MINA, NÄIDE
Seisan Viru väljakul purskkaevude juures. Ilm on ilus, linnud ei laula, taevas on pilvine, autod mühavad. Mulle tundub, et ajal on kaks aspekti. Esiteks tähendab aeg muutumist. Kui ma näiteks seisan Viru väljakul purskkaevu juures, siis näen ja kuulen, kuidas autod lähenevad ja eemalduvad, inimesed samuti, pilved liiguvad taevas, päike vähehaaval nihkub edasi. Pidev väline muutumine. Sellega käib rööpselt sisemine, psüühiline muutumine. Pika seismise peale tunnen, kuidas jalad väsivad ära. Kõht läheb tühjaks. Üks mõte ajab teist taga. Vahel jälgin ümbritsevat, vahel kaon omisse mõtteisse, kujutlusisse, mälestusisse.
Tihtipeale kogetakse seda muutumist välise survena. Võiksin rahulikult seal tänavanukal olla, aga ei: ikka ja jälle häirib mind mingi müra, autosignaal, mootorimöire, pidurduskrigin. Võiksin rahulikult seista, aga näe, jalad väsivad ära, kõht läheb tühjaks, igav hakkab, tahaks juba mujal olla, ja ma ei saa aru, miks minust kõneleja mind ikka veel siin tänavanukal hoiab. Okei, sulle meeldib minu arvel näidet tuua – aga ole inimlik, anna pisut vaheldust, lase mul midagi muud teha. Ära põe, ainult veel paar sõna su kohta. Niisiis, kui üldiselt ütelda, siis tundub olukord olevat selline, et ühest küljest on mina, kes ma seal seisan – halloo! kaua võib, ise ütlesid, et paar sõna!? – ning teisest küljest on mitmesugused impulsid, mis minu rahu või iseeneses olemist häirivad, olgu need siis välised (nägemisaistingud, helid) või sisemised (väsimus, nälg) – ning mis toovad sisse mingi erinevuse,
Kuid vaatame seda asja lähemalt. Selle skeemi järgi tunduks justkui nii, et väljast (olgu välisruumist või mu orgaanilise keha sisemusest) tulevad impulsid, mille suhtes ma olen täiesti passiivne, ja mis teisendavad minu mõttevoolu; kusjuures selle psüühikas käiva assotsiatiivse mõttevoolugi suhtes olen ma passiivne. Öeldakse “ahv” ja juba ma mõtlen “ahvist”. Või näen tänavanukal seistes – no sõida seeki! Ise lubasid juba eelmises lõigus, et lased mu sealt minema! Kaua ma siin veel passima pean!!?? – lähenevat autot ning mõtlen midagi sellega seoses (saades impulsi passiivsena väljast) või siis ei mõtle midagi temaga seoses, kuna olen niivõrd omisse mõtteisse uppunud (saades impulsse jällegi passiivsena eelnevatest mõtetest).
Samas tundub, et siin aetakse tuletatu segamini algsega ning erandlik reeglipärasega. Tõesti on vahel niimoodi, et ma pean reageerima impulssidele (tajudele, aistingutele), olles nõnda nende suhtes passiivne. Kuid sellele eelneb see, et mul üldse on maailm, kus need asjad on, et ma olen maailma-poole, vahetus kontaktis maailma ja tema asjadega. See pole enam kirjeldatav aktiivsuse ja passiivsuse terminites, vaid see on pind, kus aktsioonid ja passioonid toimuvad. Ma olen juba alati “väljas”. Asi pole midagi välist, vaid ma olen temaga juba koos maailma-väljal. Algselt ma mitte ei liigu tajude mõjul endast välja, vaid ma juba olen väljal koos asjadega (ja pigem selle sopistustena konstrueerin “välisuse” ja “sisemuse”). See maailmaväli moodustab tausta, maailmamõistmise horisondi, nüansika tähendusterviku, mille pinnalt joonistuvad välja üksikud asjad oma spetsiifiliste tähendustega. Ma olen algusest peale sellises väljasuundumises, välja-olemises, väljal-viibimises. Nii et kui meil enne oli tajude tõttu toimuv passiivsena kogetav eristumine, nagu tolle tänavanurgal seisja puhul – no nii, ma lootsin, et nüüd sai sulle juba küll, aga ei, härra lihtsalt suvaliselt, puhtalt heast peast võtab kätte ja paneb mind tänavanurgale, ning jagab illusoorseid lubadusi mind sealt minna lasta. No kuule, kas ma enne loo lõppu ei pääsegi siit minema, pervo? – siis selle all on algsem eristumine kui maailma-välja-olemine.
