Luuletis2
FUERZAS
Hommage à Antonio Machado
Amigo, son tus fuerzas
el cuerpo, y nada mas;
Amigo, no hay cuerpo,
el cuerpo se hace en moverse.
El movimiento hace el cuerpo
y al volver la vista atrás
Se ve el cadáver que nunca
se ha de volver a portar.
Amigo, no hay mente
sino fuerzas del corporear.
El cuerpo es sólo
un excremento del moverse
La mente es sólo
un experimento existencial
Hay un único poder
Que se juega y se pliega
Poder orgulloso
Que no se quiebra y no se muere
Sino sólo se mueve.
(If somebody doesn’t know the original, then s/he can find translations to various languages on that site (paralleling the first strophe):
http://www.mcxapc.org/static.php?file=florilege.htm&menuID=florilege
06.11.09, en París
Öö
(hommage à Viktor Tsoi)
Armastan sind, öö!
Su elektrilist pinget,
mõttesädemeid
15.12.08
kruvikeeraja
leidsin kotist kruvikeeraja.
enne ärasõitmist olin sellega kruvinud
lambi lakke
vahepeal olin
sõitnud lennukis,
kruvikeeraja kotis.
esimene mõte on, et
tundub uskumatu, et
mind lasti läbi
kontrollide ja
röntgenite
koos kruvikeerajaga.
aga teine mõte on et,
kui kitsaks on läinud
maailm
hirmust ja usaldamatusest.
lennukisse ei lubata
kruvikeerajate, kääride, kahvlitega
limonaadiga, deodorandiga
rääkimata nugadega.
maanteel hääletajaid
peale võtta ei julge,
sest äkki on neil relvad
relvad
noad
piinariistad
tapariistad.
maanteel hääletada
ei julge, sest äkki
on juhil relvad
relvad
kurjad mõtted
tapariistad.
riistad.
meid piiravad
narkomaania
sektid
terrorism
harjusklus.
see nõuab, et
ühiskondlikke kruve
keerataks kõvemini
kinni.
kõnetad kedagi tänaval
võid olla kindel ta peab
sind
narkomaaniks
sektandiks
kõrilõikajaks
harjuskiks
kerjuseks
marginaaliks.
võõraga rääkimine
on marginaalne.
mäletan noahoopi
südamesse
mille sain aastaid tagasi
saaremaal suurelt kuulutuselt
maantee ääres
mis ütles
„ära usalda võõrast“.
harva olen nii kurb olnud
kui siis.
saarlaste usaldust oli vaja
lausa kampaania korras
kõrvaldada.
karm värk.
hirm
hirm
immigrandid
tööpuudus
lasteaia järjekord
lühike eluiga
nautimata eluhetked
kas midagi läks veel meelest
oi oi appi appi.
mäletan kuidas 94 aastal
hääletasin heigoga
poola-leedu piirilt
eestisse.
ööseks jõudsime riiga.
hääletame pimedas
lootusetu ringtee ääres.
kaks kutti seljakottidega.
me ei uskunud ega lootnud
enam midagi.
aga siis üks tüüp pidas kinni
võttis peale
viis rongijaama.
jäi koos meiega ootama,
millal rong tuleb.
rongi ei tulnud.
ronge ei käinud
enam.
Siis viis ta meid enda poole,
andis süüa.
see kartul silk hapukoor
oli elu sulneim söök
nii hea et selle kohta
kasutan totrat sõna nagu
sulnis.
(seda enam et silku
ma muidu ei
söö).
ja tegi meile asemed
ja me magasime ööd
ja tõusime hommikut
ja jõime-sõime hommikust.
siis lasi see mees
oma naisel viia meid autoga
kiirtee äärde.
naine, tõsi küll,
oli pahur mehele,
et sellised kaltsakad üles korjas.
aga siiski viis ta meid kiirtee äärde
(koht vist polnud päris õige,
aga jumal sellega).
vaat selline mees!
selline läti mees!
ma ei taha et me upuksime
ratsionaalsesse
hirmu
sulguksime
usaldamatuse
müüristikku.
lämbiksime
kinnikruvitud
pakendeis.
kas sa ikka usaldad veel
ansipit?
kes räägib sellist juttu?
