Erinevad erinevused
I
Aeg
Aeg on algusest peale lõhenenud eri viisi. Nimetame neid viise kestuseks ja hüppeks. Kestus on indiskreetne, hüpe diskreetne viis; alati ollakse kestuses; hüpe on iga kord juba kas olnud või alles ees.
Aja esimene tulemine on kestus; kuna kestjad pole enne kestust, siis ütleme, et see aja esimene tulemine – mis jääb kogemusläve alla – on kestuse ja kestuse kestus (KKK). Sellest rääkida saab ainult tinglikult ja tagantjärgi, selles mõttes, et igasugune ütlemine toob sisse distantsi, katkestuse, diskreetsuse.
Aja teine tulemine on see, kui kestus ja kestus eristuvad teineteisest, tekib faasinihe ehk hüpe, ehk siis tegemist on kestuse ja kestuse hüppega (KKH). See on näiteks kahe interferents, kus kohtujaiks oli kaks valguslainet.
Aja kolmas tulemine on see, kui kestus ja hüpe kestavad (KHK). Selline on iga olendi kestmine; iga olend sisaldab endas kestuslikke ja hüppelisi aspekte (nt pidevuslik veresuhkru taseme alanemine; selle hüppeline teadvustamine näljana). Need aspektid aga moodustavad ühe kestva olendi (olend eristubki kahe sellise aspekti koostoimena).
Aja neljas tulemine on see, kui hüpe ja kestus on hüppes (HKH), nt. kui kohtuvad kaks olendit, moodustavad faasinihke kummagi kestuse suhtes. Seda kirjutada ka KHKH, aga esimene K pole siin enam oluline, kuna jääb juba üle-eelmisele tasandile (nt kui kaks aatomit moodustavad keemilise sideme, siis pole oluline aatomi pidevuslikud sisefaasid, vaid ainult see, mis moodustab hüppelise, diskreetse süsteemi teise aatomi vastavate aspektidega). Seda võib nüüd omakorda käsitleda uue olendina ehk HKHK, millest esimese H võib ära jätta. Kui esimene ja teine on teadvuse ja maailma läve alune, nö proto-olu, siis kolmas ja neljas on kõik asjaline-olendlik maailm ja selle keerustumine.
Aja viies tulemine on hüppe ja hüppe kestus (HHK). See on see, kui kõik faasinihked käsitletakse moodustavana üht Kestust, n-ö Maailma aega. See näitab, et eelmise tasandi (3 ja 4) lahtise otsaga ahel moodustab tegelikult ühe suurema indiskreetse pidevusliku immanentse kulgemise. Teatavas mõttes jääb see kogemusest välja või õigemini, täpselt kogemuse piirile. Sein zum Tode.
Aja kuues tulemine on aga hüppe ja hüppe hüpe (HHH). See skeemi loogiline lõpetus osutab sellele, et suur Kestus ei ole iial iseenda suhtes faasis, vaid on hüppes. Ning Kestusest rääkimine on illusoorne. Kuues on puhas transtsendents, Muu, täiesti tundmatu. Aeg on siin ennast justkui täiesti lahti pakkinud, muutunud täiesti ümberpöörduks – ja teatavas mõttes võibki seda käsitleda kui ümberpööratud esimest positsiooni (KKK).
II
Erinevus
Niisiis, aeg eristub. Erinevus aga esineb alati juba erinevana. Nimetame neid vorme suhteks ja vahekorraks. Suhe on indiskreetne, vahekord diskreetne seos; suhte puhul käsitatakse seoses olijaid suhte otspunktidena, vahekorda käsitatakse seoses olijate vahel olevana.
Erinevuse esimene tulemine on suhe; kuna suhtes olijad pole enne suhet, siis ütleme, et see esimene tulemine – mis jääb kogemusläve alla – on suhte ja suhte suhe (SSS). Sellest rääkida saab ainult tinglikult ja tagantjärgi, selles mõttes, et igasugune ütlemine toob sisse distantsi, katkestuse, diskreetsuse.
