e-riik

E-riik

Eesti on õigusega uhke oma e-saavutustele. Kuid kas pole me loorberitele puhkama jäänud? Kas ollakse meie saavutustest piisavalt kuulnud? Kui välismaal nimetada Eestit, siis kehitatakse selle peale ikkagi tihtipeale õlgu. Seepärast tundub mulle, et e-asja on vaja veelgi radikaalsemalt ja kaugemale ajada.

Kuidas teha nii, et Eesti saaks e-saavutustega tuntumaks?

Esimese asjana pakun välja, et võiks muuta riigi nime – see pole praegugi liiga pikk, aga ikkagi on ta väheütlev ega jää maailma inimestele meelde, kõigist „Welcome to ESTonia“ kampaaniatest hoolimata. Nagu poplaulul peab olema lühike ja lööv refrään, nõnda võiks ka Eesti Vabariigi nimetada ümber lihtsalt E-riigiks või E-vabariigiks ehk et riigi nimi oleks „E“.

E-vabariigi tuntusele aitaks kindlasti kaasa ka see, kui meil oleks meeldejäävam hümn tõhusas esituses. Eurovisioonil oleme ju korra võitnud, nüüd võiks korraldada hümnikonkursi sõnade ja meloodia saamiseks. Kui sobiv on välja valitud, siis tuleks tellida selle loo esitamine erinevatelt artistidelt erinevates žanrites ja aranžeeringutes: klassikaline, rokk, pop, hevi, punk, räpp, techno jne. Niimoodi jõuab sõnum meie riigist väga erinevate kuulajaskondadeni.

Kui rääkida veel riigi põhilistest atribuutidest, siis vahest võiks ka lippu pisut kohendada. Üks hea ettepanek on Kiwalt, kus on säilitatud praegused värvid (tõsi küll, sinine pole päris ühtlane sinine nagu praegu, vaid üleni sinises toonis pikk klassitsistliku hoone pilt) ning ainsa suurema muudatusena on lisatud musta riba keskele punase kärbseseene pilt. See on esiteks esteetiliselt mõjus ning teiseks sisaldab ka vägevat sümboolikat.

Kuid kõige radikaalsemad reformid tuleks läbi viia institutsionaalsel tasandil. Kaasaegne demokraatia pole valdavas osas riikidest enam otsedemokraatia nagu Vanas Kreekas, kus kõik kodanikud otseselt riigiasjades kaasa lõid (tõsi küll, kodanikud moodustasid väikese osa linna kogu elanikkonnast). Meil on selle asemel esindusdemokraatia: st. rahvas valib iga teatud ajavahemiku tagant enda seast välja sada esindajat, kes hakkavad seadusi tegema (seadusandlik võim) ning kõige suurem seltskond selle sajakonna seast otsustab, kes igapäevaseid asju ajama hakkavad ehk valib ministrid peaministriga eesotsas (täidesaatev võim). Esindusdemokraatia tekkimise põhjused on selged: füüsiliselt ei olnud võimalik kogu rahvast kokku ajada, ja sellepärast siis valitigi välja väike seltskond, keda oli füüsiliselt võimalik ühte majja kokku tuua. Nüüd infoajastul on aga need piirangud kadunud ja interneti vahendusel võivad kõik kodanikud kogu aeg otse hääletamises osaleda. Kui me ütleme, et seadused on vajalikud, siis sel juhul võiks senise parlamendi muuta juristidest koosnevate palgaliste ametnike koguks, kelle tööülesandeks oleks seaduste konkreetne sõnastamine (see on oskustöö). Ehk see asi käiks niimoodi: rahvas esitaks ideid selle kohta, mida on vaja teha; mõni hakkajam tegelane koostaks seaduse põhimõttelise visandi; seadusetreialid sõnastaksid selle ning seejärel rahvas hääletaks nende üle, ja vajaduse korral tehtaks muudatusi.

