jumaljamesi2
JUMAL JA MESI
Sartre alustab sellest, et eristab enesele-olu ja eneses-olu. Esimene oleks tavamõistes teadvus ja teine oleks asi. Asi on „eneses“, tal pole kuidagi endaga suhtes, vaid ta lihtsalt „on“. Teadvus aga ei ole mingi asi, teatavas mõttes ei ole ta mitte midagi, vaid ta on puhas pöördumine enese poole ehk siis „enesele-olu“. Ajalises mõttes võib öelda, et enesele-olu on kahe eneses-olu vahel, milleks on tema minevik ning tulevikukavatsused. Need mõlemad on eneses, justkui valmis asjad, aga enesele-olu ei ole kumbki, ta ei ole oma minevik ega tulevik. Või kui arvestada sellega, et tulevikku „veel ei ole“, siis saame Sartre’i lause, mida ta „Olemises ja eimiskis“ tihti kordab: enesele-olu ei ole see, mis ta on (oma minevik), ja ta on see, mis ta ei ole (tulevik). Jämedalt öeldes: enesele-olu on puhas muutumine ehk muundus, mis eristab end muutumatustest: olgu need tajutavad välised asjad, omaenese minevik või tulevikukavandid. Ta ise ei ole midagi substantsiaalset. Aga tal on unistus, et ta võiks kunagi „endaks“ saada, st. olla endas – aga olla endas sellena, kes ta on, st. enesele-oluna.
1) Enesele-olu unistuseks või ideaaliks oleks siis eneses-enesele-olu. Selle ideaali teostumine aga on põhimõtteliselt võimatu, sest enesele-olu kui selline juba tähendab eneses-olu tühistamist, polestamist. Seda ideaali võib nimetada Jumalaks, kes on just nimelt kehastab sellist ideaali, mis on ühalt teadvuslik, aga teisalt iseendas.
2) Kui Jumal kehastab (võimatut) olukorda, kus enesele-olu justkui neelab alla eneses-olu, siis sellel on ka oma pöördkülg, kus eneses-olu tundub alla neelavat enesele-olu, asi teadvuse. Selleks on nätskus, viskoossus, näiteks mesi. Nätskus erineb nii tahkusest kui vedelusest. Ta ei paku toetuspunkti ei nagu kivi ega nagu vesi, vaid kleepub meie külge, me kaotame oma piirid ja justkui lahustume temas. Kui kivil või muu tahkis osutab meie tegevusele vastupanu, ja see võimaldab meil nendega manipuleerida; ning kui vedlik, näiteks vesi, võimaldab meil omaenese kehaliikumisega oma piire tunnetada; siis nätskuses me hajume ära, me piirid hägustuvad, me ei taju end enam ei välise (kivi) ega sisemise (vees liikudes) kaudu. Või ajalises mõttes on nätskus see, kui me tundume oma mineviku külge kinni kleepuvat, kui meile tundub, et me ei suuda enam minevikust eristuda, vaid jääme tema külge kinni, jääme temast äramääratuks, kipume kaotama oma enesele-olule omast „eimiskit“, muunduvust, eneselepöördumist. See tekitab meis õudu. See on meie anti-ideaal.
Niimoodi siis ongi nii, et Jumala vastand on mesi (kui nätskuse näide). Jumal ja nätskus esindavad seega muundumise kaht äärmust: ühel juhul muundumise maksimum, mis külgneb sellega, et saada justkui ise asjaks, substantsiks, ning teisel juhul muundumise miinimum, mis külgneb sellega, et tarduda asjaks, enesesoluks. Ühest küljest erinevuse maksimum, mis murrab välja miskiks, ja teisest küljest erinevuse miinimum, mis kukub kokku miskiks. Mõlemad äärmused on teostamatud ja enesele-olu liigub nende vahel, nii et tema vägi kord kasvab Jumala poole ja kord kahaneb mee poole.
Siinkohal võib muide küsida, kas eneses-olu ülepea pole üks teostamatu unistus: olgu Jumala või nätskuse kujul, olgu muutumatu mineviku või fikseeritud tuleviku kujul. Sartre väidab küll eneses-olu ontoloogilist ja metafüüsilist esmasust enesele-olu suhtes[1]. Eneses-olu on justkui „loogiliselt“ eelnev ning ka „kronoloogiliselt“. See kõlab kahtlaselt ning on seotud ilmselt sellega, et Sartre seostab enesele-olu ainult inimesega[2]. On ju küll arusaadav, kuidas miljardite aastate vältel pärast universumi teket ei olnud inimest, aga ühel hetkel (st. mingi aja vältel) ta tekkis. See aga on puhtempiiriline aspekt. Kui me mõtleme, et aastal n pärast universumi teket „tekib“ vahekord enesega kui selline, siis ei saa me enam millestki aru. Kuidas ja kust see vahekord tekkima peaks, justkui deus ex machina? Me võime küll ette kujutada et enesele-olu kui vahekord enesega on aja jooksul muutunud ja teisenenud, ent on täiesti ettekujutamatu, et see oleks ühel hetkel „tekkinud“. Ka Sartre’i enese terminites: kuidas saaks eimiski tekkida? kuidas saaks tekkida see eimiski, mis enesele-olu „on“? Seda liini pidi edasi mõeldes tuleks võib-olla välja, et eneses-olu on ainult ilme, mida teistele näidatakse või mis teistele ilmneb. Et eneses-olu on ainult enesele-olu jaoks, ainult enesele-olule. Et täiesti urbsed, endassesulgunud, muutumatud „asjad“ on teatavad praktilised idealisatsioonid, mida enesele-olu enda ümber loob.
Niimoodi jõuaksime vahest veelgi sügavama ja algsema erinevuse juurde, nii et enesele-olu ja eneses-olu esindaksid väe kaht aspekti, väe kasvu ja kahanemist, kusjuures Sartre’i teene on näidata, kuidas enesele-olu vajab eneses-olu või vabadus faktilisust. St eneses-olu ja faktilisus mitte ei piira enesele-olu ja vabadust, vaid just nimelt aitavad neil avaneda-väestuda, pakuvad pidepunkte nende teostumisele. Kuidas saaks enesele-olu ja vabadus teostuda, kui nad ei kohtuks teisega, eeskätt teisega, kes on samuti enesele? Alles selles kohtumises tuleb välja, mis nad väärt on. Enesele-olu „sisemine“ erinevus tuleb välja ainult läbi tema „välise“ erinevuse Teisest, teisest enesele-olust. Eneses-olu ja enesele-olu oleksid siis lihtsalt väeastmete vastastikuse läbikäimise kaks aspekti.
[1] J.-P. Sartre, Etre et le néant, Paris, Gallimard, 2008 (c 1943), lk. 667.
[2] Heideggeri Daseini tõlgib ta prantsuse keelde kui réalité humaine, mis on jahmatavalt ühekülgne või isegi ekslik tõlge, sest üks põhjusi, miks Heidegger sellist mõistet kasutab, on see, et ta just nimelt püüab vältida selliseid sõnu nagu „inimene“ või „teadvus“ – kuigi on õige, et ta seostab Daseini, vähemasti „Olemises ja ajas“ eeskätt inimesega.