tarde

GABRIEL TARDE

„ÜHISKONDLIKUD SEADUSED“

(Tarde, Gabriel 1999 [1898]. Les lois sociales. Le Plessis-Robinson: Institut Synthélabo.)

Esmamulje on segadepuder, korrapäratus. (42) Siis hakatakse eristama sarnasusi erinevustes ja kordusi varieerumistes. Teadus on nähtumuste uurimine korduse-küljest. Teadus – eristada ja assimileerida/omastada. Aga asi peab olema tüüp. Kordus on säilitav tootmine, lihtne-elementaarne põhjustamine ilma loominguta

Teiseks vastandused. (43) Uurib jõudude tasakaalu ja vormide sümmeetriat, olendite võitlust.

Esmalt aga otsida nähtumuste kohastumist nende loova koostootmise suhetes.

Teadus – mitte ainult põhjus-tagajärg. Nt. matemaatikas kõrvaldatakse asjade sarnasusetus ja individuaalsus. Täpseim ja määratletuim kordus ja sümmeetrilisim vastandus. Ent matemaatika ei näe nähtumuste kohastumist. (44) Teadus ei otsi niivõrd põhjusi, kuivõrd nähtumuste korduse, vastandumise ja kohastumise seadusi. Nt. Bioloogias:

1) Liikide kalduvus paljuneda geomeetrilises progressioonis

2) too on aluseks olelusvõitlusele ja LV-le

3) ning indiv. variatsioonidele, erinevatele indiv. võimetele ja harmooniatele.

Cuvier ja Lamarck eeskätt kolmas; Darwin jt. eeskätt 1 ja 2.

1: selle kaudu käib kõik

3: avab rikkuste laekad

2: vahepealne, aint mööduva kasuga võitlused, peab leevenema ja peaaegu kaduma.

Sotsioloogial vaja omaenese korduste, vastanduste ja kohandumiste valda.

1. PTK. KORDUS

pindsed, näivad, petlikud sarnasused > reaalsemad, sügavamad sarnasused.

segaste ja keerukate masside sarnasustelt ja kordustelt > üksikasjae sarnasustele ja kordustele, mida on raskem tabada, aga täpsemad, elementaarsemad ja plj arvukamad. Siis on saadud seletada ka noid suuri-hägusaid sarnasusi. (48) Mida peeti iselaadseks, jagatakse el. srn-te ühendiks. Korraga suurem ühetaolisus elem. kordusis ning sügavam originaalsus.

Nt taeva ühine ja tohutu liikumine > tohutu hulk väikesi tiirlemisi, mis kõik erinevad. > (49) Newtoni gravitatsiooniseadus. Ühtlasi tulevad välja erinevused, mis seni märkamatud (täpsem mõõtmine), millest uued avastused.

(50) Sarnasusetusi ei saa seletada, kui eeldatakse täiuslikult võrdseid aatom. Massisarnasused > üksikasjade sarnasused, massilised erinevused > Üksikasjade erinevused. (51) Pindsed srn/er > süva srn/er.

Bioloogia sündis, kui näitas, et olendeil korduvaks elemendiks rakk. Elementaarne elunähtus on toitumis- ja tegutsemisviiside, kasvu ja leviku viiside lõputu kordus.

harjumus – seesmine pärilikkus; pärilikkus – välisustatud harjumus. Harjumus/pärilikkus on korduse ehteluline vorm (nagu võnkumine ja üldse perioodiline liikumine füüsikas ning jäljendamine sotsioloogias. (52)

(55) Sotsioloogia jaoks vaja inter-tserebraalset psühholoogiat, indiviidide (esmalt kahe) teadlikku suhestumist. Ühe inimvaimu kohtumine teisega on mõlema elus täiesti eriline, mis eristub järsult ne kontaktest ülejäänud universumiga. Subjekti vahekord objekti,a kes ise omakorda on subjekt. Teise tajumine on tajuva olendi tajumine, tahtva olendi tahtmine, uskuva olendi uskumine. (56) Inconcussum quid.

Pole käivitava jõu ülekanne, vaid millegi seesmise edasiandmine, mis läheb ühelt subjektilt teisele, ilma et see esimeses kahaneks. Need pole aistingud ega afektsioonid, vaid mõisted ja tahtmised, otsustused ja kavatsused. Need saavad jääda samaks, hoolimata sisu erinevusest.

(57) Igal teadusel elementaarsed, arvutud ja kaduvv’iksed kordused – eriomased kvaliteedid.

Kaks vaimuväge, lahknevat jõge, mis niisutavad mina kaht külge (double versant) – arulist ja tahtelist. Nende vaimuvägede kvantitatiivsus – muidu sotsioloogia võimatu. Pos. või neg. arvamuste-uskumiste-tahtmiste kasv ja kahanemine mingi objekti suhtes. Nt nagu väljendub börsil. Mõõdetav nagu temperatuuri liikumine. (58)

Millistel tingimustel aga saab erinevatesse indiviididesse ladustatud uskumuse ja iha jõudu õiguspäraselt kokku liita? Tingimusel, et neil on sama objekt, tuginevad samale ideele või tegevusele. Kuidas tekib see sunakoondumus, mille varal indiv. energiad moodustavad ühiskondliku terviku? (59) Sisendus-jäljendamine (suggestion-imitation). Idee loojalt levis. Orgaanilised vajadused ja vaimsed kalduvused on väesolud, ida saab teostada väga erineval kujul. Just esimese jäljendatava algataja suunanäit on see, mis paneb valima ühe neist.

Element. ühiskondlik paar. Kaks isikut, kellest üks toimib vaimselt teisele. Põhiliselt: üks jäljendab teist [tegelt siin peaks tekkima ka see efekt, et teine jäljendab ka esimest, nii et tekib tagasisidestatuse olukord, mis võib anda väga ootamatuid tulemusi. ] (60) Ühiskondliku sündmuse (fait social) püsiv tunnus on jäljenduslikkus. Ja see on eranditult iseloomulik just ainult ühiskondlikele nähtustele.

