VARJUDEMÄNG
1. Zhuangzi varjulugu
Zhuangzi 27. peatüki 6. fragment on selline:
Poolvarjud küsisid varjult: “Tundub, et ennist sa vaatasid maha, aga nüüd vaatad üles, et ennist olid su juuksed koos, aga nüüd on valla, et ennist sa istusid, aga nüüd oled püsti, et ennist sa liikusid, aga nüüd oled paigal. Kuidas nii?”
Vari ütles: “Mis te tühjaga tüütate ja sellist pisiasja pärite? Ma teen seda, aga ma ei tea, miks ma seda teen. Ma olen nagu tirdi kest ja mao nahk, ma näin, aga ei ole. Kui on tuli või päike, siis ma kogunen, kui on hämar või öö, siis ma kaon/lagunen. Kas ma saan siis neilt (st. valguselt ja varjult) oma liikumised? Või ammugi kas saavad siis neilt (valguselt-varjult) oma liikumised need, millelt ma oma liikumise saan (asjad). Kui nad (valgus-vari) tulevad, siis ma tulen koos nendega, ja kui nad lähevad, siis ma lähen koos nendega; kui nad tugevdavad yang’i, siis ma tugevdan yang’i koos nendega. Aga yangi tugevdaja – misasja on tema kohta veel pärida?
眾罔兩問於景曰：“若向也俯而今也仰，向也括而今被髮，向也坐而今也起，向也行而今也止，何也？”
景曰：“搜搜也，奚稍問也？予有而不知其所以。予，蜩甲也，蛇蛻也，似之而非也。火與日，吾屯也；陰與夜，吾代也。彼，吾所以有待邪？而況乎以有待者乎！彼 來則我與之來，彼往則我與之往，彼強陽則我與之強陽。強陽者，又何以有問乎！”
Poolvarjud – mõeldud pole mitte heledamat varju, vaid varju tumedama osa piiril olevat heledamat riba.
See on paralleelne looga Zhuangzi 2. peatüki 13. fragmendiga (mis võib olla palju vanem):
Poolvari küsis varjult: “Enne sa liikusid, nüüd oled sa paigal; enne sa istusid, nüüd tõusid püsti, miks ei ole sul omaenese eriomast käitumist?”
Vari vastas: “Kas ma pean millestki sõltuma, et niimoodi olla? Kas see, millest ma sõltun, peab omakorda millestki sõltuma? Kas ma sõltun maosoomustest ja tirditiibadest? Kust teada, miks see niimoodi on? Kust teada, miks see niimoodi ei ole?”[1]
岡兩問景曰：“曩子行，今子止，曩子坐，今子起，何其無特操與？”
景曰：“吾有待而然者邪！吾所待又有待而然者邪！吾待蛇蚹、蜩翼邪！惡識所以然？惡識所以不然？”
2. Platoni koopamüüt
Eeskätt Zhuangzi esimene fragment tundub mitmete elementide poolest väga sarnane Platoni koopamüüdiga.
“Vaata näiteks inimesi, kelle elupaik on maa all midagi koopalaadset, millel on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa. Nad on seal lapseeast saadik, kehaliikmed ja kael ahelais, mistõttu nad on sama koha peal paigal ja vaatavad üksnes enda ette, sest ahela tõttu ei saa nad pead pöörata. Valguseks põleb neile tuli ülalpool eemal, nende selja taga; aga tule ja vangide vahel asetseb kõrgemal tee, piki teed, vaata, on ehitatud madal sein, nagu imetegijatel, kelle endi ees on sirm, mille kohal nad oma imesid näitavad. ((...))
Vaata ka seda, kuidas inimesed kannavad piki sedasama madalat seina igatsugu esemeid, mis ulatuvad seinast kõrgemale, muu hulgas inimese ja teiste elusolendite kujusid, iivist ja puust ja igat liiki ((teistest)) materjalidest; ühed möödakandjatest eeldatavasti kõnelevad, teised aga vaikivad. ((...))
