olend

1. peatükk: Olend

(Viimati muudetud: 15.12.11)

1. PEATÜKK

LOOM

1.1. Käesolu ja väesolu. Loom

Kui me vaatleme mingit olukorda käesolevana, siis on meil ühed elemendid teiste kõrval. See on ruumiline[1] ja väline vaatepunkt asjadele, momentülesvõte nende kulgemisest, kättejõudmisest. Olukorra sisemisest ülesehitusest aga saame aimu alles tema ajalises kulgemises, tema muundumistes. Niimoodi joonistuvad välja suurema ja väiksema sidususe piirkonnad, lävimiskohad, läbikäigukanalid. Mis niimoodi välja tuleb, on olukorra väesolu, st. see, mis olukord on oma väes, muundumisvõimes. See pole etteantud ega ka suvaline. See pole ettemääratud, kuna olukorra erinevate piirkondade läbikäimine on põhimõtteliselt ennustamatu. Kui ta seda ei oleks, siis oleks meil tegemist käesoleva struktuuriga, st. millegi juba olemasolevaga, mida me lihtsalt mingil põhjusel (meie tunnetusvõime nõtrus) ei näe. Aga see pole ka suvaline, vaid siin on mingid sidususpiirkonnad, lävimiskohad ja läbikäigukanalid, mis olid eos juba enne ja mille hakatust me tagantjärgi võime juba eelnevas olukorras tuvastada, aga mis tollel hetkel jäi nähtamatuks, hajusaks. Olukorra väesolu märgib seda, et selle erinevad liikmed mingil määral “läbistavad” üksteist, et neil on üksteisega pistmist (ja kuidas, see joonistub välja ja saab nähtavaks olukorra muutumise kaudu) ja et nad pole üksteisest ära lõigatud, ükskõiksetena üksteise kõrval.

Loomadeks nimetan ma sidususpiirkondi, mis olukorra sees looduvad ning selle muundudes välja tulevad ja nähtavaks saavad.

Täpsustus terminoloogia asjus:

1) Loom pole siin tavatähenduses ehk kitsalt “heterotroofne eluvorm” – juhul, kui ma kasutan sellist tavatähendust, siis ma täpsustan “kitsas mõttes loom”. Loom on siin kõige üldisemas tähenduses “loodu”, aga mitte komprehensiivses tähenduses nagu sõnas “loodu” või “loodus”, vaid distributiivses tähenduses: iga loodu. Loom on loomise tulemus. Vanas keeles ongi sel sõnal olnud laiem tähendus, Wiedemann ütleb, et loom on muuhulgas ka loode, taim ja aastaring ehk igasugune “sünnitis”. Järgnevalt kasutan ma seda sõna veelgi laiemas tähenduses üldse kõige loodu kohta (sh. nt. elementaarosakesed ja inimesed).

2) Isend on järgnevalt kasutatud etümoloogilises tähenduses: see, mis on haaratud mingisse isenemise ehk individualiseerumise protsessi. See ei ole siin artiklis kitsalt bioloogilises tähenduses (nagu teda tarvitatakse näiteks paaris “liik ja isend”), vaid tähistab üldse kõike sidusat, millel on mingisugune eripärane toimimisviis – kõike, mida iseloomustab teatav isekülg (vt. allpool).

3) Olend on samuti kasutatud kõige üldisemas tähenduses: igaüks, kellel on mingisugune olemisviis, mida iseloomustab ise- ja esikülg, st. mis on mingil moel individualiseerunud, isenenud, toimib isendina.

Need on tihedalt seotud mõisted, mis kõik rõhutavad üht või teist aspekti: loom loomist, isend isenemist ja olend olemist. Ma ei tee nende vahel siiski teravaid eristusi. Nagu öeldud, ma kasutan neid väga üldises tähenduses läbi erinevate keerukustasandite.

Sellest johtuvalt on igal loomal ehk isendil teatav sisemine sidusus ja läbikäimine teiste loomade/sidusustega. Üks teema, mida me järgnevates peatükkides lähemalt käsitleme, on see, et need sidusused ja läbikäimised on erinevatel keerukustasanditel erinevad.

1.2. Neli uurimisviisi. Esikülg ja isekülg..

Pidades silmas käesolu ja väesolu eristust, võib loomi, isendeid ehk olendeid uurida laias laastus neljal viisil.

(1) Üks viis on uurida isendi käesolevat struktuuri, nö momentülesvõtet. Kitsas mõttes loomade puhul on selliseks uurimisviisiks anatoomia; keemias on selleks analüütiline keemia ja osa füüsikalist keemiat. Niimoodi uuritakse kitsas mõttes olendi keha ja selle materiaalset keskkonda.

(2) Teine viis on uurida isendi keha toimimist ja isendi läbikäimist ümbrusega mingi ajaperioodi vältel. Kitsas mõttes loomade puhul on selliseks uurimisviisiks füsioloogia (organite talitluse uurimine) ja etoloogia (organismi käitumise uurimine). Keemias oleks selleks sünteetiline keemia ja osa füüsikalist keemiat. Ajalises aknas hakkab välja joonistuma isendi sisemine ja väline dünaamika, siseregulatsioon ja välislävimine, mis kehastavad tema väesolu. Mõlemad nimetatud uurimisviisid tegelevad isendi esiküljega: uurija jääb isendist väljapoole ja isend on tema “ees”, esitab uurijale oma “esikülje”. See esikülg on esimesel juhul kitsas mõttes ruumis (“momentülesvõte” tema kulgemisest) ja teisel juhul on see esikülg ajas.

(3) Kolmas uurimisviis aga paigutub kujutluspingutuse varal isendi sisse ja uurib maailma nii nagu see antud isendile paistab ehk nagu see paista võiks kõige selle põhjal, mida me tema esiküljest välja loeme. Sellega uuritakse olendi isekülge või õigemini esiküljeline uuring pikeneb uuringuks iseküljelt (loome kujutluspildi ja tundeseose, kuidas ümbritsev isendile ilmneb). Niimoodi ei uurita enam isendit ruumis ja ajas olevana, vaid uuritakse tema ruumistamise ja ajastamise viise, st. seda, kuidas ruum ja aeg talle ilmnevad, millised liigendused on talle olulised ja millised dünaamikad on talle võimalikud. Sellega tegeleb loomade puhul Uexkülli algatatud omailmade uuring ja inimeste puhul Husserli rajatud fenomenoloogia.

(4) Neljas uurimisviis uurib mehhanisme, kuidas isend ülepea luuakse. St. mitte kuidas liigendatakse isendile ilmnev ajaliselt ja ruumiliselt, vaid kuidas üldse tekivad isendid, kellele midagi ilmneb. Seda viimast uurimisviisi puudutame käesolevas peatükis vaid põgusalt; see tuleb uurimise alla järgmistes peatükkides.

Toon välja mõned olulised aspektid, mis kolmel esimesel uurimisviisil välja tulevad.

(1) Ka käesolevalt ehk sünkroonselt olukorda ja selle sidususi ehk isendeid uurides tuleb välja nende mitmetasandiline ülesehitus. Tegelikkus on organiseeritud erinevatel tasanditel ja tasanditevaheline üleminek ei ole pidevuslik, vaid hüppeline. Näiteks hulkrakse elusolendi puhul võime eristada järgmisi kehatasandeid: organism, rakk, molekul, aatom, aatomituum, nukleon, kvark. Vahel eristatakse organismi ja raku vahel organi või koe tasandit ning raku ja molekuli vahel organelli tasandit.

(2) Uurides isendit mingis ajalises ulatuses ehk diakrooniliselt, tuleb välja tema ülemise kehatasandi iseloomulik sidusus. Kui eelmises uurimises oli ülemise ja alumise kehatasandi vahekord umbmäärane või neutraalne, siis nüüd saab teha sellise mõistelise eristuse, et alumine kehatasand põhjustab ja võimaldab ülemist, aga ülemine kehatasand põhjendab ja võimendab alumist. Isendi toimimine käib tema ülemise organisatsioonitasandi piirangute järgi, mida alumised tasandid kahtlemata võimaldavad ja põhjustavad, aga mis pole rangelt nende tasandite terminites adekvaatselt kirjeldatav. Näiteks võimaldavad aatomite vahelised keemilised sidemed erinevaid isomeere, mis erinevad nende sidemete suhtelise paigutuse poolest. See loomulikult pole vastuolus kahe aatomi vaheliste keemiliste sidemete tasandiga, aga kui me piirduksime rangelt selle tasandiga, siis meil n-ö puuduks mõõde, milles kirjeldada isomeere ja nende erinevat käitumist. See erinevus on muidugi juba olemas eelmise tasandi kirjelduses, aga seal ei tee see vahet, kuna me ei näe isomeeride käitumiserinevust, mis tuleb välja alles ajalises ulatuses. Me tuleme selle juurde tagasi peatükkides 3-7.

(3) Kolmandas uurimisviisis püütakse nüüd ühe pilguga haarata seda, mis eelmise tasandi uurimisel välja tuli. Selgusid mitmesugused struktuurid, omadused, käitumislaadid, kasvamismodaalsused jne., ja nüüd tuleb „näha“ seda kõike ühe tervikuna, “häälestada” ennast sellele. Eelnev uurimine tõi välja teatud hulga tunnuseid ja reastas need lineaarselt üksteise kõrvale (esiküljel), ent nüüd tuleb kogeda neid ühekorraga, kuivõrd looma enda jaoks on kõikide nende tunnuste poolt väljendatu ühtekokku üks jagamatu nüansikas tegelikkus (isekülg). See tähendab, et kõik need erinevad omadused iseküljel läbistavad üksteist, väljendades kõik korraga ühte ja sedasama looma ehk isendit – tema „iset“. Sellega asetutakse looma enese positsioonile; see on nii-ütelda vaimne sümpaatia (etümoloogilises mõttes kui koos-tundmine) teiste loomadega: vaimupingutuse varal ma justkui tunnen ennast ja teisi nagu too loom. Selline vaatepunkti nihutamine ei tähenda sisuliselt midagi muud kui seda, et kogu eelnevale uurimistööle lisatakse see asjaolu, et kõik selle käigus tuvastatu on uuritava looma poolt läbi elatud. Uexkülli omailmauuring (vt nt. 1981, 1992) on hea näide sellisest uurimisest eluslooduse vallas (ja seda laias vanikus: koerad, merisiilikud, puugid, tammepuud jt). Julius Thomas Fraser (1982) laiendab sellist uurimist veelgi kaugemale; ta küsib, milline on maailm ja aeg footoni seisukohalt? Teiste subatomaarsete osakeste seisukohalt? Jne. See tähendab ühe olulise inimliku võime arendamist, milleks on võime nihutada kujutlusvõimega oma vaatepunkti teistesse loomadesse.

4) Neljandas uurimisviisis tehakse järeldus paljude eelmise uurimisviisi tulemuste pealt ning tematiseerib seda, mis looma teeb – allpool me kutsume seda väeks ehk eristumiseks ja lõimimiseks.

