Husserl

EDMUND HUSSERL

„EUROOPA TEADUSTE KRIIS JA TRANSTSENDENTAALNE FENOMENOLOOGIA“

(The Crisis of European Sciences and transcendental Phenomenology. An Introduction to Phenomenological Philosophy, Northwestern University Press, Evanston, 1970, tr. by David Carr)

„Teaduslik, objektiivne tõde on eranditult järgi uurimine [establishing], mis maailm – nii füüsikaline kui vaimne – on tegelikult [in fact].“ (6) Aga nii pole mõtet.

Teadused on alguses ühendatud ühte võrku; nende tipuks on metafüüsika, mis neile kõigile mõtte annab. Metafüüsika, mis küsib oleva terviku järele (8). Lõhe teaduste teoreetilise ja praktilise tohutu edu vahel ühelt poolt ja metafüüsika killustatuse mitteprogressi vahel teiselt poolt (st. mf. ei suda täita ühendavat ja mõtetandvat rolli) – siit tehakse järeldus, et mf on mõttetu, tarbetu. Sellega langetakse aga nihilismi: kõik on mõttetu, kaob usk absoluutsetesse küsimustesse, mõttesse, viimaks: kaob usk enesesse.(13)

Filosoofiaga rajatakse moodne Euroopa inimsus – inimsus, mis püüab end radikaalselt uuendada just ja ainult läbi oma uue filosoofia (12). See ühtne filosoofia unistus variseb kokku, ja variseb kokku ka usk mõistusse. Mõistus annab viimsena mõtte kõigele, mida mõeldakse olemas olevana, kõigile asjadele, väärtustele, eesmärkidele – mõtte kui nende normatiivse suhestatuse sellega, mida filosoofia algusest peale mõeldakse sõnaga „tõde“ – tõde iseeneses – ja vastavalt mõistega „see, mis on“ – ontoos on. Sellga langeb ka usk „absoluutsesse“ mõistusse, mille kaudu maailm saab oma mõtte, usk ajaloo, inimsuse mõttesse, usk inimvabadusse“ (12-3). „Kui inimene kaotab selle usu, siis see ei tähenda midagi vähemat, kui et ta kaotab usu „iseendasse“, oma tõelisse olemisse. See tõeline olemine pole midagi, mis tal on alati juba olemas, „ma olen’i“ ilmsusega, vaid miski, mis tal on ja mis tal võib olla üksnes tõe eest võitlusena, võitlusena teha ennast tõeliseks“ (12).

„Meie aja tõelised võitlused, need, mis on ainsana tähtsad, on võitlused juba kokkuvarisenud inimsuse vahel ja inimsuse vahel, millel on veel juured, ent mis võitleb nende säilitamise või uuendamise eest. Euroopa inimsuse autentsed vaimuvõitlused on võitlused filosoofiate vahelt, st. skeptiliste filosoofiate (ehk mittefilosoofiate, mis on säilitanud sõna, aga mitte ülesande) ja tegelike ja ikka veel elavate filosoofiate vahel“ (15).

„Oma filosoofeerimises ... oleme inimkonna funktsionärid“ (17).

Peame mõtlema tagasi sellesse, mida filosoofia on algselt ja alati otsinud (17). „Kogu mineviku filosoofia oli, kuigi ise seda teadmata, sisemiselt suunatud selle uue filosoofia mõtte poole“ (18).

Teadus on ammu imbunud meie igapäevamaailma: me näeme televiisorist teadussaateid, kus kõneldakse sellest, mida teadlased on kindlaks teinud aine pisimate osakeste või galaktikate kohta, aju toimimise või loomade elu kohta jne.; teaduslikke tõdesid esitatakse kooliprogrammis.

Uusajal seati universaalsed eesmärgid, lõpmatu ülesande (21). Ideaalne ruum, mille juurde kuulub universaalne süstemaatiliselt koherentne apriori, lõpmatu, aga sellest hoolimata suletud koherentne süstemaatiline teooria, mis võimaldab aksioomidest lähtudes deduktiivselt ehitada suvalist kujundit, mida ruumis moodustada saab.(22). Formaalne matemaatika lõpmatud horisondid. Tekib ideaal teadusest, mis on ratsionaalne ja kõikehõlmav või pigem, et oleva lõpmatu tervik on ratsionaalne kõikehõlmav ühtsus, mida saab vallata, ilma et midagi üle jääks, vastava teadusega. (22).

GALILEI LOODUSE MATEMATISEERIMINE

Galilei loodusematematiseerimise kaudu idealiseeritakse loodus ise uue matemaatika lipu all. Loodus ise saab matemaatiliseks paljuseks.

Eelteaduslikult, igapäevases meelelises kogemuses, on maailm antud subjektiivselt suhtelisel viisil. Igaühel on oma ilmingud ja igaühe jaoks need kehtivad sellena, mis tegelikult on. Aga olemiskhektivuste [Seinsgeltungen] vahel on lahknevused. Kuid me ei arva seepärast, et oleks mitu maailma. Me usume ikka ühte maailma, mille asjad vaid ilmnevad meile erinevalt, kuigi on ise samad. (23)

a) „Puhas geomeetria“

„Lülitumine aprioorselt teoorialt empiirilisele uurimisele igapäevaelus on nii tavaline, et me enam ei oska eraldada ruumi ja ruumikujundeid, millest räägib geomeetria, kogemusliku tegelikkuse ruumist ja ruumikujunditest [shapes], justkui nad oleksid üks ja seesama“ (24).

„Intuitiivselt antud ümbritsevas maailmas, kui me suuname abstraheerivalt pilgu pelkadele aegruumilistele kujudele [shapes], siis me kogeme „kehi“ – mitte geomeetrilis-ideaalseid, vaid just neid kehi, mida me tegelikult kogeme, sisuga, mis on kogemuse tegelik sisu. Kuidas me neid ka fantaasias ei muundaks, on vabad ja teatud mõttes „ideaalsed“ võimalikkused, mida me sel moel saame, kõike muud kui geomeetrilis-ideaalsed võimalikkused: nad ei ole geomeetriliselt „puhtad“ kujud, mida saab joonistada ideaalses ruumis – „puhtad“ kehad, „puhtad“ sirgjooned, „puhtad“ tasandid ...“ (25). Geomeetriline ruum pole kujutluseruum ega ühegi meelevaldselt ettekujutatava (käsitatava) maailma ruum. „Fantaasia saab muuta meelelisi kujusid vaid teisteks meelelisteks kujudeks.“ Need kujud on mõeldavad üksnes gradatsioonides: rohkem või vähem sirge, lame, ümar jne.

Intuitiivselt antud ümbritseva maailma asjad fluktueerivad üldiselt, ja oma omadustes, pelgalt tüüpilisusesfääris: nende endagasamasus ja ajaliselt kestev samasus, on pelgalt ligilähedane, nagu ka nende sarnasus teiste asjadega. See kehtib ka empiiriliselt intueeritud kehade abstraktselt välmitud kujude ja nende suhete kohta. Siin on vaid suurem/väiksem täiuslikkus. Praktiliselt on täiuslikkus see, mis rahuldab spetsiaalset praktilist huvi. Kui huvi muutub, siis enne rahuldav pole enam seda. Ja täiustamisel on muidugi piirid (teha sirget sirgemaks jne.) Tehnika aga areneb, nagu ka huvi tehniliselt täiuslikumasse. Nõnda lükatakse täiuslikkuseideaali üha kaugemale. Siin on seega alati käsitatava edendamise avatud horisont. (25).

„Täiustamisepraktikast, „üha uue ja uue“ mõeldava täiustamise horisondi poole trügimisest tekivad piirkujud [Limesgestalten], mille poole partikulaarsed täiustamiseread püüdlevad kui invariantsete ja iial saavutamatute pooluste poole.“ (26). Ideaalsed kujud.

a) reaalne praktika: tegutsemine või empiiriliste võimaluste vaatlemine, mil on tegemist käesolevate ja reaalselt [st. füüsikaliselt] võimalike kehadega

b) „puhta mõtlemise“ ideaalne praktika, mis jääb eranditult puhaste piirkujude valda.

Pika rakendamise ja intersubj praktikaga on need piirkujud saanud omasteks töövahenditeks, mida saab harjumuspäraselt kasutada ja rakendada uuele. Nad on obj-lt tunnetatavad ja kättesaadavad, ilma et see nõuaks nende tähenduse pidevat eksplitsiitset uuendet formuleerimist. Neid lihtsalt kasutatakse operatsioonides. (26).

Sellises matemaatilises praktikas saavutame selle, mis empiirilises praktikas on võimatu: „täpsuse“, kuna on võimalik määratleda ideaalsed kujud absoluutses samasuses, tuvastada neid absoluutselt samase substraatidena ja metoodiliselt nende kvaliteete määrata. Geomeetria sünd: elementaarsete kujude abil ehitada mitte üksnes üha rohkem kujusid, vaid süstemaatilise meetodiga kõiki mõeldavaid ideaalseid kujusid. (27)

Ideaalsete kujude määramine osutab tagasi mõõtmisele, mida praktiseeriti esiteks primitiivselt ja siis kunstina eelteaduslikus intuitiivselt antud ümbritsevas maailmas. Mõõtmistegevuse algupära on tolle ümbritseva maailma olemuslikus vormis. Meeleliselt kogetavad ja meeleliselt-intuitiivselt käsitatavad kujud ning tüübid, mis on käsitatavad suvalisel üldisuseastmel sulanduvad üksteisesse kontiinumina. Selles pidevuses nad täidavad meeleliselt intueeritud aegruumi, mis on nende vorm. Iga kuju selles avatud lõpmatuses, isegi kui ta on intuitiivselt antud reaalsuses kui fakt, on ikka veel ilma „objektiivsuseta“; ta ei ole intersubjektiivselt määratletav ja kommunikeeritav oma määranguis igaühele – igaühele, kes ei näe seda samal ajal faktiliselt. Selle [objektiivsuse loob] mõõtmiskunst. Siin on mängus väga palju; mõõtmine on ainult selle lõpetav järk.

a) tuleb luua vastavad mõisted kehalistele kujudele (mägedel, jõgedel jne. pole reeglina rangelt määratlevaid mõisteid ja nimesid)

b) nende suurustele ja suurussuhetele

c) asendimääratlustele, kauguste ja nurkade mõõtmisega suhtes tuntud kohtade ja suundadega, mis eeldatakse fikseerituina. (27-8)

„Mõõtmiskunst avastab praktiliselt võimaluse noppida [standard] mõõtmetena välja teatud empiriilised põhikujud, mis on faktiliselt üldkättesaadavad; ning suhete kaudu, mis saadakse (või avastatakse) nende ja teiste keha-kujude vahel, määrab ta nood intersubjektiivselt ja praktikas univokaalselt – esiteks kitsastes valdades (nt. maamõõtmises), siis uutes valdades“. (28) Empiiriliselt, praktiliselt objektiveerib. Mõõtmiskunst saab sissejuhatuseks universaalsesse geomeetriasse.

b) „Galilei füüsika põhimõte: loodus kui matemaatiline universum“

Galileile oli juba antud üsna edenend geomeetria. Algselt oli tehnilise praktika empiirilised ja väga piiratud nõudmised motiveerinud puhta geomeetria omi, nüüd aga oli geomeetria saanud ammu, „rakendusgeomeetriana“ tehnoloogia tööriistaks. (28) Tal pold vaja siseneda viisi, kuidas idealiseerimine algselt võrsus (eelgeomeetrilise, meelelise maailma ja tema praktiliste kunstide all-lasuvalt pinnalt) ega küsida apodiktilise matem. – se ilmsuse algupära kohta. Seda pole vaja: ollakse geomeetriat õppind, „mõistetakse“ geomeetirlisi mõisteid ja lauseid, ollakse tuttav tema töömeetoditega, kasutada mudeleid. Tal ei tuld pähe, et on tähtis geomeetriale kui oleva universaalse tunnetamise (filosoofia) harule saab esmatähtsaks muuta geomeetriline ilmsus probleemiks. (29)

P.o. viis, kuis ületada empiiriliselt intueeritud maailmale omast subjektiivsete tõlgenduste suhtelisust. Siis me saame identse mittesuhtelise tõe. Kuid puhas matemaatika tegeleb kehade ja kehalise maailmaga ainult läbi abstraktsiooni; tal on tegemist ainult abstraktsete kujudega aegruumis, ja nendega ka kui puhtalt „ideaalsete piirkujudega. (29). Konkreetselt on käesolevad ja võimalikud empiirilised kujud antud esiteks empiirilises meelekaemuses pelgalt kui „aine“, meelelise täis-suse [sinnlichen Fülle] „vormid“; seega on nad antud koos sellega, mis end näitab oma gradatsioonides n-ö „spetsiifilistes“ meelekvaliteetides: värv, heli, maitse jne. //kujud on ka kehade „kvaliteedid“, meelelised kvaliteedid, ent aistheeta koina’na pole nad seotud meelorganitega, mis ainult neile kuuluks, nagu see on aistheeta idia puhul// (30)

a) spetsiifilised meelekvaliteedid

b) üldine meelekvaliteet: kuju (meelelise täis-suse vorm).

Meeleliselt kaetavate kehade, nende käesolevas ja võimalikus kogemuses oleva konkreetsuse juurde kuulub see, et neid piirab neile omane muutuvuse[tüüp] Nende aegruumilise asendi muutused või vormi- või täissuse-tunnuste muutused, pole juhuslikud ega meelevaldsed, vaid sõltuvad üksteisest tüüpilisel viisil. Need suhestatusetüübid kehaliste nähtuste vahel on igapäevase kogeva kaemuse momendid. Neid kogetakse sellena, mis annab kokkukuuluvuse iseloomu kehadele, mis eksisteerivad koos samaaegselt ja järgnevalt; sellena, mis seob nende olemist [Sein] nende niiolemisega [Sosein]. Sagelik, kuid mitte alati esineb meil kogemuses ühendelemendid, mis moodustavad need reaal-kausaalsed vastassõltuvused. Kui see nii ei ole ja (30) midagi rabavalt uut juhtub, küsime kohe miks ja otsime aegruumilisi põhjusi/olukordi. Ümbritseva kaemusmaailma asjadel on n-ö oma harjumused – nad käituvad sarnaselt tüüpiliselt sarnastes olukordades. Kui võtta kaemusilm tervikuna voolavas olevikus, kus ta on otsekoheselt kohal meie jaoks, on tal isegi tervikuna oma „harjumus“, st. jätkuda harjumuspäraselt nii nagu ta on seda seni teinud. Empiirilisel kaemusilmal on empiiriline üldstiil. Kuidas me ka maailma kujutluses ei muudaks, esindame teda paratamatult vastavalt viisile, kuidas maailm meile on ja kuidas ta on seni olnud. Seda stiili võime eksplitsiitselt teadvustada neid võimalusi reflekteerides ja vabalt varieerides. Uurimusteemaks võib muutuda invariantne üldine stiil. Läbi universaalse kausaalse regulatsiooni, on kõigel, mis on maailmas koos universaalne vahetu või vahendatud kokkukuuluvuse viis; selle kaudu pole maailm pelk üksus [Allheit], vaid ühtsus [Alleinheit], tervik (kuigi see on lõpmatu). see on ilmne a priori.

UKKV võimaldab hüpoteese, induktsioone, ennustusi oleviku tundmatute kohta. Eelteaduslikus elus jääme aga pelgalt ligilähedasse, tüüpilisse. Võib temaatiliselt reflekteerida maailmaterviku üle ja tabada ta kausaalset stiili. Aga nii saame vaid tühja üldise sissevaate, et iga kogetav sündmus igas kohas (31) igal ajal on kausaalselt määratud. Aga spetsiifiline maailmakausaalsus, spetsiifiliselt määratud kausaalsete vastassõltuvuste võrgustik, mis moodustab reaalsete sündmuste konkreetsuse alati? ML tunnetus teaduslikult – kui on meetod, kuis süstemaatiliselt konstrueerida maailm, lähtudes piskust inputist, mida saab kindlaks teha vaid suhtelisena otseses kogemuses ning tingimatuna verifitseerida seda konstruktsiooni hoolimata kogemuse lõpmatusest.

Matemaatika:

1) idealiseerides kehamaailmad aegruumilise kuju suhtes selles maailmas, lõi ideaalsed objektid. „Elumaailma määramata vormist, ruumist ja ajast, ja empiiriliselt kaetavate kujude paljusest, mida võib selles kujutleda, tegi esimest korda tõelises mõttes objektiivse maailma – ideaalsete objektide lõpmatu totaalsuse, mis on määratavad univokaalselt, metoodiliselt ja täiesti universaalselt igaühe jaoks“. Lõpmatud objektid, mis on subjektiivselt suhtelised ja on mõeldud üksnes ebamäärases, üldises esinduses, on aprioorse kõikehõlmava meetodiga objektiivselt märatavad – see lõpmatus on ette otsustatud, oma objektides ja nende omadustes-suhetes.

2) astudes kontakti mõõtmisega ja seejärel suunates seda, näitas ta, et võib saada uutsorti teadmist intuitiivselt käesoleva maailma asjade kohta. Kõik empiiriliselt kogetavad asjad on kehalised (32) ja kogetud muutuvates asendeis, millel on tervikuna oma koguasetus. Võib luua induktiivse ennustuse, võib arvutada kujupuudutavate antud ja mõõdetud sündmuste põhjal sündmusi, mis pole vahetult mõõdetavad. Rakendusgeometria.

