7. peatükk: Keeleolend
7.0. Sissejuhatus
Käesoleva peatüki pealkirjas on viidatud keelele kui uuele evolutsioonilisele keerukustasandile. Seda tuleb mõista võrdlemisi laias tähenduses. Esiteks sisaldab see ka võimalikke tänapäevases mõttes inimkeele eelvorme, mis võivad olla näiteks žestilised ja häälitsuslikud. Teiseks ja eeskätt tuleb keelt ülepea võtta emblemaatilise või silmatorkava nähtusena, mis on osa laiemast süsteemist, ehk niisiis teatava sünekdohhina (“osa terviku asemel”). “Keelevahekord” on niisiis nimetus teatava keerukustasandi kohta, mis sisaldab ka eelkeelelisi vorme ning on seotud paljude teiste aspektide ja nähtustega (tööriistade valmistamise oskusega, kognitiivsete võimetega üldse, sotsialiseerumisvormidega jne.). Põhimõtteliselt võiks öelda, et see kirjeldab inimese geneesi ja inimlikku olemisviisi, aga ma olen eelistanud seda sõna pigem mitte kasutada esiteks evolutsioonilistel põhjustel (bioloogilises mõttes inimene on homo sapiens, aga keelevahekord hõlmab ka varasemaid inimlasi) ja üldisematel kaalutlustel (põhimõtteliselt võiks sarnane keerukustasand olla moodustatud hoopis teiste vahenditega kui bioloogilises mõttes perekond homo või imetajad jne – näiteks mõnel teisel planeedil).
7.1. Žestiline vahekord
7.1.1. Genees ja mitmekesisus
Keelevahekorra teket me seostame kivist tööriistade valmistamise algusega u 2,6 mat[1]. Nagu me püüame allpool näidata, on tööriistade valmistamine üks keelevahekorra ilminguid. See pole paratamatult seotud ühegi kindla bioloogilise liigiga. Esimesi kivist tööriistu on seostatud hilise australopiteegi, australopithecus garhi’ga või robustse paranthropus’e perekonnaga. Võimalik, et kiviriistade valmistamine oli üks tegur australopiteegi arenemisel perekonnaks homo, kellega on seotud peaaegu kogu arheoloogiliselt tuvastatav tehnoloogiline innovatiivsus.
Me räägime eraldi žestilisest ja häälelisest keelevahekorrast. Esimest võib seostada põhiliselt varaste homo liikidega: h. habilis, h. ergaster, h. erectus, h. antecessor, h. heidelbergensis, h. neanderthalensis jt. Teist me seostame nüüdisinimese, homo sapiens’iga, kes tekkis u. 0,2 mat. Nagu öeldud, pole keelevahekorra ja selle eri vormide teke tingimata seotud mingi kindla perekonna või liigiga, sest see pole määratletud bioloogiliselt, vaid kujutab endast just nimelt bioloogia ehk meelevahekorra suhtes järgmist keerukustasandit. Bioloogiline keerukus (ehk antud juhul eeskätt peaaju maht ja struktuur) mängib siin rolli esmajoones lävendina: keelevahekorra teke ja selle keerustumisastmed esitavad teatavaid neuroloogilisi tingimusi enda algusele ja põhjustajale, ent ei sea liigilisi piiranguid. Lühidalt öeldes võib põhimõtteliselt näiteks häälelise keelevahekorra algatajateks olla ükskõik milline inimlane (või keegi teine), aga faktiliselt teostab seda ainult see, kellel on piisav peaaju keerukus ja mõned spetsiifilised kehalised eeldused (nt. kõri ehitus). Et selle läve ületas homo sapiens, on juhus ja ajaloo[2] teema, mis näitab meile, kuidas keerukus konkreetselt teostub.
Kui me räägime žestilise vahekorra mitmekesisusest, siis selle kriteeriumiks ei ole inimlaste – või konkreetselt homo – liikide hulk, sest nagu öeldud, kuulub bioloogiline liik ehk meelevahekord eelmisele keerukustasandile. Meeleolend homo on siin muidugi oluline, aga ta on kõigest keelevahekorra üks element – ja nagu me hiljem näeme, ei kaasne keelevahekorra järgmiste astmete, kirjalise ja digitaalse vahekorra tekkega enam mingit olulist muutust meelelises kehas bioloogilises mõttes. Keelelise vahekorra mitmekesisuse kriteeriumiks on see, kui mitmekesine on keeleolendite omavaheline suhtlus ning läbikäimine muu maailmaga. Keelevahekorra varaste vormide puhul saame seda hinnata eeskätt tööriistade ja muu ainelise kultuuri ning luustike põhjal. Vahemikus 2,6–0,2 mat toimub aeglane keerustumine tööriistade valmistamises alates varaseimatest Olduvai riistadest läbi Acheuli tehnikate Levallois’ tehnikani.
7.1.2. Uus kehatasand.
Siinne käsitlus põhineb ideel, et keelevahekorra puhul on tegemist uue keerukustasandiga meelevahekorraga võrreldes. Keelevahekord ajastab ja ruumistab uuel tasandil. Milles see seisneb? See kätkeb uusi vahendeid nii maailmaga läbikäimises (tööriistad) kui ka “siseringi” loomises (ühiskond) ning vastavaid mälutehnikaid.
Meelevahekorda ülekirjutav keelevahekord tahendab meelekeha, loob suuremat kõrvutuvust. Tööriistade valmistamise ja kasutamise ning žestikuleerimise käigus allutatakse meeleline keelelisele vahekorrale omastele aredamatele liigendustele ja selgematele vajadustele. See küll tähendab meelelise keha teatavat distsiplineerimist ja “ülekirjutamist”, aga nagu ka teiste keerukusnihete puhul ei pea seda võtma pelgalt “välise” vägivallana, vaid selles võib näha meelevahekorra enese elujõu väljendust ja võimendumist. Tööriistade ja žestide kaudu luuakse keelevahekordses omailmas suuremat kõrvutuvust, aredamaid piirjooni asjade, liigenduste, protsessifaaside vahele. Aga need on talle ühtlasi pidepunktideks, et mingil määral distantseeruda vahetust ümbrusest, nö – kui kasutada Greimase ja Courtési mõistet (1993: 79) – “käiku lahti ühendada” (débrayage) meelevahekordsest loogikast, ning lülitada uus käik sisse (embrayage) järgmisel, keelevahekordsel tasandil, mis võimaldab nüüd uue tasandi paindlikkust ja liikuvust.