1.3. Esikülje välispool ja sisepool. Tunnetuse kaks tähendust.

Niisiis vaatlevad kaks esimest uurimisviisi looma nii nagu ta ilmneb meile ajas ja ruumis olevana, millegi meie ees leiduvana ja teisenevana. Nad uurivad looma ehk isendi „esikülge“. Kolmandas uurimisviisis aga asetatakse iseend uuritava isendi positsiooni, uuritakse esiteks, kuidas ta võiks ise kogeda ja millisena võiks maailm talle endale ilmneda, millised on isendi ajastamise ja ruumistamise viisid (kolmas uuring), ning teiseks, millised on sellise kogemise ja ilmnemise tingimused (neljas uuring). Niimoodi uuritakse isendi „isekülge“. „Külg“ pole mõistetes „esi-“ ja „isekülg“ mitte ruumilises tähenduses, vaid tähenduses „aspekt“: vastavalt „esilolev aspekt“ ja „iseolemise aspekt“. On oluline, et isekülge ei aetaks segamini sisemusega, minapildiga, sellega, kuidas isend iseend tõlgendab. Meie mõistetes kuulub see samuti esiküljele. Esiküljel on niisiis välispool ja sisepool. Esiküljeline sensorimotoorne välispool ja esiküljeline kujutluslik-ideatoorne sisepool. Seevastu isekülg pole see, kuidas isend ennast reflekteerib ja tõlgendab, vaid see, kuidas ta ennast “teeb”, ennast “on”, ennast/endast “läbi elab”. Isendi esikülg on tema esiloom – see, mis on temast esil, tema eripära. Isendi isekülg on tema iseloom – see, mis on tema isel, tema iseära.

Need kaks lähenemist, esiküljelt ja iseküljelt, toovad kenasti kokku sõna “tunnetus” kaks erinevat tähendust eesti keeles: filosoofia erialaterminina märgib see teadmiste hankimist (selle vastega on tõlgitud selliseid sõnu nagu cognitio, connaissance, knowledge, Erkenntnis), mida sageli on mõeldud just nimelt esimese ja teise uurimisviisi tähenduses ehk esiküljelisena. Igapäevasõnana aga tähistab see enese sobitamist mingi instrumendi, eseme, olukorra, seisundi või muu sellisega: viiulit tuleb “tunnetada”, nagu ka autot, peitlit, ruumis valitsevat meeleolu, muusikat jne., kusjuures silmas peetakse enese edukat sulandumist ümbrusse tervikuna või selle mingisse osasse, iseküljelist hoiakut.

Esikülge uurides koosneb looma keha teatud hulgast kõrvutuvatest elementidest (nt rakk molekulidest) ning tema tegutsemine avaldub uurijale samuti teatud hulga vaadeldavate käitumistena, mida me näeme ajas ja ruumis kõrvutuvatena („nüüd hakkas koer ilastama“, „nüüd hakkas saba liputama“ jne.). Kolmandas uurimisviisis ­aga me tihendame kõik esiküljel avalduva üheks muljeks, paneme sealsed elemendid üksteist läbistama ning hüppame niimoodi kujutlusvõime pingutusega isendi iseküljele. Esimese kahe uurimisviisiga me teostame hulga aegruumilisi eristusi, ja seda kahes mõttes: kui me uurime teist isendit, siis me oleme kõigepealt eristanud ülepea teise isendi endast kui uurijast; ning seejärel teeme uurides mitmesuguseid eristusi tolle isendi sees (ruumilisi liigendusi keha ülesehituses ning ajalisi eristusi isendi sise- ja välistoimimises). Kolmanda uurimisviisiga lõimime kõik need eristused ja eristumised ühtekokku, vaatame nad korraga läbi, hoiame neid ühtses nüansikas „vaimupilgus“. Eristused on siin samuti olemas, ent need pole järgnevuslikud ega ruumilised (st kõrvutuvad), vaid läbistuvad. Teise looma tunnetamine on homoloogiline looma enese ülesehitusega (isend läbivaatab ka iseennast lõimitud liigendustega kohalolus). Jällegi tuleb rõhutada, et see läbivaatus pole sama, mis eksplitsiitne enesepilt, kuna tolles elemendid kõrvutuvad üksteisega (omadused, jutustused, visuaalsed pildid jne.).

Need kaks mõistet, läbistuvus ja kõrvutuvus, saavad järgnevas käsitluses oluliseks. Kordame täpsemalt üle: läbistuvus märgib seda, et vaadeldava süsteemi elemendid läbistavad üksteist, sisalduvad üksteises. Kõrvutuvus märgib seda, et süsteemi elemendid on üksteise kõrval, üksteise suhtes välised.

1.4. Läbivaatus 1. Tegutsemisvõime.

Ma rääkisin alguses olukorrast ja selles ajapikku väljatulevatest sidusustest, mida ma nimetasin isenditeks ehk loomadeks. Samas on võib-olla nii, et mitte iga sidusus pole isend või et isendlikkust on väga erinevas tähenduses. Kui pöörduda korraks tavakeele poole, siis eesti keeles liigendatakse ümbrust kahte kategooriasse, “kes” ja “mis” ehk “elusaks” ja “elutuks”. Sellist eristust tehakse paljudes keeltes (ehkki mitte kõigis) ning need ongi ilmselt kaunis loomulikud kategooriad, mille taga võib näha näiteks vajadust liigitada seda, kui suurt aktiivset ja spontaanset tegutsemist me ümbritsevalt oodata võime: “kes” viitab suuremale algatusvõimele ja spontaansusele ning “mis” väiksemale algatusvõimele ja suuremale passiivsusele. Muidugi me näeme kohe, et aktiivsuse hindamisel võetakse arvesse laiemat ajalist ulatust ega piirduta ainult praeguse hetkega: hunt võib olla täiesti paigal, aga ometi on ta „kes“, sest me võtame arvesse tema spontaanse tegutsemise võimet, mis võib konkreetse tegevusena kätte jõuda alles kunagi hiljem. Niisiis me võiksime esimese lähendusena ütelda, et isend on selline sidusus, kellel on võime spontaanselt tegutseda, ümbruses aktiivselt muutusi teostada.

Kuid mitte igasugust muutust ja sündmust ei omista me isendile. Näiteks tuul puhudes paneb asju võnkuma või meri lainetades kiigutab asju enda pinnal jne. Muidugi, see, et me ütleme, et tuul puhub või meri õõtsutab, näitab, et vähemasti keeleliselt me omistame neile teatava agentsuse (nad on sihiliste tegusõnade aluseks). Agentsust me seostame aga eeskätt isendiga (spontaanne tegutsemine), nii et mingisugust isendlikkust näime omistavat ka tuulele, merele ja muule sellisele ehk me „isikustame“ neid. Kuid vähemasti tänapäeval ja harilikus keelepruugis ütleme tuule, mere ja muu sellise kohta „mis“. Ja tundub tõepoolest, et hundi ja tuule tegutsemine on erinevat laadi. Milles see erinevus õieti seisneb?

Üks erinevus, mis silma torkab on see, et tuule puhul ei ole sellist tegutsemise „võimet“ nagu me hundi puhul rääkisime: ei saa olla nii, et tuul hoiaks ühel hetkel oma tegutsemist vaos ning siis järgmisel hetkel vallandaks selle (ehkki ennemuiste võis see niimoodi tunduda). St. tuul või meri on üleni käesolevas, samas kui hundil näib olevat veel mingi tegutsemisvõime, mis ei pruugi alati avalduda käesolevas tegutsemises. Tuul on see õhuosakeste liikumine, mis ta parasjagu on, ära määratuna õhurõhkude vahest ja muudest asjaoludest.[2] Tuul ei „hoia ennast tagasi“ vaid teostab end alati täielikult, on üleni see, mis ta käesolevalt on (teatava kiiruse ja kvaliteediga õhuosakeste liikumine).

Hunt aga saab ennast tagasi hoida, näiteks varitsedes või puhates. See tähendab seda, et hunt arvestab oma tegutsemises teatava ajalise ja ruumilise ulatusega. Näiteks saagile lähenedes võtab ta arvesse enda ja saagi vahelist maastikku, tuule suunda jm. ruumilisi asjaolusid nagu ka teiste huntide tegevust – mis kõik ühtekokku moodustavad teatava iseloomuliku terviku, olukorra spetsiifilise „tähenduse“, mis ütleb hundile, kuidas ta peaks järgmiseks käituma. Ning saagi jahtimine eeldab ka mitme ajalise faasi koordineerimist: otsimine, varitsemine, kallaletungimine, rävamine jne. Mitmesugused asjaolud ümbruses ei mõjuta hundi tegutsemist üksikseigana, vaid nad muudavad kogu olukorra tervikut, selle olukorra tähendust. Ning ka tema tegutsemise üksikud faasid omandavad mõtte alles tegutsemise tervikus. Niisiis hundi tegutsemise erinevad ajalised ja ruumilised seigad läbistavad üksteist, moodustavad ühe terviku, mida hunt vahetult „läbi vaatab“.

1.5. Läbivaatus 2. Kehahoid

Aga kui me võtame nüüd näiteks elus hundi, kes magab, ja äsja surnud hundi, siis milles nende vahe seisneb? Elus hunt on „kes“, aga surnud hunt peaks eluta isendina olema „mis“. Välisel vaatlemisel võivad nad väga sarnased olla ja vahe ei pruugi alati kohe märgatav olla. Anatoomiliselt on nad ühesugused, neil on samasugused kehaosad. Füsioloogiliselt on muidugi vahe suur: surnud hunt ei hinga, ta süda ei löö, veri ei ringle, närvisüsteemis ei liigu signaalid jne. Nii et lühikesel ja pealiskaudsel vaatlusel võib elus loom olla äravahetamiseni sarnane surnud loomaga, aga mida pikemat aega me neid vaatleme, seda selgemaks muutuvad erinevused ja me näeme, et surnud hundi keha laguneb koost, samas kui elus hundi keha püsib enam-vähem ühesugusena edasi.

Nii et kui me enne ütlesime, et isendit iseloomustab teatav tegutsemise ühtsus, ühtelõimitus, siis nüüd võib veel lisada, et teda iseloomustab ka teatava kehakuju hoidmine[3]. Kuid ka näiteks kivi kuju püsib samasugusena. Ometi tundub, et kivi kehand ja hundi keha püsivad väga erineval moel, ning kivi kohta me ütleme tavakeeles jällegi „mis“, mitte „kes“. Kui me enne eristasime hundi tegutsemist tuule ja mere omast, siis nüüd tuleb eristada hundi keha kivi omast.