Galilei – et loodus pole nõnda määratav vaid kujudes, vaid kõigis aspektes. Siis mõõtmismeetod lähenduste ja konstruktiivsete määrangutega laieneb kaemusmaailma kõikidele reaalsetele omadustele ja suhetele. Probleem selles, et ainelise täissuse, spetsiifiliste meelekvaliteetidega, mis konkreetselt täidavad aegruumilisi kujuaspekte, nendega ei saa otseselt ringi käia nagu kujudega. Ometi ilmutavad nad „objektiivset“ maailma. (siiani 33). Saavad kaudselt matematiseeritavateks.

c) „täissustee“ matematiseeritavuse probleem.

Ka need kvaliteedid ilmuvad gradatsioonidega ja teatud mõttes saab neid hinnata (külma ja sooja, kõvadust jne). Aga siin pole täpset mõõtmist ega täpsuse kasvu. Täpsus: empiiriline mõõtmine kasvava täpsusega, aga ideaalsustemaailma juhtimise all (või pigem partikulaarsete ideaalsete struktuuride maailma juhtimise all, mida võib suhestada antud mõõtmisskaaladega). Pole kaht, vaid üks maailma universaalne vorm ja üks geomeetria: kujude oma. Ei ole täissustegeomeetriat.

1) Kõigil kehadel on (34) oma ulatus, aga kõik need ulatused on maailma totaalse lõpmatu ulatuse kujud – sellel on totaalne vorm, mis hõlmab kõiki vorme.

2) Kõigil kehadel on ka spetsiifilised meelekvaliteedid. Ent ainult nendele tuginevad kvalitatiivsed konfiguratsioonid pole analoogsed aegruumiliste kujudega, ei ole inkorporeeritud neile iseloomulikku maailmavormi. Nende kvaliteetide piirkujud ei ole analoogselt idealiseeritavad. Nende mõõtmine-hindamine ei ole suhestatud vastavate ideaalsustega konstrueeritavas maailmas, mis on juba objektiveeritud ideaalsusteks. Seega pole ka mingit lähendamist (täiustamist).

Kaudne matematiseeritavus: spetsiifiliselt meelelised kvaliteedid (täissused) on tihedalt seotud kujudega, erilisel ja reguleeritud viisil. Universaalne maailmavorm predetermineerib:

1) aegruumi vorm on ette määratud ja kõik, mis sellesse aprioorselt kuulub, hõlmates kõiki kehi kuju suhtes.

2) Iga reaalse keha puhul faktiline kuju nõuab faktilist täissust ja vv.

3) Tervikuna vaadates on olemas universaalne konkreetne kausaalsus: kaemuslikult antud maailma saab kaeda maailma ainult lõputult avatud horisondina ja seega partik. kausaalsuste lõpmatut mitmekesisust saab ennetada üksnes horisondina, ja ta ise pole antud. Iga muutus (olgu kuju või täissust [35] puudutav) toimub kausaalsuste sees, mis teevad selle paratamatuks.

Mida me eelteaduslikult kogesime värvide, helide, soojusena ja raskusena, mis kuuluvad asjadele enestele, kogetud kõhjustatuna keha soojuskiirgusega, mis teeb ümbritsevad ümbritsevad kehad soojaks jne, osutab füüsika terminites helivibratsioone, soojusvibratsioone, st. puhtaid sündmusi kujudemaailmas. (36).

Galilei ajal veider käsitus: et kõigel, mis ilmutab end reaalsena spets. meelekvaliteetide kaudu, p. o. oma matemaatiline indeks kujudesfääri sündmustes. Kaudselt matematiseeritavaks, st. konstrueerida kõik täisustesfääri sündmused.

d) Galilei loodusekäsituse motivatsioon

Laialipaisatud kogemused, mis sellele eelteaduslikus ilmas osutasid (suggested). [nt. põhjuse kaudu, vrd.Bergson]: nt. helikõrguse sõltuvus vibreeriva keele pikkusest. Täissuse-juhtumite sõltuvus kujusfääri omadest. Said oluliseks, kui said määratuiks (mitteebamääraseks), mis võimaldas määravat induktsiooni. (37).

Matemaatika kui objektiivse teadmise vald. [Leiutada kohased kaudsed mõõtmisviisid]. Meeleliste ilmumiste idealiseerimisega pannakse alusmüür (substructed) ekstensiivsele ja intensiivnsele lõpmatusele. See ulatub kaugemale igasugusest käesoleva kaemuse võimalusest – lõpmatu eraldatavus ja jagatavus, kõik, mis kuulub matemaatilise kontiinumi juurde – implitseerib lõpmatustealusmüüri täissuste-kvaliteetidele, mis on sellega eo ipso alusmüüristatud. Nõnda on konkreetne maailm laetud nii kuju- kui täissuste lõpmatustega. (38). Kahekülgne maailma idealiseerimine.

Galileile ilmselge üleüldine täpne põhjuslikkus, üleüldine indutseeritavus. See hõlmab kõiki faktilisi kujusid ja täiteid nende idealiseeritud lõpmatuses. (39) Avastus, uurimispraktika (mitte süstemaatiline reflektsioon selle üle, mis põhimõtteliselt võimalik on): kuidas faktiliselt ligipääsetavad kehalised andmed tuleb tuua kausaalsesse määratusse mõlemas aspektis (kuju ja täide), kuidas nende andmete varjatud lõpmatusi tuleb progresseeruvalt avada mõõtmismeetoditega jne.

Avastamises on koos vaist ja meetod. Kas see on maailma tunnetamine viimses mõttes, et me mõistaksime ehtsalt maailma ja ennast?

Tegelik mõõtmine annab vaid empiirilisi ebatäpseid suurusi. Aga mõõtmiskunst: suruda mõõtmise täpsus üha kaugemale (40). See pole ainult millegi tegemise meetod, vaid ka meetodi täiustamise meetod. Iga mõõtmine läheneb ideaalselt samasele poolusele. [Määramatuse printsiibi kohta see enam ei kehti. Siin polegi ühtset ideaalset poolust – või see lihtsalt jagatakse kaheks? on siin sügavam muutus?].

Algusest peale on see meetod üldine. Selle keha langemine on vaid näide.

e) Loodusteaduse fundamentaalse hüpoteesi verifitseeritavuslik/tõestuslik iseloom

Hiilgav hüpotees (41), aga jääb tõestusest hoolimata alati hüpoteesiks; ta tõestus on tõestuste lõputu jada. See on loodusteaduste eriline olemus, tema olemisviisi a priori, olla lõputult hüpoteetiline ja lõputult tõestatud. [Vrd. tähendusemõõde: tähendusega edasi minnes pean minema üha tagasi. Õhusrippuv hoone, kus kogu aeg võetakse alt tellis ja pannakse üles. Õhk = mõte]. Tõestus pole siin nagu praktilises elus eksimisaldis ja vahel parandusinõudev, vaid loodusteaduses on igas faasis täiesti korrektne meetod ja teooria, millest viga on mõttes kõrvaldatud. On eeldatud, et ei tehta meetodivigu. Nad on korraga hüpoteesid ja tõestused. Hüpoteeside progressioonis on kasvav täpsus, nii et loodusteadus tervikuna jõuab üha rohkem iseenda juurde, oma „viimse“ (ultimate) tõelise olemiseni , nii et ta annab üha parema esinduse sellest, mis „tõeline loodus“ on. Kuid tõeline loodus ei asu lõpmatuses nii nagu puhas sirgjoon. Isegi lõputult kauge „poolusena“ on ta teooriatelõpmatus ja mõeldav üksnes tõestusena; ta on seega seotud lõputu ajaloolise lähendusprotsessiga.

Mis voolas Galilei motiividesse traditsioonilisest iseenesestmõistetavusest ja jäi selgitamata tähenduseelduseks? (42)

f) Loodusteaduslike valemite mõtte probleem

Otsustav saavutus, mis võimaldab süstemaatilisi ennustusi, mis väljuvad vahetult kogevast kaemusest, on korrelatsiooni sätestamine matemaatiliste ideaalsuste vahel, mis on hüpoteetiliselt ennetavalt alusmüüristatud määratlemata üldisuses, nii et nad tuleb demonstreerida oma määratud vormis. Kui selle korrelatsiooni algne tähendus on elavas teadlikkuses, siis on pilgus kasvav kaemustejärgustik (kui lähendused), millele osutavad funktsionaalselt koordineeritud kvantiteedid (ehk valemid); ehk: nende osutuste abil saab kasvavat kaemustejärgustikku elavalt meelde tuletada. Kui on valemid, siis on juba ette praktiliselt soovitud ennustus selle kohta, mida võib oodata empiirilise kindlusega konkreetse elu kaemuslikult antud maailmas.

Loodusteaduse kirglik huvi keskendus tolle otsustava/totaalse saavutuse põhilisele aspektile: valemitele ja nende tehnilisele meetodile, kuidas neid saada ja loogiliselt ja kõigile sunduslikult põhjata. Mõni muidugi (43) ekslikult pidas neid valemeid ja nende valemi-tähendust looduse enese tõeliseks olemiseks.

Mõõtmised annavad numbrid mingil skaalal, aga üldistes lausetes mõõdetud kvantiteetide funktsionaalsete sõltuvuste kohta (valemites) ei anna nad määratud numbreid, vaid numbrid üldiselt. Geomeetria aritmetiseerumine. – see viib pea automaatselt tähendusest (meaning) tühjenemisse. Käesolevad aegruumilised ideaalsused nii nagu nad esituvad algselt geomeetrilises mõtlemises „puhaste kaemustena“ muudetakse n-ö puhasteks arvukonfiguratsioonideks, algebralisteks struktuurideks. Geomeetriline tähendus jääb tagaplaanile ja kaob üldse; ainult arvutatakse, vaid mäletades, et numbrid tähistavad surusi. See pole mehhaaniline arvutus nagu harilikus arvutuses, vaid (44) leiutatakse, avastatakse – aga neil on omandet, nihutet, „sümboolne“ tähendus. Hiljem saab teadlikuks metoodiliseks nihutuseks, nt. geomeetriast puhtasse analüüsi.

See viib üleüldisse „formaliseerumisse“. Teadus „paljuste“ kui selliste universumist – nood on koosvõimalikud objektitotaalsused üldiselt. Distinktsed vaid tühjas, formaalses üldisuses. (45)

g) matemaatilise loodusteaduse tähendusesttühjenemine „tehnikastumise“ kaudu

Algebraline aritmeetika on rakendatav (matemaatikale, matematiseeritud loodusele, algebrale), saab tehnikaks. Opereeritakse mängureeglite järgi. On välistatud algupärane mõtlemine, mis ehtsalt annab mõtte sellele tehnilisele protsessile ja tõe korrektsetele tulemustele. See on välistatud paljuste formaalsest teooriast, nagu ka varasemast algebralisest arvu ja suuruse teaooriast ja nende rakendustest. (46).

Protsess, kus matemaatika pannakse formaalloogilisse vormi, kus see saab eneseküllaseks puhta analüüsina või paljusteteooriana, on täiesti legitiimne ja isegi vajalik. Ent seda meetodi tuleb rakendada teadlikult. Selleks tuleb alati hoida meeles algne tähenduseandmine meetodile, mille kaudu tal on see mõte, et temaga saadakse teadmisi maailma kohta. (47).

Kõik avastused füüsikas on avastused valemimaailmas, mis on n-ö koordineeritud loodusega. Selle maailma valemitähendus on ideaalsustes. Tehnikastumine: kogeva-avastava mõtlemis viisi (mis moodustab konstruktiivseid teooriaid) muutmine mõtlemiseks muudetud, „sümboolsete“ mõistetega. Igasuguse meetodi olemusse kuulub kalduvus pealispinnastuda-välisustuda [vist Ausserung] koos tehnikastumisega. Loodusteaduses käib tema mõtte mitmekülgne muundumine ja kinnikatmine. Kooperatsioon eksperimentaalse ja matemaatilise füüsika vahel toimub muudetud tähendushorisondil.

h) Elumaailm kui loodusteaduse unustatud tähendusevundament.

Galilei: matemaatiliselt alusmüüristatud ideaalsustemaailm asendab vargsi (48) ainsa tõelise maailma – selle, mis on tegelikult antud taju kaudu, mida kogetakse ja mis on kogetav – meie igapäevase elumaailma. [NIETZSCHE].

Juba antiikgeomeetria oli tehnikas eemaldunud tõeliselt vahetu intuitsiooni ja intuitiivse mõtlemise allikatest. Ülevaatamise (surveying) praktiline kunst oli geomeetria tähendusevundamendiks, idealiseerimisele. Galilei ei uurinud hoolega: et „selle maailma ja tema kujude vaba kujutluslik varieerimine annab ainult empiiriliselt intueeritavad kujud, mitte täpsed kujud“. Päritud geomeetrias seda enam elavalt ei tehtud. „Geomeetria oma vahetult ilmse aprioorse „intuitsiooniga“ ja mõtlemisega, mis selles opereerib, tekitab eneseküllase absoluutse tõe, mida sellisena „iseenesestmõistetavalt/ilmselgelt“ võib rakendada ilma pikema jututa.“ See ilmselgus on illusioon. Galileist peale hakatakse (49) eelteaduslikult intueeritud loodust vaikselt idealiseeritud loodusega asendama.

Reflektsioonid, mis lähevad tehnilisest teadustööst tema tõelise tähenduse juurde peatuvad idealiseeritud looduse juurde. Ei vii reflektsiooni radikaalselt läbi, ei jõua viimse eesmärgini, mida uus teadus, mis kasvas välja eelteaduslikulst elust, pidi teenima: eesmärk, mis tingimata oli eelteadusliku maailma sees ja seotud elumaailmaga. Inimene (sh. loodusteadlane), kes elab selles maailmas, võib asetada oma praktilisi ja teoreetilisi küsimusi ainult talle, viidata oma teooriaid ainult talle, tema tundmatute asjade avatud lõputa horisondil. Eelantud maailm on igasuguse tähendusliku induktsiooni horisont. Selles maailmas me elame, vastavalt oma ihulikule [Leiblich, eristatud körperlich, lihalik], isiklikule olemisviisile. Siin aga pole geomeetrilisi ideaalsusi.

Just see on maha maetud. (50). Elumaailm jääb olemuslikus struktuuris samaks, mida me ka tehnikatega ei teeks. Mida me tehnikaga saavutame? Ei muud kui lõpmatusse pikendet ennustamise. Kogu elu põhineb ennustamisel ehk induktsioonil. Isegi suvalise otsekohese kogemuse olemiskindlus (seinsgewissheit) on induktiivne. „Nähtud“ asjad on alati rohkem kui me „reaalselt ja käesolevalt“ näeme neist. Nägemine, tajumine on olemuslikult [ta]endaomamine ja ühtlasi ette-omamine, ette-mõtlemine (Vor-meinen). Igasugune praksis oma etteomamiste/projektidega nõuab induktsioone.

Matemaatika kui ideederüü, sümboliterüü hõlmab kõike, mis esindab elumaailma, riietab ta „objektiivselt käesolevaks ja tõeliseks“ looduseks. Selle ideederüü kaudu me peame tõeliseks olemsieks seda, mis on tegelikult meetod, meetod, mis on mõeldud progresseeruvalt parandama, in infinitum neid rohmakaid ennustusi (51), mis on ainsana algselt võimalikud käesolevalt kogetud ja kogetavas elumaailmas. Selle ideedemaskeeringu tõttu jäi meetodi, valemite, teooriate tõeline tähendus arusaamatuks.

Kuidas see naiivsus üldse võimalik oli ja on? Settimised. Galilei on avastav ja varjav geenius. Avastab matemaatilise looduse, metoodilise idee. (52), „tõelise“ (idealiseerit-matematiseerit) maailma põhjuslikkuseseaduse, „aprioorse vormi“, „täpse seaduspärasuse seaduse“, miska iga nähtus „looduses“ (idealiseeritus) peab tulema täpsete seaduste alla. Loodus on antud valemites.

i) matematiseerimise tähenduse ebaselgusest johtuvad kahjulikud vääritimõistmised

(53). Galilei: Spetsiifiliste meelekvaliteetide pelk subjektiivsus (vt. Saggiatore). > Hobbes: kõikide meeleliselt intueeritava looduse konkreetsete fenomenide ja üldiselt looduse subjektiivsus. Fenomenid on aint subjektides; vaid tõelises looduses asetleidvate sündmuste põhjuslike tagajärgedena, millistel sündmustel on ainult matemaatilised omadused. „Kui meie elu intueeritud maailm on pelgalt subjektiivne, siis kõik teaduse eelsed ja välised tõed, millel on tegemist tema faktilise olemisega, on väärtusetud.“ Tähendust vaid niiv kuiv osutavad ähmaselt iseendasile, mis on võimaliku kogemuse maailma taga ja transtsendeerub sellest. [KAKS MAAILMA]

1) „Loodus, oma „tõelises endasolus“ on matemaatiline. Aegruumi puhas matemaatika annab teadmisi apodiktilise ilmsusega selle iseendasi seaduste kohta, mis kehtivad tingimusteta, universaalselt“. Aksiomaatiliste elementaarseaduste puhul on see teadmine vahetu ja teiste puhul vahendet. Looduse aegruumi jaoks on meil „kaasasündind“ võime tunnetatada määratletult tõelist enesesolu matemaatiliselt ideaalse olemisena (enne igasugust aktuaalset kogemust). Aegruumi vorm on kaasasündind.

