VANAINIMESE MÄNG
MÄNG JA KEERUKUS
ehk
Kuidas hästi vananeda[1]
VABANDUSED
Tunnen teie ette astudes piinlikkust, sest mu ettekanne pole piisava põhjalikkusega ette valmistatud. Samuti võib mu jutt olla teie jaoks liiga lihtne või lihtsustav, liiga umbmäärane ja ebatäpne, nii et mul on tuline kahju, kui ma ei õigusta mulle pandud lootusi ja teile pettumuse valmistan. Samuti räägin ma võib-olla ekslikult ja eksitavalt. Aga kui te lubate, siis ma püüaksin, nii konarlikult kui see mul ka välja kukub, püüda mingil väljendada seda, mida ma silmas pean. Ma tahan rääkida mängust ja keerukusest lapsel, täiskasvanul ja vanainimesel.
MÄÄRATLUSED
Ma määratlen alljärgnevalt mängu väga üldiselt. Ma ütlen niimoodi, et mäng on see, kui olend loob erinevust ja lõimib seda läbikäimises mingi(te) teis(t)e olendi(te) või asja(de)ga (mis võib/võivad olla nii füüsiline/-sed kui mentaalne/-sed) keerukas (mittelineaarses) tagasisidestatud protsessis, kus vaimse ja/või füüsilise tegevuse tulemus teisendab pidevalt kogu läbikäimise olukorda. Nii üldise määratluse järgi osutub olemine või elu ise mänguliseks. Selle raames ei saagi mängu õieti millelegi vastandada, vaid ainult eristada mängu erinevaid intensiivsusastmeid. See tekitab kindlasti vastuväiteid, aga kui te ka sellega nõus ei ole, siis ma palun teil siiski pisut kannatust varuda.
Keerukuse suurust märgib see, kui paljudeks süsteemi enese jaoks relevantseteks seisunditeks on süsteem võimeline (antud juhul siis olendi ja tema partneri dünaamiline süsteem). Kui süsteemi võimalike seisundite hulk on väga suur, siis see seisund, milles ta praegu viibib, on välja valitud väga suure hulga võimalike seisundite seast ehk tema praegune seisund on inforikas. Määratluses on vaja rõhutada, et loevad „süsteemi enese jaoks relevantsed seisundid“ või erinevused, st. muudatused, mis teevad erinevust süsteemi enese seisukohalt. See eeldab, et süsteem on ühtelõimitud. St. selleks, et süsteemil oleks palju erinevaid seisundeid, peab ta olema seesmiselt eristatud (liigendatud, spetsialiseerunud), aga need eristused peavad olema ka ühtelõimitud. Suure keerukusastmega süsteemil peavad olema erineva funktsiooniga alamsüsteemid, ja need alamsüsteemid peavad ka omavahel tihedalt suhtlema.
Sest ilma lõimimiseta ei tee muudatus ühes alamsüsteemis süsteemi terviku enese seisukohalt mingit suurt erinevust ehk vähene lõimitus kahandab süsteemi keerukust. [Välise vaatleja jaoks võiks ütelda, et iga muudatus igas alamsüsteemis tähendab süsteemi terviku erinevaid seisundeid, aga kui süsteemi enese jaoks need muudatused ei kommunikeeru omavahel ja jäävad seostamatuks, siis muudatus ühes alamsüsteemis tegelikult ei tee erinevust süsteemi jaoks]. Teisest küljest jääb ka ilma eristumiseta keerukus väikeseks, sest olgugi süsteem ühtelõimitud, nii et muudatus igas alamsüsteemis kajastub süsteemi terviku seisundis, siis kui pole alamsüsteemide eristumist, jäävad need muudatused ühetaoliseks ja selliseid alamsüsteeme rohkendades süsteemi keerukus oluliselt ei kasva. St. et oleks keerukas süsteem, peab ta olema optimaalselt lõimitud ja eristatud.