ühiskonna mõrvar.
isegi kui see öeldu õige on,
on see ütlemine vale.
ma loodan, et me
ei anna järele
ühiskonna mõrvaritele
näoga ja näotutele
hirmutajatele.
hirm on alati
suhteline
müürid on alati
ajutised
usaldamatus on alati
nõrkusest.
räägi inimesega
teeme koos
mõtleme koos
elame koos
vaatame silma
selles suures
lasteaias.
keerakem lahti
kruvid.
(23.10.09, Pariisis)
..
„Mine välja“
ütlen
„mine välja“
Vaatan.
Jalad on endisel laual
jalad on sirgu
kere on paigal.
„Mine välja“
ütlen uuesti.
Jalad ei liigu
keha ei nihku.
„Mine välja mine välja mine välja
mine välja mine välja mine välja
mine välja mine välja mine välja.“
Ei mingit reaktsiooni.
Suu liigub
keha on paigal
pea möllab
keha on vagusi
teda ei koti
mida suu
vahutab.
„Kuule mine välja
sa pead välja minema
ma tahan et sa välja läheksid
ma käsin sul välja minna
sest sa oled ju mina
kõige täiega
saba ja sarvedega
liha ja soolikatega
kõik see oled ju mina“
Ei tule vastust
ei mingit tegu
vaatan
keha on paigal
mina olen paigal
suu vahutab.
Paus.
„Mine välja mine välja mine välja
mine välja mine välja mine välja
mine välja mine välja mine välja.“
Vaikus.
Jalad on endiselt laual
pea on endiselt
keha küljes
suu liigub
silmad jälgivad
käsi-jalgu ja muud
nii palju kui
näha on.
Silmad suud suuremat
ei näe.
Jalgu näevad.
Silmad on suu poolt
silmad on suu poolel.
Vaatan.
Ei tee.
Silmi on kaks
jalgu on kaks
suud vaid üks
suu on üksi.
Jalgu ei koti
mida paaritu suu räägib
silmad vaatavad niisama
pealt.
Kas olid nad suu poolt?
Ei saa aru.
Võib-olla.
Võib-olla ka mitte.
Ei pruugi.
Istun tardunult
Ainult suu räägib,
et ma läheks välja,
sest mul on vaja välja minna
sest ma pean välja minema
sest ma käsin välja minna.
See on suu jutt.
Hingeõhk,
flatus vocis.
Sõnadele peaksid ju järgnema
teod
kuid teod on ikka liiga
aeglased
alguses oli sõna.
See on suu jutt.
See on mu jutt
.
Alguses oli tegu
sõnad tulevad ikka
takkajärele.
See on muu jutt
see on Su jutt
minus.
Su sõna minus.
Kes räägib
kes räägib?
Ma liigun absoluutse kiirusega
aga sina arvad, et seisan paigal
kui su silm pilgub
olen jälle siin
silmapilkselt.
Ma pole sees,
kust läheksin siis
välja?
Vaatan.
Jalad sirgu
laua peal
ei mingit nähtavat liikumist
täiuslik maskeering.
Paus.
„Mine välja mine välja mine välja
mine välja mine välja mine välja
mine välja mine välja mine välja.“
Hakkab jälle
pihta.
(16.10.09, Paldiski-Tallinn rongis)
..
Ma ei armasta oma lapsi
ma ei armasta oma naisi
ma ei armasta oma sugulasi
ma ei armasta maailma.
Lapsed sõitku seenele
naised mingu metsa
sugulased auraku ära
maailm käigu kuu peale.