Laseme nüüd tolle tänavalseisja liikuma – ei no aitäh! – ja see asi saab veelgi ilmsemaks. Oma liikumises ja tegutsemises asub ta maailmamõistmises; kui ta kõnnib Viru väljakult Vabaduse väljaku poole, siis ta juba teatavas mõttes on juba Vabaduse väljakul, ta liikumine – oli tagumine aeg, phh, saab lõpuks ometi jalga sirutada. kuigi ma oleks parema meelega koju läinud kui Vabaduse väljakule. loodan vähemasti, et sa mind vabadussõja monumenti imetlema ei saada, või mis? – moodustab tähendusterviku kõigis oma möödunud osades ja tulevastes oodatud osades. Sellel on oma nüanss, iseloom, rütm, tundetoon, mis on lakkamatus teisenemises.
Niisiis, aja esimene aspekt, millest ma tahtsin rääkida, on eristumine (või muutumine), ja ma rääkisin sellest kahel tasandil: teisene passiivne ning algne välja-olemine.
Kuid ajal peab veel olema teine aspekt, mis seda kõike koos hoiab. Muidu laguneks aeg, olemine, elu laiali. Kui ma lihtsalt eristuksin, oleksin endast-välja, siis ma oleksin nagu aineosake, mis suvaliselt-sihitult brownilikult ringi hüpleb – kuule, väga hea! ma tahaksin ka sihitult ringi uidata, mitte mingi idiootse vabaduse väljaku poole minna. pealegi hakkan ma juba varsti kohale jõudma, nii et ole lahke ja mõtle midagi uut välja! Suvaliselt ja juhuslikult, kuna ta ei tea eelmistest eristumistest midagi, ja tal on ainult uus eristus, ja jälle uus, jne. See tähendab, ajal peab olema ka instants, mis neid eristuvaid momente teisest küljest koos hoiab, ühte lõimib. Nii et kuigi maailmatervikust eenduv asi teeb maailmas teisenduse-eristuse, ei lange ta ometi sellest välja, vaid liitub uuesti maailmatervikusse, seda rohkem või vähem teisendades. Või kui mul tuleb mõni uus mõte või tunne, siis see teisendab minu isiksuse tervikut, rohkem või vähem. Sest kui ta minust täiesti eraldi jääks, siis oleks tegemist patoloogiaga. Kõige üldisemalt: eristus ja uudsus saab olla ainult mingilt pinnalt, mingilt taustalt, ehk selle pinnalt, millest ta eristub. Kui seda pinda ei ole, siis on see sama hea kui soos kaugust hüpata – jalg ei leia tuge ... appi! kurat, jalutan rahumeeli tallinna kesklinnas, olen just jõudmas Vabaduse väljakule, ja mõtlen isegi juba teatava huviga, et mis järgmiseks saab, kui mind hoobilt sohu visatakse ja kästakse kaugust hüpata! Ei no tule eile meile! Mõistus tule koju! Ma olen sõna otseses mõttes mülkas. Mul on sellest kõrini, see on mulle kõrini! Vas-tu-tus-tund... krr..hkkk... appi!
Ajaharjutus, millest ma rääkisin, seisnebki aja harjutamisega tema kahes aspektis, eristumises ja lõimimises. Niisiis: ühest küljest tehke seda, mida te parasjagu teete – see on eristuv pool ... ei no aitäh, ja minu tegevus olgu sohu uppumine?! Väärak... hhh... südam... – mis toob alati erinevusi, muutumist, uut, olgu või lihtsalt jätkumisega – tore uudsus jälghhhhhida, kuidas sa toll-tollilt mmmmülkasse vajud! Proovi omal nahal! – ja teisest küljest jälgige, mida te teete, lihtsalt registreerige, olge justnagu peegel oma tegutsemistele, mis ilma igasuguse vahelesegamise ja hindamiseta lihtsalt peegeldab kõike seda, mis toimub – see ongi nulltasandi lõimimine ... mul on viimane piir käes! topi perse oma nulltasand! – lihtsalt vaimne kordamine, ülesvõtt. Näiteks ma seisan siin ja räägin – viimasel momendil! piinaja! nüüd hakka veel rahvale mula ajama, seda sa tahad, jah? – ehk teataval viisil eristun sellest, mis enne oli, ja teisest küljest jälgin-lõimin seda.