Kui lüüa kivi küljest kild, siis püsib ta edasi täpselt sellise lohuga nagu temasse jäi, ning ajapikku võib see lohk ainult suuremaks kuluda. Kivi ei taasta löögieelset olukorda. Kristall võib küll lohu kinni kasvatada, ent kristalli kasvamisel pole äramääratud piiri, nii et kui ümbruses jätkub materjali, siis ta mitte ainult ei kasvata lohku kinni, vaid kasvab igast küljest veel edasigi. Seevastu kui kriimustada hunti, siis (1) tekkinud haav kasvab kinni ja (2) ainult see haav – erinevalt kivist, mis ei kasvata end kinni, ja kristallist, mis kasvatab end rohkem. Seetõttu tundub, et kivi võib püsida oma kujuga või kristall võib taastada oma kuju, ent mõlemad on oma tervikkuju suhtes ükskõiksed: kivi võib olla sälguga või ilma, kristall võib olla suurem või väiksem.[4] Seevastu täiskasvanud hunt püüab aktiivselt säilitada just seda kuju, mis tal on, nii et väikesed vigastused paranevad ja ta taastab oma esialgse vormi. Muidugi, kui vigastus on liiga suur, näiteks kui hundil pea maha lüüakse, siis ei suuda hundi keha seda enam parandada, vaid ta sureb ära ning ta keha laguneb koost. Kui aga kivi või kristall pooleks lüüakse, siis ei tähenda see sugugi tingimata, et tekkinud pooled peaksid lagunema veel väiksemateks osadeks. Neil pole oma tervikkuju, vaid nad on pigem üksteise väiksemate osade „kuhjad“. Ühesõnaga, elusisendit ei iseloomusta ainult kehakuju püsimine, vaid ka selle taastamispüüd kõrvalekallete puhul. Ta on aktiivselt oma kujust huvitatud ja ta hoiab seda, erinevalt eluta isendist, mis on oma tervikkuju suhtes ükskõikne.[5]

Mida see „huvi“ tähendab? See tähendab, et elus hunt on hunt igas oma kehaosas ja kõik tema kehaosad kokku moodustavadki hundi. Kõigil tema kehaosadel on üksteisega pistmist: ühe osa mõju ei piirdu tema ruumiliste piiridega, vaid ulatub üle kogu keha. Seevastu surnud hundi kehaosad on lihtsalt üksteise kõrval ja piirduvad iseenestega; ta pole enam üks terviklik isend, vaid väiksemate elementide (rakkude, molekulide, aatomite) kuhi. Anatoomiline sünkroonne vaatlus (1. uuring) ei pruugi seda erinevust kohe tuvastada. Füsioloogia (2. uuring) ütleb juba rohkem, ja vahe on siin, nagu öeldud, suurem, kuna füsioloogia väljendabki erinevate kehaosade läbikäimist üksteisega. Kuid ikkagi ei anna see veel täit pilti isendi kehast, sest erinevad füsioloogilised protsessid on küll mitut moodi kokku lõimitud, ent nad on ikkagi üksteise suhtes välised: üks ringlus transpordib hapnikku, teine saadab elektrilisi signaale, kolmas seedib jne. Isend aga ei pea eelistama ühtesid füsioloogilisi protsesse teistele ega järgnema kord-korralt nende kulgemistele, vaid ta on korraga kõik need protsessid. See tähendab, et isendi osad käivad üksteisega läbi veelgi radikaalsemas mõttes kui füsioloogia puhul.[6] Võiks öelda, et nad ei käi ainult „üksteisega“ läbi, vaid ka „üksteisest“ läbi, „läbistavad üksteist“. See tähendab, et isendit tuleb käsitada instantsina, mis on korraga kõigis oma kehaosades ehk nii-öelda „läbivaatab“ neid ehk on neis korraga kohal. Seetõttu kui ma näiteks ennast liigutan, siis ei pea ma rändama ühest kehaosast teise, vaid keha on tervenisti, tervikuna minu jaoks olemas, või õigemini, ma ise olengi oma keha. Kui ma liigutan kätt, siis ei ilmne see minu jaoks nii, et üks minu osa (näiteks aju) liigutaks teist osa (kätt), vaid see ilmneb kehaterviku teatava nüansimuutusena, globaalse teisendusena. Muidugi me saame pöörata tähelepanu ühele või teisele kehaosale, ent sellise tähelepanu-pööramise taustal on alati kehaterviku läbivaatamine ja kohalolu.

Niisiis me nägime, et nii tegutsemise kui ka kehahoiu puhul iseloomustab isendit see, et mõlemal juhul on tal olemas kaks aspekti: ühest küljest tegevuselementide või kehaosade aegruumiline kogum (esikülg) ning teisest küljest selle kogumi elementide läbistuvus ehk „läbivaatus“ (isekülg). „Läbivaatuse“ mõistega tahan ma osutada sellele, et isend on läbivalt kohal kõigis oma tegutsemise aspektides ja kehaosades korraga ehk et ta hoiab neid justkui korraga „pilgus“ (ehkki pole läbivaadatu suhtes distantsil!). Läbivaatus erineb üle- ja pealevaatusest selle poolest, et viimased eeldavad distantsi selle suhtes, mida üle vaadatakse või mille peale vaadatakse: nimelt selleks, et näha arvutiekraani enda ees, peab mu silm asuma sellest distantsil. Läbivaatus aga ongi vahetult, läbivalt kohal selles, mida ta vaatab. Kuigi kui seda lähemalt uurida, siis me näeme, et eesliide „läbi‑“ on selles mõistes isegi liiane, sest tegelik vaatamine eeldabki seda, et ollakse vahetult kohal selles, mida vaadatakse: see eristabki näiteks videokaamerat inimsilmast: videokaamera paneb teatava seaduse alusel filmitava osadele vastama mingid teist laadi osad, olgu nendeks siis filmirulli kaadrite heledamad ja tumedamad, üht- või teist värvi osad, või siis mingi kahendsüsteemis märgi, mida võib soovi korral hiljem tõlkida teatava heleduse ja värvusega punktideks. St. videokaamera ei näe ise midagi, vaid lihtsalt teisendab talle langeva valgusvihu osi ühest koodist teise (elektromagnetlaine võnkeid keemilisteks või arvulisteks teisendusteks).[7] Ehk teisisõnu, filmilindil, mälukaardil või nende taasesitusena ekraanil on endiselt ühed osad teiste kõrval. Tegelik vaatamine aga tähendab läbivaatamist ehk seda, et need üksteise kõrval asuvad osad hakkavad üksteist läbistama, sulanduvad kokku üheks pildiks (kusjuures “pilt” on veel eksitav sõna; peaks ütlema “vahetu kohalolu”). Ei pärisisendi keha elemendid ega tajuvälja osad ei jää endaga piirduvateks isoleeritud üksusteks, vaid nad tõmmatakse kokku üheksainsaks tervikmuljeks.[8] Me säilitame selle eesliite „läbi-“ just rõhutamaks seda vahetut kohalolu ja läbistuvust.

1.6. Jõud

Isend on lokaalse olukorra mingisugune sidusus. St. tema teojõud on teatav jõudude või pingete kokkutoomine ja reguleerimine. Aga olendit hoiab käigus just nimelt see, et ta pole täielikult ühendatud ja süstematiseeritud (vt. Simondon 1964: 227). “[Probleeme] lahendav individualisatsioon hoiab pingeid metastabiilsuse tasakaalus, selmet tühistada neid stabiilsuse tasakaalus. Individualisatsioon muudab pinged kokkusobivaks, kuid ta ei lõdvenda neid; ta avastab struktuuride ja funktsioonide süsteemi, mille sees pinged kokku sobivad” (Simondon 1964: 224). Olendi tegutsemist ja teojõudu võib käsitada pinget moodustavate ühitamatute, disparaatsete elementide integreerimisena kõrgemas mõõtmes – nõnda nagu sügavusetaju on vasaku ja parema silma kujutise integreerimine uues mõõtmes (need kujutised on teineteise suhtes nihkes, neid ei saa samal tasandil kokku tuua, vaid selleks on vaja leiutada lisamõõde, vt. Simondon 1964: 228). See kehtib ka isendi keha kohta: isendi keha näol on loodud seostusviis, mis madalamal keerukustasandil oli alamääratud; selles tehakse eristusi, mis pole alumise keerukustasandiga vastuolus, ent mis pole sellel tasandil kirjeldatavad (näiteks isomeersete molekulide erinevust pole võimalik kirjeldada ainult aatomite tasandil, vaid on vaja appi võtta nendevaheliste keemiliste sidemete geomeetria tasand).

Niisiis kujutab isend endast eristumise reguleerimist, eristuste sätestamist (igasugused kommunikatiivsed piirid organiseerutuse väga erinevatel tasanditel, nt. väline elektronkiht; rakumembraan; nahk; linnamüür), mis võimaldab üha uutes mõõtmetes lahendada eelmisel tasandil lahendamatuks jäävaid probleeme, integreerida eelmisel tasandil ühitamatuid, nihkesolevaid nähtusi. Teisest küljest aga on oluline, et eristumine ei saa iial “paika pandud” ja sellised probleemid lõpuni ära lahendatud – sest sellisel juhul isend lakkaks eksisteerimast; isend on ainult selles lahendamisprotsessis, “isend” on nimetus teatud tasandi ja teatud iseloomuliku lahendamisviisi kohta.

Oluline on ka see, et isend individualiseerub alati mingis kollektiivis. Me ei peaks lähtuma isoleeritud loomadest ja käsitlema kollektiivi teisese, tuletatuna. Looma ja kollektiivi individualiseerumine käivad käsikäes. Loom ei seisa ainult silmitsi “teistsugustega”, vaid ta on alati juba koos “omasugustega”. Elusolendite individualiseerumise kohta ütleb Simondon, et kollektiiv on loomadele justkui sügavusemõõtmeks; kollektiivi “olevikus” integreeritakse loomade disparaatsed mineviku-tuleviku mõõde (Simondon 1964: 247). Võib mõelda, et nii palju kui on eri tasandite ja iseloomuga isendeid, sama palju on selliseid kollektiivseid eri tasandi ja iseloomuga “olevikke”. J. T. Fraseri järgi (1982) joonistub isendite keerustudes aste-astmelt aredamalt välja ajanool, tuleviku ja mineviku asümmeetria.

Niisiis iseloomustab looma esiteks jõud, mis on teataval viisil reguleeritud eristumine. See puudutab korraga looma keha ja tema tegutsemist-toimimist: ühest küljest kogub loom nö “vertikaalselt” enda alla teatava hulga jõude ja teisest küljest on ta “horisontaalselt” läbikäimises teiste selliste jõukompleksidega. Oluline on kõigepealt see, et loom ei suuda kunagi reguleerida kogu eristumist, vaid alati jääb midagi tema aksiomaatikast välja, ja ka reguleeritava osa puhul ei suuda ta seda lõplikult ära reguleerida. Peale selle tuleb meeles pidada, et isendi ja kollektiivi individualiseerumine käivad käsikäes.

Läbivaatus ja jõud moodustavad isendi väe.

