HUSSERL
(Ma ei hakka seda teksti siit ära koristama, aga hoiatan, et see on üksjagu või isegi mitujagu vildakas)
HUSSERL.
KOLM TEEMAT
1. Mis on transtsendentaalne reduktsioon?
2. Mis on intentsionaalsus?
3. Mis on aeg?
Transtsendentaalne reduktsioon ehk fenomenoloogiline epoche on loomulik-naturaalse hoiakuga viivitamine, pöördumine selle poole ja selles implitsiitseks jääva struktuuri avamine. Loomulikus hoiakus suhtlen ma maailmaga „otsekoheselt“, suundun otse oma kunatiste püüdlemiste sihile-objektile. See siht-objekt harilikult ammendab kogu tähelepanu. Selline maailm on nõnda loomuldasa objektivistlik, objektiline. Subjekt, püüdleja on sellest enamasti välja jäetud – need püüdlemised on küll vältimatult mingi subjekti omad, aga praktilises toimimises pole seda enamasti vaja arvestada. Kui tekib teoreetiline tarvidus subjektiga arvestada ja ta sisse võetakse, siis jääb ta „paralleelseks reaalsuseks“ – tekib dualism, mille lahendamiseks kas subjekt tehakse aine (objektipoole) epifenomeniks või pannakse aine tulenema subjektist. Siin aga jäetakse mõlemal juhul tähelepanuta nexus, nende mõlema sõlmitus, mis neid ühendab. Nimelt on nii objekti- kui subjektipool ühe protsessi kaks tarvilist otsa. Nende kunatised sisud on sattumuslikud, aga nemad kui vormid on paratamatud. Husserli vormel selle kohta on: ego cogito cogitatum qua cogitatum.
Ühendavaks seoseks on cogito, cogitatio: mõtlemine, nägemine, kuulmine, unistamine, ... . See on intentsionaalsuse, „silmaspidamise“ struktuur: ma pean alati midagi silmas, taotlen midagi, püüdlen midagi.[1] Või teisipidi: taodelduil, eesmärkidel kõige üldisemas mõttes on alati „mina“, kes neid taotleb. Nii võiks ka öelda, et transtsendentaalne reduktsioon on intentsionaalsuse eksplitsiitne teadvustamine. Intentsionaalsus on kogu aeg ja alati toimimas igas olemisviisis, aga naturaalses olemisviisis varjutab tema objektipool kogu ülejäänud intentsionaalse struktuuri. Siia on vaja esiteks tuua sisse konstitutiivne subjektiivsus (iga püüdlus on minu püüdlus, alatiminu), aga sellest ei piisa. Husserl kasutab sellist metafoori, et transtsendentaalne reduktsioon on kogu loomuliku elu „kohale tõusmine“. Siin ei tegelda objektipoole „välismaailmaga“ ega subjektipoole „sisemaailmaga“, ei lööda kaasa loomuliku hoiaku praktilises ega teoreetilises tegutsemises neis kahes vallas, vaid vaadeldakse neid koos kui teineteise tarvilikke korrelaate. Fenomenoloogi ei huvita niivõrd „mis“ ega „kas“, vaid „kuidas“: kuidas see või teine ilmneb, väljendades „mina“ ja avades maailma? Maailm ja mina jäävad alles, aga üksnes kui fenomenid, ilmumid. Redutseeritakse otsused nende üle ja uuritakse nende ilmumist.
Intentsionaalsus on loomuldasa ajaline. Silmas pidamine toimub alati olevikus. Kuid ta on juba tulevikuline: ma küünitan silmaspeetu poole. Ning ka minevikuline: ma „mäletan“ oma tahet, oma küünitamist. Niimoodi moodustub elav olevik. See on kontiinum, kus on sünteesitud hulk kinnipidamisi (retensioone) ja etteküünitamisi (protensioone). Igas oma hetkes hoiab ta veel kinni eelmist ja küünitab juba järgmise poole. Püüdlemine (intentsionaalsus, silmaspidamine) on retensioonide ja protensioonide süntees. See on n-ö horisontaalne süntees, kus toimivad primaarne mälu ja primaarne siht.
