhu iial ei jõuta. Kujundavad jõud on alati töös; vertikalism, toimimisüksuste dünaamiline sisseseadmine on esmane nii keemias kui bioloogias; toimimine on kujunemise suhtes teisene. Keemilise olendi ühenduseloome pole pelgalt geomeetriline, vaid temporaalne ning see valmistab ette elusolendite ajaloolist püsivust.
Kujunemise pidevust tagav teema pole ruumiline ega käesolev, vaid „transruumiline“ (ruumiläbistav, üleruumiline) ja võimelik. Teemad moodustavad läbipõimunud võrgustiku, potentsiaaliterviku, semantilise mälu. Iga kujunemist kontrollib ja reguleerib selline transruumiline “ideaal”. Teema on korraga mneemiline ja leidurlik. Ühest küljest on ta vorm, mille järgi olend kujuneb; teisalt eeskuju[2], mille poole püüdleb. Nõnda siis on ühest küljest toimiv keha ja teisest küljest tema idee ehk teema, mis juhib tema kujunemist. Ning toimiv keha on kujundava teema viimane etapp. Teema on võimelik ning keha on see, mis on sellest võimelikkusest kätte toodud.
Teema pole kuskil valmiskujul olemas, nii et keha üksnes realiseeriks seda nagu arvuti realiseerib programmi. Ruyer ütleb, et teema ja keha moodustavad tsükli ehk on „läbikäimises“ (en circuit). Ühest küljest mõjutab võimelik teema dünaamiliselt keha (kättetoojat) ning teisest küljest on ta aktiivselt realiseeritud keha poolt, kes võtab need enda peale kui oma teemad (241). Võimeliku teema kättetoomine mõjub mitteruumilisele teemale ja teisendab seda vertikaalse tagasimõjuga, mis liigub käesolevast trans-ruumilisse (246). Teema mneemilisus ja leidurlus väljendavad selle läbikäimise kaht kaart. Teemalt kehasse on mneemilisus, kehast tagasi teemasse on leidurlus. Teema on struktureeriv ja ka ise seesmiselt struktureeritud ning kättetoomine täpsustab teda. Kättetoomine annab teemale tagasimõjuga täpse vormi (248).
Siin pole “horisontaalne” mõju minevikust olevikku ja tulevikku (nagu toimimises), vaid “vertikaalne” mõju puhta mineviku (võimelikkuse) ja oleviku (käesoleva) vahel. Kättetoomise põhjaks on alati mingi käesolev süsteem, aga see minevikust tulev süsteem hõlmatakse läbikäimisse ajatu teemaga. Ühest küljest mõjutab minevane olevikku (olevik peab kasutama minevikust pärit süsteeme), aga olulisemas mõttes mõjutab olevik minevast, sest olevikus määratakse ära minevase kasutamine – mis pole iial rangelt determineeritud (see on vaid “piirjuhtum”). Nõnda taanduvad ainelised teisendused temaatilistele transruumsetele teisendustele (249). Ei ole nii, et mälujäljed oleksid kirjutatud ajuaine proteiinide struktuuri ning et nad säiliksid läbi aja inertsiga nagu tähed marmoris. Liiatigi on proteiinimolekuli eluiga kõigest mõni päev. Nad hävivad ja neid taastatakse lakkamatult ning isegi eluajal ei säili proteiinimolekul inertselt, vaid nende ajaline kestmine on aktiivne püsimine kättetoomise reeglite järgi. Olevikulist mäletamist ei loo minevaste ajujälgede toimimine, vaid leidurlik ja mneemiline kättetoomine. Jäljed on kõigest transruumilise teema lõpp-tagajärjed (250). Mälu, mille varal munarakk saab inimeseks, ei ole taandatav munaraku ainelistele jälgedele, vaid ta eeldab transruumiliste teemade arhitektuuri, millele munarakk ja hiljem embrüo on kõigest ruumiline või kvaasiruumiline toetuspunkt, mis on pidevalt teisendatud sedamööda, kuidas nende esilekutsumine käib (252). Nõnda on ka aju kõigest mittemehhaaniliste tagasisidemete rakenduskoht mitteruumilistele ideaalidele-teemadele. Aju kaudu saavad teemad tagasisidet. (242).
