3.peatükk:maailm

5. Peatükk: Maailma loomine

(Viimati muudetud 16.11.11)

5. LOODUSE LOOMINE

Järgnevas peatükis tahan ma eritleda mõningaid mõisteid evolutsiooni kirjeldamisel, võttes arvesse kõiki kolme uurimisviisi (vt. 1. peatükk, „Olend). Seejärel tahan ma kahes peatükis (6. ja 7.) kasutada neid mõisteid konkreetse materjali peal ning nende toel rännata läbi olendite omailmade.

5.0.1. Eristumise lõimimine ja lõimimise eristamine

Looduse loomine ehk Maailma tekkimine tähendab seda, et Väe algne üks mõõde (eristumine/lõimumine) läheb lahku kahte mõõtmesse ning et nii eristumises kui lõimimises eristuvad omakorda eristumise/lõimimise aspektid. Tekivad kehatasandid ja kehade paljus, teadvuse sisene eristus tuuma ja ääre vahel ning erinevate teadvuste vahel, ehk teisisõnu, lahknevad need faktiliinid, mida me üle-eelmises peatükis ajas tagasi liikudes alguse poole jälitasime-pikendasime. Nüüd tuleme algusest jälle meie poole tagasi, ja jätkame järgmistes peatükkides seda liikumist, jõudes lõpuks „otsa“ (vt. 9. peatükk).

Niisiis, maailma algusega lähevad lahku kaks mõõdet, mida me nimetame tinglikult „vertikaalseks“ ja „horisontaalseks“ teljeks. Vertikaalne viitab keerukustasandite erinevusele ning horisontaalne samale keerukustasandile.

„Vertikaalses“ mõõtmes on esi- ja isekülje erinevad keerukusastmed (vastavalt a) ja b)) ning „horisontaalses“ mõõtmes on läbikäimine mingil kindlal esi- ja isekülje keerukuse astmel (vastavalt a) ja b)).

Ehk kui kasutada kosmoloogilisi mõisteid, siis eristub Väe algne üks mõõde kaheks: Läbivaatus kitseneb üha selgemini teatava aegruumi (isendi keha) läbivaatuseks ning Tegu klombistub hierarhilisteks mitmetasandilisteks struktuurideks (isendite kehadeks). Väe läbistuvast süsteemist, algsest lõimimise ja eristumise mehhanismist (Läbivaatus/Jõud-Tegu), kasvavad välja suhtelise kõrvutuvuse astmed ehk kihid (kehatasandid ja omateadvuse sõõrid) ning isendite kaks külge (esi- ja isekülg). Ehk teisisõnu, Väe poolustest (Läbivaatus-Tegutsemine) eristuvad välja „vertikaalsed“ kihid ja „horisontaalsed“ küljed.

Toodud skeemi puhul on oluline see, et eristumine ja lõimimine käivad korraga. Ei ole nii, et kõigepealt oleksid näiteks erinevad aatomid ning et nad seejärel saaksid lõimitud keemilistesse ühenditesse kui uude kehatasandisse. Ei ole nii, et kõigepealt oleks ääreteadvus, mille sees eristataks tuumteadvus. Ei ole nii, et kõigepealt oleks eristatud teised kehad ning seejärel lõimitaks omakeha. Ei ole nii, et kõigepealt oleks teiseteadvus ja seejärel tekiks omateadvus. Selline mulje on „tagantjärele tarkus“. Kuni aatom ei puutu kokku teiste aatomitega ega saa nendega mingil määral lõimitud, seni teda „ei ole“ kui isendit, kui indiviidi. Ta saab piiritletud indiviidiks alles tagantjärgi (vt. 5.3). Ja ei saa ka olla lõimimist enne eristamist (mingi platonistliku eeleksisteeriva muutumatu ideena), vaid lõimimine ja eristumine käivad korraga.

Vägi teeb sellise uperpalli, et hakkab ka lõimima eristumist ja eristama lõimimist. Väe loogilist eristumist lõimitakse hierarhilise ülesehitusega kehadeks (oma krono- ja topoloogiaga) ning Väe loogilist lõimimist eristatakse nendele kehadele vastavateks oma- ja teiseteadvusteks. Niimoodi tekib kihiline ja küljeline suhteline kõrvutuvus. „Suhteline“ sellepärast, et ükski eristamine ega lõimimine ei saa muutuda absoluutseks ning et isendid oma tahenenud kehade ja ahenenud läbivaatustega on lihtsalt nagu väiksemad keerised suurema keerise sees, mis võivad vahel liikuda isegi suurema voolu suhtes vastupidises suunas, ent on ometi temast lahutamatud ega kuku temast välja.

Säilitamaks kirjelduse paremat jälgitavust, kirjeldame neid järgnevalt samas järjekorras nagu jadasid ehk siis järjekorras: 1a, 2a, 1b ja 2b. Järgnevate alapeatükkide raames tahan välja arendada mõistestiku, millega saaks kirjeldada üleüldist evolutsiooni (ja mida ma osaliselt rakendan järgmises peatükis „Kujunemine“, kus on juttu jõudude koondumisest ehk kehade tekkest ja keerustumisest ning neile vastavatest ajastamise ja ruumistamise vormidest, st. 1a ja 2a).

[Süsteemi keerukus nõuab tema liikmete vahel nii eristatust kui lõimitust, ja see määrab ära evolutsiooni sikk-sakilise liikumise. Kui eristada antud keerukustasandil üha rohkem liikmeid, siis muutub nende ühtelõimitus nõrgaks, nii et on vaja ühendada väiksem hulk elemente kõrgema tasandi loogika alusel ning paljundada nüüd neid mooduleid või üksusi. Kuni nad saavad omakorda niivõrd eristatuks, et nende lõimimine muutub raskeks, nii et on vaja jällegi eristada uus tasand, jne. St. keeruka süsteemi jaoks on vaja muutusi, mis teevad erinevust. Kui on hulk lõdvalt lõimitud erinevusi, siis nad võivad küll teiseneda, aga terviksüsteem muutub sellest vähe. Kui aga süsteem on niivõrd lõimitud, et üldse pole elementideerinevusi, siis ta jällegi langeb kokku eristamatusse. Seetõttu ongi modulaarne lahendus ja hierarhiliste tasanditega evolutsioon keerukuse jaoks kõige optimaalsem, ja selle teostamine peab käima sikk-sakiliselt. ]

5.1. Kehatasandid

5.1.1. Tihendus ja nihestus

Kehade keerustumist saab esiteks kirjeldada n-ö seesmiselt, jälgides ühe isendi piires tema keha keerukust. Siin toimub keerustumisprotsess kahe erineva kiirendusega: esiteks lauge keerukuse kasv ühel keerukustasandil ning teiseks järsk uue keerukustasandi loomine. Esimene „tihendab“ ühel keerukustasandil, teine „nihestab“ keerukustasandeid endid.

(1) Tihenemine on keerukuse kasv antud keha keerukusastmel, nt. atomaarsel või molekulaarsel. Seda illustreerib näiteks Mendelejevi tabel, kus teatud laadi füüsikalised olendid (aatomid) on reastatud kasvava keerukuse suunas (mis vastab ka kronoloogilisele geneesi järgnevusele: eespool olevad elemendid tekkisid kosmoloogilises mõttes üldiselt varem kui tagapool olevad), kuid see keerukuse kasv toimub ühel ja samal tasandil, ühe ja sama reegli järgi: prootonite, neutronite ja elektronide lisamise teel. Sellisel keerustumisel ühe aksiomaatika järgi tuleb varem või hiljem piir ette, mil samamoodi enam keerulisemat keha tekitada ei saa, kuna ta muutub liiga ebastabiilseks, st tekivad probleemid keha ühtelõimimisega. Nõnda on Mendelejevi tabeli alumises otsas asuvad aatomid ebastabiilsed, kuna aatomi tuuma koos hoidvad jõud ei suuda nii suurt tuuma koos hoida ja tuum laguneb kiiresti (kõige raskemate tuumade eluiga muutub kaduvväikseks, ehkki võib esineda “stabiilsussaari”). Samamoodi tuleb piir ette ka näiteks ainurakse organismi suurusele, sest suur rakk nõuab intensiivsemat geneetilise info kasutamist valkude sünteesil raku elutegevuses, ning teatud suurusastmest alates tekivad ületamatud juhtimisprobleemid (seda on püütud lahendada näiteks hulktuumsusega ning mikro- ja makrotuuma eristamisega, kuid tundub, et sellistelgi lahendustel tuleb piir ette[1]). Selline keerustumise viis püüab arendada sümmeetriat ühe olenditüübi sees, suurendada sisemist keerukust.

(2) Nihestamine on keerustumise viis, mis tähendab kahe (või enama) isendi vahelise sümmeetria kasvu ehk seda, et kaks (või enam) isendit saavad seotud kindla seaduse alusel ning tekib uue keerukustasandi isend. Isendite sellise ühinemise paradigmaatiliseks näiteks on sümbioos bioloogias. Nihestamine määratleb kehaastmed, mille vahel on kvantiline üleminek, hüpe. Kui tihenemine liigub horisontaalse dominandiga laugelt tõusvas joones suuremale keerukusele, siis nihestamine tähendab järsku keerukusehüpet, lähenedes vertikaalsele joonele. Nihestamise näiteks on see, kui kvargid moodustavad hadroni või mesoni, kui prootonid ja neutronid moodustavad aatomituuma, kui aatomituumad ja elektronid moodustavad aatomi, kui aatomid moodustavad molekulid, kui molekulid moodustavad rakud, kui eeltuumsetest tekib endosümbioosi teel päristuumne, kui üherakulised moodustavad hulkrakse jne. Horisontaalne keerustumine valmistab teataval moel vertikaalset keerustumist ette, selles mõttes, et enne vertikaalset keerustumist peab olema toimunud mingisugune keerustumine ühel tasandil ning kehaastmeid ei saa vahele jätta, sooritades ülejärgmise nihestuse enne järgmist. Nihestuste vahel peab mööduma mingi pikem või lühem ajavahemik (evolutsiooni käigus see ajavahemik üldiselt lüheneb). Tihtipeale aga ei toimu nihe ja keerukushüpe mitte tihenemisega saavutatud suurimast keerukusest, vaid mõnest eelnevast faasist (valdav osa keemilisi ühendeid pole moodustatud mitte kõige suurematest keemilistest elementidest, vaid sellistest vahepealsetest nagu näiteks süsinik; hulkraksed ei tekkinud kõige keerulisematest ainuraksetest, vaid mõnevõrra lihtsamatest, jne.).

Kordame eelneva üle keemiliste elementide näitel:

(a) Antud keerukustasandi edasiarendamine-tihendamine tähendab kosmoloogilises plaanis järjest raskemate elementide sünteesimist mitmes etapis ja mitmesuguste vahenditega (vahetult pärast Suurt Pauku; tähtede sees; supernoovades jne.). Siin on antud mingi keerukustasand, milleks antud näite puhul on tuumast ja elektronidest koosnevad aatomid, ning keerustumine seisneb selles, et tuuma lisatakse järjest rohkem prootoneid ja neutroneid ning vastavalt lisatakse elektronkattesse elektrone. Selle käigus aatomite omadused muutuvad, aga üldine keerukustasand jääb samaks. Selline tihenev keerustumine liigub laugjalt, jätkates antud suunda.

(b) Uus keerukustasand aga tekib seeläbi, kui kaks aatomit omavahel ühinevad. See on hüppeline keerukuse kasv, nihe eelmise keerukustasandi suhtes: tekib keemiliste ühendite tasand, mis eristub keemiliste elementide tasandist. Selliste tasandivahetuste puhul on levinud kalduvus taandada uut tasandit vanale ehk antud juhul keemiliste ühendite tasandit keemiliste elementide omale (ja seda omakorda veel eelmisele tasandile) ning öelda näiteks, et keemiliste ühendite käitumine on täielikult ära määratud keemiliste elementide struktuurist.