1.7. Esikülje pooled. Kõrvutumise astmed ehk kihid

Me ütlesime, et esiküljeline uurimine põhineb kõrvutuval. Kui me seda aga lähemalt vaatame, siis me näeme, et kõrvutumisel on erinevaid astmeid ehk kihte ning igal astmel ehk kihil on korrelaadid teljel “oma – teine”. See tähendab, et “objektiivne” ehk esiküljeline uuring on erinevat laadi, sõltuvalt sellest, kui kõrvutuvad on need “objektid” ehk ees-leiduvad ning kui kõrvutuv on neile vastav “subjekt” ehk see, kelle ees nad leiduvad. Mõlemad on käsitletavad esiküljelisena. Oma keeleolendlikust vaatepunktist võiksime eristada nelja kihti (kõrvutuvamast läbistuvama poole): arvuline, keeleline, meeleline ja hingusekiht.

1) Arvulise kihi teise-poolel on puhas geomeetriline ruum, meetriline koordinaatteljestik, kus kogu väline mitmekesisus on taandatud homogeenseks kõrvutuvuseks.[9] Seda homogeensust esindavad arvud, mis kujutavad endast kõrvutuvuse vormi: ühed elemendid teiste kõrval, milline kõrvutuvus pihustub lõpmatuseni: arvujada jagamisel on alati mingi empiiriline piir, ent seda võib alati edasi viia ning õigu-poolest ulatub see lõpmatuseni. See pole meeleliselt tajutud ruum, vaid aruliselt käsitatud ruum. Arvulise kihi esikülje sisepoolel on meil puhas aru (eesti keeles pärinevad muide „arv“ ja „aru“ samast tüvest), „puhas“ autonoomne subjekt nii nagu ta on Euroopas välja arenenud Vana-Kreekast uusajani. See aru-mina pole meeleliselt tajutud, vaid mõistusega käsitatud. Aru ehk mina esindab seesmuse puhast kõrvutuvust teiste seesmustega, teiste subjektidega. Üheskoos moodustavad need arud-minad-subjektid ühiskondliku ruumi kui (ideaalis) võrdväärsete subjektiivsuste koosluse.[10]

2) Keelelise kihi esikülje välispoolel on meil keele ja sõnade poolt ülekirjutatud meelelisus. Sõnad liigendavad aredamalt tajutud ümbrust (ja ka oma „siseilma“): meeleolendid (kitsas mõttes loomad) ilmselt ei taju ümbrust nii selgepiirilisena kui keeleolend (inimene)[11]. See tähendab, tajutu esineb keeleolendile kõrvutuvamana kui meeleolendile. Need eristused on osalt tajutud (nende taandamine-homogeniseerimine) pole nii radikaalne kui arvukihis), aga see taju on üle kirjutatud, umbes nii nagu pildil esinevate figuuride paremaks eristamiseks me eristame nad piirjoonega. Keelevahekorra kaudu me lõikame „asja“ välja tema vahetust ümbrusest, mis annab ühtlasi võimaluse neid ette kujutada, planeerida asjade tulevasi seisukordi, opereerida nendega kujutluses, st. nende äraolus. Keelekihi esikülje sisepoolel on meie mina nii nagu me teda endale ette kujutame ning endale ja teistele jutustame. Keelevahekord võimaldab meil opereerida ka oma siseilma sündmustega, neid nimetades saame neist distantseeruda ja nendega manipuleerida. Kui ma ütlen, et „ma olen rõõmus“ või „ma olen kurb“, siis juba sellesama tõttu ei ole ma ainult ega üleni rõõmus või kurb, vaid mul on vastava siseseisundi suhtes teatav distants, mistõttu saab võimalikuks ka aktiivselt oma siseseisundeid reguleerida: „Ma olen kurb“ – „Aga miks ma peaksin kurb olema? Prooviks näiteks selja sirgu ajada ja tehtult naerda, uurimaks, kas mitte mu siseseisund seeläbi ei muutu.“ Siseilm pole siin nii radikaalselt ühte taandatud nagu aru tasandil (seal on minu subjektiivsuse puhas kõrvutuvus teistega), vaid siin on ruumi mitmekesistele seisunditele – mis on küll juba õigu-poolest keeleliselt üle kirjutatud (see ühtaegu võõrandab meid iseendast ning annab meile samas vabaduse iseenda suhtes).

3) Meelekihi esikülje välispoolel on meeleliselt tajutu. Keeleolenditena on meil tegelikult ülimalt raske ette kujutada, milline oleks vahetu meeleline taju ilma keelelise ülekirjutuseta. Seal oleksid ilmselt olemas üksused, mis keelevahekorras saavad „asjadeks“, n-ö protoasjad: nõnda nagu jänes hundile või hunt jänesele on kindlasti ümbrusest eristatud üksus, ehkki mitte nii aredalt kui keelevahekorra puhul, mistõttu meeleolendid saavad küll oma tegutsemist teatud määral planeerida, ent ilmselt üsna kitsastes piirides, jäädes sõltuvaks tajus kohalolevaist stiimuleist. St. kui hunt näeb jänest, siis ta küll planeerib oma tegevust, kuidas teda kätte saada, aga kui jänest ei ole, siis on tal küll ilmselt üldine sulanduv tunne, et „tahaks süüa“ ja „võtaks mingi jahi ette“, aga ilmselt ei saa ta mõelda, et „püüaks täna jänest“, kui ümbruses pole konkreetseid jänese-märke. Teisisõnu, meelekihi välisuse-elemendid on sulanduvamad kui keelekihi omad. Meelekihi esikülje sisepoolel on vahetu psüühiline elu, mida lihtsalt elatakse läbi – ilma keelevahekorrata ei saa olend ilmselt ise oma psüühika poole pöörduda, kuna puudub vajalik distants, piisav kõrvutuvuse-ruum. Keeleolendil on ka oma vahetut sise-elu tegelikult väga raske ette kujutada, sest sissejuurdunud harjumuse tõttu on see juba kohe üle kirjutatud sõnade poolt, ta organiseerub keeleliseks jutuks. Ilmselt on meeleolendite siseilmas olemas oma proto-jutt enda kohta, ent see on sulanduvam kui keelevahekorras. Keeleolendilt nõuab see igatahes iselaadi pingutust püüda kogeda seda, mida ma õieti kogen, nagu ka püüda tajuda seda, mida ma puhtmeeleliselt tajun. (Selline püüe saab oluliseks arenguloolise „teise tee“ puhul, millest me kõneleme peatükis „Ots“).

4) Järgmise kihina võiks käsitleda hinguskihti. Kui meelekihti on meil keeleolenditena raske ette kujutada, siis hingusekihi puhul on raskused veelgi suuremad. Võiks mõelda nii, et hingusekihi esikülje välispoolt esindatakse näiteks hiina või india “hingusekeha” kaartidel või kujukestel, kus kujutatakse hingusekanaleid ja erilisi hingusepunkte või pööriseid (hiina meditsiini nõelravipunktid või india jooga tšakrad). Muidugi on selline kujutamine väga sümboolne, selles mõttes, et need meridiaanid, punktid ja pöörised pole üksteise suhtes samal moel kõrvutuvad nagu pikselid ekraanil või punktid paberil, vaid kogu keha hingus moodustab ühtse läbistuva terviku – mille sees saab ometi teha liigendusi, mida esindavadki need meridiaanid, punktid ja pöörised: see tähendab, et nad on teataval määral siiski üksteise suhtes kõrvutuvad, kuigi see kõrvutuvuse määr on väiksem kui meelelises tajus, st. nad on läbistuvamad. Nõnda võib ka teisi olendeid sel tasandil ette kujutada teatavate hinguseüksustena, kus neid saab küll üksteisest eristada, ent mitte nii aredalt kui meelelises tajus, vaid kus nad läbistavad üksteist suuremal määral. Hingusekihi esikülje sisepool on keeleolendile raskesti eristatav – harilikult esineb see lihtsalt läbistuva särtsakuse või loidusetajuna. Kui osata tähelepanu keskendada, siis võiks ehk suuta siin tajuda suuremaid eristusi, jõu liikumist erinevates hingusekeha osades ning erinevate teiste kehade erinevat hingusemõju meile. Mul on raske selle üle otsustada, ent kirjanduse põhjal näib leiduvat keeleolendeid, kes on suutelised hingusekihi esikülje sisepoolt eritletult tajuma: näiteks Gopi Krishna autobiograafias leiduv kirjeldus hingusekanalitest, mida Indias nimetatakse sušumnaks ja pingalaks[12].

Siit edasi leidub kindlasti veel kihte, mis vastavad lihtsamatele olendi organiseerumise tasanditele (ja selle liikumise piirina käsitada “isekihti”, mis vastaks puhtalt väesolevale läbistuvusele), ent isendi jaoks kaovad need otsad hämarusse. Oluline on märkida, et suurema kõrvutuvuse kihid tähendasid ühtlasi ka olemise ja tegutsemise aredamat lahkuviimist, samas kui läbistuvamate kihtide puhul on nende lahkuviimine üha problemaatilisem ehk nähtus ja tema kestmine muutuvad üha eristamatumaks. Geomeetrilise ruumi või puhta subjekti puhul võib kestusest ja ajalisusest peaaegu täiesti abstraheeruda; keelekihi puhul (keeletajus ja keeleminas) on muutuvus juba märgatavam, ent see on siiski tugevasti üle kirjutatud: maja on maja ja rõõm on rõõm, tänu sõnadele on välis- ja sisemaailma sündmused justkui püsivad substantsid (see võimaldabki neist distantseeruda ja nendega opereerida); meelekihi puhul on nähtus ja tema kestmine veelgi ühtesulavamad: mu konkreetne meeleline taju ongi oma kestmine ning mu vahetu teadvusseisund on kestmisest lahutamatu (minut vähem kestnud rõõm on üleni teistsugune rõõm kui minut kauem kestnu); hingusekihi puhul on nähtus ja tema kestmine juba peaaegu eristamatud: hingus ongi hinguseliikumine ja üks hingusemeridiaan, -punkt või ‑pööris ei ole põhimõtteliselt eraldatav teistest meridiaanidest, ‑punktidest ja ‑pööristest.

1.8. Eristumine ja lõimimine.

Ühest küljest on isendi “mina” see, kellele tema maailm ilmneb või kelle “ees” see maailm on – st. selles mõttes oleks isendi “mina” isekülgne ning tema maailm oleks esikülgne. Piirdudes omaenese omailma uurimisega võikski see tunduda viimase astme analüüsina (“kolmas uurimisviis”). Aga kui me sümpaatselt uurime ka teisi isendeid (või omaenese erinevaid kihte, vt. eelmine alalõik), siis me näeme, et ka see “mina” on midagi kõrvutuvat ehk esilolevat, mis on korrelatsioonis oma teise poolega ehk nende ilmnevatega, millega ta läbi käib. Seepärast me ütlemegi, et “minad” ja vastavad “sinad” ehk “minapaarilised” kuuluvad mõlemad esiküljele ning moodustavad esikülje sise- ja välispoole.