Kuna käe, ilmete ning hiljem häälega tehakse peeneid ja täpseid eristusi, siis teadvuse fookus teravneb. Ühtlasi tekib selgem eristus teadvuse fookuse ja tausta vahel. Teadvus aheneb ka selles mõttes, et suur hulk meelevahekordset infot ja nüansse tõmmatakse ühtekokku ja tõrjutakse välja. See väljatõrjumine on seda jõulisem, mida teravam on teadvuse fokuseerumine keelevahekordsete juhiste järgi. Nagu teisteski keerukusnihetes, tuleb siin suur hulk alumise keerukustasandi asju “ära unustada”, et luua vaba koht uue tasandi eristustele. Teadvuse ahenemine võimaldab niimoodi tema avanemist uuel tasandil, uute horisontidega. Avarduvad ruumilised piirid: keeleolend hakkab edenevalt avastama ja ekspluateerima maakera. Ja ajalised piirid: keeleolend hakkab liikuma “sünni ja surma pinna” poole (millest me rääkisime 2. peatükis “Aeg”). Ajalis-ruumilised horisondid tulevad puhtal kujul välja keelevahekorra arenedes, ja eeskätt häälelises vahekorras. On oletatud, et neandertallane võis oma liigikaaslasi matta, mis osutaks mingisugusele arusaamale surmast, olemisele surma (ja ilmselt ka sünni) pinna poole. Aga päriselt aktiveeruvad need võimalused järgmises, häälelises keelevahekorras: väljakujunenud keele ja avatud tehnoloogia tingimustes (st. kus saab põhimõtteliselt toota lõputult uusi ja uuenduslikke lausungeid ja tööriistu).
7.1.3. Meelekehalised eelkohastumused
Inimeseni viiva evolutsiooniharu eritunnus šimpansidega võrreldes, kellest nad lahknesid u 6 mat, on püstise kõnnaku eelistamine. Ajaks, mil inimese eellased hakkasid kivist tööriistu valmistama, olid nad juba kolm ja pool miljonit aastat püstijalu kõndimist harjutanud. See tähendab eristumist meelekeha sees: tagajäsemed (jalad) spetsialiseerusid lokomotsioonile ning esijäsemetega (käed) sai hakata täitma mitmesuguseid muid ülesandeid.[3] Käte polüfunktsionaalsust valmistas eelkohastumusena ette inimese ahvisarnaste eellaste elu puuvõrades: tarvidus liikuda kolmes mõõtmes oli muutnud jäsemed plastilisemaks, osavamaks kui maapinnal valdavalt kahes mõõtmes liikujate jäsemed. Keelevahekorra tekkel on käte uutest ülesannetest kõige tähtsam nende roll sotsiaalses läbikäimises (vrd. ahvidel teise isendi karvastiku puhastamisega) ja tööriistade valmistamisel.
Teine võralisest eluviisist pärit eelkohastumus on see, et kolmes mõõtmes liikumine nõuab väga täpset ruumi sügavusmõõtme hindamist, mistarvis on silmad koondunud pea etteossa, nii et suur osa kahe silma nägemisväljast kattub. Harilikult iseloomustab selline silmade asetus röövloomi ja -linde, samas kui saakloomadel on silmad pigem pea külgedel, mis tagab suurema nägemisvälja, kuid mille võrra on sügavusmõõtme hindamine puudulikum. Inimese eellased polnud küll röövloomad (või olid seda vähesel määral), aga vajadus puuvõrades sügavusmõõdet täpselt hinnata kujundas sarnase silmade asetuse. See sai hiljem kasulikuks eelkohastumuseks, kui inimene hakkas rohkem jahtima ja liha sööma, ja ka tööriistade valmistamise juures, mis nõuab täpset kolmemõõtmelist ruumitaju.
Tähtis kohastumus tööriistade valmistamisel oli käelaba areng, mille käigus pöial muutus pikemaks ja teised sõrmed lühemaks, käelaba laiemaks ja pöial vastanduvaks ning peopesa kumerdatavaks. See kõik võimaldab palju täpsemat ja tundlikumat objektidega ümberkäimist: pöidlaga objekti kinnihoidmine, peopesa puuteretseptoritest saadav info objekti asendi ja tekstuuri kohta (Barham, Mitchell 2008: 74).
Aju maht on hominiinide ja perekonna homo sees järk-järgult suurenenud, aga seda ei saa pidada tööriistade kasutamise eelduseks, vaid pigem tagajärjeks (Davidson 2010: 191); aju neuroloogilistest eeldustest tööriistade valmistamisel ja keele tekkel räägime veel pisut allpool.
Üks inimese huvitav füsioloogiline eripära on higistamine. See tagab teiste imetajatega võrreldes parema termoregulatsiooni kuumades tingimustes, sest võimaldab keha palju tõhusamalt maha jahutada kui suu kaudu ventileerimine. Sellega on kaasnenud karvkatte hõrenemine ja naha paljandumine, sest muidu jääks niiskus karvakattesse kinni ja pärsiks aurustumist. Daniel Lieberman jt (2009) on oletanud, et see kohastumus võis välja areneda homo erectus’el (ja mingil kujul võib-olla juba h. habilis’el) seoses vastupidavusjooksuga. Eriti just kuuma käes ei suuda ükski teine imetaja nii pikalt järjest joosta kui inimene, kuna nad kuumenevad üle. Lisaks paremale termoregulatsioonile on inimese (ja oletatavasti ka homo erectus’e jalalihastes rohkem aeglaselt oksüdeerivaid I tüüpi lihaskiude, mis on vähem jõulised, kuid see-eest vastupidavamad, erinevalt teistest imetajatest, kellel on ülekaalus II tüüpi kiiresti oksüdeerivad ja glükolüüsivad lihaskiud, mis toodavad rohkem jõudu, aga väsivad kiiresti. Eeskätt savannilisel avamaastikul võis selline kohastumus olla kasulik kahes olukorras: esiteks et kiiresti jõuda teiste kiskjate poolt mahamurtud korjuseni ning teiseks omalaadse jahiviisi juures, mis tõhusamate relvade (vibu, kiviotsikuga oda ning hiljem tulirelvad) tulekuga on unarusse jäänud, aga mida siiamaani Kalahari ja Mehhiko kõrbetes mõnikord kasutatakse, ning mis seisneb selles, et saakloom “joostakse surnuks”: enamik sõralisi ja kabjalisi jõuab küll inimesel eest ära joosta, aga selle ajaga, kui inimene talle järele jõuab, ei jõua ta piisavalt maha jahtuda, nii et kui kütt suudab loomal kannul püsida, siis tolle keha kuumeneb üle ja ta ei suuda enam eest ära joosta, nii et kütt pääseb talle ligi ja saab ta surmata. Lieberman jt (2009: 86) väidavad, et selline jahipidamisviis on üllatavalt edukas (50% jahikordadest Kalahari kõrbes Liebenbergi vaatlusel) ja palju vähem energiakulukas kui arvata võiks (980 kcal 15 km peale, mida autorid võrdlevad ühe Big Maci ja friikartulite energiasisaldusega, mis on 1080 kcal). Energeetilise tasuvuse mõttes oli selline jahipidamisviis kindlasti edukas (eriti kuumal ajal). See on tõhus kohastumus Aafrikas väikestel laiuskraadidel, kus varased inimesed välja kujunesid (sh. esimesed nüüdisinimesed, homo sapiens’id). Suurematel laiuskraadidel on karvkatte peaaegu täielik puudumine muidugi pigem kahjuks, aga see kompenseeriti juba teiste, tehniliste vahenditega (riided).
