äriideed

Disainmööbel

Tellija lepib disaineriga kokku aja ja koha. Sobiv aeg enne kokkulepitud aega avab disainer akna ja lennutab drooni kokkulepitud aadressile. Seal aadressil on aken lahti, droon lendab sisse ja skanneerib sisse ruumiosa täpsed mõõtmed ning saadab disainerile koos esialgsete visanditega. Disainer sätib natuke ning saadab faili edasi tsehhi, kus vajalikud jupid valmis lõigatakse. Jupid laaditakse pakirobotile, kes suundub tellija aadressile. Tellija palub roboti tuppa. Võiks muidugi lasta ka robotitel jupid kokku sättida, aga esialgu on ilmselt odavam lasta seda teha inimtööjõul. Too inimtööjõud paneb siis jupid kokku, surub tellijal kätt ning siirdub koju, olles oma tööpäevaga rahul.

Sukeldusiste

Kasutusvaldkond: Igasugu kohtades, kus on vaja pikalt istuda: lennuk, rong, peaministritool.

Materjal: deformeeruv materjal, nagu mäluvaht või muu materjal, mis vormub keha kuju järgi ning seda mingil määral hoiab, ehkki mitte päris jäigalt.

Seletus: Toolid, isegi pehmed, kalduvad esitama kehale ikkagi suhteliselt lamedaid pindu. Keha aga on kumerjas. Isegi kivi on pehme (vähemasti mõnda aega), kui ta on tehtud täpselt keha järgi, nii et keha poolenisti tema sisse sukeldub. Nüüd, mainitud kohtades oleksid sellised toolid, millesse saad sukelduda, mis haaravad su oma sülelusse, nii et oled poolenisti nende sees. Kõik need istumised oleksid kohe palju lustlikumad, meeldivamad, sõbralikumad. Inimesed oleksid maailmaga rohkem rahujalal.

Antipüss.

Püss, mis tulistab ruumi lätakaid, mis lendavad vastu kuulidele, andes litaka, mis tühistab nonde hävitusjõu.

Antimõte

Eks ole, on aine ja antiaine, mis kohtudes annihileeruvad. Äriidee seisneb selles, et töötada välja antimõtte kahur. Tööpõhimõte on järgnev: mõte kohtub antimõttega ning annihileerub, mille käigus tekib igasuguseid veidraid mõttekilde. Ehk siis mitte dialektiliselt, nii et mõte ja tema vastand järgemööda muudkui ületavad teineteist ja ülenevad selle käigus. Vaid otsene laupkokkupõrge mõtte ja antimõtte vahel, mille käigus sünnib sootuks midagi muud. Toode on esialgu veel kontseptuaalses järgus, aga mõte liigub ja tehnika areneb, nii et varsti on oodata esimesi katseeksemplare.  

Selvesöökla

Lähete sööklasse, tahate, ütleme, kukli, salati ja õunamahla. Kui oleks eraldi inimene, kes seda teile valmis seab, siis see tuleb ostjale kallim, sest too seadja tahab palka saada. Niisiis, seate ise endale valmis kukli, salati ja õunamahla. Ehtsas iseteenindussööklas aga pole paslik, kui need teil juba kohapeal olemas on, vaid on kohane, et te need ise kohale toote. Niisiis, toote ise kohale kukli, salati, õunamahla. Kas te saate need aga valmiskujul? See poleks päris iseteenindussöökla. On ausam, kui te ise jahvatate jahu ja küpsetate kukli, lõikate salati ja pressite õunamahla. Veelgi enam, päris aus on asi alles siis, kui te ise kasvatate vilja, salati ja õunapuu, mida te sööklas sööma-jooma hakkate. Kas aga kukliküpsetusahju, salatilõikamisnoa, mahlapressi saate juba valmiskujul? Olemaks järjekindel, valmistate te need endale ise: meisterdate ahju, sepistate noa, monteerite kokku pressi. Ning muidugi käite toote ise savi, millest ahju tellised valmistatakse ning kaevate ise maagi, millest on tehtud nuga ja pressielemendid. Alles siis on üsna iseteenindus. Kuna aga nüüd olete nii palju vaeva näinud, teil on iseküpsetatud kuklid, „orgaaniline“ salat ja mürkainevabad õunad, ning seda kõike isetehtud ahju ja pressi käsitöönduslikus õhustikus, siis te saate hakata oma kraami kena kopika eest müütama. Saate avada restorani. Või, kulude vähendamiseks, söökla. Täpsemini, iseteenindussöökla. Milles saab muidugi omakorda kulusid kokku hoida selle arvel, kui kunded ise seavad endale kukli, salati ja õunamahla.