[Joonealune: Jäljendust võib laiendada, nagu Baldwin „Lapse vaimne areng“, Princetoni professor. Ka orgaanilises maailmas. Sel juhul inimestevaheline jäljendamine jätkab seda, et inimese enese sees üks seisund jäljendab teist. Harjumus. ]

Aga jäljendatakse ka vaenlasi, laenatakse relvastust jne. (61) Ent ühiskondade vaheline võitlus on võimas tegur veel suuremaks sotsialiseerumiseks, avaramaks ühiskonnaks.

Algselt jäljendamine kahe indiviidi vahel, kellest üks (laps) sünnib ühiskondlikuel elule ning teine (täiskasvanu) on juba ammu sotsialiseerinud ning on talle eeskujuks. Enne kui me räägime nagu „räägitakse“ „mõeldakse“, oleme hakanud rääkima, mõtlema, tegutsema, nagu tema seda teeb. See tema on mõni meie lähikondlasist. „-kse“ (on) tagant leiame alati teatud hulga temasid, ms on rohkenedes ühte sulanud. (62). Unustatakse indiv. algatus, kui räägitakse, et keel või rel. on kollektiivne looming, et hulk on loonud kreeka, sanskriti keele, budismi, kristluse jne., ning et sunniviisiliselt (kollektiiv > indiviid) on allutanud-vorminud. Pigem: veenev, nakkav mõju eliidilt kollektiivile [st. algatajad – mis sageli, ent mitte alati langeb kokku „eliidiga“.]. Nood kollektiivi-sunduse eestkõnelejad postuleerivad kollektiivse jõu, miljonite inimeste sarnasuse, ent nad väldivad küsimust, kuidas üldse saab tekkida selline üldine assimilatsioon-sarnasustumine. Niimoodi jõuab analüüsiga kahe inimvaimu intertserebraalse vahekorrani. Jäljendamine sotsioloogias nagu gravitatsioonijõud astronoomias. Perekond tõmbab last külge.

(63, märkus) Erinevus Durkheimist. Ei seleta kõike „evolutsiooniseadusega“, mis peab sundima hulganähtusi korduma identselt teatud järjekorras. Ei seleta väikest suure, üksikasja jämeda (gros) kaudu, vaid seletan hulgasarnasusi väikeste elementaartegude kuhjamise kaudu, suurt väikese, jämedat üksikasja kaudu. See muutus sama, mille matemaatikasse tõi inifinitesimaalanalüüs.)

(63) See tugineb elementaarsete päris kordustel ja sarnasustel, mida on lõputult palju ja mis on äärmiselt täpsed. Asendab ähmased ja petlikud analoogiaid, mida väike hulk. On kasvanud ühiskondade sarnasusekülg laiusse ja sügavusse, aga samamoodi kasvab ka diferentsiaalne külg. Kollektiivsed geeniused, rahva vaimud (metafüüsilised iidolid) tuleb asendada. (64) Need vaid mugavad sildid, anonüümne süntees isiklikest algupärasustest, mis ainsana on päriselt ja tõhusad-toimivad ja mida käärib pidevalt ühiskonna sees tänu lakkamatutele laenudele ja vahetusele teistega. (65) Enne on teaduses hulk eriteadmisi, nt. teadus kuust, teadus päikesest jne, ent polnud astronoomiat kuni Newtoni gravitatsiooniseaduseni, mis nad kõik kokku tõi. Ja teisteski teadustes. (66) Samamoodi on vaja ühiskonnateaduste asemel teha ühiskonnateadust. (oli poliitteadus, keeleteadus, võrdlev mütoloogia, esteetika, moraal, poliitökonoomia jne.). Ühiskonnateadus aga eeldab elementaarset ühiskondlikku sündmust/fakti/tegu (fait social).

Teaduslik tunnetus tunneb vajadust tugineda sarnasustel ja kordustel. Loob kujutluslikke, kuni pole päris. (67) Kujutluslik: nt. ühiskond kui organism jm sümbolismid. (68) Teaduse progress selles: asendada välised sarnasused ja kordused (st. tolle teaduse omase objekti võrdlemine teiste objektidega) sisemiste sarnasuste ja kordustega (st. selle objekti võrdlemine iseenesega oma arvukates eksemplarides ja aspektides). [Protostrukturalistlik lähenemine. St mitte võrrelda ühiskondlikku sündmust teiste asjadega, vaid uurida, milline struktuur tollel üs-l on. Nagu keeleteadlased hakkasid paar aastakümmet hiljem uurima häälikutestruktuuri, mille nad said taandada väikesele arvule „foneemidele“ – ja nii sündis tänapäevane häälikuõpetus, teadusena]. St mitte ühiskond-organism, mis käsitleb rahvast taime või loomana, millega rööpselt käis taime-looma käsitlemine masinavärgina. Ent bioloogia ei arenenud mitte eluskeha ja mehhanismi võrdlemisega, vaid taimede võrdlemisega omavahel, loomade võrdlemisega omavahel, elusolendite võrdlemisega omavahel. [oluline!!].

(joonealune: Vrd. matemaatikas. Mitte pütagoorlikud mtm võrdlused teiste teadustega, Infinitesimaalarvutusega jõuti jagamatu mtm elemendini, mille lõputud kordused seletavad kõike – nõnda ilmnes täielisena matemaatika viljakus.)

Mitte ühiskonna võrdlemine organismidega, vaid ühiskondade võrdlemine omavahel.

