keerustumise skeem
A. LOOGILINE
Keerustumisvõimelisel protsessil kui loogilisel liigendil iseeneses on kaks aspekti:
1) Eristumine – endast väljapöördumine
2) Lõimimine – endassepöördumine
Eristumine ning eristatu lõimimine looba keerukust. Need kaks aspekti võimaldavad teineteist:
Eristumine on võimalik ainult lõimimise kaudu: ainult siis, kui „üks“ ja „kaks“ on kokku hoitud, on „kaks“ võimalik, st. võimalik kui midagi erinevat, sest kui ta „ühega“ kuidagi kokku ei puutuks, siis ta ka ei erineks temast, vaid jääks ükskõikseks, oleks monotoonne paljas kordus, mis tühistaks end kohe tekkides.
Lõimimine on võimalik ainul eristumise kaudu: ainult siis, kui on eristatud „üks“ ja „kaks“, saab lõimimine sisu ja mõtte ning püsib ülepea lõimimisena; vastasel juhul oleks tühi enesega samasus, ning sellist eristuseta lõimimist on sama vähe võimalik ette kujutada kui ilma igasuguse lõimimiseta eristumist.
(Ma kasutan praegu transitiivseid ja intransitiivseid verbivorme segamini: loogiliselt ja iseeneses ongi nad eristamatud. Alates Maailma tekkimisest/loomisest saab neid tähendusi eristada: eristamine ja eristumine ning lõimimine ja lõimumine, nii et transitiivne verbivorm rõhutab olendi suhtelist aktiivsust (tema erinevust) ning intransitiivne vorm rõhutab tema kui Väe ühe perspektiivi haaratust kõikidesse teistesse perspektiividesse (tema lõimitust).)
.
B. KOSMOLOOGILINE
1. Vägi (loogiline liigend meie jaoks on Vägi)
1) Tegu
2) Läbivaatus
Kosmoloogilise Alguse saame niimoodi, et mõtleme olenditejada pidi tagasi varasema, lihtsama olukorra poole (empiiriline faktiliin), pikendades seda jada tema loogilise lõpuni (teispoole empiiriat, kogemust). Kosmoloogiline Tegu ja Läbivaatus on Loogilise eristumise ja lõimimise analoogid.
Algne Tegu on see, kui (a) pole erinevust selle vahel, mida keha võib teha, ja selle vahel, mida ta teeb ehk kui energia ja massi vahel pole isegi fenomenaalset eristust. Ning kui (b) pole ka erinevust olendi keha ja tema läbikäimispaariliste kehade vahel.
Algne Läbivaatus on see, kui pole eristust (a) olendi oma- ja alateadvuste vahel ega (b) ühe olendi ja teise olendi omateadvuste vahel.
Vägi on Teo ja Läbivaatuse liigend. On Väe eel-ajalooline, eel-maailmne rikastumine: Tegu (eristumine) loob uut ja Läbivaatus (lõimimine) lisab selle uue juba olemasolevale („mäluline“ aspekt), nii et kokkuvõttes muundub Alguses kogu tervik kõige täiega.
Teo ja Läbivaatuse eristus määratleb Väe loogilise ruumi ning Tegemine-Läbivaatamine määratleb Väe loogilise aja.
2. Maailm
Maailma tekkimine/loomine tähendab seda, et Alguse üks mõõde (eristumine/lõimimine) läheb lahku kahte mõõtmesse, st. nii eristumises kui lõimumises eristuvad omakorda eristumise/lõimumise aspektid.