Otsin midagi
see midagi on kadunud
olen vihane.
Tjah, vahel ma armastan
üht
ja
teist.
Kuid mitte kakskümmend neli
seitse.
Mul ei ole suuri tundeid,
vaid vihastan kui mult tahetakse
suuri tundeid
(igaks juhuks,
enesekaitseks).
Ei ole erilisi armastusi
või mittearmastusi.
On üks tung
üks püüdlus
üks taotlus
üks tõivotus,
millel tuhandeid nägusid
armastus
viha
rõõm
kurbus
ja nii peenemaks
ja
peenemaks.
Suurte tunnete terminites
on mul kõigist ja kõigest
ükskõik.
Väikese elu mõistetes
läheb mulle korda
üks
ja kõik.
Igaühel olgu õigus
tõmbuda tagasi
jääda vaikseks
mitte olla heatahtlik
või üldse tahtlik.
Olen tüdinud kohtustusest
teha
armastada
vihata
tunda.
Lase olla.
Nonii,
üks asi on kadunud
olen juba tund aega
taga otsinud neetud
drelli
miks kurat mul teda üldse vaja oli
küllap oli
küllap liitus ta põhjuste ja tagajärgede
ahelasse
nii et kui ära võtta
see lüli
kukub kogu ahel kokku.
Ilmselt niimoodi inimesed
end üles poovad
maha lasevad
või muul moel –
puudu jäi üks lüli
üks väike lüli.
Ja sellest tühikust piisab
et langeksid ahelad
kaoksid unistused
seosed
koherentsid
ja jääks paljas elu
millel pole põhjust
millel pole eesmärki
vaid hõljub õhus
vaevu riivates maad.
Hõljusin mis ma hõljusin.
Siis läksin kööki keetsin
tee.
Vaatasin aknast
kuidas väljas
puntras hullasid
lapsed
naised
sugulased.
(15-16.10.09, Tallinnas)
Õlle avamise lugu
Mina ei joo
Pole kunagi joonud
Pole viina suu sissegi
võtnud
õllest rääkimata.
Kuulutan seltskonnas,
sõprade keskel.
Kõik joovad,
mina ei joo
muidugi
sest et olen karsklane
kes ei joo
kes pole kunagi joonud
pole viina suu sissegi
võtnud
õllest rääkimata.
Teised joovad
võtavad kangemat
rüüpavad viina
Ei pane mind tähele
kui ma just vahel
ei pane end tähele
panema
oma valju selge hääle
ja karskusjutuga
Et ma ei joo
pole kunagi joonud
jne.
Siis aga
siis aga
õlut tahavad
libistada sõbrad
aga
mida pole
mida pole
on avaja
pudeliavaja.
Oh, see on köömes
laske minul lahendada
probleem
hüüan kõva häälega
Võtan pudeli
võtan teise
sekundi murdosa jooksul
käib plumps ja
ühe pudeliga on
avatud teine
ja kolmas
ja neljas
ja.
Üleolevalt naeratades
jagan õltsi laiali.
Ah et sina ei joo
pole kunagi joonud
pole viina suu sissegi
võtnud
õllest rääkimata?
Sõprade näod on pikad.
venivad, pikad.
Nii jäin sõbrust ilma,
sest nad ei uskunud,
et ma ei joo,
pole kunagi joonud
jne.