Üldised seadused, mis valitsevad jäljenduslikku kordust (ning mis sotsioloogiale sama, mis pärilikkus-harjumus bioloogiale ja gra(69)vitatsiooniseadus astronoomiale ja võnkumisseadused füüsikale). Vt. „Jäljenduse seadused“. Kõik need seadused tulenevad põhiprintsiibist: eeskuju (exemple) kalduvus levida geomeetrilises progressioonis, kui see grupp jääb homogeenseks. Näiteks on vaja väljendada mingit uut ideed uue sõnaga. Kui keegi nüüd mõtleb pasliku väljendi, siis on see varsti kõigil suus. Enamasti aga takistab seda geom. levikut igasugu takistused. (70) Takistused: kliima, tõu erinevus – need pole kõige tugevamad. Olulisem takistus, mis pärsib ühisk. leiutise levikut ja tema püsistumist tratiz. tavaks on mõni teine leiutis, mis on samavõrd ekspansiivne ning mis temaga n-ö interfereerub. Nt. kui me kõhkleme kahe väljendusviisi, idee, uskumuse, tegutsemisviisi vahel, siis interferreeruvad meis jäljenduslikud kiired. Need kiired lähtuvad erinevatest tulipunktidest, st. leiutajatest. Mis otsustab lahenduse? Loog. ja ekstraloog. mõjud.

- Viimasedki on teat. mõttes loogilised, kui näiteks mitteaadlik valib kahe näite puhul aadliku variandi, provintslane pariislase variandi jne. Jäljenduskaskaad ülalt alla. Või kui eelistatakse esivanemate varianti võõramaalase uuendusele. Kuid ikkagi on neil juhtudel indiviidi arvamus põhjatud (71) kaalutlustel, mis on võrreldavate eeskujude (ideede või tahete) loomuse suhtes välised. (loogikaväline).

- Sellest tuleb eristada juhtumeid, mil isik otsustab kahe idee või tahte seesmise iseloomu alusel (loogiline).

Jäljenduskiirte interferents pole alati summutav, vaid väga sageli võimendav, nii et nad kiirendavad ja tugevdavad levikut. Vahel sünnibki geniaalne idee nende kohtumisest ja kombineerumisest mõnes ajus.

2. PTK. NÄHTUMUSTE VASTANDUS

Ka siin: pindsed jämedad vähearvulised välised vastandused > sügavad peened arvukad sisemised vastandused.

(75) Hägusad kvalit. vastandused > täpsed-rütmilised kvant. vastandused. (nt. keem-füüs: 4 elementi > polaarsus > võnkumine). Kristallide sümmeetria on (76) nende arvutute koostis-võnkumiste visuaalne väljendus.

Ühtlasi ilmnevad mittevastandused, asümmeetriad, arütmiad. Nt päikesesüsteemis pole planeeti, mis käiks täiesti vastupidises suunas. Ent pole sümmeetriat tähesüsteemi tekke ja hävimise juures. (78) Ajupoolkerade funktsionaalne asümmeetria.

(79) Tõeliselt elementaarset ühisk. vastandust tuleb otsida iga ühisk. indiviidi seest. Kui ta kõhkleb, kas (80) võtta omaks või tõrjuda tagasi uus väljend, riitus, idee.

Vastanduse teisejärgsus. Uued asümmeetriad.

Pöördumatu: suurem-tähtsam. Nt teaduse või tööstuse avastused.

Pöörduv.

Vastandust peetakse vulgaarselt erinevuse maksimumiks. Tegelt on ta vaid erinevuse üks väga (81) eriline korduse liik: kui on kaks sarnast asja, mis suudavad teineteist oma sarnasuse enese tõttu vastastikku hävitada. Vastandid, vastupidised moodustavad paari, ja nad pole vastandavad kui olendid või olendigrupid ega isegi kui sama või erinevate olendite seisundid, vaid kui kalduvused, kui jõud.

Iga vastandus kätkeb kahe jõu, kalduvuse, suuna vahekorda. Kuid nähtused, milles kaks jõudu teostuvad, võivad olla kahesugused, st. moodustatud heterogeensetest või homogeensetest faasidest.

1) Kvalit. Jadavastandus. Heterogeensete faaside jada on käsitatud pöörduvana. (82) Areng ja vastuareng.

2) Kvant. Astmevastandus. Homogeensete faaside jada on kasv või kahanemine. Afirmativse usu kasv-kahanemine.

3) Märgivastandus. Diametraalne vastandus. A-st B-sse vs B-st A-sse. Afirmatsioon vs negatsioon.

(83) Ruum – lõpmatu hulk vastandlikke suunapaare.

Teadvus – lõpmatu hulk jaatusi, vastandatuna eitustele, ihad vs eemaletõuked. Sama obj suhtes.

Kas samas olendis või erinevates olendites.

Liikmed kas

a) samaaegsed (kokkupõrge, võitlus, tasakaal) alati häving ja jõukaotus (?)

b) järjestikused (vaheldumine (84) rütm) pole hävingut.

Erinevates olendites – kõik kolm vastandust võivad olla nii samaaegsed kui järjestikused

Samas olendis – ainult märgivastandus võib olla nii samaaegne kui järjestikune (nt tasakaal kui kalduvus liikuda korraga vastandsuunas); ülejäänud kõik järjestikused, vahelduvad.

(86) Alles siis, kui sisemine võitlus on lõppenud, kui kahe vastuolulise mõju vahel rebitud indiviid on valiku teinud, võtnud omaks mingi arvamuse või otsuse, ehk endaga rahujalale jõudnud

Just siis saab võimalikuks sõda tema ja vastupidise valiku teinud indiviidide vahel.

Kuid sõja puhkemiseks sellest veel ei piisa. On veel vaja, et see indiviid teaks, et teised indiviidid on teinud vastupidise valiku. Ilma selleta oleks samaaegsete või järjestikuste vastupidisuste väline vastandus justkui olematu ja tal poleks välise võitluse tunnuseid. Nt ususõjaks vaja, et mingi rel. pooldaja teab, et teise rel. omad eitavad seda, mida tema jaatab. See peab olema ta Td-s samaaegne omaenese jaatuse teadvustamisega, mis nüüd võimendub.

