II. PEATÜKK: KEHA

II peatükk: KEHA

1. Pöörmed

Evolutsioon tähendab lõputut arvu katkestusi, mis kõik on loomingupunktid, kus on alati loodud midagi rohkem või vähem uut. Taandamata ära katkestust, tahame katkestusi rohkendada ja sellega kõrvaldada teatavat arusaamatuse või “müstilisuse” loori evolutiivselt loomisprotsessilt. Tavateadvuses põrkuvad justkui kokku kaks erinevat käsitust: ühest küljest teadusest rahva sekka läinud pidevuslik käsitus, kus ühed vormid täiesti pidevuslikult (ja juhuslikult) muutuvad teisteks, suurest paugust kuni tänapäevani välja; ja teisest küljest pidevusetu käsitus, kus taibatakse uute vormide taandamatut uudsust ja seda, et vanade vormidega pole võimalik seda seletada: siit tekivad küsimused, et kuidas ikkagi sündis elu või inimene. Ning tekib kiusatus kasutada transtsendentseid seletusi, et jumal või UFO-d istutasid siia elu ja inimese. See võib küll anda seni puudunud seletuse, ent on ilmselge, et see seletus lihtsalt lükkab probleemi edasi, sest jääb ju küsimus, et kuidas tekkisid siis nood UFO-d ja jumal ning küsimus jääb põhimõtteliselt endiseks.

Ma tahaksin näidata, et evolutsioon pole selliselt pidevuslik ega juhuslik nagu banaliseerivas darvinistlikus käsitluses seda esitatakse, aga et ta pole ka nõnda transtsendentselt katkestuslik ja paratamatu, seletamatu, nagu müstifitseerivas tavaarusaamas arvatakse.

Kõige üldisemalt võib öelda, et kõik evolutsioonilised murrangud ja katkestused tunduvad nii radikaalsed ja suured ainult tagantjärgi ja eemalt. Selle murrangu toimumise enese sees ei saaks me ülepea arugi, et mingi murrang on toimumas. Elu on algselt eluta loodusest praktiliselt eristamatu; ja samamoodi inimaru loomsest intelligentsist. Muidugi ei vähenda see murrangu radikaalsust, ainult et see puhkeb ja saavutab täie võimsuse alles hiljem. Neid murranguid võiks võrrelda raudtee pöörmega (Bergsoni metafoor): kui mingilt evolutsioonirööpalt hakkab eristuma teine tee, siis ta peab alguses esimese teega tükk aega samas suunas liikuma, nii et tema lahknevus on esialgu praktiliselt märkamatu. Alles tasahilju saab lahknevus selgeks ja uus tee iseseisvaks. Tõeliselt suur sündmus jääb oma tekkimise hetkel märkamatuks (vt. ka Nietzsche 1993: 86-88, “Suurist sündmusist”). Looduse loomingujõud kulgebki mööda niimoodi lahknevaid teid.

2. Kokkutõmbed

Me eristame keha puhul kaht aspekti ehk tasandit: üks on see, kuidas ta on moodustatud „kokkutõmmetega“ („eelkeha“); teine on see, kuidas ta toimib ühtse tervikuna („päriskeha“). Need kaks aspekti on lahutamatult seotud, kuid nende eristus saab mõttekaks alles meeleolendi puhul (vt. III peatükk). .

Niisiis, keha moodustub kokkutõmmetega (vrd. I, 2.). Siin on kaks positsiooni: kokkutõmbav ja kokkutõmmatav. Tegelikkuses kuuluvad nad lahutamatult kokku, igas olendis on need kaks kihti olemas. Nad ei ole eraldiolevad asjad, vaid sama asja kaks eristatavat momenti. Olemine organiseerub nendeks momentideks. Kui minna ajas tagasi, siis võib kujutleda hetke, mil ongi ainult nende kahe positsiooni puhas erinevus, st. punkti, millest peale nad hakkavad lahknema. Puhas jõud ehk energia oleks kokkutõmbava ja kokkutõmmatava vaheline erinevus ise. See katkestuspunkt konstitueeriks algse pidevuse, muundumise. Nende kahe positsiooni lahknemine ja üha kõrgema järgu kokkutõmbed tähendavad evolutsiooni.