2) Looduse konkreetse univ. seaduspäraga on teisiti, kuigi ka see on läbini matemaatiline. See on induktiivselt ligipääsetav a posteriori faktilise kogemusandmete kaudu. Aegruumiliste kujude aprioorne matemaatika peaks idee järgi olema teravalt eristet loodusteadusest, mis küll rakendab puhast matemaatikat, aga on induktiivne. Kuid maksimaalselt võib öelda seda, et aluse (54) ja tagajärje matemaatiline suhe on teravalt eristet reaalsest alusest ja reaalsest tagajärjest (st. looduslikust põhjuslikkusest).

Hämar. Looduse – po matemaatiline, koherentne, po esindet koherentse loodusmatemaatikan, ent ei ole tegelt saavutatav.

Matemaatiline eksistents ja matemaatiliselt formeerit reaalse eksistents. Agruumne vorm ja reaalne vorm. (55).

k) Matemaatilise loodusteaduse algupära probleemi fundamentaalne tähenduslikkus.

Tähendusetransformatsioon. Tehnika pärandatakse, aga selle mõtet mitte tingimata. Loodusteadus, mis valdab oma ainet ainult lõpmatu meetodiga ja valdab meetodi lõpmatust tähendustühja tehnilise mõtte ja tegevusega, v.o. tähenduslik aint siis, kui teadlane on arendand endas võime küsitleda tagasi kõikide oma tähendusstruktuuride ja meetodite algse tähenduse juurde,nende algsätestuse ajaloolisse tähendusse, ja kõige algsätestusega märkamatult ülevõetud pärandatud tähendustesse. (56).

l) meie käsitlusmeetodi iseloomustus

Selgitab moodsa vaimu ja teaduste algupära. Kust tuli nende looduse idee ja loodusteadus. (57). Algust saab mõista ainult alustades teadusest tema tänapäevasel kujul, vaadates tagasi tema arengule. Aga kui pole alguse mõistmist, jääb tema areng kui tähenduse areng tummaks. Peame liikuma sikksakk edasi-tagasi. (58).

Õige naasmine elu naiivsuse juurde – kuid reflektsioonis, mis tõuseb selle naiivsuse kohale – on ainus võimalik viis, kuidas ületada filosoofilist naiivsust, mis peitub traditsioonilise objektivistliku filosoofia „teaduslikkuses“..(59).

10. Dualismi algupära loodusteaduse valitsevas eksemplaarses rollis. Maailma, more geometrico, ratsionaalsus.

„Galilei abstraheerib subjektides kui isikutest, kes elavad isiklikku elu; abstraheerub kõigest mistahel viisil vaimsest, kultuurilistest omadustest, mis on asjadele inimpraktikas liitunud. Tulemuseks on asjad pelgalt kui kehad; aga neid võetakse kui konkreetseid reaalseid objekte, mille tervik moodustab maailma, mis saab uurimisaineks.“

Maailm lõheneb kaheks: loodus ja psüühe, kuigi viimane on loodusega seotud ega ole sõltumatu. Antiikajal uuriti kehi, aga polnud suletud kehademaailma kui universaalse loodusteaduse uurimisainet. Uuriti hinge, aga polnud psühholoogiat moodsas mõttes, mis püüab analoogsele endassesuletud välja poole. (60)

Looduse matematiseerimise oli eeldatud lõpmatu kehadetotaalsuse kooseksistents aegruumis, mis on matemaatiliselt ratsionaalne. Kogu ehtsa teadmise mudeliks. Maailm peab iseendas olema ratsionaalne; filosoofia peab olema üles ehitatud ühendet ratsionaalse teooriana more geometrico.

11. Dualism kui mõistuseprobleemide lahendamatuse põhjus / kui teaduste spetsialiseerumise eeltingimus / kui naturalistliku psüholoogia vundament.

Kui teaduslikult ratsionaalne loodus on iseendas olelev kehademaailm, siis maailm peab olema eriliselt lõhestatud maailm, loodus iseendas ja loodus meile (psüühiliselt). (61). „Kas ei muutu Jumal vältimatuks kui ratsionaalsuse printsiip? Kas ei eelda ratsionaalne olemine, isegi [pelgalt] kui loodus, selleks, et ta oleks üldse mõeldav, ratsionaalset teooriat ja seda teostavat subjektiivsust? Kas ei eelda siis loodus kui maailm-iseeneses, Jumalat kui absoluutselt eksisteerivat mõistust? Kas see ei tähenda, et iseendas-olus tõuseb esikohale psüühiline olemine kui subjektiivsus, mis eksisteerib puhtalt iseendale? See on ju ikkagi subjektiivsus, olgu see jumalik või inimlik.“ [Enne: subjektiivsus on objektiivsuse sees, aga järgi mõeldes peab olema vastupidi].

Iga eriteaduse sätestamist juhtis ratsionaalne teooria või sellele vastav ratsionaalne vald. Teaduste spetsialiseerumisel sügavam mõte, antiikajal pold võimalik. (62).

Hingele omistatakse olemisviis, mis on sarnane looduse omale, kuigi Descartes’i järgi on kehaline ja hingeline substants lahtutatud radikaalselt erinevate atribuutidega. Locke’i valge paber, kus psüühilised andmed tulevad-lähevad, kuidagi korrastatult nagu välismaailma kehade sündmused. (63). (64).

12. Uusaja füsikalistliku ratsionalismi ülevaatlik iseloomustus

Antiik: suhteline igapäevateadmine doxa / ratsionaalne teadmine episteeme. Ent ei jõudnud tõelise ratsionaalsuseni ega universaalse teaduseni (ita uusaeg). Mis on too universaalne teadus, kui mitte kõikteadus (omniscience)? See on teostatav, kuigi lõputult kauge eesmärk. Maailm iseeneses on ratsionaalne süstemaatiline ühtsus ja iga üksikasi peab olema seal ratsionaalselt määratud. Tema süstemaatilist vormi võib saavutada ja ongi juba ennetatud, vähemasti kuiv ta on puhtalt matemaatiline. Teadmine üha laieneb; teisalt läheneb meeleliselt-intuit-lt antu (65) matemaatilisele ideaalile, st. täiustatakse pelgalt lähenduslikke meeleliste andmete „hõlmamisi“ ideaalsete mõistete alla. [aga see lõputu, cf. Bergson, linna taasloome piltidega].

Kui üha täiustub tunnetuslik võim universumi üle, seda enam võimu saab inimene praktilise ümbritseva maailma üle, sh enda ja kaasinimeste üle. Siit „õnn“ kui ratsionaalselt mõeldav inimesele. Inimene on Jumala näo järgi. Jumal on „lõpmatult kauge inimene“ (nagu piirväärtus). (66).

13. Füsikalistliku naturalismi esimesed raskused psühholoogias: subjektiivsuse toimimise mõistmatus.

Berkeley, Hume: skeptitsism, matemaatiline ruum, füüsika aineline loodus on psühholoogilised fiktsioonid. Hume juuris üles kogu filosoofia, ma mineviku oma kui universaalne objektiivne teadus. Paradoks. Tohutud saavutused. (67) Psühholoogia vaatepunktist aga, kus nende teostamisaktiivsus toimub, arusaamatud. Puudutas ka eelteaduslikku igapäevamaailma, maailmaelu. Tekkis epistemoloogiline filosoofia. Teaduslik objektivism muutuma transtsendentaalseks subjektivismiks.

14. Objektivismi ja transtsendentalismi sissejuhatav iseloomustus. Võitlus nende kahe idee vahel kui moodsa vaimuajaloo mõte

Objektivism liigub maailma pinnal, mis on ette antud, võetud ilmselgena kogemuses, otsib selle maailma „objektiivset tõde“, mis on selles maailmas tingimusteta kehtiv igale ratsionaalsele olendile. Episteeme, filosoofia (68) ülesanne. Selle kaudu jõutakse selleni, mis on.

Transtsendentalism: etteantud elumaailma olemismõte on subjektiivne struktuur, kogeva eelteadusliku elu saavutus. „Selles elus ehitatakse üles maailma tähendus ja olemiskehtivus – partikulaarse maailma, st. mis on käesolevalt kehtiv individuaalsele kogejale. „Objektiivselt tõeline“ maailm, teadusmaailm on kõrgema tasandi struktuur, mis on ehitatud eelteaduslikule kogemisele ja mõtlemisele või pigem selle kehtivussaavutustele.“ Vaid uurimine subjektiivsusse saab teha objektiivse tõe mõistetavaks ja jõuda maailma viimse olemismõtteni. Primaarne pole ilmselgena võetud maailm; vaid subjektiivsus kui see, mis naiivselt võtab ette (vorgibt, pregives) maailma olemise ja siis ratsionaliseerib-objektiveerib seda. (69).

Pinge. Ühalt hoida alal ja arendada objektivismi uuel kujul ja teisalt T. püüded ületada raskusi, mis on kätketud transts- subjektiivsusse. Analüüsida seda filosoofia sisest lõhet. See annab sissevaate läbivasse mõttekkusse, mis ühendab kogu filosoofilise ajaloo liikumise uusajal. See suundub T. filosoofia lõpliku vormi, fenomenoloogia poole.

15. Mõtisklus meie ajaloolise uurimisviisi meetodi üle.

Teha mõistetavaks filosoofia ajaloo teleoloogia. Ja meid endid selle kandjana. Mõista ühtsust, mis läbib filosoofilisi projekte. (70). Ajaloo koguühtsuse kriitiline mõistmine. Ühtsus ülesandes. Me oleme, mis me oleme moodsa filosoofilise inimsuse funktsionäridena. Elusana säilivad sihid kutsuvad esile üha uusi katseid jõuda uutele sihtidele. Mida filosoof tõeliselt otsib, mis tuleb talle tema vaimsete eelkäijate tahtest ja tahtena. „Muuta taaselusaks settind kotntseptuaalne süsteem, mis ilmselgena võetuna on aluseks ta isiklikule ja mitteajaloolisele tööle.“ (71). Isemõtlejal peab olema sissevaade eelarvamustesse.

Iga algsätestuse juurde kuulub lõppsätestus (Endstiftung) kui ajaloolise protsessi ülesanne. Kui ülesanne tuuakse selgusse ja apodiktilisse meetodi. (72). Tuua dokumenteerit filosoofiliste teooriate „ajalooliste faktide“ ja nende näiliste opositsioonide ja paralleelide tagant välja tähenduslik lõplik harmoonia.

16. Descartes kui mitte ainult moodsa objektivistliku ratsionalismi idee algasutaja, vaid ka trantstsendentaalse motiivi asutaja, mis selle õhib.

Desc: univ. filosoofia. (73). Needsamad ideed, mis pidid põhjama tema ratsionalismi kui igavese tõe, kannavad endas sügavalt varjatud mõtet, mis pinnale tooduna täiesti selle välja juurib. (74)

17. Descartes’i naasak ego cogito juurde. Kartesiaanliku epoche mõtte avamine.

Filosoofiline teadmine on (desc.) absoluutselt põhjatud teadmine, ta peab tuginema vahetu ja apodiktilise teadmise vundamendil, mille ilmsus välistab igasuguse kahtluse. Kõik arvamused – kaheldavad. (75). Iga mõtleja peab alutama radikaalse skeptilise epoche’ga, mis teeb küsitavaks kõik senikehtivad veendumused, keelab võtmast seisukohta nende kehtivuse või mittekehtivuse kohta. Ka teadused, ka elumaailm (iga objektiivse teadmise madalaim straatum).

Antiikne skeptitsism eitas ainult episteemet, iseendasi teaduslikku tunnetust. Maailm pole mõistusega tunnetatav; inimteadmine ei või ulatuda teispoole subj-suhtelisi näivusi. (76).

Kui ma hoidun võtmast seiskohta maailma olemise või olematuse kohta, kui keelan endale iga olemiskehtivust maailma suhtes, siis pole mulle keelatud iga olemiskehtivus. Mina, epoched teostav ego ei sisaldu tema objektidevallas, vaid olen sellest põhimõtteliselt välja arvatud. Ma olen vajalik kui see, kes seda teostab. Siin pole võimalikku kahtlust. Mina kui kahtleja eksisteerin. „Üleüldine kahtlus tühistab iseennast.“ Nõnda on absoluutselt apodiktiline ilmsus „ma olen“ mul epochees kasutada. Siin on juba väga palju. Täielikum versioon: ego cogito – cogitata qua cogitata. Sisse on võetud kõik cogitationes, nii individuaalsed kui ka nende voolav süntees ühe cogitatio universaalsesse ühtsusse, milles maailmal ja sellel, mis ma talle olen omistanud mõttes, on cogitatum’ina endiselt mulle olemiskehtivus – kuid nüüd ma filosofeerijana ei või enam otsekoheselt neid kehtivusi teostada (effect) ja kasutada neid nagu teadmist naturaalsel viisil. Seistes nende kõige kohal oma epoche hoiakus ei või ma enam osaleda nende teostamises (performing). Nõnda kogu mu aktideelu – kogemine, mõtlemine, hindamine – jääb ja voolab edasi; kuid mis enne oli mu ees kui „see“ maailm, millel on mulle kehtivus, (77), on saanud pelgaks „fenomeniks“. Maailm ja tema määrangud on muutund mu ideedeks, nad on mu cogitatio’te lahutamatud komponendid, just nende cogitatum’itena.

Epochee kaudu olen tunginud olemissfääri, mis on põhimõtteliselt eelnev kõigele, mis mõeldavalt võib mulle olemas olla ja kõigile ta olemissfääridele, nende abs. apodiktilise eeldusena. Mina, epochee ego on abs-lt kaheldamatu.

18. Descartes’i eneseväärtõlgendus. Epochee kaudu saavutatud puhta ego psühhologistlik võltsimine.

Desc-i ideid võib arendada kahel viisil. Desc. (78) ei sulusta kõiki oma eelnevaid arvamusi. Desc. tõi pinnale vaid pinnapealse. Rikub ära: küsib, mis sorti ego see on, kas ego on inimene, meeleliselt kaetav igapäeva inimene. Välistab keha (see langeb koos kõige meelelisusega epochee alla) ja saab määratud kui mens sive animus sive intellectus.

Kas epochee ei puudutagi kogu inimest „nii nagu ma olen kehtiv endale oma maailma loomulikus omamises? Kas mitte ei valitse Descartes’i juba ette univ. ja abs. puhta füüsiliste kehade maailma kindlus, eristusega pelgalt meeleliselt kogetavate ja matemaatilise vahel, mis on puhta mõtlemise asi? Kas ta ei võta ilmselgena, et meelelisus osutab iseendasi vallale, aga et ta võib petta ja et p.o. ratsionaalne meetod selle lahendamiseks. Kas see polegi sulustatud? Desc-l on eemärk, mille suhtes see „ego“ on vahend. Aga nõnda on ta radikalism juba kadunud. Epochee peaks tõsiselt olema ja jääma kehtima. Ego pole maailma jääk [„väike otstükk“]. Tuleb sulustada kogu maailmakehtivus. Hing ehk (79) eelneva abstraktsiooni jääk puhtalt füüsilisest kehast. Justkui selle keha paariline (complement). Pidevus katkeb, kui ego samastatakse puhta hingega. Epochees pole puhtal hingel mingit mõtet kui mitte hingena sulgudes, pelga fenomenina, mitte vähemal määral kui füüsiline keha.

Iga ehtsa filosoofia archimedese punkt.

Ego juurde naasmine näitas oma jõudu selle läbi, et hoolimata (80) võltsimistest juhatas ta sisse uue filosoofilise ajastu ja istutas sellesse uue telose.

19. Descartes’i pealetükkiv objektivismihuvi kui eneesväärtõlgenduse põhjus

[Absoluutne] ego asendatakse omaenda psüühilise egoga, egoloogiline immanents psühholoogilisega, egoloogiline enesetaju psüühilise sisetajuga. Absurdne probleem: kuidas mu mõistuse sünnitet ratsionaalne struktuur (mtm ja loodust) võivad pretendeerida objektiivsele tõele. Descartes’iga algab täiesti uus filosofeerimisviis, mis otsib oma viimseid aluseid subjektivsusest. Desc. ise jääb puhta objektivismi juurde:

a) mens, mis alul oli epochees eraldi ja oli teadmise abs. põhi, põhjates obj teadused;

b) oli samas põhjatud koos kõige muuga teaduste sees, st. psühholoogias.

1) Ta (81) ei tee endale selgeks, et epocheega lahtimaailmastet (entweltlicht) ego, kelle funktsioneerivais cogitatio’tes maailmal on olemismõte, ei või ilmuda uurimisainena maailma sees, kuna kõik, mis on maailmas, ammutab mõtte just nendest funktsioonidest, sh. psüühiline olemine ehk ego harilikus mõttes.

2) Ego ei ole „üks“ ego, millel võib olla kamraad-egosid endast väljas. Kõik sellised eristused nagu „mina“ ja „sina“, „sees“ ja „väljas“ esiteks „moodustuvad“ absoluutses egos.