LAPSE, TÄISKASVANU JA VANAINIMESE MÄNG
A. KEERUKUSE SIHIS
1) Lapsemäng on tugevalt lõimitud, aga väheeristatud süsteem. Mängimise kaudu laps loobki erinevusi, mis võimaldab luua kõrgema tasandi sünteese. Mängides ta arendab välja oma võimeid, nii et korraga eristuvad täpsemini välja välisobjektid ning selgineb minatunnetus, enda ja oma keha eristamine ümbritsevast. Näiteks kui imik mängib oma kätega, siis ta õpib koordineerima oma nägemistaju ja liigutustaju; spetsialiseerima nägemise ja liigutuse modaalsusi (nt nägemise puhul: kuju, värv, vorm, liikumine jne., mida töödeldakse ajukoore erinevates piirkondades, st. harjutatakse neid ajupiirkondi; ning liigutuse sooritamisse kaasatud süsteeme, sh. ajukoore motoorseid keskusi); moodustama nägemise ja liigutuse mõisteid (et käsi vaadatuna eri rakurssidest on ikka üks ja seesama käsi; ning ajapikku ka, et see on minu käsi). Oma lõimituse tõttu on lapsemäng intensiivne, kuid teda piirab tema vähene eristatus, sest tema võimed pole veel välja kujunenud, ta peab kõike alles harjutama, nägema, kuulma, liigutama, kontseptualiseerima jne.
2) Täiskasvanul on baasvõimed juba enam-vähem välja kujunenud, mis tähendab seda, et on näiteks välja kujunenud suur hulk sensoorseid ja motoorseid automatisme. Me ei pea enam iga asja uurima nagu laps, vaid me saame tugineda juba rikkalikule harjumustepagasile, me oleme juba harjunud tajuma, liigutama, kontseptualiseerima. Me juba tajume hoobilt ära, et eri nurga alt vaadatud asi on ikka sama asi, ja et mina olen temast erinev. Meil isegi on raske vastupidist ette kujutada, meil on raske tajuda maailma kui sulanduvat muljetervikut, nii nagu ta võiks lapsele esialgu ilmneda. Maalikunstnikud võib-olla liiguvad sinnapoole, et lahustavad tajulisi automatisme ja liiguvad tagasi „puhta“ tajutu poole. Kuid lapsetaju nii nagu see talle ilmneb, jääb ilmselt päriselt kättesaamatuks.
Täiskasvanu mäng käib nüüd pigem oma võimete vahel, „teisel korrusel“. Nagu näiteks muusik, ütleme viiuldaja. Pikaajalise harjutamisega on ta omandanud suure hulga motoorseid harjumusi, nii et küpse muusikuna ei pea ta enam igale sõrmeasendile ja poognatõmbele eraldi mõtlema, vaid saab siduda nad kõik üheks sujuvaks tervikuks ehk mängida „teisel korrusel“ juba peenemate nüanssidega, väljendades teatud tundeid või mõtteid, muusikapala terviku funktsioonis. St pala mängides ei koosne see tal tükkidest, vaid muusikateos moodustab tema jaoks ühe terviku, ja ta mängib kõik pala osad selle terviku sihis ja selle tervikuga arvestades. [Sellelt pinnalt saab ta nüüd ka üksikliigutuste juurde naasta ja neid veelgi täpsustada, aga see poleks võimalik, kui ta peaks neid kõiki korraga teadvustama nagu laps]
Viiuldamine on täiskasvanuliku mängimise väga rafineeritud vorm; algsemalt ilmneb see üldse oma võimete ka kõige igapäevasemas rakendamises. Peaaegu igas oma tegutsemises mängib täiskasvanu oma erinevate võimetega, mis eeldab teatavas mõttes nende võimete vabamängu tema jaoks. See annabki täiskasvanule iseseisvuse ja suure sõltumatuse, et ta ei pea enam iga võime (vähemasti kõige põhilisemate võimete, nt esmaste taju- ja liigutusskeemide) sees kõike algusest peale ehitama, vaid saab opereerida juba suuremate tervikutega. [selles mõttes on ka töö – ükskõik kui standardiseeritud ja üksluine – mäng ja eeldab võimete vabamängu: ei laps ega lubjastunu saa töötada või nad saavad teha ainult väga marginaalseid töid.] Seetõttu on täiskasvanu mäng keerukam kui lapse oma, kuna siin on juba olemas võimete spetsialiseeritus, ja nende võimete rohkenedes suureneb süsteemi keerukus märgatavalt, erinevalt lapsemängu süsteemist, kus sellist spetsialiseeritust ei ole.
Samas aga piirab täiskasvanu mängu keerukust tema võimete objektid ja võimete rakendamise eesmärgid-sihid. Täiskasvanut panevad tegutsema mingid kujutluspildid, arusaamad, taotlused, ja see muidugi innustabki teda oma võimeid rakendama, proovile panema, arendama, rohkendama. See on vajalik ja teisiti ei saagi see olla. Teisest küljest aga võib see tähendada klammerdumist nondesamade kujutluste, arusaamade, eesmärkide külge, mille repertuaar pole lõpmatu, vaid tegelikult üsnagi piiratud.