Selle juurde kuulub aga n-ö vertikaalne süntees. See on seotud püüdlemise võimega. Võtame näiteks tajumise kui esmatähtsa püüdlemise vormi. Tajumine eeldab seda, et üha avatakse juurde seda, mis praegu on veel tajumata, aga järgmisel hetkel võib saada tajutuks. Kuupi ma tajun parajasti alati mingist küljest, aga kuubi tajumine eeldab seda, et ma võin saada teda tajuma teistest külgedest protsessis, kus parajasti tajutav langeb hämarasse ja valgusse tuleb praegu hämarusesolev. Tajumine eeldab mittetajutu horisonti, mis võib saada tajutuks ja kuhu parajasti tajutu võib vajuda. Ilma selle eelduseta ei saaks me tajuda midagi uut (mis on praegu peidus) – me poleks seda kunagi saanud ehk teisisõnu, tajumise võimet polekski. Siin on mineviku ja tulevikuhorisont, mis pole enam ühe tajumisakti sisesed (nagu horisontaalses sünteesis), vaid võimaldavad tajumist ennast. See tähendab hetkede meenutamist või ennetamist, mis ise on juba horisontaalselt sünteesitud, oma re- ja protensiooniga. Tulevik ja minevik on siin oleviku horisondid, „muu aeg“.
Pelgalt elavas olevikus on mul alati kuubi see külg, too külg, noo külg jne. Või kui rangelt võtta, siis ei ole tegemist isegi küljega, vaid lihtsalt tajupinnakontiinumi teatava konfiguratsiooniga. Selleks, et ilmneksid asjad (nt. kuup), peab olema silmas peetud kuubi „ideed“, mille üks külg on mulle näiteks tajus antud ja mille teist külge võin ma järgmisel hetkel tajuma saada. See kuup ei saa olla elavas olevikus, kus liigutakse lihtsalt ühelt meelelise antuse kompleksilt teisele, pidevas voolus, pro- ja retentsioonide ahelas. Selleks, et võiks olla kuup, peab mulle olema antud muu aeg kui üksnes elav olevik. See muu aeg oleks ühendavaks pinnaks, kus saab kokku tuua praeguse elava oleviku taju oma teatava konfiguratsiooniga (pro- ja retentsioonidega) järgmiste võimalike ja eelnenud mäletatud elavate olevike konfiguratsioonidega, preditseerides nad ühele ja samale kuubile.
Selline muu aeg ei või lisanduda mingil järgneval hetkel. Ma ei ole küll alati tajunud selliseid asju nagu kuup, laud jne. enesega samaste üksustena, aga selliste samasuste võimalust pean ma olema silmas pidanud algusest peale – muidu poleks neid iial tekkinudki. Sellist olukorda, kus oleks ainult elav olevik ilma muu ajata, ei või olla. Iga olend, kui ta on olemas (olend ongi määratluse järgi olemas), peab juba midagi (samast) silmas (paneb tähele). Samasus on transtsendentaalse püüdleva isesuse produkt, looming. Veel sügavamas mõttes on esmaseks samasuseks maailmatervik kui kogu olendi püüdlemise horisont, mille sees ta püüdleb üht või teist asja. Maailm ongi muu aeg, horisontsus.[2] Maailm pole iial käes, vaid kättejõudmine. Ja fenomenoloogia tugevas mõttes on selle kättejõudmise poole pöördumine, selle teadvustamine. Maailm on alati kätte toodud mingi mina poolt, kes sellisena vaadatult on universaalne, transtsendentaalne isesus.
Siin on kaks külge: ühest küljest suubub see pöördumine objektidesse ja empiirilisse minasse, eksterioriseerub. Teisest küljest aga on pöördumine alati pööratud iseenda poole, jääb puhtaks. Esimene on loomulik, teine transtsendentaalne elu. Ise on pöördumine Ise enese poole ja fenomenoloogia on selleks iseks endaks saamine, kes enese poole pöördub. Ise on pöördumine ise ja fenomenoloogia on selleks pöördumiseks eneseks saamine.
[1] Inimene pigem tahab eimiskit kui et üldse ei taha – Nietzsche, „Moraali genealoogia“.
[2] Ja nõnda võib veel öelda, et fenomenoloogia horisondi kui sellise eksplitsiitne teadvustamine, erinevalt naturaalsest hoiakust, kus see on vaka all. „Naturaalne, objektiivne maailma-elu on üksnes transtsendentaalse elu partikulaarne oluviis, mis üha konstitueerib maailma – sellisel moel, et transtsendentaalne subjektiivsus pole sel viisil elades teadvustanud konstitutiivseid horisonte“ (Kriis, § 52).