Elementaarne ühisk. vastandus pole seega kahe indiviidi vasturääkivuses-kakluses, vaid loogilistes ja teleoloogilistes võitlustes, teeside ja antiteeside kahevõitlustes, tahtmiste ja mittetahtmiste (nouloir) võitluses, mille näitelavaks on ühisk. indiviidi teadvus.

Kuidas erineb (87) psühhol. vastandus ühiskondlikust?

1) Põhjuselt. Ka kõige üksiklasema inimese kõhklused ja kahtlused sünnivad kas kahe eeskujukiire kohtumisest, mis interfereeruvad ta ajus, või eeskujukiire kohtumisest meeltetajuga. Kõhklus kahe väljendi vahel – kaks eri allikast jäljenduskiirt, mis mus kohtuvad. (88)

2) Tagajärgedelt (effets) . Pelgalt indiv. vastanduse ebatõhusus (inefficacité) võrreldes element. ühisk. vastandusega, mis on ometi samuti individuaalne. Vahel indiv. kõhklus jääb tema sisse ega levi – pelgalt indiv. Aga enamasti on kahtluski nakkav samavõrd kui usk. Iga skeptik tekitab enda ümber skeptikutekolde.

Kui indiv. teadvustab vastuolu mõne oma otsustuse, kavatsuse, idee või harjumuse ning teiselt inimeselt pärineva otsustuse jne. vahel, siis:

1) Ta kas laseb end täiesti teisel mõjutada, hülgab oma mõtteviisi.

2) Allub poolenisti teise mõjule. Tema jõud kahaneb vaid.

3) Reaktsioon võõra idee või harjumuse vastu, (89) ja jaatab seda tarmukamalt enda oma. Aga ikkagi sisevõitlus. Toniseeriv. See levib, nakkab. Nõnda ühiskond lõheneb parteideks. Uus partei tekib inimestegrupist, kes on omaks võtnud vastupidise idee kui see, mis seni valitses ja millest nad olid läbi imbund. See omakorda konsolideerib traditsioonitruid. Siit fanatism [Siit ka hiinlaste strateegia vältida vastandumisi, laupkokkupõrkeid, vrd. sunzi.]

[4) Tarde ei räägi sümbioosist, kus kohtumisel mõlemad jõud kasvavad, st. kumbki ei „neela teist alla“ nagu 1. ja 3., aga kohtumisest jõud mitte ei kahane, vaid kasvavad]

Vastandlike liikmete kõrvutumine indiviidis on ühiskondlik tingimusel, et ta levib jäljenduslikult. (90)

- kahe kõrvutuva liikme lahing indiviidis eneses

- indiviid võtab omaks vaid ühe vastandlikest liikmetest, nii et lahing nüüd inimeste vahel.

Mis on ühiskonnale parem,

- kas olla jagatud parteideks või sektideks, mis võitlevad oma vastandlike programmide ja dogmadega; rahvusteks

- või koosneda indiviididest, kes on teistega rahujalal, ent igaüks seesmiselt võitleb iseendaga, skepsises, otsustamatuses.(91)

Õnneks näitab vaatlus, et iga võitlus (nii väline kui sisemine) püüdleb ja jõuab välja lõpliku võidunu ja rahulepinguni.

- sisevõitluses: võitlus on erandlik ja mööduv kris.

- välisvõitlus samuti maheneb, kolmes järgus.

1) sõda. Muutub harvemaks [Tüüp räägib 19 saj. lõpul, enne kaht maailmasõda!; aga ta ennustabki veelgi verisemaid konflikte, ehkki harvemaid]. Tohutu hulk väga väikseid, aga ägedaid sõdu klannide vahel > harvemad, aga suuremad sõjad, vähem vihkavad (?) linnade vahel, siis rahvaste vahel > väga harvad väga tohutud konfliktid, ent ilma igasuguse tooruseta (férocité) [16 aastat pärast raamatu ilmumist algas 1MS…], mida nende suurus muudab rahumeelseks [nojah, külma sõja osapooli saab nimetada kõike muuks kui rahumeelseks, aga otsekonflikti nad tõesti ei saanud enam tuumarelvade tõttu minna. Eks vastukaaluks siis hävitati muid rahvaid tavarelvadega.] (92) Kõik läheb faktimaailmas väikselt suurele; ja ideedemaailmas suurelt väiksele. [sõjajutt on tal jama.] (93)

2) Konkurents. a) tootjate, b) tarbijate ning c) tootjate ja tarbijate vahel. (98)

3) Arutelu (discussion).

(101) Vastandus-võitlus on ühiskondlikus maailmas ainult vaheliige, mis peab kaduma, ammenduma.

Füüsilised jõud levivad geomeetrilises progressioonis oma lainelise korduse varal, ja sellepärast nad interfereeruvad ning kohanevad kombineerudes; nende interferentsid-kokkupõrked justkui ainult valmistavad ette nende interferentse-liite, nende kombineerumist.

Elusliigid kalduvad levima geom. progressioonis indiv. eksemplaride päriliku kordusega, ja seepärast nad interfereeruvad, olgu õnnelikult-viljakalt või olelusvõitluses. Kohanemine – uute liikide teke.

Ühisk. (102) väljend, teadusprintsiip, palve jne. kalduvad geom.-lt levima jäljendusliku kordusega, ja seepärast nad interfereeruvad õnnelikult või õnnetult, st. kohtuvad kas dissoneeruvalt (loog ja teleoloog. duellid, sõjad, konkurentsid, poleemikad) või harmoniseeruvalt.

Jäljenduse teel kordudes element. ühisk. kohandumus levib ja tugevneb ning kohtudes teiste jäljenduskiirtega tekitab uusi võitlusi, mis tekitavad uusi leiutisi, mis omakorda kiirguvad jne. Vastandus-võitlus vajab jäljenduslikku kordust, et sotsialiseerida, üldistuda ja kasvada.