Inimene on teiste imetajatega võrreldes kehaliselt vähe spetsialiseerunud ja suudab kasulikult tegutseda väga erinevates keskkondades: eeskätt maapinnal, aga ka puu otsas, mägedes ja vees (inimene on üllatavalt veelembene ja ujub hästi). Kasvõi kujundi korras võib selles näha eelkohastumust ülepea vahendite ja žestidega opereerimisele, mis kalduvad “universaliseerima” keha, kahandama tema meelekehalist spetsialiseerumist (kui lahknevad käte ja jalgade või parema ja vasaku käe rollid, siis see pole samas mõttes spetsialiseerumine ühele kindlale funktsioonile nagu siis, kui vaala käsi muutub loivaks või linnul tiivaks, vaid need eristumised võimaldavad hoopis veelgi suuremat funktsioonide mitmekesisust).
7.1.4. Tööriistad
Esimesed kivist tööriistad pärinevad 2,6 mat leiumaterjalist Gonas Etioopias (vt joon. 7.1. ja 7.2.). Kõige sagedamini seostatakse neid kirjanduses hilise australopiteegiga (australopithecus garhi). See on nn Olduvai tehnika. U. 1,7 mat. toimus üleminek keerukamale Acheuli tehnikale, mille arendas välja homo erectus. Tööriistu kasutavad teisedki primaadid ja ka muud elusolendid, aga ainult hilised australopiteegid/varased inimesed vormisid tööriistu kõvast materjalist, st. kivist: ahvid kasutavad kas kivi töötlemata kujul või siis töötlevad pehmet materjali (Grine jt 2009: 137).
Teine oluline tehniline saavutus homo erectus’el oli tule kontrollitud kasutamine (Barham, Mitchell 2008: 140-144), mis hõlbustas seedimist, soojendas ja pakkus kaitset. Kuigi šimpansist eraldunud ja inimeseni viiv haru on kogu aeg olnud rohkemal või vähemal määral bipedaalne ning kohastunud maapinnal kõndimiseks, võib arvata, et inimese varased eellased pidid sageli puu otsast varju otsima. Tule pakutav kaitse võis olla tegur, mis inimese püsivamalt maapinnale tõi.
Kõige üldisemalt öeldes tähendab vahendi ehk tööriista kasutamine isendi keha laiendust ehk opereerimist maailmas toimivate jõududega rohkemal määral kui see keha ise suudab. Vahendatakse, tuuakse kokku ja koordineeritakse asju ja jõude. Näiteks moodustatakse kompleks kahest kivist, raskusjõust ja pähklist, nii et ühe kiviga (“haamer”) lüüakse puruks pähkel, mis on teise kivi (“alasi”) peal. Või õngitsetakse midagi kepi või orgiga. Või kangutatakse. Või tehakse lehtedest vihmavari (nagu orangutanid).
Esimesed kivist tööriistad võisid tekkida pähklite vm purustamisel kahe kivi vahel, kui ühest kivist löödi juhtumisi välja terava äärega kild (vt. Davidson ja McGrew 2005: 797) ning kui seda kildu hakati tööriistana kasutama. Lõikamine on inimesele eriomane oskus, mille ahvid suudavad küll hõlpsasti ära õppida, aga mida nad ise looduses ei kasuta (Davidson 2010: 187). Esimesed kivist tööriistad on lõikeriistad. Esiteks sai nendega tükeldada korjuseid ja liha luudelt lahti lõigata ning teiseks hakata nende abil töötlema pehmest materjalist tööriistu (eeskätt puust). See teine aspekt on oluline selle poolest, et niimoodi pannakse alus iseseisvale vahenditesfäärile. Lõikamine niisiis ühest küljest laiendas või võimendas vahetult meelekeha (hammaste ja küünte võimendusena), aga teisest küljest pani aluse tööriistade itereeritavusele. Kui kivist tööriistaga valmistatakse puust tööriist, siis on siin jada kolmest tööriistast: vahetu vahend (haamer ja sihtkivi või sihtkivi ja alasi), esimese astme vahendatud-valmistatud vahend (lahtilöödud terava servaga kivikild) ja teise astme vahendatud-valmistatud vahend (puust tööriist). See jada püsis umbes sama pikana kogu žestilise perioodi vältel; häälelise keelevahekorra juures aga hakkas see pikenema ning jada pikenemistempo on sellest ajast peale aina kasvanud (andes alust “tehnoloogilise singulaarsuse” ideele, kus tempo peaks muutuma lõputult kiireks; vt. järgmine peatükk).