(10.10.09,
Tallinnas Toompeal, nõjatudes vastu Saksa saatkonna majanurka)
Ring ja ruut
Olen islamist
olen kristlane
olen budist
olen šamanist
olen hingeusku
olen ateist
olen uskumatu
olen
mõelnud
kas kristlased
moslemid
budistid
šamanistid
ateistid
saavad üksteise peale
sellepärast
kadedaks
kiivaks
kas viskavad mind
välja
oma ringist
oma kambast
kirikust
sanghast
metsast
akadeemiast
?
kui mina kuulutan et
on kümme teed
sada teed
mustmiljon teed
ei tõkesta ühtki
teed
kas selle peale
teed tõkestatakse?
visatakse välja?
ja mis!
eks oleks ilus
saada välja
olla paljas!
ma kardan vaid et tänapäeval
ei viitsi keegi jamada selliste
asjadega vähemasti
siinkandis
ei viitsi keegi visata välja
ega tõmmata sisse
ise vaatad.
ja pealegi.
ei olegi ma kunagi
olnud üheski ringis
sest ütlevad hiinlased
maa on nelinurkine,
taevas on ringine
vaid taevas saab olla
ringis
ümar
ujuv
maal on ruudud
rist-
külikud
kujud
maa on ära jagatud
malelauastatud
üks ruut mulle
teine sulle
või parem teine
ka mulle
ja nii edasi.
see pole halb
see pole hea
see on lihtsalt
erguti
stimulaator
käiviti
hoiab inimesi käimas
ja teisi.
agar nüsimine
usin susimine.
kuniks.
taevas kuid
sõõrib
hakkliha-
masinana
nelinurgad
purustab
peenestab
ja saadab
taastöötlusse
taaskäitlusse
uus täringuheit
see ruut sulle
teine sulle
või parem teine ka
mulle
ja nii edasi.
see on erutav
see on põnev
kas saakski teisiti?
oleme üksteisele
oradeks perses
nii heas
kui halvas
nii eluks
kui surmaks.
maa on ruut
taevas on ring.
(10.10.09)
..
kiri kallimale, mõtisklus
mingis mõttes
olen
rahuriiklane
see on see kes
ootab tuhandeaastase
rahuriigi saabumist
see tähendab
maailma lõppu
see tähendab
hukku ja hävingut.
maailmalõpu ootajatega
aga
on selline
häda et kui
nad näevad, et
maailma lõpp ei taha kuidagi
saabuda,
siis üritavad nad ise sellele
kaasa aidata.
nagu aum shinrikyo
ehk „tõelise tõe“ õpetus
ehk Tokyo metroomürgitajad.
ja neid on veel.
oi, neid on küllaga.
Just nagu mina.
Ma ootan, millal lõpeb lõplikult
usk minusse,
millal mind inimeste seast
välja visatakse.
see on kole
aga veel koledam
on oodata, millal
koledus ükskord kätte
jõuab.
Ja et vaevast lahti saada
on kange himu seda
natuke
kiirendada
hoogu anda
ja samas ma kardan
ja samas ma ihkan
maailma lõppu
(või vähemasti
minu lõppu – aga pärast mind
tulgu või maailma
lõpmatus).
Sina aga
sina aga
usud minusse,
ja mina jällegi ei usu
et sina musse usud
et keegi musse usub.
sest ma tunnen, et mu olemasolugi
on kuidagi
ülekohtune
üleliigne
süüdlaslik
arusaamatus
eksitus
et juba lihtsalt olemas olemisega
ebaõiglaselt
häirin maailma.
(absurdne mõte,
kui seda natukenegi
mõtelda, sest olen ma ju
maailma üks kiud,
sellesama maailma
osaline-osatäitja,
ei saa püsida mõte
mis niimoodi isekeskis riius)
no vot ja siis
on kiusatus
tehagi nii,
et saabuks lõpp
et mind ei usutaks
et mind ei mäletataks
et hajuksid mu piirid
ja ma oleksingi seesama
maailm
oleksin kõik
ja mitte keegi.
Aga ometi sa usud.
Olen sind kiusanud
olen sind räsinud
nagu tuulispea
laia välja üksikut
mändi
Aga see mänd
püsib
ja
püsib,
ei hooli tuulispeast
suuremat.
Sa pole alla andnud.
See on uskumatu.
Ma elan sinu usu sees
su usk on mu
suusk
millega sõidan
üles alla
olmamägist.