Kokkutõmme tõmbab alati midagi kokku (ehk teisipidi, miskid tekivad kokkutõmbe ühe osapoolena). Kuid puhast kokkutõmmatavat ehk „objekti iseeneses“ on võimatu ette kujutada. Ta laguneks otsekohe koost või õieti ta ei saaks tekkidagi. Nagu me ütlesime I osas oleviku kohta: selleks, et võiks ilmuda teine, peab esimene olema mingil moel meeles peetud, esimene ja teine peavad olema kokku tõmmatud. Muidu ei tuleks iial teist, vaid korduks ainult üks, ja isegi üht ei saaks korduda, sest selleks, et üheks saada, peab ta kokku puutuma teisega[AR1]. Üks saab ühena piiritletud ainult teise kaudu, eelmise pikenemise kaudu järgnevasse. Selline kokkutoomine toimub „kokkutõmbaval pinnal“. Keha moodustamine eeldab “subjektiivset” kokkutõmmet. Deleuze kutsub seda kontemplatsiooniks ja vastavat eelsubjekti larvaalseks subjektiks (1968: 100,107). Larvaalne subjekt tõmbab fundamentaalsele subjektiivsele kujutluspinnale kokku sündmusi, mida võiks nimetada „larvaalseteks objektideks“ (kokkutõmmatavad). Või seda „kujutluspinda“ võiks nimetada kujunduspinnaks[AR2]: ühest küljest loob see teisele tasandile kuuluvat kuju (mina), teisest küljest annab reaalsuse sellesama esimese tasandi kokkutõmmatavaile.

Evolutsiooni käigus muutub ühest küljest kokkutõmmete haare avaramaks ja teisest küljest tõmmatakse neid kokkutõmbeid endid kokku, st. ühest küljest muutub teatud laadi kokkutõmme jõulisemaks (“horisontaalis”) ja teisest küljest tekib ühtede kokkutõmmete peale uusi kokkutõmbeid (“vertikaalis”). See on evolutsiooniline sikk-sakk, kus ühe kokkutõmbe avardumise sees on embrüonaalselt juba olemas uut järku kokkutõmme. Nii on polümeer määratluse järgi see, mille keemilisi omadusi üksikmolekulide lisamine enam ei muuda. Siin on keemiline pind saavutanud iseseisvuse füüsikalise suhtes ning teisest küljest on siin eos pind, mis ennast ise aktiivselt säilitab ja taastoodab (meelepind, vt. III peatükk).

Subjekti (kokkutõmbava) pool on selle suhte aktiivne pool. See on see, mis ennast kokkutõmmatavast eristab (sätestades oma kujunduspinna). Ehk teisiti öeldes nimetab subjektsus instantsi, mille kaudu olend ennast iseendast eristab. Siin eel-tasandil on juba tehtud ontoloogiline eristus ise ja asja vahel. Esialgu on asi kui kokkutõmmatav ja asi kui paariline (vt III peatükk) eristamatud, nagu on eristamatud ka kokkutõmbav ja mina. Subjekt on isesus, puhas kontemplatsioon ehk kokkutõmme kujunduspinnal. Kujunduspind on “esi”, millel kokkutõmmatav esil on, olgugi et see käib kõik eel-teadvuses (mitte segi ajada psühhoanalüütilise eelteadvusega, mis on meie mõisteis teadvuse üks komponent) ega pole seega „teadvuslikult“[1] esindatud. Sellel pinnal saab kokkutõmmatav millekski, asjaks.

3. Kimbutamine, kurnamine

Vaatleme kokkutõmbava ja kokkutõmmatava positsiooni loogikat. Esiteks on siin tegemist kahesuguse põhjuslikkusega. Kokkutõmmatav loob olendi põhja ja alustab[2] teda. Kokkutõmbav aga põhjendab olendit, on tema alus. Need erinevad seletusviisid tuleb lahus hoida. Olendil on korraga oma “materiaalne” algus ja oma “ideaalne” alus. Meeleolendile omast olemist ei saa adekvaatselt kirjeldada keemilise ja füüsikalise vahekorra kaudu. Neist võib olla abi tema toimimise mõistmisel, aga meeleolendi tekkimise kirjeldamiseks tuleb lähtuda meelevahekorrast endast, millel on oma loogika. Teisipidi ei saa meeleolendist rääkida puhtalt “spekulatiivselt” tema enda terminites, arvestamata keemilise ja füüsikalise vahekorraga, sest meelevahekord ei ole ilma nende alumiste vahekordadeta ega ole nendega vastuolus.