3) Selles sihis ma kujutangi ette vanainimese mängu (eristus-lõiming), mis võib olla veelgi keerukam kui täiskasvanu oma. Muidugi, nõnda nagu täiskasvanuks saamine, samamoodi toob ka vanainimeseks saamine kaasa bifurkatsiooni. [Täiskasvanuks saamise puhul on küsimus selles, kui hästi inimene saab täiskasvanuks ja iseseisvaks ja mil määral jääb ta endiselt allutatuks infantiilsetele skeemidele – mis on kogu traditsioonilise psühhoanalüüsi pärusmaa, mille põhimõtteks on see, et lapsepõlve hirmud-traumad jne määravad hilisemaid komplekse.] Samamoodi ka vananemise puhul. (a) On selge, et vananemine toob väga sageli kaasa lihtsalt lubjastumise, võimete nõrgenemise. Lubjastumine on olukord, kus süsteemis on küll eristused, ent pole enam nende ühtelõimitust, mistõttu ka võimed lagunevad koost ning süsteem muutub lihtsamaks kui täiskasvanu puhul, ja isegi veel lihtsamaks kui lapse puhul (Edelmani ja Tonioni järgi on süsteem, kus on eristused, ent pole lõimitust, lihtsam süsteemist, kus on lõimitus, aga pole alamsüsteemide eristusi – vähemasti nende toodud näites kassi nägemisneuronigruppide puhul, vt. Edelman ja Tonioni 2000: 130-138). See on lihtsalt täiskasvanu allakäik.
(b) Kuid ma tahan mõelda, et vananemine ei pruugi tähendada sedasorti lihtsustumist, vaid et see võib tähendada hoopis keerustumist – (i) sellesama kaudu, et vanainimese saavutadatahe vaibub, eesmärgid muutuvad tagasihoidlikumaks, pürgimine rahuneb. Sellisel juhul pole tema ümbrusega lävimine ehk maailma ja paarilistega mängimine allutatud enam piiratud hulgale kinniseesmärkidele (olgu need füüsilised – maja-auto-suvila või vaimsed – BA, MA, PhD, või mis iganes), nii et vanainimene tuleb justkui loomuldasa tagasi tegeliku mitmekesisuse juurde ehk selle konkreetse juurde, mis on antud (piiratud hulga abstraktsete juurest). Kui raugeb monomaaniline pürgimine, võib näha suuremat mitmekesisust ehk kui enne on kõik eesmärgile allutatud ja kõike nähakse läbi selle prisma, siis kui see pürgimine raugeb, võib näha ka tegelikkuse teisi aspekte. (ii) Ja enda sihis: monomaaniline pürgimine (kusjuures monomaania võib anda kõvasti energiat!) on võimalik eeskätt seetõttu, et sellist pürgimist kujutletakse ainsa õigena või kõige õigemana; aga kui see nõrgeneb, siis mõistetakse, et omaenese psühholoogiline seadumus on lihtsalt üks teiste seas. See annab sallivuse. Surma lähenedes pole vanainimene enam nii ainiti klammerdunud ei iseenda ega oma eesmärkide külge kui täiskasvanu.
Niimoodi võib teatud juhtudel vanainimese elumäng olla keerukam kui täiskasvanu oma, kuna ta pole enam niivõrd klammerdunud ei väliste asjade ega sisemiste asjade külge, mis võimaldab tal lävida rohkemate asjadega rohkematel moel, suudab rohkem eristada ja lõimida rohkemat, st. et tema kogusüsteemi võimalike seisundite hulk on suurem. [Vanainimese füüsiline ja ka intellektuaalne suutlikkus võivad ajapikku nõrgeneda ehk erinevate seisundite hulk selle võrra kahaneda, ent kui me vaatame laiemat kontkesti, kuhu see füüsiline ja intellektuaalne tegevus ülepea paigutuvad, siis selle võrra, et nad pole allutatud vähesele hulgale eesmärkidele ja (eel)arvamustele, võib koguseisundite arv olla palju suurem.]
B. RÕÕMU SIHIS
Sellest võiks veel rääkida ühe aspekti, rõõmu kaudu. Mängu võiks veel täpsemini kirjeldada (ma ei tea, kas ontoloogiliselt või empiirilis-statistiliselt) kui läbikäimist paarilisega, mis mahub subjekti-olendi teatavasse väljakutsevahemikku – st. et see pole liiga lihtne (erinevust on liiga vähe, nii et pole midagi lõimida) ega liiga keeruline (erinevust liiga palju, nii et seda ei suudeta lõimida). Sellisel juhul on paarilisega lävimine jõukohane ja kasvatab jõudu, ja see tekitab rõõmu, see on rõõmus lävimine. Spinoza järgi tähendabki rõõm teojõu kasvu. Või: Rõõm on oma teojõu kasvamise vaatlemisest.