Nõnda siis on olendi elu ja püsimine võimeliku teema ja käesoleva keha läbikäimine. „Iga arenev orgaaniline kude on vormivate ja reguleerivate [mitteruumiliste – M.O.] teemade kokkupanek ruumiliste struktuuridega” (243). See kokkupanek on teadvus. Teadvus on igale olendile omane enesevaldamine (auto-possession), pööratus enese poole. Teadvus pole passiivne tunnetus, vaid käitumise või taju aktiivne ühtsus. Teadvus on alati formatiivne tegevus, dünaamiline ühendamispüüe, milleta käitumine oleks vaid liigutustekogum ja taju pelk füüsilis-keemiliste mõjurite kõrvutus. Elusolend püsibki ainult dünaamiliselt; ta on pidev tegutsemine, dünamismi – mitte ainelise tegelikkuse – pidevus (244). Kujunemine on alati teadvuslik (238); see on absoluutne „väli“, mis ühendab end absoluutselt ega ole moodustatud lähisidemetega. Ka aatomil on ulatus-nägemisvald (étendue-vision), mis sarnaneb nägemisaistinguga, ning kestus-meloodia (durée-mélodie), mis sarnaneb kuulmisaistinguga. Nõnda on alati olemas formaalne ühtsus ja enesejuhtimine omavallas (auto-conduction „domaniale“) (65). “Individuaalne organiseerumine lähtub alati “ülevalt”, unitaarsest teemast” (68). See teema on “ennast ülevaatav vald“ (domaine qui se survole), mis valdab (possède) ennast ja oma vormi ning vaatab selle järele, et tema erinevad mehhanismid toimiksid tema sätestatud paigaldust mööda (68). “Individualiseeritud väli jälgib (surveille) jätkuvalt allutatud mehhanisme “ülaltpoolt”, parandades toimimise apse või juhtides seda nii, et selle puhul on tegemist käitumisega (comportement)” (69) (kusjuures käitumine on toimimise ja kujunemise süntees). See on unitaarne ülevaatus ehk ülevaatav teadvus (conscience survolante, 80). Nõnda nagu psühholoogiline teadvus on pingutus, mis juhindub ideaalsest mõttest, nõnda on kujundav teadvus pingutus, mis juhindub teemadest, mis on küll stereotüüpsemad ja mneemilisemad, ent mis on ikkagi ideaalsed ja transruumilised.
Ruyer räägib veel „isikuliste asesõnade mahendamisest“ (atténuation). Keelelise lihtsustuse tagajärjel tunduvad “mina, sina, tema, meie, teie, nemad” olevat lahutatud ületamatute kuristikega (96). Aga bioloogias ja psühholoogias pole “mina” puhas käesolev mina. Kui ma mäletan, näen und või kui mulle meenub (Il me souvient), siis „seguneb käesoleva minaga mneemiline mina, teine mina“. Mina ja Tema (Il) vahel on terve vahepealne jada. Ma olen tehtud kõikidest teistest Ma’dest, mida ma olen kunagi tootnud; „ma olen koloonia nii psühholoogiliselt kui bioloogiliselt” (97). Olendil on seega kolm mõõdet. Tema käesolev keha on kahekihiline: (1) keeleline lihtsustav „mina“; (2) selle on tootnud mina-tema kontiinum, (larvaalse) subjektiivsuse kontiinum. (3) Keha aluseks on ülevaatav teadvus, mis on olendi „teema“, tema kujunemise ühtne absoluutne vald. See kujunemise algupärane teadvus ei sihi formeerumist, vaid ta on see kujunemine ise.
Ruyer läheb siit edasi ja ütleb, et puhas teema ja puhas vorm (keha) on ainult “varjud” (263). Puhas võimelikkus ja puhas käesolu on abstraktsioonid; on ainult kättetoomine ning võimelikkus ja käesolu on selle kaks aspekti (võimelikkus on kättetoomise alus ja käesolev on kättetoomise rakenduspunkt). Võimelikkus on juba kättetoomine ja käesolev on kättetoomise lõppjärk. Teadvus on ühest küljest võimelik teema, transruumiline absoluutne väli, ja teisest küljest on ta teema ja keha ühendamine. Teadvus on ülevaatlik pind, mille kaudu toimub pööre iseendale (enese ühtehoidmine), ja see pööre ise. Ülevaatlik pind polegi muud kui puhas pööre iseendale.
2. UEXKÜLL
1a) Paarilise poole
Uexküll alustab nendinguga, et iga olend on huvitatud oma ümbusest, sellele suunatud. Seda huvi või suunatust nimetab Uexküll tähenduslikkuseks. Olend on alati suunatud oma ümbrusse, on oma ümbrusest huvitatud, ümbrus on talle tähenduslik. Iga olendi suunatus ehk huvitatus on erinev, nad annavad tähendust erinevatele asjadele. See tähendab ka, et iga olendi ümbrus on erinev. See on olendi omailm ehk Umwelt. Ei ole abstraktset maailma, mis kõiki omailmu koondaks; ka inimese maailm on lihtsalt üks omailm. Inimene saab küll avardada ja süvendada oma omailma, aga ta ei saa sellest väljuda (Uexküll 1981: 72[3]). Iga omailm on terviklik, ainult et neid on lihtsamaid ja keerukamaid. Lihtsam omailm on see, kus on vähem tähenduslikke punkte, ning keerukam on see, kus neid on rohkem. Omailm kehastab olendi suunatust, huvitatust, tähenduseandmist.