See ei luba mul
uskumatu olla.
Ma ikka imestan su üle.
ja mõtlen sinu peale
ja mõtlen sinu üle
päev-päevalt
tund-tunnilt
ja mõtlen
et ei saa see kesta
ja et see lõpeb
ja et see lõppema peab
kohe-kohe,
ja et see lõpeb
varsti-varsti
nüüdsama
et see on võimatu
ega olmas olla saa.
aga ometi on
aga ometi kestab
aga ometi liigub
mu suusk.
ja sa usud
ja sa usud
ja maailm ei lõpe
ei lõpe
ei lõpe.
lihtsalt mõni mõte
lõpeb,
lõpeb.
(10.10.09)
kiri kallimale, mõtisklus
mingis mõttes
olen
rahuriiklane
see on see kes
ootab tuhandeaastase
rahuriigi saabumist
see tähendab
maailma lõppu
see tähendab
hukku ja hävingut.
maailmalõpu ootajatega
aga
on selline
häda et kui
nad näevad, et
maailma lõpp ei taha kuidagi
saabuda,
siis üritavad nad ise sellele
kaasa aidata.
nagu aum shinrikyo
ehk „tõelise tõe“ õpetus
ehk Tokyo metroomürgitajad.
ja neid on veel.
oi, neid on küllaga.
Just nagu mina.
Ma ootan, millal lõpeb lõplikult
usk minusse,
millal mind inimeste seast
välja visatakse.
see on kole
aga veel koledam
on oodata, millal
koledus ükskord kätte
jõuab.
Ja et vaevast lahti saada
on kange himu seda
natuke
kiirendada
hoogu anda
ja samas ma kardan
ja samas ma ihkan
maailma lõppu
(või vähemasti
minu lõppu – aga pärast mind
tulgu või maailma
lõpmatus).
Sina aga
sina aga
usud minusse,
ja mina jällegi ei usu
et sina musse usud
et keegi musse usub.
sest ma tunnen, et mu olemasolugi
on kuidagi
ülekohtune
üleliigne
süüdlaslik
arusaamatus
eksitus
et juba lihtsalt olemas olemisega
ebaõiglaselt
häirin maailma.
(absurdne mõte,
kui seda natukenegi
mõtelda, sest olen ma ju
maailma üks kiud,
sellesama maailma
osaline-osatäitja,
ei saa püsida mõte
mis niimoodi isekeskis riius)
no vot ja siis
on kiusatus
tehagi nii,
et saabuks lõpp
et mind ei usutaks
et mind ei mäletataks
et hajuksid mu piirid
ja ma oleksingi seesama
maailm
oleksin kõik
ja mitte keegi.
Aga ometi sa usud.
Olen sind kiusanud
olen sind räsinud
nagu tuulispea
laia välja üksikut
mändi
Aga see mänd
püsib
ja
püsib,
ei hooli tuulispeast
suuremat.
Sa pole alla andnud.
See on uskumatu.
Ma elan sinu usu sees
su usk on mu
suusk
millega sõidan
üles alla
olmamägist.
See ei luba mul
uskumatu olla.
Ma ikka imestan su üle.
ja mõtlen sinu peale
ja mõtlen sinu üle
päev-päevalt
tund-tunnilt
ja mõtlen
et ei saa see kesta
ja et see lõpeb
ja et see lõppema peab
kohe-kohe,
ja et see lõpeb
varsti-varsti
nüüdsama
et see on võimatu
ega olmas olla saa.
aga ometi on
aga ometi kestab
aga ometi liigub
mu suusk.
ja sa usud
ja sa usud
ja maailm ei lõpe
ei lõpe
ei lõpe.
lihtsalt mõni mõte
lõpeb,
lõpeb.