Keha moodustumine on alati võimuküsimus. Kokkutõmbav pind on kokkutõmmatava suhtes „ülemal“, hierarhiliselt kõrgemal. Kokkutõmbavat pinda võib nimetada juhtivaks jõuks ja kokkutõmmatavat allutatud jõuks. Kõrgema pinna juhtiv jõud kimbutab ja kurnab alumist pinda. Kimbutab eespoolviidatud (I,1) kahes mõttes: (1) kiusab alumist tasandit, käib talle pinda; (2) tõmbab alumise tasandi sündmused kimbuti kokku; ehk teisisõnu ta kurnab alumist tasandit: (1) rõhub teda nagu isand; (2) sõelub sealt välja talle olulised tunnused.

Nii on iga uue kurru puhul tegemist tohutu lihtsustusega: uus ülempind ehk ‑kurd ei hooli alumise tasandi nüanssidest, vaid kurnab neid oma vaatepunktist lähtuvalt, kurnab neist välja talle olulised tunnused. Nõnda ei huvita keemilist olendit eelneva, füüsikalise tasandi olendite kõik peensused, nende kvargiline ülesehitus, vaid ainult elektronide ja elektronkihtide arv. Need sõltuvad muidugi tuuma iseloomust, ja tuum on ehitatud väiksematest osadest. Sellegipoolest on keemilisel tasandil omad seadused, omaenese taandamatu süsteemsus.

Siin näemegi kahesugust põhjuslikkust. (1) Ühest küljest võib öelda, et mingi keemilise ühendi moodustamist on põhjustanud, ütleme, kvargid, mille tõttu on meil just selline tuum, mille tõttu on tuumal nii ja nii palju elektrone. See on alustamise või põhjaloomise-põhjuslikkus (nagu me ajasünteeside puhul nägime, et elav olevik ehk kestus alustab absoluutselt aega, loob aja põhja). (2) Ent teisest küljest põhjustab keemilise ühendi moodustamist keemiavalla sisesed seaduspärad, mis on seotud näiteks aatomite paigutusega molekulis. Füüsikaliselt on süsi (grafiit) ja teemant üks ja seesama (samad tuumad, süsinikud), ent keemiliselt on tegemist väga erinevate ainetega (sest küsimus on süsinikuaatomite paigutuses, aatomite vaheliste sidemete ruumilises konfiguratsioonis).[3] See keemiline põhjuslikkus on teemandi ja grafiidi erinevuse alus ja põhjendus (nii nagu mälu on oleviku alus). Keemiline põhjendav põhjuslikkus tuleneb füüsikalisest põhja-põhjuslikkusest, aga pole sellest üheselt determineeritud. Keemial on üks mõõde rohkem, ta loob uue tasandi, mis on kõrgem-ülevaatlikum ja allutab füüsikalise tasandi ning opereerib füüsikalise tasandi elementidega, aatomitega. Ta võtab eelmise tasandi elemente kimbuti, mis tähendab, et teda ei määra ära üksik aatom eraldi, vaid ainult aatomid kimbukesi. Seega on keemiline tasand füüsikalise tasandi suhtes iseseisvam ja vabam. Ta tõmbab kokku eelmise tasandi elemente, pressib neist välja koondmulje.

Ta kurnab eelmist tasandit, allutab selle, ja kurnab sellest välja teda huvitavad aspektid (elektronide arv ja elektronkihtide arv ehk aatomi teatava aspekti), ning ülejäänu surutakse varju, unustatakse aktiivselt ära. Midagi jäetakse (pannakse) varju, et midagi esile tõsta. Igasugune selguseala on lahutamatult seotud teda võimaldava varjutsooniga, hämarusealaga. Selleks hämarusealaks on tema sees edasi kihavad alumise tasandi nüansid, mis uut tasandit ei huvitanud. See pole negatiivne hämarus, vaid ühe ja sama lükkega moodustatakse selguse ehk valgustatatuse ala (väljakurnatu) ja hämartsoon (see, mis ei jäänud sõelale). Vertikaalse mitmekesistumise ehk eristumisega (uus kurd, juhtivjõud) käib kaasas horisontaalne lihtsustamine: allasurutavalt tasandilt hüljatakse lõviosa nüansse, ja kurnatakse sellest välja ainult teatavad aspektid, mis huvitavad uut, valitsevat tasandit. Eristumisliikumine on aktiivne unustamine.

