NELI VAATEVIISI OLENDEILE
Olendite hierarhia
On nii-öelda „selle maailma“ hierarhia, kus teatud inimestel on võim või mõjujõud poliitilise kaalukuse, intellektuaalse pagasi, kehalise ilu vms. kaudu. Ma olen aga mõelnud, et on veel „varjatud“ hierarhia, kus kõrgus ja madalus käivad hoopis teist loogikat pidi ning mille järgi võib vabalt juhtuda, et kojamees on ülem kuningast. Seda hierarhiat ei saa otse näha ega täpselt kindlaks teha ning see jääbki ilmselt suuremas osas varjatuks. On võimalik, et selle hierarhia kõrgeimatest tippudest pole meil õrna aimugi, me pole neist kuulnudki.
Kui „selle maailma“ hierarhia vastab eeskätt väljapöördumisele, enese teostamises välise kaudu (olgu selleks poliitiline, majanduslik, kunstiline, intellektuaalne vms. areen), siis „varjatud“ hierarhia vastab sissepöördumisele. Mida see tähendab? See on teatav pöördumine enese poole, kontakt iseendaga, mis tähendab sisemist loomingut ja minapiiride avardumist-nõtkestumist. Hingeline töö, mitte pelgalt vaimne. Enamiku inimeste puhul käib see sisetöö esmajoones teadvustamatult, aga mõningate inimeste puhul kindlasti ka teadlikult.
Kuid ma olen mõelnud veel kolmandast vaatepunktist, mille järgi pole oluline ei väline ega ka sisemine hierarhia ning mille järgi nii kojamees kui kuningas ning ka ärimees ja joogi on võrdväärsed. Kui kaks esimest on saamise perspektiivist (on vaja areneda, tippu saada), siis kolmas on olemise perspektiiv, mille järgi kõik olemised on võrdväärsed. Viimases järgus käib seesama olemine läbi kojameeste ja kuningate, ärimeeste ja joogide. Olemine on täiuslik, sest olemist ei saa millegagi võrrelda (kõik võrreldav on olev, mitte olemine). Isegi kui ärimees või kes iganes sisemisest loomingust midagi ei tea, on tema olemine täiuslik ja tal pole kuhugi pürgida. Inimesed pole küll võrdsed (saamistes), aga nad on võrdväärsed (olemises).
Kõige toredam on neljas perspektiiv, olla saamises. Sest olemine pole abstraktne ja tuim samaksjäämine, vaid just nimelt muutumine ja millekski-kellekski saamine. Esimeses perspektiivis on tähelepanu eesmärgil, sellel, kelleks ma välises maailmas saan. Teises hoiakus tuleb tähelepanu mu enda sisse, arenevale saajale; ta süüvib, kuid saamispüüdena on temas puuduolek ja vaev. Kolmas hoiak näitab kõigi saamiste, nii väliste kui sisemiste võrdväärsust ja täiuslikkust, kõrvaldades vaeva; selline hoiak on justkui olemisterviku vaatepunkt, kuid see võib juhtida apaatiasse-loidusse. Neljas perspektiiv aga toob uuesti sisse olendi vaatepunkti, kes saab ja püüdleb; ta säilitab kolmanda hoiaku lõdvestatuse, kuid toob sisse esimese positsiooni pinge; ta säilitab teise positsiooni süüvimuse, ent laotab seda laiali. Pilgus on korraga nii olemistervik kui oma positsioon, ja pilgus on ka omaenda pimedus, mis aga käänatakse rõõmsaks valguseks kõigis eksimusiski.
See on väe perspektiiv: olemise loomuseks on vägi, ja vägi teostub alati nii nagu ma teda parasjagu teostada oskan. Ja ei ole mingit välist kohtumõistmist: kui ma teostan väge nigelalt, pärsin omaenda väehulka, siis selline lihtsalt mu elu ongi – võib-olla pean ma kõik need pidurid ikkagi kunagi läbi töötama ja üles ütlema, aga praegu teostan nii nagu oskan, ja keegi pole must parem ega halvem. On väe enda sisemine raudne loogika, ja see pääseb varem või hiljem maksvusele. Järgi jääb ainult väest toodetud vägi; väe pidurdamine on ajutine ja kaduv. Kui sa pärsid oma väehulka, siis sinust lihtsalt jääb järgi väga vähe (see, mida sa ei pärsi, ja see, mida sa pärssida ei saagi), kui ei pärsi, jääb järgi rohkem. Küsimus on lihtsalt selles, kui pikas perspektiivis mõelda. Suur osa inimesi muidugi Zhuangzi rohutirtsudena kuigi pikas perspektiivis ei mõtle, aga siin pole tegelikult ka midagi kurta, sest esiteks iga reaalne inimene midagi oma väest ikka teostab ehk mingit osa oma väest ta ei pärsi, ning teiseks see, mis järgi jääb, on kõikidel võrdväärne. Naljas hoiak on antipreesterlik vaade, ta ei sätesta transtsendentseid hierarhiaid, vaid osutab teo immanentsele väärtusele vägevana või väge pärssivana.