Artikkel

Eik palus kirjutada sellest, kuidas mul isiklikult näeb välja artikli kirjutamine selle erinevates faasides. Esitasin järgmise lühikirjelduse.

1) Idee. See võib tulla „lambist“ või ka lihtsalt sellest, et keegi ütleb, et „kuule, meil on sellel teemal konverents“ või „kas sa sel teemal ei tahaks kirjutada“, mis siis fokuseerib ideedeliikumise.

2) Kirjutamine. Nendin, et mul on kaks põhilist kirjutamisstrateegiat (see on eos juba idee tasandil). Üks liigub „väljast sissepoole“, teine liigub „vasakult paremale“. Esimesel juhul on mingi liigendus või struktuur, mille ma kirja panen, nii et kui kirjutamise käigus tuleb lisaideid, siis need tekitavad lisaliigendusi käsiloleva alajaotuse sees. Teisel juhul on eeskätt mingi teema või probleem, millele ma hakkan eri nurkadest lähenema, ja kui tuleb lisaideid, siis need liituvad lihtsalt teksti otsa järgmise lülina. Põhimõtteliselt võib niimoodi lõputult juurde kirjutada, ilma et see teksti tasakaalu rikuks (kuigi harilikult tuleb ikkagi siis eestpoolt ka kohendada), samas kui esimese variandi puhul tuleb suurema hulga materjali lisandudes kõik kogu täiega ümber kirjutada. Mu kõige paremad, mõnusamad tekstid on teist laadi, „vasakult paremale“.

3) Vormistamine. Kui tekst on valmis, siis loen ta uuesti üle, teen igasuguseid parandusi (sõnastus, täiendused, trükivead jne.) ning lisan viited. Teksti ennast kirjutades mul kas pole üldse viiteid või on paar-kolm, aga teksti üle vaadates tekib üha uusi seoseid mitmesuguste autoritega, nii et mida kauem ma selles etapis viibin, seda rohkem tuleb joonealuseid ja seda pikemaks läheb kirjanduse loetelu.

4) Sõbrad. Siis saadan teksti sõpradele lugeda. Vahel nad annavad vastukaja, kommenteerivad. Sageli ise ei oska näha lünki, ebatäpsusi jne. ning need kommentaarid aitavad teksti parandada. Kui see on tehtud, on tekst valmis ja selle võib saata avaldamiseks. Kui on eelretsenseeritav avaldamine, siis tuleb veel retsensendi kommentaar, mis omakorda aitab heal juhul (st. kui kommentaar on pädev) teksti parandada. Siis on retsensent sisuliselt samas sõbrarollis.

Selleks kõigeks kuluv aeg on väga varieeruv, paarist päevast mitme kuu või isegi aastani. Oma kogemuse põhjal ütlen, et kolmandale punktile kulub rohkem aega kui alguses arvata võib – kõik pisividinad, andmete kontrollimine, viidete täpsustamine, lehekülgede otsimine jne. võtab päris tublisti aega. Samas on see suhteliselt lihtne töö.

Soovitusi?

a) Leia endale häid sõpru, kellega saab „asjast“ rääkida ja kes sulle tagasisidet annavad.

b) Kui on olnud palju ümberkirjutamist, tasub teksti hoolega mitu korda üle lugeda, et järgi uurida, kas ta ikka on veel sidus, loetav, keeleliselt vastuvõetav. Vahel on nii, et kui mingi asi on juba kirja saanud, siis on seda mõtet, sõnastust, asukohta tekstis raske muuta, ehkki võib-olla võiks. Siis on tarvis saada uuesti kontakti algse idee või inspiratsiooniga ja küsida endalt, kas see, mis kirja sai, väljendab seda adekvaatselt, või saaks ehk veel kaugemale ja täpsemaks minna. Oskus tekstiks tardunut uuesti üles sulatada ja uude vormi valada on äärmiselt oluline. Oskus lammutada ülesehitatu – tingimusel, et ehitatakse midagi muud. Oskus ütelda teistmoodi, julgus katsetada uutmoodi.