Evolutsioonile tundub olevat olemuslik selline jagunemine kahte suunda, tihenemisse ja nihestumisse. Erinevates evolutsioonifaasides on erinevad optimumid: kord on optimaalne tihendada antud keerukustasandit, kord on optimaalne luua uus keerukustasand. Lõimimine käib eristuva kohta ning eristumine eeldab lõimimist: kui üht keerukustasandit on piisavalt tihendatud, siis läheb eristumine „umbe“ ning on vaja luua hoopis uus keerukustasand, nihestada läbimurdeliselt uuele lõimimistasandile, mida omakorda hakatakse tihendama. Kui maailm hakkab looduma ehk kui hakkavad välja tahenema keha-tegevused ning läbivaatus vastavalt ahenema – ehk kui hakkavad tekkima isendid – siis jääb alati midagi „üle“, mida olend ei suuda oma aksiomaatikasse lõimida, isendi jaoks jääb alati mingi asümmeetria, mida ta ei suuda oma sümmeetriasse ühendada. Kehade keerustumist võibki selles kontekstis mõelda protsessina, kus isend lõimib osa välisest erinevusest, haarab osa asümmeetrilisest välisusest oma sisemisse ehk sümmeetrilisse loogikasse. Näiteks ühed „kolm“[2] kvarki ühinevad prootoniks ja teised kolm kvarki ühinevad neutroniks. Osa kvarkide vahel mõjuvast jõust jääb aga „üle“ ja selle jääkjõu varal ühinevad prooton ja neutron omavahel (raskeks vesinikuks ehk deuteeriumiks). Või näiteks aatomite tekkel ühineb tuumaga elektrone, mille arv ei pruugi kokku langeda prootonite arvuga, nii et aatom omandab elektrilise potentsiaali, olgu negatiivse või positiivse, mis „jääb üle“ ja mida hakatakse ära kasutama järgmise tasandi poolt, keemilistes isendites. Ehk kõige üldisemalt: juba ainuüksi oma eristatuse kaudu ümbrusest loob isend teatava potentsiaali, ning isendite keerustumine seisneb selles, et seda potentsiaali üha nüansseeritumalt ära kasutada, et osa sellest erinevusest olendi enda loogikasse lõimida. Ja isendite keerustumisel ei tule lõppu, sest see erinevus ei saa iial täielikult lõimitud, see potentsiaal ei saa kunagi tervenisti lahendatud või tööle rakendatud.

Protsesside kirjeldamisel on rõhutatud termodünaamika teist seadust, mille järgi korrastamatus ehk entroopia saab avatud süsteemides ainult kasvada. Selline käsitlus aga on poolik, selles mõttes et lisaks korrastamatuse kasvule võib universumis täheldada ka korrastatuse kasvu hierarhilisema ülesehitusega isendite näol. Selle peale öeldakse, et selline lokaalne korrastatus on võimalik ainult korrastamatuse kasvuga globaalsemas mastaabis. Sellest me aga näeme veelgi selgemalt selle käsitluse ühekülgsust, kuna selline korra ja korrastamatuse mõiste on üldistatud ühe ajastamise viisi, nimelt J. T. Fraseri mõistetes „eotemporaalsuse“ pinnalt – st see puudutab makroskoopilist mõõdet, suurt hulka aatomeid või molekule. Üksiku aatomi sees aga puudub termodünaamika teisel seadusel igasugune tähendus. Rääkige üksikule aatomile (või veel enam, footonile!) entroopia kasvust, ja ta naerab selle peale.

5.1.2. Uued ruumistamise ja ajastamise tasandid. Reduktsionism kui tagantjärele tarkus

Me puudutasime seda teemat juba esimeses peatükis („Isend“), kuid rõhutame siin spetsiifiliselt kehatasandite puhul üle, et ülemist kehatasandit ei saa taandada alumistele ega esikülge iseküljele. Me tõime eespool näite tasandinihkest keemilistelt elementidelt keemilistele ühenditele. Isegi paljud keemikud ei näe keemia taandamisel füüsikale muud probleemi kui lihtsalt teadmiste nappus ja rehkendusvõime nõrkus. Ometi on selline taandamine „tagantjärele tarkus“. Keemiliste ühendite maailm on meile praegu juba antud ja nüüd me saame tõepoolest näha, kuidas keemilised elemendid ja nendevahelised jõud keemilisi ühendeid põhjustavad. Aga kui me asetaksime end olukorda enne keemiliste ühendite tekkimist ehk kosmoloogilisse epohhi, kus keemilisi ühendeid veel ei eksisteeri, siis ei saaks me kuidagi neid „välja mõelda“, me ei tuleks iial selle peale, et keemilisi elemente võib üksteisega kokku liita (me muidugi ei saaks siis neid üldse veel „keemilisteks“ elementideks nimetada). Keerukustasandite lisandumine ehk keerukusnihe loob täiesti uue ruumistamise ja ajastamise viisi, mida saab eelnevast tuletada ainult „tagantjärele tarkusega“ ning mis oma tekkimise hetkel tähendas ehtsa ja taandamatu uudsuse loomist. Näiteks kui tekib keemiliste ühendite keerukustasand, siis sellega määratletakse hoopis uus ruum: kui enne olid keemiliste elementide omavahelised asetused suvalised, siis nüüd saab see rangelt äramääratud keemiliste sidemete omavaheliste nurkadega. Selline ruumieristus, mis eristatakse välja keemiliste sidemetega ja nende omavaheliste nurkade ja väänetega, on täiesti uus, ja sellele vastab ka täiesti uus ajastamisviis, milles on lõimitud keemilisse ühendisse kuuluvate elementide omaajad; keemilise ühendi omaaeg on hierarhiliselt uus keerukustasand, millel lõimitakse eelmise tasandi omaaegu, see on kvalitatiivselt uus ajastamiste vahendamine.

Mis puudutab ruumistamist, siis pole keemia füüsikaga muidugi vastuolus, aga füüsika jätab määramatuseriba, mida keemia ära kasutab: mis enne polnud kindlaks määratud, saab nüüd rangelt kodifitseeritud. Enne keemiliste ühendite tekkimist ei saa näiteks öelda, et mingi antud aatomi suhtes oleks üks aatom ühel ja teine teisel pool: kuna nende lävimine pole fikseeritud, siis selle aatomi enda seisukohalt ehk tema „omailmas“ ei saa rääkida mingitest ruumimääratlustest teiste aatomite suhtes: kõik suunad on talle ühesugused, isotroopsed. Kindlad suunad tekivad alles koos keemiliste sidemetega, nii et süsinikdioksiidi puhul võib juba küll öelda, et üks hapniku aatom on süsiniku suhtes ühel ja teine samal joonel teisel pool. Muidugi ei maksa keemiliste sidemete, nendevaheliste nurkade ja väänetega avanevat ruumi samastada meile tuttava kolmemõõtmelise ruumiga; need „suunad“ on siin laialimääritumad. Füüsikalise määramatuse kõige selgemaks näiteks keemias on isomeeria: erinevates keemilistes ühendites on samad keemilised elemendid, ent keemilised sidemed paiknevad erinevalt, mistõttu ka nende käitumine keemiliste olenditena võib olla väga erinev.

Keha pole ainult ruumistamise, vaid ka – ja isegi eeskätt – ajastamise tulemus. Kui jätkata sama näitega, siis keemiliste ühendite tasand märgib ka täiesti uue tasandi ajastamist. See on üks etapp üleminekul sellest, mida J.T. Fraser kutsub prototemporaalsuseks („eeltemporaalsus“: iseloomustab massiga mikroskoopilisi isendeid), sellele, mida ta nimetab eotemporaalsuseks („agutemporaalsus“: iseloomustab makroskoopilisi üksusi). Keemiliste ühendite maailmas koondub ka ajalisus järgu võrra piiritletumatesse suundadesse nagu ruumgi; atomaarsete ja subatomaarsete isendite „olekulained“ keskmistuvad, nii et molekuli omaaeg ei ole enam päris selline hakitud, fragmentaarne ja mürtsuv ajalisus nagu lihtsamatel isenditel. Keemilised isendid lõimivad alumise tasandi isendite omaaegu ja aeg koondub mõnevõrra selgemalt üheks vooluks ja põhjuslikkus muutub selgemapiiriliseks. Tõsi küll, keemiliste isendite endi tasandil ei saa veel vahet teha minevikul ja tulevikul, kuna keemilise isendi jaoks on üsna ükskõik, millises suunas ta areneb: siin pole „kasvamisel“ ja „kahanemisel“ vahet; energeetiliselt võib olla eelistatud suund, mida me peame kasvamiseks, või suund, mida me peame kahanemiseks, aga kuna keemilisel isendil kui indiviidil pole eesmärki, sihti, seesmist tarvidust liikuda pigem ühes kui teises suunas, siis pole kasvamisel ja kahanemisel ning minevikul ja tulevikul tema jaoks vahet.

Loomulikult on aga ülemise tasandi ruumistamine ja ajastamine seotud alumise tasandi ruumistamiste ja ajastamistega, olles nende lõiming uuel tasandil/uueks tasandiks. Selle käsitlemiseks eristasime juba 1. peatükis kolmest uurimisviisist rääkides kaht mõistet, põhjustamine ja põhjendamine. Me ütlesime niimoodi, et alumine tasand põhjustab ülemist ning et ülemine tasand põhjendab alumist. Võtame näiteks viinhappe molekuli kaks isomeeri, D ja L. Mõlemad on põhjustatud nende koostises olevate süsiniku, vesiniku ja hapniku aatomite struktuurist ega ole vastuolus nende elementide käitumisega. Ainult et nende ühisstruktuur võimaldab nendevahelisi keemilisi sidemeid asetada ruumis kahel peegelsümmeetrilisel viisil. Seda eristust ei ole võimalik füüsikalise (atomaarse) tasandiga piirdudes põhjendada, kuna see jääb lihtsalt määramatuks; see eristus saab määratletud alles keemiliste ühenduste ruumis ehk keemiliste olendite tasandil. St alles viinhappe molekuli ülemine tasand (keemilised sidemed) põhjendab nende kahe isomeeri erinevust. Ehk teisisõnu, alumine tasand jätab oma põhjustamises teatava määramatuseriba (nt. et füüsikaliselt on viinhappe molekuli keemilisi sidemeid võimalik paigutada ruumis kahel peegelsümmeetrilisel moel) ning ülemine tasand ekspluateerib seda määramatust. Isendi keerukusetasandite lisandudes muutub selline määramatus suuremaks. Ülemine tasand on alati keerukuse põhi (ning see põhi ehk uudne seostusviis nõuab alati millegi taandamatult uue leiutamist) ning alumine tasand tema põhjus.

Siinkohal muutub mõistetavaks, miks me tõime esimeses peatükis välja kolm uurimisviisi ja rõhutasime kolmanda uurimisviisi vajalikkust. Nimelt taandatakse reduktsionistlikes mudelites kas teine uurimisviis esimesele (st. ülemine tasand taandatakse alumisele) või ka kolmas uurimisviis esimesele kahele (isekülg esiküljele). Mis puudutab esimest laadi taandamist, siis me püüdsime näidata, et alumise tasandi poolne põhjustamine on ainult üks pool isendi kehatasandite kirjeldamisel ning nõuab oma teise poolena ülemise tasandi poolset põhjendamist.

