qi-m66tmine

Miks ma olen skeptiline qi mõõtmise, aga mitte tingimata qi suhtes.

1. Mõõtmise ja mõõtmisvajaduse tingimused.

Propageerimaks hiina traditsioonilist meditsiini, wushud ja qigong’i, on hiinlased püüdnud katseliselt mõõta qi’d[1], mis on kõigi nende süsteemide üks alusmõisteid. Qi’l puudub hea tõlkevaste euroopa keeltes; seda on tõlgitud erinevates kontekstides energiaks, aineks, vaimuks. Juba selline tõlgete mitmekesisus osutab sellele, et siin on tegemist mingi sügavama probleemiga kui lihtsalt see, et ühele sõnale pole teises keeles head lihtvastet (nagu kuulsatele inuitide lume-sõnadele meie keeltes), sest sellisel juhul saab ikka kasutada perifraasi või kirjeldust. Eesti keelde on Mäll qi’d tõlkinud kui “hingus”, ja see on minu meelest väga õnnestunud vaste.[2] Järgnevalt aga ma kasutan pigem võõrsõna qi, et hoida ja rõhutada just nimelt selle mõiste võõrust, kummalisust, neutraalsust.

Niisiis: miks ma ei usu qi mõõtmisse, vähemasti tähenduses nagu “mõõtmist” harilikult mõistetakse, st. meetrilise skaala (st. sellise, mille ühikud on homogeensed või muutuvad homogeense reegli järgi) kohakutiasetamisena mõõdetava asja või nähtusega? Siin on korraga mitu teemat. Esiteks tekib küsimus, milleks ülepea qi’d mõõtma peaks? Eks ilmselt sellepärast, et mõõtmine ja mõõdetavus on ühed põhilised objektiivse materiaalse eksistentsi kriteeriumid Läänes ning sellise arusaama najal välja arendatud tehnika võidukäik on omakorda teinud usutavamaks ka selle arusaama. Ometi pole siin mingit olemuslikku seost: ka valedest eeldustest võib teha maailmas töötavaid järeldusi. Ühesõnaga, mõõtmist ajendab prestiizhi-küsimus, mis aga on puhtväline.

Kui me aga uurime sisemisi tingimusi, mida sedasorti mõõtmine ja mõõtmissund eeldavad, siis me leiame üles “vana hea” kartesiaanluse, mis teeb selget ja ranget vahet kahesugustel substantsidel: mõtlevad ja ulatuvad asjad, res cogitans ja res extensa, vaim ja aine. Aine on mõõdetav ja kvantifitseeritav ning teda just nimelt tuleb mõõta ja kvantifitseerida. Vaim aga on kvalitatiivne ja ta ei ole mõõdetav (ehkki neuroloogias ja psühholoogias on suur hulk vaimunähtusi samuti kvantifitseeritavateks muudetud, tehes ajust tomograafpilte või mõõtes mingeid muid parameetreid, mille psühholoogiline vaste eeldatakse katsetingimustes teadaolevaks).

Ma ei taha sellise arusaama kritiseerimiseks rääkida vaimu prerogatiividest, vaid ma hoopis tahan ülepea kritiseerida sellist jaotust kehaks ja vaimuks (seda kriitikat on ammu tehtud, erineval moel juba Descartes’ist alates tänapäevani välja, aga tundub, et sellest ei saa kunagi küllalt, või vähemasti mitte niipea) ja ma liiguksin pigem keha ja ulatuvuse poolelt.

2. Laialimääritus, teoasi/asjategu

Nagu näitab kvantmehhaanika, on kvantifitseeritavusel ja mõõdetavusel piirid. See on n-ö kvantmääramatus, mille väljenduseks on mh Plancki ühikud, st. ühikud, millest väiksemat ei saa füüsikaliselt eksisteerida, kuna see oleks vastuolus kvantmääramatuse printsiibiga. Ma tean, et minust on esiteks ettevaatamatu siduda käsitlus ühe teadusajaloolise fakti, seaduse või printsiibi külge, kuna teadus liigub edasi ning need faktid, seadused ja printsiibid võivad muutuda, mis muudaks iganenuks ka käesoleva käsitluse. Ja teiseks on see ettevaatamatu ka muidugi sellepärast, et kuna ma ei ole füüsik, siis on kerge välja tuua minu asjatundmatust nendes küsimustes. Siiski ma võtan rääkida oma võimeid mööda; ja ükski teadmine ei saa olla ühegi eriteadja eksklusiivomand, ehkki teadmise mahukuse ja keerukuse kasvades on selline mulje kerge tekkima. Ehk teisisõnu, kui ma ignorantsusest eksin, siis parandatagu mind, ja ma katsun õppust võtta ja järgnevat esitust kas teisendada või tagasi võtta.