Edasi uurib Uexküll omailmade vahekordi ehk seda, millisena ilmneb maailm ühe- või teistsugusest huvist lähtudes. Ta teeb seda kolmes järgus. Esimeses järgus uurib ta kõigepealt seda, kuidas objektid ehk “tähendusekandjad” olendile ilmnevad. Selle kohta esitab ta kuulsa “funktsionaalse tsükli” skeemi (32). Olendile huvipakkuv punkt välismaailmas on tähenduse kandja (Bedeutunsträger); osa sellest on märkamisepide (Merkmal), osa toimimisepide (Wirkmal). Lilleõie värv on tütarlapsele märkamisepidemeks; lillevarre peenim koht on talle toimimise (noppimise) pidemeks. “Kuna toimimisepide, mis tähendusekandjale omistatakse, tühistab alati märkamispideme, mis tegutsemise ajendas, on iga käitumine lõplik, ükskõik kui mitmekülgne ta ka poleks” (31).
Märkamise-poolelt võtab olend retseptoriga (meeleorganiga) vastu ümbruse ärritusi ning saadab need märkamisorganisse, mis on ühenduses toimimisorganiga (Wirkorgan), mis annab signaali efektorile (lihastele). Märkamis- ja toimimisorgan on aferentne ja eferentne (“sisse” ja “välja”) närvisüsteem. Märkamisorganis tekivad märkamismärgid (Merkzeichen), mis projitseeritakse tähendusekandjale kui tolle omadused. Märkamismärk käivitab vastuse toimimisorganis – “mitte nagu elektromagnetiline induktsioon”, vaid nagu meloodias kutsub üks noot esile teise (34).
Märkamis- ja toimimispidemed on korrelatsioonis: olend märkab (tajub) tähenduse kandjas just neid punkte, mis seostuvad tema võimaliku toimimisega. Mööda lillevart ülesroniv sipelgas märkab (kompab) varre konarusi, mis tähendavad tema jaoks võimalikke toetuspunkte tema toimimise jaoks lillevarrele (ronimisele).
Olend valib tähendusekandjast välja üksikud märkamise ja toimimise pidemed; enamus tähenduse kandja kehast jääb eristamatuks “vastasstruktuuriks” (Gegengefüge; objective connecting structure), mille ainsaks ülesandeks on ühendada märkamise- ja toimimisepidemeid (33). See “asi iseeneses” on seega praktiline eeldus. Märkamise- ja toimimisekaar moodustavad koos funktsionaalse tsükli. Põhiliste funktsionaalsete tsüklitena nimetab Uexküll meediumit (nt. õhk, vesi), toitu, vaenlast ja seksi (33).
1b) Mina poole
Seejärel keskendub Uexküll tähenduse vastuvõtjale ehk tähenduse kasutajale. Tähenduseandmine on terviku funktsioon. Tähendus antakse teatavast tervikust lähtudes. Seda tervikut nimetab Uexküll minaks ehk minatooniks (Ich-Ton), mis on olendit “valitsev meloodia”. Ta võrdleb eluskudet “elava kellukesega”, mis vastab välismaailma impulssidele oma iseloomuliku reaktsiooniga, nt. lihaskude kokkutõmbega. Erinevus mehhaanilisest kellukesest seisneb selles, et too heliseb ainult siis, kui teda edasi-tagasi vibutada. Teda ei pane helisema kuumutamine ega jahutamine, töötlemine kemikaaliga, mõjutamine magnetiga ega elektriga. “Elav kelluke” aga vastab oma omase reaktsiooniga enamusele neist mõjureist (34). Ta tõmbab hulga välismaailma erinevaid sündmusi (raputamine, kuumutamine, jahutamine, keemiline, magnetiline, elektriline mõjutamine) kokku oma reaktsiooni ühtsele pinnale, “sulatab nad kokku” oma vastuse ühesugususes ehk meloodias. Olend on meloodiline tervik.
Keerukas olend on selliste minatoonide võrgustik (“kellamäng”). Minatoon hoiab ühte ja see võrgustik hoiab ühte. Uexküll sellest otseselt ei räägi, aga ilmselt lihtsamate olendite puhul on nende kahe tasandi erinevus väiksem. Ent see erinevus on siiski algusest peale olemas, ka ainuraksel on erinevaid ümbrusega lävimise režiime. Keerukamates olendites eristuvad need kaks tasandit üha selgemalt: alguses allutatakse rakud organismitervikule, siis ülejäänud rakud närvirakkudele jne. Nõnda on näiteks merisiilik pigem üksikorganite assotsiatsioon kui ühendatud organism. Kui koer liigub, siis liigutab koer jalgu; kui merisiilik liigub, siis liigutavad jalad merisiilikut.
Väikeste minatoonide ja organismi-mina tasand võivad ka vastuollu sattuda, näiteks kui siirdada vesiliku suupiirkond konnakullesele ja vastupidi. Siirdatud kude areneb uues kohas ikka suuks, ainult et kullesel areneb vesiliku pärishammastega suu ja vesilikul konna ogaline suu. Peremeesorganismi minatasand annab üldise tähendusekäskluse “areneda suuks”, aga milline suu areneb, sõltub koe kujumoodustavast käsklusest. Kulleselt võetud koed olid algusest peale seatud meloodiale “taimetoitlase suu” ja vesiliku koed meloodiale “lihasööja suu” (38-39). “Kogu kujumoodustamise programm sõltub tähenduseprogrammist”; (49) tähendus käivitab kujunemise. Minatoonid “suhtlevad üksteisega rütmide ja meloodiate abil” (48) ehk moodustavad “organimeloodia”, mis organi rakkude minatoone valitseb (41). Need organimeloodiad ühinevad organismisümfooniasse (51).