Mis puudutab teist laadi taandamist, siis sellised reduktsioonid on jällegi ühekülgsed, kuna uurivad ainult esikülge, jättes tähelepanuta isekülje. Sellistes taandamistes ei paigutata iseennast vaatlejana nende olendite endi positsiooni (nende iseküljele) ja kosmoloogilise keerustumisprotsessi sisse, vaid jäädakse sellest väljapoole ja asetatakse ennast juba keerustumisprotsessi lõppu (st. sinna, kuhu ta on praeguseks välja jõudnud), ning käsitletakse kogu eelnenud protsessi meie (st. inimeste) omailma seisukohalt, meile omaste ilmnemisviiside järgi – “jumala” vaatepunktist. Ja siis räägitakse süüdimatult, justkui neljamõõtmeline aegruum oleks kogu aeg olemas olnud, samas kui see on miljardite aastate pikkuse arengu tulemus, märkides ühe väga keerulise isendi (inimese) omailma ruumistamise ja ajastamise vormi. See on oma omailma ajas tagasiprojitseerimine, „tagantjärele tarkus“, mis on ära unustanud, mida kõike selline vaatepunkt tegelikult eeldab. Kui me neid eeldusi uurime, siis näeme, et see eeldabki inimese omailma, mida enne inimese tekkimist juba määratluse järgi olemas olla ei saanud. Kui me nüüd – kooskõlas kolmanda uurimisviisiga – püüaksime ennast tegelikult kujutlusvõime pingutusega asetada keerustumisprotsessi mingisugusesse etappi, siis poleks meil mingisugust võimalust ette näha, millised saavad olema edasised keerukustasandid.

Kokkuvõtteks: kehade keerukuse kasvades luuakse ehtsalt ja taandamatult uusi tasandeid, uusi ajastamise ja ruumistamise viise. Nende tasandite tekkimine käib kahel moel: aegamisi ühel tasandil (tihendus) ja järsult uuele tasandile (nihe). Eelnevalt me juba ennetasime keemiatasandi käsitlust, aga järgmises peatükis (6. peatükk „Kujunemine“) käsitleme ülevaatlikult kõiki selle arengu olulisemaid etappe. Seni jätame meelde mõisted tihenemine, nihe, põhjustamine, põhjendamine, määramatuseriba, ruumistamine ja ajastamine.

5.2. Omakeha ja teise keha

5.2.1. Sise- ja välispoliitika. Mälutoed ning sisend/väljund

Kehade keerustumine ja hierarhiatasandite lisandumine nendes tähendavad ühtlasi, et nad saavad selgemini eristatud oma ümbrusest ning et selles ümbruses eristuvad aredamini teised kehad, kellega ta läbi käib, ehk tema „paarilised“. Ehk teisisõnu, hierarhiliste kehade väljatahenemisega tekib ühtlasi ka nende kehade kõrvutuvus teiste kehadega. Jõud eristuvad omakehaks ja teisekehaks. See tähendab, et isend on kaasatud olemuslikku duaalsusse: tema oma keha ja teiste kehad, seesmus ja välisus, „sisepoliitika“ ja „välispoliitika“. Hierarhiline keha ja sellele vastav läbivaatus tähendavad olemuslikku piiritlemist oma ja võõra vahel; kõige lihtsamate (st. vähima hierarhiatasanditega kehadega) olendite puhul on see piir hägus, aga hierarhiatasandite lisandudes muutub ta üha selgemaks, sest mida mitmekesisemalt on organiseeritud olendi seesmus, seda liigendatum on ka tema välisus ning piir nende kahe vahel aredam. Saab piiritletud n-ö „oma kamp“ (oma keha), kes eristab end ümbritsevast seda jõulisemalt, mida huvitavam neil isekeskis on.

Niisiis on isendil loomuldasa kaks nõudmist: ühest küljest hoida omaenese keha ja individuaalsust ning teisest küljest läbi käia ümbrusega. Isend läbivaatab talle ilmnevat ümbrust („omailma“) ja oma keha, ning see tingib infovahetuse ühest küljest omaenda keha sees ja teisest küljest ümbrusega („sise‑“ ja „välispoliitika“). Need kaks süsteemi on omavahel tihedalt seotud ja tingivad teineteist vastastikku. Need on sageli vastandlike kalduvustega: kalduvus ennast maksimaalselt stabiliseerida versus kalduvus maksimaalselt paindlikult kohaneda välisega. Seetõttu peab isend alati leidma mingi tasakaalu nende vahel, kusjuures see tasakaal on olemuslikult püsitu ja nõuab alati kohendamisi, proovimisi, uusi katsetamisi (antud organiseerumistasandi võimalusi mööda). Iseloomulik on see, et mida keerukamaks muutub keha, seda spetsialiseeritumaks muutuvad ka need infovahetuse süsteemid. Kui elu-eelselt on nad vähe või üldse mitte eristatud, siis elu teostatud nihkega joonistuvad need loogilised suhted ümbrusega paremini välja.

1) Sisepoliitika. Kui individualiseeritud isendi keha keerukus on suhteliselt madal, siis saab ta vahetult oma keha elemente läbivaadata ja see käib „jõududeks“ või “vastasmõjudeks” nimetatud läbikäimiste kaudu (nt. tugev või elektronõrk vastastikmõju). Kui isendi keha keerukus ületab teatud taseme, vajab ta spetsiaalseid üksusi keha ehitamiseks ja juhtimiseks, mälutugesid. Niimoodi eristuvad elusolendites erilised sisepoliitika mehhanismid, mis tegelevad kehaloomega (geneetilise koodi lugemine ja tõlkimine), ning hiljem tekib veel teisi mälutugesid (närvisüsteem ja aju, kiri, elektroonika). Mälutoed võimaldavad säilitada ja taasluua keha erinevate osade vastastikuseid keerulisi seoseid, sest keerukas ühtelõimitud keha nõuab erinevate protsesside omavahelist ajastamist ja erinevate kehaelementide koordineerimist.

2) Välispoliitika. Ükski olend pole täielikult ümbrusest ära lõigatud, vaid temasse suubuvad ja temast väljuvad pidevalt jõud ning mõjutused. Välispoliitika on alati kahesuunaline, „sisend“ ja „väljund“. Keerukam keha tähendab ka mitmekesisemaid lävimisi ümbrusega, nii et ta võtab vastu rohkemat ja edastab rohkemat. Isendi keha kujutab ennast määramatusetsooni, mis on lihtsate isendite puhul tagasihoidlik, ent mis keerukamate olendite juures aina kasvab. Välisus tähendab olendi jaoks teisesust, asümmeetriat, erinevust ning mida peenem on jõudude sissevõtmise ja väljaandmise mehhanism, seda peenemalt saab seda erinevust ära kasutada, seda suuremaks saab muuta olendi määramatust ehk vabadust, kuna igale sissetulevale jõule võidakse reageerida üha rohkemate võimalike väljaantavate jõuavaldustega.[3] Või teisipidi öeldes, avaldades välisuses oma jõudu, suudetakse vastuseks tulevaid muutusi peenemalt analüüsida ning vastavalt ka oma edasist tegutsemist nüansseeritumalt suunata. Lihtne isend annab saadud mõjusid edasi minimaalse viivitusega ja minimaalse teisendusega; keerukama isendi puhul kasvab võimalik viivitus vastusega ning kasvab ka teisenduste hulk ja määr. Nii et keerukam keha saab olla ümbritseva poolt mõjutatud rohkematel viisidel ja ta võib neid ise mõjutada rohkematel viisidel kui lihtsam isend.[4] Keerukamatel isenditel (eeskätt alates meeleolendeist) eristub välispoliitika omakorda sisevälisuseks (oma liik või grupp) ja välisvälisuseks (ülejäänu) ning keerukuse kasvades suureneb eristuste hulk veelgi (korreleerudes sisemise keerustumisega).

Siinkohal tasub rõhutada, et isend pole mingi esmane antus, mis kõigepealt asetatuna hakkaks seejärel ümbrusega lävima. Esmalt on antud eristumine ehk jõud (vt 3. peatükk „Jadad“ ja 4. peatükk “Vägi”), mida maailma loomise hetkel hakatakse klombistama ning mis klombistamise tagajärjel saab ühtlasi piiritletud erinevateks kehadeks. See tähendab, et loov tegevus käib isendi ja tema ümbruse piiril, nii et ühele poole tekib tema „seesmus“ ja teisele poole tema „välisus“ – nagu Uexküll näitab, pole isendi välisus talle vähem iseloomulik kui tema seesmus. (1) Isendi keha seesmus on teatav hulk läbivaadatud elemente, mis on tema „omad“ ning mis „on“ isendit; ning teatud keerukustasandist alates hakkavad seda seesmust organiseerima, haldama ja stabiliseerima spetsiaalsed mälutoed (nt DNA, sünapsid, kirjutised). (2) Isendi keha välisus on tema iseloomulik „omailm“ ehk välisuse osa, mis evib talle tähenduse ja mida ta püüab mingil määral hallata. Välisus kujutab isendi jaoks alati mingit pinget ja oma välispoliitikaga, mõjude sissevõtmise ja väljaandmisega, püüab isend seda jõudumööda stabiliseerida ja hallata. Isend on oma piiril ning isendi keerustumine tähendab selle piiri kurdumist, voltumist, sopistumist, nii et ühelt poolt muutub jõudude sissevõtmine ja väljastamine mitmekesisemaks, mis nõuab teiselt poolt ka keerukamalt organiseeritud seesmust. Isendi piirilt lähtub keerustumine nii väljapoole (lävimine ümbrusega) kui ka sissepoole (sisestruktuur).

5.2.2. Isendi sisepoliitika

Isendi „sisepoliitikat“ saame lihtsamate olendite puhul vaadelda eeskätt tema keha kooshoidvate jõudude kaudu (tugev ja elektronõrk vastasmõju), mis on aga ühtlasi ka jõud, millega isend ümbrusega lävib („välispoliitika“). Keerulisemate olendite puhul eristuvad spetsiaalsed mehhanismid keha reguleerimiseks, mälutoed (nt. DNA, aju, kiri).

5.2.3. Isendi välispoliitika

Isendi „välispoliitika“ kirjeldamiseks toome välja mõned parameetrid, mille järgi seda vaadelda: (1) osapoolte lävimisjõu muutumine (kasv/kahanemine), (2) ajaline kestus (lühiajaline/püsiv), (3) kohtumise vahemaa (lähedane/kauge), (4) kohtumise variatiivsus (suur/väike). Need on kvalitatiivsed parameetrid ning nende absoluutväärtus sõltub isendi keerukusastmest.

5.2.3.1. Lävimisjõu muutumine

Isendit iseloomustab teatav iseloomulik lävimisjõud, st. see, kui palju ja milliseid mõjutusi ta suudab taluda ning teostada. See jõud võib varieeruda mingis vahemikus, kord kasvades ja kord kahanedes. Lihtsuse mõttes võtame kaks läbikäijat, „isend“ ja „paariline“, ehk edaspidi „A“ ja „B“. Nende lävimisjõud võib kohtumise tagajärjel kas kasvada, kahaneda või jääda samaks, ehk siis isendi jaoks on tegemist vastavalt „positiivse“ ehk, „negatiivse“ ja „neutraalse“ (kasuliku, kahjuliku ja ükskõikse) kohtumisega. Mõlema osapoole lävimisjõu kasvamine ja kahanemine on skaala, kus võib põhimõtteliselt eristada lõputult palju erinevaid astmeid, aga siinkohal huvitab meid eeskätt kohtumise dünaamika, st. kas teojõud kohtumise tagajärjel hakkab kasvama, kahanema või jääb samaks, ja mitte niivõrd selle muutuse kvantiteet. Sel moel võib loogiliselt eristada kuut erinevat loogilist võimalust üheksa lahendusega[5]:

1) ++ Nii A kui B lävimisjõud kasvab ehk mõlemale osapoolele kasulik kohtumine. Näiteks kahe keemilise elemendi ühinemine keemiliseks ühendiks; kahe elusolendi mutualism, sümbioos

2) +- Kas A lävimisjõud kasvab ja B oma kahaneb või vastupidi, ehk ühele osapoolele kasulik ja teisele kahjulik kohtumine. Näiteks kisklus, parasiitlus. Mõnede teadlaste arvates eluslooduse mutualisminäited (++) koosnevadki tegelikult kahest +- suhtest, kus mõlemal pluss kaalub üles miinuse (Begon, Townsend, Harper 2006: 381).

