Pöögelmann ja teised
Pöögelmann kõndis mööda tänavat. Ansip tuli vastu. Pöögelmann astus vasakule, Ansip astus paremale. Põrkusid peadpidi kokku.
Kingissepp kõndis mööda tänavat. Ansip tuli vastu. Kingissepp astus vasakule, Ansip astus paremale. Põrkusid peadpidi kokku.
Anvelt kõndis mööda tänvat. Anspi tuli vastu, pea muhke täis. Nägi juba kaugelt, et Anvelt tuleb, keeras otsa ümber.
Ansip kõnnib mööda tänavat. Laar tuleb vastu. Ansip astub paremale, Laar astub paremale. Astuvad teineteisest mööda. Teregi ei ütle.
Selle peale pööras Pöögelmann end hauas ringi. Kingissepp pööras ka hauas ringi. Anvelt käratas: “Poisid, hauas ka rahu ei saa!” ja läks tänavale patseerima.
Muutus
Keska ajal ma jõin kõvasti. Siis aga toimus üks sündmus, mis muutis mu elu igaveseks. Panime jälle õe sõpradega tina. Kaanisime vanakat – ilge kleepekas, aga pöördeid nagu viinas (või oli isegi 45?). Nojah, läksime õe klassivenna Taneli poole, kes elas kesklinnas, Rävala tänava kandis (või kas toona polnud sel mingi teine nimi?). Mäletan, et ma polnud nii segamini korterit kunagi varem (jah, ega ka hiljem) näinud. Aga jooki oli ja pidu käis. Ühtäkki aga...
Tõusen püsti. Öö, või pigem juba hommiku poole. Vaatan ringi. Paistavad Iru soojuselektrijaama tornid. Nii et olen linnast välas Peterburi maanteel (või oli ta toona veel Leningradi?). Ja siis mulle meenus...
Õe klassivenna pool olin läinud vetsu asjale. Vetsupoti taga oli peegel. Lasin soru ja vaatasin peeglisse. Ja siis...
Olen hoopis teises kohas, teises dimensioonis. Seda on raske kirjeldada. Ma saan tollest olukorrast väga hästi aru, mul pole raskusi orienteerumisega. Suhtlen seal subjektidega, kelle eri- ja isikupära ma väga hästi tajun. Ometi on seda olukorda ja neid subjekte peaaegu võimatu sõnades kirjeldada, sest sõnad on pärit meie maailmast ja joondunud siinse tahkuse ja kõrvutuvuse järgi, see seal aga on isevärki maailm, mis on kuidagi läbistuvam ja voolavam. See justkui koosnekski jõust (eks meie tavamaailmgi “koosneb jõust” nagu füüsika näitab energia ja massi ekvivalentsuse näol – aga seal teises sfääris on see ka vahetult tajutav). Mingis mõttes nagu unenäomaailm – aga ometi pole see unenägu, ja siin pole ka mingit unenäolist fantaseerimist, vaid see on reaalsus ise – võib-olla kirgas uni oleks midagi sinnapoole. Nõnda siis, olen seal olukorras ja lävin nende subjektidega, ja me “räägime”, et... Aga sel kohal
ma tõusen püsti, kõrval on Iru soojuselektrijaam, ja ma ei mäleta, kuidas ma siia sattusin. Ainult too mälupilt, something completely different on nagu Lynchi filmis kummaliselt vahele monteeritud. Ja selle ümbert on filmi süzhees üks jupp vahelt ära lõigatud, on katkenud loogilised seosed, ilmneb krono- ja topoloogiline hälve – mitte väga suur, lihtsalt nihe. Aga märgatav. Justkui haav. Ei mingit mõistlikku ja harjumuspärast seletust. Seltskonnas kellelgi autot ei olnud, ühistransport sel öisel ajal ammu enam ei sõitnud, korterist välja minna mul polnud plaanis. Aga nüüd olen siis Iru soojuselektrijaama juures. No okei, mis siis ikka.
Sättisin ennast tee äärde ja hakkasin autosid hääletama, et linna poole tagasi saada. Lõpuks saingi ühe auto peale. Jõudsin kesklinna. Ma polnud varem Taneli pool käinud (ega sattunud sinna enam ka kunagi hiljem), aga mingi eriskummalise joodiku orienteerumismeelega ja hiilgava mäluga ühes väga kitsas vihus (meelde tuletada: kinesteetiline: kuidas sinna minna; visuaalne: kuidas ümbrus oli; abstraktne: maja, korteri number). Nagu linnud leiavad sügisel tee lõunamaale ja kevadel tagasi või nagu kass tuleb tuhande kilomeetri tagant koju, leidsin üles Taneli korteri.