2) Arhetüübid, kontrapunkt
Organismisümfooniat nimetab Uexküll olendi arhetüübiks (51). Selle mõistega liigume kirjelduse teisele tasandile, kus olendid on seotud kontrapunktuaalse loogikaga. Looduses on “tähendusefaktorid[4] kontrapunktuaalselt seotud tähenduse kasutajatega” (52). Esitades “looduse ülesehituse teooriat”, kasutab Uexküll mudelina muusikalist kompositsiooni: “Harmoonia tekkeks on vaja vähemalt kaht tooni. Dueti komponeerimiseks peavad kaks osa, mis peavad harmooniasse sulama, olema kirjutatud noot-noodilt ja punkt-punktilt üksteisele. Sellel põhineb kontrapunkti teooria muusikas” (52). “Me alustame alati subjektiga, kes leiab end oma omailmast ja uurime tema harmoonilisi vahekordi individuaalsete objektidega, mis ilmnevad subjektile tähendusekandjatena” (52). Kui subjekt ja tema objektid on ühendatud sama tähendusega, siis on nad looduse poolt koos loodud. “Tähendus on looduse partituuris ühendavaks lüliks või pigem sillaks, ja tal on sama koht, mis harmoonias muusikalises partituuris; ta ühendab looduse kaks faktorit”. “Muusikas on punkt ja kontrapunkt ühendatud harmooniaga, looduses ühise tähendusega” (64).
Meediumi-tsüklis on hästi näha, kuidas olendi keha on kontrapunktiks meediumile. Nõnda väljendab kaheksajalg oma lihaselise ujukotiga merevee mittekokkusurutavust. Tähendust, mis ühendab punkti ja kontrapunkti, väljendab ujumisliikumine: kotti vett lastes ja seda välja pumbates liigub kaheksajalg edasi (53). Kõik jooksmise, hüppamise, lendamise, ronimise toimeorganid moodustavad kontrapunktiliselt vastava keskkonna omadustele (54).
Punkti-kontrapunkti vahekord on võimelik ja käib “arhetüüpide” tasandil. “Ämblik koob oma võrku enne kui ta on ühegi käesoleva kärbsega kohtunud. Võrk ei või seega esindada kärbse füüsilist kuju, vaid pigem esindab see kärbse arhetüüpi, mis ei eksisteeri füüsilises maailmas” (42). “Ämblikuvõrk on kindlasti moodustatud “kärbselikul” viisil, kuna ämblik ise on “kärbselik”. “Kärbselikkus” tähendab seda, et ämbliku kehastruktuur on võtnud üle teatavad kärbse omadused – mitte mingilt kindlalt kärbselt, vaid pigem kärbse arhetüübilt. Kui seda täpsemalt väljendada, siis võrsub ämbliku “kärbselikkus” siis, kui ta on üle võtnud mõned teemad kärbse meloodiast” (66). Seda partituuri ehk “programmi” ei saa meeltega tajuda, aga samas see määrab ainelist maailma (43). “Nõnda on olemas algprogramm nii kärbsele kui ämblikule. Ja ma väidan, et kärbse algprogramm (ehk “arhetüüp”) mõjutab ämbliku algprogrammi, nii et ämblikuvõrku võib nimetada “kärbselikuks” (fliegenhaft)” (43).
Võib vastandada käesolevat põhjuslikku mõju ja võimelikku tähenduslikku (arhetüübilist) mõju. Esimese puhul mõjutab minevik oleviku (käesoleva) kaudu tulevikku, ta tegeleb ainult eelnevate ja järgnevatega, “varjates täiesti meie eest avarad bioloogilised vastastikused vahekorrad ja mõjutamised” (43). “Põhjuslikust sidemest saab rääkida ainult siis, kui põhjus ja tagajärg kattuvad ajas ja ruumis.” (50). Tähendusliku mõju puhul aga mõjutab tulevik mineviku (käesoleva) kaudu olevikku. Minevikku esindab käesolev keha, mis on alati juba-minevikuline selle suhtes, milleks ta saab (tõelises olevikus kui kättetoomispunktis). Põhjuslikkuse-olevik osutub minevikuks. Võimelik programm mõjutab käesolevat ainelisust, luues olendi.