1) Lapse rõõm on nii puhas ja siiras sellepärast, et ta on veel nii vähe eristunud-spetsialiseerunud, ta on igas mängus, igas läbikäimises, igas teos täiega asja juures, ühtelõimitult, nii et kui paarilisega lävimine on parajas väljakutsevahemikus ja tema teojõud sellest lävimisest kasvab, siis see pakub talle rõõmu, ja et ta on üleni igas oma teos, siis on ka see rõõm nii kõikehõlmav ja täielik. Samas aga on palju aspekte, mida laps ei suuda lõimida, mis käivad tal „üle pea“. Ta ei ole iseseisev. Näiteks mitmesugused „reaalsusega“ seotud asjaolud – enese toitmine-katmine, vanemate seksuaalsus jne. –, mis peidavad endas alati latentset ängi ja kurbust.
2) Täiskasvanu rõõm tuleneb oma võimete viljakast rakendamisest. Ta hõlmab spetsialiseeritumaid alamsüsteeme (võimed) ja seetõttu on ta iseseisvam ja n-ö suurema „seedimisvõimega“. Täiskasvanu tegutsemist motiveerivad füüsilised ja vaimsed eesmärgid, mis sunnivad teda oma võimeid veelgi arendama. Samas võivad siin probleemiks saada liiga suured või siis kohatud tahtmised, mida ei suudeta teostada, mis tekitab frustratsiooni ja kurbust. See oht on alati latentne, sest eesmärgid ja arvamused ei saa kunagi täiesti paindlikult elu käiguga haakuda, muunduva maailmaga täielikult sobida (nad on paratamatult ajast maas).
3) Meie kontseptuaalsel vanainimesel aga pole enam selliseid „suuri“ väliseid eesmärke ega jõulist klammerdumist enda külge. Seetõttu on tal jälle lihtsam omada teost adekvaatset ülevaatust, kuna ta ei pretendeeri enam suurtele kangelastegudele, ehk ta suudab jälle lõimida oma eristusi, muutusi – kõige tavalisemates igapäevastes asjades ja kogu nende nüansikuses (mis „suurte eesmärkide“ puhul võivad olla pigem segavad asjaolud). Seetõttu võib tema rõõm olla ühtaegu täielik nagu lapsel (kuna ta hoiab lõimitust) ning avar nagu täiskasvanul (kuna ta on iseseisev), ilma et teda ahistaksid liigsuured pretensioonid. Võiks isegi öelda, et ta pole enam ainult iseseisev nagu täiskasvanu, vaid isesseisev, mängus eneses seisev, konkreetses paarilisega või maailmaga lävimises olev, ilma et seda kammitseksid rangelt piiratud eesmärgid ja liiga tõsiselt võetud „mina“. Sest eesmärgid on kas saavutatud või siis on juba liiga hilja neid pürgida (ja halb vananemine on see, kui endiselt ponnistatakse ülejõukäivalt eesmärkidele või siis kahetsetakse luhtunud-saavutamata eesmärke). Ning „mina“ on surma lävel.
C. SUBJEKTIVATSIOONI SIHIS
Need mängu kolm keerukusastmed on ühtlasi subjektivatsiooni järgud.
1) Lapsel on neuroteadlaste sõnu kasutades (Damasio 2000) olemas „tuumteadvus“, kuid „autobiograafiline teadvus“ pole alguses veel välja kujunenud, ja see kujunebki välja maailma, paariliste ja keelega läbi käies. St niimoodi ta eristabki ühest küljest täpsemini-aredamalt välja ümbritsevaid asju ja teisest küljest iseennast.
2) Enese autonomiseerumise ja välisasjade väljaeristamise kaudu saab hakata mängima ka psüühiliste objektidega. Niimoodi arendab inimene ajapikku välja oma erilist individuaalsust ja siseilma. Täiskasvanu teostab oma iseseisvust oma rikkalikus maailmas tegutsejana. Ta eristab ennast indiviidina ning lõimib ennast sellise eripärase indiviidina (rakendades oma eripäraseid võimeid) ühiskonda.
3) Vanainimene ei võta enam nii tõsiselt ei välis- ega siseasju. Mistõttu tema läbikäimine ja isedus saavad olla paindlikumad ja hõlmavamad, vähem klammerdunud kui täiskasvanul (eesmärgid ahendavad vaatevälja, ja painab kartus, et olulised asjad „jäävad pooleli“, surmahirm; vanainimesele on iga päev kingitus ja pole siin enam midagi suurt rabeleda, vaid lihtsalt hooldada oma ümbrust, ja hoolitseda oma hinge eest). Selline vanainimene on isesseisev.
