Lisa: Hingus
1. See on ammukirjutatud tekst. Olen vahepeal lugenud Jullieni raamatut „Nourrir sa vie“; selles sihis tuleks teha täiendusi: nimelt on tema järgi kogu kehakäsitlus liigendatud teistmoodi, nii et seal pole mitte üks eristus nagu meil keha-vaim (või hing), vaid et seal on kolm mõiste paari (lk 69):
形神 – kättejõudnud kuju – sellest transtsendeeruv ja seda hingestav mõõde enne kättejõudmist
身心 – isiklik entiteet – süda/meel kui moraalne teadvus ja tunnetus, mis teda juhib
体气 – konstitutiivne olemine – hingus, mida too olemine kokku tõmbab ja ainelistab.
2. (veel aeg edasi) Vahepeal olen jällegi lugenud Deborah Sommeri artikleid keha kohta Hiinas ja ma näen, et Jullieni jaotus on omakorda liiga rohmakas ja üldistav. Igatahes on aga selge, et qi'd ei saa uurida ilma teisi mõisteid kaasamata (hulgalised mõisted keha ja meele kohta). Näiteks on 體/体 on justkui vegetatiivse analoogia põhjal mõistetud keha (varastes tekstides nagu Shujing ja Shijing tähistabki taime; märgi lihtsustatud variant esineb ka juba vanades tekstides: inimene + juur): inimesel võib olla mitu ti'd ja ta võib omakorda olla osa suuremast ti'st. Xing 形 seevastu märgib eeskätt keha piirjooni, vastandina määramatusele. See on individualisatsiooni algetapp, eristumine, piiritlemine; siis on veel rituaalne keha gong1 躬 (märk koosneb:keha + vibu; tähendab ka "kummardama" ehk "keha vibutama", "koogutama"); surnukeha qu1 軀; shen1 身, mis võib olla kas sotsiaalvõrgustikus toimiv keha või siis lihtsalt elavkeha, individualiseeritud keha. jne.
LISA: HINGUS
Keeleolendi kihte eristades (vt. 1. peatükk „Olend“) tõime välja hingusekihi, kui kõige läbistuvama kihi, mis on keeleolendile kuidagimoodi hoomatav. Kuna hinguse mõiste on lääne kultuuriruumis ebatavaline, siis püüan järgnevalt uurida selle mõiste kasutamist kahes suures kultuuriruumis, Hiinas ja Indias[1] ning seejärel näidata, et analoogiline mõiste oli olemas ka Kreeka kultuuriruumis, mille pärijaks on meie õhtumaine kultuur, kuid et see mõiste kadus sealt ajapikku ära. Käesoleva peatüki üks põhiline eesmärk on uurida ajaloolis-kultuurilisi ja võib-olla ka filosoofilisi põhjusi, miks hingusemõiste Läänes kaduma läks. Kui ettevõtmine korda läheb, looks see mõistelise võrgustiku, mille varal saaks hinguse-mõiste uuesti Lääne mõtlemisse lõimida.
On sümptomaatiline, et hingusekiht on kõige enam kõrvale jäänud just Õhtumaadel, kus on kõige enam edu saavutatud kõrvutuvamates kihtides (keele- ja arvukiht). See tekitab kahtluse, kas mitte pole see edu saavutatud millegi arvel, st. tänu teatavale lihtsustamisele, mille käigus on võimendatud kõrvutuvust ning kõrvale jäetud läbistuvamad kihid. Ma pakun välja, et kõrvutuvamate kihtide väljaarendamiseks võiski selline lihtsustus tarvilik olla. Selle tulemuseks on õhtumaine tehnoloogiline kultuur. Nüüdseks on see juba niivõrd kindlustunud, et pole ohtu, et uuesti tähelepanupööramine läbistuvamatele kihtidele seda kuidagi kahjustada võiks, ning ma arvan, et nüansikama enese- ja maailmamõistmise huvides on just nimelt vaja need kihid (eeskätt hingusekiht, aga ka läbistuvus kui selline) uuesti mõtlemisse sisse tuua.