Selle kohta, kuidas tulevik mõjutab olevikku, toob ta mitu näidet. Võtame näite hernekärsaka kohta: “Emane hernekärsakas muneb oma munad noortele hernekaunadele. ... Järgijäänud vastne uuristab kõigepealt välja herne keskme ja siis kaevab käigu herne pinnale. Ta ehitab tunneli lõppu ukse, lõigates herne pinnal välja ringikujulise klapi. Siis läheb vastne tagasi oma toidukeldrisse ja jätkab kasvamist kuni hernes saavutab lõpliku suuruse ja taheneb. Tahenemine peaks tegelikult tapma noore mardika, kes on vastsest arenenud. Kuigi kõva hernes moodustab kaitsva kesta mardika ümber, saaks see tema kirstuks, kui vastne poleks ehitanud valmikule väljakäiku: tunnelit ja ust.” “Vastse ja valmiku käitumist ei saa seletada katse-eksituse teel omandatud kogemusega. Iga katse saada välja tahenenud hernest oleks eksitus. Tunneli ja ukse ehitamine peab olema algusest peale iga hernekärsaka vastse kujunemisprogrammis. Tähendus peab olema seega kantud üle herne arhetüübilt hernekärsaka arhetüübile, et saavutada nendevahelist harmooniat.” (44) Hernekärsaka vastse puhul on “kontrapunktiks, mis saab tunneli uuristamise teemaks, täielikult väljaarenenud mardikas, mis areneb aga välja hiljem” (67). “Tulevane vorm võib seega olla kuju arengus teemaks” (68). Võimelik programm on tähenduslik ja see “tähendusprogramm mõjutab kujundusprogrammi, nii et tähendusekasutaja on silmitsi tähendusekandjaga ja vastupidi.” (49).
3) Sümfoonia
See viib meid kirjelduse kolmanda tasandi juurde. “Loodussündmuste kardina taga on erinevad programmid ehk arhetüübid ühendatud hõlmava tähenduskavaga.” (43). Olendite “arengumeloodiad mõjutavad üksteist” (74), ühe meloodia on teise meloodiale teemaks. Nagu üks organism moodustab minatoonide ja organimeloodiate “sümfoonia”, nõnda moodustab universum erinevate omailmade sümfoonia ehk sümfooniate sümfoonia. Kõik omailmad kuuluvad ühte ja samasse palasse ning Uexküll rõhutab nende radikaalset võrdsust. Olendi ehitamiseks tarvitadaolevat materjali on alati “kõige paremal võimalikul viisil” kasutatud (69). On keerukamaid ja lihtsamaid omailmu, aga ükski omailm pole parem kui teine. On edasiminekut (keerulisustumist), aga pole progressi. Looduslik valik ei toimi positiivse tegurina (“parimate ellujäämine”), vaid negatiivse tegurina (kohanematute kõrvaldajana). Kapitalismi kirjeldusest laenatud “olelusvõitluse” asendab ta meloodia ja sümfoonia metafooridega. „Kõik need arvutud omailmad kolmandas mitmekesisuses on klaviatuuriks, millel loodus mängib oma üleajalist ja üleruumilist tähendussümfooniat“ (Uexküll 1991: 2113; kaks ülejäänud mitmekesisust on ruumiline ja kitsas mõttes ajaline mitmekesisus).
3. BERGSON
Bergsoni läbivaks mõisteks on kestus. Esialgu võib seda vastandada ainele: kestus esindab võimelikku paljust ja aine käesolevat paljust. Käesolev paljus on see, kus on ainult astmeerinevused. Kõik selle jaotused ei pruugi olla realiseeritud, aga nad on käesolevad ning jagamise juures tervik ei muuda loomust. Näiteks sirglõik või arv: nad on paljused, selles mõttes, et neid saab jagada, aga jagamine ei muuda nende loomust. Võimelikus paljuses on loomuserinevused. Kõik selle jaotused on reaalsed, kuid nad pole käesolevad ning jagamine muudab antud paljuse loomust. Võimeliku paljuse näiteks on hingeseisund. See on paljus, kuivõrd tähelepanupingutusega saab selles eritleda kasvavat hulka üksikasju ja nüansse. Kuid hingeseisund ise muutub sellise jagamise, täpsustamise käigus. Hingeseisund, kus ma eritlen rohkem nüansse, pole enam seesama hingeseisund, vaid loomu poolest erinev (vt. Deleuze 1966: 31-42).
Ainet ehk käesolevat paljust võib seostada olevikuga ning kestust ehk võimelikku paljust minevikuga. Kestus on lahutamatult seotud „puhta minevikuga“. Me esitasime seda mõttekäiku juba I peatükis: selleks, et oleks kestmine, st. et üks olevik võiks mööduda ja selle asemele tulla uus olevik, on vaja olevikust erinevat mõõdet, „puhast minevikku“. Minevik ei käi ajateljel horisontaalselt oleviku järel, vaid on sellega kaasaegne, vertikaalselt. Minevik pole pelgalt „teine aeg“, vaid muu aeg. Kui olevik peaks ootama, et ta minevikuks saaks, siis ei saakski ta kunagi minevikuks. Ei ole eraldusjoont oleviku ja mineviku vahel, minevik ulatub pidevuslikult praegusest kuni aegade alguseni, puhas minevik tagabki selle pidevuse. Nõnda on iga olevikuga kaasaegne kogu minevik. Olevik on siis mineviku kõige kokkutõmmatum tasand ning tema ja puhta mineviku kõige laialilaotunuma tasandi vahel on kõik vahepealsed kokkutõmbeastmed. Me nägime seda ka Ruyeri juures: tekkimine on laiem kui toimimine ning toimimine on vaid tekkimise viimane järk. Me eristasime kaks loomu poolest erinevat paljust: aineline käesolev paljus, kus on ainult astmeerinevused, ja kestuslik võimelik paljus, kus on loomuserinevused. Nüüd selgub, et kõik astmeerinevused on ainelises paljuses ja kõik loomuserinevused on kestuslikus paljuses ning aineline paljus on vaid kestusliku paljuse kõige lõdvenenum aste ning kestuslik paljus on pinguldunum aste: astme- ja loomuserinevused on ühe Erinevuse erinevad kokkutõmbeastmed (Deleuze 1966: 94). Kestus laias mõttes pinguldub kestuseks kitsas mõttes ja lõdveneb aineks.