D. kiirustas objektivismi põhjama ega ürita süstemaatiliselt uurida puhast ego, jäädes epocheesse. Ta ei peatu siin ja tohutu probleemidehulk ei või talle ilmutuda: maailm kui „fenomen“ egos; uurida, millised ego immanentsed saavutused on maailmale andnud ta olemistähenduse (ontic meaning, Seinsinn).

20. „Intentsionaalsus“ D-l.

Intentsionaalsus ehk cogitatio, midagi teadvustatunaomamine, nt. kogemises, mõtlemises, tundmises, tahtmises jne, kuna igal cogitatio’l on oma cogitatum. Igaüks on laias mõttes silmaspidamine [ein Vermeinen; act of believing], ja iga juurde kuulub kindluse viis – otsekohene kindlus, oletus, tõenäolisekspidamine, kahtlemine jne. (82). Vastavalt: kinnitus ja kummutus.

21. D. kui kahe arengusuuna, ratsionalismi ja empirismi lähtepunkt

1. Ratsionalistlik: Malebranche, Spinoza, Leibniz, Wolff, Kant. Uue ratsionalismi vaim tungleb entusiastlikult suurteks süsteemideks. V. saavutada abs.-lt põhjatud univ. teadmise maailmast kui transtsendentsest iseendasist.

2. Empirism: Hobbes, Locke, Berkeley, Hume. (83) Ehtsama transtsendentalismi poole, mis on teadlikum oma pärismõttest.

22. Locke’i naturalistlik-epistemoloogiline psühholoogia

Empirismis arendatakse esimest korda psühholoogiat kui korrelaati puhtale loodusteadusele. Introspektiivne psühholoogia hingevallas, mis on kehast lahutatud. Locke: saada epistemoloogilist põhja objektiivteaduste objektiivsusele. Võtab üle ego kui hinge, mis saab tuntuks enesekogemuses, oma siseseisundite, aktide ja võimetega. Vahetult ilmsena on antud ainult see, mida sisemine enesekogemus näitab, ainult meie oma „ideed“. Välismaailm on järeldatud.

Sisemine-psühholoogiline analüüs sisekogemuse põhjal, kus naiivselt kasutatakse teiste inimeste kogemusi. Minu enesekogemus kui üks inimene teiste hulgas. Kogu uurimine on objektiivpsühholoogiline (84).

Desc-i probleem oli transtsendeeruda egoloogilistest (tõlgendet kui sisemis-psühholoogilised) kehtivustest, sh. kõik järeldused välismaailma kohta – et kuidas need kui lõpeks cogitatio’d endassesulgunud hinges, võivad õigustada psüühikavälist olemist. Locke’il need probleemid kaovad. Ilmselge, et meeleandmed on afektsioonid väljast ja kuulutavad välismaailma kehi.

Ei kasuta intentsionaalsust (et cogitatio on cogitatio’te cogitatio). Hing on kirjapind, kuhu psüühilised andmed tulevad-lähevad. Ei arvesta, et teadvuse kogemustes see, millest me oleme teadvlikud, on sisse hõlmatud kui selline, et taju kui selline on millegi taju. (85).

Viib agnostitsismi. Oletatakse tunnetatmatuid asju-iseeneses. Inimteadus sõltub eranditult meie esindustest ja mõisteformatsioonidest. Nendega võib järeldada transtsendentsesse, aga me ei saa omada käesolevaid esindusi asjust-enestes, esindusi, mis adekvaatselt väljendavad asjade olemust. Meil on adekv esindused ja teadmine ainult sellest, mis on meie hinges.

23. Berkeley. David Hume’i psühholoogia kui fiktsionalistlik tunnetusteooria: filosoofia ja teaduse „pankrott“.

Vundamendiks jääb sensatsionalism. Et ainus kaheldamatu kogemuse pind on enesekogemus oma vahetute andmetega. Berkley taandab kehalised asjad, mis ilmnevad loomulikus kogemuses meeleandmete kompleksidele, mille kaudu nad ilmnevad. Ei ole võimalik järeldada meelandmetest muud kui teisi (86) meelandmeid. Vaid induktiivne järeldamine, mis kasvab ideede assotsiatsioonist. Endasolev aine on filosoofiline väljamõeldis.

Hume. Kõik objektivisuse kategooriad (teaduslikud, eelteaduslikud) on fiktsioonid. Sünnivad ideede assotsiatsioonide ja suhete immanentsest seaduspärasusest. Kehalisus, isiku identsus on fiktsioonid.

a) Kehalisus. Ütleme „see“ puu, eristades seda ta muutuvaist ilmnemisviisidest. Aga psüühiliselt pole muud kui „ilmnemisviisid“ – andmekompleksid, mida reguleerib assotsiatsioon, mis seletab illusiooni, et me kogeme midagi identset.

b) Identsus: samane „mina“ pole datum, vaid lakkamatult muutuv andmetekimp. Identsus on psühholoogiline fiktsioon.

Fiktsioonide juurde kuulub kausaalsus ehk paratamatu järgnevus. Immanentses kogemuses on ainult post hoc. Propter hoc, järgnevuse paratamatus, on fiktiivne libamoodustis. Maailm, loodus, kehad, isikud, teadus on fiktsioon. Mõistus, teadmine, väärtused, ideaalid, eetika on fiktsioon. (87).

Solipsism. Kuis võivad järeldused andmetest andmetele iial küündida teispoole immanentset sfääri? Aga mis on Hume’i enda mõistuse staatus, mis selle teooria püsti pani, teostas hinge analüüse ja näitas assotsiatsiooni seadusi? Kuidas assotsiatsioonireeglid „seovad“? Kui me sellest ka midagi teaksime, kas ka see poleks üks anne valgel lehel?

Hume’i skeptitsism-irratsionalism tühistab end. Mugav akadeemiline skeptitsism.

24. Hume’i skeptitsismis peituv ehtne filosoofiline motiiv: objektiivsuse raputamine (shaking)

Desc’i eeldusetus (88) nõudis reflektsioone subjekti kohta. Empiristlik skeptitsism toob välja selle, mis oli kartesiaanluses olemas, aga välja töötamata: et kõik teadmised maailma kohta (eelteaduslik ja teaduslik) on tohutu mõistatus. Oli lihtne järgneda D.-le kui ta läks tagasi apodiktilisele egole ja tõlgendas seda kui hinge, pidades algset ilmsust „sisetaju“ ilmsuseks. Siit Locke kirjeldas selle eraldet hinge tegelikkust ja tema sisemist ajaloolisust. Teaduste edu, aga kui arvestada, et nende saavutused on tunnetavate subjektide teadvuse omad, muutus nende ilmsus ja selgus absurdiks. Desc-l sünnitas immanentne meelelisus maailma pildid; Berkleyl kehademaailma; Hume’il sünnitas kogu hing oma muljete ja ideedega ja selle juurde kuuluvate jõududega (nagu füüsikas), assotsiatsioonidega, kogu maailma, mitte kui pildi, (89).

Täiesti uus objektiivsuse hindamise viis. See ei puudutand teaduste enda kehtivust, vaid nende filosoofilisi pretensioone, absoluutsele tõele. Võis lõpuks saada aru, et teadvuselu on saavutuse-teostamise (accomplishment) elu: olemistähenduse, meelelise tähenduse ja teadusliku tähenduse saavutus, olgu see õige või vale. Nõnda nagu igapäevaelu meeleline maailm on meeleliste cogitatio’te cogitatum, nõnda on teaduslik maailm teaduslike cogitatio’te cogitatum. Ta ei aimand, et kogu maailm võiks ise olla cogitatum, mis võrsub erinevalt voolavate cogitatio’te universaalsest sünteesist ning et kõrgemal tasandil ehitatakse neile teaduslikud cogitatio’d, mis moodustavad teadusliku maailma.

Dogmaatiline objektivism oli alusteni raputet. Mitte ainult matematiseeriv objektivism, vaid üldine objektivism, mis kehtis aastatuhandeid. (90)

25. „Transtsendentaalne“ motiiv ratsionalismis: Kanti trantstsendentaalne filosoofia

Filosoofia kui üks objektiivne universaalne teadus [not Hrl enda sõnad]. (91). Toonane tunnetuse üle mõtlemine mitte transtsendentaalne, vaid mõtlemine tunnetuse praktikast – tehnoloogia (Kunstlehre).

1) Suund „loogikaseaduste“ süstemaatilise universumi poole. Mis kehtivad kõikide obj-lt tõeste otsustuste kohta.

2) Nende poole, kes otsustusi teevad, püüeldes obj. tõe poole. Kuidas nad peavad neid seadusi kasutama. (92)

Aprioorne mõtlemine, puhas mõistus / meelelisus ehk välise ja sisemise kogemuse fakulteetSubjekti afitseeritakse välises kogemuses „väljast“, on nõnda kindel afitseerivatest objektidest, ent nende tunnetamiseks nende tões vajab ta puhast mõistust, st. normidesüsteemi, kus mõistus end lahti laotab.

Kuidas võisid mõistuse tõed tegelikult garanteerida asjade tunnetamise.

- Puhas loogilis-matemaatiline mõistus esitab vankumatut puhast ratsionaalsust. Loodusteadus pole puhtalt raz, kuna vajab välist kogemust, meelelisust, aga kõik mis on tas raz, võlgneb ta puhtale mõistusele ja tema reeglitele.

- Meelelisus sünnitab pelki meeleandmeid, afitseerimisena väljastpoolt. Ometi käituti justkui eelteadusliku inimese kogemusmaailm oleks pelga meelelisuse poolt etteantud maailm.

Meeleandmed tulevad ja lähevad, aga asi, mida kogetavat lihtsalt meeleliselt, ei ole midagi meelelist, mis püsib läbi muutumise. Seega: fiktsioon. (93). Asendab taju, mis ju asetab meie silme ette asjad (igapäevased asjad), pelga meeleandmetega. Pelk meelelisus ei või seletada kogemusobjekte. Kogemusobjektid osutavad varjatud vaimuteole ja probleemile, et mis saavutus see on. See peab võimaldama eelteaduslikku kogemust.

Kant: meeleandmed on varjatult juba kokku toodud aprioorsete vormide poolt, on tehtud loogiliseks oma muutumise käigus – tarvitamata loogikas ja matemaatikas ilmnevat mõistust. Kant: kui tavakogemus tahab olla loodusobjektide kogemus (mis on tõeliselt tunnetatavad objektiivses tões), siis peab intuitiivselt ilmuv maailm juba olema „puhta kaemuse“ ja „puhta mõistuse“ fakulteetide konstrukt – samad fakulteedid, mis tulevad eksplitsiitsesse mõtlemisse matemaatikas ja loogikas.

St. mõistus funkab kahetiselt.

1) süstemaatiline enesenäitamine vabas matematiseerimises – eeldab „puhta kaemuse“ formeerivust, mis kuulub meelelisusele. Kahe fakulteedi obj. tulemus on puhas matemaatika kui teooria.

2) pidevalt varjatuses funkav mõistus, mis ratsionaliseerib meeleandmeid ja omab neid juba alati ratsionaliseerituina. Selle obj. tulemuseks on meeleliselt kaetud objektide maailm – loodusteadusliku mõtlemise empiiriline eeldus. (94)

Nii kehade kaemusmaailm kui loodusteaduse maailm on aru subjektiivne konstrukt; üksnes meelandmete aine võrsub „asjade iseeneste“ trantsendentse afitseerimise kaudu. Nood on kättesaamatud. Inimteadus, mis on seotud „meelelisuse“ ja „mõistuse“ subjektiivsete fakulteetide saavutus, ei või seletada meeleandmete põhjust.

Objektiivne teadus kui subjektiivsuse piiresse jääv saavutus on lahutatud Kanti filosofoilisest teooriast. Too näitab ratsionaalse looduseiseeneses filosoofia naiivsust. Objektiivse tunnetuse võimalikkus ja ulatus. Kant siiski usub küündivat teaduslikult tunnetamatusse ansichi. (95).

Hume’i probleem: Kuidas teha mõistetavaks maailmakindluse naiivset iseenesestmõistetavust – nii igapäevase maailma kindlust kui teoreetiliste konstruktsioonide kindlust, mis on sellele ehitatud? Mis mõte ja kehtivus on „objektiivsel maailmal“ ja teaduse obj. tõel, kui „maailm“ on kehtivus, mis on võrsunud meie subjektiivsuse sees, ja minu subjektiivsuse sees, minu vaatepunktist, kes ma praegu filosofeerin.

Naiivsus rääkida „objektiivsusest“ arvestamata subjektiivsust kui kogevat, tunnetavat ja konkreetselt saavutavat. Teadlase naiivsus, kes ei arvesta, et kõik obj. tõed, mida ta saavutab ja obj maailm ise kui ta valemite substraat (kogemuse igapäevamaailm ja tunnetuse kõrgema taseme kontseptuaalne maailm) on tema enda elukonstrukt, mis on arendet tema enda sees. See naiivsus pole enam võimalik, kui elu satub fookusse.

Hume’i probleem: Kuidas on see subketiivsus mõistetav? Maailmamõistatus, mille olemine on subjektiivne saavutus ja seda (96) ilmsusega, et teine maailm pole käsitatav. Kant ei tungind sellesse mõistatusse. Aga Hume loobus filosoofiast; Kantiga aga tekib suur süstemaatiliselt ehitatud teaduslik filosoofia, T.-ne subjektivism.

26. Meid siin juhtiva „transtsendentaalsuse“- mõiste esialgne käsitlus

Küsida tagasi kõikide tunnetuseformatsioonide viimse allikani, kus tunnetaja reflekteerib enda ja oma tunnetamise üle (97). Universaalse filosoofia motiiv, mis on põhjatud sellel allikal ja seega viimseni põhjatud. See allikas on Ma-ise. Probleemid: ego suhe hinge (nagu ta Desc.-l on) ja maailma.

27. Kanti ja tema järglaste filosoofia nähtuna meie „transtsendentaalsuse“-juhtmõiste perspektiivist. Ülesanne võtta kriitiline positsioon. (98).

Kanti filosoofia on teel selle radikaalse tr. fil poole. Ta on kooskõlas meie määratletud Tr. Fil. üldise tähendusega. Läheb tagasi tunnetava subjektiivsuse juurede kui kõikide tähenduse ja olemiskehtivuste objektiivsete formatsioonide algkoht, püüab mõista maailma mõtte ja kehtivuse struktuurina ja algatab uutsorti teadusliku hoiaku ja filosoofia. Esimene katse tõeliselt universalse tr. fil. poole, mis tahab olla range teadus.

Saksa idealism. Objektiivteadused pole üldse tõsiselt teadused, viimselt põhjatud kognitsioonid, st. mitte viimselt, teoreetiliselt enese eest vastutavad. Nad ei ole kognitsioonid sellest, mis on viimses tões. Seda saab teha ainult tr-subj meetodiga, viiduna läbi kui süsteem, tr. fil. Mitte et positiivteadus on illusioon (99), vaid pigem on tema ilmsus ise probleem – ta tugineb pinnal, mille kohta ei küsita, sügavalt varjatud subj. pinnal, mille filosoofiline selgitamine paljastab positiivteaduse saavutuste tõelise tähenduse ja vastavalt objektiivse maailma olemistähenduse – kui tr-subj-se. tähenduse. (100).

III OSA. TRANSTSENDENTAALSE PROBLEEMI SELGITUS JA SELLEGA SEOTUD PSÜÜHOLOOGIA FUNKTSIOON (102)

A. TEE FENOMENOLOOGILISSE TRANSTSENDENTAALSESSE FILOSOOFIASSE KÜSIDES TAGASI ETTEANTUD ELUMAAILMAST.

28. Kanti väljendamata „eeldus“: ümbritsev elu maailm, võetud iseenestmõistavalt kehtivana

Ratsionalism pold küsind, kuidas maailm, mis ilmneb meile otsekoheselt inimeste ja teadlastena, saab aprioorselt tunnetatavaks. (103). Aru: 1) mis tõlgendab end eksplitsiitselt 2) valitsev varjatuses.

Kant eeldab igapäevast ümbritsevat elu maailma olemasolevana – kus me kõik (ka mina filosofeerivana) oleme teadlikult; siin on ka teadused kui kultuurilised faktid, teadlaste ja teooriatega. Selles maailmas me oleme objektid teiste objektide hulgas elumaailma mõttes, st. olles (104) siin ja seal. Teisalt oleme subjektid maailmale, egosubjektid seda kogemas, hindamas, eesmärgipäraselt temaga seotud. Meile on ümbritseval maailmal ainult see olemismõte, mille ta saab meie kogemiste, mõtete, väärtustamiste jne kaudu

Tajuobjekti sisumuutus, mida tajutakse kuuluvana objektile endale, on muidugi eristatud ilmsusega tema ilmnemisviiside muutumisest.

1) Otsekoheselt objektile suunatuna tungib pilk läbi ilmingute selle poole, mis pidevalt ilmneb nende pideva ühendamise kaudu: objekti poole, olemiskehtivusega „ise kohal“.

2) Refleksiivselt on meil aga paljus. Nüüd on ilmnemistejada ise temaatiline, pigem kui see, mis neis ilmneb.