1) Hingusemõiste erinevates kultuurides
„Hingus“ vastab hiinakeelsele qi’le, sanskriti prana’le, tiibeti lung’ile, jaapani ki’le. Neil on väikesi kultuurilisi eripärasid, ent nad osutavad kõik ühele tegelikkuse aspektile, mida ma käesoleva ettevõtmisega püüan mõtlemisse tagasi lõimida. Nagu eesti sõna „hing“, on need sõnad etümoloogiliselt kõik seotud hingamise, auru, õhu või tuulega (traditsioonilistes kultuurides üsna universaalse mikro- ja makrokosmose isomorfia järgi on tuul ja hingamine analoogsed nähtused). Vastavad sõnad on olemas ka läänepoolsemates traditsioonides: heebrea ruah („tuul“), ladina spiritus (spiro: hingama) või animus, mis on etümoloogiliselt seotud kreeka anemos’ega („tuul“) ja sanskriti tüvega an, mis on ka prana põhisõna eesliite pra- järel; kreeka psyché, mis on seotud sõnaga psycho, mis vanemal ajal tähendas „hingama“, aga hilisemal ajal tähendusnihke tõttu „jahutama, külmutama; kuivatama“ (ninast tulev hingeõhk on üldiselt jahe) ning pneuma.
2) Varajane Kreeka ning Hiina meditsiin
Shigehisa Kuriyama on uurinud kreeka ja hiina meditsiini ajalugu[2] ning ta näitab, et eelhipokraatilise ajastu kreeka meditsiin ning hiina meditsiin kasutasid üsna sarnases tähenduses hingusemõistet (vastavalt qi ja pneuma). Nagu hiina traditsioonilises meditsiinis, nõnda oli ka varajases kreeka meditsiinis hingus miski, mis oli tihedalt seotud verega ja mis liikus mööda keha kanaleid pidi (phleps, analoogne hiina mo/mai’le). Need kanalid on suuresti üksteisest sõltumatud ja neil pole sellist ühest keskust nagu tänapäeva lääne meditsiinis süda vereringe puhul. Kreeka ja hiina meditsiini hinguse-teed ei langenud küll päriselt kokku, ent nad pole kumbki samastatav ühegi anatoomilise elemendiga ja neil on ühesugune üldine põhimõte: nende kanalite tundmine võimaldab mõjutada üht kehaosa teise kehaosa kaudu (topoloogiline ravi). Esines isegi ühesuguseid ravivõtteid: nõnda näiteks raviti jala veenilaiendeid nii Hiinas kui Kreekas aadrilaskmisega kõrva tagant.
Neid sarnasusi Vana-Kreeka ja Vana-Hiina meditsiini vahel võib tõlgendada kas konvergentsina, mis johtub inimkeha enese loomusest, või siis geneetilise seosena, nii et teatud meditsiinialased teadmised ja oskusvõtted võisid levida Euraasia mandril lääne ja ida vahel. Vahemaad on küll tohutud, ent liiklus neil teedel ulatub tagasi esiajalukku ja neil on alati liigeldud. Kuriyama mainib ühe võimaliku vahendajana sküüte, kellel oli sarnane topoloogiline aadrilaskmise idee, et üht kehaosa mõjutades saab leevendada valu teises kehaosas, ning kellel oli kokkupuuteid nii kreeklaste kui hiinlastega. Teine hiina meditsiini uurija, Paul Unschuld esitab oletuse[3], et hiina meditsiini klassikalises teoses, „Kollase keisri sisemises kaanonis” esinev põhiline Kollase Keisri vestluspartner Qi Bo (岐伯) pole keegi muu kui Hippokrates.
Mis asjad need kanalid siis on, mis transpordivad verd ja hingust? Esimene mõte on, et need on lihtsalt veresooned ning et nad ei kattu tänapäeval teadaolevate veenide ja arteritega lihtsalt sellepärast, et anatoomilised teadmised olid veel algelised ja ebatäpsed. Selline järeldus on aga ennatlik, sest hiina meditsiin elab rahumeeli tänapäeval edasi, kuigi seda praktiseerivad arstid teavad tänapäeval suurepäraselt keha anatoomilist ülesehitust. Kuid veel olulisem on meeles pidada, et anatoomial endal on kujunemislugu. Me oleme tänapäeval niivõrd harjunud anatoomilise ettekujutusega inimkehast, et see tundub meile loomulikult antuna, millenagi, mis „oli juba seal” ja tuli lihtsalt üles leida, nõnda nagu njuutoni seadus, mis oli olemas ammu enne Newtonit.