(10.10.09)
nutt
kui harilikult
pärast söömist
hakkan naerma
siis täna
pärast söömist
hakkasin nutma
taldrik on tühi
silmad on täis
pisaraid
istun, vana ja paks,
köögilaua taga
ja nutan
suuri pisaraid
ojana pisaraid
ja nuttes
olen kuidagi üks
kogu maailmaga
silmavesi teeb naha
tundlikuks
tunned kogu nahaga
kogu maailma
justnagu.
nutad ja tunned
kuidas maailm
on su ligi
kuidas sa oled
maailm
a osa
pisaratevool
tõmbab su kaasa
kõigi asjade
voolu
lainesse.
istun köögilaua
taga
vana ja paks
noor ja õhuke
ja nutan
valan pisaraid
priskeid pisaraid
nuuksun
vuhkan silma
vett ja hääli
tsusi
ja mu nutt on rõõmus
see nutt on rõõm
maailma üle
kõige üle.
kõht on täis,
nüüd võin rõõmust
nutta
elujõud on maksimumis,
kaob selge piir mu enda ja
muu
vahel
jõuühikuna
jõudude ühtes.
mu jõud
ainsuses
ja
mitmuses
kõige jõud
ainsuses
ja
mitmuses
mängivad koos
mingil moel
ei tea mina
mis moel täpselt
aga tunnen
tunnen
nad mängivad
koos
väga täpselt
ja ma nutan
ja rõõmustan
nuttes
maailma üle
iseenda üle.
muul ajul mõtlen
iseendast üle
ja vasakule
ja paremale
aga kui tulen söögilaua taha
ja söön kõhu
täis
siis olen ennast täis
ega valgu sinna, tänna.
Olen ennasttäis
ja naeran
– harilikult –
või nutan
– täna –
ja tänan seda otsatut küllust
mille varal mu kõht
on täis saanud
tänan maailma
tänan hunti
tänan mändi
tänan iga viimset
tänan nuttes
sest see on
liiga ilus,
et ei tea,
kas naerda või
nutta.
04.10.09
..
Ta naeratab
Ta naeratab.
Ta naeratab!
Rääkida ei oska
Vaid naeratab!
Naeratan samuti
Ja rõõmustan kaasa.
Nutu asemele tuli
naer
atus.
Kas taevas võibki olla
sinine?
21.09.09, Tallinn
..
Sääsk aknalaual
Läksin sööma.
Kõik kohad täis.
Istun lauda
noorte üliõpilaste
sekka.
Minu vastas
pikka kasvu tibi
tibi istub
sire tibi
minu vastas
järsku
keerab ringi,
aknalauale
lömastab
sääse
litsub
kärbse
rudjub
mutuka
surnuks
litakaks.
katkestus
mu nina ees toit
mu lauas noored üliõpilased
mu vastas sire
tibi
ja
toit on mõttetu
üliõpilased on mõttetud
tibi on mõttetu
maailm on mõttetu
mõttetus on mõttetu
mida ma siin teen
issand küll mis asja
ma siin teen
maailm seisab
pilt seisab
heli käib edasi
noormehine hääl:
„teate, kuidas
sääske tappa
ma räägin teile
rebid tiivad küljest
tõmbad ühe jala
otsast
tõmbad teise jala
otsast
vaadake siis
kui naljakalt
ta keksib!“
Pilt seisab
heli kestab
„või veel
või veel on üks
meetod
ma räägin teile
las ta imeb su verd
aga hoia näppu tal
kuklas
siis ei saa ta nokka
välja tõmmata
ega imemist
lõpetada
ja veri muudkui
purskub
ta keresse
ja purskub
kuni sääse tagumik
lõhki läheb!“
mis asja ma siin teen
mis asja nemad siin
teevad
või mida nad
mõtlevad
kui
mõtlevad
21.09.09, Tallinn
..