Kvantmääramatus näitab seda, et füüsiline maailm pole taandatav matemaatikale, st. siin pole võimalik lõputu jagatavus, osade lõpmatu kõrvutuvus, vaid jagamisele ja kõrvutumisele tuleb piir. Ehk minu mõistetes: ühel hetkel ei saa kõrvutuvust eristada läbistuvusest. Füüsiline tegelikkus on alati “laiali määritud” üle mingi aegruumi piirkonna. (See väljend on selles mõttes eksitav, et kuna Plancki ühikutest väiksemaid seisundeid ei saa mõõta, siis ei saa ka öelda, et selle tasandi tegelikkus oleks laiali määritud “üle” mingi aegruumi piirkonna; siis me ikkagi kujutaksime ette mingid kartesiaanlikku koordinaatteljestikku, millel saab eritleda lõpmatult väikesi punkte ning kujutleksime, et see oleks ka Plancki ühikute suurusjärgus tegelikkuse “all”, nii et saaks ütelda, et see tegelikkus laotub “üle” mingite koordinaatteljestiku punktihulkade. Rangelt võttes on see fiktsioon, väljamõeldis, projektsioon. Kui ma räägin “laialimääritusest”, siis on see suunatud eeskätt kujutlusvõimele ning sellele, et töötada vastu õpikulehekülgede eksitavatele diagrammidele, kus aatomi või nukleoni “osad” on kujutatud üksteise kõrval olevana.)

Sellega saab kokku tuua teise üldlevinud teadusliku tõe, relatiivsusteooria valemi – ilmselt üldse kõige kuulsama valemi, millest on saanud omaette ikoon –, mille järgi energia võrdub massi ja valguse kiiruse ruudu korrutisega.[3] Kuna valguse kiirus on konstant, siis see tähendab seda, et energia ja mass on füüsikalises mõttes sama asi ja nende eristamine on lihtsalt fenomenaalne, nähtumustesse puutuv. Ehk teisisõnu, tegija ja tegu on viimases järgus lahutamatud, sama asi. Too laialimääritud Plancki suurusjärgu tegelikkus võikski osutada olukorrale, kus tegija ja tegu on täiesti eristamatud, kus nad on sama asi (hm, muidugi mitte “asi”, vaid – kuidas seda öeldagi? – asitegu, teguasi, asjategu, teoasi[4], ...).

3. Dualismi libailmsus. Mis on jõud?

Tuleme nüüd tagasi kartesiaanliku dualismi juurde keha ja vaimu ehk mõõdetava ja mõõdetamatu vahel. Meid on sellega juba aastasadu harjutatud (või isegi juba aastatuhandeid, kui võtta arvesse, et juba kreeklastel oli sedasorti are eristus olemas[5]), nii et tundub täiesti loomulik mõelda (“täiesti loomulik mõelda” – st. kes mõtelda “oskab”, kes on saanud kooliharidust ja on treenitud teataval moel mõtlema), et on kaks täiesti erinevat maailma. Üks on see, kui ma näiteks lõikan ise noaga oma kätt või vaatan kirurgi seda enda käe peal tegemas: siis ma näen ühtesid kehaosi teiste kõrval, näen kõrvutuvust; see ongi “keha”, “kõrvutuvus”, “ainelisus”. Hoopis teine asi aga on see, kuidas ma seespidiselt ja “subjektiivselt” oma kätt tunnen, näiteks kui ma teda liigutan või kui ma temaga arvutiklahve toksin nagu praegu. Nägemisest kui alterotseptsioonist (minu käed klaviatuuril) ja propriotseptsioonist (minu käteliigutamine) kui kahest olendlikust eristusest on siis tehtud metafüüsiline, ontoloogiline vahetegu.

Makroskoopilises maailmas võib inimesi isegi selles uskuma panna (sest meil kõigil on see eristus mingil moel olemas). Kui me aga toome sisse laialimäärituse ning teo ja tegija viimse instantsi eristamatuse mikroskoopilises mastaabis, siis pole selle eristusega midagi peale hakata.