Sellegipoolest on anatoomiline ettekujutus inimkehast midagi väga haruldast ja eriskummalist – seda pole üheski teises meditsiinitraditsioonis peale Kreekast võrsunu. Ometi oldi ka teistes piirkondades keha sisemusega tuttav; paljudes kultuurides avati kehi ja uuriti selle sisemust, ent see ei viinud anatoomia tekkele üheski teises paigas peale Kreeka. Seega ei piisa anatoomia tekkeks sellest, et on antud keha ning et vaadatakse selle sisse – on vaja ka erilist pilku, mis tõlgendab nähtut anatoomiliselt. Meile tundub veider, et kõik teised meditsiinitraditsioonid ajasid läbi anatoomilises mõttes kaunis rohmaka ettekujutusega inimkehast. Anatoomia tekib surnud keha uurimisest ja kui järele mõelda, siis polegi midagi enesestmõistetavat selles, et surnud keha uurimine peaks aitama arstil ravida elusaid kehi. Hoopis see, et Euroopas sellise asja peale tuldi, vajab seletamist. Vana-Kreeka ja Vana-Hiina hingusekanalid seevastu ei saadud mitte lahkamise teel, vaid empiirilisel teel elavate kehade ravimise põhjal.
3) Miks ja kuidas on hingus Läänes kõrvale jäänud?
Seega tuleb otsida põhjusi, miks Kreekas hingusemõiste ära kadus. Miks näiteks Kreeka meditsiinis kaotas pneuma üha rohkem oma rolli, muutudes lõpuks üleliigseks? Miks ei arendatud Kreekas see idee samasuguseks mõisteks nagu on qi hiina meditsiinis?
Kreekas tegi anatoomia suuri edusamme: nõnda eristas Herophilos veresooned närviteedest, nii et veresooned transpordivad verd, närviteed aga aistinguid. Samuti eristas Herophilos ka artereid ja veene. Ning pulsi katsumine, mis oli Kreekas sama oluline kui hiina meditsiinis, seoti üha rohkem selle all lasuva anatoomilise struktuuriga ehk arteritega: pulss on arteri ruumiline laienemine ja kokkutõmbumine. Seda on aga ihusilmaga väga raske jälgida ning see nõudis eeskätt vaimusilma pingutust: tuli vaimusilmas „vaadata“ geomeetrilist struktuuri (ette kujutada arterit) ja näha, kuidas see laieneb ja kokku tõmbub. Pulsi kirjeldamisel ei rahuldanud kreeka arste enam varasemad „baroksed” ja subjektiivsena tunduvad kujundid: näiteks et mingi pulss on „nagu kepslev gasell”, vaid nõuti sellele objektiivsemat kirjeldust. Huvitav on aga see, et samasugused baroksed ja subjektiivsed pulsikirjeldused pole hiina arste kahe tuhande aasta jooksul küünevõrdki häirinud ning põhiline kirjeldus on kogu selle aja jooksul püsinud ühesugusena – arstikspürgija ülesanne oli lihtsalt oma vähehaaval omandatud empiirilised kogemused nende nimetustega vastavusse viia.
Mis siis Kreekas juhtus? Mis tekitas nõudmise anatoomia ja geomeetrilise kirjelduse järele? Sellele küsimusele vastamiseks võiks meid aidata veel üks kreeka meditsiinile ainuomane mõiste, milleks on lihas. Üheski teises meditsiinitraditsioonis, väidab Kuriyama, sellist mõistet ei ole, vaid on üldine mõiste „liha”. Kreekas kujunes lihase-mõiste välja ajapikku ning on huvitav märkida, et kunstis kujutati kehi, mida meie nimetaksime „lihaselisteks” ammu enne seda, kui vastav mõiste kreeka keeles tekkis. Ning kõnekas on ka see, et neid mügarlikke väljasopistusi leidub skulptuuridel ka seal, kus anatoomiliselt ühtegi lihast ei ole. See tähendab, et kunstnikud ei kujutanud mitte lihaseid (sest selline mõiste veel puudus ja lihaseid veel „polnud“), vaid nad tahtsid lihtsalt anda figuuridele teatavat väljanägemist, ning et alles hiljem hakati neid tõlgendama „lihastena“. Mida kunstnikud siis taotlesid?