Kivist tööriista puhul on veel see oluline aspekt, et oma püsivuse ja lagunematusega hakkab ta “kehastama” keelevahekorda ehk kultuuri ning saab selle esimeseks püsivaks “mälutoeks”. Valmistatud kivist tööriist pole lihtsalt vahetult millegi jaoks, nii et tema kasutamine piirduks konkreetse olukorraga, kus teda vaja läheb, vaid ta püsib kasutatavana läbi paljude olukordade. Ahvidki võivad sama pähklipurustamiskivi korduvalt kasutada, aga inimese eripära seisneb ümbertöötamises ehk uuel kujul taaskasutamises: šimpansi tegevusest võib jääda järele jäänuseid, aga need on kas kasutuskõlbmatuks muutunud tööriistad või kasutusväärtuseta kõrvalproduktid. Inimese eellaste uuendus oli avastus, et juba kasutatud kivituumi (millest on kilde eemaldatud) ja mahajäetud kilde saab kasutada uute tööriistade valmistamiseks. Toormeks oli läbi aja püsiv kivi ning kasutatud osa, st. killud (Acheuli tehnikas hakati ka tuumi vormima ja tööriistana kasutama) sarnanesid nendega, mis kõrvale heideti (nt väiksema suurusega killud). See tähendab, et sai tööriista valmistamise platsile tagasi minna ja otsida sealt uusi tööriistu varem kõrvaleheidetud (või ajutiselt kõrvale pandud) kildude seast või siis lüüa juba kasutatud kivituumast uusi kilde. Kivi ei kasutatud lihtsalt täpselt samal moel ja samal eesmärgil nagu näiteks šimpansid teevad, kui nad kasutavad sama kivihaamrit uuesti pähkli purustamiseks, vaid töökojast otsiti teisi riistu (vanade kildude seast) ja tehti teisi liigutusi (valmistati uusi kilde vanast tuumast) – ja seda võisid teha teised isendid (vt. Davidson ja McGrew 2005: 803). See sai aluseks kultuurilise keskkonna kujundamisele, milles kivi püsivus mängis olulist osa kultuurimälu välise toena (Vt. Davidson 2010: 188).
Barham ja Mitchell (2008: 82) ütlevad, et Olduvai tehnikale pidi eelnema pikk eellugu, sest 2,34 mat vanuses Lokalalei 2C leiukohamaterjali põhjal Keenias võib täheldada “hoolikalt planeeritud killueemaldamise ehk débitage’i strateegiaid, millega süstemaatiliselt tekitada teravaid kilde (...). Kivitöötlejad kombineerisid hästi valitsetud motoorseid oskusi arusaamisega tooraeine füüsilistest ja mehaanilistest omadustest, mille juurde käis ka teadlikkus kivituuma nurkade tähtsusest killu eemaldamisel.” See tähendab, et tegemist polnud algajatega, vaid juba väga vilunud kivitöötlejatega, mistõttu võib eeldada, et kivi töötlemise oskused on märksa vanemad kui leiumaterjali põhjal tuvastatud 2,6 miljonit aastat. Ka Semaw (2000: 1207) ütleb, et Gonast leitud seni vanimas tööriistaleiukohas on “kivituumadelt üllatavalt moel kilde eemaldatud väga hästi nii varase aja kohta. Valmistajad eemaldasid kilde julgelt ja neil oli suurepärane silma ja käe koordinatsioon, kui nad otsisid teravnurki ja eemaldasid munakalt suuri kilde.” (Hiljem autor siiski toetab hüpoteesi, et selline oskus tekkis järsku, 2000: 1210).
Joon 7.1. Gonast leitud kivist tööriistad (Semaw 1997: 336)
Joon. 7.2. “Fonoliidist kivituum (10,1 cm pikk) Lokalalei 2C leiukohast (Keenia, 2,34 mat), kus on näha kildude süstemaatilist eemaldamist kivi ühelt pinnalt. Kivi lõhestati kõigepealt pikuti pooleks, nii et saadi platvorm ning kildude sobitamisel kivituumaga on rekonstrueeritud kaheksa killueemaldamisjärku. Kivi töötleja keeras tuuma käes ringi nii, et kasutada kõiki loomulikke platvorme ning ilmselgelt mõistis, et on vaja hoida teravat platvorminurka” (Barham ja Mitchell 2008: 113; algselt avaldatud Delanges ja Roche 2005: 454)
Tööriistaline ja žestiline vahekord viib edasi närvisüsteemiga ja eeskätt peaajuga loodud viivitusvõimet ja valikuvabadust. Närvisüsteem tähendab seda, et olendi läbikäimine ümbrusega keskendub spetsiifilistesse kanalitesse, milleks on närvisüsteem ja nendega seotud retseptor- ja efektororganid. Peaaju annab omakorda suurema vabaduse valida antud olukorras käivitatavate tegevusvõimaluste vahel. Tööriistade ja žestide näol leiab selline lävimiskaarte vahendamistegevus uue ja spetsiifilise kehastuse, mis pole enam vahetult seotud meelelise kehaga, vaid on spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud objektid ja liigutused. Nendest saab alguse uus keerukustasand, mis “kirjutab üle” eelmise, meelevahekorra. Luuakse uued ajastamise, ruumistamise ja loogilise liigendamise viisid ning uutlaadi isedus.
Tööriistade (ja eeskätt just kivist tööriistade) valmistamisega tekib täiesti uus ajaline horisont, ja seda mitmes mõttes. Me mainisime, et kivist tööriistad on just oma püsivusega justkui välisteks mälutugedeks: valmistatud kilde ja kivituumi, millest neid eraldati, ei hüljata jäädavalt, vaid nende valmistamise koht saab uute tööriistade varasalveks, olgu nii, et võetakse kasutusele vanu kilde või lüüakse kasutatud tuumade küljest uusi kilde – kusjuures seda võivad teha kõik kogukonna liikmed, ehk teisisõnu, töökoda saab kultuurilise mälu pidepunktiks. Keeleolend mäletab naasta töökotta ja toormekohta ning saab korrata ja harjutada töövõtteid. See on esimene “kool”. Kivist tööriistade valmistamine nõuab suurt osavust ja täpsust ning head käe ja silma koordinatsiooni, mis saavutatakse pikaajalise harjutamise tulemusena. See tähendab, et toormekogumise ja tööriistade valmistamise kohad saavad intensiivse meelelise keha treenimise kohaks. See “kirjutatakse üle” tööriistalise ja žestilise vahekorra poolt. Paljude imetajate järglased õpivad vanematelt ja teistelt liigikaaslastest eluks vajalikke oskusi, aga kivist tööriistade puhul need oskused esimest korda omandavad püsiva, iseseisva ja reprodutseeritava kehastuse. Õppimisel on kombatav tulemus. Selle käigus saab isend intensiivset tagasisidet jäsemete, manipuleeritavate objektide, visuaalse ja auditiivse aparatuuri vahel (Davidson ja McGrew 2005: 813). Kuigi varased kiviaegsed tehnikad püsisid väga pikka aega peaaegu muutumatul kujul, saab see tagasisidestatus ajapikku selleks pinnaseks, kust keeleline vahekord tõeliselt laiali laotub.