Kurdumine märgib üha jõulisemaid kokkutõmbeid; uus juhtiv jõud tõmbab eelneva tasandi kokku, mobiliseerib seda. Nõnda ta tahendab, “objektiveerib” (allutatud tasand on talle tema käskimise, sunduse objektiks), paneb paika. Kurdumine on alati seotud teatava annuse julmusega[4]; see on loov julmus. Juhtiv jõud sunnib allutatud jõud ennast kokku võtma, töötama koos ja andma endast rohkem kui nad oodata oleks osanud. Sest see and, mille nad annavad, asetub kõrgemale tasandile, mis polnuks neile oma jõududega muidu kättesaadav. Juhtiv jõud annab alumistele jõududele uue ühise pinna (uus kurd) ja ühtse eesmärgi, mis ergutab neid pingutama, end kokku võtma, kõrgemale püüdma. See endast kõrgemale loomise püüe on omane igale olendile, ja nii ei ole ka see juhtiv jõud siin midagi välist, vaid kehastab allutatud jõudude sisemist pingutust – on ta ju õigupoolest nende poolt toodetud, algatatud.

Kokkutõmbest (kimbutamisest, kurnamisest) tuleneb see, et iga uus keha (st. tema juhtiv jõud) on järgu võrra aeglasem eelmise tasandi kehast; tema “taktsagedus” on aeglasem. Keemiliste reaktsioonide rütmid on aeglasemad kui füüsikaliste (kvargid jne) mõjumiste rütmid. Aeglasem pind kogub endasse kiirema tasandi sündmusi ja sulatab nad ühte. Kehade moodustumise dünamism lähtub sellest taandamatust kiiruste erinevusest, kiirusetasandite erinevusest. See, et juhtiv jõud on aeglasem, tähendab, et ta on ülevaatlikum – ta pole ära määratud igast allutatud jõust, vaid nende kimbust, vihust. Sellest tulenevalt on iga uus olend ühest küljest aeglasem, aga teisest küljest täpsem, kuivõrd ülevaatlikum positsioon võimaldab rangemat ja täpsemat tegutsemist madalamal tasandil. Uus olend kurnab välja väga täpselt talle vajalikud asjad ja sunnib alumise tasandi rangemasse (tahedamasse) konfiguratsiooni.[5]

Ka kõiki järgnevaid vahekordi (meeleline, keeleline, ...) võib kirjeldada selle skeemiga. Nõnda võib öelda, et meelevahekord allutab keemilise vahekorra ja keelevahekord meelevahekorra. Järgnevalt me seda ka kirjeldame, aga nimetatud uute vahekordade puhul eksplitseeruvad ka nüansid, mis varem olid implitsiitsed ning millest on mõtet rääkida just vastavas kohas. Kaks suurt eristust, mis nende puhul välja tulevad, on meeleolendi puhul kokkutõmbamise-süsteemi ja minasüsteemi eristumine ning keeleolendi puhul käesoleva ja võimeliku süsteemi eristumine. Kui me kokkutõmbamisesüsteemi puhul räägime tinglikult eelminadest, siis minasüsteemi puhul võib rääkida pärisminast ning võimeliku süsteemi iseseisvumise puhul järelminast ehk isest. Keemilise vahekorra allutamisest meelevahekorra poolt räägime järgmises peatükis.

[1] Siinkohal kasutame sõna “teadvus” suhteliselt laias, aga mitte kõige laiemas mõttes. Teadvusemõiste sellises keskmises mahus käib meeleolendi kohta, ja selles mõttes on füüsikaline ja keemiline olend “eelteadvuslikud”. Kui teadvus tähendab olendi pööratust iseendale, siis iseloomustab see kõiki olendeid kõige lihtsamast kuni kõige keerulisemani: igal olendil on “hing” (vt. VI peatükk) ja hing on alati mingil määral teadvuslik.

[2] Siinkohal toome sisse eristuse, mis iseenesest on üldisem ja meda saab kasutada ka muudes kontekstides.

[3] Selline terminoloogia on mõneti meelevaldne. Füüsikaline on siin rangelt ühe aatomi omadused; keemiline puudutab aatomite komplekse.

[4] Keelekurru tekkimisega kaasnenud julmuse kohta vt. ka IV osa “Keel”.

[5] “[F]üüsikaline reaktsioon ... ammendub iga reaktsiooniaktiga. Keemiline reaktsioon muudab reageeriva keha koostist ja algab uuesti alles siis, kui lisatakse juurde uus kogus reageerivat keha” (Engels 1962: 227).

[AR1] St. suhe vajab vahekorda. Suhtes on erinevuse osapooled täiesti lahus; vahekorras puutuvad nad kokku.

[AR2] Või: eelkujutlus?

Kujundus, kujutlus, kujustus.