1) Lapsemängudega tekib oma ja võõras, eristatakse mina ja teine.
2) Täiskasvanu nüansseerib oma-valda ja püüab toime tulla võõraga, arendab ennast ja lävib suure hulga teistega.
3) Vanainimese puhul „oma“ lahustub või avardub (te)ises. Ta tuleb tagasi teise juurde, just selle teise juurde siin, ja ühtlasi iseenda juurde. Lõimitakse lahkuviidud ja nüansseeritud oma ja võõras (ja et see toimiks, on vaja, et nad just nimelt oleksid eelnevalt lahku viidud ja nüansseeritud – kusjuures see nüansseerimine võib veelgi teravdada seda lahkuviimist, isegi vastanduse-opositsioonini). Selline isedus on paindlikum ja haakub elu üldise käiguga paremini kui liigtahtliku täiskasvanu subjektiivsus.
[1) Õpib üldse teostama, sooritama. 1. korrus
2) Ei pea mõtlema teostuse üksikasjadele (muretsema selle pärast). 2. korrus
3) Ei pea mõtlema teostusele enesele (muretsema selle pärast). 3. korrus. Mingis mõttes alguses tagasi, sama lihtsus, ent nüüd keerukas lihtsus (või vaba lihtsus?, samas kui last ahistavad tema võimetused, suutmatused, reaalsusasjad).]
KOKKUVÕTE
Vanainimene tuleb tagasi elu enese ja elu rõõmu juurde, olemisemängu (enda ja paarilise lävimise) juurde, mis võib olla lõputult keerukas, keerukam kui lapse või täiskasvanu mäng. See ongi päris. Täpsemini, nii lapse, täiskasvanu kui vanainimese mäng on päris, ja nad on kõik vajalikud. Need on ühe protsessi erinevad faasid või vormid. Pole mõtet püüda lapsena olla täiskasvanu või täiskasvanuna (ainult) vanainimene. On vaja mängida oma mängu, ja kui seda hästi teha, siis vananetakse hästi. St kui ei jääda kinni mingite infantiilsete komplekside ega täiskasvanulike eesmärkide külge. Elumäng peakski aitama neid ajapikku lahustada. Soovi korral võib kõiki aspekte muidugi alati juba koos näha – ka lapsemängus on juba midagi täiskasvanulikku ja vanainimeselikku jne.
[Meie ühiskonnas on vanainimesed kuidagi kõrvale jäetud ja neid ei mõelda nende endi kannalt, vaid ikka täiskasvanute sihis – kategooriates nagu töö, edukus, palk-pension jne., olgu positiivselt või negatiivselt. Aga küsimus on selles, mida vanainimene ja vananemine võivad meile õpetada? Sageli mõistetakse elu eeskätt füüsiliselt ja psühholoogiliselt, mistõttu vanainimesed jäävad halba positsiooni, kuna keskea mingist hetkest alates hakkab tervis harilikult halvenema ning ühes sellega ka närvisüsteem, nii et vanainimeste „vaimsed võimed“ võivad samuti hakata halvenema. Aga kõik need füüsilised ja psüühilised struktuurid on kõigest elu üks osa. Mitte elu ei tule mõista nende pinnalt, vaid neid tuleb mõista elu (elumängu) pinnalt, nii et täiskasvanulik klammerdumine teatavate füüsiliste ja psüühiliste formatsioonide külge on veel ikkagi kaunis lihtne süsteem, piiratud või kitsarinnaline. Olgugi vanainimese lihaskond nõdrem ja IQ madalam, võib tema terviklävimine, tema elumäng olla palju keerukam kui tugevamate lihaste ja kõrgema IQ-ga täiskasvanul, kuna vanainimese füüsiline ja psüühiline tegutsemine pole nii monomaaniliselt allutatud piiratud hulgale eesmärkidele ja arusaamadele. Nii et vanainimese kogusüsteem, vanainimese mäng võib olla kõige keerukam. Heal juhul.]
KIRJANDUS
Damasio, A. 2000. The Feeling of What Happens. Emotion and the Making of Consciousness. London, Vintage Books.
Edelman, G., Tonioni, G. 2000. How Matter Becomes Imagination. Penguin Books.
[1] Ettekanne X semiootika sügiskoolis Moostes „Mängult ongi päris“, mis toimus kevadel, 2.-3. mail 2009
Kommentaarid saatke: motlus@gmail.com