Ma mõtlen, kas meie ontoloogilises naiivsuses – ja kartesiaanlik dualism on minu meelest naiivne – pole oma osa esiteks graafilistel konventsionaalsetel kujutamisviisidel (braanide, aatomite, molekulide joonised jms) ning teiseks võrrandite ühetaolisusel, st. et me saame teatava sümbolismi abil keemilisi ja füüsikalisi asju päris suurel määral välja arvutada. Esimene (graafika) harjutab meid üle kandma oma makroskoopilist kõrvutuvust mikroskoopilisele maailmale, ehk tegemist on antropomorfilise metafooriga. Teine (valemid) tekitavad illusiooni, et me teame nendega kirjeldatut: st. kuna me oskame arvutada ja see sobib maailmaga, siis meile tundub, et me valdame neid jõude ja seeläbi justkui teame, mis need jõud on. Siin aga on lubamatu samm: see, et ma tean jõudu (oskan teha ennustusi, temaga manipuleerida) ei tähenda veel seda, et ma seda jõudu tunnetan (vahetu intuitsiooniga).[6] Me teame küll nende jõudude tagajärgi ja oskame nendega rehkendada, aga jõu enda suhtes oleme me täiesti ignorantsed. See, et ma saan jõu kohta sõnastada valemi E=mc² või anda Plancki ühikute arvväärtused, ei tähenda põrmugi, et jõud ise oleks homogeenne selle tegelikkusega, mille uurimisest on need valemid ja arvud tuletatud. Need on saadud “kõrvutuva asja” uurimisest (eeldusest, et uuritakse “kõrvutuvat asja” – mille käigus ühtaegu kinnistatakse kõrvutuva ja mõtleva asja duaalset ontoloogiat), aga see ei tähenda, et nendega nimetatu oleks kõrvutuv asi. Jõud mida nendega nimetatakse, on punkt, kus teadus kollapseerub, st. kus kaob kõrvutuva asja eristatavus läbistuvusest. (See on muidugi tähelepanuväärne, et teadus nimetab omaenese võimatuse punkti; ka Suur Pauk on selline singulaarne punkt, singulaarsuspunkt).

Kui me nüüd aga lähtume jõust, mis on algselt “laiali määritud” ja milles tegija ja tegu on eristamatud, siis selle järgi võiks kujundada ontoloogia, mis ei sünnitaks sellist mõõtmisvajadust nagu praegu, või kus see vajadus pole hüpertroofne nagu praegu. Siis võiks mõelda nii, et läbistuvused ja kõrvutuvused tähendavad selle jõu lahknemist. Jõud alati läbivaatab ennast mingil määral; jõud on pluraalsed ning ühed jõud koondavad oma läbivaatuse, teised jõud aga tõrjutakse välja, eemale, kõrvale, andmani kõrvutuvuse. Sellisel juhul võiks neid kaht aspekti mõista jätkuvalt ekvivalentsetena, samamoodi nagu energiat ja massi relatiivsusteoorias – “sama asi”, aga erinevast küljest või erineval moel ilmnev.

4. Qi “olemasolu”

Siis on põhimõtteliselt võimalik, et saab rääkida qi olemasolust, ilma et seda peaks tingimata mõõtma või ilma et see oleks mõõdetav – st. kui me oleme vabanenud mõõtmise hüpertroofiast ning kahe kartesiaanliku substantsi lahutamisest. Muidugi, ma kardan, et kõik need justkui ületatud raskused tekivad taas, kui ma peaksin ütlema, “mis” qi siis ikkagi on, sest ma ise ja mu mõisted on pärit traditsioonist, mis need raskused sünnitas. Selle kohta võiksin vaid lisada kaks märkust, ühe väga üldise ja teise väga konkreetse – ehkki sel moel ma õigupoolest mingit päris vastust ei saa anda. Kõige üldisemalt või loogiliselt võiks osutada sellele, et juhul kui mingi jõud ilmneb kahel kujul (läbistuva ja kõrvutuvana), siis see ei pea tingimata tähendama, et eristused nende kujude vahel peaksid olema aredad; need kujud ju oletuse järgi, ex hypothesi, ei ole lahutatud, vaid “väljendavad sama asja” – millisel juhul võiks qi olla üks neist väljendusist. Teiseks, kui öelda nüüd hoopis “teisest otsast”, siis võib ju ka võtta – kuidas seda õigesti nimetada? nominalistliku? pragmatistliku? – hoiaku, mis jätab kõrvale metafüüsilised arutlused ja keskendub sellele, milleks üks või teine mõiste hea on, st. milleks teda kasutada saab, kuidas ta töötab – või natuke õrritamisi öeldes – millised on tema eetilised, käitumuslikud implikatsioonid. Pean silmas seda, et isegi jättes kõrvale selle, mis qi mõistele vastab või kas üldse midagi vastab, võib olla võimalik kasutada seda mõistet tööhüpoteesina – näiteks nondessamades mainitud süsteemides, qigongis, wushus, hiina meditsiinis – ja vaadata, mis sünnib. See pole nüüd enam teoreetilise arutluse asi ja seda ei saa ka kuidagi teoreetiliselt kummutada (aga kas saab kinnitada?), vaid praktika küsimus, läbikatsumise asi. Sellest ei saa aru qigong’i-mehi uurides, vaid tuleb ise qigong’i teha. Sellest aspektist rääkides võin kinnitada, et see mõiste töötab, või õigemini, et töötavad mõned süsteemid, mis kasutavad seda mõistet ühe olulise elemendina enda mõtestamisel. Olles mitu aastat tegelenud praktikaga, mis on organiseerunud qi kui ühe oma alusmõiste (muidugi mitte ainsa!) ümber, on nii keha kui vaim (kui neid sõnu kasutada) muutunud tugevamaks. Vaimu tugevnemist on ilmselt väga raske hinnata või millegagi võrrelda, aga keha tugevnemist või tervenemist küll, ses mõttes et näiteks külmetushaigusi on mul tunduvalt vähem kui varem.