Kui me uurime isendi geneesi, siis on siin mitme järgu lahkuviimisi ja kokkutoomisi ehk eristumisi ja lõimimisi. Esiteks iseprotsessis tehtav mina ja paarilise eristus – st pingeväli, mille moodustavad minad ja paarilised oma lahkuhoituses ja kokkuviiduses. Teiseks kummagi sees tehtavad eristused ja lõimimised (nõnda nagu minu kehas on erinevaid organisatsioonitasandeid ja teadvuses erinevaid teadvustatuse/teadvustamatuse sõõre). Kolmandaks jõu ja läbivaatuse funktsionaalne eristamine. Seda kõike võib kirjeldada iseküljelise eristumise ja lõimimise protseduuridena. Jõud on teatav eristamine ja lõimimine, ja samamoodi läbivaatus. See liigub nüüd “neljanda uurimisviisi” poole, mis uurib isendi ja isenemise tingimusi.

Me ütlesime, et jõud ja läbivaatus moodustavad isendi väe. Kirjeldades neid mõlemat eristumis- ja lõimimisprotsesside organiseerimisena, võib ütelda, et nad sisaldavad veel mikroskoopilisemaid või algsemaid vägesid. Isendi teojõud on ühest küljest eristumine ning märgib seda, et isend ei saa muutumatuna oleleda, vaid et tema olemine on alati juba tegutsemine, muutmine, väljapöördumine, oma piiri ületamine. Aga teisest küljest peab see eristumine olema mingil moel lõimitud, sest muidu vastav teojõud hajuks. Ja isendi läbivaatus on ühest küljest eristamine, olgu tajulise või mõistelise mitmekesisusena, ja teisest küljest nende elementide lõimimine.

Isenemist ehk individualiseerumist võib mõelda eristumis- ja lõimimisprotsesside töötlemisena.

Deleuze’i väljapakutud individualisatsiooniskeemi järgi (1968, 4. ptk.) võib eristada nelja eristumise/lõimimise tasandit.

1) Väesolu (virtuaalsus). Selle moodustavad diferentsiaalsed suhted ja singulaarsed punktid, ehk vahekorrad ja nende lõimised. See on läbistuvuslik liigendumine, ja individualisatsioon seisneb nende liigenduste lahtivoltimises. Diferentsiaalsed suhted ja singulaarsed punktid loovad ontoloogilise topoloogia, ja erinevad isendid väljendavad selle maastiku üht või teist piirkonda, ühest või teisest vaatepunktist. (vt. Deleuze 1968: 269-276)

2) Isendiväli ehk individualisatsiooniväli on need erinevad piirkonnad või vaatepunktid. Nagu Leibnizi monaadki, sisaldab iga vaatepunkt kõiki teisi, kogu ülejäänud maastikku, aga tema selgusealaks on mingi piiratud hulk diferentsiaalseid suhteid ja singulaarseid punkte, mingi hulk atraktoreid, mida ta kehastamab. Need lõimitakse kokku isendi “selgusealasse” ja eristatakse ülejäänust, mis jääb “hämarasse”. See on iga isendi ontoloogiline probleemistik, mida ta oma arengu ja toimimisega lahendama hakkab (vt. Deleuze 1968: 325).

3) Intensiivsus ehk “aegruumsed dünamismid” või “draamad”. See väljendab seda, kuidas väesolevaid atraktoreid läbi bifurkatsioonide ja faasinihete kätte tuuakse, kuidas olendi isendivälja moodustavaid läbistuvaid punkte ja vahekordi lahti volditakse. See on isendile omase aja ja ruumi loomine. Ajalisel kestusel on siin reaalne roll: aegruumsed dünamismid on keerukuse loomise protsess, mille kestust ei saa suvaliselt kokku suruda ega laiali venitada. Mida keerukama isendiga tegemist, seda selgemini see taandamatu kestus välja tuleb: võtame näiteks embrüogeneesi, mille käigus loode peab esimeses isikus läbi tegema kogu oma erakordse eristumisprotsessi ja iseenda lõimimise. Sama kehtib ka näiteks kunstilise või filosoofilise idee arendamise kohta: see pole millegi varem olemasoleva mehhaaniline mahakirjutamine, vaid selle liigendused tuleb “dramaatiliselt” kätte tuua (vt. Deleuze 1968: 276-285).

4) Käesolu (aktuaalsus) on väesoleva liigenduse lahtivoltimise lõpptulemus, kus isendil on olemas väljakujunenud kõrvutuvad ruumilised osad ja kus ta ühendab endas järgnevuslikult koordineeritud ajalisi protsesse.

Isendi vägi kui jõud ja läbivaatus tugineb eristumistel/lõimimistel, mis moodustavad “Ise” enda väe.

1.9. Isendi väe liigendused

Milline on isendi vägi ja millised on selle olulised liigendused? Milline on väeväli, kuhu moodustub isend? Nendeks on viisid, kuidas isend saab olla ümbrusest mõjutatud, ja see, kuidas ta saab ise ümbrust mõjutada (tema afekteeritavuse ja afekteerimise viisid). Need moodustavad tema “olekuruumi”, kui laenata matemaatika ja füüsika mõistet: olendi jaoks olulised mõjutatavuse ja mõjumise viisid oleksid tema olekuruumi mõõtmed ja tema jaoks võimalikud trajektoorid selles olekuruumis määratlevad talle omase dünaamika.

Nendes terminites võib mõtelda Uexkülli kuulsat puugikirjeldust (vt. Uexküll 1982: 56-57)[13]. Valgustaju, haistmine, soojustaju ja ümbruse konarused on puugi neli afekteeritavuse viisi (“märkamispidet”, Merkmal) ning lahtilaskmine, kinnihaaramine, edasiliikumine ja läbi naha puurimine on tema afekteerimisviisid (“toimimispidemed”, Wirkmal).[14] Need on üksteisega süstemaatiliselt seotud: puuk ronib valguse suunas kõrrele või oksale; kui ta saab imetajale osutava lõhnaaistingu, siis laseb lahti ja kukutab ennast alla; kui sellele ei järgne soojusaistingut, siis ta läheb tagasi eelmise käskluse juurde (“ronida valguse poole”); kui aga järgneb soojusaisting, siis otsib karvavaba piirkonna ja puurib läbi naha, misjärel asub toituma.

Nii et mis toitumist puudutab, siis on puugi isendivälja struktuuriks neljamõõtmeline “faasiruum”, ja teatavad süstemaatilised trajektoorid selle sees. Need mõõtmed ja trajektoorid (1) ei paikne üksteise kõrval ega järel nii nagu käesolevad ulatuvused ja järgnevused, vaid neil on mõte ainult üksteise kaudu, st. iseeneses nad läbistavad üksteist (ainult oma kirjelduses me kujutame neid kõrvutuvana); (2) ja nad ka ei sarnane käesolevate ulatuvuste ja järgnevustega. Läbistuv liigendus on olendit määratlev “ontoloogiline probleem”, mille lahenduseks ongi tema keha ja käitumine; aga need lahendused võivad võtta erineva kuju. Erinevad liigid võivad sama probleemi (nt. valgus) lahendada hoopis erinevate vahenditega, erineva geneesiprotsessiga (ainurakse fototähn, putuka liitsilm, imetaja läätsega silm), ja mis puudutab käitumise üksikasju, siis võivad ka ühe liigi sees iga isendi vastused vastavalt asjaoludele erineda.[15]

1.10. Eri tasandi isendid

Jõu ja läbivaatuse ehk väe kaudu määratletud isendi ehk looma mõistet saab põhimõtteliselt kasutada väga erinevatel aine organiseerumise tasanditel, sh. elueelsetel. Klassikalise teaduse (laias laastus 20. sajandi alguseni) jaoks kõlab see kummaliselt. Vaatleme lähemalt mõnda selle põhjust. Klassikalist teadust kannustas (1) püüdlus jagada ainet üha väiksemateks osadeks, et üles leida kõige „elementaarsemad“ osakesed; (2) lootus, et kui need on üles leitud, siis saavad seletuse ka kõik keerulisemad isendid, mis neist koosnevad, ning (3) et ühtlasi saab siis rekonstrueerida kogu universumi mineviku ja täpselt ette ennustada tema tulevikku (Laplace). 20. sajandil aga selgus, (1) et kõige väiksemaid osakesi ei olegi võimalik „kätte saada“, kuna nad on ruumi „laiali määritud“, nii et igal osakesel on laineomadused (ja vastupidi). (2) Emergentsiteooria (nt Kauffman 1995, Fromm 2004) näitab, et kõrgematel organisatsioonitasanditel on omadusi, mis pole tuletatavad madalamatest ega ole nende põhjal ennustatavad. (3) Laplace’i unistuse eelduseks oli kõigi aineosakeste asukoha ja impulsi täpne teadmine mingil kindlal ajahetkel; Heisenbergi määramatuseprintsiibi järgi ei ole võimalik korraga mõlemat täpselt teada, ja see ei tulene ilmselt ainult meie tunnetusvõime mannetusest, vaid on tegelikkusele enesele omane. (Ja peale selle näitab kaoseteooria, et deterministlikud süsteemid võivad käituda kaootiliselt, st. teatud üldise korrapäraga, aga üksikasjades täpselt ennustamatul moel).

1) Me tõlgendame neid andmeid niimoodi, et mikroskoopilises mõõtmes saavad teatavad läbivaatuseefektid paremini vaadeldavaks. Võtame näiteks kuulsa kaksikpilueksperimendi.[16] Kui lasta footoneid või elektrone ükshaaval läbi kaksikpilu ekraanile, siis tekitavad pilud läbinud footonid või elektronid lõpuks interferentspildi, mis tundub paradoksaalne, kuna interferents vajab kahe laine olemasolu ning tervemõistuse järgi tunduks, et üksik footon või elektron läbib juhuslikult kas ühe või teise pilu ning et pika aja vältel peaks läbi pilude ekraanile jõudvate osakeste jaotus olema ühtlane. Ometi moodustub ekraanile interferentspilt, justkui üksik osake oleks läbinud mõlemad augud korraga. Füüsikas on see lahendatud nii, et igale osakesele vastab tema esinemise tõenäosuslaine. Footon ei peagi läbima üht või teist auku; tal ei ole äramääratud asukohta laine sees. Ehk meie mõistetega võiks öelda, et osake „läbivaatab“ oma laine poolt hõivatud ruumipiirkonda, ja nii väikeses mõõtkavas saab nähtavaks see, et isendi keha pole taandatav punktilaadseks, vaid et alati jääb alles mingi taandamatu laialimääritus, sulanduvus.[17] Selliseid osakese ja laine komplementaarsust näitavaid eksperimente on sooritatud ka aatomite ja isegi väikeste molekulide peal (sest põhimõtteliselt vastab igale ainele laine, ainult et makroskoopilises mõõtmes selle efekt sumbub).