Kunstnike eesmärgiks oli kujutada liigendatud kehi (arthroi). Liigendatud keha on tugev ja julge, samas kui liigendamata keha on nõrk ja arg. Keha liigendused märgivad seda, et kehaosad alluvad inimese tahtele, samas kui liigendamatus märgib tahte- ja teovõimetust. Nõnda üteldakse raskesti haige Heraklese kohta, keda kanderaamil kantakse, et ta on „liigesteta“ (anarthros). St. ta liigendus kaldub kaduma – surm on lähedal. Keha liigendatus eristas muuhulgas ka eurooplasi asiaatidest, mehi naistest, indiviidi ühetaolisest massist, tahtejõudu tahtejõuetusest. Seetõttu imetleti atleete, kelle keha on liigendatud, kuigi arstid ja filosoofid leidsid, et atleediks olemine on äärmiselt ebatervislik: pisimgi kõrvalekalle dieedis või eluviisis toob kaasa haigused ja kõikvõimalikud vaevused.
Kuidas aga sai liigendatud kehast lihaseline keha? Lihas on selline ainulaadne kehaosa, mis allub tahtele. See oligi Herophilosel veresoonte ja närvide eristamise aluseks: esimesed ei allu tahtele, aga teised alluvad. St. lihaselise keha areng oli seotud teatava isiksusekäsituse tekkimisega. Homerose ajal pole keha ümbritsevast aredalt eraldatud. Kui inimene on rõõmus või vihane, siis need tunded on jumalate poolt temasse sisse hingatud. Nõnda ka paisutused vanadel skulptuuridel võivad osutada „inspireeritusele“, suurele kirele ja sellest saadavale teojõule. Sokratesel hakkas aga inimene koonduma surematu hinge ümber ning kulus veel hulk aega, enne kui inimene sai lõplikult autonoomseks agendiks, kes oma tahtega valitseb lihaseid ja seekaudu keha. Liikumine väljendab seesmust, spontaansust, tahet, ja seda vahendavad lihased. Tahe, mis lihaste kaudu väljendub, ei olnud esialgu isiklik, individuaalne ja autonoomne, vaid oli pidevuslikult seotud kogu kosmosega: jumalad „hingasid“ kangelastesse rõõmu või viha jne. Hiljem aga hakkas see instants, mis ennast lihaste kaudu väljendab, üha enam individualiseeruma ja autonomiseeruma.
Kuidas on see seotud lahkamise ja anatoomilise pilgu tekkega? Nood said alguse sellest, et püüti selgusele jõuda kehaosade eesmärkide suhtes. Tahe ja eesmärk on tihedalt seotud: tahe sihib alati mingit eesmärki ja eesmärgile pürgimine nõuab tahtepingutust. Nõnda oli lahkamise üks pioneere, Aristoteles, ühtlasi ka teleoloogilise analüüsi alusepanija. Seega polnud lahkamise ja anatoomia algpõhjus mitte meditsiiniline – st. kuidas ravida haigusi ja leevendada valu, vaid teoreetiline ning puudutas kõiki loomi, mitte ainult inimest. Seejuures oli olulisel kohal jumaliku kavatsuse eeldus: see kavatsus on loonud omavahel harmooniliselt kokkusobivad kehaosad ning anatoomi ülesanne on üles leida harmoonia konkreetne toimimismehhanism.
