TUNNE
Vahel mõni inimene armastab pikalt kirjeldada tunnete füsioloogiat, st. millised hormoonid jm on mängus, kui ma tunnen üht või teist tunnet. St. armastab sellest rääkida mujal kui teaduslikus kontekstis, kus sellises kirjelduses pole midagi imelikku. Näiteks mõned intellektuaalid ja kirjanikud (üks hiljutisi versioone oli Kaplinski haiglakirjeldus ühes selle aasta “Loomingus”). Siis see kõlab endiselt mõnevõrra shokeerivalt (ehhki tänapäeval võib-olla vähem kui sada aastat tagasi, sest meil on olnud rohkem aega sellega harjuda) või vähemasti kummastavalt.
Tunnete füsioloogilisel kirjeldusel ongi väga hea valgustuslik ja Entzauberung-roll, mis vabastab meid sujekti lummusest, mille järgi me oleksime justkui mingi kehatu teadvus, kes põhimõtteliselt on võimeline ennast üleni kontrollima, täiesti “ratsionaalne” olema jne. Ja et kehalisus on midagi välist, mis lihtsalt segab mind, minu pärismina. Või ma isegi tunnistan oma seost kehaga, kuid tahan, et see oleks kontrollitav. Mul on tunded, mul on suured tunded – sellepärast, et ma olen niimoodi tahtnud ja otsustanud. Võib-olla on ajend tõesti tulnud väljast: näinud ballil vilksamisi mõne tütarlapse pahkluud või rühikat võluva põskhabemega noormeest. Aga edasine olevat juba minu subjektiivne, puhtseesmine läbielamine. Aga siis saabki talle näidata, et kuule mees (või naine), see sinu suur tunne pole muud kui selle-ja-selle hormooni nii-ja-naasugune kontsentratsioon.
Kuid see tugineb omakorda vääritimõistmisel. Kui “kaunishinged” fetisheerisid “hinge” ja subjektiivsust, siis “füsioloogid” fetisheerivad keha ja objektiivsust. Sest ühest küljest on loomulikult õige kirjeldada oma tundeid füsioloogia terminites: vähemasti baasemotsioonide puhul saab vist välja tuua vastavuse kindlate hormoonimustritega. Aga niimoodi ma asetan ennast endast väljapoole ja unustan ära, et see on minu keha, või õigemini, et see keha olen mina. Nõnda nagu subjektiivne kirjeldus on petlik, samamoodi on objektiivne kirjeldus eksitav. Tuleb läbi näha nii piiritletud subjektist kui ka kindlapiirilistets objektiivustest. Nii “armastusest”, “vihast”, ... kui ka adrenaliinist, vasopressiinist, serotoniinist, dopamiinist, oksütotsiinist, ...
Tegelik vahetu antus on midagi muud, vahepealset (ainult vahe on vahetu). Tunded on teatavad intensiivsused, ja väljendavad seda, kuidas mulle iseloomulikud väesolu kättetoomise viisid haakuvad või ei haaku sulle iseloomulike kättetoomise viisidega. Resonantsi küsimus. Ja kuna kättetoomisliine on palju ja ka vastavalt resoneerimisvõimalusi, siis on igal tundel tuhandeid nüansse. Algselt on intensiivsed ja tuhandekülgsed läbikäimised. Seejärel aga ankurdatakse need käesolus, “pannakse paika”: ühest küljest mu subjektiivsuses, nii et ma omistan sellele mingeid nimesid, hoiakuid, hinnanguid, võrdlen ja tunnen ära (sellepärast ongi näiteks esimene armastus põhimõtteliselt teistsugune kui kõik järgmised, sest siis sul polnud seda millegagi võrrelda, ja sa pidid looma selle tunde oma subjektiivsuses; kas võib rääkida ka “esimesest ängistusest”?). Ja teisest küljest käivitavad intensiivsused ja nende resonantsid teatavaid füsioloogilisi protsesse, mh üht- või teistsuguste hormoonide suuremat tootmist. Nii saab ka mu keha “ära tunda”, mis asi on. Kas on “armastus” või “hädaoht” vms. Kuna inimene on tohutult keerukas süsteem, siis need kaks aspekti ei käi rööpselt: sageli on nii, et subjektiivselt otsustad ühtmoodi, aga objektiivselt on tehtud teistsugused otsustused. Üldiselt on sel juhul jäme ots objektiivsuse käes (st. tegelikult sinu selle osa käes, mis on sinu “endast” välja arvatud, sest nagu me ütlesime, mu keha olen mina) – mis muidugi jällegi ei tähenda, et seda reguleerida ei annaks.