2) Või võtame kõrgema organisatsioonitaseme tekkimise, näiteks aatomite ühinemisel tekkiva keemilise ühendi. „Keemiline side moodustub aatomite vahele sel teel, et reageerivad aatomid loovutavad või liidavad elektrone“ (Karik 2000: 66). Niimoodi tekivad aatomite vahele ühised elektronipaarid, kusjuures elektronipaar on korraga mõlema aatomituuma mõjusfääris ja kuulub võrdselt mõlemale ühinenud aatomile[18] (Karik 2000: 68-69). Keemilise sidemega tekib seega uus loom, millel on oma spetsiifiline esiloom. Hapniku ja vesiniku aatomeid uurides ei suudaks me iial ennustada vee omadusi. Vesi kui hapniku ja vesiniku ühend on midagi rohkemat kui oma osade summa. Ei ole lihtsalt nii, et on üks aatom (näiteks hapnik) ja teine aatom (näiteks vesinik) ning nende vahel on side, vaid keemilist sidet luues loovutavad ühinevad aatomid osa oma individuaalsusest ning tekkiv loom on neid mõlemas kohal ehk „läbivaatab“ neid. Niimoodi tekkivad uued ruumistamise ja ajastamise tasandid on reaalne uudsus, mida varem ei olnud ja mida me saame varasemast tuletada üksnes „tagantjärele tarkusega“. Keemiliste sidemete poolt laialilaotatav ruum (mille määravad ära sidemetevahelised nurgad, pöörded ja väänded) ning keemiliste ühendite käitumine ajas on emergentsed omadused, mida eelneval keerukusetasandil (individuaalsed aatomid) ei ole olemas.

3) Mis puudutab ennustatavust, siis isendile omane läbivaatus seab ka sellele omad piirid. Me mainisime Heisenbergi määramatuse printsiipi ning kaoseteooriat. Ennustatavuse suhtes võib sama tähenduse omistada ka energia kvantifitseeritusele. Nõnda näiteks aatom ei kiirga või ei neela energiat pidevuslikult, vaid kindlate portsjonite kaupa, minnes hüppeliselt üle madalamale või kõrgemale ergastatuse tasandile. Me tõlgendame seda niimoodi, et aatomil on teatud vormid, mida ta püüab hoida, nii et kui teda mõjutada, siis ta teatud aja „hoiab“ oma olekut, kuni siis järsku kiirgab või neelab energiaportsjoni. Meie tõlgenduses on see kujuhoidmine analoogne sellega, kuidas elusisend püüab oma kuju hoida (ja seda pärast hälvitamist võimaluse korral taastada). Täpne hetk, millal aatom energiat kiirgab või neelab, ei ole ennustatav. See tähendab, et välise mõju „talumine“ ehk „viivitamine“ enne reaktsiooni (energia kiirgamine või neelamine) avab tillukese määramatuseriba. Meie tõlgenduses pole ka kõige keerulisemate loomade, näiteks inimeste, vabadus midagi muud kui selle määramatuseriba üha keerukamad edasiarendused ja tõhusamad ärakasutamised. Inimese vabaduse aluseks olev viivitusvõime on mitu järku suurem kui aatomil, ent selle põhimehhanism on sama.

See tähendab, et ei ole võimalik kätte saada viimase järgu selgepiirilisi loomi. Eri tasandi loomad on eristumise ja lõimimise erisugused süsteemid, aga puhast eristumist ja lõimimist ei ole põhimõtteliselt võimalik “kätte saada”, sest igasugune tuvastamine, vaatlemine, esinemine – ehk isendlikkus – eeldab seda, et eristumine on juba mingil moel reguleeritud (ja midagi on välja jäänud), ning lõimimine on mingil moel piiratud (läbivaadatava jõustikuga, kusjuures ülejäänu on välja tõrjutud). Selgepiirilised loomad pole mitte “alguses”, vaid “lõpus”: evolutsioonilise keerustumisprotsessi käigus looma ja kollektiivi käsikäelise individualiseerumise käigus luuakse loomad, kes on igal kõrgemal organiseerimistasandil selgepiirilisemad (ei ole sellist “asja” nagu elektron; aga inimese maailmas on olemas täiesti selgepiirilised asjad, muuhulgas ka elektroni kujutis raamatulehel).

Tuues välja looma väe kaks aspekti jõu ja läbivaatuse näol ei taha me isendite uurimist uuesti “olemustele” taandada (jõud ja läbivaatus pole olemused), vaid vastupidi, avada uurimisvälja eri tasandi individualisatsioonide uurimiseks. Iga uus organisatsiooniviis avab täiesti uue ajastamise ja ruumistamise vormi, mida ei saa eelmistele taandada. Tähtis on looma genees, valmimine – ja mitte valmis looma lahterdamine olemuste või tunnuste, samasuste ja sarnasuste järgi. Individualisatsioonitasandite vahel pole mingit substantsiaalset pidevust (kuigi varasemaid individualisatsioone muidugi kasutatakse ära), vaid ainult puhtloogiline pidevus (kuivõrd iga protsessi saab kirjeldada erinevuse ja lõimimise kaudu; aga millise kuju see kunati omandab, seda ei saa ette teada)

1.11. Isendlikkuse astmed. Kollektiivist uue tasandi isendisse

Me ütlesime, et isendi ja kollektiivi individualiseerumine käivad käsikäes. Kujutlegem nüüd järgnevat olukorda. Meil on kaks looma A ja B, mis läbistavad teineteist kõrgema kehatasandi elementidena, mis neid „läbi vaatab“. St nad on loovutanud osa oma individuaalsusest ning moodustavad kahekesi ühe tervikliku keha. Ehk teisisõnu, neil on läbivaatusevald a, mis hõlmab elemente A ja B. Kuid ütleme, et meil on veel loomad C ja D, nii et B-d ja C-d iseloomustab läbivaatusevald b ning C-d ja D-d läbivaatusevald c. Niimoodi ulatub läbivaatus pidevuslikult A-st D-ni (läbivaatusevallad a, b, c), kuid A-l ja D-l ei pruugi olla vahetut läbivaatusevalda. Nii et kui me räägime kogumist A-B-C-D, siis iseloomustab seda teatav individualiseerituse ehk isendlikkuse aste, mis pole päris null. Sel moel me saame öelda, et isendi ja kuhja erinevus ei pea olema järsk „1/0“ ehk „on/ei ole“ vastandus, vaid et siin on võimalikud lõputult erinevad järgud, mis märgivad murdarvuliselt antud kogumi individualiseerituse astet. Mida suurem see on, seda enam on üksikelemendid loovutanud oma individuaalsust ning kehatervik on seda jõulisemalt ühte koondatud. Näiteks räniaatom liivatera sees on tugevasti ja kindla reegli alusel seotud nelja hapnikuaatomiga, andes seeläbi moodustuvale tervikule suhteliselt suure individualiseerituse astme. Seevastu ühel liivateral pole harilikult teisega – kui spinozalikult öelda[19] – mingit kindlat liikumiste ja paigalseisude vahekorda ning seetõttu tundub, et neid ei saa üheks kehaks lugeda. Kuid samas isegi puhtmehaaniliselt kokku puutudes loovutavad kaks liivatera õige pisut oma individuaalsusest, nii et nende läbivaatus on küll nullilähedane, ent siiski mitte võrdne nulliga. Tundub nii, et mitte ühegi isendi individualiseerituse aste ei saa olla 0 ega 1. Juba selle kaudu, kui tal on üldse teiste isenditega pistmist, ei ole ta nendega koos 0-isend, vaid nende kogum on nullist suurema individualiseerituse astmega.[20] 0-isend oleks see, millel pole teiste isenditega absoluutselt mingit pistmist ehk ta ei kuuluks üldse samasse universumisse ega ka ühtegi teise, millel võiks meie universumiga mingit pistmist olla, ehk lühidalt: teda võib käsitleda olematuna.[21]

Ja teiselt poolt ei saa ühegi loom individualiseerituse aste olla päris 1, sest see tähendaks, et ta oleks loodus ise ehk et osa (loom kui looduse osa) võrduks tervikuga (kogu loodusega). Isendi individualiseerituse astme määrab niisiis ära see, kui tugevasti iseloomustab isendit tervikuna läbivaatus ehk kui tugev on keha ülemise tasandi läbivaatus alumise tasandi elementide suhtes. Eelmises alalõigus me kirjeldasime eri tasandi isendeid, kelle individualiseerituse aste on kõrge. Käesolevas alalõigus me üritasime näidata, et (1) ka noil eelmainitud juhtudel ei saa individualiseeritus olla täielik ja absoluutne (võrdne ühega) ning et (2) teisipidi ka mitmesuguste nõrgalt individualiseeritud kogumite individualiseerituse aste ei saa kunagi võrduda nulliga. See ei pea tähendama, et tugeva ja nõrga individualisatsiooni ehk “pärisisendi” ja “isendikuhja” eristus üldse mõtte kaotaks, sest on võimalik, et isendlikkus jaotubki diskreetsetele erinevale tasanditele alates väga nõrgalt individualiseeritust kuni tugevalt individualiseerituni. Me tahtsime lihtsalt osutada võimalusele, et neid tasandeid võib olla rohkem kui kaks (kuhi versus pärisisend, „on“ versus „ei ole“).

Ka eluslooduse sees võib eristada erinevaid individualiseerituse astmeid, mille üheks indikaatoriks on regeneratsiooni- ja normalisatsioonivõime. Kui me võtame erinevate isendiliikide täiskasvanud vormid, siis on keerukamate isendite regeneratsioonivõime üldjuhul väiksem kui lihtsamate isendite oma (st. nad on individualiseeritumad). Meritäht võib taastada kaotatud haarme ja isegi salamander jäseme, aga imetaja kaotatud jäset tagasi ei kasvata, kuid väiksemad haavad ja vigastused siiski paranevad. Või kui me võtame sama looma erinevad arengufaasid, siis mida varasem staadium, seda suurem on tema taastumisvõime. Näiteks võib embrüo esimeste jagunemiste faasis rakke väga suures ulatuses ümber tõsta, ilma et see embrüo normaalset arengut takistaks; aga jagunemiste mingist faasist alates muutub see võimatuks, loote piirkonnad saavad determineerituks ja nendevahelised ümbertõstmised annavad tulemuseks monstrumi. Nii et isenemise aste võib looma arenguloo käigus varieeruda: loote väiksemast isendatusest valmiku suurema isendatuseni (mõne looma puhul toimub koguni ühe arenguloo käigus mitu sellist kõverat: nt nukkumisega seotud dediferentseerumine, transformeerumine ning uus diferentseerumine liblikana). Isenemise aste võib võnkuda ka tihedamas rütmis (nt. väiksem isendatus magades ja suurem ärkvel olles).