Taju on esmane kaemuse viis (perception is the primal mode of intuition [Anschauung]); ta esitab-näitab (exhibits) algse algupäraga (primal originality), st. enesekohalolu viisil. Lisaks on teised kaemuseviisid, mis, olles ise kohal, on selle „ise kohal’i“ modifikatsioonid [In addition, there are other modes of intuition which in themselves consciously have the character of [giving us] modifications of this „itself there“ as themselves present]. Need on olevikustamised (Vergegenwärtigungen) ehk oleviknemiste (Gegenwärtigungen) modifikatsioonid; nad teevad meid teadlikuks ajamodaalsustest, nt. mitte see, mis on-ise-kohal, vaid mis oli-ise kohal või mis saab-olema-ise kohal. Olevikustavad kaemused „kordavad üle“ – teatud neile kuuluvais modifikatsioones – kõiki ilmnemise paljuseid, mille kaudu objektiivne näitab ennast tajuliselt. Näiteks meenutav kaemus (105) näitab objekti ise-kohal-olnuna, korrates perspektiveerimist ja teisi ilmnemise viise, kuigi meenutavates modifikatsioonides.

Kõikides naturaalsete huvide elu tõestustes, mis jäävad puhtalt elumaailmasse, on tagasitulek „meeleliselt“ kogeva kaemuse juurde esmatähtis. Sest kõigel, mis näitab end (exhibits) elumaailmas konkreetse asjana, on keha, isegi kui ta pole pelgalt keha. Pöörates tähelepanu puhtalt asjade kehalisele aspektile, siis see näitab end tajuliselt muidugi ainult nägemises, puudutamises, kuulmises jne., st. visuaalseis, taktiilseis, akustilisis jt. aspektes. Vältimatult osaleb selles meie elav keha, mis pole iial tajuväljalt puudu, ja eriti tema vastavad „tajuorganid“. Teadvuses funkavad nad koos ego motiilsusega, kinesteesiga. Kõik kinesteesid, mis on „ma liigun“, „ma teen“, [jne], on seotud hõlmavaks ühtuseks kokku, kus ka vagusiolek on „ma teen“. Kehade aspektinäitumised ja kinesteesid ei jookse lihtsalt kõrvuti; nad töötavad koos nii, et aspektidel on kehaaspektide olemistähendus või kehtivus ainult selle kaudu, et neid aspekte pidevalt nõuavad kinesteesid, kinesteetilis-meeleline kogusituatsioon kõigis oma totaalkinesteesi töötavais variatsioones, lastes käiku mõne partikulaarse kinesteesi.

Nõnda kuulub meelelisus, ego elava keha / ihu aktiivne funkamine olemuslikult kogu kehadekogemuse juurde. Meelelisus ei rullu teadvuses mitte kui pelk keha-ilmingute seeria, justkui need iseenesest, iseenda kaudu üksi ja nende segude kaudu, oleksid kehade ilmingud; pigem on nad sellistena teadvuses ainult kombineerudes kinesteetiliselt funkava elava kehaga / ihulisusega [Leiblichkeit], kusjuures ego funkab siin erilise (106) aktiivsusetüübi ja harjumuspäraga. Ainulaadsel viisil on ihu pidevalt tajuväljas täitsa vahetult, täiesti ainulaadse olemistähendusega, millele viitab sõna „organ“, ehk see, mille kaudu ma eksisteerin täiesti ainulaadsel viisil ja päris vahetult kui afketsioonide ja aktsioonide ego, milles ma valdan [walten, hold sway] vahetult, kinesteetiliselt – artikuleerituna partik. organiteks, mille kaudu ma valdan, või potentsiaalselt valdan, vastavais partik. kinesteesides. See „valdamine“ (mis funkab kõigis kehatajudes) – teadvuse käsutuses olevate kinesteeside kogusüsteem – on kätte toodud partik. kinesteetilises olukorras ja on igati seotud üldise olukorraga, kus kehad ilmnevad, st. tajuga. Ilmnemiste mitmekesisusele, mille kaudu keha on tajutav kui seesama keha, vastavad sellele kehale kuuluvad kinesteesid [Merk und Werk]; kui kinesteesidel lastakse oma rada kulgeda, peavad vastavalt nõutud ilmingud ennast näitama, et olla üldse selle keha ilmingud.

Juba tajutermineis on keha ja ihu olemuslikult erinevad. Ihu on mulle käesolevalt antud tajus: mu oma ihu. Kuid võrsub teadvus, mille kaudu mu keha omandab siiski sellise olemiskehtivuse, et ta on üks keha teiste seas; ja teisest küljest mõned kehad mu tajuväljas hakkavad kehtima ihudena, „võõraste“ egosubjektide ihudena.

Tajus saab ainult mu ihu [Leib] kogeda kui elavana [leben]. Võõrast tajutakse (107) vaid kui keha. Tajuväljas ma leian end valdamas kui ego oma organite kaudu ja kõige kaudu, mis kuulub mulle mu egoaktide ja võimetena. Elumaailma objektid näitavad end tingimata kehadena, aga ei pruugi ainult kehadena näidata; ning me oleme küll suhestatud kõigi objektidega ihu kaudu, aga mitte ainult ihuna. Nii me oleme ise ka tajuliselt tajuväljas [kehana], ja see kehtib mutatis mutandis iga kaemusvälja kohta ja isegi mittekaemusliku kohta.

Kuid ihuline minasus pole muidugi ainus viis olla mina ja ühtki tema viisi ei saa teistest ära lõigata. Nii me oleme konkreetselt tajuväljas ja teadvuseväljas ihu kaudu (kuid mitte ainult) täieliste minasubjektidena. [segane koht:] Iga „mina-mees“ ja kõik me koos kuulume maailma kui elavana üksteisega maailmas; ja maailm on meie maailm, mis kehtib meie teadvusele eksisteerivana justnimelt selle „kooselamise“ kaudu. [see on nagu teine teema? vt. üle-ülejärgmine lõik]. Elades ärkvel maailmateadvuses oleme pidevalt aktiivsed oma passiivse maailmaomamise põhjal; just sealt [passiivsest maailmaomamisest] oleme afitseeritud, teadvuses etteantud objektide kaudu; me pöörame tähelepanu ühele või teisele asjale, vastavalt oma huvidele; nendega meil on tegemist eri viisil; meie aktide kaudu on nad „temaatilised“ objektid. [see passiivne maailmaomamine on otsekohene suhe maailma?] Näiteks toon tajuliselt ilmneva omaduste jälgiva eksplitseerimise või aktiivsus, kus me kombineerime, suhestame, aktiivselt samastame ja eris(108)tame, või me aktiivne hindamine, plaanidekavandamine, plaanitud vahendite ja eesmärkide realiseerimine. [Küll naturaalse hoiaku sees, on siin eristatud passiivse maailmamomaise põhi ning sellel baseeruv aktiivsus – igasugune tähelepanelikkus, plaanimine jne.]

„Aktide subjektidena (egosubjektidena) oleme suunatud temaatiliste objektide poole primaarses ja sekundaarses, ja v-o ka perifeerses suunatuses. Selles objektidega tegelemises pole aktid ise temaatilised. Kuid me võime tagasi tulla ja reflekteerida iseenda ja oma käimasoleva aktiivsuse üle: nüüd saab see temaatiliseks ja objektiivseks uue akti kaudu, vitaalselt funkava kaudu, mis ise on nüüd mittetemaatiline.“

„Maailmataju on seega pidevas liikumises; me oleme maailmas teadlikud alati mõne objektisisu terminites, erinevate teadlikolemise viisides (kaemuslik, mittekaemuslik, määratud, mittemääratud jne.) ja ka afitsiooni ja aktsiooni vaheldumises, nii et alati on afitsiooni terviksfäär, nii et afitseerivad objektid on kord temaatilised, kord mitte; siin me leiame end, kes me alati ja vältimatult kuulume afitseerivasse sfääri, funkavana kui aktidesubjektid, kuid vaid ajuti me oleme temaatiliselt objektilised kui enda eest hoolitsemise objektid“.

See ei kehti ainult mulle individuaalselt, vaid meile, kes me elame koos, omame maailma selles „koos’s“. Me funkame koos, vaadeldes koos meile ühiselt etteantud objekte. Siin saab meie-subjektiivsus, mis kuidagi pidevalt funkab, temaatiliseks objektiks, nii et tema funkamise aktid saavad ka temaatilisteks, kuigi alati jääb mittemaatiline jääk (jääb anonüümseks), nimelt refleksioonid, mis funkavad seoses selle teemaga [vt. neid tematiseeriv akt on ise mittetemaatiline]. (109).

1) teaduslikus uurimises kaasfunkavad teised teadlased, kes on meiega ühendatud teooriakogukonda, omandavad ja omavad samu tõdesid või on ühendatud meiega kriitilisse läbikäimisse, mis sihib kriitilist üksmeelele jõudmist.

2) meie võime olla teistele ja teised meile pelgad objektid; pigem kui olla koos vahetu, kannustava ühise teoreetilise huvi ühtsuses, võime üksteist tunnetada jälgivalt, täheldades teiste mõtteakte, kogemusakte, „huvitult“, ühinemata nende teostamisse, kriitiliselt neid hindamata.

Võetakse iseenesestmõistetavalt, et maailm on ning et iga arvamuse parandamine eeldab juba eksisteerivat maailma, nimelt kaheldamatult eksisteerivalt kehtivana antu horisondina. Nagu iga praktika, eeldab objektiivteadus maailma olemasolu, ent (110) ta seab ülesande kantida ebatäiuslik teadmine täiuslikuks vastavalt korrelaadile, mis on lõputult kauge: fikseeritud ja määratud maailm ning idealiter teaduslikud tõed (tõed-iseeneses).

29: Elumaailma võib avada (be disclosed) kui subjektiivsete fenomenide valda, mis on jäänud „anonüümseks“ (111)

Vaimuprotsessid, mis rakendavad tingimata tähendusvormide funktsiooni. Nad moodustavad neid vaim“ainest“, mis osutub omakorda vaimuvormiks, nõnda nagu iga arendet tähendusvorm peab saama aineks uue vormi moodustamisel.

Teadused on filosoofia harud. Arvatakse, et nad on endaspiisavad ja seisavad ise nende väidetavalt täielikult põhjava meetodi tõttu. Kuid kas pole just teleoloogiline ühendav tähendus, mis jookseb läbi kõigi (112) süsteemide kogu filosoofia ajaloos see, et saavutada läbimurre sissevaatele, et teadus on üldse võimalik ainult kui universaalne filosoofia, mis on ainuline teadus? Kõik nad tuginevad ühelainsal alusel, mida tuleb teaduslikult uurida enne kõiki teisi. Selleks on anonüümne subjektiivsus. Selleks tuleb uurida, mida võetakse iseenesestmõistetavana (IM), mida kogu mõtlemine eeldab; kui saadakse teadlikuks tähenduse ja väärtuse kompleksi purustamatust ühtsusest, mis läbib kõiki vaimusaavutusi / vaimutegusid. Enne kõiki individuaalseid või kultuurilisi tegusid on alati olnud universaalne tegu, mida eeldab kogu inimpraktika ja kogu eelteaduslik ja teaduslik elu. See tegu on neile substraadiks ja kõik nende saavutused peavad temasse voolama. Maailm, mis pidevalt eksisteerib meile antuse viiside voolava teisenemise läbi, on universaalne vaimusaavutus (acquisition), mis rullub kui vaimukonfiguratsiooni ühtsus, sügavaimal tasandil funkava universaalse subjektiivsuse konstrukt. „Selle maailmamoodustava teo juurde kuulub olemuslikult, et subjektivsus objektiveerub inimsubjektiivsusena, mis on maailma element.“ Igasugune objektiivne maailmavaatlus on vaatlus „väljast“ ja haarab üksnes „välisusi“, objektiivsusi. „Maailma radikaalne vaatlemine on süstemaatiline ja puhtalt seesmine subjektiivsuse vaatlemine, mis „väljendab“ [või välisustab] end välisuses. See on nagu elusorganismi ühtsus, mida võib küll väljastpoolt vaadata ja lahata, kuid mida saab mõista ainult siis, kui minna tagasi ta varjatud juurtele ja süstemaatiliselt järgida (pursues) elu (113), mis on kõigis oma tegudes ja püüdleb ülespoole neist, vormides seestpoolt.“

30. Intuitiivse esitusmeetodi puudumine kui Kanti müütiliste konstruktsioonide põhjus.

Müütiline jutt, mille tähttäheline tähendus osutab millelegi subjektiivsele, kuid subjektiivsuse viisile, mida me põhimõtteliselt ei suuda endale intuitiivseks teha, olgu faktiliste näidete või ehtsa analoogia kaudu. Järgides sõnade tähendust, leiame end psühholoogiasfäärist, hingest. Kuid kõik, mis sisekogemuses nähtub, on juba moodustatud transtsendentaalsen funktsioonin: ajalisustamisen [Zeitigung]. Aga kuidas me saame anda selget tähendust trantsendentaalselt subjektiivse mõistetele (millest teaduslikult tõeline maailm moodustub kui objektiivne „näivus“), kui me ei saa anda „sisetajule“ muud tähendust kui psühholoogilist – kui see ei ole apodiktiline tähendus, mis annab kogemuse aluse kogemuse kaudu, millel on apodiktiline kindlus universaalsest alusest (114)? Siin peab asuma kõigi tunnetuse viimsete mõistete allikas.

Kas võib apodiktilist sisetaju samastada naturaliseeritud hinge enesetajuga, oma „kirjalehe“ ja selle andmete ning võimete „ilmsuses“? Mõistab sisetaju empiirilises, psühholoogilises mõttes, ent kardab viitamist psühholoogiale kui aru ehsa probleemi perversiooni > müütiline mõisteloome. Kant keelab kantida oma protseduuri tulemusi intuitiivseteks mõisteteks. Ta transtsendentaalsed mõisteid ei saa põhimõtteliselt selgusse tuua.

Olnuks vaja intuitiivselt avavat meetodit, mis oleks intuitiivne oma lähtepunktis ja (115) kõiges, mis ta avab. Intuitsiooon: algne enesenäitamine (self-exhibition).

31. Kant ja tema aja psühholoogia ebaadekvaatsus. Transtsendentaalse subjektiivsuse ja hinge eristuse läbipaistmatus (116)

Teaduste areng ühes punktis peatus: psühholoogia. (117). Teadus üldiselt on inimteostus, inimeste teostus, kes leiavad end maailmast, üldise kogemuse maailmast, ja mis on üks teiste praktiliste teostuste tüüpide kõrval, mis on sihitud teatud laadi vaimustruktuuridele, mida kutsutakse teoreetilisteks.

32. Varjatud tõe võimalus Kanti tr.fil-s: „uue mõõtme“ probleem. Antagonism „pinnaelu“ ja „süvaelu“ vahel.

Elava vaimu mõõde, mis pidi jääma varjatuks (118), mida seletab antagonism: siseneda sellesse mõõtmesse versus muretsemised huvidega, millest koosneb harilik naturaalne inimlik maailmaelu.

See vaimufunktsioon teostab kogu kogemises ja mõtlemises, igas inimliku maailmaelu muretsemises. Objektiivteadustel puudub teadmine kõige fundamentaalsemast, sellest, mis annab tähenduse ja kehtivuse obje. teadmise teoreetilistele konstruktidele.

Pinnaolendid, kel pole aimu sügavusemõõtmest, millest pind on vaid projektsioon. Kõik, millest inimesed (teadlased ja kõik teised) võivad saada teadlikuks oma loomulikus maailmaelus kui välisobjektide väljas (eesmärgid, vahendid, tegevusprotsessid, lõpptulemused) ning teisalt enesereflektsioonis kui seejuures funkavas vaimuelus – kõik see jääb pinnale. See kehtib nii tavamõttes praktilise elu kui ka teoreetilise elu puhul. (120).

Ei ole nii, et tuleks pelgalt pöörata pilk sfääri poole, mida seni lihtsalt pole märgatud, ent milleni võib jõuda suurema teoreetilise kogemuse ja kogemusliku teadmise pingutusega. Kõik nõnda kogetav jääb pinnale, käesoleva ja võimaliku kogemuse maailma. (120).

Korratav uuring, apodiktiline.

33. „Elumaailma“ probleem osaprobleemina objektiivteaduse üldise probleemi sees.

Teadus eeldab intuitiivset ümbritsevat elumaailma, mis on etteantud olemasolevana kõigile ühiselt. Ja oma teostustes eeldab seda jätkuvalt (maailm, kus füüsik näeb oma mõõteriistu, kuuleb tiksumist jne; ja millesse ta teab end olevat hõlmatud kõige oma tegevuse ja teoreetiliste ideedega).

Esitab küsimus, mis tuginevad etteantud maailma elementidele. Eelteaduslik teadmine mängib pidevalt rolli. Aga uus tsivilisatsioon, mis sündis Kreekas, pidas tarvilikuks valada teadmise idee ümber ja omistada vastvormitud „objektiivse tõe“ ideele kõrgem väärtus. > univ. teadus, mis hõlmab kõikvõimalikku teadmist (uusaeg). (121). See maailm on ette antud loomulikult.

Kui see etteantud maailm peab saama ise uurimisobjektiks...

Teadus mõistatuseks > võtta seisukoht tema teooriate kohal; aga ka teadlaste tegudeelu kohal.

Okasionaalsed lausungid [mis saavad oma tähenduse okasioonist (Gelegenheit), olukorrast] (122).