Kestus jaguneb paralleelselt olevikuks ja minevikuks ehk tajuks ja „olevikumälestuseks“. See aitab seletada déjà-vu efekti, mille kohta Bergson on kirjutanud huvitava artikli „Olevikumälestus ja libaäratundmine“ teoses „Vaimuvägi“ (Energie spirituelle) (Bergson 1959: 897-930). Niisiis, meil on lisaks olevikulise tajuga olemas samaaegne olevikumälestus – see on aga täiesti ebapraktiline, sest kui meil on taju, siis pole meil vaja mälestust. Taju esitab meie olevikuliste võimalike (tulevikku suunatud) tegutsemiste programmi. Mälestused on selleks, et mälestust meenutades tuuakse olevikuga kohakuti minevikuline hetk. Tollele hetkele järgnes mingid sündmused ning nende järgi me saame sättida oma praegust tegutsemist. Aga olevikumälestus ongi praegu ja talle ei järgne mälestuses midagi, seega ei saa ta ka tegutsemist kuidagi aidata. Seega on tegutsemise huvides kõrvale tõrjuda see olevikumälestus, mis võiks eksitada meie vaimu käesolevalt tegutsemiselt eemale. Seda kõrvaletõrjuvat jõudu kutsub Bergson elutähelepanuks: see on tähelepanu pööramine käesolevale tegutsemisele. Kui elutähelepanu hetkeks lõdveneb, võib aga saada kätte toodud ka too olevikumälestus ja siis on meil veider tunne, et me „oleme seda juba kogenud“, aga ometi ei suuda me seda mälestust minevikus lokaliseerida. Ta asetab meid küll minevikku, aga meil puuduvad igasugused edasised orientiirid. Me ei saagi teda möödanikust leida – sest ta on oleviku mälestus.
Radikaalsem näide elutähelepanu nõrgenemisest on surmaeelsed kogemused, kus „kogu elu jookseb silme eest läbi“. See toimub momentaanselt, nii et sõna „jooksma“ pole päris õige: ta ei jookse nagu filmilint, vaid kogu elu, kogu mälu on siis korraga vaimusilma ees. Keha on tegutsemise organ ja hoiab meid käesoleva tegutsemise küljes, hoiab alal elutähelepanu. Kui nüüd seda keha ähvardab näiliselt kindel ja vältimatu häving ehk surm, siis ta kaotab oma funktsiooni: kuna enam ühtegi tegutsemist ei näi enam ees seisvat, siis pole põhjust suruda vaimuelu kitsasse olevikku, vaid see võib laieneda kogu minevikule.
Nõnda võib oletada, et kui evolutsioon poleks jagunenud paljude olendite vahel, vaid oleks teostunud ühes olendis, siis poleks ka „puhta mineviku“ mõõde olevikust eristatud, sest sellist eristust poleks vaja. Kuna sellist olendit ei kohustaks mingisugune väline tegutsemine – sest mingit välisust poleks –, siis poleks tal ka vaja keskendada oma tähelepanu olevikulisele tegutsemisele. Kuid siit me juba näeme ka üht põhjust, miks evolutsioon peab jagunema erinevate olendite vahel: nõnda käib loomine kiiremini ja tõhusamalt. Loomine käib dialoogis välisega, ja kui puudub fikseeritud väline, siis jääb ta lodevaks, juhuslikumaks, ebakindlamaks ja aeglasemaks. Kui näiteks kunsti areng ei jaguneks paljude kunstnike vahel, vaid sõltuks ühestainsast kunstnikust, siis kuluks tollel mingite kunstiavastusteni jõudmiseks võib-olla tuhandeid aastaid, samas kui teine kunstnik oleks kohe sealmaal. Teine põhjendus on veel lihtsam: olend on määratluse järgi see, kes/mis on olemas, st. kes on mingil moel piiritletuna olemasolemises. Piiritletusel on aga ainult siis mõte, kui on mingi välisus, mille suhtes ja mille taustal piir olendi olendiks koondab. Seega ei saa käesolevalt olla üht olendit, mis hõlmaks kõike, mis on – sest olend eeldab oma piiri ja piiritagust. Olemasolev ei moodusta käesolevat tervikut. Tervik on ainult võimelikkuses. Isegi kui piiritagune kõrvale jätta, siis oma piiriga suhestudes suhestukski olend teisega, ja juba oleks mitu olendit.