Võidakse vastu väita, et siis pole inimestel aega oma põhitööga tegelda, kuna hääletamine rööviks neilt liiga palju aega. Selle jaoks võiks välja mõelda mingi tasustamismehhanismi, nii et inimesed saaksid hääletamise, ideede esitamise ja seadusevisandite koostamise eest tasu. Võib ka mõelda näiteks, et kes soovib, see võib ikkagi oma hääle mingiks perioodiks kellelegi teisele anda, nii et too inimene saaks teise inimese tasu samuti endale. Siis kujuneks välja nõudmise-pakkumise vahekord, mis määraks ära, mis nende toimingute tegelik hind on. Seaduses võiks olla ainult fikseeritud ülempiir, kui paljusid inimesi keegi esindada võib – näiteks paar-kolmkümmend. See tähendab ühtlasi, et kaob vajadus parlamendihoone ja muu selle juurde kuuluva järele. Palgalised seadusekirjutajad võivad oma tööd teha kodus või kontoris, ja meilitsi omavahel suhelda; kõik protseduurid – hääletamine sealhulgas – käiks elektrooniliselt.

Valitsuse tööd võiks samuti rohkem elektroniseerida (ehk „e-stada“), nii et nad võiksid omavahel suhelda näiteks videokonverentsi vahendusel. Samal moel võiksid E-riigi esindajad ka teistes riikides käia. Ning sellistesse tähtsamatesse linnadesse nagu New York, Brüssel, Washington, Moskva, Pariis, London jne. võiks soetada puutetundlikud kostüümid, nii et näiteks E-president võiks rahulikult kodus olles ja samasugust kostüümi selga tõmmates suruda Washingtonis Obama kätt ning üle interneti juttu ajada.

Kõik see tähendaks tohutut tõhususe kasvu E-riigi valitsemises ja ka väga suurt kokkuhoidu avalike asutuste ülalpidamise, lähetus- ja esinduskulude pealt. Ametnikud võiksid oma tööd rahumeeli kodus teha ja kodanikud saaksid kõiki oma asju netis ajada. See puudutab ka teisi riigi põhifunktsioone, näiteks haridust: kooliskäimist saab virtuaalselt ajada, ja võib-olla ainult mõned praktilised asjad nagu käsitöö, kehaline kasvatus ja muusika nõuaksid õpilase ja õpetaja vahetut kohtumist. Ehkki küllap saab siingi palju e-moel ära teha, silitamiste ja tutistamise masinatega. Suurem probleem on meditsiiniga. Üle interneti opereerimist pole veel selgeks õpitud, aga loodame, et tehnika ka kunagi sinnamaale areneb. Isegi väiksemate ihuhädade puhul käib asi õige vanamoeliselt. Selles punktis mul kahjuks valmis lahendusi ei ole. Aga võib-olla tulevikus aetakse seda asja rafineeritumalt, näiteks nagu „Matrixi“ filmis, kus inimestel on keres otseühendus internetti, nii et kere eest hoolitsevad masinad, teadvuslik elu aga käib mõnusasti virtuaalkeskkonnas. Filmis oli küll öeldud, et seda virtuaalkeskkonda ei saanud liiga mõnusaks teha, vaid ikkagi oli vaja sinna valu ja vaeva sisse süstida. Aga antud juhul saaks kõikide nende valude ja vaevadega juba määratluse järgi virtuaalselt tegeleda.

Kõik see tähendab ühtlasi seda, et E-riik ei sõltu siis enam peaaegu üldse mingist füüsilisest territooriumist (ainult niipalju on vaja, et servereid kuskil hoida) ja saab teatavas mõttes globaalseks riigiks, maailmariigiks! E-riigi kodanikud võivad elada kus tahes, ja internetis omavahel ühenduses olla ja oma riigiasju ajada ning võib-olla siin-seal üle maakera mingeid haiglaid või kultuurimaju pidada (kuni nad pole päris Matrixi kombel virtualiseerunud)

Selle peale ma arvan küll, et E-riik ehk endine Eesti saaks üle maailma tuntuks ning ühtlasi oleks ta ka innovatsiooni esirinnas. Veel enam, ta jätaks teised riigid isegi kaugele selja taha: kui teised jändavad ikka veel poisikeseliku kraaklemisega nagu juudid ja palestiinlased või bin laadenid ja ameeriklased, siis meie oleksime ammu liikunud hoopis teisele tasandile, virtuaaltasandile, küberkeskkonda! Meie vapi kolme kübertiigri hüpe!