Vabakäiguvangla

Vanglate ülalpidamine on väga kallis. Pakun nende kõrval riigile välja odavamaid vanglaid, mida riigi tellimusel haldab minu firma.

Mõned asjad on traditsiooniliste vanglatega sarnased, mõned erinevad. Sarnane on see, et ka tolles vanglas on tasuta peavari ja toit. Erinev on aga see, et sinna saamiseks ei pea eelnevalt mingit kuritööd sooritama ning sinna võib minna täitsa ise. Ja kuna selliseid inimesi pole vaja pidada range valve all, siis saab kõvasti kokku hoida selle arvelt, et pole vaja valvureid, kõrgeid müüre, raskeid rauduksi, trelle, okastraate, turvameetmeid ja muud säärast. Vangid võivad käia sisse ja välja nii nagu ise tahavad. Tõsi, küte ja toit lähevad ikkagi üksjagu maksma, aga võrreldes traditsiooniliste vanglatega on säärase asutuse ülalpidamine mitu korda odavam. Pealegi võib ühisruumide – koridoride, vanglaümbruse jms – korrashoiu jätta vangide korraldada, pühkigu nad siis seda igaüks ise või palgaku pühkija. Win-win.

Taiminimene

Sisestada inimrakkudesse kloroplastid, nii et inimene saaks osa energiast lihtsalt valgusest ega peaks alatasa endale süüa vaaritama ja poest süüa ostmas käima. Inimese päikesele avatud kehapind pole suur; võiks aretada talle lehepinnad nagu satelliitide päikesepatareide paneelid.

Ja mingid juured võiks talle ka aretada, et inimene saaks otse pinnasest vett ja toitaineid. Saaks ometi rahulikult ühe koha peal istuda.

Leiutis

Lapsevankril võiks olla abimootor peal, et oleks kergem temaga liikuda. Ja tema tagaosas võiks olla väike platsdarm, kus peal saaks seista, et endalgi hõlpsam liikuda oleks. Ühtlasi võiks paigutada lapsevankrile siis ka rooli, et saaks, ise platel olles, vankrit juhtida. Arvestades ilmastikuolusid võiks lapsevankril ka karp ümber olla, et vihm sisse ei sajaks ja tuul ei puhuks.

Lapsevankril – vähemasti ühel eritüübil – võiksid roomikud all olla, et saaks temaga ebatasasemal ja teedeta maastikul liikuda, näiteks rabas või põllul või kruusal jne. Jällegi võiks lapsevankril ühtlasi ka mootor peal olla, et kergem liikuda oleks. Ja peale selle võiks tal ka kast ümber olla, kohe üks korralik kast, kust kuulid läbi ei tungi, et kui keegi sind ja su last tulistab, siis sa surma ei saa. Noh, ja võiks siis olla ka üks kahur peal, et ise omakorda vastu tulistada.

Kuna maastikul esineb igasuguseid takistusi, nagu mäed, jõed jne, siis võiks lapsevankri ühel eritüübil olla küljes tiivad, ja ka mootor, mis annaks piisavalt vunki, et lapsevanker õhku tõuseks. Niimoodi saaks nendest takistustest vaevata üle. Aga sellisel riistapuul kuluks kindlasti ka ümbritsev karp ära, sest vanker peab lendamiseks nii kiiresti liikuma, et tekib tugev tuul ja hakkab jahe ja laps võib külma saada, nõnda nagu lapsevanemgi.

Tasub kaaluda sedagi, et lapsevankrile teha veekindel põhi, et just veekogudest üle või neid mööda sõita. Kuna nüüd jalal kindlat toetuspunkti ei ole, oleks hädasti tarvis mingeid lapsevankrit edasilükkavaid abivahendeid, nagu näiteks aerud, purjed, mootoriga ühendatud tiivik vms. Tüür kulub samuti marjaks ära.