((K))as sa ehk arvad, et nad on endast ja teistest näinud midagi muud kui varje, mida heidab tuli nende vastas olevale koopaseinale?” (Platon 1997: 1819-1820)
Koopaelanikud võistlevad siis omavahel varjude ennustamisega. Siis aga vabastatakse üks neist, nii et ta näeb tuld enda selja taga ja asju, mis varje heitsid (ta on nüüd “pöördunud rohkem oleva poole”). Seejärel aga veetakse ta vägisi kaasa piki klibust ja järsku tõusu koopast välja päikese kätte. Alguses on ta ereda valguse käes pimestatud.
“Esiteks võiks ta kõige kergemini silmadega eristada varje, ja pärast seda inimeste ja muu kujutisi ((eidola)) vees, hiljem alles neid endid. Siit edasi aga seda, mis on taevas, ja taevast ennast, mida talle oleks kergem jälgida öisel ajal, vaadates tähtede ja kuu valgust, kui päeva ajal päikest ja päikese valgust. ((...)) Nii, ma arvan, oleks ta lõpuks võimeline silmadega eristama ja kaema päikest – mitte ((pelgalt enam)) tema ilmumeid vees või muul pinnal, vaid teda ennast talle endale vastavalt tema paigas, nii nagu ta on. ((...)) Ja alles pärast seda võiks ta päikese suhtes järeldusele jõuda, et tema on see, kes tekitab aastaajad ja aastad ning valitseb kõike nähtavas ruumis ning on mingil viisil kõige selle põhjus, mida nad nägid.” (Platon 1997: 1822-1823)
3. Zhuangzi ja Platon: sarnased elemendid, erinev ülesehitus
Zhuangzi lugu tundub mitme elemendi poolest Platoni looga kaunis sarnane: tal on Päike (日), tuli (火), vari (景), “näimine” (似) ja mitteolemine (非), teadmine (知) või õigemini teadmatus (不知). Tal on kujundeid, mis põhimõtteliselt võiksid samuti väga hästi Platoni loogikaga sobida: madu (蛇) ja mao nahk (蛻), tirt (蜩) ja tirdi kest (甲). Zhuangzi lugu tundub olevat tuletusastmete poolest isegi veel ühe astme võrra keerukam: lisaks kolmikule valgus – asi – vari on siin veel neljandaks poolvari (罔兩) ehk justkui midagi, mis on omakorda varjust tuletatud.
Uurime seda asja lähemalt. Platoni müüdis on kaks valda: puhaste ideede vald väljas ning meeleline maailm koopas. Mõlemal on oma dihhotoomia. Välismaailma üle valitseb Päike ehk Idee ainulisena ning laotub laiali erinevateks ideedeks mitmuslikus mõttes (kõik see, mis välisilmas ilmneb) – ehk siis Idee ja ideed. Koopas aga on sirmi taga veetavad asjad ning koopaseinale projitseeruvad varjud. Asjad on “rohkem olevad” kui varjud; nad on justkui asjade immanentsed vormid (vt. Szaif 1997: 1839). Nii et meil on siin kahekordne hierarhia: esiteks välismaailm vs koobas ning teiseks hierarhia kummagi valla sees: Idee vs ideed ning kujud/vormid vs varjud. Hierarhia kõrgem osapool suhtub madalamasse kui “päris” “illusoorsesse” või “rohkem päris” ja “vähem pärisesse”.
Ahelatest vabanemine ja koopast väljumine (ning hiljem tagasipöördumine) kirjeldavad tunnetusprotsessi. Meie ülesandeks on näha teispoole meelelist, muutuvat, püsitut, hävivat maailma ning kaeda mõistuslikku, muutumatut, püsivat, igavest maailma. Peame varjude taga nägema asju, asjade taga ideid ja ideede taga Ideed.