-Lahkheli jäljenduslik kordus: Võitlus aga on kurnav (nii in sees kui väljas in. vahel) ning peab viima mingile võidule [kusjuures võitjaks võib olla hoopis kolmas! Kui kaks on võitluses end välja kurnanud, võib tulla kolmas ja võtta kogu panga]

- Harmooniaseisundi jäljenduslik kordus (nii sees kui väljas), mis on teostatud uue tõe, uue sünteesi läbi, ei pea seiskuma ning tugevneb edasi liikudes. (103)

Vastanduse ainus kasu on see, et tekitab pinge antagonistlike jõudude vahel, mis võivad ajendada leidurlikku geeniust. Militaarlieutis, mis toob võidu ühele leerile ja lõpetab ajutiselt sõja; tööstusleiutis, mille haarab üks osapool ja lõpetab ajutiselt konkurentsi; filos, tead, juriid, esteet leiutis, mis lõpetab järsult hulga vaidlusi. Selline on vastanduse kahju. Aga kui tihti kutsutav leiutis ei tule! Kui tihti sõda lihtsalt tapab geeniuse selmet teda stimuleerida!

Kolm võitlusviisi ühtlasi erinev võime leidurlust stimuleerida: sõda > konkurents > arutelu.

Rütmivastandused (järjestikused liikmed, olgu kvalit või kvant). (104) Veelgi raskemini mõistetav kui kahe jõu kokkupõrge, sest nood hävitavad interferentsid on vähemasti juhuslikud, mittetahtlikud, nad on nagu keha vari. Aga rütm näib olevat jõudude normaalne mäng-liikumine, ja tahetud. Korrapärane, täpne rütm on ainult üksikasjus, nähtumuste täpse korduse tingimusena, ning korduse kaudu ne varieerumise tingimus.

Lihaste ringprotsess. Jäljendamine (Baldwin): lihasreaktsioon, mis püüab saavutada stiimuleid, mis suudavad tagasi tuua samad seisundid, mis omakorda püüdlevad samadele stiimulitele jne. (105) Baldwin veel: ringikujulised kordused või reaktsioonid on omased-ühised igale motoorsele tegevusele. Ent kordus on ainult nähtuste arengu tingimus, mis nad on alati korrapäratud ja värvikirevad.

Vastandus:

- rütmina toetab otseselt ainult kordust; varieerumist kaudselt ning kaob, kui too ilmub.

- võitlusena aitab ta põhjustada kohanemist.

3. PTK KOHANEMINE

[adaptation. Kuna pr. k. ei erista akt. ja pass. deverbaale, siis võib tõlkida: „kohanemine“, „kohandamine“, „kohastumine“, „kohastamine“. Järgnevalt läbisegi; iga vastet võib tõlgendada mitmes suunas]

(107) Kohanemine on kõige sügavam aspekt, mille järgi teadus maailma uurib. Siingi teaduses suurelt väiksele, ähmaselt täpsele, pealiskaudselt sügavale. Suur tervikharmoonia või mõned > arvutid seesmised harmooniad. Teaduses jällegi vastupidi, väikeste seesmiste harmooniate lakkamatu kalduvus eksterioriseeruda ja võimenduda. (108) Jõgi – jõesäng: ühesuunaline kohanemine. Elusolend: vastastikune (organ-funktsioon). Mägi kull kõlbab veevooluks, ent veevool ei hoia mäge üleval, vaid hoopis lagundab seda. (109)

Agregaat – üheskoos kohastunud olendid, olgu üksteisega või üheskoos mingi eesmärgiga. Adaptaat. V.o. mitu järku.

1. astme kohanemine: süsteemi elemendid.

2. astme kohanemine: mis ühendab nad neid ümbritsevate süsteemidega ehk keskkonnaga.

- Enesegasobitumine (ajustement à soi) Vrd. enesekordamine (harjumus). Enesele vastandumine (kõhklus, kahtlus)

- Sobitumine teisega. Teisekordamine (pärilikkus, jäljendamine). Teisele vastandumine (võitlus, konkurents).

Tihti välistavad teineteist: Kõige sidusamad, konstitutsioonid, loogiliselt tuletatud (max 1. astme kohastumus), on k. vähem kohastunud (110) keskkonna nõudmistega. Ning vastupidi, kõige praktilisemad on kõige vähem loogilised. Ka: grammatika, religioon, kunst. Sobitumuse täius võib kahjustada paindlikkust.

(joonealune: vaimuvaade, idee, intellekt. progress idee põhjal: 1) Esimese astme kohanemine ainult, st. selle idee järk-järguline harmoniseerumine iseendaga, ta eristumine ja seesmine sidusus; 2) Teise astme kohanemine, st. ta järk-järguline harmoniseerumine meeleandmetega, kus taju toob väljast värki ning avastusi. Ainult esimene variant: tihti väikesest eksitusest suurde).

(116) Individuaalne loovus-geenius on iga ühisk. harmoonia tõeline allikas.

Elementaarne ühiskondlik kohastumus on kui on kaks inimest, ja üks vastab sõna või teoga teise küsimusele, olgu sõnalisele või vaikivale. [see pole lõplik määratlus]. Sest vajaduse rahuldamine nagu probleemi lahendus on vastus küsimusele. Kas nii, et üks õpetab, teine õpib, üks käsib ja teine kuuletub, üks toodab ja teine ostab-tarbib. Üks on tegija, poeet-kunstnik ning teine on vaataja-lugeja – või nii, et nad teevad koostööd samas töös?

Element. ühisk. kohanemine juba ajus, indiv. leidurluses. Leiutis (see, mis on mõeldud jäljendamiseks) on ideedeharmoonia. Selleks, et oleks vahetus tootja ja (117) tarbija vahel ning et tarbijale kingitaks toode (sest vahetus on vastastikune kink ning tuli pärast ühepoolset kinki), selleks peab tootja peas olema korraga kaks ideed: esiteks tarbija (kingisaaja) vajadus ning teiseks vahend selle rahuldamiseks. Ilma kahe idee seesmise kohanemiseta, poleks väline kohastumine „kink“ ja „vahetus“ võimalik olnud. Iga inimestevahelise ühingu põhjas on algselt ideedeassotsiatsioon ühes ja sellessamas inimeses. (118)

Ühisk. tegelikkuse areng paljudelt väikestelt harmooniatelt vähematele suurematele > määramatus tulevikus üks ja totaalne tsivilisatsioon, mis on nii harmooniline kui vähegi võimalik.