Nüüd te heidate mulle ette müstifitseerimist ja loba ajamist ning ütlete, et äsja kirjeldatud lapsevankri edasiarendused on hoopis auto, tank, lennuk ja laev. Ja te juhite mu tähelepanu sellele, et sageli sõidetakse nendega niimoodi, et ühtki last peal ei olegi – mis lapsevanker see selline on. Et ütleme, kui keegi, kellel lapsi võib-olla üldse polegi, sõidab autoga tööle ja koju, või keegi roomikutega lapsevankriga läheb kamba teiste täiskasvanutega võõrale maale ja hakkab kahurist kõmmutama, või lennatakse äri- ja turistiklassis ilma ühegi lapseta, või mõni täiskasvanu aerutab, sõuab, purjetab jne niisama, jällegi ilma lapseta. Aga selle peale ma väidan vastu, et kõik need on abitegevused. Muidugi pole paljudel inimestel lapsi, kuigi kasutavad mootori, roomikute, tiibade, veekindla aluse jm-ga lapsevankreid. Ja ajavad nendega omi asju. Eks ta ole, nemadki peavad ju end toitma jne (ja selliseid lapsevankri modifikatsioone hankides väljendavad nad vahest ka salaigatsust laste järele). Kuid globaalses mõttes tehakse seda kõike – olgu otsesemalt või kaudsemalt – ikkagi laste pärast. Sest mõelge ise: kui lapsi poleks üldse, siis jääks kogu elutegevus soiku ja sureks lõpuks sootuks välja. Niimoodi võibki põhimõtteliselt kõiki neid riistapuid nimetada eriotstarbelisteks lapsevankriteks.

Veel juhite te mu tähelepanu asjaolule, et ometi on olemas ka n-ö klassikalised lapsevankrid, ilma mootori, roomikute, rooli, veekindla põhja ja muu sääraseta. Selle peale ütlen ma lihtsalt, et see on lapsevankri nullvariant, kõige lihtsam versioon. Ja see on väga praktiline versioon: eks te katsuge autot, tanki, lennukit või laeva oma trepikotta või esikusse mahutada! Või ronida nendega auto, tanki, lennuki või laeva peale! Minu tootevalikus saavad kindlasti olema ka need lapsevankri nullvariandid.

Jubin

Me kõik teame, et Vietnamis on kõik palju odavam kui meil. Seepärast võiks hakata Vietnamist mingeid jubinaid importima. Idee iseenesest on väga lihtne: osta seal jubinaid odavalt ja müüa Eestis kallimalt maha. Ja kui selle äriga on juba jalad alla saadud, siis võiks oma äritegevust laiendada ning hakata sisse tooma juba ka jurakaid. Kui suur äri on õitsema hakanud, siis on mul plaanis hakata maale tooma vidinaid ning lõpuks ka pibinne. Siis on sortiment täielik: kes tahab väikest, ostab pibinni või vidina; kes keskmist, see võtab jubinaid; ja suuretahtjad soetavad endale jurakaid. Ainus mure selle asjaga on, et kuidas leida sobivaid pibinne, vidinaid, jubinaid ja jurakaid, mis ei meenutaks ühtegi tuntud asja, aga millest kõik kohe aru saaksid, et tegemist on vastavalt pibinni, vidina, jubina või jurakaga ning et need käivad põhimõtteliselt iga asja eest. Võib-olla oleks neid isegi raske valmiskujul leida ja oleks vaja lasta neid kohapeal treida. Millised need ikkagi täpselt olema peaksid, nõuab veel peamurdmist, aga ma ei usu, et see suur probleem oleks, küll sellest ajutisest takistusest üle saab. Ostjate pärast pole vaja ilmselt muretseda, sest kõik teavad, et Lääne vastav pibinn, vidin, jubin või jurakas oleks mitu korda kallim, nii et nad hea meelega võtavad minu oma. Ma juba näen vaimusilmas kundede rõõmust säravaid nägusid, kuidas nad kaht kätt kokku löövad, hõiskavad ja hüüatavad: „Oo, kui odav pibinn!“ „Millised suurepärased vidinad!“ „Sellise hinnaga jubin on ju lausa taeva kingitus!“ „See jurakas on ju suisa poolmuidu saadud!“ Ja kuidas nad aina voorivad sisse-välja ja ostavad hulgaviisi odavaid pibinne, vidinaid, jubinaid ja jurakaid, millest igaühe pealt lõikan ma kopsakat vaheltkasu. 

Seda äri saaks veelgi laiendada. Sest kui järele mõelda, siis keele kasutamine juba ongi selliste pibinnide, vidinate, jubinate ja jurakate eritlemine veelgi üksikasjalikumalt. Nii et võib-olla ma ei peagi otseselt midagi importima ega müüma, vaid võin lihtsalt koguda maksu selle pealt, et inimesed keelt kasutavad. Nad kasutavad keelt ju küll, aga ei taipa, et keel kõik selle neile andnud on – et see kõik on neil keele kaudu ja keele armust. Ma lihtsalt hakkaksin keele vahemeheks, vahendajaks, vahe-kaupmeheks. Kui iga sõna eest kukuks mulle kopikas, koguksin kiiresti hiiglama varanduse.

