AJA HARJUTAMINE
Harilikult toimub harjutamine ajas – olgu klaverimäng, luuletuse päheõppimine, zhongleerimine: kordan mingit tegevust mitu korda, kuni ma muutun üha vilunumaks ja tegevus muutub aina sujuvamaks ning lõpuks lausa iseeneslikuks. See kõik käib aga aja sees – “mitu korda”, “uuesti”. Kuidas peaks aga välja nägema aja enese harjutamine?
Mulle tundub, et ajal on kaks põhilist aspekti. Esiteks muutumine: me kogemegi aega mingi muudatuse kaudu. Vahelduvad tajud ja sisemised aistingud. Veel enam, ma olengi lakkamatult millegi otsingul, taotlen midagi (“intentsionaalsus”), suundun kuhugi – st. ma nö eristun iseenesest, jätan “vana ennast” maha ja lasen tulla “uuel endal” (Platon). See eristumise intensiivsus võib muutuda: vahel olen energilisem, suudan jõulisemalt minevikku ja olnut maha jätta ja tuleviku ja uue poole pöörduda, vahel aga jõud raugeb, ma väsin, ei suuda enam tulevikku avada, minevik liibub nätskelt mu külge, elu oleks justkui otsas (ängistus).
Teine aspekt aga on lõimimine. Ühest küljest ma küll suundun alati millegi uue poole ja eristun iseendast, aga samal ajal peab vana ka ikkagi mingil moel alles olema, sest kujutage ette, et see väljasuundumine oleks absoluutne, nii et olekski ainult see “uus” ja kõik olnu kaoks täiesti ära. Siis tegelikult uudsus kaoks, kuna poleks mingit vanasuse tausta, millelt ta uuena ilmneks. Nii et kui minevik ära kaoks, siis ei oleks tegelikult ka tulevikku uudsuse mõttes, vaid lihtsalt monotoonne kordus, tuim üks ja seesama. Nii et see uus ja erinev, mille poole ma pöördun, peab saama lõimitud kogu minu tervikusse, ta peab saama üheks kogu mu elukäiguga, kogu mu minevikuga. Lõimimisel on samuti erinevad intensiivsusastmed: vahel läheb mõni asi justkui “otse verre”, näiteks mõni loetud raamat või etendus või jutt, mis nii nüansikalt meiega ühte sobitub, et see ühtib meiega tihedalt. Vahel aga jääb mõni asi meist justkui eraldi, mõni mõte, millest me aru ei saa, või äärmuslikul juhul trauma, mis on meie teadvusest üldse välja lõigatud.
Kui me aga tegeleme oma tavaliste igapäevaste asjadega, siis on meil tähelepanu enamasti just nimelt asjadel või ideedel: me taotleme neid oma sihtidena, ja eristume seeläbi, aga see eristumine on piiratud just nimelt nendesamade asjadega või ideedega, see jääb suhteliseks eristumiseks. Eristumine kui selline jääb implitsiitseks, nagu ka lõimimine. Lihtsalt kõik minuga juhtuv mingil moel liitub kokku minu eluks, minu isikuks. Ja: ükski valmis asi või idee ei saagi väga lähedalt ja nüansseeritult minusse lõimuda – selleks peaksin ma ta üles sulatama. Me harjutame aja sees, aga mitte aega.
Aja harjutamine tähendab teatavas mõttes millegi vähem tegemist. See võiks välja näha nii, et teeme sedasama, mida me teeme, taotleme neid sihte nagu ikka, aga ei hoia neist kinni, ei hoia kinni valmis asjast, vaid jätame osa tähelepanu vabaks, laseme tal muutuda, nagu ka iseendal. Nii et lõimimine ei ahene nii suletult ainult selle asja peale, vaid ta käib vabalt aja peal. See on justkui puhas peegel, mis peegeldab sedasama, mida me teeme. Nii et me asju tehes ja nende kaudu eristudes ja lõimides ühtlasi ka puhtal kujul eristume ja lõimime, ehk harjutame aega. Selles mõttes on aja harjutamine rohkem, kuna tal on üks mõõde juures.
Aja harjutamine on ehtsalt vaba tegu (kõige triviaalsemaiski avaldusis), sest kuna taotlus pole fikseeritud ja lõiming piiratud, siis iga erinevus saab lõimitud kogu meie isiksuse tervikusse, kajab meis tervikuna vastu, me oleme maksimaalselt tundlikud, paindlikud. Ja iga meie enda algatatud tegu võrsub samuti meie isiksuse tervikust. Vaba tegu ei pea tähendama “suurt tegu”, et ma päästan uppuja, lähen kellegi eest surma või teen mõne muu ülla teo – kõik need võivad olla vägagi sunnitud, automaatsed ja ikka veel nõrgad teod. Vaba tegu on see, mis vabalt muundub ja lõimub, kasvab välja sinu tervikust ja muudab sedasama tervikut. Nõnda me saame loovalt lõimida ka ootamatust, juhust. See võikski olla lausa loovuse määratlus: võime “kasutada juhust”.