Seesmine edasiminek, (119) st. leiutise, kohastumuse kalduvus keerustuda ning kasvada, kohanedes teise leiutise ja kohastumisega ning tekitades uut kohastumist, mis teiste kohtumiste ja loog. liitude kaudu viib veelgi kõrgema sünteesini jne. Käivad koos: leiutise progress ekstensioonis jäljendusliku leviku kaudu ning tema progress hõlmavuses (compréhension) loogiliste ühendamistega (hymens).

Näiteks: hobuse kodustamise idee ning ratta idee, mis levisid sõltumatult, ent siis lõimiti ja harmoniseeriti vankri idees. Iga uus leiutistesüntees vajab avaramat jäljendustesünteesi kui eelnevad. On kahe progressiooni pidev ühtepõimumine: ühtlustav jäljendusliikumine ning süstematiseeriv leiutusliikumine. (120)

Ei maksa segamini ajada industrialismi progressi tööstuse progressiga, hariduse progressi (jäljendus) teaduse progressiga (kohastumus), moraalsuse progressi moraali progressiga, militarismi progressi sõjakunsti progressiga, keele progressi (st. territ. levik) keele progressiga (gramm. rafineeritus, leksika jne).

- Teaduse iga saavutus, mis lisab oma agregaadile-adaptaadile omavahel kooskõlas teoreeme, pole lihtsalt liitmine, vaid korrutamine.

- Aga iga uus koolijüts mis teistele liitub, iga uus kooliteaduse ajuline eksemplar on vaid ühik, mis liitub teistele (tõsi, siin siiski enam kui liitmine, sest sellest johtuv arukuse osadus-ühisus – kuna õpilastele antav haridus on ühesugune – kasvatab igaühe usaldust oma teadmistesse, mis (121) on samuti väärtuslik ühisk. kohanemine.

A. Kohanemine muutub täpsemaks füüsika > biol > ühisk. Mis on õieti happemolekuli kohastumine alusemolekuliga, millega ta liitub? Või õietolmu kohanemine emakaga, mis viljastatuna sünnitab uue indiviidi? Ei tea. Aga kui toimub õnnelik interferents kahe jäljenduskiire vahel, siis on see me mõistusele läbipaistev.

- Võivad lihtsalt üksteist stimuleerida, nagu pr. keele levik <--> pr. kirjanduse areng. (122)

- Aga interferents võib toimida sügavamalt ja ajendada uue leiutise, mis saab uue jäljenduskiire koldeks. Nt. kui vaselevik kohtus tinalevikuga > pronks. Algebra + geomeetria > Descartes’i kõverjoonte algebraline väljendus.

Igal juhul kohastumine on loog. ja teleoloog. vahekord:

1) Kord nagu Newtoni seadus vms, ideedesüntees, mis eelnevalt ei näinud üksteist ei kinnitavat ega ümber lükkavat ning mis nüüd kinnitavad üksteist, olles ühe ja sama printsiibi järeldused.

2) Kord on nagu tööstusmasin tegevustesüntees, mis eelnevalt olid üksteisele võõrad, ent nüüd aitavad üksteist ning on ühtekuuluvad vahendid sama eesmärgi tarvis. Erinevad leiutised: vanker, raud, aurujõud, silinder, rööbas > lokomotiiv.

B. Olgu tegemist teor. või prakt. leiutisega, on seda kujundav element. protseduur alati loogiline paaripanek (accouplement). Kui suur poleks ka ideede või tegevuste süntees, mida teooria või masin sünteesib, alati on korraga ainult kaks elementi, mis on kombineerunud, teineteisega kohastunud leiduri ajus või järjestikuste leidurite ajudes. [See on huvitav väide. Ei tundu esmapilgul iseenesestmõistetav. Kas see eeldab, et süntees käib alati kahe elemendi põhjal? St. et nagu loogiline puu, st. sünteesis võib olla hulk alamsünteese – aga et alati kahekaupa? Ei tahaks nagu nõustuda, ootaks tugevaid väiteid, mis seda kinnitaksid. … Mingi uba siin samas on ka, nt. kui mõelda kasvõi gen. grammatika süntaksikäsitlusele. Kaheste jaotustega: L = NF-VF; NF = Det-Ns; VF = V-NF jne. Kuigi sealgi hiilisid nuka tagant sisse kolmetised jaotused. Vb. on nii kõige lihtsam mõelda, kui mõtemass polariseerub kahe elemendi vahel?] (123) Bréal: Vaimu kalduvus ühendada ideid paariti.

Sest vaimu käik, ta elementaarne käik on liikuda ühelt ideelt teisele, sidudes need kaks otsustuse või tahteaktiga.

- Otsustusega, mis näitab subjekti idees kätketud atribuudi ideed.

- Tahteaktiga, mis vaatleb vahendi ideed kätketuna eesmärgi idees.

Vaim liigub otsustuselt keerukamale otsustusele ja tahteaktilt hõlmavamale tahteaktile sellepärast, et vaimus kordamisega, iseenese kahetise jäljendamisega (st. mälu ja harjumus),

- kerib otsustus end kokku mõisteks (notion), kaks liiget saavad kokkukeevitatuks ja eristamatuks; ning

- tahteakt, kavatsus muutub üha vähem teadvustatud refleksiks. (124)

Ühisk: traditsioon ja tava. Vanad otsustused saavad mõistetena (notions) astuda uue otsustuse ainesse (substance), vanad plaanid uue plaani ainesse. Meie aru ja tahte kõige madalamast kõige kõrgema toiminguni jääb see protseduur samaks.