Valmiskujul ümbrusest saadavad tööriistad-vahendid, mida mitmed loomad, linnud, kalad ja putukadki kasutavad, jätkavad loomuldasa meelevahekorra loogikat, kus väljendub võime ümbrust kaardistada ja tegevust mingil määral kavandada, mille käigus manipuleeritakse ümbrusest leitavate esemete või olenditega. Sellise tööriista otsimine ja valimine ilmutab olendi viivitus- ja valikuvõimet. Tööriista valmistamine (nt. kui šimpans valmistab endale kepi, millega puuõõnes saaklooma vigastada ja surmata, vt. Barham ja Mitchell 2008: 65) on veel samm edasi. Kui valmistatakse tööriist (kivist lõiketera), millega saab valmistada teisi tööriistu (nt. puust), siis sopistub siit välja uus keerukustasand. Loomade puhul jääb tööriistade kasutamine ja žestikuleerimine piiratuks ja ühetaoliseks, aga keeleolendi puhul muutub ühest küljest tööriistade valmistamine lõputult itereeritavaks (tööriist, millega teha tööriista, millega teha tööriista, millega...) ning teisest küljest saab keel selliseks, et sellega saab toota lõputult uuenduslikke lausungeid. Žestiline vahekord on oluline hüpe sellel arenguliinil, mida viiakse edasi keelevahekorra järgmiste vormidega, häälelise ja kirjalisega.
Kiviriista valmistamise puhul õpitakse tasapisi oma liigutusi järjestama ja ka hierarhiliselt liigendama (lüüa esmalt teataval viisil kilde, et seejärel saaks lüüa juba ettevalmistatud killu). Liigendusoskuse edenemine ongi aluseks arenenuma Acheuli (alates u. 1,7 mat) kivitöötlemise eritlemisel. Tööriistade valmistamine ja muud ühiskondlikud praktikad (žestikuleerimine) ühest küljest täpsustavad meelekehalisi tajuliigutuslikke oskusi ning teisest küljest harjutavad tegema kontseptuaalseid liigendusi: oskust liigendada tegevust alamtegevusteks, millest eelmised valmistavad ette järgnevaid; ja täpsustama põhjuse ja tagajärje, vahendi ja eesmärgi analüüsi. See on esimene etapp tänapäevases mõistes häälelise keele kujunemisel, kus selline hirarhiatasandite eritlemine (mis allub millele?) ja sekventsiaalanalüüs (mis on enne, mis pärast?) on väga oluline.
Kiviriistade valmistamise käigus kujunevad välja standardsed töövõtted (mis, nagu öeldud, nõuavad harjutamist), nii et saab suure kindlusega tekitada etteaimatavaid tulemusi. Sellega luuakse suuremat ühetaolisust kui ahv või vilumatu keeleolend suudavad, aga seda täpsemaid tulemusi niimoodi saadakse (teravaid kilde, ja suurel hulgal, enne kui tuum otsa saab), seda paremaid ja käepärasemaid tööriistu saadakse. Ehk teisisõnu, ühetaolisus madalamal tasandil (killueemaldamisvõtted) avab mitmekesisuse kõrgemal tasandil (valmis tööriistad ja nende kasutamine).
Vahend ehk tööriist on millegi jaoks (Heidegger 1993: 64), ta vahendab jõude ja asju ning on eesmärgini jõudmise vahepeal. Mida parem on tööriist, seda vähem me teda tähele paneme. Me märkame teda eeskätt siis, kui ta ei toimi, kui ta läheb katki või kui tema kasutamisel läheb midagi viltu. Hea tööriista omaolu aga on justkui kaduv, eemaletõmbuv (vrd. Zuhandene-analüüsi Heidegger 1993: 66-88). Me valdame teda nagu oma keha, otse ja vahetult, ilma tema materiaalsust märkamata. Hea tööriist on justkui keha pikendus-laiendus-võimendus. Aga ta just nimelt ei ole meie keha küljes, vaid on vabalt välja vahetatav (vrd. Bergson 2006: 138-141). Tekib eriline osa maailmast (tööriistastik), mille olemasolu viisiks on olemasolemisest taandumine; mis on eemale tõmbudes; mille ideaaliks on olla puhas vahendaja, puhas vahend.
Harjutamise käigus ühest küljest täpsustub ja ühtlustub toodang, aga teisest küljest avardub ja vabaneb tootja, ja eeskätt tema käed. Käed saavad olulisel määral vahendite tootjaks, vahendite vahendajaks. Mida osavamaks käed muutuvad, seda enam taandub ka nende omaolu; nende meeleline eksistents saab üle kirjutatud tööriistalise ja žestilise vahekorra poolt. See teeb võimalikuks osutamise. Et osutamine oleks võimalik, ei tohi ma vaadata sõrme või kätt, vaid pean vaatama osutatud suunas. St ma ei tohi näha meelelist sõrme, vaid pean “nägema” keelelist instruktsiooni “suuna pilk sinna, kuhu ulatuks sõrme pikendusena tõmmatav joon”. Võib-olla just kiviriistade valmistamise kaudu toimub nihe meelelise vahekorra suhtes (“käigu lahtiühendamine” ehk débrayage Greimase ja Courtési mõistes) ehk hüpe “teispoole siinpraegust” (Arbib 2002: 28[4]).
See moodustab uue ruumistamise viisi, kus tööriistaline ja žestiline reguleerib meelelist: toorme transportimine ja töötlemine, tööriistade kaasaskandmine, viipeline kommunikatsioon. Need saavad pidepunktideks, mille kaudu tegelikkust vahendatakse. Tööriistad ja žestid avavad tähendusruumi, “vaheilma”, kus saab liigelda ka füüsilises ruumis paigal olles.