Tundub, et ühesugune loogika läbib erinevaid valdkondi. Näiteks kuidas tugevdada keha ja muuta see välismõjutuste suhtes võimalikult haavamatuks? Kreekas saavutati seda raske töö ja treenimisega, mis kasvatab lihaseid ja tahtejõudu, Hiinas aga pigem hinguse vaikse (meditatiivse) kogumisega ja keha paindlikkusega. Sellest kreeka sport ja hiina daoyin, millest esimene keskendub eeskätt lihastele ning tahte tugevusele ning teine eeskätt liigeste paindlikkusele. Siit johtuvad ka erinevad kehaideaalid: muskulatuure sportlane versus paksu kõhuga mõtlustaja. Nende ikonograafilisel kujutamisel pole niivõrd representatiivset kaalu (et kreeklased olidki lihasepuntrad ja hiinlased tündrid), vaid kujutatu väljendab teatavaid ideid ja ideaale: lihased väljendavad tahtejõudu ning paks kõht alakehasse (dantian’i) kogutud hingust. Ehk teisisõnu: näed „lihas”, loe „tahe”; näed „õllekõht”, loe „hingus”.
Samuti oli Kreekas ja Hiinas arstidel vastupidine mure. Kreekas oli põhiliseks mureks liigveresus ja sellest tekkivad paistetused – „paistetuse” alla käis peaaegu kõik: palavik, paise, kasvaja jne. Peaaegu iga haigus oli paistetus, vere liiasus. Seetõttu tuli see liiasus aadrilaskmisega kõrvaldada, või mis veel parem, seda profülaktilise aadrilaskmisega ennetada. Kui varasem topoloogiline aadrilaskmine mingist kehaosast püüdis sellega mingit teist kehaosa mõjutada, siis nüüd muutus see lihtsalt üldise „liiasuse“ kõrvaldamiseks, ilma spetsifitseerimata. Hiinas oli seevastu põhimureks tühjenemine. Räägiti küll ka liiasusest tulenevatest vaevustest, ent oluliselt suurem mure oli tühjenemine. Kui keha on hingusest tühjenenud, siis pääseb hõlpsasti välishingus kehasse sisse ja tekitab haigusi. Nõnda püüti nõelte panemisega qi’d tasakaalustada. Nagu me näeme, on retoorika siin vastupidine. Kreekas muretseti, et midagi jääb sisse kinni, tekib liiga palju, mis teeb keha haigustele vastuvõtlikuks, aga Hiinas muretseti, et kehast voolab midagi välja, mistõttu ta saab kergesti rünnatavaks.
Hinguse kõrvalejäämine Vanas Kreekas tundub olevat üks osa protsessist, mille varal seal arendati välja nägemise, silma loogikat. See on mitmekülgne protsess, kus on tihedalt seotud visuaalsus, keelekesksus ja teatavat tüüpi loogika (süllogistika). Me nägime (sic!), et kui varem räägiti pulsist fantaasiarikkamate kujunditega ("nagu hüplev gasell"), siis hiljem nõuti selgemini ettekujutatavaid-visualiseeritavaid skeeme ja pulss taandati selle all lasuvale ruumilisele skeemile (veresoon kui toru koos oma laienemise ja kokkutõmbumisega). Visuaalsust välja arendades, seda pikendades ja idealiseerides saadi geomeetriline ruum kui (peaaegu) puhta kõrvutuvuse vorm. Meditsiinis vastas sellele anatoomia teke, mis uurib keha kui midagi puhtalt kõrvutuvat.
Siin tasub üha rõhutada anatoomia eriskummalisust: anatoomiat arendati laipu lahates, mis tähendab, et see ei kirjelda elavat, vaid surnud keha. Muidugi, kui hakata minu elavat keha lahkama, siis võiks saada põhimõtteliselt samasuguse pildi nagu mõnes anatoomiaõpikus, aga oluline on see, et see keha pole minu poolt elatud, see ei ole minu keha, st. see on pelk esikülg, mis on lahutatud iseküljest. See pole keha kui midagi koosolevat, kokkuhoidvat, ennastreguleerivat, ühesõnaga elavat, vaid pelk kõrvutuvate elementide kogum ehk kuhi ehk just nimelt surnud keha. See on väline pilk kehale (pilk ongi alati väline). Ma ei taha sellega öelda, et sedasorti pilk oleks ekslik, vaid (1) et sellise pilgu teke on haruldase revolutsiooni tulemus Kreekas ning (2) et elav keha pole taandatav anatoomilisele kehale, vaid see kätkeb kõiki teisi läbistuvuse astmeid (sh hingust).