3) +0 Kas A lävimisjõud kasvab ja B oma jääb samaks või vastupidi, ehk ühele osapoolele kasulik ja teisele ükskõikne kohtumine. Näiteks kommensalism. Siin ja edaspidi on nullmärgilised kohtumised problemaatilised, sest kuivõrd need nende kahe olendi jaoks siis üldse kohtumised on? Ja võib-olla me lihtsalt ei oska märgata või tuvastada nende positiivset või negatiivset mõju isendile? Siiski vähemasti praktilises kasutamises tundub olevat kasulik opereerida ka nullmõjuga.

4) -0 Kas A lävimisjõud kahaneb ja B oma jääb samaks või vastupidi, ehk ühele osapoolele kahjulik ja teisele ükskõikne kohtumine. Näiteks kui jalutaja astub sipelga surnuks. Amensalism.

5) -- Nii A kui B lävimisjõud kahaneb ehk mõlemale osapoolele kahjulik kohtumine. Näiteks duellandid tapavad teineteist. Või peremeesorganism hukkub parasiidi tegevuse tõttu, ilma et viimane jõuaks edasi levida.

6) 00 Nii A kui B lävimisjõud jääb samaks ehk mõlemale osapoolele ükskõikne kohtumine (Kullil “neutralism”). See on taotluslik mittekohtumine, näiteks kui erinevad liigid valivad erinevad ökoloogilised nišid, et mitte üksteisega konkureerida. St mittekohtumine pole siin sisutu ja juhuslik, vaid tähenduslik ja taotluslik.

Me näeme, et enamik näiteid on bioloogia vallast (neid saaks hõlpsasti tuua ka keeleolendi kohta). Lihtsamate isendite puhul on üldse problemaatiline rääkida lävimisjõu kasvamisest või kahanemisest või sellest, et kohtumised oma paarilistega neid kuidagi „rõõmustaksid“ või „kurvastaksid“ (vt. 5.4.). See on ka arusaadav, sest Fraseri mõistes biotemporaalsusele eelnevalt ei ole olemas ajasuunda, mis tähendab, et näiteks keemiline („eotemporaalne“) isend on ükskõikne oma „edasise“ muutuse suhtes, nii et ta ei saa selle üle kurvastada ega rõõmustada ning ühtlasi on problemaatiline rääkida tema lävimisjõu kasvamisest või kahanemisest kohtumiste mõjul. Ent tundub, et kui näiteks kaks aatomit ühinevad keemiliseks ühendiks, siis see on neile energeetiliselt soodus ehk n-ö „mõnus“, ning keemilise ühendi lahtirebimine väliste füüsikaliste jõudude mõjul oleks „ebamõnus“. Ehk et keemilise ühendina nad suudavad üheskoos rohkemat ja on sõltumatumad kui eraldi. Kuigi elueelsete kehatasandite puhul on selliste eristuste tegemine problemaatiline, postuleerin, et nihestumine kõrgemale kehatasandile on olenditele omavahelises läbikäimises positiivne ja kasulik ning lõhestumine madalamale kehatasandile on negatiivne ja kahjulik. See pole seda ehk nende olendite jaoks, aga see saab olema seda olnud kõrgema kehatasanditega olendite jaoks.

5.2.3.2. Kestvus

1) Liikuv, lühiajaline. Kohtumine kas laguneb laiali nagu „00“ kohtumises või siis variseb kokku nagu äärmuslikel „+-“ ja „--“ juhtumitel (üks hävitab teise või mõlemad hävivad).

2) Püsiv, pikaajaline. Kohtumine kestab muutumatuna määramatu hulga aja. Näiteks aatomitekooslus kivitükis.

3) Poolliikuv/poolpüsiv. Näiteks elusolendi ainevahetus, mille abil elusolendi kehas püsib kogu aeg enam-vähem stabiilne elementidehulk, aga mille abil neid elemente ühest otsast juurde hangitakse ja teisest otsast kõrvaldatakse.

Kui kohtumine on täiesti juhuslik, siis ei teki sellest mingit kõrgema tasandi keerukust. Kui kohtumine on jäigalt püsiv, siis kohtumine ei varieeru ja keerukus ei kasva. Kõige suuremat keerukust luuakse vahepealt, poolpüsivas kohtumises-vahekorras, milles säilib isenditevahelise läbikäimise variatiivsus, ilma et see oleks puhtjuhuslik. See, mis siin loeb, pole ajaline kestus kronoloogilises mõttes, vaid läbikäimise kestuse suhe läbikäivate olendite omaaegadega ja nende ajavormiga.

5.2.3.3. Vahemaa

1) Maksimaalne. Kohtumise vahemaa maksimumiks on „00“ tüüpi läbikäimine ehk vältimine. Sealt edasi laguneb kohtumine hoopis laiali omavahel mittesuhtlevateks omailmadeks (nii et suhtlus käib ainult kaudselt mingi suurema terviku kaudu).

2) Minimaalne. Kohtumise vahemaa miinimumiks on kohtumiseruumi kokkuvarisemine, „liiga lähedale minemine“, nagu see on äärmuslikes „+-“ ja „--“ tüüpi kohtumistes (üks hävitab teise või mõlemad hävivad).

3) Vahepealne, paras. Mitmesugused „++“ tüüpi ja mahedad „+-“ tüüpi kohtumised, kus olendid püsivad mingil kohtumise vahemaal, nii et see ei lagune laiali ega varise kokku.

Kohtumine tähendab seda, et pole tegemist ükskõikse kõrvuti-olemisega, vaid et kohtujad on koos mingil vahemaal, kus nad on üksteisele paarilised. St nad ilmnevad üksteisele ja olend võtab kohtumise „enda peale“, oma läbivaatusalasse, nii et see moodustab selles teatava probleemi. Probleemi võib ära lahendada, nii et see olendi stabiilsust ja sisesümmeetriat enam ei häiriks (laialilagunemine või siis kokkukukkumine: kõnnin minema või panen nahka) või siis leiutatakse uus aksiomaatika, uue „vahe“ „maa“, mis võimaldab teda jätkuvalt üleval hoida (kohtumise hoidmine). Küsimus on siin selles, kuidas hoida „parajat kaugust“. Kui vahemaa läheb liiga suureks, siis kaob kontakt; kui see kahaneb liiga väikeseks, siis pole samuti kontakti ning keerukus mitte ei kasva, vaid kahaneb (ühtlustumine). Teisega parajal vahemaal asumine, probleemis püsimine, kohtumise hoidmine, suurema keerukuse loomine – kõik see käib selle kaudu, et püsitakse parajal kaugusel ja hoitakse kontakti, langemata sellest välja ega sisse. Niimoodi moodustavad osapooled üheskoos keerulisema süsteemi, loovutades osaliselt oma individuaalsust (vt. 5.3) ning toimub intensiivne lävimine piiril.

5.2.3.4. Variatiivsus

1) Maksimaalne (juhuslikkus). Võib tunduda, et variatiivsuse maksimumiks on täiesti juhuslik ja reeglistamata kohtumine. Näiteks kui aatomil pole valentselektrone (nt. inertgaasid), siis nad teiste aatomitega harilikult kindlaid ühendusi ei moodusta, nii et nende kohtumised jäävad määramatult variatiivseks. Ometi ei loo sellised kohtumised keerukust, sest ükski kohtumine ei tee vahet, ei loo midagi reaalselt uut, olulist.

2) Minimaalne (äramääratus). Kui saab kohtuda ainult mingi(te) kindla(te) paarilis(t)ega. Sellise kohtumise informatiivsus on väike. Näiteks nagu Uexkülli tihtipruugitud näites valib puuk ümbritsevast välja ainult kolm sorti ärritit, millele ta reageerib.

3) Vahepealne. Kohtumised on kõige mitmekesisemad siis, kui nad pole ei täiesti juhuslikud ega täiesti äramääratud, vaid kui nad on vahepealsed. Näiteks kui keemilise element pole „ükskõikne“ teiste suhtes ega aheldatud ühe paarilise külge, vaid kui ta võib kohtuda mitmel moel ja mitmete paarilistega. Küsimus on jällegi erinevustes, mis teevad erinevust: maksimaalse variatiivsuse ehk juhuslikkuse puhul üksikud kohtumised ei tee mingit erinevust, kuna puudub reegel, mis neid ühendaks, nii et nad lagunevad laiali, jälgi jätmata. Minimaalse variatiivsuse puhul jällegi ei ole erinevust, kuna kohtumine on kogu aeg ühesugune, ehk kohtumist õigupoolest polegi, või see on lahja. Keha teojõu määratleb eeskätt see, kui paljude erinevate paarilistega ta suudab läbi käia, ja selleks peab olema suur variatiivsus, mis peab samas olema kuidagi ühte lõimitud. Astmelise keerustumise puhul on võimalik, et üks kohtumisliik kivistub (nt. hulk biokeemilisi reaktsioone elusolendi kehas), selleks et avada uue tasandi variatiivsust, mis “teeb” veel jõulisemat eristust (nt. elusolendi käitumine).

5.2.4. Kokkuvõtteks

Paarilisega kohtumist võib tõlgendada kahe erineva kalduvuse koostoimena: ühest küljest on olendi püüdlus seesmise sümmeetria, stabiilsuse poole ning teisest küljest on tema ebapüsiv, pingeline vahekord ümbritsevaga. Kui olend kohtub paarilisega ehk asub teatavas asümmeetrilises olukorras, siis on esiteks võimalik, et see asümmeetria kaldub kaduma kas kokkuvarisemise või eemaldumise moel. Niimoodi keerukus kas püsib antud tasandil või langeb. Teiseks aga on võimalik, et see asümmeetria saab hoitud, et püsitakse kohtumise vahemaal ning et kohtumine omandab piisava konsistentsi ning et see saab ise kõrgema tasandi sümmeetriaks (kehaks, isoleeritavaks süsteemiks).

Kohtumise ajalis-ruumiline “parajus”, mis loob suurimat mitmekesisust, võib jätta mulje, justkui oleksid ette antud piirtingimused, mille vahel see võimalik on. Tegelikult piirtingimused pigem omandavad sellise tähenduse kohtumise vahemaal ja loovas läbikäimises, mille loogika tekitab ka sellised piirid, loob piirid tähenduslikena.

5.3. Tuum- ja ääreteadvuse eristamine

5.3.1. Teadvuse sõõrid. Uued ruumistamise ja ajastamise režiimid uues tuumteadvuses

Tegutsemisele vastab selle tegutsemise läbivaatamine ning kehale kui Algse Jõu/Teo teatava järgu kokkutõmbele vastab teadvus kui Algse Läbivaatuse ahenemine sellele kehale. See on isendi oma- ehk tuumteadvus. Nõnda nagu evolutsiooni käigus tõmmatakse kokku üha uusi kehatasandeid, samamoodi eristub ka läbivaatuses üha rohkem läbivaatuse- ehk teadvusesõõre[6]. Mis siis toimub, kui nihkeliselt eristub uus kehatasand? Uus läbivaatusesõõr ehk uue tasandi isendi tuumteadvus lõimib alumise tasandi läbivaatused kokku üheks koondmuljeks. St ta ei vaata läbi alumise kehatasandi iga sündmust eraldi, iga alumise läbivaatuse teisendust omaette, vaid tõmbab need ühtekokku. See tähendab ühtlasi, et uus tuumteadvus ei ole mõjutatud igast alumise kehatasandi läbivaatusest eraldi, vaid alles nende kogumist, ning harilikult nõuab tuumteadvuse teisendus seda, et oleks kuhjunud mingisugune kindel hulk alumise tasandi sündmusi, mis ületavad teatava kriitilise läve, teadvuseläve. Tuumteadvus on „allpoolsest“ või „ääremaast“ eristanud teatava lävendiga, piiriga. See tähendab, et uue tuumteadvuse omaajaline ja omaruumiline toimimistasand on kõrgem, nii et ta läbivaatab rohkemaid ja keerukamaid elemente ning tema tegutsemisrütm on keskeltläbi aeglasem. Kuid põhiline ei ole mitte selle rütmi kiirus iseenesest, vaid veelgi olulisem on see, et kasvab ajaline diapasoon, st. uues tuumteadvuses on erinevamate kiirustega ajastamisrežiime, rohkem „käike“, ta on liigendatum.