Isendlikkuse aste sõltub ühest küljest sellest, kui paljusid ja mitmekesiseid mingis antud kogumis läbi vaadatakse (isendlikkus on suurem, kui neid on rohkem ja mitmekesisemalt), aga veelgi tähtsam on teda moodustavate protsesside iseloom, tema elementide vahekordade laad. Isendlikkus on suurim teatavas optimumis jäikuse ja ülipaindlikkuse ehk n-ö tahkuse ja gaasilisuse vahepeal. See tuleneb võrgustiku enese loogikast, nagu näitab Stuart Kauffman (1995).

1.12. Hüpe äärest

Loomade kogumist, mida iseloomustab eespool iseloomustatud olukord, kus iga loom hõlmab oma läbivaatusalasse oma naabrit, aga ei hõlma ­vahetult oma naabri naabrit, võib teatud tingimustel emergeeruda uue tasandi loom uue läbivaatusvallaga, mis ulatub vahetumalt üle selle kogumi. Tegemist on n-ö faasinihkega, mis toimub kogumi teataval keerukusastmel. Niimoodi saab iseloomustada bioloogilisi, neuroloogilisi ja sotsiaalseid kogumeid (lihtsamate keerukustasandite kohta vt. allpool).

Kauffman (1995) räägib elu tekke üle arutledes “autokatalüütilisest võrgust” (autocatalytic net) või “autokatalüütilisest hulgast” (autocatalytic set): kui molekulaarne mitmekesisus kasvab, siis saab üha tõenäolisemaks, et selle võrgu ühed elemendid (st. keemilised ühendid) katalüüsivad teiste elementide tekitamist (st. keemilisi reaktsioone). Kui see saavutab teatava määra, siis toimub kogumis faasinihe, nii et temasse hõlmatud elemendid on korraga ühtede reaktsioonide produktid ja teiste reaktsioonide katalüsaatorid, nii et antud hulk hakkab iseennast taastootma (seejuures on eeldatud energia sissevool ehk tegemist on dissipatiivse süsteemiga) ja omandab teatava autonoomia. See tuleneb võrgustiku enese loogikast ja tema seostatuse määrast. Siin on kaks äärmust ja nendevaheline optimum. Kui seoseid võrgustiku elementide vahel on liiga vähe, siis on süsteem nõrgalt individualiseeritud, kuna elemendid või elementidekimbud jäävad isoleerituks ja puuduvad ühendused süsteemi kõigi sõlmpunktide vahel. Selline süsteem on jäik ja atomaarne. Aga kui seoseid on ülearu palju, siis süsteemi individualiseeritus jällegi kahaneb, sest kui võrgu kõik sõlmpunktid on korraga seotud väga suure arvu teiste sõlmpunktidega, siis muutub süsteem äärmiselt ebastabiilseks ning pisimgi häiritus lükkab ta paigast. Selline süsteem on muutub liiga labiilseks ja ta hävib kergesti. Jäik süsteem jääb “siiapoole” isendlikkust, aga liiga muutlik süsteem jällegi langeb “teispoole” isendlikkust. Üks on liiga “tahke” ja teine liiga “gaasiline”, ning mõlemad individualiseeritus on nõrk. “Tahkes” hulgas on iga sõlmpunkt jäigalt seotud kindla(te) teis(t)e punkti(de)ga. “Gaasilises” hulgas pole aga ühelgi sõlmpunktil mingeid kindlaid seoseid teistega, vaid need vahelduvad suvaliselt. Nende vahel on tugeva isendlikkuse optimum, kus on ühest küljest olemas süsteemi stabiilsus (stabiilsed seosed), aga teisest küljest on tagatud süsteemi muutuvus (seoseid saab mingil määral muuta). Ainult sellisel juhul, kui on olemas mingisugune stabiilsuse taust, saab muutumine ülepea võimalikuks, sest ta saab millegi pinnalt eenduda (aga kui stabiilsus on jällegi liiga jäik, siis muutumist üldse ei tekigi). Nagu öeldud, johtub see võrkude eneste loogikast ja seda saab rakendada väga erinevale materjalile, nii bioloogiale, neuroloogiale (vt. Edelman ja Tonioni 2000: 131-134) kui ka majandusele (De Landa 2002).

1.13. Esinemine ja isenemine. Välja- ja üleskutse. Väehulgad

Eelnevaga me saame kirjelduse, mis väldib materialistlikku välist kirjeldust (olendid kui kuhjad) ja spiritualistlikku sisemist kirjeldust (olendi mina kui midagi homogeenset ja lihtsat ning maailm kui tema projektsioon või tema vastas asetsev liitne). Meil on isend oma kahe küljega, ise- ja esiküljega ning eristumiste ja lõimimistega erinevatel läbistuvuse-kõrvutuvuse tasanditel. Looma kaks külge või suunda moodustavad ühtse vooluahela: läbistuv väesolev või iseväljaline liigendus (nö “faasiruum”, nagu me puugikirjelduse puhul ütlesime) laotatakse laiali käesolevaks kõrvutuvaks ja järgnevuslikuks struktuuriks (nt. puugi käitumine) ehk teisisõnu, looma läbistuv ontoloogiline probleem lahendatakse kõrvutuvuslikuks ja järgnevuslikuks ontiliseks kehaks ja toimimiseks (see “lahendamine” kestab seni, kuni loom püsib). Seda suunda võiks nimetada esinemiseks, esile tulemiseks (vt. 1.2. kirjeldatud individualiseerumisprotsessi). Ja teisipidi jällegi võivad kõrvutuvuslikud sündmused teisendada läbistuvat probleemistikku ja selle kaudu ajendada uusi liigendusi (bifurkatsioonid, faasinihked). Seda suunda võiks nimetada kitsas mõttes isenemiseks. Esinemisega tuuakse läbistuv kätte kõrvutuvuslikuks-järgnevuslikuks struktuuriks ning isenemisega lõimitakse kõrvutuvuslikud-järgnevuslikud sündmused olendile vastavasse läbistuvusse ja teisendatakse seda. Läbistuvat harutatakse lahti kõrvutuvaks ning kõrvutuvat jällegi sulandatakse kokku läbistuvaks.

Loomad esitavad oma esikülgedega üksteisele väljakutseid: nad kutsuvad üksteist välja oma iseküljelt, panevad üksteist esiküljel laiali laotuma, annavad üksteisele ülesandeid, mida nad oma ontoloogilise probleemi liigenduste abil lahendada püüavad. Niimoodi on väljakutse ühtlasi üleskutse sulandada iseküljel ühtekokku see, mis on esineb esiküljel, panna esiküljel kohatu üksteist läbistama. Isendite tähenduslik (kõnekas, tagajärjekas) kohtumine käib niisiis välja- ja üleskutsete kaudu: väljakutse teostab esinemist, tõmbab iseküljelise välja esiküljele ning üleskutse teostab isenemist, toob esiküljelise iseküljele.

See, kui mitmekesised on isenemise-esinemise ringlused ja kui kiiresti nad käivad, määrab isendi väehulga, selle, milleks ta on võimeline (vrd. G. Deleuze 1968a: 286-336, 1968b: 173-183, 2003: 134-143). Eelneva kirjeldusega, mille käigus me laiendasime isendi mõistet eri tasanditele (1.8) ja astmetele (1.9) me püüdsime näidata, et erineva tasandi isendid ja erineva individualisatsiooni ehk isendlikkuse määraga isendid on kõik võrdväärsed, ent see ei tähenda sugugi, et nad oleksid võrdsed. Erinevate isendite väehulk iseloomustabki isendite ebavõrdsust – see on kvalitatiivne mõiste isenemise-esinemise ringluste mitmekesisuse ja rütmi kohta. Isendid suudavad erinevaid asju ja eeskätt erinevalt. See tähendab, et isendite vaheline erinevus pole niivõrd “asjalik” ehk substantsiaalne (näiteks, et üks käib aatomite, teine molekulide, kolmas rakkude kohta jne.), vaid pigem “protsessuaalne” ning puudutab isenemise-esinemise viise. Keerukam olend on üldjuhul suurema väehulgaga kui lihtne olend, aga mitte sellepärast, et tema kehas on rohkem ja mitmekesisemaid elemente, vaid sellepärast, et tema isenemise-esinemise viisid on nii arvult kui ka tempolt mitmekesisemad, ning kehaelemendid on lihtsalt kanalid, mille kaudu need protsessid liiguvad ja mille abil nad on organiseeritud. Loomade puhul pole esmatähtis mitte see, millisesse kategooriasse nad kuuluvad (nt füüsikaline, keemiline, bioloogiline, kultuuriline loom, või: eeltuumsed, päristuumsed; või: taimed, loomad, seened jne.), vaid pigem see, mida nad suudavad, kuidas nad esinevad ja isenevad, milliseid probleeme nad on suutelised püstitama ja lahendama. Loom kui “isend” pole mitte element mingis taksonoomias ega isegi mitte mingi substants, vaid nimetus teatavat laadi isenemise-esinemise kimbu, teatava väeastme kohta, mis on võimeline vastu võtma välja- ja üleskutseid.

KIRJANDUS

Aristotele (2000). Metafisica: Testo greco a fronte. Milano: Bompiani

Begon, M., Townsend, C.R ja Harper, J.L. (2006). Ecology. From Individuals to Ecosystems. 3rd edition. Cambridge (Mass.): Blackwell Science.

Bergson, H. (2007). Sissejuhatus metafüüsikasse. Akadeemia, 8, 1743-1778

Boutang, P.-A. (2004). L’abécédaire de Gilles Deleuze [DVD]. Paris: Editions Montparnasse.

DeLanda, M. (2002). Intensive Science and Virtual Philosophy. London-New York: Continuum.

Deleuze, G. (1968a). Différence et répétition. Paris: Puf

Deleuze, G. (1968b). Différence et répétition. Paris: Puf

Deleuze, G. (1988). Bergsonism. Tartu: Ilmamaa

Deleuze, G. ja Guattari, F. (1980). Milles plateaux. Paris: Minuit.

Deleuze, G. ja Parnet, C. (1996). Dialogues. Paris: Flammarion.

Deleuze, G. (2003) Spinoza. Philosophie pratique. Paris: Minuit (1. tr.: 1981).

Edelman, G. ja Tonioni, G (2000). Consciousness. How Matter Becomes Imagination. New York: Basic Books

Fraser, J.T. (1982). The Genesis and Evolution of Time. Amherst: University of Massachusetts Press

Fromm, J. (2004). The Emergence of Complexity. Kassel: Kassel University Press.

Hermann, E. (2009). Valmisolek või valmis olek: skeptikute maailmatu maailm. Vikerkaar, 10-11, 93-108

Kant, I. (1790). Kritik der Urteilskraft. Külastatud 11.11.09 aadressil: http://www.korpora.org/Kant/aa05/373.html

Karik, H. (2000). Üldkeemia. Anorgaaniline keemia. Tallinn: Koolibri

Kauffman, S (1995). At Home in the Universe: The Search for the Laws of Self-Organization and Complexity. New York: Oxford University Press.