5) Kreeka ühiskond kui üks tegur
Kõik need arengud – tahtelisuse ja autonoomia rõhutamine, silma ja nägemise loogika tunduvad olevat seotud Kreeka ühiskondlik-poliitilise korraldusega, kreeka linnriigi ehk polisega. Kuigi Kreeka linnriikides oli igasuguseid ühiskonnakorraldusi, tugines see üldjoontes sõjameeste-relvavendade vahelisele võrdsusele. Vahel oli tähtsamal kohal sõjapealik (kuningas); vahel oli võrdsuse nautijate ring kitsam (oligarhia) või laiem (demokraatia[4]). Kuna hallatavad piirkonnad polnud liiga suured, siis osutus võimalikuks rohkem või vähem „demokraatlike” ühiskondade teke (erinevalt idamaistest monarhiatest, kus oli üks kuningas-keiser, kes valitses suurt territooriumi.[5]
Sellises ühiskonnas oli kriitilise tähtsusega avalik arutelu ja väitluskunst. Oli väga oluline osata ennast selgelt väljendada ja määratleda oma mõisteid, et tõhusalt kaaskodanikke veenda (ja kuna nad olid põhimõtteliselt võrdsed, tuli neid justnimelt veenda, mitte käsutada). Sellest arenes kreeka retoorika ja argumenteerimiskunst, samas kui näiteks Hiinas ei tekkinud midagi võrdväärset (kogu intellektuaalne aur läks seal selle peale, et milline peaks olema hea valitseja-kuningas-keiser). Selline arutelu oli avalik ja põhimõtteliselt avatud kõigile kodanikele. See aga tähendab, et arutelus ei saanud apelleerida liiga tabamatutele asjadele, vaid pidi eeskätt viitama sellele, mis on ligipääsetav ja ilmne. Kõige aredamaks ilmsuse vormiks on aga harilikult nägemistaju. Selles on kõige selgepiirilisemad eristused. Selles võib näha üht ajendit kreekaliku visuaalse mõtlemise kujunemisele.
Ühiskondliku väitluse käigus muutusid eristused aredamaks. Ühest küljest koondus tähelepanu visuaalsele (ehk „kehalisele”) ning teisest küljest joonistus välja aruline „mina” kui ühiskondlik subjekt, lausungi subjekt, väitluse vastutav ja võrdõiguslik osapool. See mina pürgis oma tahte varal oma vaimsete eesmärkide poole nõnda nagu ta lihaste varal pürgis kehaliste eesmärkide saavutamisele.
Kreeklaste selline ühiskonnakorraldus on tihedalt seotud nende majanduslike oludega. Kreeka ühiskonnas oli kaubandusel väga suur tähtsus (samas kui näiteks Hiinas olid kaupmehed igipõlise põlu all, nii et nad asetati ametnikest, põllumeestest ja käsitöölistest madalamale). Võib mõelda, et erinevate rahvastega suhtlemine soosib omakorda viitamisalusena pigem visuaalsust, kuna peab apelleerima lihtsasti ja üldiselt arusaadavale ning just kõrvutuvus on lihtne ja üldarusaadav. Nõnda võis ka see kallutada kreeklasi keelelise artikuleerituse ja „selguse”[6] poole. Kauplemisele kallutas kreeklasi juba nende geograafiline asend: Kreeka on merre ulatuv poolsaar äärmiselt liigendatud rannajoone ja paljude saartega, samas kui India ja Hiina rannajoon on oluliselt vähem liigendatud.