Võib eeldada, et prootoni ja neutroni „taktsagedus“ on keskeltläbi aeglasem kui kvarkidel, aatomituumal keskeltläbi aeglasem kui prootonil ja neutronil, molekulil keskeltläbi aeglasem kui aatomil jne. Või võtame näiteks signaalide vahetamise elusrakus kaaliumi ja naatriumi ioonide vahendusel. Ilmselt mõjutab harva raku sisekeskkonda üksiku iooni sissetulek või väljaminek (ning võib eeldada, et see ei tähenda ka mingit muutust tema „tuumteadvuses“), vaid harilikult alles see, kui rakumembraani on ühes või teises suunas läbinud mingi kriitiline hulk ioone. See tähendab, et raku tuumteadvuses akumuleeritakse kõigepealt mingi hulk alumise tasandi sündmusi, ning tuumteadvuse muutus toimub teatava viivituse järel, kui saab ületatud vastav kriitiline lävi, teadvuselävi, mis on seotud mingi väärtuse või tähenduse teisenemisega isendi jaoks. Teoreetiliselt võiks see lävi saada ületatud ka üheainsa alumise tasandi sündmusega (ehk antud näitel üksiku kaaliumi- või naatriumiiooni liikumisega läbi rakumembraani), aga harilikult on see lävi kõrgem. St esialgu kogutakse kokku, „akumuleeritakse“ mingi hulk alumise tasandi sündmusi mingi ajavahemiku vältel, ning alles siis toimub tuumteadvuse muutus. Eeskätt võimaldab selline kokkukogumine ja akumuleerimine saada globaalse mulje oma kehast ja ümbrusest, ning mida keerulisem on keha, seda liigendatumad on ka need kogumise viisid (selle krooniks on imetajate ja mõningate teiste oleste kõrgelt eristunud meeled, nii välis- kui omatajuks). Isendi keerustudes saab võimalikuks ka tema „lävede“ mitmekesistumine. Looduse loomine ehk Maailma tekkimine tähendab ajastamiste kontekstis seda, et algse absoluutse kiiruse (valguse kiirus) sees tekivad aeglustused. See käib koos kehade tahenemisega (valguse kiirusega saab liikuda vaid massita osake; kõik „tahedamad“ kehad nõuavad aeglasemaid kiirusi). Iga kehahierarhia tähendab ajastamise kokkutõmbamist ja mida kõrgema tasandi kokkutõmbega on tegemist, seda rohkem liigendatakse, kodeeritakse algset määramatuseriba ehk seda rohkemad ajastamise viisid saavad võimalikuks.

5.3.2. Ääreteadvuse väljasurumine. Läbivaatuse ahenemine ja tähelepanu liikuvus

See tähendab, et uus tuumteadvus on ahtam kui eelmised tuumteadvused, mis nüüd ääreteadvuseks surutakse. Iga isendi keha põhjas on Algne Tegu ehk Jõud, millele vastab täielik Läbivaatus, aga iga kehatasandi eristudes ehk välja tahenedes sõelutakse alumisest tasandist välja ainult teatud tunnused, seda üldistatakse, sellest võetakse mingi koondmulje, milles on ühtlaseks, ühtesulanduvaks taustaks ehk ääreteadvuseks tõrjutud suurem osa alumise tasandi väikestest sündmustest. Nõnda näiteks ei ole loomal aimu iga oma üksiku raku tegutsemisest, vaid ta võtab neist välja ainult väga suuri üldistusi: „kõht on tühi“, „nüüd on valus“ jne., millest igaühes mängib kaasa tohutu hulk alumise tasandi sündmusi. Selles mõttes on tuumteadvus ahtam.

Koondmulje võtmine tuumteadvuses ning arvutute väikeste sündmuste ühte sulatamine ääreteadvuseks käib korraga. St. läbivaatuse liigendumises evolutsiooni käigus on põhiline üha aredamalt eristuvate sündmuste tekitamine tuumteadvuses ja ülejäänu surumine ääreteadvusse üha homogeensemate ja ühtesulanduvamate sündmustega. St. põhiline on piir tuum- ja ääreteadvuse vahel, ja see piir muutub keerulistumise käigus üha aredamaks ja tugevamaks (amööbil pole mingeid „alateadlikke komplekse“, kuna tema „üla‑“ ja „alateadvus“ pole nii aredalt eristatud ja nende vahel käib liiklemine lihtsamini kui näiteks inimese tuum- ja ääreteadvuse vahel).

Ma tahan veel kord rõhutada mõlema suuna aktiivsust ja jõulisust: (1) nii uuele tuumteadvusele omaste areduste eristamine (2) kui ka talle vastava ääreteadvuse ühtesulandumise ühetaolisus. St. mida liigendatum läbivaatus, seda jõulisemalt on ääreteadvus äärele eristamatusse surutud, seda suuremat „pingutust“ see nõuab. (Mõtlemine oleks võimatu, kui me oleksime teadlikud kõigist oma keha orgaanilisist sündmusist – vt. „Moraali genealoogia“ 2. ptk). Nii et kui läbivaatuse liigendumist võib kirjeldada aktiivse märkamisega (luuakse uue tasandi üksused, mida isendil märgata on vaja, uusi „märke“), siis ühtlasi tuleb seda kirjeldada ka aktiivse „unustamisega“ (hulk alumise tasandi väikesi sündmusi). See kehtib nii alumise tasandi sündmuste kohta kui ka sama läbivaatussõõri sisude kohta: mida keerulisem isend, seda jõulisemalt peab ta „unustama“ oma eelmisi seisundeid, et tõhusalt märgata praegu olulisi ja peatselt teostuvaid sündmusi. St kuna keerulise isendi tuumteadvuse sisud on mitmekesisemad, siis varitseb teda oht neisse kinni jääda, nende lummusse langeda, mistõttu saab vajalikuks aktiivne ja jõuline mineviku väljatõrjumine ehk unustamine. Muidugi ei ole unustamine iialgi täielik, minevikusündmused ei saa jäägitult minema pühituks, vaid lihtsalt lakkab nende käesolev toimivus, ent nad jäävad alles ja ootama sobivat juhust, millal jälle kätte jõuda, aitamaks lahendada mõnd praegust sündmust.[7] St vaimse tervise jaoks on vaja unustamist, kuid mitte päris täielikku amneesiat, vaid teatavat hooletust mineviku suhtes: mitte et minevikku jäägitult ära kaotada, vaid et mitte tema külge liialt kinni jääda.

Uuele kehatasandile vastav tuumteadvus on ahtam kui eelmiste kehatasandite oma, st. temas eristatakse jõulisemalt tuuma ja äärt. Ning äärele tõrjutud eelmise sõõri omateadvused on uue tasandi jaoks segasemad kui eelmise tasandi enese jaoks, või hoopis ära unustatud. Näiteks seda, mis hundil vastaks männi omateadvusele, teab hunt palju ähmasemalt ja halvemini, kuna ta on oma tähelepanu koondanud kitsastesse omateadvuse lõikudesse. Selles mõttes on hunt rumalam kui mänd, „kitsarinnalisem“ – ja seda võib öelda kõigi kõrgemate keerukustasandite kohta, et nad on rumalamad kui madalama keerukustasandi olendid. Teisalt aga võidavad nad omateadvuse ahenemisega oma teadvusele suurema liikuvuse. St. hunt on oma ahtamas teadvusesõõris liikuvam kui mänd. Hunt on männist kitsarinnalisem, ent terasem. Ta on rumalam, ent oskab oma tarkusenatukest paremini ära kasutada. Kuna uues tuumteadvuse sõõris tuleb opereerida mitmekesisemate ruumistamise ja ajastamise režiimidega, siis on vastav läbivaatus ehk teadvus mobiilsem, liikuvam. Ahtamal tuumteadvusel on rohkem „käike“. Kui me tuleme tagasi rakunäite juurde, siis ta on „rumal“ üksikute ioonide liikumise suhtes, kuid ta võimaldab erinevaid teadvuselävesid, st. ta saab sätestada erinevaid piire, mille ületamisel toimub temas muutus (nt. kas ta „märkab“ ühe iooni membraaniläbistamist või kümne, saja, tuhande, …; saab erinevatest gradiendimuutustest kombineerida liitmärke: vt. Bruni, jne.), kodifitseerides ja üledetermineerides niimoodi välisusega läbikäimist. Isegi kui need teadvuseläved on näiteks raku puhul üsna muutumatud, nii et ta ei saa neid ise volilt ümber tõsta, siis keerukamate olendite puhul on selge, et ta saab ka neid lävesid vähemasti teatud määral ise sättida: näiteks kui ma keeleolendina keskendun mingile asjale, ütleme haamrile, ja pööran talle tähelepanu, siis mu tähelepanulävi alaneb ja ma hakkan selles objektis märkama rohkemaid üksikasju, näen näiteks haamri pea metallis kriimustusi, tema puidust käepidemes sooni, plekke jne. Samas võin ma valida ülevaatlikuma läbivaatustasandi, kus tähelepanulävi on kõrgem ja kogu haamer sulandub ühte üheksainsaks peaaegu märkamatuks vahendiks, millega ma naela seina taon, nii et ma ei märka temast mingeid eraldi üksikasju (Heidegger 1993).

5.3.3. Individuaalsuse loovutamine

Seda võib kirjeldada ka alumise tasandi isendite poolt individuaalsuse loovutamisega ehk uue tasandi individuaalsuse loomisega, mida võib kirjeldada mõistega „kurnamine“ selle sõna mõlemas tähenduses: 1) ekspluateerimine, ärakasutamine; 2) väljasõelumine. Nende kahe aspekti erinevus saab relevantseks alles väga keerukate isendite puhul, kuid põhimõtteliselt kehtivad need mõisted iga tasandi läbivaatuse puhul. Nõnda võib ütelda, et kolm kvarki loovutavad osa oma individuaalsusest, moodustades ülemise tasandi keha (nt. „prooton“), millele vastavasse tuumteadvusse kurnatakse alumise tasandite sündmusist teatav koondmulje. Ning teisipidi: moodustuv uue tasandi keha ja uus tuumteadvus (tahenev keha ja ahenev teadvus) kurnavad alumise tasandi sündmusi ja elemente oma eesmärkide jaoks. Nt et prooton ühineb kvarkidevahelise tugeva jõu jääkjõu abil neutroniga aatomituumaks, st. prooton „kasutab ära“ alumise tasandi sündmusi interaktsioonideks, kus ta osaleb tervikindividuaalsusena, prooton neutroniga.

Selliste väga lihtsate isendite puhul pole kahel kirjeldusviisil, kahel retoorikal suurt vahet. Ent keerukate isendite puhul saab see juba oluliseks. Näiteks keeleolendi puhul tundub küll kohati, et keelevahekord võib isegi julmalt meelevahekorda ekspluateerida, taotelles oma eesmärke ja hoolimata meelevahekordsetest eesmärkidest, või õigemini, võttes üle meelevahekordsed jõud ja rakendades need hoopis oma eesmärkide teenistusse (Freudi järgi on kogu kultuur üles ehitatud sugutungi sublimeerimisele, st. kultuur võtab osa seksuaalenergiast ja kodeerib selle omatahtsi üle – „intsestikeeld“). Mõtelgem kasvõi suurriikide moodustumisele Viljakas Poolkuus, Indias, Hiinas või Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, millega kaasnes alati suur hulk julmust, orjatööd ja tapatalguid, st. meeleliste kehade piinamist (rääkimata varasematest väiksemamastaabilisest piinamisest initsiatsioonides jne.). Siis keelevahekord polekski justkui enam meelevahekordsete olendite kooperatsiooni tulemus, vaid iseseisev tasand omaenese huvidega, mis võib vabalt pöörduda (ja alati mingil määral pöördub: psühhoanalüüsi „sümboolne kastratsioon“, nom-de-père[8]) meelelise keha vastu.[9] St tuumteadvus võib teataval keerukustasandil saavutada kaunis suure autonoomia. Loomulikult ei saa ta end eraldada oma ääreteadvusest ega alumistest kehatasanditest, ja eraldatuseillusioon võib kaasa tuua kahjulikke tagajärgi isendi terviku ja tervise jaoks. Selle juurde aga tuleme lähemalt hilisemates peatükkides.