Sain sisse. Pidu käis endiselt. Liitusin, jõin edasi. Aga siis...
Jah, tol hetkel ei saanud ma veel sellest aru. Aga mu elus oli toimunud põhjalik muutus, kannapööre. Esialgu polnud midagi märgata, kõik käis vanaviisi. Aga kümne aasta pärast jätsin suitsetamise maha. Viieteist aasta pärast lõpetasin igasuguse alkoholi pruukimise. Seejärel hakkasin range liini budistiks ja jõudsin taimetoitluseni. Kolmekümne aasta pärast oli juba niimoodi, et igasugused meelemürgid olid mu elust kadunud, iga päev pidasin Buddhat meeles, palvetasin tema poole, tegin kummardusi ja mediteerisin. Mine tea, mis veel edasi saab – kui mingit edasit on.
Ja kõik see oli teise dimensiooni sisselõike mõjul. Mälestus sellest on põgus, aga siin ei ole mingit kahtlust – see teostas kannapöörde, kapitaalse muutuse. Kahjuks ma ei mäleta, mida ma nende subjektidega rääkisin. Aga kõik need muutused on kahtlemata selle lävingu tagajärg. Võib-olla...
Jah, mine tea, võib-olla tungib selline läbistav löök igaühesse ja algatab muutusi. Tõmbab läbi peegli. Ainult et muutuste realiseerumise aeg on väga erinev. Minul polnud see just kõige kiirem, aga siiski inimlikus-individuaalses mõõtkavas. Mõnel teisel võib-olla mõikab otsekohe. Mõnel aga võib-olla hoopis pikemas ajaskaalas.
(05.04.11 Tallinnas)
Mina ja Baba Jaga
(uinasjutt)
Sain lahutuse-asjad korda aetud, pakkisin asjad, pühikisin kodumaa tolmu jalgadelt ja lendasin välismaale. Jõuan oma ööbimiskoha juurde. Vaatan, majake seisab kanajalgadel. „Tare-tareke, keera esiots minu poole ja tagaots meta poole!“ ütlen. Seitsmekordne majake keerabki end minu poole ja maja silmnäos avaneb uks. Lähen sisse. Tuba on hirmus madal, kongus ninaga Baba Jaga, vana nõiamoor, mahub vaevu sisse ära, minust rääkimata. Nõiakatlast ja nõiaroast rääkimata.
„Tere, Baba Jaga!“ ütelnud ma.
„Kes sa, kribu oled, ja mis sa tahad?“ küsinud Baba Jaga.
„Margus on mu nimi. Pidin oma teada Imekauni Vassilissa üles otsima. Räägiti veel midagi poolest kuningriigist.“
„Idioot! Lollpea!“ krigisenud vanamoor, „Sa oled esimene tegelane, kes praegu siit läbi astub. Esimene ei saa midagi. Tuleb oodata kolmandat, su venda, lollikest Ivani, või Jaani, kuidas soovid. Tema pole omakasu peal väljas, Vassilissadest ja kuningriikidest ei tea ta midagi. Sellepärast kõik talle sülle langebki. Poleks ma oma viimasest hambast äsja ilma jäänud, pistaksin su nahka. Aga nüüd käi minema!“
Baba Jaga keeras selja ega ütelnud rohkem midagi. Läksin välja. Maja keeras end jälle ümber. Tegin kolm tiiru ümber maja, tulin tagasi. „Tare-tareke, keera esiots minu poole ja tagaots metsa poole!“ ütlen. Majake keerabki end minu poole ja maja silmnäos avaneb uks. Lähen sisse. Baba Jaga ei mahu endiselt oma majja ära. Nõiakatlast ja nõiaroast rääkimata.
„Tere, Baba Jaga!“ ütelnud ma.
„Kes sa, kribu oled, ja mis sa tahad?“ küsinud Baba Jaga.