(20.11.09, Luksemburgis)

Toitlustuse ratsionaliseerimine

       Restoraniosa: Inimesele tehakse praad valmis, näidatakse talle seda, seejärel lükatakse blenderisse ja pakutakse püreekujul. Magustoit tehakse teises blenderis.

      Sööklaosa: On olemas eelnevalt valmistatud ja blenderdatud segud, kust saab lasta omale kruusi või kaussi soovitud kombinatsiooni.

      Kaupluseosa: Poes on paarkümmend suurt tünni või paarkümmend eri sorti toidusegu (sisend sama mis sööklas ja restoranis).

      Selgitus. Praegu on poes tuhandeid erinevaid toiduartikleid, inimesed peavad nägema vaeva nende valimise, kojutarimise, prepareerimise, küpsetamise jms-ga. Selle asemel nad saaksid hankida valmis segu. Ja kogu söömisprotseduuri, mille peale nii ise tehes kui ka sööklas ja restoranis kuluks kole palju aega, saaks minimeerida paarile minutile.

Bakterirestoran

      Kõige suuremad imetajad, sinivaalad, söövad väga pisikesi oleseid, planktonit. Neist võiks eeskuju võtta. Võiks meisterdada suured kollektorid, mis koguvad baktereid ja muid pisioleseid. Restoran oleks selline: ratastel või rööbastel agregaat, mille külge käib hiigelsuur lehter. Inimene läheb sisse, asetab suu lehtri juurde ja noolib pisioleseid.

Tselluloosirestoran

     Seedimise juures tehakse ikka koostööd bakteritega, kes muudavad toidu omastatavaks. Nõnda ka inimese seedetraktis. Seda saaks aga tehniliste vahenditega laiendada, s.t hakata kasutama laia valikut teisi baktereid, kes võiksid meile omastatavaks teha suure hulga muidki toiduaineid, näiteks tselluloosi. Restoran näeks välja selline, et on konteiner, kuhu on paigutatud tselluloosi töötlevad bakterid. Ühest otsast topitakse masinasse kuuski. Teises otsas süüakse tselluloosi tarbinud bakterite püreed (või kui need bakterid vahetult tarbitavad ei ole, siis püreed teise astme elukaist, kes noid baktereid söövad). See ei pea muidugi piirduma tselluloosiga. Bakterid tarbivad igasugu materjale, nii et samal põhimõttel saab teha plastmassi, kivisöe, raua jne restorani.

Roomajate restoran

Eestlased jätavad oma menüüs kasutamata olulise osa siinsest faunast, nimelt roomajad ja kahepaiksed, ehkki mitmel maal peetakse neid just delikatessideks, nt. Hiinas ja Prantsusmaal.

Äriidee on avada roomajate ja kahepaiksete restoran. Neid leidub meie soodes ja mülgastes niigi ohtralt, nii et neid saab püüda looduslikult või, kui äri õitsema hakkab, ka kunstlikes tingimustes kasvatada. Rästik, nastik, mitmed konnaliigid, sisalikud. Lihtsalt eelarvamused ei lase meil neid süüa. Äriidee seisneb nende eelarvamuste muutmises ning põlualuse muutmises luksuseks. Kui see on käima läinud, siis võib kallima hinnaga pakkuda ka imporditud liike, kobrasid, boamadusid jne.

Kui roomajatega on esimene samm astutud, siis saab ette võtta teise sammu ja laiendada eestlaste toidulauda veelgi, sest meil on kasutamata putukad ja tõugud. See on peaaegu piiramatu proteiinivaramu, mille tarvitamist meil jällegi segavad lihtsalt eelarvamused, mida peaks aga ühest küljest selgitustöö ja teisest küljest neist valmistatud hõrgutavate roogadega olema võimalik ajapikku muuta.

Muidugi on probleem sellega, et talvel on roomajaid ja putukaid raske kätte saada. Seda võib lahendada kolmel moel: (1) esialgu pidada restorani ainult suvel; (2) kasvatada talvel toiduloomi kunstlikes tingimustes; (3) kolida oma ettevõte soojale maale (või tegutseda talvel soojal maal ja suvel Eestis, vrd. punkt 1).