Leibniz, G. W. (1714). Monadoloogia. Külastatud 11.11.09 aadressil: http://et.wikipedia.org/wiki/Monadoloogia

Maran, T. (2008). Mimikri semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus

Ott 2011. Feeling.

Ruyer, R. (1946). Éléments de psycho-biologie. Paris: Puf

Ruyer, R. (1952). Néo-finalisme. Paris: Puf

Ruyer, R. (1958). La genèse des formes vivantes. Paris: Flammarion

Spinoza, B. (1999). Ethique. Bilingue latin-français. Pariis: Seuil

Uexküll, J. von (1981). The theory of meaning. Semiotica, 42-1, 25-82.

Uexküll, J. von (1992). The worlds of animals and men. Semiotica, 89-4, 319-391.

[1] Mitte segamini ajada ruumistamise viisidega, millest hiljem räägin ja mis tähistavad viise, kuidas ajalisus olendi enese jaoks ilmneb, tema omailma ajalisus ehk subjektiivne aeg.

[2] Neid asjaolusid on muidugi erakordselt palju.

[3] See on läbivaid lähtekohti Raymond Ruyer’ mõtlemises (1946; 1952; 1958): ta eristab “pärisolendeid”, keda iseloomustab “potentsiaal” ja “vorm”, agregaatidest (nt. jõesäng), mis on üleni aktuaalsed ja millel on ainult oma osade “struktuur” (Ruyer 1946: 4-6, 12-14).

[4] Kivi ja kristalli päris kuju pole mitte makroskoopsel tasandil, vaid mikroskoopilisel tasandil, aatomite ja nendevaheliste suhete tasandil. Kui kristall kasvab, siis reprodutseeritakse lihtsalt tema “ühikrakku” (unit cell).

[5] See on muidugi lai üldistus ja on hulk erandeid, näiteks fosfolipiidid (mis on rakumembraani koostises) moodustavad veekeskkonnas spontaanselt kaksikmembraaniga kerasid, lihtsalt ühe otsa hüdrofiilsuse ja teise otsa hüdrofoobsuse tõttu. Vormiloovaks teguriks on antud juhul aga ümbritsev vesi, mitte fosfolipiidikera ise, vähemasti mitte tervikisendina. Selle kohta vt. ülejärgmist alalõiku.

[6] Selle kohta leidub auväärset ja ulatuslikku kirjandust. Selle idee algatajaks võib pidada juba Aristotelest ja tema eristust looma ja „kuhja“ (σωρός) vahel (nt. „Metafüüsika“ Z, 1040b5-16 ja 1041b11-12, vt. Aristoteles 2000: 356, 358 ja 362). Hiljem on sarnast ideed korduvalt kasutatud, kahe näitena mainigem näiteks Leibnizi monaadide-teooriat (monaadil pole osi, ent ometi on temas eristused; vt. 1714. a. avaldatud „Monadoloogia“, e.k. saadaval aadressil: http://et.wikipedia.org/wiki/Monadoloogia ) ning Kanti, kes ütleb „Otsustusjõu kriitika“ §65-s, et isendi osad peavad olema „niimoodi üheks tervikuks seotud, et nad on vastastikku üksteise vormi põhjuseks ja tagajärjeks“ (Kant 1790).

[7] Samamoodi võib ütelda, et ka üksikud närvikiud ja närvielemendid silmas ja ajus eraldiseisvate aineliste üksustena ei näe midagi. Igaühe „info“ saab tähenduslikuks alles siis, kui ta on ühte lõimitud, läbistama pandud kõikide teistega, vt Edelman ja Tonioni 2000: 144jj.

[8] See tähendab, et ei ole nii, et silmadest tulevate andmete põhjal moodustataks ajus pilt ning et me tajuksime seda pilti. Sellisel juhul peaks ajus olema veel üks silm, mis seda pilti vaatab jne. kuni lõpmatuseni. Ehk teisisõnu, kui ei ole vaataja vahetut kohalolu vaadatavas, siis ei ole mingit nägemist. Kui ajus oleksid pildid, siis me ei näeks midagi. Loomulikult analüüsitakse nägemisvälja erinevaid osi ja aspekte aju erinevates osades, nõnda nagu ka meie kehal on ruumiliselt erinevad osad ja ajaliselt erinevad järgnevusahelad. Aga oluline on see, et kõik see on nägemisprotsessi üks külg, mis ilma teise küljeta, st. vahetu kohalolijata nähtavas, ei moodusta mingit nägemistaju. Või võiks öelda, et selline nägemistaju analüüsi-faas on nägemise visandi-faas, kujunemisjärk, mis põhimõtteliselt erineb puhtandifaasist ehk valmisjärgust. Vt. Hermann 2009.

[9] Ning ainsaks hälbeks on teljestiku 0-punkt, mis väljendab paratamatust, et igasugune kõrvutuvus peab ikkagi olema esindatud mingist vaatepunktist, olgu selleks või abstraktne koordinaatteljestiku nullpunkt. Erinevaid geomeetriaid saab eristada vastavalt nende sümmeetriliste teisenduste hulgale, mis figuurid ekvivalentseks jätab. Mida üldisem geomeetria, seda enam sümmeetriateisendusi. Manuel DeLanda toob välja sellise jada: topoloogia > diferentsiaalne geomeetria > projektsioonigeomeetria > afiinne geomeetria > eukleidiline geomeetria (DeLanda lk 26).

[10] Erinevate ühiskondlike olemisviiside kohta vt. 8. peatükk “Esiutoopia”, kus oluline pole enam autonoomsete subjektide kõrvutuvus, vaid nende seostusviisid.

[11] Ma ei samasta keeleolendit inimesega ja meeleolendit kitsas mõttes loomadega: inimene ja kitsas mõttes loom on ajaloolised, sattumuslikud, empiirilised olendid nii nagu nad on meie planeedisüsteemis Maa peal kujunenud; meeleolend ja keeleolend vastavad ontoloogilistele skeemidele, mis võivad põhimõtteliselt olla hoopis teistmoodi teostatud kui Maa peal – kuni me pole kohtunud Maaväliste tsivilisatsioonidega, on meil raske otsustada, mis on neis vahekorris üleüldist ja mis on juhuslik; on koguni võimalik, et ka vahekorrad on liigendatud erinevalt, umbes nii nagu hiina keel jaotab keelepidevust teistmoodi kui euroopa keeled (foneetika-süntatika liinil on esimene eristus hiina keeles „varem“ kui euroopa keelis: toonide abil eristatakse silpides suuremat mitmekesisust kui euroopa keelis, aga samas on jällegi sõnade silbiline koostis lihtsam (Vana-Hiina keeles on enamik sõnu ühesilbilised, tänapäeva keeles kahesilbilised – aga ikkagi on kombinatsioonide arv väiksem kui euroopa keelis)). Ent isegi kui kihid on teistmoodi liigendatud, on kihid kui sellised ilmselt üleüldised. Seni jääb otsustamata, kas kehtib tugev väide, et kõik olendid kõikides universumi piirkondades liigendavad kihte samamoodi, nii et saaks tõmmata horisontaalseid ekvivalentsusi nt. meele- ja keelevahekorra vastavate süsteemide vahel; või kehtib nõrgem väide, et kihid on erinevalt liigendatud ning ühine on selline liigendus ise: kuna keeleolend jõuab liigendi eneseni (vt. peatükk „Ots“), ja eeldatavasti jõutakse sinna ka teistes, maavälistes tsivilisatsioonides, siis on vastastikune suhtlemine ikkagi võimalik, olgugi vastava vahekorra eellugu erineval moel liigendatud.

[12] Sushumna on hingusekeha keskmine kanal, mille kõrval on kaks kanalit, ida ja pingala.

[13] See on ka üks Gilles Deleuze’i lemmiknäiteid. Vt. Deleuze ja Guattari (1980: 314), Deleuze ja Parnet (1996: 74-75), Boutang (2004).

[14] Kirjeldus afekteeritavuse ja afekteerimisviiside kaudu on laiendatav kõikidele olenditele.

[15] Ontogeneesi ja probleemi mõiste seose kohta vt. Simondon 1964: 222-230, Deleuze 1968a: 210-213, 286-336.

[16] Selle visualisatsiooni vt. näiteks järgmiselt leheküljelt: http://www.hitachi.com/rd/research/em/movie.html

[17] Aristotelese võit pütagoorlaste üle: arvud pole mitte eraldiseisvad algsed tegelikkused, vaid nad on konkreetsetes asjades ja sekundaarsed („Metafüüsika“ N, 1090a16-1091a22, vt. Aristoteles 2000: 674-680).

¹² See kirjeldab eeskätt kovalentset sidet. Kui aatomite elektronegatiivsuste erinevus on suurem kui 1,9, siis loetakse moodustunud elektronipaari täielikult mittemetallilisema aatomi mõjusfääris olevaks, nii et too omandab negatiivse laengu ning elektroni loovutanud aatom positiivse laengu. Nad tõmbuvad elektrostaatiliselt ja niimoodi tekib nende vahele iooniline side (Karik 2000: 77). Iooniliste sidemete puhul pole individualiseeritud molekule, ning kõrgema tasandi indiviidide (elusisendite) ehitamine tugineb kovalentsetele sidemetele, mis hoiavad koos näiteks valke ja DNA-ahelat (täpsemini öeldes on elu “selgroog” tehtud kovalentsetest sidemetest, aga oma toimimises kasutab ta ära nõrgemaid sidemeid, nt vesiniksidemeid kahe DNA ahela vahel, mängides just nimelt sellel, et nendega loodud kompleks – kaksikheeliks – on küll suhteliselt stabiilne, aga samas mitte liiga inertne, et teda lõhestada ei saaks – mis on replitseerumise ja selle kaudu kogu pärilikkuse alus).

[19] „Kui teatud hulk kehi […] annavad üksteisele edasi oma liikumisi teatud kindla vahekorra alusel, siis nad […] moodustavad ühe keha“; „Kui indiviidi moodustavad osad suudavad olla suuremad või väiksemad, kuid samas proportsioonis, nii et nad säilitavavad omavahel samasuguse liikumiste ja paigalseisude vahekorra nagu enne, siis jääb indiviidi loomus samasuguseks kui enne ja tema vorm ei muutu“ (Eetika, II osa, 2. määratlus ja 5. lemma 13. propositsiooni järel; Spinoza 1999: 124 ja 126).

[20] Selle piirjuhtumiks on valgus, st. footonid, kellega teistel isenditel on pistmist, aga kelle enese jaoks (st. footonite omailmas) on kõik eristamatu, üksainus sulanduv „piste“.

[21] Kalduvusi isoleerumise poole leidub küll igal tasandil, nt neutriinod füüsikas, väärisgaasid keemias, karbid ja kilpkonnad eluslooduses, autism psühholoogias jm.