34. Elumaailmateaduse probleemi esitus

a) Erinevus objektiivteaduse ja üldse teaduse vahel.

Kas pole elumaailm parimini tuntud, IM, tuttav meile (123) oma tüpoloogias kogemuse kaudu? Kas pole elumaailma tundmatusehorisondid lihtsalt see, mis on ebatäielikult teatud, st. on etehaaravalt teatud oma kõige üldisemas tüpoloogias. Eelteaduslikule elule sellest tuttavlikkusest piisab, ta viisist käänata tundmatut tuntuks.

Elumaailm nõuab teadust, mis pole loogiline ega objektiivne, vaid viimselt põhjavana väärtuselt ülemuslik. Kuidas saavutada seda erinevat, uutsorti teaduslikku distsipliini? (124). Esimesena ei tule meeleandmed, vaid „pelgalt subjektisõlteline“ maailmaelu eelteaduslik kaemus. See pelgalt kõlab halvasti, kui doxa. Aga eelteaduslikus elus on see hea tõestus.

b) Subjektisõlteliste kogemuste kasutamine objektiivteaduste jaoks ja teaduses nendest.

Teadused ehitavad elumaailmale, mida võetakse IM-na; nad kasutavad kõike, mida neil võib vaja minna oma partik. eesmärkideks. Kuid elumaailma selline kasutamine tähendab teda mitte tunnetada teaduslikult tema enda olemisviisis. (125). Elumaailm kui pelk subjektiivne ja objektiivne sellele vastanduvana. Temaga korreleeritakse hüpoteetiline iseendasolu, mis on substraat loogilis-matemaatilistele „tõdedele-iseendas“, millele saab läheneda üha paremate hüpoteesidega, õigustades neid ekspreimentaalselt. Ent seda tehes on subjektisõlteline ikka temas funkamas, mitte tähtsusetuna, millest peab läbi minema, vaid see, mis viimsena põhjab teoreetilis-loogilise olemiskehtivuse kõikideks objektiivseteks tõestusteks – ta on ilmsuse allikas, tõestuse allikas. Nähtavaid mõõteriistu kasutatakse tegelikult olemasolevate asjade, mitte illusioonidena.

c) Kas subjektisõlteline on psühholoogia objekt?

Psühholoogia on uusajal tähendand subjekti „objektiivset“ teadust. (126).

d) Elumaailm kui põhimõtteliselt intueeritava universum; „objektiivselt tõene“ maailm kui põhimõtteliselt intueerimatu „loogiline“ alusmüür

1) Elumaailma subjektiivsus: käesolevalt kogetav.

2) „Tõeline“, „objektiivne maailm“: teoreetilis-loogiline alusmüür millelegi, mis pole põhimõtteliselt tajutav, kogetav talle omases olemises.

Elumaailm on algsete ilmsuste vald. Tajus ilmsena kogetu on kogetud kui (127) „ta ise“, vahetus kohalolus; mälus kogetu on mäletatud kui ta ise; ja iga muu kaemuseviis on asja enese olevikustamine. Iga mõeldav tõestus viib tagasi nende ilmsusteni, sest „ta ise“ on nendes kaemustes enestes kui see, mis on aktuaalselt, intersubjektiivselt kogetav ja verifitseeritav – ta pole mõtte alusmüür; samas kui sellisel alusmüüril võib olla tõde ainult nendele ilmsustele tagasi viidates.

Tunnustada nende ilmsuste algset kehtivust ja kõrgemat väärtust teadmise põhjamises, võrreldes objektiiv-loogiliste ilmsustega. Nonde põhjamisallikas on viimselt teostav elu, milles elumaailma ilmne antus saavutab alati uuesti oma eelteadusliku olemistähenduse.

Teadus ei põhine kogemusel/eksperimendil ses mõttes, et (128) nad järgivad kogemust, algavad ja lõpevad kogemuses / katses. Pigem on see tõsi ses mõttes, et kogemus annab ilmsuse, mis toimub puhtalt elumaailmas ja on ilmsuse allikas sellele, mis on teadustes objektiivsena sätestatud. Objektiivne ei ole iial kogetav iseendana. Ta on lõpmatu kauge (nagu lõpmatu arvujada). Mudelid pole objektiivse enese intuitsioonid, vaid pigem elumaailma intuitsioon, mis sobib tegema kergemaks kõnealuste objektiivsete ideaalide mõistmise.

e) Objektiivteadused kui subjektiivsed konstruktid – partikulaarse praktika, teoreetilis-loogilise konstruktid, mis ise kuulub elumaailma täielisse konkreetsusse (129) [NIETZSCHE]

Elumaailma juurdumuse tõttu on objektiivteadusel konstantne tähendusreferents maailmale, kus me elame. Elumaailma konkreetsus ulatub kaugemale „asjadest“ (ka teooriad jt). (130). Vaadata „reaalseid“ kehi, loomi jne mitte objektiivteaduse, vaid eelteaduse vaatepunktist. Üks praktika. Elumaailm korragateaduslikult tõese maailma alus ja hõlmab seda. (131)

f) Elumaailma probleem pole osaprobleem, vaid pigem filosoofia universaalne probleem.

Vaja uutsorti teadust. (132). Konkreetne elumaailm hõlmab otse ja horisontidena kõiki kehtivustasandeid ning sellega ta hoiab neid tasandeid suhestatuna maailmatuumale, mis tuleb abstraktsiooni teel välja destilleerida, otsekohestele intersubjektiivsetele kogemustele.

Sel teadusel oma „objektiivsus“: paratamatu kehtivus, mis tuleb omastada metoodiliselt ja mida igaüks võib tõestada sellesama meetodi kaudu. Me oleme siin absoluutsed algajad (133).

Too probleem võrsub esialgu küsimusena, mis suhtes on objektiivteaduslik mõtlemine ja intuitsioon. Ta puudutab seega loogilist mõtlemist, teooriat. Teisalt elumaailma intuitsioon enne teooriat. Puhta mõtlemise illusioon, mis ei pea hoolima intuitsioonist ja millel olevat ilmne tõde. Kui aga intuitsioon on selgitatud (nii et ta pole enam kõrvaline, teisejärguline loogilise sfääriga võrreldes), ja saanud elumaailma probleemiks (134) – siis lakkab teadus olemast enesespiisav ja saab osaprobleemiks.

35. Transtsendentaalse epochee analüüs. Esimene samm: objektiivteaduse epochee

Mitte kujutlus, nagu teadusi poleks, vaid hoidumine osalemisest objektiivteaduse kognitsioonidest (135). Ametihoiakuga sätestame endas harjumuspärase huvisuuna, mille juurde kuulub „ametiaeg“ (Berufszeit, vocational time). Kui me aktualiseerime üht harjumuspärast huvi, siis kõigi teiste suhtes epochee, kuigi nad on ikka olemas ja meie omad. Normaalsete inimestena oleme pidevalt kaasatud paljudesse ametitesse (huvitet hoiakutesse) korraga: oleme isad, kodanikud jne. Igal sellisel ametil on oma aktualiseerivate tegevuste aeg.

Uus puhtalt teoreetiline huvi, uus „teadus“ uue ametitehnikaga. (136).

Sel epocheel on omad ajaperioodid, mil ta töösse rakendub, samas kui teised ajad on põhendet teistele töö või mängu huvidele [??].

See hoiak ja see epochee peavad teostama täieliku isikliku transformatsiooni, mis on alguses võrreldav religioosse pöördumisega.

36. Kuidas saab elumaailm pärast objektiivteaduste epocheed saada teaduse aineks? Põhimõtteline eristus objektiiv-loogilise a apriori ja elumaailma a priori vahel (137)

/Muidugi pole orienteeritus elumaailma sees eksisteerivale sama, mis fokuseerida elumaailmale kui üldisele horisondile, teha kõnealune eesmärk temaatiliseks olevana sellel horisondil. Tuleb hoiduda teaduslikest ja teistest huvidest./ Maailmahorisont on võimaliku asjakogemuse horisont. Siin on kõik subjektiivne, kuigi ühiskonnas jõuame „kindlatele“ faktidele. (138). Hiinas aga teised faktid. Kui otsida tõde objektide kohta, mis kehtib tingimatult kõikidele subjektidele kõigist kultuurest, alustades elumaailma objektidest, mis on kõigile ühised, tuvastatavad neile ja meile (kuigi arusaamad neist võivad erineda), nagu ruumiline kuju, liikumine, meelekvaliteet – siis me liigume objektiivteaduse poole. Kui seame selle objektiivsuse eesmärgiks (eesmärk „tõde iseeneses), siis seame hüpoteese, mis ületavad puhta elumaailma

Elumaailmal on aga üldine struktuur. See üldine struktuur, millega on seotud kõik, mis eksisteerib suhteliselt, ei ole ise suhteline. Elumaailmal on juba enne teadust „samad“ struktuurid kui need, mida objektiivteadused eeldavad maailma alusmüüris, mis on „iseeneses“ ja on määratud „tõdeden iseeneses“ (seda alusmüüri võetakse IM); need on samad struktuurid, mida nad eeldavad aprioorsete struktuuridena ja süstemaatiliselt voldivad lahti aprioorsetes teadustes. Eelteaduslikult on maailm aegruumiline – siin pole muidugi matemaatilisi punkte, puhtaid jooni-tasandeid vms. Elumaailma kehad on aktuaalsed, aga mitte füüsika mõttes kehad. (139) Viide tagasi elumaailmale on kehtivuspõhjamine. Objektiivne a priori tugineb elumaailma a prioril; nii et toda tuleb teaduslikult uurida. Siis mõistame, kuidas objektiivne a priori vahendatuna tekib. (140). (141)

37. Elumaailma formaalsed ja kõige üldisemad struktuurid: asi ja maailm ühel pool, asjateadvus teisel

Mis jääb elumaailmas invariantseks. Maailm on asjadeuniversum, mis on jaotatud aegruumi maailmvavormis ja on „positsioonilised“ kahes mõttes (ruumiline ja ajaline).

Elumaailm on alati juba kohal, praksise põhjana, horisondina. Elamina on maailma-kindluses-elamine. Pidevalt ja otseselt maailmast „teadlik“ olemine ja endast maailmas elavana. (142). Maailm on kunati antud nii, et individuaalsed asjad on antud. Maailma- ja asjateadvus on olemuslikult erinevad. Asjad on „antud“ kehtivatena meile mingil juhul, aga ainult nii, et me oleme neist teadlikud asjadena maailma-horisondil. Igaüks neist on miski-maailmas. Ja sellest horisondist oleme teadlikud ainult kui olemasolevate asjade horisondist; ilma partikulaarsete teadvusobjektideta, ei saa ta olla aktuaalne [aktuell]. Maailma puhul on mitmus mõttetu – ainuline.

38. Kaks võimalikku fundamentaalset viisi, kuidas tematiseerida elumaailma: naiivne ja otsekohene hoiak ja idee sidusalt (consistently) refleksiivsest hoiakust elumaailma ja elumaailma objektide subjektiivse antusviisi „kuidas’isse“.

Kaks (143) ärkvelolu viisi. 1. otsekoheselt olemine asjade ja maailmahorisondi poole katkematus sidususes, sünteetilises koherentsis, mis läbib kõiki akte. See osutab sellele, et kõikide meie huvide eesmärgid on asjades. Etteantud maailm on horisont, mis sisaldab kõiki meie eesmärke voolavalt, aga pidevalt, nõnda nagu intentsionaalne horisonditeadvus implitsiitselt „hõlmab“ [kõike] ettehaaravalt. Meil pole sellest kaugemaleulatuvaid eesmärke; meil pole aimugi, et neid võiks üldse olla.

Teistsugune ärkvelolu, kus ollakse maailmaomamisest teadlik. Maailmateadvuse transformatsioon, mis murrab läbi otsekohese elamise normaalsusest. Asjad pole antud meile nii, et nad oleksid meile lihtsalt oma omaduste substraadid, vaid me saame neist teadlikuks subjektiivsete ilmnemisviiside või antusviiside kaudu, seda eriliselt märkamata. Enamasti me polegi sellest üldse teadlikud. Kujundame selle uueks universaalseks huvisuunaks. Kujundame sidusa universaalse huvi antusviiside „kuidasisse“ ja olevatesse enestesse, mitte otsekoheselt, vaid pigem kui selle „kuidas’i“ objektidena, st. nii, et meie huvi on eranditult ja pidevalt suunatud sellele, kuidas koherentnee universaalne kehtivus „maailm“ saab meile olema; kuidas võrsub pidev teadvus universaalsest olemasolust, reaalsete asjade universaalsest horisondist (144), millistest asjust me oleme teadlikud ainult oma suhteliste haarangute teisenduste kaudu.

Täielik huvimuutus, eriline tahteotsus.

1. Naturaalne elu (teaduslik või eelteaduslik, teoreetiline või praktiline) on elu universaalse mittetemaatilise horisondi sees. See horisont on etteantud maailm, mis on olemas. Siin pole vaja osutada sellele, et maailm on meile pidevalt aktuaalsus. Kõik naturaalsed küsimused, teoreetilised ja praktilised eesmärgid tegelevad millegiga maailmahorisondi sees. (145). Maailm: „ „aktuaalselt“ olemasolevate aktuaalsuste universum“: mitte pelgalt kaheldud küsitavad aktuaalsused, vaid aktuaalsed, millel on aktuaalsus meile ainult pideva kehtivuste parandamiste ja ümberhindamiste kaudu.

2. Meid ei huvita muu kui antusviiside subjektiivne teisenemine. Maailma universaalne sünteetiline saavutus käib naturaalselt pidevalt, aga (paratamatult) varjatult. Teadus maailma etteanduse üleüldisest „kuidas’ist“, st. selles,t mis teeb ta universaalseks põhjaks igale objektiivsusele. (146). .

Teaduste epochee: aga püsime ikka maailma põhjal. (147)

39. Transtsendentaalse epochee erilisus kui naturaalse eluhoiaku täielik muutus

Nii et me ei ela enam naturaalselt, pidevalt teostades etteantud maailma kehtivust – peame seda endale pidevalt keelama. Elu, mis uurib maailmakehtivust naturaalses maailmaelus, ei saa olla uuritud naturaalse maailmaelu-hoiaku sees. On vajalik täielik hoiakumuutus, täiesti ainulaadne universaalne epochee.

40. Täieliku epochee teostamise ehtsa mõttega seotud raskused. Kiusatus libakonstrueerida seda kõikide individuaalsete kehtivuste kinnipidamisena, mida saab järk-järgult läbi viia. (148)

Naturaalne elu: liigume üha uute kogemuste, otsustuste, hinnangute, otsuste voolus. Igas neist aktidest on ego suunatud objektide poole ümbritsevas maailmas, tegeleb nendega mingil moel. Neist me oleme teadlikud aktides enestes, vahel lihtsalt kui aktuaalsetest, vahel kui aktuaalsuse modaalsustes (kaheldav, võimalik jt). „Ükski akt ega kehtivus neis pole eraldi: nad paratamatult implitseerivad inaktuaalsete [inaktuelle, inactive] kehtivuste lõpmatut horisonti“. Varasema elu omandused pole surd sete; isegi taust (nt tajus), millest me oleme alati ühtlasi-teadlik, aga mis on hetkel ebaoluline ja jääb märkamatuks, funkab ikkagi oma implitsiitsete kehtivuste järgi. Kuigi need asjad pole hetkel aktualiseerit, on nad pidevas liikumises, kus neid üles äratatakse. „Nõnda on meie aktiivse teadvuse partikulaarne objekt ja vastavalt tema aktiivne, teadlik omamine, tema poole suunatus ja temaga tegelemine – alati ümbritsetud tumma, varjatud, kuid koosfunkavate kehtivuste atmosfääriga, vitaalse horisondiga, millesse aktiivne mina võib samuti ennast tahtlikult suunata, reaktiveerides vanu omadusi, teadlikult haarates uusi apertseptiivseid ideid [tajutausta?], muutes nad intuitsioonideks.“ Selle voolava horisondilisuse tõttu eeldab iga naturaalne maailma elu kehtivusi, mis ulatuvad vahetult või vahendatult tagasi hämarate, kuid vahel kättesaadavate reaktiviseeritavate kehtivuste pinnasesse, mis kõik kokku (sh. oleviku aktid) moodustab ühtse jagamatu vastastiku seotud elukompleksi. (149).

Kehtivuse teostamisest hoidumine individuaalsete sammudena, ei saa eesmärgile viia – see loob ainult uue kehtivuseviisi maailma naturaalsel pinnasel. Universaalne epochee lülitab ühe hoobiga välja koguteostamise (performance), mis läbib naturaalset maailmaelu. Kogu elu transformatsioon. „Jõutakse hoiakuni, mis on maailma kehtivuse etteantuse kohal“ . Nünda on meil hoiak universaalse teadvelelu kohal. Me võtame nõuks ta lõplikult teostada (once and for all), ta pole ajutine akt, isoleerit oma kordustes. (150).