„Aines ja mälus“ uurib Bergson võimelikku mälu ühe olendi (inimese) kaudu; „Loovas evolutsioonis“ laiendab ta seda kogu loodusele. Loodusel tervikuna on samasugune võimelik mälu nagu ühel elusolendil. See jaguneb kättetoomises aineks (lõdvendus) ja eluks (kokkutõmme), elu omakorda taimeks ja loomaks, vaistuks ja aruks, rehkendamiseks ja intuitsiooniks (vt. Deleuze’i joonistatud skeemi 1966: 106). Nõnda nagu üks olend toob kätte ühe mälestuse mälu mingilt kokkutõmbeastmelt ning valib sealt teda huvitavad punktid, nii valib ka olend loodus-mälust teatava kokkutõmbeastme ja teatavad väljapaistvad punktid. Kui seda Uexkülli kaudu öelda, siis valib puuk kokkutõmbeastme, kus leidub arhetüüp „Imetaja“, ning võtab välja tema kolm väljapaistvat punkti, millel on talle tähendus: lõhn, kompamine, soojustundlikkus (Uexküll 1981: 57). Ka Bergsonil „suhtlevad“ olendid võimelikkuses: see määratlebki vaistu kui sisemise teadmise. Selline sisemine teadmine ongi looduses põhiline, ja tundub meile müstilise ja arusaamatuna ainult sellepärast, et inimeseks olemine põhineb teistsugusel teadmisel, arulisel välisel teadmisel (inimene sündis tööriistavahekorraga – vt. IV peatükk „Keel“). Too on aga väga spetsiifiline evolutsioonisaavutus.
Vaistliku sisemise teadmise näiteks toob Bergson „muusikalise teema“ „halvata tapmata“. Mitmed herilased munevad oma munad ämblikuliste, põrniklaste või röövikute sisse, kes elavad mõne päeva liikumatult edasi ja on nõnda herilasevastsetele värskeks toiduks. Odaherilane nõelab kuldpõrnika vastset ühte kohta, kus on koos motoorsed närvitängud. Ritsikal on aga kolm närvikeskust, mis juhivad ta kolme jalapaari, ja teda nõelab kaevurherilane nendesse kolme kohta. Tippsaavutuseks on röövikuhunt, kes nõelab järgemööda tõuku üheksasse närvitänku ning seejärel mälub tema pead, parasjagu, et tõuk oleks halvatud, aga ei sureks (Bergson 1959: 641, 173-174). Bergsoni järgi ei või sellise tulemuseni jõuda katse-eksituse teel nagu teeb inimlik aru, vaid see on vaistlik sisemine teadmine, mis on algusest peale täielik. Bergson ütleb selle kohta, et tungival elulisel vajadusel ületab olend oma käesolu ja küündib looduse võimelikku tervikusse, kus ta toob kätte teda huvitava punkti teise liigi kohta (tõugud oma närvikeskustega). Uexküllil oli sarnane teema: olendite arhetüübid suhtlevad üksteisega, nii et kärbse arhetüüp mõjutab ämbliku keha kujunemist. Bergsoni kirjelduse järgi saaks kujutleda ka uute vaistude teket: kui olendil on eluliselt väga vaja, st. kui ta seisab surmaga silmitsi, siis lõdveneb tema seos talle kuuluva käesoluga (oma kehaga), ta pöördub võimelikku ning ta leiab sealt teda nõnda eksistentsiaalselt huvitava punkti, mida ta hakkab kätte tooma (ja mis omakorda muundab ka tema keha).[5]
Võtame eelneva lühidalt kokku. Looduses on kaks tasandit: käesolevate kehade tasand (olevik) ja võimeliku mälu tasand (puhas minevik). Iga olend toob kätte teatavat mälu piirkonda koos teda huvitavate punktidega (röövikuhunt tõuku ja selle kehaehitust). Olendi keha on see, mis on mälust kätte toodud, see on mälu kehastus. Käesolev keha on võimeliku mälu kõige kokkutõmmatum tasand; olevik on mineviku kokkutõmmatuim tasand. Minevik on olevikuga kaasaegne erinevates kokkutõmbeastmetes. See, mis hoiab olendi huvitatust käesoleva küljes ja tõrjub kõrvale kõik muu, on elutähelepanu. Elutähelepanu hoiab olendit olevikulise tegutsemise ja tegutsemise nõuete juures. Nõnda jaguneb kestus küll olevikuliseks tajuks ja olevikumälestuseks, aga kuna viimane on tegutsemise seisukohalt tarbetu, tõrjutakse ta kõrvale. Kui elutähelepanu lõdveneb, võib see olevikumälestus aga kätte tulla (déjà-vu), kui elutähelepanu katkeb, võib kogu mälestustetervik kätte tulla („elufilm“). Kui olendil on väga vaja (kui tal on surm silme ees), lõdveneb ta elutähelepanu, ta pöördub võimelikku, ja toob sealt kätte teda huvitava looduse mälutasandi koos selle oluliste punktidega.