5. Kokkuvõte

Tarvidus qi’d mõõta tuleneb teatavast metafüüsikast, mille juured me viisime tagasi Descartes’ini ja läbi tema Kreekani välja, ning mille printsiibiks on keha ja vaimu eristamine ja isegi eraldamine. Just uusajast peale on mõõtmine saanud objektiivsuse kriteeriumiks ning qi’d mõõtes loodetakse kinnitust leida tema objektiivsele olemasolule. Ma püüdsin aga näidata, kuidas see metafüüsika teaduse enese sisemiste arengute tulemusena (kvantmääramatus, relatiivsusteooria) kollapseerub (iselaadi isatapp – või libaisa tapp?) ning kuidas oleks võimalik moodustada teistsugune metafüüsika ja ontoloogia, kus keha ja vaim pole kaks substantsi, vaid ühe ja sellesama jõu kaks aspekti. Sellisel juhul pole võimatu, et qi mõiste leiaks seal oma loomuliku koha – ehkki eelnevaga ma ei näidanud, milline see koht olema peab või kas see kohaleidmine ülepea toimuma peaks. St ma ei näidanud, et qi tingimata “on”, vaid et pole võimatu et qi on[7]; et seda ei pea kirjeldama keha-vaimu kategooriates; ning et sellel on praktiline kasu (isegi juhul, kui need õiged järeldused on tehtud valedest eeldustest).

[1] Kogu järgnev käsitlus on selles mõttes puudulik, et ma pole nende uurimistöödega lähemalt tutvunud, nii et kogu järgnev jutt on suuresti aprioorne või hüpoteetiline. Kunagi ma tahan vähemasti mõnd uurimust uurida, aga lähema paari kuu jooksul pole mul see ilmselt võimalik.

[2] Ma ei saa seda adekvaatselt põhjendada väga lühikeses mahus, aga pikem ekskurss juhiks praegu tähelepanu põhiteemalt kõrvale.

[3] Neid võib-olla saabki kokku tuua ainult filosoofiliselt; vähemasti seni on luhtunud katsed kvantmehhaanikat ja relatiivsusteooriat koondada üheks teaduslikuks teoorikaks.

[4] Asi ja tegu on siin mõlemad olulised ja oleks võib-olla ennatlik öelda, et asja võib siin skaalal taandada teole; sest asju võibki näha tegude või jõudude läbikäimise, suhete produktidena; teod ja jõud aga ongi alati paljused, pluraalsed, nii et alati on hulk erinevaid nendevahelisi suhteid ja läbikäimisi ehk asju. See erinevus võib alguses jääda puhtalt väesolevaks, aga evolutsiooni käigus jõuab see kätte üha aredama eristusena jõu ja asja ehk teo ja tegija vahel.

[5] Sellest lihtsalt ei tehtud nii võimsaid järeldusi kui uusajal Descartes’ist, Galileist ja teistest peale.

[6] Sama vähe tähendab see seda, et ma teda ei tunneta. Siin on korraga kahetine illusioon: on illusioon arvata, et ma tunnetan jõudu (seeläbi, et ma suudan arvutada jne.), ja samuti on illusioon arvata, et ma teda ei tunneta (st. et ta on minu suhtes midagi välist ja kättesaamatut, Ding an sich).

[7] Näete, juba sellises sõnastuses tulevad descartes’id ja kreeklased jälle robinal sisse.