Žestiline vahekord tähendab ajalise horisondi avardumist ja täpsemat liigendamist. On praegune olukord (kui ma alles teen tööriista) ja tulevane olukord (kui ma seda rakendama hakkan ja kui ma seeläbi mingi meelelise rahulduse saan). Nagu me nägime, liigendatakse tulevikku juba tööriista valmistamise protsessis (killu eemaldamised, mis on mõeldud selleks, et võida eemaldada mingit järgmist kildu; kui kild eemaldatakse niimoodi, et luua sobiv pind järgmise eemaldamiseks jne.). Juba varastel tööriistavalmistajatel on ilmselt olnud vaimne ettekujutus-ennetus, mida ühe kivituumaga ette saab võtta. Samas paigutub kogu selline tööriista valmistamine ise pikemasse protsessi ning vaimus ennetatakse tema kasutamist. See tähendab täpsemat tegevuse planeerimist ja reguleerimist.
Teisest küljest eeldab tööriista valmistamine spetsiifilist kultuurilist mälu, mis pole geneetiline ega vaistlik. Kultuuriline mälu pole vaistlik liigimälu ega ka omandatud indiviidimälu, vaid on iseloomulik kogukonnale. See kogukondlik kultuuriline mälu sisaldab tööriistade valmistamise juhendeid, žestide tähendusi (eriti konventsionaliseerunud, ritualiseerunud žestide omasid). Tööriistad märgivad ühest küljest keeleolendi tegutsemist ümbruses ja ümbritsevaga, aga teisest küljest, nagu me mainisime, evib see rolli kogukonna sidususe tugevdajana (olles välisteks mälutugedeks, nõudes õpetamist ja harjutamist jne). Samamoodi osutavad žestid ühest küljest välismaailmale, aga teisest küljest lõimivad kogukonda.
7.1.5. Ühiskond
Tööriistade valmistamise õppimisel on oluline oskus jäljendada vilunud valmistajat. Selle neuroloogiliseks aluseks on peegelneuronid, mis ergastuvad nii siis, kui olend ise mingit liigutust sooritab, kui ka siis, kui ta näeb teist endasarnast samasugust liigutust sooritamas. Selliseid neuroneid leidub makaagi aju premotoorses piirkonnas F5. See piirkond on homoloogne inimese Broca keskusega, mis tegeleb kõnega (Arbib 2002: 230). See on aluseks keele žestilise päritolu hüpoteesile (Rizzolatti ja Arbib 1998, Arbib 2002, Tenjes 2001). Michael Arbib pakub välja rea astmeid üleminekul meelevahekorralt žestilisele ja sealt häälelisele keelevahekorrale (Arbib 2002: 38-39).
Joon. 7.3. Makaagi aju piirkonnad, sh. tekstis kõne all olev F5
Lähtekohaks on inimese ja ahviliste eellasele omane peegelsüsteem haaramise ja muu käelise tegevuse jaoks vahetu tegevuse kontekstis. Peegelneuronite ergastumiseks on vajalik tegevuselementide kohalolu, st. et jälgiv indiviid näeb objekti, mida teine indiviid haarab. Siit järgmine samm on pantomiim ehk objekti jäljendamine selle äraolles, ning vaatleja peab pantomiimi põhjal ise tuletama selle, mille kohta see käib. Järgmine samm on konventsionaalsete žestide lisandumine, mis ritualiseerivad, ühemõttelistavad või asendavad pantomiimi.[5] Viiplemist saadavad ilmed ja häälitsused (kusjuures hääliku iseloom sõltub näoilmest: nt huulte torutamine, matsutamine jne. muudavad heli iseloomu). Seejärel kandub keelevahekorra põhiraskus häälele (mida me käsitleme keelevahekorra järgmise uuenduse ja nihkena). Arbib peab äärmiselt ebatõenäoliseks, et hääleline inimkeel oleks tulnud otse ahviliste häälitsustest: viimased moodustavad kinnise, suletud süsteemi (nt kuulus rohepärdikute hoiatavate helisignaalide süsteem kotkas-leopard-madu). Kommunikatsioonisüsteem avati Arbibi järgi just nimelt žestilise suhtluse abil, mis oli tugisüsteemiks uuele häälelisele keelele, mis polnud nüüd enam suletud, vaid avatud ja uuendusvõimeline.
Peegelneuronite vahendusel võtab indiviid justkui indiviidi positsiooni, keda ta vaatleb, paneb ennast tema olukorda. Iseduse selline paigaltnihutamine on äärmiselt oluline keelevahekordse nihke sooritamisel: tuleb minna teispoole deiktilist kolmikut “mina siin praegu”, need “lahti ühendada” (débrayer, Greimase ja Courtési mõistega öeldes). Vahetus peegeldamises, nagu see toimub ka ahviliste ajus, toimub nihe “sina seal praegu”. Teine etapp, keerulisem peegeldamine ehk pantomiim teostab ka ajalise nihke ning veel suurema personaalse ja topoloogilise nihke: “tema teal siis”. Ning konventsionaalsetes žestides tuleb see veelgi puhtamalt välja. Sellise avarduse põhjalt saab teostada uusi “tagasiühendusi” (embrayage) ning tegelikult alles nende varal saab hakata moodustama deiksist “mina siin praegu” (algselt olid isikud, ajad ja ruumid sulanduvalt üheskoos).
Me ei tea, millised olid varaste inimeste žestid ja ühiskonnakorraldus, aga tundub, et tööriistad ja žestid tegid ühiskonda egalitaarsemaks. Igatahes on inimese suguline dimorfism oluliselt väiksem kui inimahvidel. Vahend vahendab maailma jõude ja žestid vahendavad sootsiumi jõude ning vahendite ja keele arenedes muutuvad meelekehalised antused aina vähem tähtsaks. Suure saaklooma mahatõmbamisel on füüsilise jõu tsensus suhteliselt suur; kirve rakendamise puhul juba palju väiksem; arvutiklahvide toksimise puhul aga pea olematu. Vahendite tõttu ei muutu keelevahekorra liikmete spetsialiseerudes nendevahelised meelekehalised erinevused suuremaks nagu näiteks sipelgatel, vaid pigem väiksemateks. Spetsialiteedid kantakse vahenditele, samas kui üha erinevamate vahendite kasutaja on üha abstraheeritum, üldisem vahendaja. Nii on vahendid üha erinevamad ja vahendaja üha ühtlasem. Sipelgaühing ja inimühiskond on seega täiesti erineval tasandil. See, et inimühiskonnas sugeneb üha suuremat meelekehalist erinevust (nii suurt suhtelist kasvukõikumist, poolest kuni kahe ja poole meetrini täiskasvanud isendil, teistel kõrgematel imetajatel ilmselt ei esine), tuleneb hoopis teisest allikast, ühiskonna kindlustumisest ja ühiskondliku ülejäägi kogunemisest, millega saab toetada keskmisest hälbivaid isendeid. See näitab seda enam, et ühiskonnas pole olulised meelekeha erinevused, vaid “vahekeha” erinevused ehk ühiskondliku vaheilma mitmekesistumine. Meelekehaline füüsiline jõud hakkab muutuma vähem tähtsaks kui sootsiumisisene koopereerumisvõime, nutikus ja sõna/viipeosavus.