Bergson eristab kahesugust teadmist: üks on väline ja suhteline, teine sisemine ja absoluutne (teose „Mõte ja liikuv“ artiklis „Sissejuhatus metafüüsikasse“, Bergson 1959: 1392jj). Üks on see, kuidas ma vaatan oma käe liikumist, teine on see, kuidas ma seda seesmiselt kogen. Esimene on aruline analüüs, teine on intuitsioon. Arulise analüüsi mõttest ja voorusest võis saada aimu peatükis „Keel“: sedakaudu keeleolend keerulistub; siinkohal rõhutame intuitsiooni, mis hüppab asja sisse. Aruline analüüs käib sümbolite kaudu; aga „metafüüsika ... on teadus, mis tahab toime tulla sümboliteta“ (Bergson 1959: 1396). Metafüüsika (filosoofia) on seega intuitsiooni sõnastamine. Selline intuitsioon on meil oma kestusest. Intuitsioon on tähelepanu pööramine kestusele. Nõnda on ta elutähelepanu ajutine lõdvendamine selleks, et avardada selle „elu“ mõtet: mitte rahulduda valmis asjadega ruumis, vaid puudutada nende valmimist ajas. Võimelikus tervikus põimuvad kõik kestused üksteisega läbi, nii et minu kestus on mulle hüppelauaks põhimõtteliselt suvalisse looduse punkti. Intuitsiooni kui filosoofilise meetodiga saab asjadest moodustada täpseid mõisteid, n-ö seestpoolt, mis sobivad neile nagu rätsepariided, erinevalt valmis ebatäpsetest mõistest, mis on nagu valmisriiete kauplusest ostetud riided, mis on kuskilt liiga lohvad või liiga kitsad. Intuitsiooniga eristatakse loomu poolest aine ja kestus (dualism), seejärel osutuvad kõik loomuserinevused olevat kestuse-poolel (piiratud dualism), siis osutuvad aine ja kestus Erinevuse loomuse kaheks astmeks, ning selle põhjalt saab nüüd täpselt jagada kõike käesolevalt ilmnevat, eristada neis ainelist (lõdvenemist) ja kestuslikku (pinguldumist) (taasleitud, põhjendatud dualism) (Deleuze 1966: 93-96).
Siit võiks arendada edasi antropoloogiharidusega Jeremy Narby kaudu. Ta räägib Peruu Amasoonias elavatest ašaninka-indiaanlastest ja nende ayahuasquero’dest ehk šamaanidest. Need joovad hallutsinogeenset jooki ayahuasca’t ja saavad selle kaudu teadmisi taimede, loomade, maa ja metsa kohta (Narby 2001: 1), nii õppisid nad ketramist ja kudumist (107). Ayahuasca-joogis peab olema koos kaks taime, mida keedetakse koos mitu tundi. „Üks sisaldab hallutsinogeenset ühendit nimega dimetüültrüptamiin, mida arvatavasti nõristab ka inimaju, kuid suu kaudu sissevõetult ei ole ühendil mingit toimet, sest selle blokeerib mao ensüüm monoamiinoksüdaas. Keeduse teine taim sisaldab aga just seda mao ensüümi inaktiveerivaid aineid, mille toime puudumisel hallutsinogeen pääseb ajju“ (Narby 2001: 10). Ayahuasca kaudu saadakse erinevate metsataimede omadusi teada taimedelt enestelt (Narby 2001: 18; 51), kusjuures ka ayahuasca jook ise on õpitud taimedelt.
Seda võiks tõlgendada nii, et ayahuasca nõrgendab elutähelepanu (ayahuasca enese avastamise puhul võisid seda nõrgestada muud tegurid: paastumine, haigus, kurnatus, unenägemine vms.). Nõnda suundub ayahuasquero võimelisse tervikusse. Tal on tungiv, ainitine vajadus midagi teada saada, ja see teadmine tuleb ise tema juurde, nõnda nagu röövikuhundi kujunemisel tuli elulisel vajadusel iseenesest tema juurde teadmine röövikust. See on intuitiivne, seespidine teadmine, erinevalt arulisest välispidisest teadmisest. Ayahuasquero erinevus loomadest seisneb selles, et loomad toovad kätte piiratud hulga teatavaid võimelikke ideid, ja uut võimelikku punkti ta niisama naljalt kätte ei too. Ayahuasquero aga võib põhimõtteliselt kätte tuua ükskõik millise looduse võimeliku terviku punkti. Selle mõttejärje võtame uuesti üles järgmises peatükis „Hing“.
[1] Kõik järgnevad viited pärinevad sellest teosest.
[2] Pigem tuleks öelda „kohal-kuju“: see võimelik kuju pole horisontaalselt tema ees, vaid vertikaalselt tema „kohal“.
[3] Järgnevad viited pärinevad sellest teosest, kui pole teisiti viidatud.
[4] Uexküll eristab tähendusefaktoreid, mis on taimede tähendusekandjad ning kitsas mõttes tähendusekandjaid, mis on ainult loomadel (52).
[5] Uexküll kirjeldab otsesõnu uue vaistu geneesi (Uexküll 1991: 2112-2113).