„Margus on mu nimi. Pidin Imekauni Vassilissa üles otsima. Veel räägiti midagi poolest kuningriigist.“
„Idioot! Lollpea!“ krigisenud vanamoor, „Sa oled teine tegelane, kes praegu siit läbi astub. Teine ei saa midagi. Tuleb oodata kolmandat, su venda, lollikest Ivani, või Jaani, kuidas soovid. Tema pole omakasu peal väljas, Vassilissadest ja kuningriikidest ei tea ta midagi. Sellepärast kõik talle sülle langebki. Poleks ma oma viimasest hambast äsja ilma jäänud, pistaksin su nahka. Aga nüüd käi minema!“
Baba Jaga keeras selja ega ütelnud rohkem midagi. Läksin välja. Maja keeras end jälle ümber. Tegin kolm tiiru ümber maja, tulin tagasi. „Tare-tareke, keera esiots minu poole ja tagaots metsa poole!“ ütlen. Majake keerabki end minu poole ja maja silmnäos avaneb uks. Lähen sisse. Baba Jaga ei mahu ikkagi oma majja ära. Nõiakatlast ja nõiaroast rääkimata.
„Tere, Baba Jaga!“ ütelnud ma.
„Kes sa, kribu oled, ja mis sa tahad?“ küsinud Baba Jaga.
„Loll-Jaan on mu nimi. Pidin midagi tegema ja otsima ja räägiti veel mingist poolikust ka, aga meelest läks ära, ja tühja kah.“
„Ah või nii!“ kriisanud vanaeit, „Sa mu meie! Astu õige lähemale! Sa oled kolmas ja kolmas saab kõik, kuna sa oled lollike-ullike. Midagi sa ei tea ega taha, ja sellepärast tulebki sulle kõik iseenesest. Noh, tule seia!“
Astunud ma lähemale. Nõid puurinud mind esmalt silmadega, siis avanud oma päratu suu ja neelanud mu alla.
Seepeale ärkasin üles ja nüüd ma ei tea enam, kas ma olen Margus või olen ma Baba Jaga. Ja kas ma pidin midagi tegema? Ei mäleta. Keeran teise külje. Siis hakanud maja vappuma nagu Sichuanis, keeranud end ringi, ja sisse astunud keegi noormees.
„Tere, Baba Jaga!“ ütelnud ta.
„Kes sa, kribu oled, ja mis sa tahad?“ küsinud ma.
„Margus on mu nimi. Pidin nagu Imekauni Vassilissa üles otsima. Räägiti veel midagi poolest kuningriigist ka.“
„Idioot! Lollpea!“ krigisenud ma, „Sa oled esimene tegelane, kes praegu siit läbi astub. Esimene ei saa midagi. Tuleb oodata kolmandat, su venda, lollikest Ivani, või Jaani, kuidas soovid. Tema pole omakasu peal väljas, Vassilissadest ja kuningriikidest ei tea ta midagi. Sellepärast kõik talle sülle langebki. Poleks ma oma viimasest hambast äsja ilma jäänud, pistaksin su nahka. Aga nüüd käi minema!“
Keerasin selja ega ütelnud rohkem midagi. Noormees läinud välja. Tareke keeranud end jälle ümber. Natukese aja pärast olnud tüüp tagasi ja kisanud õues; „Tare-tareke, keera esiots minu poole ja tagaots metsa poole!“. Mis majakesel üle jäänud, keeranud end tema poole ja avanud ukse. Noormees tulnud sisse.
„Tere, Baba Jaga!“ ütelnud ta.
„Kes sa, kribu oled, ja mis sa tahad?“ küsinud ma.
„Margus on mu nimi. Pidin Imekauni Vassilissa üles otsima. Räägiti veel midagi poolest kuningriigist ka.“
„Idioot! Lollpea!“ krigisenud ma, „Sa oled teine tegelane, kes praegu siit läbi astub. Teine ei saa midagi. Tuleb oodata kolmandat, su venda, lollikest Ivani, või Jaani, kuidas soovid. Tema pole omakasu peal väljas, Vassilissadest ja kuningriikidest ei tea ta midagi. Sellepärast kõik talle sülle langebki. Poleks ma oma viimasest hambast äsja ilma jäänud, pistaksin su nahka. Aga nüüd käi minema!“
Keerasin selja ega ütelnud rohkem midagi. Noormees läinud välja. Tareke keeranud end jälle ümber. Natukese aja pärast olnud tegelane tagasi ja kisanud õues; „Tare-tareke, keera esiots minu poole ja tagaots metsa poole!“. Mis majakesel üle jäänud, keeranud end tema poole ja avanud ukse. Noormees tulnud sisse.
„Tere, Baba Jaga!“ ütelnud ma.
„Kes sa, kribu oled, ja mis sa tahad?“ küsinud ma.