Tasub muide ka küsida, kas kiviriistu tegid mehed või naised või mõlemad. Ma pole kirjandusest selle kohta midagi leidnud, kuid selle üle tasub arutleda. Esmapilgul tunduks see meile “meestetööna”, aga kivituumikud ja haamrid, mida kasutati, polnud kuigi suured. Delagnes ja Roche 2005 toodud joonistel on tuumad umbes 5-17 sentimeetri pikkused ja ilmselt polnud ka haamrid suuremad. Usutavasti on naised täiesti võimelised neid töötlema. Paranthropus’e puhul, kellele esimesi tööriistu ka omistatud on, oleks see võib-olla problemaatilisem, kuna selles liigis on isaste ja emaste dimorfism väga suur. Aga australopithecus garhi ja homo habilis’e puhul on dimorfism mõõdukas. Pealegi tundub kirjanduse põhjal (Barham ja Mitchell 2008: 65), et emased šimpansid kasutavad tööriistu sagedamini ja on nende õppimises osavamad (ka inimestel olevat naised paremad jäljendajad, ehkki mul puuduvad andmed, kuivõrd see on bioloogiline ja kuivõrd sotsioloogiline). Eespool juba viidatud Fongoli (Senegal) emased ja noored šimpansid valmistavad puust odasid, millega nad jahivad puuõõnest galaagosid (täiskasvanud isased jahivad suuremaid ahvlasi, koopereerudes ja tööriistu kasutamata). Seetõttu pole võimatu, et tööriistu valmistasid ka (või isegi eeskätt) naised, eriti pidades silmas seda, et niimoodi saadavaid kaabitsaid ja lõiketeri ei kasutatud mitte looma surmamisel (mis suuremate loomade puhul oli ilmselt meestetöö), vaid tükeldamisel ja liha eraldamisel.
Sugude võrdsustamisele võis kaasa aidata ka eelpoolmainitud uus jahipidamisviis homo erectus’el (ja võib-olla ka juba homo habilis’el), mis seisnes saaklooma jälitamises nii kaua, kuni too üle kuumenes ega suutnud enam põgeneda. Vähemasti keskmiste ja väikeste loomade puhul tegelesid sellega ilmselt nii mehed kui naised ja isegi lapsed (vt. sellekohaseid teateid tänapäeva ühiskondadest: Lieberman jt 2009: 86). Mainigem veel seda, et kuna jahi õnnestumise määrab oskus looma jälitada, siis aitas see kaasa erectus’e kognitiivsetele võimetele ning kuna see nõuab harjutamist, siis oli see üks kultuurilise teadmise ja selle edasiandmise teema.
Me ütlesime, et keelevahekorra moodustumine käis kaasas viivitusvõime kasvuga. See tõi kaasa ka olulise viivituse või venituse ontogeneesiprotsessis. Inimlapsed sünnivad teiste imetajate ja ka ahvidega võrreldes tähelepanuväärselt ebaküpsetena. Osalt on see puhttehniline paratamatus, kuna püstine kõnnak seab struktuursed nõudmised luustikule, mille tagajärjel on puusade struktuur muutunud ja naise sünnikanal kaunis ahas. Samal ajal aga on teine evolutsiooniline surve muutnud inimese ajumahu (ja vastavalt ka pea) aina suuremaks. Ehk teisisõnu, siin on vastandlikud evolutsioonilised nõudmised: ühest küljest on valikusurve suuremale ajule ja peale, aga teisest küljest on valikusurve tõhusamale käimisele, kitsamatele puusadele ja seega ka naiste sünnikanali ahenemisele (Cela-Conde, Ayala 2007: 92-94). Selle probleemi lahenduseks oli närvisüsteemi areng ja aju kasv väljaspool üsa. St. inimesed sünnitavad äärmiselt ebaküpseid järglasi ning suur osa nende neuroloogilisest ja muust arengust toimub pärast sündi. See aga tähendab, et nad on pikka aega abitud ja sõltuvad eeskätt ema hoolitsusest. Kuna ema peab last pikka aega imetama, siis sõltub temagi oma liigikaaslastest. See soodustas ühest küljest naisteühingute teket (vt. Power 2004) ja teisest küljest tuumikperekonna moodustumist (üks dominantne isane ei jõua kõigi haareminaiste järglaste eest hoolitseda, vaid vajalikuks saab rohkemate isaste kaasamine järglaste sigitamisse ja kasvatamisse). See on veel üks võrdsustav tegur sugude vahel, mis võis kahandada soolist dimorfismi, mis on inimesel palju väiksem kui inimahvidel, aga siiski suurem kui minimaalse dimorfismiga liikidel, nt. luikedel.
Kõrvalepõike korras võib arutleda sellest johtuva omapärase ühiskondliku dünaamika peale, mis on inimestele alatasa üht- või teistmoodi peavalu valmistanud, aga võib-olla ka aidanud kaasa ühiskonna mobiilsusele. Bioloogias on üldreeglina liigid, kellel sugudevaheline dimorfism on minimaalne, monogaamsed, ning suure dimorfismiga liigid jällegi polügaamsed. Need mõlemad esindavad teatavaid tasakaalupositsioone; inimene aga paikneb nende vahel: suhteliselt väikese dimorfismiga ja seega suhteliselt monogaamne, aga siiski mitte päris. Nii et isegi kui paljud ühiskonnad on teinud jõupingutusi monogaamia tugevdamise nimel, pole see ehitis kunagi kindel, vaid vajab pidevat lappimist, remontimist, toestamist. Kõike, mis selliseid struktuure lõhub, võib süsteemi sees vaadelda kahjulikuna, aga laiemas plaanis võib see kaasa aidata ühiskonna paindlikkusele.