Prussakakohv

Kohv, kuhu sisse on pandud paar prussakat. See pole muidugi laiatarbekaup, vaid nišitoode, friikidele. Kes on nii julge, et söandab juua? Kindlasti leidub maakera peale kümneid, võib-olla sadu tuhandeid, kes tahavad ennast enda või teiste ees tõestada, ja ostavad mu prussakakohvi. Ja ma saan jõukaks.

Köök-saun

Paljud tallinlased elavad kitsastes oludes, Hrushtshovkadest läbi Musta- ja Õismäe Lasnamäeni välja – erinevalt vanadest puumajadest ei saa neid ka suurt ümber ega kokku ehitada. Üks probleem nende kitsaste korteritega – eriti just hrustshovkadega – on see, et seal pole kuhugi ruumi sauna panna, eestlased aga väga armastavad sauna, eriti talvel.

Minu äriidee sellega seoses on väga lihtne: köögi saab lihtsate vahenditega muuta saunaks, kui praeahi kuumaks ajada ja seda kerisena kasutada. Kerise jaoks aga on tarvis kive. Äriidee seisneb selles, et inimestele neid kive müüa. Inimesed ostavad minu käest kivid, laovad need omal kööki pliidiahju, panevad köögiukse kinni, kütavad pliidi soojaks, koorivad end paljaks, ja muudkui aga hüva leili! Isegi lava pole vaja ehitad, sellena saab kasutada köögitaburette.

Kivid aga vedelevad niisama rannas maas. Korja aga kokku ja müü inimestele maha! Keegi lihtsalt pole selle peale tulnud – aga nii on see alati, et loeb idee!

Põll-enesekaitsevahend

Kivi saab veel ka rakendada komplektis põllega. Krepiga kinnikäiv põll, millel on samuti krepiga suletav tasku. Taskusse käib kivi. Ohuolukorras tuleb põll eest tõmmata, seda hööritada ja – kui ähvardaja pole selle peale juba põgenema pistnud – talle vastu pead valada. Põlled lasen odavalt kuskil valmis õmmelda, kivid saan tasuta mererannast. Ebausklik võib seda kivi võtta amuletina, mis kaitseb teda rünnakute eest – aga kui juhtub, et ei kaitse, siis on olemas varuvariant ja sedasama kivi saab põlle sees eespool kirjeldatud moel enesekaitseks tarvitada.

Pakend-kirjandus

Kui palju igavat ja monotoonset juttu olen ma elu jooksul toidu kõrvale lugenud! Koostisained, tootja ja maaletooja eesti, läti, leedu ja vene keeles. Vahel ka teistes keeltes. Vahel ka valmistamisõpetus. Eks ole see üksluine!

Äriidee on pakendite peale trükkida lühikesi kirjanduslikke või õpetlikke palasid. Krõpsupakendi peal, mida kasutatakse mitme päeva vältel, võiks olla mõned aforismid või mõni tuumakas asi, mida saab mitme päeva vältel üle lugeda ja järele mõtelda. Piimapakendi peal võiks olla järjejutt. See kannustaks inimesi ostma iga päev endale piima, et teada saada, mis järgmises osas juhtub. Võib ette kujutada ka zhanrieristusi, et oleksid ulme, krimka, thriller, lastejutu, klassikakirjandus jne piimapakid, mille erinevus seisnekski pakendis. See kannustaks peresid ostma iga päev mitut piimapakki (mis võiksid ka vastavalt võib-olla pisut väiksemad olla), et rahuldada pereisa, pereema ja erinevas vanuses laste lugemisvajadust. Kiirnuudlite peal võiks olla mõni lööklause. Kotletipaki peal luuletus. Kommipakk võiks olla näidend, kus iga kommi peal on ühe tegelase repliik. Jne. Nagu näete on kombineerimisvõimalusi tohutult. Kasu oleks mõlemast otsast: ühest küljest oleks inimeste elu huvitavam ja sisukam, teisest küljest kannustaks see neid rohkem kirjandus-pakendis asju ostma ja niimoodi tootjate käivet tõstma.