1) „Vertikaalsel“ teljel
a) Lõimimine
i) Lõimimine (omateadvus): Teadvus aheneb olendi keha ümbritsevasse ruumipiirkonda, omateadvus on keha ülemise tasandi läbivaatus
ii) Eristumine (alateadvus): Olendi keha alumiste tasandite omateadvus. (Kokkuvõttes: Algne Läbivaatus aheneb olendi omailma-sõõri (omateadvus), mille sees on omakorda teised sõõrid (alateadvused).)
b) Eristumine
i) Lõimimine (keha ülemine tasand keerustub mademeliselt samas võtmes – nagu nt. keemilised elemendid kergemast raskemani – või astmeliselt eri võtmetes – nagu nt elusorganism võrreldes keemilise tasandiga)
ii) Eristumine (sellesama protsessi teise küljena eristuvad keha alumised tasandid, nii et kogukeha muutub liigendatumaks). (Kokkuvõttes: Algne Tegu taheneb kehadeks, kus eristuvad ülemised ja alumised tasandid).)
2) „Horisontaalsel“ teljel
a) Lõimimine
i) Lõimimine: olendi subjektiivsus moodustab üha läbistuvama terviku
ii) Eristumine: ühtlasi teeb ta ümbruses seda aredamaid liigendusi ehk tajub ümbrust üha kõrvutuvamate elementidena (nt. ilmselt loomad ei taju asju nii aredalt üksteisest eraldatuna nagu inimene, kellel keel „kirjutab“ taju „üle“)
b) Eristumine
i) Lõimimine: üha ühtsema üksuse moodustab olend kui tegija oma erinevais läbikäimisis
ii) Eristumine: läbikäimiste rohkenedes eristatakse üha rohkem võimalikke paarilisi olendi läbikäimistes
Väe loogiline aeg ja ruum lahknevad vastavalt olendite (t)ahenemisele kronoloogiliseks ajaks ja topoloogiliseks ruumiks
C. KIRJELDUS
Kirjeldusest on kahesugust, pidevuslik ja katkestuslik:
1) Pidevuslik
a) Läbivaatuses: ise põlvnemine. Läbivaatus iseeneses ei saa tekkida, vaid ainult muundub ühest olekust teise
b) Teos: energia jäävus. Aine/energia iseeneses ei saa tekkida, vaid ainult muundub ühest olekust teise
2) Katkestuslik
a) Läbivaatuses: minu jaoks on läbivaatusel piirid, liikudes näiteks ajateljel tagasi lapsepõlve, jäädes magama, langedes minestusse jne.
b) Teos: evolutsioonilises keerustumises organiseerub aine/energia põhimõtteliselt uuel moel, mis pole taandatav varasemale (nt keemia füüsikale, bioloogia keemiale), kuigi on tolle kaudu mõistetav. Ehk teisisõnu: varasem põhjustab järgnevat, kuid ei saa seda põhjendada. St kui me üritame kirjeldada olukorda nii, nagu ta on olendi enda jaoks, siis on tegemist hüppe või katkestusega (kui me taandame bioloogiat keemiale või keemiat füüsikale, siis on see tagantjärele tarkus: kui me asetume väga varases universumis aatomi tasandile, siis keemilist organiseerumisviisi ei ole ja seda ei saaks ka veel ette kujutada. Nõnda nagu veel loomata muusikapala ei saa veel ette kujutada – aga kui on loodud geniaalne muusikapala, siis tundub ta nii loomulikuna, justkui oleks ta kogu aeg võimalik olnud).
Lihtne on mõelda Teo pidevust ja Läbivaatuse katkestust
Raskem on mõelda Teo katkestust ja Läbivaatuse pidevust
Samas on mõlemad aspektid vajalikud, et adekvaatselt kirjeldada ühest küljest seda, kuidas keerukamad olendid on välja kasvanud lihtsamatest, ning teisest küljest seda, kuidas iga evolutsiooniline keerustumine (põhimõtteliselt: iga silmapilk) on põhimõtteliselt ja taandamatult uus, loominguline, taandamatu, hüppeline.
Vägi on liigend, mis korraga loob pidevust ja katkestust ehk millest pidevus ja katkestus on kaks aspekti. Vägi on keerustumise „olematu“ tuum.