Žestilise keeleolendi läbikäimises ümbrusega eristuvad selgemini välja erilise ontoloogilise staatusega sfäärid, milleks on kultuuriobjektid ja kaaslased. Maailmas ehk “välispoliitika” vallas piiritletakse iselaadi vahendite sfäär ning kodus ehk “sisepoliitika” vallas eenduvad kaasinimesed. Mõlema (tööriistade ja ühiskonna) vahendusel suureneb erinevate läbikäimisviiside hulk ja – mis põhiline – nende loomingulisv ja uuenduslikkus. Jällegi avaneb see esmajoones keelevahekorra järgmiste vormide juures, aga keelevahekorra üks põhilisi uuendusi on see, et relevantseid uuendusi läbikäimises (uued tööriistad või tööriistade uudsed kasutusviisid, uued žestid ja ühiskonna uudsed organiseerimisviisid) saab senisest oluliselt kiiremini süsteemi lõimida, nii et keelevahekord omandab varasemate vahekordadega võrreldes enneolematu uuenemis- ja uutmisvõime. Vahekorraliikmete senisest palju tihedam ja mitmekesisem lõimimine keelevahekordses ühiskonnas võimaldab ära kasutada üksikuid algatusi, erinevusi, uuendusi, nii et neid saab lõimida ühiskonna praktikasse ning need saavad levida teistesse ühiskondadesse-kogukondadesse.
Kirjandus.
Arbib, Michael 2002. “The mirror system, imitation, and the evolution of language”. – Kerstin Dautenhahn, Chrystopher Nehaniv (toim). Imitation in Animals and Artifacts, Cambridge: MIT Press, lk. 229-279.
Barham, Lawrence; Mitchell, Peter 2008. The First Africans. African Archaeology from the Earliest Tool Makers to Most Recent Foragers, Cambridge: Cambridge UP.
Bergson, Henri 2006. Loov evolutsioon. Tartu: Ilmamaa.
Broom, Donald 2003. The Evolution of Morality and Religion. Cambridge UP.
Cela-Conde, Camilo J.; Ayala, Francisco J. 2007. Human Evolution. Trails from the Past. Oxford, Oxford UP.
Davidson, Iain; McGrew, William C. 2005. “Stone tools and the uniqueness of human culture”. – Journal of the Royal Anthropological Institute, 11, lk. 793-817.
Davidson, Iain 2010. “Stone tools and the evolution of hominin and human cognition”. – April Nowell ja Iain Davidson (toim). Stone Tools and the Evolution of Human Cognition, Colorado UP.
Delanges, Anne; Roche, Hélène 2005. “Late Pliocene hominid knapping skills: the case of Lokalalei 2C, West Turkana, Kenya”. – Journal of Human Evolution, 48, lk. 435-472.
Greimas, Algirdas Julien; Courtés, Joseph 1993. Sémiotique. Dictionnaire raisonné de la théorie du langage. Paris: Hachette.
Grine, Frederick E.; Fleagle, John G.; Leakey, Richard E. (toim). 2009. The First Humans. Origin and Early Evolution of the Genus Homo. Springer.
Heidegger, Martin 1993. Sein und Zeit. Tübingen.
Holmes, Thom 2009. Primates and Human Ancestors, Chelsea House.
Kuhn, Stephen 2010. “On Standardization in the Paleolithic. Measures, Causes, and Interpretations of Metric Similarity in Stone Tools”. – April Nowell, Iain Davidson (toim.). Stone Tools and the Evolution of Human Cognition, Colorado UP, lk. 105-134.
Lieberman, Daniel; Bramble, Dennis M.; Raichlen, David A.; Shea, John J. 2009. “Brains, Brawn, and the Evolution of Human Endurance Running Capabilities.” – Grine, Frederick E.; Fleagle, John G.; Leakey, Richard E. (toim). 2009. The First Humans. Origin and Early Evolution of the Genus Homo. Springer.
Power, Camilla 2004. “Secret language use at female initiation: bounding gossiping communities”. – Chris Knight, Michael Studdert-Kennedy, James R. Hurford (toim.), The Evolutionary Emergence of Language. Social Function and the Origins of Linguistic Form. Oxford UP, 2004, lk. 81-98.
Rizzolatti, Giacomo; Arbib, Michael 1998. “Language within our grasp”. – Trends in Neuroscience, 21, lk. 188-194.
Roche, Hélène; Blumenschine, Robert J.; Shea, John J. 2009 “Origins and Adaptations of Early Homo: What Archeology Tells Us”. – Frederick E. Grine, John G. Fleagle, Richard E. Leakey (toim). The First Humans. Origin and Early Evolution of the Genus Homo. Springer.
Semaw, Sileshi jt. 1997. “2.5-million-year-old stone tools from Gona, Ethiopia.” – Nature, 385, lk. 333–336.
Semaw, Sileshi jt. 2000. “The world's oldest stone Artefacts from Gona, Ethiopia: Their implications for understanding stone technology and patterns of human evolution between 2.6-1.5 million years ago.” – Journal of Archaeological Science, 27, lk. 1197–1214.
Tenjes, Silvi 2001. “Keele žestilise päritolu hüpotees”. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 683-690 ja nr 11, lk 756-764.
[1] mat = “miljonit aastat tagasi”
[2] Ajalugu on see, mida ei saa tuletada mingist mõttelisest skeemist, vaid mida tuleb järgi uurida. See ei tähenda sugugi, et ajalugu oleks ainult “empiiriline” teadus; vastupidi, ajalugu saab mõtte üldiste küsimuste-probleemistike ning välise reaalsuse dialoogist.
[3] St esijäsemed ei jäänud funktsioonituks või alafunktsioneeruvaks, mistõttu nad ei kärbunud (erinevalt näiteks kängurutest) ega spetsialiseerunud ühele kindlale funktsioonile (nt lendamine lindudel – kellel lokomotsiooni põhiraskus on enamasti jäänud just esimäsemetele ehk tiibadele).
[4] Ehkki autor seostab selle alles valmis keelega ehk meie mõisteis häälelise keelevahekorraga (Arbib 2002: 40). Siiski peab selline nihe toimuma palju varem, juba protokeele juures ja võib-olla isegi arenenud meelevahekorras, sest muidu on raske näha, kuidas (proto)keelelised protsessid muidu käivituda võiks, kui olend on üleni oma ümbrusse uppunud.
[5] Nendes kolmes etapis võib näha semiootikute eristusi ikoonilise, indeksaalse ja sümbolilise märgi vahel.