Zhuangzi loo struktuur aga on hoopis teistsugune. Teatavas mõttes võib ka siin välja tuua justkui hierarhia: (1) teatav absoluutne instants, mida Zhuangzi erinevates kohtades kutsub kas “asjade looja” (zaowuzhe 造物者), “kulg” (dao道), “segadik-kaos” (hundun混沌) või tühjus (xu虚) või eimiski (wu無). (2) Võib tuua veel vahepealseid instantse, aga antud loo kontekstis on asjad või kujud (xing形), mis varje jätavad. (3) Vari. (4) Poolvarjud. Ent oluline on see, et need kihid või tasandid ei suhtu üksteisesse kui “päris-petlik” või “tõeline-illusoorne”, vaid et nad on ühe ja sama tegelikkuse või protsessi erinevad aspektid. Nende suhe on pigem “tekitaja-tekitatu”: “asjade looja” ja “asjad”. Kusjuures see tekitamine pole jällegi demiurgiline või käsitöönduslik nagu Platoni “Timaioses”, vaid tekkimine on Zhuangzis kirjeldatav erinevate läbistuvuse-kõrvutuvuse astmetena. Ehk siis “asjade looja” oleks olukord, kus kõik elemendid läbistavad üksteist (algne segadik, hundun); sellest hakkavad mingid jooned-kalduvused tasapisi välja tahenema, kuni lõpuks on meil kujud, mille vahel on juba päris selged piirid ja eristused. Nii et ka siin ei tule rida “kulg-asi-vari-poolvari” mõelda mitte kui mõistusliku ja ideaalse langemist meelelisse ja empiirilisse, vaid nad on üks ja seesama asi või protsess. Vari pole “näiv” mitte selles mõttes, et tema taga on “päris” asi, vaid ta on nagu kest tirdile või nahk maole ehk kõrvutuvusliikumise serv. Ta võib näida koguprotsessina, aga on ainult protsessi üks aspekt, just nimelt nähtav, kõrvutuv, ääreline.
Zhuangzi varju-loos rõhutatakse seda, et olend on olemuslikult passiivne: “Ma teen seda, aga ma ei tea, miks ma seda teen,” ütleb vari (ja see kehtib nii asjade-kujude kui a fortiori ka poolvarjude kohta). Ja küsimus pole selles, et “oma põhjustele” jälile jõuda nagu see euroopa filosoofias on olnud (Aristoteles, Spinoza jpt.), vaid elada koos oma põhjusega, sellega, mis sind genereerib. Oluline on konnata vabalt koos oma tundmatuga. Sest on naiivne arvata, et sul on võimalik oma põhjustele või tundmatule (varjule!) jälile jõuda ja need selgesse teadvusse tuua. Heidegger tõi selle aspekti välja kreeka sõna aletheia (“tõde”) puhul: tõde kui aletheia on lahutamatu varjatusest, peidetust (leth-). Iga tõde on “varjamatusse toodu”, mis eeldab oma varjatut. Alati, kui toome midagi varjamatusse, selgusse, päevavalgele, jääb midagi muud varjatusse – ja ehk mattub isegi veelgi paksemasse uttu.
Nii et kui vari ütleb, et ta “ei tea”, miks ta teeb seda, mida ta teeb, siis Zhuangzi kontekstis on see täiesti “positiivne” lause: ta ei päri tühiasja (vt. tema vastuse algust poolvarjudele), ei päri “põhjuste” järele, ei aja taga “teadmist”. Oluline pole mitte teadmine, vaid teadmise ja mitteteadmise rezhiimi vaheldamine, nende suhestamine, nendevahelise elava suhtluse hoidmine: olla kontaktis teadmatuga. Zhuangzi teadmatus pole mitte selline “negatiivne” teadmatus nagu on näivuste küüsis olevatel koopaelanikel – ta ei ole koopas, aga tal pole ka illusioone koopast välja saada. Ta on all- ja ülailma vahel, hämara teadmatusepinna ja selge teadmise vahelises lävimises. Jah, pigem muudab hämar tema jaoks märki: see pole meeltemaailma piiratud koobas, vaid hämar maa või maapõu, mis kõiki “selgeid” ja “päikeselisi” teadmisi kannab. Maa tarkus.