- Iga teor. avastus pole muud kui otsustuslik (judiciaire) atribuudi, st. vanade otsustuste, liitmine uue subjektiga

- Iga prakt. avastus pole muud kui vahendi, st. endise eesmärgi (mida taheti tema enese pärast) liitmine uue eesmärgi jaoks.

Nõnda saavad eilne otsustus ja eesmärk lihtsalt tänaseks mõisteks ja vahendiks, mis tekitab homse otsustuse ja eesmärgi, mis omakorda saab mõisteks ja vahendiks jne.

Vaadates tohutuid ühisk. asju: grammatika, seaduskoodeks, teoloogia jt, tundub indiviidi vaim kübe, nii et paljudele sotsioloogidele tundub naeruväärne, et neil hiigelkatedraalel olnuks üksainus arhitekt > umbisikuline looming. (125) Muidugi, kui nad on valmis, siis nad suruvad end indiviidile peale (s’imposent). Kuid enamasti veenmise, sisendamisega, ainulaadse naudinguga, mida me saame eeskujudest läbi imbudes [ahvides!], ahmime nagu imik rinda. Kuid kuidas need ehitati ja kelle poolt, kui mitte inimeste ja inimpingutustega? Nt teadusemonument. Igal leiutisel, seadusel avastaja nimi. (126) Ka õigus, valitsusvorm, majandussüsteem jne.

Muidugi on ajalugu moonutatud rääkides suurmeestest, kui pidi rääkima suurtest ideedest, mis ilmusid sageli väga väikestes inimestes, ja isegi väikestest ideedest, kaduvväikestest uuendustest, mille igaüks meist ühisloomingusse toob. Kõik või peaaegu kõik on kaasa löönud hiigelehitistes, mis meid valitsevad ja kaitsevad: kui ortodokssed me ka poleks, on meist igaühel oma religioon; kui korrektsed me ka poleks, on igaühel oma keel; vulgaarseimal teadlasist on oma teadus, rutiinseimal (127) haldustöötajal on oma halduskunst. Tal on ka oma jäljenduslevik avaramas või kitsamas ringis.

Aga kas mitte need avastused polnud juba eos, avaldasid platonlikku külgetõmmet, et nendeni pidi jõutama varem või hiljem? Kui see on tõsi, siis peaks seda üldistama: kas vajaduste rahuldamisega jõutakse vältimatult samasuguse poliitilise, majandusliku vm. tulemuseni? Pole faktidega kooskõlas. Mida enam on tsivilisatsioonid arenenud, seda enam on rõhutunud nende originaalsus ja sarnasusetus. Mulle meeldib, et ta on idealistlik tees, aga ta pole piisavalt, või on võõriti. Ei ole üht ideed või väikest arvu ideid, mis liigutavad (128) maailma, vaid miljardeid, mis võitlevad auhiilguse nimel maailma juhtida. Maailma liigutavad ideed on tema tegutsejate eneste ideed. Iga ajalooline indiviid on olnud uue inimkonna projekt. Vb. neist jääb alles vaid üks, kuid ka tema on algselt olnud individuaalne. Tema paratamatus ilmneb tagantjärgi, keegi poleks suutnud seda ette näha.

Iga ühiskondliku ehitise materjaliks on indiv. panused. Ei nõustu käsitlusega, et ühiskond olemuslikult sunnib indiviidi, domineerib tema üle. Sel juhul see ühiskondlik tegelikkus ei kasvaks iial, ta monumente poleks iial ehitatud, sest iga kõik need kasvatamised, leiutised jne. ei saa käia jõuga, vaid veenmise ja maheda sisendamisega. Teadusteooriat vaieldakse pikalt teadlasteringkonnis. Siis > keskharidus, kus (129) juba väidetakse resoluutsemalt > algharidus, juba täiesti dogmaatiline. St veenvus eelnes etableerunud valitsevusele (jäljendamise varal). Tööstus: eliidikapriis > tarbeese.

Mida rohkemad ja täpsemad on kohastumused, seda valusamad ja mõistatuslikumad näivad ühisk. kohastumatused. Sellest kaebused. Ent harmooniad harva täiuslikud, ikka disharmooniat ja asümmeetriat (mis vahel ajendavad kõrgemaid vastandusi ja kohastumisi). Sest täiuslik kohastumus ja täiuslik vastandus on lõpmatu jada kaks otsa, mille vahel on hulk vaheastmeid. Leiutis: küsimus, millele järgneb vastus. Ent küsimusele võõib olla tuhandeid vastuseid, üha täpsemaid ja täielikumaid. Nt. vajadus näha. (130). Hulk eri silmi [Bergson kasutas seda näidet 9 aastat hiljem LE-s].

Sest iga ühiskonna põhjas on hulk väikesi ja suuri vastuseid küsimustele ning hulk uusi küsimusi, mis tekivad vastustest enestest > hulk suuri ja väikesi võitlusi erinevate lahenduste pooldajate vahel. Võitlus on vaid harmooniate kohtumine, ent selline kohtumine pole muidugi ainus harmooniate vaheline võimalik vahekord. Nende harjumuspärasem vahekord on kooskõla, kõrgema harmoonia loomine. (131)

Disharmooniad on harmooniatele sama, mis asümm. sümmeetriale ning variatsioonid kordustele. Ainult täpsete korduste, selgete (nettes) vastanduste, kitsaste harmooniate rüpes puhkevad mitmekesisuse kõige iseloomulikumad näited, värvikus, korratus, indiviid. füsiognoomiad. (132) See põgus nüanss, mis on rafineeritud ühisk. elus, intensiivse jäljendamisega, keerustuv ja jätkuv – see on kõige tähtsam.