„Loll-Jaan on mu nimi. Pidin midagi tegema ja otsima ja räägiti veel mingist poolikust ka, aga meelest läks ära, ja tühja kah.“
„Ah või nii!“ kriisanud ma, „Sa mu meie! Astu õige lähemale! Sa oled kolmas ja kolmas saab kõik, kuna sa oled lollike-ullike. Midagi sa ei tea ega taha, ja sellepärast tulebki sulle kõik iseenesest. Noh, tule seia!“
Tulnud noormees lähemale. Ma puurinud teda esmalt pilguga, siis ma haigutanud ja neelanud ta alla.
Seepeale ärkasin ja nüüd ma ei tea enam, kas ma olen Baba Jaga või olen ma Margus. Ja kas ma pidin midagi tegema? Ei mäleta. Keeran teise külje. Lahutuse-asi oli korda aetud, kodinad pakitud, äralennuni oli mitu tundi aega, panen silmad kinni, tukastan veel pisut.
Ärkan röögatuse peale: „Loll-Jaan! Ärka üles! Mis sa logeled päevad läbi ahju otsas!“
Hõõrun silmi, ringutan ja mõtlen, miks Vassilissa röögib. Kõigega on ju aega, kõike jõuab.
(31.10.09, Pariis)
Piiririik
Hiina müüril Simatai juures on laskeavad mõlemal pool. Ennevanasti valitses müüril kuulus kangelane Guanyu. Kahel pool olid vaenulikud valdjad, kes mõlemad tahtsid piiri endale haarata, aga vägilane Guanyu kaitses piiri sõltumatust. Tema riik oli vaid mõni meeter lai, aga see-eest viis tuhat kilomeetrit pikk. Guanyul polnud oma võimukate naabritega kerge, lõuna pool oli Hiina riik, põhja pool stepirahvad. Hiina riik oli kord rohkem ühendatud, kord vähem, aga alatasa püüdles ühendamise poole, ja kui see teoks sai, kasvasid seda enam pretensioonid ka müürile, mis oli tema piiri ääres, kuid mis pidas oma sõltumatust kallimaks kui kullakoormad, ja kui poleks olnud säärast vägilast nagu Guanyu, siis oleks müüri sõltumatus ilmselt kiiresti kas raha või relvade tõttu kaotatud. Põhjas jälle olid liikuvad stepielanikud, kodutud kolijarahvad, kelle koduks oligi taevaalune ise ja kes ei kartnud oma põllulapi pärast, ei püsinud ühel kohal paigal, vaid võisid täna olla siin, homme aga ilmuda välja juba sadu kilomeetreid eemal. Nad olid ennustamatud, sitked, julmad sõjamehed, kes võisid oma teel kõik purustada, minna läbi tule, vee ja kivi. Nõnda polnud Guanyul oma kahe naabriga kerge ja ta pidi tihti nende vahel laveerima, mõnikord tegema näo, nagu oleks ta mestis hiinlastega ja nagu Hiina müür kuulukski hiinlastele (paljud ongi selle osava teeskluse õnge läinud, nagu monumendi levinud, kuid eksitav nimi näitab), vahel aga jälle laskma stepirahvail minna läbi müüriväravate lõuna poole, kuna see oli ainus viis, et hoida neid vallutamast suurt müüri ennast. Stepirahvad läksid kättejuhatatud väravate kaudu müürist läbi ja valasid oma energia välja lõuna pool hiinlaste peal, jättes vabadustjumaldavad piirielanikud rahule.
Guanyu piiririik on siiamaani alles. Guanyud ennast on küll viimastel sajanditel üha harvemini näha, aga ikka võib siit-sealt kuulda, et jälle on teda nähtud. Ega piirirahva iidne kaitsja saa neid hooletusse jätta. Viimastel aegadel on küll – võib-olla koolihariduse puudulikkuse või võõrastest kohtadest tulnud inimeste suure hulga tõttu – kadunud teadmine vabast piiririigist Guanyu lipu all, nii et leidub inimesi, kes astuvad hiina müürile, teadmata, et see pole lõunapoolsete hiinlaste müür, ega ka põhjapoolsete kolijarahvaste oma, vaid iseseisev maa, vaba maa, kus oma sõltumatust kullast kallimaks peetakse. Maa, kus oma vabadust piirina oleleda kaitstakse piiritu kirega, kus võideldakse korraga nii lõuna kui põhjaga ja kus läbirääkimisi peetakse korraga nii lõuna kui põhjaga. Riik mööda päikese tuleteekonda idast läände. Mõned ebausklikud kardavad isegi, et kui Guanyu piiririik peaks oma iseseisvuse kaotama, siis jääks Päike hoopis tulemata. Lõuna seguneks põhjaga ja kaoks valguse tee nende vahel. Päriselt see muidugi nii ei ole, lõuna ei jõua iial põhja ega põhi lõunasse, kuid oma tõetera peitub selles küll, kuna nõnda nagu Päike valgustab Maad, nõnda näitab Guanyu vabaduseriik teed põhjale ja lõunale.