41. Ehtne transtsendentaalne epochee teeb võimalikuks „tr. red’i“ – maailma ja maailmateadvuse tr-se vastavuse avastamise ja uurimise

Pilk saab vabaks kõige tugevamast ja universaalsemast, samas varjatuimast, ikkest (bond): maailma etteantusest. Selle vabanemise kaudu ja selles on antud universaalne enesespiirnev ja abs enesespiisav korrelatsioon maailma ja maailmateadvuse vahel. Ja viimaks vastavus ühalt igasuguste olendite ja tähenduste ning teisalt abs subjektiivsuse vahel, mis moodustab tähenduse ja ontilise (151) kehtivuse. Uus mõtlemisviis naturaalse olemise/maailma kohal. „Kõik naturaalsed huvid on mängust väljas.“ See pole maailmale antud „vaade“, „tõlgendus“ – iga vaade-arvamus maailmast tugineb etteantud maailmale. Epochees olen selle maailma kohal, mis on saanud erilises mõttes fenomeniks.

42. Ülesanne konkreetselt rajada teed, kuidas tegelikult teostada tr.red’i. (152,3)

43. Uus tee reduktsioonile, vastandatuna „kartesiaanlikule teele“ (154): Too toob tr-minasse ühe hüppega, aga toob selle mina pilku kui pealtnäha sisutühja.

44. Elumaailm pakub ainet teoreetilisele huvile, mis on määratud elumaailma asjade aktuaalsuse universaalsen epocheen: Doxa nüüd teaduse (155) (episteeme) põhjana. (156).

45. Konkreetne esitus sellest, mis on antud puhtas meelekaemuses kui sellises.

Mitte olemise, nõndaolemise uurimine, vaid vaatame seda, mis on olnud kehtiv ja kehtib meile oleva ja nõndaolevana selles suhtes, kuidas ta on subjektiivselt kehtiv.

Tajumine on kompleksne: näen, kombin, haistan, kuulen, ja igal juhul on mul midagi erinevat. Ka nägemise sees: ta on pidev protsess, iga nägemise faas on nägemine, aga nähtu on igaühes pisut erinev. Puhas nähtud asi, mis on asjast nähtav, on eeskätt pind, ja nägemise muutlikus käigus ma näen seda kord sellest „küljest“, kord tollest. Kuid külg näitab ennast mulle pidevas sünteesis; iga külg on teadvusele ta (157) näitumise viis. Nii et kui pind on vahetult antud, siis ma pean silmas (mean) rohkem kui see, mida ta pakub. Mul on olevakindlus sellest asjast, millele kõik küljed korraga kuuluvad, viisil, milles ma näen seda „parimini“. Iga külg annab mulle midagi nähtud asjast. Äsja nähtud külg lakkab olemast nähtud, aga ta on „meeles peetud“ ja „võetud“ koos nendega, mis on enne meeles peetud.

Nägemises ma „pean silmas“ asja kõigi külgedega, mis pole mulle antud, isegi mitte inuitiivsete ettehaaravate olevikustamistena. Nõnda on igal tajul teadvusele horisont, mis kuulub ta objektile.

See, mis ma asjale omistan, näitub samuti paljustel viisidel – perspektiivide vaheldumine. Oma kulus nad funkavad nii, et moodustada vahel pidevaid ja vahel diskreetseid samastamise või pigem ühendamise sünteese. See pole väliste asjade kokkusulatamine; vaid pigeb kui „mõtte“ kandjad, midagi tähendavatena perspektiivid kombineeruvad edenevas tähenduse rikastumises ja pidevas arenemises. Kõik võetakse kokku ühes asjas. (158)

46. Korrelatsiooni universaalne a priori

Olen otseselt teadlik asjast seal eksisteerivana, kuid hetkest hetkesse muutudes on mul kogemus „millegi nähtumisest“ (exhibiting of), kuigi too oma „millegiga“ saab nähtavaks ainult reflektsioonis. Asja tajus on kätketud terve horisont mitteaktuaalsetest, kuid ometi kaasfunkavatest ilmnemisviisidest ja kehtivussünteesidest.

Tahtmatult alustame taju „intentsionaalset analüüsi“ paigalseisvatest asjadest. Aga ümbritseva tajumaailma asjad on ainult ajutiselt nii. Selline algus paratamatu (159)? Ja alustame tajust ja kehadest. Taju on vahekorras ainult olevikuga, aga seda olevikku peetakse silmas omavana lõputut minevikku enda taga ja avatud tulevikku enda ees.

47. Viide edasistele uurimissuundadele: kinesteesi, kehtivusmuutuse, horisonditeadvuse ja kogemusühistamise (communalization) põhilised subjektiivsed fenomenid

„Näitumise“ süsteemid (küljed; lähedal-kaugel) on suhestatud korrelatiivsete kinesteetiliste paljustega, mille tunnuseks on „ma teen“, „ma liigun“ (või „hoian paigal“). Need kinesteesid erinevad ihuliikumistest, mis näitavad ennast lihtsalt füüsilise keha liikumistena, ent on ometi nendega seotud, kuuludes ihu juurde tema kahekülgsuses (sisemised kinesteesid, välised füüsilis-reaalsed liikumised).

Kehtivusmuutused. Pidevas tajus on asi mulle vahetu oleviku otsekoheses olevakindluses. Normaaljuhul, sest ainult siis, kui ma kinesteese valla päästes kogen näitumisi talle kuuuluvana, püsib teadvus ühest asjast aktuaalses kohalolus. Intentsionaalne „siis-kui“. Näitumised peavad esinema teatud süstemaatilises korras (ootus) (161). Tajukatkestus: olemine > illusioon või kaheldav vms. Parandus. Muutub normaalsena (harmooniliselt kulgevatena) ennetatavate paljuste ootuse horisont. Nagu individuaalsel asjal tajus on tähendus ainult „võimalike tajude“ avatud horisondil, kuivõrd aktuaalselt tajutu „osutab“ kõigi võimalike asjale harmooniliselt kuuluvate tajunäitamiste sünteetilisele paljusele, nõnda on asjal teine horisont: lisaks sellele „sisemisele horisondile“ on tal ka „väline horisont“ asjana asjadeväljal ja see osutab viimaks kogu „maailmale kui tajumaailmale“. Asi on üks kõigist samaaegselt käesolevalt tajutud asjusade kogugrupist. Kuid see kogugrup pole teadvusele maailm. Maailm eksisteerib selles, see on ainult maailma „sektor“. Maailm näitab mulle „algse kohalolu/oleviku“ tuuma kaudu (vahetult tajutu) ning sisemiste ja väliste horisondikehtivuste kaudu. (162).

Üksikharmoonia tihti katkeb, aga alati püsib maailma kogutaju harmoonia läbi paranduse, mis sellega tegelikult pidevalt kaasas käib. Näiteks lähemalt nägemine: sellega määratakse täpsemalt ja parandatakse kaugeltnähtu. Maailm ei ole isoleerit inimestele, vaid inimeste kogukonnale; kuna otsekoheselt tajuline kommunaliseeritakse.

Selles ka kehtivusmuutus vastastikuse parandamise kaudu. Mu kogemus kontakti teiste omadega, nagu mu sees ühed kogemuseseeriad kontakti teistega. Ka siin kehtib enamasti intersubjektiivne kehtivusharmoonia, mis määrab, mis on „normaalne“. Ühistamine (unification). (163) Maailma püsiv kehtivus universaalse horisondina, mis on ühine kõigile inimestele, aktuaalselt olemasolevaist asjust. Igaühel on erinevad aspektid, küljed, perspektiivid asjust, aga ta teab, et need on võetud ühest ja samast paljuste kogusüsteemist, millest ollakse teadlik selle asja võimalike kogemuste horisondina. Nõnda igaühen tajutu muutub pelgaks „esinduseks“, „näimiseks“ objektiivselt olemasolevast asjast. Asi ise on see, mida keegi ei koge tegelikult nähtuna, kuna ta on alati liikvel, teadvuse ühtsus kogemuse ja kogetu avatult lõputust paljusest (enese ja teiste).

48. Kõik olev – mis ka poleks ta tähendus ja kus regiooni ta ka ei kuuluks – on osuti (index) subjektivisele korrelatsioonidesüsteemile. (1659

Kogemus, ilmsus pole tühi üldisus, vaid diferentseeritud oleva liikide, sugude ja regionaalsete kategooriate vahel ja ka kõikide aegruumiliste modaalsuste järgi. Kõigel, mis on, on oma eneseantuse viisid ning minapoolel intentsiooniviisid kehtivusemoodustes. (166)

49: Tr-se konstitutsiooni esialgne mõiste kui „algupärane tähenduseformatsioon“. Seni teostatud näitanalüüside piiratus; viide edasistele käsitlushorisontidele

Ühtsustavate paljuste juurde kuuluvad ilmnemisviisid on ise sügavamate paljuste ühtsused, mis on sügavamal, nii et meil on hämar horisont, mida saab siiski (167) avada. Maailma intersubjektiivne ülesehitus – antusviiside ja kehtivusmooduste kogusüsteem. . Tähendus on alati seoses intendeerivate minasubjektidega, kes kehtivust teostavad.

1) Taju annab ainult oleviku ajamooduse; see osutab oma horisontidele, mineviku ja tuleviku moodustele.

2) Meenutamine: minevikutähenduse moodustamine (ka taju ise kui „voolav-staatiline“ olevik on moodustet sellega, et staatilisel „nüüdil“ on kahe erinevalt sturktureeritud küljega horisont – retentsioon ja protentsioon). Põhinevad algintuitsioonil, möödund olevikul.

3) Ootus või ennetav meenutamine (see on ka taju intentsionaalne teisendus, kui tulev-olevik). Selles on tähendusemoodustus, millest kerkib ontiline tähendus tulevikus olevast.

Iga olendi tasandi ja sordi moodustamine on temporaliseerimine, mis annab igale olendi distinktiivsele tähendusele oma temporaalse vormi, samas kui ainult kõikehõlmavas universaalses sünteesis, mis moodustab maailma, tulevad kõik need ajad sünteetiliselt kokku ühe aja ühtsuses. (169).

Iga horisont äratab uued horisondid, aga ometi on see lõputa tervik oma voolavuse lõpmatuses, suunatud ühe tähenduse ühtsuse poole. Seda tervikut me ei saa lihtsalt haarata-mõista.

50. Kõikide tööprobleemide esimene korrastus pealkirjade ego-cogito-cogitatum alla.

Intueeritav ja mitteintuitiivne. Intueeritav: süntees, kus ilmnemiste paljus kannab „olevat“ oma objektipoolusena. Too pole ilmnemiste osa (170) [reell], vaid see, millest nood on ilmnemised. Asi on harmoonilises ühendusesünteesis see üks asi, mis näitab end korraga ühest küljest, ilmutades oma identsust oma omaduste kaudu, mida näidatakse erinevatest perspektiividest. Intentsionaalselt osutab kõik otsekoheselt asjana kogetu ilmnemisvisidele, mis saavad intueeritavaks, kui meie pilk on refleksiivselt pööratud. Subjekt: kehtivuste teostaja, intendeeriv mina, suunatud ühtsusepooluse poole „läbi“ ilmnemisviiside teisenduste. St ta on suunatud oma otsitud sihtide poole, mida juba alati silmas peetakse.

ego: minapoolus. Suundumine millegi poole.

cogito: subjektiivsus (sünteetiliselt kokku seotud ilmnemine). Millegi ilmnemine.

cogitatum: objektipoolus. Miski kui ühtsus ilmnemistes, mille poole minapooluse kavatsus on suunatud. (171).

1) Otsekoheselt antud elumaailm, algselt võetud nii nagu ta on tajuliselt antud. „normaalne“, lihtsalt kohal, puhtas kaheldamatus olevakindluses. Esimene intentsionaalne pealkiri/kategooria, juhis.

2) Teine reflektsioonitasand: minapooluse poole ja ta erilise identsuse poole. Minavormi üldisim aspekt: ta temporaliseerimine, millega ta saab püsivaks minaks, moodustades end oma ajamodaalsustes: praegu aktuaalselt olevikuline mina on teatud mõttes igas talle kuuluvas minevikus teine (mis ta oli ja mida ta pole praegu), aga ometi ta aja pidevuses on ta üks ja seesama, mis on oli ja leeb. Olevikulisel minal on nõnda kokkupuude minevase minaga, kuigi too pole enam olevikus. Me võime temaga dialogiseerida, kritiseerida jne nagu ta teisi.

Mina-sina süntees: temporaliseerimine: minapooluste samaaegsus ehk isikliku horisondi moodustamise samaaegsus, milles iga mina teab end olevat. Universaalne ühiskondlikkus, minasubjektide „ruum“. (172)

51. „Elumaailma ontoloogia“ ülesanne: Fikseeritud tüübid, ka elumaailmas. (173). Epochees fenomeniks.

52. Kerkivad esile paradoksaalsed mõistatused. On vajalikud uued radikaalsed refleksioonid. (174).

1) [et see uurimus üks teiste kõrval] Naturaalne objektiivne maailmaelu on vaid tr. elu partikulaarne moodus; tr. elu, mis ikka moodustab maailma, kuid nõnda, et tr. subjektiivsus sel moodusel elades ei ole saanud teadlikuks moodustavaist-konstitutiivseist horisontest ega (175) saagi saada. Ta elab n-ö „kiindumuses“ ühtsuspoolustesse, teadvustamata neile olemuslikult kuuluvaid konstitutiivseid paljuseid. „Objektiivne tõde kuulub eranditult naturaalse inimliku maailmaelu hoiaku sisse.“ Ta võrsub algselt inimpraktika vajadusist – kindlustada seda, mis on otsekoheselt antud olemasolevana (objektipoolus ennetatuna olevakindluses püsivana) selle kindluse võimalike modaliseerimiste vastu. Näidatakse ne olemuslikke subjektiivseid korrelaate, objektiivse olemise täielist ja tõelist olevatähendust. „Filosoofia kui universaalne objektiivne teadus ... pole üldse universaalne teadus“. Ta uurimissfääris on ainult moodustund objektipoolused ja jääb pimedaks täielise konkreetse olemise ja elu suhtes, mis neid tr-lt konstitueerib.

2) Epochee näib ärapöördumisena eluhuvidest. Aga tr. uurimus nõuab ne läbielamist. Otsekoheses naturaalses elus kõik eesmärgid lõpevad antud („the“) maailmas ja kogu tunnetus lõpeb aktuaalselt olemasolevas, mis on tõestatud. [objekt ammendab kogu tähelepanu]. Maailm kui tõestatavana IM-na võetu tervik. (176). Epochees läheme tagasi subjektiivsusele, mis viimsena sihib, juba omab tulemusi, juba omab maailma eelnevate sihtide kaudu; kuidas see subjektiivsus on loodnud maailma. Mitte valmis maailm. Fenomenoloog teostab kõiki praksiseid, kas aktuaalselt või sümpateetilises mõistmises, kuid mitte nii, et seda lõpetav „eesmärk“ on tema eesmärk, millega ta lõpetab. Pigem ta võtab lõpu-poole-olemist kui sellist, eesmärkide poole olemist maailmaelus oma uurimuse objektiks.

3) Kirjeldav teadus – mis kogemuse põhjal kirjeldab ja klassifitseerib faktilist kogemust ja visandab induktiivsed üldisused, et sätestada seda kogemust igaühele, kel see kogemus on. Seadusteateadus (177). Epochees ei saa hoida kinni millestki oma pagevas voolavas elus, korrata seda sama sisuga, saada nii kindlaks ta see-suses ja nõndaolus, et ta võiks seda kirjeldada ja dokumenteerida lõplikes lausetes. Aga universaalse tr. subjektiivsuse konkreetset faktilisust saab teaduslikult haarata eideetilise meetodiga. Tr. teostused kõigis ne indiv. ja intersubj-sete teostuste tüüpides. Fakt on siin määratav ainult oma olemuse kaudu. Seda ei saa empiiriliselt dokumenteerida.

53. Inimsubjektiivsuse paradoks: olla subjekt maailmale ja samas objekt maailmas

Kõik obj on käänatud subj-ks. Neid ei vastandata; ja mitte et obj. IM ml põhjalt (178) uurime subj-sse. Isegi „subjektiivne“ on relativiseeritud. Maailm (tr-ne fenomen) on algusest peale vaid subj. ilmnemiste korrelaat, mille kaudu tal on ja üha saavutab uuesti ta muutuvat [aga] ühtset mõtet. Uuring nende ilmnemiste ja vaadete olemuslikesse vormidesse, siis nood on „subjektiivsed antuseviisid“. ...

Kuid universalne intersubjektiivsus, millesse kogu objektiivsus laheneb, on inimkond. See aga on maailma osa. Kuis saab osa tervikut konstitueerida. (179). Pinge common sense’i ja „huvitu pealtvaataja“ vahel. Fenomenoloogi töö raske. Maailm on ainus IM-na antu universum. Fenomenoloog peab vaatama IM-t küsitava, mõistatuslikuna. Muuta maailm – suurim mõistatus – IM-st mõistetavaks. (180).

Meile eksisteeriv maailm saab oma olevatähenduse täielikult meie intentsionaalsest elust aprioorsete teostustüüpide kaudu, mida saab pigem näidata (exhibited) kui argumentidega konstruida või müütilise mõtlemisega välmida.

Loob ise endale põhja omaenda jõu läbi: vallates (mastering) algse eneserefleksiooni läbi naiivset maailma – see muudetakse fenomeniks/fenomenideuniversumiks. (181)

54. Paradoksi lahendamine

a) Meie inimestena ja viimsetena funkavate-teostavate subjektidena

Tähendusmuutus „mina’st“ > „teised minad“, „meie“. Kuis konstitueerub intersubjektiivsus, „me kõik“ minu sees. (182).

