10. Peatükk: Väekunstid
10. VÄGITEGU
Teema:
Olenditel on kaks külge, esi- ja isekülg, erinevates kihtides. Igasugune esiküljeline läbikäimine teisendab iseküljelist läbivaatust. Harilikult toimub see olendites passiivselt ja juhuslikult, aga vähemasti keeleolendi puhul saab võimalikuks isekülje teisendamine aktiivse ja sihikindla tegutsemise ja hoiaku kaudu esiküljel. Sel moel saab olend kõrvaldada või leevendada reaktiivsust oma tegutsemises, vabastamaks oma teojõudu suuremale aktiivsusele. Selle üldiseks vormiks on meelemärkus ehk puhas läbivaatus, mis viib lõpule kujunemisliikumise, mille käigus valmistatakse ühest küljest aina suuremat kõrvutuvust ja seiskumist, et võimaldada teisest küljest suuremat läbistuvust ja liikuvust (pikendab nüüd faktiliine Otsa poole, vrd. 2. peatükis pikendamisega Alguse poole). Meelemärkuse lähtekohaks on meeleline maksimaalne aeglustumine, mis teisest küljest avardab läbivaatust. Meelemärkus puhastab niimoodi välja tegutsemine ja läbivaatus, nii et üks ei sega enam teist. Kui tegutsemine segab läbivaatust või vastupidi, siis see tähendab, et tegemist on veel ebapuhta seguga, sest iseenesest nad teineteist segada ei saa, kuna nad on vaid loogiliselt eristatud kaks aspekti. Aeglustumise, keskendumise, koondumise, võimendumise toetuspunktiks võib põhimõtteliselt olla ükskõik, mis. Kui kihiti liigitada, siis võib eristada keha-, hinguse-, psüühika- ja minakihi väekunste. Nende kõigi tulemusena olendi vägi väestub või õigemini olend laseb endas väljenduval väel väestuda. Olend on sel moel teatavas mõttes adekvaatne Väele.
- Kuidas väekunst saab võimalikuks (keeleolendi ülesehituses)?
- Mis on kõrvutuvuse mõte?
- Mitmesugused väekunsti liigid, sõltuvalt kihist ja kõrvutuvusevallast.
- Väekunsti momendid