Naer-naerupomm
kohe-kohe algab
koosolek
tähtis koosolek
enne aga
enne aga
sööme-sööme
keha toidame.
hea supp
oi kui hea
supp
kere hele
kere hele
varahommikusest peale
pole süüa saanud
ja ka siis
ja ka siis
vaid käpelt haukasin.
pistsin pintsli
pistsin pintsli
neli kausitäit
oikuihead suppi
ohtra leivaga
ja veel
võiga leiva
peal.
ma õgisin
ma õgisin
nii kiiresti kui sündsus
lubas vähegi.
kõht sai täis
kõht sai täis
oi-oi
tunnen hirmuga,
jah, hirmuga,
et nüüd,
et nüüd
kohe-kohe
purskan
naerma.
sest teate-teate
lugu selline
mul on et
haigutava
kõhutühjuse peale lõpuks
süües
ma tihtipeale,
oh, tihtipeale,
röökan naerma
hakkan hirnuma
kukun köörnama.
te teate nüüd
te teate nüüd
ja mõistate,
ehk mõistate,
mis oht
mis oht
mind ähvardas
ja nähvardas.
ja ma istun
ja ma tunnen
et ta tuleb
naerumürsk
hirnupomm.
oh, ma vaid „naeratan“
eksole
ma vaid muigan
eks uitmõte mingi
palun arvake eksole.
aga tühja
aga tühja
kõik on tühja
naer pungub
naer kasvab
ja tõngub
ülespoole
maavärin
meremasu
or-orkaan!
väänlen toolil
käänlen toolil
naer juba poolel
teel üles
veel pool
veel pool
ja välja ta tuleb
ja välja ta paiskub
rahmatab
jahmatab
prohmatab.
nüüd kohe
veel vaks
veel hetk
ja nüüd
ja nüüüüd!
oijah!
nuta või naera
õnneks või õnnetuseks
üks tüüp
üks tüüp
sealtsamast lauast
hakkab rääkima asjalikku juttu asjalikku juttu
ja
naerupommi sütik
kustus
maa-alune naerukõmin
hajus.
psssss.
aga sellegipoolest
jah, sellegipoolest
keha-keha
jäi
rõõmsaks
rõõmsaks!
20.09.09, Tallinn
..
Vabaduse väljaku rula- ja rattapoisid
Esimest korda
astun vastvalminud
tunnelisse
Tallinna südames
Vabaduse südames,
väljaku-nimelises,
lupsan betoonvalaskala kõhust
läbi
ja väljastun teiselt
poolt
kus trepid viivad
M-M-Monumendi juurde,
vabaduse m-m-monumendi
juurde.
kõrvu kaigub rularatta
pruhin
ja rattaratta
suhin
ja rula- ja rattapoiste
õhin
ja rula- ja rattapoiste
tuhin
vuhin.
Siin käib elu
siin käib melu
millist pole nähtud
sellest ajast peale
kui punkarid kadusid
Moskva kohviku eest.
Nüüd on uues kuues
sama asi.
Noh, mitte sama.
Aga just selles ainsas mõttes sama, et
pole sama.
Et pole midagi sama
rula- ja rattapoistes
ja punkarites
Moskva ees.
Peale nende eneste
Peale nende elu
ja elamisetahte
või elamisejõu
või lihtsalt nooruse
või lihtsalt olemise
aja veetmise.
Ma tunnen, et siin aetakse
Asja
nagu punkarid ajasid
Asja.
Ainus, mida ma kardan,
on see, et tulevad
seadusandjad
kodanike esindajad
kodanike mesindajad
ühesõnaga
persevestid
võimuvestid,
ja leiavad, et vabaduse väljakul MMMonumendi ees
ei tohi
ratta ja rulaga sõita
ja kihutavad minema
ratta ja rulaga sõitjad
ja panevad uues kuues miilitsa
neid ära ajama.