Uut tuumteadvust lõimides peavad alumise tasandi isendid loovutama osa oma individuaalsusest, aga see loovutamine peab püsima parajas vahemikus. Sest on selge, et kui kasvõi üks osapool kaotab täielikult oma individuaalsuse, siis mingit uue tasandi tuumteadvust ei moodustu. Näiteks kui ma tapan sea ja ta nahka panen, st. hävitan tema individuaalsuse, siis me üheskoos mingit uue tasandi tuumteadvust ei moodusta. Küll aga siis, kui inimene kodustas sea, oli see üks oluline etapp uue tuumteadvusesõõri moodustumises. St kui inimene ja siga loovutasid osa oma individuaalsusest (inimene määratles end vahekorras sea või mõne teise koduloomaga, ja too koduloom määratles end vahekorras inimesega, tahes-tahtmata). Muidugi on nende individuaalsuse loovutamise määr ebavõrdne, olles kodulooma eellaste puhul suurem kui varaste inimeste puhul, ent siiski ei kaotanud ka nood koduloomad oma individuaalsust – ja kuigi meile tundub, et inimene kurnab jõhkralt koduloomi omis huvides, siis põhimõtteliselt võiks rääkida ka ümberpöördult, et hoopis koduloomad on inimest ära kasutanud oma levimise ja püsimise huvides, sundides inimest võitlema koduloomade vaenlaste vastu, hoolitsema koduloomade eest jne.[10] St koduloomade kui liigi seisukohalt on vähemasti seni „sümbioos“ inimesega kindlasti soodus olnud (piisonid on peaaegu hävinud, aga lehmad lokkavad igal mandril peale Antarktika[11]).

5.3.4. Kõrvutuvuse loome

Keerukama isendi tuumteadvus peab opereerima mitmekesisemate ajastamise ja ruumistamise režiimidega – see nõuab ühtlasi seda, et tuumteadvuses loodaks aredamaid eristusi ehk suuremat kõrvutuvust. Ahtam tuumteadvus piiritleb talle ilmnevat aredamalt ehk asetab suurema kõrvutuvuse. Teadvus korraga aheneb ja hargneb. Mida aredamat kõrvutuvust ta läbi vaatab, seda jõulisemalt peab olema teadvus kokku lõimitud, ning teisipidi võimaldab lõimitum teadvus eristada suuremat kõrvutuvust. Ehk eristamine ja lõimimine, kõrvutuvus ja läbistuvus käivad käsikäes.

Näiteks selle tõttu, et keeleolend asju nimetab, piiritleb ta need asjad aredamalt kui meeleolend, ehk et talle ilmneb suurem kõrvutuvus kui meeleolendile. Seetõttu inimene ilmselt ka juba tajub aredamapiirilisemalt kui loom. Ahtam tuumteadvus tõmbab kokku teatava hulga väiksemaid sündmusi ning need kokkutõmmatud muljed on üksteisest aredamalt eristatud kui nood väikesed sündmused omaenese tasandil. St. uus tuumteadvus loob suuremat kõrvutuvust, teeb talle ilmnevaid üksusi ehk teadvusmuutusi üksteise suhtes välisemaks, kõrvutuvamaks kui avaram läbivaatus. Ehk teisisõnu, selleks et saavutada liikuvus oma uuel tuumteadvuse tasandil, on vaja mingeid pidepunkte, on vaja muuta alumise tasandi sündmused tahkemaks ja üksteise suhtes kõrvutuvamaks, St aredamate eristuste tegemine, suurema kõrvutuvuse loomine on vajalik pidepunktina uue tasandi tuumteadvusele iseloomuliku liikuvuse jaoks. Tõmmates kokku alumise tasandi sündmusi ja neist koondmuljet välja kurnates saavutab uus tuumteadvus teatava sõltumatuseastme nende sündmuste suhtes. Ta ei seisa neist lahus ega eraldi, aga oma vabaduseriba saavutab ta viivitamise ja kokkutõmbamisega. Nagu me kehatasandite puhul rääkisime: alumine kehatasand põhjustab ülemist, ent ei põhjenda seda. Nõnda ka läbivaatuse puhul: ääreteadvuse sündmused (väikesed läbivaatused) põhjustavad tuumteadvuse muutusi, ent nad ei põhjenda seda, kuna nad mõjutavad tuumteadvust alles alates teatavast lävest, mis on määratud tuumteadvuse ülesehituse ja huvidega, ning teatava kokkutõmmatud kogumina, kvalitatiivse paljusena.

5.3.5. Tuumteadvuse sõõrid kui läbistuvuse kihid

Nõnda nagu kehatasandite puhul eristuvad Väe eristumise-aspektis (Jõus) lõimimine (keha ülemine tasand) ja eristumine (alumine tasand), nõnda ka teadvusesõõride puhul eristuvad Väe lõimimise-aspektis (Läbivaatuses) lõimimine (tuumteadvus) ja eristumine (ääreteadvus). St. Läbivaatus viiakse kahes suunas lahku, jõulisema läbistuvuse ja suurema kõrvutuvuse suunas. Näiteks kui keeleolendi puhul eristub minakiht psüühikakihist, siis on see ühest küljest jõulisem kokkutõmme (kogu psüühika koondatuna ühte punkti, omistatuna „mulle“) ning teisest küljest suurem kõrvutuvus (aredamalt eristatud psüühikaseigad: keele abil saab eristada lõputu hulga psüühilisi seisundeid)[12].

Eelnevalt, 1. peatükis „Isend“ me rääkisime läbistuvuse astmetest üldiselt. Siinkohal seostame need kehade keerustumise ja vastava teadvuse liigendamisega. Üheskoos kehatasandite eristumisega eristuvad ka tuum- ja ääreteadvuse sõõrid. Uue tasandi tuumteadvus on lõimitud alumise tasandi tuumteadvustest, nii et toimub uut järku teadvuse lõimimine ja eristumine, millega tehakse eristus varasemas teadvuses, nii et ühest küljest lõimitakse teda jõulisemalt kokku suuremaks läbistuvuseks (seal on korraga läbivaadatud rohkem mitmekesiseid elemente ja nende kooshoidmise jõud on vastavalt suurem) ja teisest küljest eristatakse seda suuremaks kõrvutumiseks (kuna ilmnevaid elemente on rohkem ja mitmekesisemalt, siis on nad aredamini üksteisest eristatud).

Kui me võtame 1. peatükis kirjeldatud kihid, siis võib nende eristumist evolutsioonilises plaanis seostada mõningate keerukushüpetega.

1) Väe Jõu-aspekt saab klombistatud kõige esimeste, alles väga vähe individualiseerunud isendite kehaks ja ühtlasi saab nende läbivaatus piiratud vastavale alale. “Seest välja” retoorika järgi tekib Väe (kui Jõu ja Läbivaatuse süsteemi) ümber uus kiht, milleks on esimesed isendid oma (esialgu sulanduva) keha ja (esialgu ebaselgete piiridega) läbivaatusega. Ehk teisisõnu, algne läbistuvus saab tagantjärele üheks kihiks, kui sellest on eristunud kiht, milles teda klombistatakse, (t)ahendatakse. Selline kirjeldus kujutab ikooniliselt suurema kõrvutumise loomet (iga järgneva kihi pind on suurem ehk rohkem laiali tõmmatud, kõrvutuvam). Või “Väljast sisse” retoorika järgi tekib Väe kahe aspekti vahele uus kiht esimeste olendite (t)ahendusega. Selline retoorika näitlikustab läbivaatuse suuremat intensiivsust antud piirkonnas, tema teravdumist, fokuseerumist.

2) Enne meeleolendite teket lisandub veel terve hulk kihte oma suurema läbivaatuselementide kõrvutuvuse ja läbivaatamise intensiivsusega. Ent nagu eespool öeldud, sulavad nad meie kui keeleolendite jaoks kokku ühtseks eristamatuks massiks. Seetõttu võib panna siinkohal kolm punkti ja jätkata meeleolendite tekkega, millega tehakse eelnevas läbivaatuses eristus, nii et eelnev keemilist laadi läbivaatus surutakse ääreteadvuseks ja selles eristub meelevahekorrale iseloomulik läbivaatus, mida me nimetame hinguseliseks.[13] Esimese retoorika järgi võib teda kujutada uue väliskoorena ning teise retoorika järgi uue siseteravikuna.

3) Seoses närvisüsteemi tekkega lahkneb hingusekiht omakorda kaheks, hinguseks kitsas mõttes ja psüühikakihiks. Loomad (st. „korralikud loomad“) liiguvad, sest nad peavad erinevalt taimedest teistelt elusolenditelt toitu hankima (heterotroofia), mis tähendab, et nende taju ja toimimine peavad muutuma üha nüansseeritumaks ja täpsemaks. See tähendab ka, et nad peavad välismaailma enda sees esindama (psüühika) ning rakendama mälu-, taju- ja kujutluspilte oma tegevuse tõhustamisel. St psüühikakihis on esindatud suurem kõrvutuvus. Ning teisest küljest (mida näitlikustab teine retoorika) on see kiht jõulisemalt kokku tõmmatud (afektiivne subjekt).

4) Keeleolendi puhul lahkneb psüühikakiht kaheks, psüühikaks inimlikus mõttes ja keeleliseks subjektiivsuseks, kus jällegi on esindatud suurem mitmekesisus läbivaadatud elemente, suurem psüühikaelementide kõrvutuvus (keele abil saab eritleda lõputu hulga erinevaid psüühilisi seisundeid ja neid nõndaviisi lahus hoida), ning kus teisest küljest nende elementide läbivaatus on jällegi jõulisem, intensiivsem („mina“).

5) Edasi võib kirjeldada veel üht lahkuviimist Vanas Kreekas, kus keelelise subjektiivsuse sees eristati uut laadi subjektiivsus (vt. lähemalt „Lisa: Hingus“), millele ühest küljest (eristus) ilmnes veel suurem kõrvutuvus – tõepoolest, puhas kõrvutuvus ise geomeetrilise ruumi ja puhtkõrvutuvusliku aine näol, mis laiendati põhimõtteliselt kõigele, sh. ka inimkehale ja kehadele üldse (anatoomia teke), mis uurijate meelest (Kuriyama) on ainulaadne samm maailma ajaloos (kehi lahati ka mujal, aga ainult Kreekas tekkis „anatoomiline pilk“, st. pilk, mis käsitleb keha puhtalt kõrvutuvuslikuna). Teisest küljest (lõimimine) on sellist puhast kõrvutuvust läbivaatav subjekt veelgi teravamalt ja jõulisemalt kokku tõmmatud (kreekalik “autonoomne” subjekt, mis on samuti üsna ainulaadne). Tõttan märkima, et ma ei taha sellega öelda, justkui oleks Kreekas saavutatud uus teadmistetase, milleni ülejäänud maailm ei küündinud. Ma tahan lihtsalt öelda, et just Kreekas viidi teatav areng tema loogilise lõpuni (puhtalt kõrvutuvusliku esiküljeni ja täiesti läbistuva iseküljeni olendis). See on tähendanud tehnilist ja ühiskonnakorralduslikku progressi, mis aga on toimunud suurte lihtsustuste hinnaga. Tõepoolest, Kreekalik inimesemõistmine pole mitte täiuslikum kui mujal, vaid vastupidi, mitmeski mõttes naiivsem ja robustsem. Selle kohta aga vt. lähemalt lisast „Hingus“.