Fassaad

Viimasel ajal on kombeks vahel teha niimoodi, et kui mõnd maja remonditakse või kui ta ootab remontimist, siis riputatakse tema külge tekstiilist fassaadi imitatsioon. Seda toredat leiutist tuleks edasi arendada, nii et majadele üldse ei tehtakski mingeid püsivaid kindlategumoelisi fassaade, vaid lihtsalt käepärastest materjalidest mingi plönski, mille ette riputataks tekstiilist fassaad. Muidu on majaga see häda, et sa pead juba maja ehitades otsustama, millist fassaadi sa endale tahad, ja siis elu lõpuni sellise fassaadi taga elama (või siis need, kes sinna sinu asemele kolivad). Või siis kalli raha eest laskma ümber teha – kuid ümbertegemise võimalused on ahtad ja piirduvad enamasti vaid värvivalikuga. Kui aga fassaad oleks tekstiilist, siis pane endale kasvõi igapäev uus fassaad, ise värvi ja tegumoega – fassaadi kujugagi on võimalik mängida. Ja remonti on oluliselt lihtsam ja odavam teha – ei pea jändama krohvi, värvi ja muu sellisega, vaid lihtsalt tellid rätsepalt uue kanga.

Tõused hommikul üles, mõtled, millist fassaadi täna tahad, vajutad nupule, võtad vana fassaadi maha ja paned uue asemele. Tõsi küll, võõrastele teejuhatamisega või tuttavatel juba külastatud maja ülesleidmisega võib probleeme tekkida. Sina mäletad, et käisid sinises barokse tegumoega majas, aga täna on selle koha peal valge modernistlik maja. Juhatad inimesele kollast klassitsistlikku maja, aga vahepeal on sul tekkinud tuju riputada oma majaks sinine rokokoo. Aga küll nende väikeste probleemidegagi toime tullakse.

Tehnoloogiad selliste fassaadide tootmiseks on olemas, tuleb vaid kätte võtta ja see innovatsioon juurutada.

Isiklik monument

Igaühele pakutaks isikliku monumendi võimalust. Tehniliselt näeb see välja elastse välispinnaga ja sisemiste liigutatavate, pikendatavate ja lühendatavate mehhanismidega kujuna, nii et seda mehhanismi liigutades võtab kuju täpselt soovitud inimese kuju. Inimene skanneeritakse sisse, andmed edastatakse aparaati, ja see seadistab mehhanismi vastavalt.

Monumente turustatakse mitmel kujul. On elusuuruses. On vähendatud ja suurendatud versioone. On büst. On ka ainult pea. Või nägu. Või mistahes kehaosa, nt nina, kõrv, varvas. Saab tellida ka ratsamonumendi, kus samasugune mehhanism teeb ka soovitud hobusekuju. Või kui soovite, siis eesli, kaameli, härja, sea, luige või kelle iganes. Muidugi ei pea tingimata inimene looma otsas istuma, võib ka vastupidi. Võimalikke variante on otsatult.

Muidugi ei pea kuju olema mimeetiline, „realistlik“. Nõnda nagu saab arvutis joonistuse lasta läbi filtri, nii et ta teisendab seda, stiliseerib, teeb impressionistlikuks, kubistlikuks või milleks iganes; samamoodi on ka kujuga. Te võite lasta end AI-l teisendada. Soovi korral võite olla lihtsalt kera või kuup. Või mis iganes.

Kujusid on eri hinnaklassis. Kallimatele on sisse seadistatud kõnetuvastus ja kõnesüntesaator, nii et ta suudab inimesega rääkida. Veel kallimad eksponaadid ka liigutavad natuke. Veelgi kallimad liigutavad palju.

Mis puudutab monumentide eksponeerimist, siis kõige odavam lahendus pakub eksponeerimisvõimalust inimese enda kodus või igatahes valdaja loal. Kallim lahendus seisneb selles, et arendusfirma ostab või rendib suurema platsi või hoone, kuhu ta tasu eest laseb inimestel oma monumente eksponeerida.

Kuna osa eksponaate vajavad elektrit, et end liigutada ja/või kõnelda, siis kust saadakse elekter? Lihtne lahendus oleks muidugi ühendus elektrivõrku ja seeläbi põlevkivi transformeerimine kujuliigutusiks ja -röögatusiks, aga praeguses kliimaolukorras ei ole see kohane. Võib mõelda päikesepaneelidele katusel ja tuulegeneraatoritele, aga ma leian, et sel teemapargil, kui nii võib öelda, peaks olema ka kasvatuslik moment ning pigem oleks parem, kui inimene ise sadula seljas väntaks oma kujule elektrit. Kui keegi on vana ja väeti või noor ja niru või haige vm, siis nende eest väntab kas sugulane või vabatahtlik. Võib ka võtta palgalise väntaja, aga siis peab kuju kõrval ka süttima tulikiri „Häbi!“

Turgu sellistele monumentidele on tohutult, vaja on vaid välja töötada tehnilised üksikasjad ning hakata turustamisega tegelema.