Esinemine Luure seminaris 09.04.12
1. Esitasin teksti, mis on – kui väikesed erinevused välja jätta – sama, mis tekst pealkirjaga “Erinevad erinevused”, mille äsja üles riputasin.
2. Sinna juurde rääkisin jutu, mille paar aspekti olid sellised (suuliselt ja tahvli toel tundus see palju elegantsem kui alljärgnev):
Mõtlemisel on kasulik kasutada binaarseid vastandusi, niimoodi tuleb mõte kõige aredamalt välja. On/ei ole ehk 是/非 või A/B. Või ka kaht erinevat sorti erinevused, mis tõstab kogu käsitluse kõrgemasse astmesse ja loob tekstis esitatud mõtte ilu – nii palju kui seal ilu on: kestus ja hüpe, suhe ja vahekord.
See on see, mille kohta ma ütlen “inimene” 人 ehk “liiginimlik”. Inimene märgib kõrvutuvuslikku paljust (üks element on teise kõrval, teisest väljaspool), ja on/ei ole laadis eristus on selle kõige kaugemale viidud vorm (justkui maksimaalne erinevus: “on” ja “ei ole”). Inimene on valinud poole, ta on erapoolik, , 私, eraldab välja oma poole (vrd. 别、辨、辩).
Teine strateegia on see, mille kohta ma ütlen “taevas” 天. Taevas märgib läbistuvuslikku paljust (üks element läbistab teisi, on nende sees). Taevasse liigutakse “istuva unustamisega” 坐忘. See tähendab inimlike-liiginimlike binaarsuste, eristuste, vormide hajutamist või lendulaskmist. Kõigepealt unustatakse inimlikkus ja kohasus, siis muusika ja kombed. See on liikumine väesollu, väkke 德. See on sulanduvus, mille pinnalt on kätte toodud vormid, binaarsused, vastandused, “on” ja “ei ole”. See on jõudude kihav paljus.
Kui liikuda oma taevasse, siis seeläbi ollakse liikunud iga teise olendi taevasse. On võimalik ühitada oma taevast näiteks puu taevaga. See tähendab vaikust, tundlikkust 感, vastamist應 olukorrale olukorra enese järgi, olendile olendi enese järgi, taeva järgi. See on ujumine ehk vaba uitamine ehk kondamine 游. See on, kui ollakse istutanud ennast eimiski-külla ehk sinna, kus “ei ole midagi”. Inimese taevas pole enam inimlik-liiginimlik ega ka kõrgem inimene, vaid üleinimene. See pole kinni inimese omailmas, vaid märgib võimalust just nimelt liikuda teispoole inimlikku, kõrvutuvat.
Nüüd saab ka lähemalt uurida, kust tuleb inimlik-liiginimlik vaidlus ja eristus. Saab küsida, mis tahe selle taga on? Ma ütlen, et selle taga on teadmistahe, tõetahe, võimutahe. See liigub askeetlike ideaalide egiidi all: Tõde, Teadmine, Võim. Selle egiidi all me muudame kihava ja paljuse väe endasarnaseks, inimlikuks, vaeseks.
Selliseid kahetisi eristusi (是/非, kahesugused erinevused) pidi liikudes küünditakse samuti justkui “taevani”, kuid see pole taevas, vaid taeva kujutis, väljamõeldud taevas. Saab peenendada neid eristusi ja nende abil ka mõningaid probleeme lahendada, mis tulenesid sellest, et mingid asjad olid koos nagu puder ja kapsad. Ühesõnaga, are-ndada, selgi-tada. Aga kogu see liikumine jääb inimlikku, kõrvutuvasse, käesolevasse.
Selle asemel võib hüpata väkke, taevasse. See muidugi ei tähenda, et inimene kuidagi ära kaoks või ebareaalseks muutuks. Vastupidi, tema elu läheb käima. Rajatakse väesolu kättetoomise maantee, see saab vabalt liigeldavaks. Taeva ja inimese, väes- ja käesolu vaheline liiklus. Väesolevat tuuakse kätte ja käesolev ajendab väestamist. Taevas ja inimene moodustavad niisiis ühe süsteemi. Mingis mõttes on küsimus rõhuasetuses: kas inimeselt taeva poole (st. taeva kujutise suunas) või taevast inimesse kui kättejõudmisprotsessi produkti.
Te ütlete, et inimene ei saa ikkagi väljapoole oma omailma, kuna tal on teatavad meeleorganid ja meelevõimed, mis määravad ära selle, mida ta tajuda võib. Selle seisukoha aluseks on kaks “see-ja-teine” eristust. Esiteks tajutu ja tajuja ehk objekti ja subjekti vahel ning teiseks keha ja vaimu vahel subjektis eneses (tema keha kuulub samasse ritta kui objekt, aga ühtlasi on kehatundena ja kehavaldamisena osa subjektist).
Need kaks aspekti on kätte jõudnud läbistuvusest, algsest segadikust 混沌, need represseerivad, suruvad alla, kurnavad, filtreerivad väesolevat paljust ja esitavad seda sellisel “kõige lihtsamal mõeldaval” kujul. See on veelgi sügavam duaalsus kui是/非. Istuvas unustuses坐忘selle osapooled hajutatakse, keha on nagu kuivanud puu ja meel on nagu kustunud tuhk 形如枯木，心如死灰. Indiviid on lahti volditud väesolust, läbistuvusest, ja ta suubub surres sinna tagasi.
Te võite küsida, et heakene küll, väesolu on geneesi element, aga kust on pärit tema enda liigendused, taevas, inimene? Kas pole need mittegeneetilised, varem olemasolevad kategooriad? Selle peale võib kasutada näiteks sellist klassikalist mõttekäiku, et kogemuses on meil antud mingisugune liikumine läbistuvus/kõrvutustasandite vahel. Inimlik arendab seda kõrvutuva suunas (ja nagu öeldud, sellel on oma roll are-ndustöös). Teiselt poolt annab ta aga suuna kätte ka läbistuva suunas. Taevalik tähendab nüüd hüpet maksimaalsesse läbistuvusse, mis ise rangelt võttes jääb väljapoole kogemust, aga mis selle hüppe varal saab muuhulgas ka kogu kogemuse aluseks (teatavas mõttes see hüpe niimoodi annabki endale ise aluse). Ja see pole enam pelgalt inimlik-liiginimlik, vaid see vägi 德, taevas 天, segadik混沌on ühine, ja sellest saab teatavas mõttes liikuda ka teiste olendite suunas, n-ö ühitada oma taevast näiteks puu taevaga, sest see on sama läbistuvus, erinevast vaatenurgast. Me ei ole mõistetud ainult välispidisesse läbikäimisse olenditega, vaid meil on algusest peale olemas ka sisemine läbi-käimine olenditega, olles Väe erinevad kättetoomised.