Ei ole individuaalse teadust. Aga on ainult individuaalse kunst. Universaalsest elust mõtlev teadlane ripub üleni ära isikute individuaalsuse õilmitsemisest – ja ta „peaks mõnevõrra kadeda tagasihoidlikkusega vaatlema kunstniku tööd, kui ta mitte ka ise, vajutades paratamatult oma isikliku pitseri oma üldisele käsitusele asjadest, ei annaks talle alati esteetilist väärtust, mis on tema mõtlemise tõeline olemispõhjus“.

KOKKUVÕTE

(133) Teadus toitub sarnasustest, kontrastidest-sümmeetriatest ja harmooniatest, st. kordustest, vastandustest ja kohastumisest. Inimvaim kaldub tegelema kõige suuremate, mahukamate, prestiižsemate nähtustega, seletamaks vähem nähtavaid nähtusi. Ent on vastupandamatult leidnud asjade printsiibi varjatud tõikades, mille allikas jääb küll talle kättesaamatuks. Ent sündiv mõte on ikka ümber pööranud uneletud korda.

Korduse seadus (füüsika: lainevõnked, gravitatsioon; biol: pärilik ja harjumuslik; sots.: jäljenduslik) on kalduvus liikuda (134) võimenduvalt suhtelisest kaduvväiksest suhtelisse lõpmatusse. Ühisk. elementaarne kordus on esimese jäljendaja individuaalne seik, mis on moenakkuse lähtepunkt.

Vastanduse seadus: kalduvus võimenduda üha avarduvas sfääris, ühest eluspunktist lähtuvalt. Selleks on ühisk. plaanis indiviidi aju, kus toimub väljast tulevate jäljenduskiirte interferents, kahe uskumuse või iha vastuolu. See on elementaarne ühisk. vastandus, mis on veriste sõdade printsiibiks.

Kohanemise seadus: Elementaarne ühisk. kohanemine on individuaalne leiutis, mis on mõeldud jäljendamiseks, st. kahe jäljenduse õnnelik interferents, esialgu ühes vaimus. Ning selle esialgu puhtsisemise harmoonia kalduvus (a) levides eksterioriseeruda; (b) loogiliselt paarduda (tänu levimisele) mõne teise leiutisega jne. Kuni inimvaimu suurte kollet. loominguteni välja: grammatika, teoloogia, entsüklopeedia, seaduskoodeks, töökorraldus, esteetika, moraal.

Kõik tuleb kaduvväiksest (infinitésimal) ja vb. kõik ka naaseb sinna. See ei ole homogeenne, neutraalne, iseloomu ja spirituaalsuseta. (135) Ja surres naaseme sellesse kaduvväiksesse, kust väljusime. See vb iga päris teispoolsuse põhjaks. See iga erinevuse allikas ei saa olla eristamatu. Homogeensuse ebastabiilsuse seadus on vale ja meelevaldne, loodud just selleks, et lepitada eel-uskumust, et meie silmis eristamatu on iseeneses erinevusetu, nähtumusliku mitmekesisusega, eluliste, psühhol. ja sotsil. variatsioonide baroksusega. Ainult heterogeensus saab olla ebastabiilne ning homogeenne on stabiilne [See kehtib siiamaani: vrd. füüsikute libaparadoks „algsümmeetria“ rikkumisest: et nad on üldse postuleerinud algse sümmeetria, homogeensuse! Fundamentaaljõud võivad olla kõik koos (ses mõttes „sümmeetrilised“) ent jõud kui selline on ise asümmeetriline.] Asjade stabiilsus on otseses sõltuvuses nende homogeensusest. (136)

Erinevus kasvab. Iga hetk tekib uusi erinevusi. Kuid toimub midagi tähtsamat kui lihtsalt erinevuse kasv: erinevuse enese erinevustumine [maiuspala Deleuze’ile! Pole mingi ime, et talle Tarde meeldis!] Muutumine ise muutub, ning teeb seda suunas, mis viib meid tooreste ja kõrvutuvate erinevuste ajastust harmooniliselt nüansseeritud erinevuste ajastusse. Mida muud võinuks sündida täiuslikult sarnasest ja korrastatust kui igavesti ja tohutult lame maailm? „Käibivale käsitusele, mille järgi universum on moodustunud täiesti ühesuguste elementide lõpmatust tolmust, millest mitmekesisus on ei-tea-kuidas välja pursanud, vastandan ma oma erilise käsituse, mis esindab seda hulga elementaarsete väesolude (virtualités) teostumisena (137), millest igaüks on iseloomustatud ja ambitsioonikas, kannab endas oma erinevat (distinct) universumit, omaenese unistustemaailma. Sest universum nullib lõpmatult palju rohkem elementaarseid projekte kui ta neid välja arendab ning konkureerivate unistuste, võistlevate programmide vahel – pigem kui olendite vahel – toimub suur elulahing (batsille pour la vie), mis kõrvaldab vähem kohastunud. Nii et nähtumusliku maailma salapärane kelder oleks samavõrd rikas mitmekesisuste poolest, kuid teistsuguste mitmekesisuste poolest kui pindsete tegelikkuste korrus.“ [Väga rammus!!]

Võimaldab hõlmata samast vaatepunktist kaks tõde, mis näisid võõrad teineteisele:

- korduste, võitluste, harmooniate korrapärane edasiminek (progressioon) maailma regulaarsel küljel – mis on teaduste toidus

- maailma metsik külg, mis on kunsti saak; mitmekesisus, värvikus, korratus – mis on just tänu universaalsele assimileerimisele, sümmetriseerimisele ja harmoniseerimisele [st. ühe tasandi korrapärasusest tekib metsikus uuel tasandil].

Nähtumustealused originaalsused ei püüa mitte kaduda (s’effacer), vaid valla puhkeda (s’épanouir).

Edenev kordus on kohanemise teenistuses, mida ta levitab ja mida ta interferentsidega arendab, vahel vastanduste kaudu. (138). Kõik kolm töötavad koos üleüldise varieerumise vallapuhkemise heaks selle kõige kõrgemates, avaramates ja sügavamates individuaalsetes ja personaalsetes vormides