(2008 algus, Peking)
* * *
Pööripäev
Ujuja ujus jões. Soe suvine päev, päike seniidis, leitsaku rammestav sumin ümberringi. Ujuja ei ujunudki, vaid lihtsalt hõljus veepinnal, lasi end voolul kanda. Ta ei tundnudki mingit voolu, sest nii oli alati olnud.
Ujuja ei tahtnud jõega merre välja jõuda, kuhu jõed ikka lõpuks jõuavad. Ta hakkas vastuvoolu ujuma. See oli kaunis kerge, jõgi oli lausik, voolu polnud märgata.
Ujuja jätkas ujumist. Maastik muutus vähehaaval. Kaldal oli paljandus vahel kive, rohelust kallastel jäi vähemaks, olendite elavat sahinat ja vidinat ühes sellega. Suve magusad lõhnad asendusid vähehaaval kivikirbega. Päike tõmbus aeg-ajalt pilve varju; päiksepaistel oli endiselt palav, aga kui ta varju tõmbus, oli vilu. Nagu kevaditi ikka.
Ujuja ujus edasi. Kaldad tõmbusid koomale, silma pidepunktid jäid veel napimaks – ainult kivi, kaljud. Jõgi langes nüüd juba järsult, vool tahtis endaga kaasa viia, ujuja pidi hoolega oma liigutusi tähele panema, täpsete tõmmetega liikuma, et mitte vooluvõimu sattuda. Ilm läks aina jahedamaks, päikest peaaegu ei paistnud. Veepinnale langes lumeräitsakaid. Ujuja oleks ära külmunud, kui ta enese kehasoojus, liigutuskuumus poleks teda kütnud.
Käänaku taga silmas ujuja lõpuks jõe allikat ennast, kus vesi pahinal välja purskus. Ümmargune ava kaljuseinas. Vool oli nüüd nii tugev, et ta ei saanud enam ujuda. Ujuja klammerdus põhjakivide külge, neilt pidet otsides liikudes edasi jõge mööda tagasi, aga kivid olid libedad ega pakkunud peaaegu mingit pidet. Ujuja ei teadnud enam isegi, kuidas ta üldse saab vastuvoolu liikuda, voolus oli nii kaasakiskuv. Oli juba südatalv, päikest polnud üldse näha. Isegi kaldakivid olid mattunud ühtlasse valgesse kuube. Ainult veevoolu võimsus ei lasknud jõel jäätuda, ja nüüd oli juba sees soojem kui väljas, oleks olnud arutu loota kuhugi kuivale ronida – et seal kringliks külmuda.
Kuna ujuja oli juba nii kaugele tulnud, siis liikus ta edasi inimese meeleheitlikkusega, kes on pikalt ühes suunas pingutanud, nii et ta ei saa enam loobuda, sest ta püüdluse vägi on juba temast endast tugevam. Nagu tippsportlane, kes ei saa teisiti, kui peab päevas jooksma sada kilomeetrit või ujuma sada kilomeetrit või tõstma sada kilo üles. Pähe on jäänud ainult üks mõte või tung. Pole isegi enam kujutlusi-lootusi ega mälestusi-hõllandusi, vaid ainult liikumine, ujujal oli veel järel ainult ta ujumine.
Ujuja liikus pisitasa kohiseva allika poole. Viimase tähelepanupingutusega, endaülese selgusega kõiki lihaseid valitsedes ta hüppas, haaras kinni allikaavause kahest servast. Siin polnud enam jõge, oli vaid puhas vool, metsik, pöörane. Ujuja klammerdus viimase jõuga allikaserva külge, tundes, kuidas käed välja venivad ja sõrmed tahavad lahti pääseda nagu Schwarzeneggeril ühes filmis, kus ta Marsile ehitatud majast välja imetakse.
Kui ujuja oli sedaviisi vastu pidanud – ei tea kui kaua, kellasid polnud, siis ühtäkki maastik muutus. Polnud voolu ega pöörast sikutavat tõmmet allavoolu. See ehk oli veel kuskil, kuskil seljataga, kui siin enam seljast rääkida sai. Oli pööripäev, talve süda murdus.
(2007 sügis, Nanjing)