Läbistuvuskihtide valguses võib veel lisada, et on erinevaid objektiivsusi. „Objektiivsus” tähendab „vastasolev”, „eesleiduv”, „vastuheidetu”. „Vastas“ saab aga olla ainult mingisugune esiküljeline kõrvutuvus. Me oleme harjunud nimetama „objektiivseks reaalsuseks” ainult eeskätt keeleolendi tajus (st. keele poolt ülekirjutatud psüühikas) ilmnevaid objekte, ent kui objektiivsust mõista laiemas tähenduses kui esiküljel leiduvat, siis on olemas erinevate kihtide objektiivsusi ning peale keeleolendlike objektide on olemas ka hinguse-, psüühika- ja minakihile omased objektid ja vastav objektiivne reaalsus. Nende kihtide objektid erinevad kehakihi omadest selle poolest, et nad pole nii aredalt kõrvutuvad, kuid niivõrd kuivõrd nad on kõrvutuvad, võib meid siiski nimetada objektideks ehk „vastasolevaiks“.

5.4. Oma- ja teiseteadvus

5.4.1. Oma- ja teiseteadvuse selgem eristamine

Koos Looduse loomisega ehk Maailma tekkimisega hakkab Jõud tahenema hierarhilisteks ja üksteise suhtes kõrvutuvateks kehadeks ning vastavalt hakkab Läbivaatus ahenema nendele kehadele, nii et igal individualiseerunud kehal on omateadvus. Omateadvus aga formeerub läbikäimises olendile vastavate paarilistega, keda ta hakkab asetama „teistena“ seda selgemini, mida rohkemate paarilistega ja mitmekesisemalt ta läbi käib. Minu „oma“ teadvuse piiritlemine on lahutamatu „teiste“ teadvuste piiritlemisest. Mida keerulisem on keha, seda liigendatum ja mitmekesisem on nii tema tegutsemine kui ka selle tegutsemise läbivaatus. Kui isend teeb oma tegutsemises rohkem eristusi, siis see tähendab ühtlasi seda, et talle ilmneb aredam kõrvutuvus. Seda täpsemini ja aredamalt saavad lokaliseeritud tema paarilised ning neile saab omistatud mingi individuaalne märk (erinevat laadi „teised“).

See tähendab ühtlasi olendi iseseisvuse ja aktiivsuse kasvu. Sest kuni teine pole asetatud teisena, seni tegeleb isend ainult tagajärgedega, väljast saadavate muljungite ja muljetega. Teise asetamine, tema distantseerimine, talle subjektsuse omistamine, tähendab juba põhjuste teadmist, ennetamist, „planeerimist“, suuremat vabadust.[14] Jällegi me näeme meelevahekorra (elu) tekkega kaasnevat olulist murrangut, sest kõik see märgiline mitmekesisus hakkab tõeliselt arenema alles koos elu teostatud nihkega. Sest nüansseeritud teise-poliitika eeldab keerulist mäletamise ja ennetamise ning mõjude vastuvõtmise ja edastamise tehnikaid, mis arenevad välja eeskätt alates meeleolendite keerukustasandist. Mingil määral on seda siiski ette valmistatud juba varasematel keerukustasanditel (ja selle eeltööta poleks meelevahekord võimalikki). Juba selles, kuidas keemiliste ühenditega hakkab „kvantrahutus“ vaibuma ning moodustuma selgepiirilisem aeg ja ruum, võib näha oma- ja teiseteadvuse selgemat eristamist ning paariliste selgemat „joondamist“ uutel, kõrgematel ruumistamise ja ajastamise tasanditel. Teine pole enam sulanduv (l)aine, vaid näiteks aatom, kellega ma moodustan just täpselt sellise nurga all keemilise sideme. Meil on raske sisse elada keemilise ühendi omailma, ent tundub, et paarilised ehk „teised“ on siin siiski selgepiirilisemad kui lihtsamatel olenditel (nt elementaarosakestel).

5.4.2. Rõõm ja kurbus

Mõisted selle kohta, kuidas paarilistega kohtumised meie omateadvust muudavad, võime laenata Spinoza filosoofiast (vt. „Eetika“, III osa) ning ütelda, et jõudu kasvatavad ehk kasulikud kohtumised (vt. 5.2.3.1) rõõmustavad meid, ning jõudu kahandavad ehk kahjulikud kohtumised kurvastavad meid.

Rõõmus kohtumine tähendab seda, et paarilisega kokkupuutumine suurendab mu tegutsemise jõudu ja mitmekesisust ning läbivaatuse intensiivsust ja liigendatust. See jõu või intensiivsuse kasv väljendubki rõõmuna, ongi rõõm ise. Ma kohtun paarilisega, kes sobib mu keha ja läbivaatusega. Näiteks söön kõhu täis või vaatan head maali – mõlemal juhul ma muutun tugevamaks, ja rõõmustan sellest. St. siin ma lõimin mingi osa paarilisest ning mu jõud on sellevõrra suurem.

Kurb kohtumine tähendab seda, et paarilisega kokkupuutumine kahandab mu tegutsemise jõudu ja mitmekesisust ning nõrgendab mu läbivaatuse intensiivsust ja liigendatust. See jõu või intensiivsuse kahanemine väljendub kurbusena ja ongi kurbus ise. Ma kohtun paarilisega, kes ei sobi mu keha ja läbivaatusega. Näiteks saan toidumürgituse, alluv sõimab mind, ma ei mõista loetavat raamatut jne. – kõik see nõrgestab mind, ja see ongi kurb. St. siin paarilise jõud lahutub minu omajõust ja mu järgijääv jõud on sellevõrra väiksem.

Spinoza täpsustab, et rõõm on vahetult alati hea ja kurbus on vahetult alati halb. St. see, et mu jõud kasvab, on vahetult alati hea, ja see, et mu jõud kahanevad, on vahetult halb. Kuid rõõm võib olla kaudselt halb ja kurbus võib kaudselt olla hea – ja see avaldub eeskätt pikemas perspektiivis. Rõõm on kaudselt halb eeskätt siis, kui ta puudutab üht minu osa teiste osade arvel: Spinoza loetleb siin viis põhilist pahet: liigjoomine, liigsöömine, liigsugutamine, kuulsusjanu ja rahahimu. Näiteks joon alkoholi ja see teeb mind rõõmsaks, aga järgmisel päeval on mul halb olla, mu jõud kahanevad ja ma olen kurb. See tähendab, et joomine ei rõõmustanud mu keha tervikuna, vaid mingeid selle osi. Selliseid osalisi rõõme nimetab Spinoza „kõdiks“ (titillatio). Ning osalistest rõõmudest pikas perspektiivis johtuv kurbus võib kaudselt olla just nimelt selle kaudu, et nad näitavad, et tegemist oli vaid osalise rõõmuga, ning suunavad meid selle poole, et me oma rõõme rohkem ühtekokku lõimiksime, et me ei rõõmustaks oma ühtesid osi teiste arvel, vaid rõõmustaksime üleni. Niimoodi saame olla „reipad“ (hilaritas), milline rõõm puudutab meie keha tervikuna – ja kuna ta puudutab keha tervikuna, siis ei saa ta olla millegi arvel ega osutuda kurbuseks, vaid selline rõõm on alati hea. See tähendab, et puhas rõõm on lõimitud rõõm, kogu isiksuseterviku jõukasvust johtuv rõõm (mis on üldiselt läbi teinud piiratumate kurbuste lõimimise).

Mulle tundub, et evolutsioonilised tihenemised ja nihestumised on harilikult seotud rõõmsate kohtumistega, st. kohtumistega, mille käigus olendite jõud kasvab ja läbivaatus intensiivistub (ehkki seda võisid kaudselt ajendada mingi kurbus ja sundus, mingisugune tarve). Ning nihestumise vajadus tuleneb ehk sellest, et antud tasandi rõõmud ammendusid, muutusid lahjaks. Üha raskemate aatomituumade süntees ei paku ühel hetkel enam mingit rõõmu, sest väga rasked tuumad on ka väga ebastabiilsed ja lagunevad kohe ning samade tuumade sünteesimine on igav, monotoonne, kaduva erinevusega. Samamoodi ka teiste suurte murrangute puhul, nt. meele- ja keeleolendi tekke puhul. Kui rõõmud ammenduvad, siis seda teravamaks muutuvad kogetud kurbused, mis loob pinge, mis otsib lahendust uuel tasandil. Näiteks auto- ja heterotroofide vastastikune frustratsioon enne hulkraksuse teket: ühtesid ähvardas pidevalt ärasöömine ja teisi ähvardas pidevalt see, et jaks ei käi saagist üle. Selline sage kurbus viis selleni, et leiutati hulkraksus, nii et olendid muutusid suuremaks, autotroofid olid paremini söömise vastu kaitstud ja heterotroofid said paremini saagist jagu – mis viis muidugi võitlusele uuel tasandil, aga nüüd juba nüansseeritumalt, sest hulkraksuse tasandil saavad võimalikuks põhimõtteliselt uut laadi lahendused ja strateegiad nii auto- kui ka heterotroofidel. Ning keerukustasandite lisandudes muutuvad isendid suhteliselt iseseisvamateks ja aktiivsemateks, nii et nad saavad teataval määral ise oma kohtumisi valida, vältides kurbi ja taotelles rõõmsaid kohtumisi.

Nii et me näeme, kuidas evolutsioonilised edasiminekud on alati rõõmsad, aga kuidas neid enamasti on kaudselt ajendanud hulk kurbusi. See tähendab, et kurvad kohtumised ei ole vahetult loovad, aga kaudselt on nad hädavajalikud – kurbade kohtumiste ja ebasobivate paariliste olemasolu on isenditele n-ö oraks perses, mis ei lase neil liiga mugavaks muutuda nagu mõnes budistlikus pooljumalate sfääris.

5.4.3. Välja- ja üleskutse. Algatus ja alus

Kõige üldisemalt võiks ütelda, et kohtudes kutsuvad olendid üksteist oma seesmusest välja, ja mis edasi saab, st. kas see kohtumine osutub rõõmsaks või kurvaks, sõltub juba paljudest asjaoludest ja olendi aktiivsusmäärast. Paarilised kujutavad isendi jaoks asümmeetriat, erinevust, mis häirib olendi sisemist endassesulgumist ja enesega samastumist. Isendid on üksteisele väljakutseks, mis kutsub neid oma piirile, probleemiks, mis nõuab lahendamist. Isend ei saa vältida olulisi kohtumisi, mis on tähenduslikud ning kus ta peab oma jõud mängu panema. Nõnda näiteks elavad kiskjad ja saakloomad vastastikku üksteist kombates, proovile pannes, väljakutseid esitades. Või isendi ja keskkonna puhul, ehkki siin on suhe valdavalt ühesuunaline: tasandik, mäestik, veekogu, õhuvald jne. on kõik isendile väljakutseks, mis nõuab teatavate tehniliste probleemide lahendamist (näiteks veetakistus on suurtele veeolenditele probleemiks, mille lahenduseks on voolujoonelised kehad). Seda võib laiendada ka lihtsamate isendite peale: sel juhul oleks hapnik vesinikule lahendamist nõudvaks probleemiks, mille lahenduseks on vesi. Tõsi küll, lihtsamate isendite puhul on võimalike variantide hulk väiksem ja on isendi struktuuri rohkem sisse kirjutatud – hapnik ei vali, kas reageerida vesinikuga või mitte.[15]

See tähendab, et isendid ei lase üksteisel korduda samaselt, vaid aina eristavad üksteist, ja esitavad väljakutseid uue tasandi lõimimistele. Muidugi püüavad isendid ökonomiseerida, et mitte panna kogu jõudu mängu (kohe, kui selline ökonomiseerimine võimalikuks osutub, st. meeleolenditel), ning püüavad lahendada väljakutseid olemasolevate vahendite ja käitumismustritega selle pinnalt, mis nad on juba omastanud. Alati aga sellest ei piisa – veelgi enam, varem või hiljem osutub iga olemasolev vahend ja käitumismuster ebapiisavaks, isend ei saa ennast täielikult ümbrusest isoleerida ja panna vastu kogu universumi survele (vt. „Eetika“ IV osa, aksioom). Siis võtab isend tõesti väljakutse vastu ja tuleb oma piirile, seesmuse ja välisuse piirile, kust avaneb võimalus luua midagi uut. Tõttan ütlema, et jällegi iseloomustab selline inertsus keerukustasandeid alates meeleolendist; lihtsamate isendite „seesmus“ on lihtsam, nii et neil pole võimalikki sinna „varjule tõmbuda“, nii et neil ei jäägi muud üle kui kõik väljakutsed täielikult vastu võtta. Kuna neil pole veel selgepiirilist seesmust (see tekib alles meeleolenditel seoses sise- ja välistehnikate eristumise ja arenguga: mälu, taju, tegutsemise tehnikad), siis nad teatavas mõttes ongi kogu aeg oma piiril.