Et lokkaks korralike kodanike
kurbus, pettumus, igavus, kord, alandlikkus
korralikud kodanikud
kes vihkavad
vihkavad
rõõmsaid, vabu, pööraseid, kontrollimatuid
rula- ja rattapoisse
ja tüdrukuid,
maksavad kätte
oma ohverdatud vabaduse eest
mille nad on maha
müünud.
ma ei muretse punkarite,
rula- ja rattapoiste
ja tüdrukute
pärast.
Elu leiab alati tee
kust välja pursata
kust sisse susata
kuidas mööda hiilida
vingerpussi mängida
ja näkku naerda.
Kuid siiski,
on siis vaja seda
takistada?
takistus küll annab
rula- ja rattapoiste väele
veel jõudu juurde
veel väge lisaks.
kuid ärge siiski
vägistage neid!
21.09.09, Tallinn
..
Vägisõnad
vägisõnad on vägevad
viljakad
mõjusad
tegusad.
Alles moodne silmakirjalikkus
ja väikekodanlikkus
on need kõrvale
tõrjunud
kui „häbiväärse“ ja „taunitava“.
No mis on ilusam kui vitt? või
türa?
Maailma kõige võluvamad asjad…
Või perse, perseauk ja sitt?
On needki kütkestavad,
kuigi väge on neis väheke
vähem,
sest vitt ja türa
ja nende analoogid
loovad üle sinu pea
viljastavad
paisuvad
teevad liik-olendit,
aga perseauk ja sitt
ja nende anaal-loogid
on rohkem
nagu
eralõbu.
Perse
või täpsemini, persepragu,
ühendab
vituauku ja sitaauku
türapead ja sitaauku.
Ja räägitakse, et
selles persepraos
on peidus inimese vägi
ja kui inimene pihta saab
oma väele
siis ei erista ta enam end
maailmast
nii rohmakalt
lohmakalt
kui praegu,
kus ta vahib silmadega
silmakoobastes
kus ta mõtleb ajuga
koljukarbi sees.
Kahe viljakuse vahelt
liigi ja isendi vahelt
türa ja sitaaugu vahelt
vitu ja sitaaugu vahelt
hakkab mõikama elu
hakkab mõlksama
pärisjõud.
Ehk teisisõnu,
kui kõik läheb perse,
kui kõik läheb perseprakku,
siis alles hakkab
kõik pihta!
Ja ka sõnad,
sõnad hakkavad voolama,
vägevad sõnad!
21.09.09, Tallinn
..
Kuidas vastata luuletusele?
Kuidas vastata,
kui sulle saadetakse
luuletus?
see on provokatsioon!
see on väljakutse!
sa võid mõmiseda,
aga sellest ei piisa,
sa võid ütelda, et mina ka
mõtlen nii,
aga sellest ei piisa,
sa võid ütelda aitäh,
aga sellest jääb väheks.
sa pead midagi selle
peale tegema, aga
mida?
eks kirjuta vastu
luuletus
või
luuletis
või arvustus
või
arvustis
või romaan
või
romiin
või veel
hoopis miskit
muud.
näiteks.
käid mööda tänavat
ikka samal pool nagu
ikka
aga siis ühtäkki
teed midagi hoopis
muud
ei tea mida,
see selgub
kohapeal.
pealtnäha ei pruugi midagi
näha ollagi, aga ometi sa tead
et see on hoopis
muu.
eks ole seegi
vastus.
eks ole see päris hea
vastus.
isegi vägagi hea.
sest tõsi ta on,
et kui sulle saadetakse
luuletus
või
luuletis
siis läheb see sulle sisse
aga kunagi ei või ette teada, kuidas ta sealt
välja tuleb.
21.09.09, Tallinn
..
(Luuletised tarretasid
arvutivere
elektronipere,
sest
tänasida luuletisi
tuli nii palju, et
mu piiritaja piiraski
vana lehekülje vanadega
ja uute jaoks
tuli teha uus
lähker,
mis oleks homme
võtta varnast.
(aga mingi jama
on ikkagi)
21.09.09)