Ka “motoorselt” on Platoni ja Zhuangzi mõistulugu erinev. Platoni müüdis rühib tunnetaja järsust ja vaevalisest tõusust välja Idee-päikese kätte (ja pärast tiritakse ta jälle alla tagasi). Zhuangzi tunnetaja puhul aga “keha on nagu kuivanud puu ja meel on nagu kustunud tuhk” ehk teisisõnu, ei mingit rabelemist, rühkimist, askeldamist, vaid “peatumine ja vaatlemine”, mõtlus. Kusjuures see avab veelgi kiirema ja paindlikuma tegutsemise. Kuna Zhuangzi kirjeldatud mõtlustajad on vabanenud kuulsushimust, kasuahnusest, elujanust ja surmahirmust ja “minast” (己 või我), siis tema tegutsemist ei takista miski, ei piira mingid erapoolikud või “liiginimlikud” sunnid ja kalduvused, vaid ta reageerib puhta peeglina sellele, mis on. Ta on nagu vari asjadele ja sellisena ta “ei pea ootama” (nagu Kaplinski tõlkes).
4. Zhuangzi ja Platon: lähedane intuitsioon, erinevad kallakud
Kui nüüd jällegi samm tagasi astuda ja laiemalt vaadata, siis tegelikult võib Zhuangzi ja Platoni intuitsioon õige lähedane olla. Kumbki ei rahuldu pelga etteantusega, vaid liiguvad sellest edasi (või tagasi). Ja eksistentsiaalses mõttes ei pruugigi olla nii suurt vahet selles, kas sa liigud muutuvatelt asjadelt muutumatu ideeni, või siis muutuvate asjade muutumise-valemini. Kas sa rühid tunnetuskallakul või rahuned mõtluspinnal. Mõlemal juhul saavutatakse suurem autonoomia, suurem aegruumiline hõlmavus. Aga nad paigutuvad muidugi erinevatesse kontekstidesse (Kreeka, Hiina) ning peale selle pole ka sõnad süütud, vaid neil on omad kallakud, käänakud...
Platon 1997 = Platon. Politeia (VII raamat 514a-521b). Tõlkinud Marju Lepajõe. - Akadeemia, 1997, nr 9, lk. 1919-1828.
Szaif 1997 = Jan Szaif. Platoni koopa-võrdpilt. Tõlkinud Marju Lepajõe. - Akadeemia, 1997, nr 9, lk. 1929-1842.
[1] Kaplinski tõlkes ("Ex oriente" - "Loomingu" Raamatukogu, 1989, nr. 16/17): “Poolvari küsis varjult: “Varemalt sa liikusid. Nüüd sa seisad. Varemalt sa istusid. Nüüd sa tõusid. Miks sul ei ole kindlat püsi ?”
Vari ütles: “Kas siis mina pean midagi ootama? Kas see, mida mina ootan, peab midagi ootama? Kas ma ootan mao soomuseid või tsikaadi tiibu? Kust teada, miks see on nii? Kust teada, miks see ei ole nii?”
Mu tõlge ei erine sisuliselt Kaplinski omast kuigi palju. Sõna dai1 待 võib tõlkida nii “ootama” kui “sõltuma”. Enamik hiina kommentaatoreid eelistab viimast; tõlgete mitmekesistamiseks kasutasin just seda varianti. Pisut suurem variatsioon on see, et ma tõlkisin “miks ei ole sul eriomast (特) käitumist (操)?”, nii et rõhk on rohkem sõltumatusel, eriomasusel, autonoomsusel (nagu enamiku mu loetud hiina kommentaatorite meelest), ja vähem sellel, et vari ei püsi paigal.