Me nimetame sellist piirsituatsiooni üleskutseks. Kui tavaolukorras võib isendil eristada esi- ja isekülge ning erinevaid läbistuvuse astmeid (kihte), siis piiriolukorras kaob vahe nii kihtide vahel kui ka külgede vahel, nii et isend puutub kokku oma väega, oma „tuumaga“, milleks on igal olendil seesama Algne eristumise ja lõimimise, Läbivaatuse ja Jõu masin. Nii et esitatakse justkui üleskutse „vertikaalis“ instantsile, millest lähtuvalt kõik isendid üldse (t)ahenenud on. See on looming iseküljel ja käib üle isendi omateadvuse, just nimelt nihestades ja teisendades seda omateadvust. Üleskutse vastuseks võibki olla kõrgema keerukustasandi nihestumine, nii et isend loovutab osa oma individuaalsusest ning nende omateadvused surutakse äärele, moodustamani uue tuumteadvuse – mis ongi nood alumise tasandi oma/teiseteadvused muundatud, nihestatud, lõimitud kujul. Kui tekib selline kõrgem keerukustasand, siis isend saab aktiivsemaks ning suudab lõimida osa nendest kurbadest kohtumistest, mis teda alumisel tasandil painasid. Kusjuures säiliv ebamugavus olgu ümbrusega lävimises või süsteemi enda sees ajendab edasisi üleskutseid. Ebamugavus süsteemi enese elementides saab eriti oluliseks alates keeleolendi keerukustasandist: eelmises alalõigus me viitasime suurriikide tekkimisega kaasnevale julmusele uue tasandi (kultuur) elementide (meelekehad) suhtes. Uue tasandi jaoks oli see rõõmus sündmus: kui kultuuri seisukohalt vaadata, siis suurriigid tähendasid tohutut jõukasvu, mis väljendusid hiigelehitistes, põllumajanduslikes suurrajatistes ja sõjalises ekspansioonis. Aga sellega kaasnev ebamugavus tolle tasandi elementide jaoks käivitas edasisi arenguid, mis nüansseerisid („tihendasid“) seda tasandit ning püüdsid vähendada kurbusi süsteemi sees, et tervikut tugevamaks ja rõõmsamaks muuta (tänapäevane demokraatlik ühiskond on tugevam isend kui muistne – või tänapäevane – türanlik impeerium).

Kehatasandite tihenemist ja nihestumist võib läbivaatuse raames ehk käsitada isendi erineva positsiooniga neis arenguis: tihenemist tuleks kirjeldada eeskätt olendi aktiivsusena, kui ta kas lihtsalt kordab ennast samasugusena või suudab korrata ennast mõnevõrra erinevalt; nihestumist aga pigem isendi passiivsusena (või siis „aktiivse passiivsusena“), kuna see käib üle tema omateadvuse: ta on kutsutud välja oma piirile, tegutsemine lakkab, on saabunud vaikus, ja sellesse ebaharilikku vaikusse tuleb kui välk selgest taevast nihkeline uuendus – selline vägitegu.

Nii et leiutamise puhul tuleb käivitus või ergutus harilikult horisontaalselt pinnalt, mingist esiküljelisest olukorrast ehk väljakutsest, aga leiutis ise ehk „inspiratsioon“ tuleb vertikaalis iseküljest.[16] Nii et võiks eristada leiutamise algatust ja alust. Algatus leiutamiseks – sageli mingi sundolukord, väljakutse – tuleb horisontaalis esiküljelt, paarilistega kohtumisest. Aga leiutamise alus on iseküljel, sest just siin võetakse väljakutset „kuulda“, esitatakse „vertikaalne“ üleskutse mööda isekülge, (Te)isesse, mis on isendeil ühine, nii et Jõu ja Läbivaatuse masin saab välja paisata kõige parema lahenduse. Heal juhul suudetaksegi väljakutse lõimida olemasolevate mehhanismidega ning senist isendit või isendi ja paarilise süsteemi niimoodi ümber korraldada, et seni ühitamatu saab ühitatavaks. Niimoodi võiks kirjeldada olulisi evolutsioonilisi leiutisi, näiteks seda, kuidas tekkisid aeroobsed ehk hapnikku tarbivad isendid, samas kui hapnik oli algsetele olenditele eluohtlik mürk. Inimloomingu puhul käib see samamoodi, ainult selle vahega, et inimene võib teadlikult ise luua vastavaid olukordi ja n-ö pinda valmistada; leiutis aga tuleb sellegipoolest ikkagi alati ise, inimese omateadvusest sõltumata. Nagu Stanislavski ütles oma „meetodi” kohta, et sellega ei ole võimalik luua inspiratsiooni, küll aga saab selle abil luua soodsat pinda inspiratsiooni tulekuks. See ületab töö ja inspiratsiooni lihtsa dualismi: igasugune inspiratsioon nõuab mingisugust pinnavalmistamist ehk „tööd” (mis võib tähendada lihtsalt avatust väljakutsetele); igas loomingus on ühest küljest horisontaalne kohtumine mingi paarilise, probleemi, väljakutsega ning vertikaalne üleskutse, mis õnnestumise korral toob vastuseks leiutise, iseküljelise inspiratsiooni, mis tuleb esiküljel lahti voltida.

Muidugi, nagu Toynbee räägib rahvaste puhul, peavad väljakutsed olema „parajas vahemikus“, sest kui väljakutse läheb hävitamani isendi, siis pole see enam väljakutse ega üldse mingi kohtumine (vähemasti tolle individuaalse isendi jaoks). Vastavalt isendi keerukusastmele võetakse väljakutseid vastu üha eristatumalt: keerukas isend reageerib teatud kergetele väljakutsetele ainult mõne oma osaga, aga tõsiste väljakutsete puhul mobiliseerib end kõige täiega. Sellised viimased laadi väljakutsed sunnivad isendit end tihedamalt ühtekokku lõimima, mis tähendab ka täielikumat rõõmu (vastandina osalistele rõõmudele). See näitab, kuidas isenditepaljus, kõrvutuvus ja mitmekesisus võivad kaasa aidata jõulisemale ja peenemale lõimimisele ja eristumisele.

Kirjandus

Begon, Townsend, Harper 2006: 381

H. Bergson, Aine ja mälu.

Blackwell, Ecology.

Bruni, artikkel liitmärkide kohta

P. Clastres, Société contre l’état.

G. Deleuze, F. Guattari, Anti-Oedipe

J. T. Fraser.

S. Freud. Ahistus kultuuris.

M. Heidegger. Sein und Zeit. Tübingen, 1993.

Kalevi Kull, “Semioom: orgaanilised interaktsioonid kui õpitud ja kodeeritud interaktsioonid”. – Schola biotheoretica XXXVII. Tartu, 2011, lk. 7-10.

S. Kuriyama. The Expressiveness of the Body.

J. Lacan – isa nimi

F. Nietzsche. Moraali genealoogia

B. Spinoza. Éthique. Paris: Seuil.

K. Stanislavski – pinnaloomine

Toynbee.

[1] Hulktuumsed on näiteks Gromia sphaerica, mis on 30 mm läbimõõduga ovaalne ainurakne; mõned aksonid inimkehaski võivad kasvada üle meetri pikkuseks; seenehüüfid võivad olla isegi mitmesaja meetri pikkused. Aksonite ja hüüfide diameeter on see-eest väga väike. Käitumise mitmekesisuselt jäävad aga iseseisvalt elavad ainuraksed (olgu või hulktuumsed) hulkraksetele selgelt alla.

[2] Jutumärkides sellepärast, et subatomaarses maailmas pole sellist aredat kõrvutuvust nagu makroskoopilises, nii et olendite „loendamine“ on problemaatiline, tinglik ja sümboolne.

[3] Eelnevalt me ütlesime, et alumine kehatasand on määramatum ja ülemine kehatasand reglementeerib seda täpsemalt. Kuid just sellesama ülekodifitseerimise tõttu tekib isendil uusi läbikäimisviise, mis omavad tema jaoks tähendust. Kui me seda asjaolu arvesse võtame, siis selles tähenduses on just ülemise tasandi määramatus või vabadus suurem, kuna tal on rohkem erinevaid tähenduslikke läbikäimisviise ümbrusega.

[4] „Eetika“ Postulaat III ja VI, mis asuvad II raamatu XIII propositsiooni järel.

[5] Eesti keeles selle kohta vt. Kalevi Kull, “Semioom: orgaanilised interaktsioonid kui õpitud ja kodeeritud interaktsioonid”. – Schola biotheoretica XXXVII. Tartu, 2011, lk. 7-10.

[6] Ma ei riski kasutada ainult sõna „teadvus“, kuna sellele mõistele on antud väga erinevaid määratlusi ning paljud neist seostavad seda kitsalt inimesele omase teadvusega. Seetõttu eelistan kasutada sõna „läbivaatus“, ent kuna see on selles tähenduses uudissõna, siis ma vahel lisan meeldetuletuseks ka sõna „teadvus“, pidades silmas, et toda mõistet tuleb mõelda selles spetsiifilises tähenduses, mis me talle omistame, ning et tema maht on lai ega piirdu ainult inimesele omase läbivaatusevormiga.

[7] Bergon, „Aine ja mälu“.

[8] Lacani mõiste, mis mängib tolle prantsuskeelse fraasi homonüümial: antud kirjapildis tähendab see „isa nimi“, aga kui seda fraasi hääldada, siis võib see tähendada ka „isa ei“ (st. isa poolt lausutud „ei“, isa poolt väljastatud keeld – viide Freudi intsestikeelule).

[9] Selle kohta vt. nt. Freud „Ahistus kultuuris“, Deleuze-Guattari „Anti-Oidipus“ ja Clastres’i „Ühiskond riigi vastu“. Me pöördume selle teema juurde lähemalt peatükis „Keelevahekord“.

[10] Niimoodi vahel ökoloogiaõpikutes räägitaksegi: vt. Blackwell, Ecology. …

[11] Samas selline tihe seos inimesega teeb nad muidugi teisest küljest nõrgemaks, selles mõttes, et kui näiteks inimene peaks hävima, siis häviks ilmselt ka suurem osa koduloomi ning lehmade ja piisonite vahekord võiks isegi viimaste kasuks pöörduda.

[12] Ja ühtlasi muidugi ka isendi teravam eristumine teistest isenditest, tema suurem kõrvutuvus nende suhtes (vt. 5.4. temaatikasse).

[13] Muidugi esimesed elusorganismid ei hinganud selle sõna bioloogilises tähenduses (hapniku redutseerimine) ja ammugi mitte füsioloogilises tähenduses (kopsud hulkrakse organismis); selle mõistega me tähistame üldiselt elulist laadi läbivaatust, mis eristub keemilisest.

[14] Vrd. Spinoza „teine tunnetusliik“, ühismõistete (notiones communes) loomine.

[15] See ei tähenda siiski äramääratust, sest kuigi ta ei valitse oma „kas’i“, jääb mingi määramatus „millal“ ja „kus“ suhtes, sest vastavalt kvantmääramatusele ei saa neid parameetreid täpselt kindlaks teha.

[16] See kehastub vahel mütoloogiliste olenditena, nt. indiaani muinasjuttude koiott ja pistrik. Koiotil on loomise vägi (ta suudab liikuda vertikaalis, üles kutsuda), aga ta vajab pistriku käivitust, mis selle väe liikuma paneks (horisontaalset väljakutset).

Contact: motlus@gmail.com