4) Arengu tagajärjed
Nõnda hakkas Kreekas inimtegelikkus polariseeruma kahe pooluse ümber, milleks on vaim ja keha (liigutaja ja see, mida liigutatakse; tahe ja tahte tööriist). See ei kujunenud välja ühekorraga ja siin on terve hulk etappe, millest ühed olulisemad on ehk kreekluse tõlkimine ladinlusse ning teiseks Euroopa uusajal toimunud arengud. Sellise arengu põhilise tulemusena on Euroopas erakordse peenusega uuritud kõrvutuvaid kihte, keele- ja arvukihti. Võib mõelda, et just dualiseerimine ning hinguse kõrvalejätmine aitaski kõrvutuvamaid kihte välja eristada ja nende uurimist autonoomseks muuta. Kui läbistuvamad kihid oli kõrvale jäetud, sai rahumeel uurida kõrvutuvust, mille tulemuseks on kogu läänelik teadus ja tehnika. Mujal jäi arusaam inimesest ja teistest olenditest pidevuslikumaks ja läbistuvamaks – mis olendit tervikuna käsitledes ongi filosoofilises mõttes realistlikum lähenemine. Praktilises mõttes on aga õhtumaise lihtsustuse eelised arusaadavamad: selle pinnalt võrsunud tehnika on teinud lihtsalt elu mugavamaks. Ma mõtlen, et nüüdseks on kõrvutuvate kihtide uurimist Läänes niivõrd kaugele arendatud, et neid sfääre ja sealseid saavutusi ei väära enam miski ning et nüüd võib jälle tagasi sisse tuua ka suurema läbistuvusega kihid. Teisisõnu, nüüd, kus dualism on oma töö teinud ja tehnika sünnitanud, võib tema kui liigrobustse teooria kõrvale jätta ja kasutada nüansseeritumaid mudeleid.
5) Hinguse üldistumine
Järelmärkusena lisan, et Kreeka maailmaga sarnast hinguse üldistumise või spiritualiseerumise tendentsi võib märgata ka Hiinas ja Indias. Nõnda on Hiinas qi’d samastatud alguse Teoga (Zhu Xi, 1130-1200) või siis Väega, Suure Ühega („History of Qi”, lk. 44). Indias samastati vahel prana’t atmani, braahmani ja muude mõistetega, mis tähistavad viimset tegelikkust, tegelikkuse päristuuma („Vitalistic Thought”, lk. 50, 57, 62). Siiski ei ole neis kultuurides hingus kaotanud oma spetsiifikat ning üldine arusaam inimesest, olenditest ja maailmast pole lasknud ennast lääne kombel dualiseerida. Üheks põhjuseks hinguse spetsiifilisuse püsimisel võib näiteks olla selle mõiste oluline roll hiina ja india meditsiinis ning muudes eluvaldkondades, eeskätt mitmesugustes vägitegude süsteemides (qi gong, joogad). Eriti Kaug-Idas on hinguse (hiina qi, jaapani ki) mõistet laialdaselt kasutatud, rakendades seda kunstile, sõjateadusele, kirjandusele ja muudele eluvaldkondadele.
Tegureid hinguse kõrvalejäämisel elik spiritualiseerumisel Läänes on muidugi teisigi. Muuhulgas võib näiteks arvestada Iraani dualismi mõjuga jne.
[1] India-asi tuleb veel lisada. Tara Michael. Le corps subtil et le corps causal; Peter Connolly. Vitalistic Thought in India. Sri Satguru Publications, Delhi, 1992; Andre van Lisbet. Pranayama. Tõlge vene k. Janus, Moskva, 2001; svami Satyananda Sarasvati. Frank Ross. Poterjannõe sekretõ akupunkturõ. Tõlge vn. k. Sattva, Moskva, 2005. jt. Patanjali.
[2] Shigehisa Kuriyama, The Expressiveness of the Body and the Divergence of Greek and Chinese Medicine.
[3] Chinese Medicine, tõlge inglise keelde, lk. 12.
[4] Ei tohi unustada, et Vana-Kreeka demokraatia oli hoopis midagi muud kui tänapäevane ning „demokraatlikult” linna valitsemises osalejate ring oli tegelikult kaunis kitsas (meessoost, vaba, põliselanik, teatava jõukusastmega).
[5] Territooriumi väiksus on piisav, ent muidugi mitte küllaldane põhjus.
[6] „Selgus” on terve omaette teema. Selle mõiste abil hinnatakse Läänes mõtte või idee väärtust. Näiteks Hiinas aga on teistsugused kriteeriumid, ja tihtipeale (nt. Zhuangzi) ülistatakse eksplitsiitselt hoopis segadust, ebaselgust (mis sisaldab kõiki virtuaalsusi).