Erinevuse teine tulemine on see, kui suhe ja suhe eristuvad teineteisest, moodustavad diskreetse seose ehk vahekorra, ehk siis tegemist on suhte ja suhte vahekorraga (SSV). Selle esindajana võib võtta näiteks valgust, kus eristuvad kaks pidevuslikku aspekti, võnkumine polarisatsioonitasandil ning suund, ja valgus on nende vahekord. Iseenesest ei ole veel päris asi ega maailm, sest ei eristu veel millestki.
Erinevuse kolmas tulemine on see, kui suhe ja vahekord on suhtes (SVS). Füüsikaliselt iseloomustaks seda massiga olendid, st. mingi suhe on tõmmatud kokku individualiseerunud üksuseks, kusjuures see kokkutõmme moodustab distantsi suhte suhtes, st. vahekorra. Iseeneses võetuna aga on see suhe ja vahekord suhtes, st. moodustab pidevusliku entiteedi.
Erinevuse neljas tulemine on see, kui vahekord ja suhe on vahekorras (VSV), nt. kui kohtuvad kaks massiga olendit, astuvad vahekorda. Seda võiks kirjutada ka SVSV, aga esimene S pole siin enam oluline (nt kui kaks aatomit moodustavad keemilise sideme, siis pole oluline nende siseehitus, vaid ainult nende valentselektronide arv ja iseloom). Seda võib nüüd omakorda käsitleda uue olendina ehk VSVS, millest esimese V võib ära jätta. Kui esimene ja teine on teadvuse ja maailma läve alune, nö proto-olu, siis kolmas ja neljas on kõik asjaline-olendlik maailm ja selle keerustumine.
Erinevuse viies tulemine on vahekorra ja vahekorra suhe (VVS). See on see, kui kõik olev käsitletakse ühe tervikuna, üheskoos. See näitab, et eelmise tasandi (3 ja 4) lahtise otsaga ahel moodustab tegelikult ühe suurema indiskreetse pidevusliku immanentse terviku. See on Maailm suure tähega. See on Heideggeri fundamentaalontoloogia. Teatavas mõttes jääb see kogemusest välja või õigemini, täpselt kogemuse piirile.
Erinevuse kuues tulemine on aga vahekorra ja vahekorra vahekord (VVV). See skeemi loogiline lõpetus osutab sellele, et Maailm ei moodusta iial tervikut ja et tema ühtekogumine on illusoorne. See on puhas transtsendents, Teine, täiesti tundmatu. Erinevus on siin ennast justkui täiesti lahti pakkinud, muutunud täiesti ümberpöörduks – ja teatavas mõttes võibki seda käsitleda kui ümberpööratud esimest positsiooni (SSS).
III
Kooda
Sedasorti käsitlust saab rakendada kõigele ning see tööriist võiks aidata hajutada mõningaid sulguvaid vaidlusi. Näiteks Thomas Kasulis räägib kahesugusest subjektist, intiimsest (S ehk K) ja integraalsest (V ehk H). Ning näitab, et nende subjekti aspektide seos on Jaapanis käsitletud intiimsena (SVS) ja Läänes integraalsena (VSV). Nüüd võidakse vaielda, kumb subjekt on parem või kumb süsteem mõnusam. Saab aga näidata (metatasand), et need on terviku kaks ilmnemisvormi (VVS) ja et nende vahel ei pea valima. Ja lisaks tuleb näidata, et selline metatasand ise on poolik ja et on veel radikaalsem “teine” kui selline süsteemisisene “teistlaadi subjekt” – st. VVV; kusjuures on oluline, et see omakorda ei ole metatasand, sest sellisel juhul me pole lahkunud eelmisest, viiendast positsioonist. Peale selle saab mõtet liigutada ka esimese tasandi poole, proto-subjekti suunas (1. ja 2.)
Ma kirjutasin selle kiiruga, lõdva randmega, hooletult. Ma ei arendanud välja kõiki implikatsioone ja strukturaalseid seoseid, ehkki mõnda võinuks. Ma tegin ilmselt vigu. Aga põhiline intuitsioon on vettpidav – erinevuse kahest kujust ja aja kahest viisist ning sellest, et need omakorda on kahel kujul ja viisil. Intellektuaalse pingutuse ülesanne on see täpsustada ja hoolega läbi kaaluda ning üritada selle pinnalt midagi kirjeldada.