Maailma konstitueerimises funkavad tr- subjektid pole inimesed. Epochee on teinud nad fenomenideks; nad pole otsekoheselt kehtivad inimestena. Iga „mina“ on oma aktide, harjumuste ja võimete minapoolus, suunatud selle poole, mis ilmneb talle olevakindluses „läbi“ ilmnemiste, objektipooluse ja selle horisondi poole. „Mina“ pole pelgalt minapoolus, vaid „mina“ kõigi oma teostustega, sh. maailmaga, mis eksisteerib ja on-nii. Epochees: midagi inimlikku ei leidu – see kuulub maailma kui konstitueerit poolusse. (183)

b) Algminana ma konstitueerin oma tr-te teiste horisondi kaassubjektidena maailma moodustava tr-se intersubjektiivsuse sees

Mina teostan epocheed. Isegi kui teised ka teostavad epocheed ja ma nendega otse läbi käin, on teised inimesed ja kogu nende aktielu epochees võetud maailmafenomeni sisse, mis on eranditult minu oma. Filosoofiline üksindus. Ma pole end ära lõiganud ühiskonnast. Ma pole üks mina, kel on ikka sina ja meie. Kogu inimkond ja kogu isikuliste asesõnade eristus ja korrastus on saanud mu epochees fenomeniks, nõnda ka mina-inimene-teiste-seas. „„Mina“, mille ma saavutan epochees ... on kutsutud „minaks“ vaid eksitavalt (equivocally), sest see on epocheed tegev mina, kes uurib maailma kui fenomeni, mis kehtib mulle nüüd oma olemises ja nõndaolemises, kõigi oma inimestega. Ma seisan naturaalse eksistentsi kohal, millel on mulle mõte, kes ma olen selle tr- elu minapoolus. Mina täielises konkreetsuses hõlman kõike seda. (184).

Algmina ei või iial kaotada oma ainulisust ja isiklikku käändumatust (vs. mina-sina-meie jne). Partikulaarse konstitutiivse teostusega ta teeb end käänatavaks iseendale, tr-lt. Endast alustades ta konstitueerib tr intersubjektiivsuse, millese ta lisab ennast kui pelgalt eelisliikme, „minana“ tr-te teiste seas. Alati ainsuses „mina“ konstitueerib objektidesfääri, „algsfääri“. Sellest lähtudes ta teostab „võõrataju“ kui teine „mina“, kes on endale „mina“ nagu mina. Vrd. kuidas meenutamises kuulub minevikku ka oleviku minevane „mina“; samas kui alg „mina“ on vahetus olevikus; selle oleviku juurde kuulub meenutamine olevikulise kogemusena, lisaks sellele, mis ilmneb olevikulises faktidesfääris. Nõnda sooritab vahetu „mina“ teostuse, millega ta konstitueerib endast variatsioonilise mooduse eksisteerivana (möödunud olemise mooduses). Siin me näeme, kuidas vahetu „mina“ konstitueerib end endatemporaliseerimises kestvana läbi „oma“ minevike. Samal moel moodustab vahetu „mina“, kes juba kestab algsfääris, endas teise kui teise. Enesetemporaliseerimine lahtiolevikustamise kaudu on (meenutamise kaudu) analoogne enesevõõrandamisega (empaatia kui kõrgema tasandi lahtiolevikustamine – mu algoleviku lahtiolevikustamine pelgalt olevikustatud algolevikuks [üks olevik teiste kõrval, mitte ilmnemisallikas]). Nõnda saab minus „teine mina“ olevakehtivuse kui koosolevikuline, tema oma viisidega, kuidas ta on ilmselt tõestatud. (185).

Tr-ne „mina“ intersubjektiivsuses peab olema konstitueeritud maailmas kui inimene. St iga iniene kannab endas transtsendentaalset mina, mitte oma hinge reaalse osa või kihina, vaid pigen niivõrd, kuivõrd ta on vastava tr-se „mina“ enese-objektiveerimine. Epocheed läbi viies võib igaüks ära tunda oma viimse „mina“.

1. rakendus: Filosoofiline mina, võttes end funkava „minana“, tr. tegude minapoolusena hüppab kohe omistama kogu inimkonnale sama transformatsiooni funkavaks tr- subjektiivuseks.

55. Esialgse epocheerakenduse põhimõtteline parandus, taandades selle absoluutselt ainulise, viimselt funkavale minale.

Reduktsioon absoluutsele minale kui viimselt ainuline funkamiskeskus igasuguses kontsitueerimises. (186). Et mina oma konkreetse maailmafenomeniga süstemaatiliselt uuriks tagasi ja saaks tuttavaks iseendaga ehk tr- minaga oma konkreetsuses. Epochee alguses on mina apodiktiline, aga tumm. TA tuleb väljendusse tuua.

Hullud, lapsed? Vaid küpsete normaalsete kaudu, kes neid kasvatavad, tutvuvad nad maailmaga täies mõttes kui maailm-kõigile, st. kultuurimaailm. Loomad? Intentsionaalsed teisendused, millega saab omistada kõigile neile teadvuslikele subjektidele (kes ei koosfunka maailma suhtes senises mõttes) mõtte, st. maailma, millel on tõde „mõistuse kaudu“ – neile omase transtsendentaalsuse viisil, mis on meiei omaga anloogne. (187). Elusolendid? Sünd-surm. Kõrgema järgu indiviidid. Ajalugu. Sood. Tdm.

Mina apodiktiline ilmsus, viimne. Harilik ilmsuseväide aga (188) nagu viide oraaklile. Naturaalsed ilmsused (ka teadus): IM vald, mille taustaks on mõistetamatus. Iga ilmsus on probleem, v.a. fenomenoloogiline ilmsus. „Küsimus pole objektiivsuse tagamises, vaid selle mõistmises.“ „Ükski objektiivteadus, ükskõik kui täpne ei seleta ega või iial midagi tõsises mõttes seletada. Järeldamine pole seletamine.“ Ennustamine ei seleta midagi, vaid vajab seletust. Ainus tõeline seletusviis on teha tr-lt mõistetavaks. Kõik objektiivne nõuab mõistmist. Loodusteadus ei anna seletavat, viimset teadmist looduse kohta, sest ta üldse ei uuri loodust abs. raamistikus, mille kaudu tema aktuaalne ja ehtne olemine ilmutab oma olevatähenduse. Loodusteadus ei jõua selle olemiseni temaatiliselt.

B. TEE FENOMENOLOOGILISSE TRANSTSENDENTAALSESSE FILOSOOFIASSE PSÜHHOLOOGIAST

56.Filosoofilise arengu iseloomustus pärast Kanti füsikalistliku objektivismi ja pidevalt taasesilekerkiva „tr-se motiivi“ vahelise võitluse perspektiivist

Filosoofiline hoog kadunud teadustest, mis varem filosoofia harud.

Teadus: saavutada tähenduse viimaste allikate selgitamise kaudu teadmist selle kohta, mis tegelikult (actually) on ja nõnda mõis(194)ta seda viimses tähenduses. Radikaalselt eeldusetu ja viimselt põhjatud teadus = filosoofia. Spetsialiseerumine on teadustes / universaalses filosoofias vajalik. Ent kahjulik on teooriakunsti lahutatus filosoofiast. (195). Filosoofia filosoofia ajalooks või isiklikuks maailmavaateks. (196).

Uusaeg: luua universaalne teadus kui instrument anda endale uued juured ja muutuda puhtal mõistusel põhinevaks inimkonnaks. (197).

57. Tr. filosoofia saatuslik jagunemine filosoofiaks ja psühholoogiaks.

Kui uusaja in uskus veel endasse ja ilosoofiasse, kui püüeldi uue filosoofia poole tõsiselt, sisemise absoluutse kutsumusega, mida võib tunda ehtsa filosoofi igas sõnas. Miks ei saanud tr. fil ühtsust, mis jookseks läbi katkestuste? Tr. teadus võis olla ainult instinktiivne ennetus. (198). Tr. fil ajalugu: tuua tr. fil alguspunkti, selgesse enesemõistmisse. Kopernikuse pööre: põhjata filosoofia apodiktilise mina kaudu. (199). Tr.fil loob suuri raskusi naturaalse inimese mõistmisele, common sense’ile, st. meile kõigile, sest me ei saa vältida seda, et me peame tõusma naturaalselt pinalt tr- regiooni. Naturaalse eluhoiaku täielik ümberpööramine. (200).

Tr. fil võrsus: refleksioon teadvusliku subjektiivsuse üle, mille kaudu maailm, nii teaduslik kui igapäevaML saab teatavaks või saavutab olevakehtivuse meie jaoks. Vaja puhtalt vaimset lähenemist maailmale. Arusaamatus (201): tr. minana ma „konstitueerin“ maailma, ent hingena olen ma inimmina maailmas. Aru, mis kirjutab ette oma seaduse maailmale, on mu tr. aru, ja see vormib ka mind nende seaduste kaudu; samas on see minu – filosoofi – psüühiline fakulteet. Kuis võib mul olla teispool eneseteadvust üldine tr-intersubj teadvus? Intersubj. saab tr. probleemiks, aga jällegi saab ta selleks saada ainult mu enda küsitlemise, sisekogemuse uurimise kaudu.

Just psühholoogia võltsituse tõttu (202) ei leidnud tr fil väljapääsu ebamugavast olukorrast ja jäi kinni mõisteteloomesse, millel pole mingit õigustust algse ilmsuse põhjal. Psühholoogia ajalugu on kriiside ajalugu.

58. Psühholoogia ja tr. fil liit ja erinevus. Psühholoogia kui otsustav vald. (203)

1) Uusaja psühholoogia: psühhofüüsilised reaalsused (in. loomad) kui tervikud, ent jagunend kaheks kihiks. Teor mõtlemine liigub siin IM etteantud kogemsumaailma pinnal. Lihtsalt üks huviobjekt maailma ühe reaalse aspekti vastu: hing; samas kui teist aspekti väidetavalt juba teatakse (või saadakse teadma) loodusteaduste poolt.

2) Tr. fil jaoks on kogu reaalne objektiivsus (teaduslik ja eelteaduslik) muutunud probleemiks, mõistatuste mõistatuseks. Mõistatus on IM-us, milles „maailm“ pidevalt ja eelteaduslikult meile eksisteerib. Kui uurin antusviside ja kehtivusmooduste millesse ja kuidasisse, taipan, et see teadvuslik elu on läbinisti intentsionaalselt teostav elu, mille kaudu elumaailm saab üha uuesti mõtet ja kehtivust. Kogu reaalne ilmalik objektiivsus on ses mõttes teostus. Psüühiline olemine on tr. probleem. (204).

Ometi liit: psühholoogilise ja tr. mina erinevuse ja samasuse liit. Naiivses eneseteadvuses olen pime tohutule tr-le probleemidemõõtmele. See mõõde on varjatud anonüümsuses. Ma olen tr.mina, aga pole sellest teadlik; olles partikulaarses hoiakus (naturaalses), olen täielikult üle antud objektipoolustele, täielikult seotud huvide ja ülesannetege, mis on nendele suunatud. Tr. reorienteerimine., kus avaneb tr. universaalsus. Siis mõistan ühekülgset suletud naturaalset hoiakut erilise tr hoiakuna. ... Taipan varsti, et kõik arvamused, mis mul enese kohta on, tekivad enesepaertseptsoonidest, kogemustetst ja otsustustest, millele ma – refleksiifselt enese poole pööratult – olen jõudnud ja sünteetiliselt kobminteerinud teiste oma olemise apertseptsioonidega, mis on võetud teistelt subjektidelt kontakti läbi nendega. Mu üha uued eneseapertseptsioonid on pidevad teostused eneseobjektiveerimise ühtsuses, nad on saand harjumuslikuks omandiks. (205).

Psühholoogina aga uurin end kui mina, mis on juba maailma osa, ilmalikustatud hingena; tunnetada end objektiivse, naturaal-ilmaliku teadmise viisil, ennast kui inimeste asjade, teiste inimeste, loomade jne seas.

Kuis konkreetselt läbiviidud psühholoogia võiks viia tr. filos-sse. Kui ma teostan tr. hoiaku kui viisi, kuidas tõsta end kogu maailma-apertseptsioonide ja inimliku eneseapertseptsiooni kohale, puhtalt selleks, et uurida tr. teostust, milles ja mille kaudu mul „on“ maailm, siis pean leidma selle teostuse hiljem ka psühholoogilises siseanalüüsis – kuigi siis on ta jälle muutunud apertseptsiooniks (st. miski mis kuulub reaasle hinge juurde, mis on seotud tegelikkuses reaalse ihuga

Apertseptiivse elu ja selles ilmneva partik maailma psühhol. laialilaotumine omandab üleminekul tr. hoiakusse uue tähenduse. Nüüd kõrgemal tasandil võtan pidevalt arvesse tähenduseomistamise teostust, mis on vastutav objektiivse apertseptsiooni eest: teostus, mille kaudu maailmaesindusel on tähendus millegi reaalselt eksisteerivana, (206), inimliku ja psüühilisena; see tähendus, et ta on mu psüühiline elu.

Kaks (207) teaduseideed:

1) objektivistlik filosoofia etteantud maailma põhjal

2) filosoofia absoluutse, tr. subjektiivsuse põhjal.

Psühholoogia on otsustav vald – sest tema aine on universaalne subjektiivsus, kus aktuaalsused ja võimalikkused on üks.

59. Psühholoogilisest hoiakust transtsendentaalsesse ümberorienteerumise analüüs. Psühholoogia „enne“ ja „pärast“ fen. reduktsiooni. („sissevoolu“ probleem). (208)

Psühholoogia ja kõigi humanitaarteaduste naiivsuses mina, psühholoog, nagu kõik, tegelen pidevalt enese ja teiste apertseptsioonidega. Võin seejuures enda üle temaatiliselt reflekteerida, moa ja teiste psüühilise elu üle, oma ja teiste muutuvate apertseptsioonide üle; võin meenutada; vaatlevalt teostada enesetajusid ja enesemälestusi ja empaatiaga teiste eneseapertsetpsioone kasutada. Uurida enda ja teiste arengut, temaatiliselt jälgida ajalug – kuid kõik see reflektsioon jääb tr naiivsuseks; see on tr. maailmaapertseptsiooni teostamine, mis on valmis; samas kui tr-ne korrelaat – funkav intentsionaalsus, mis on universaalne apertseptsioon, konstitueerides kõiki partikulaarseid apertseptsioone – jääb täiesti varjatuks. Naiivses maailmaelu hoiakus on kõik ilmalik, on aint valmis objektipoolused, kuigi nad pole mõistetud sellistena. Psühholoogia jääb seotuks eelteaduslikult etteantu külge – st. mida saab nimetada, väita, kirjeldada tavakeeles. Iga uus apertseptsioon viib ümbritseva maailma uuele tüpiseerimisele ja ühisk läbikäimises nimetamisele, mis otsekohe voolab tavakeelde. (209).

Naiivsuse katkemine – võin tagasi minna naturaalse hoiaku juurde, oma teoreetiliste ja teise luhuvide otsekohese jälitamise juurde, kuid ma ei saa tagasi vana naiivsust, vaid võin seda ainult mõista. Mu tr sissevaated ja esmärgid on saanud inaktiivseks, aga nad on edasi minu omad. Uutsorti apertseptsioonid[1], mis on seotud fen red.-ga koos tema uutsorti keelega – kõik mis oli enne varjatud ja väljendamatu – voolab eneseobjektiveerumisse, mu psüühilisse ellu. Tean nüüd, et eelnev naiivne mina oli tr mina naiivse varjatuse mooduses. Nüüd tean, et minu kui otsekohese inimese juurde käib pahupool (reverse side), mis konstitueerib ja toodab mu täieliku konkreetsuse. (210)

60. Psühholoogia nurjumise põhjus: dualistlikud ja füsikalistlikud eeldused.

Uus temaatiline horisont, mille psühholoogia saab, kui tr-ne, mis pärineb tr. fen-st, voolab psüühilisse olemisse ja ellu, st. kui naiivsus on ületatud.

Kuidas hinged on maailmas, kuidas „elustavad“ füüsikalisi iusid (living bodies, Leib’i vaste), kuis nad lokaliseeritud aegruumis. Kuidas igaüks kogeb „oma“ füüsikalist keha mitte üldiselt kui suvalist füüsikalist keha, vaid erilisel (211) viisil kui „ihu“, ta „organite“ süsteemi, ida ta liigutab minana (neid vallates); kuis sekkub ümbritsevas kui „ma löön“, „tõukan“ jne.

„hing“ – siin mitte metafüüsikalises tähenduses, vaid kui psüühilise algne antus elumaailmas.

Hingeidee ei võrsund algupäraselt, vaid desc dualismist, eelnev idee paralleelsetest maailmadest. Nii pidi olema ll füüsikaga ja et hing kuidagi sarnane kehalise loodusega. (212).

vaim – oma olemine-eneses ja endale, mis on ligipääsetav reflekteerivale minale n-ö sise või enesekaemuse kaudu.

61. Psühholoogia pingeväljas (objektivistlik-filosoofilise) teaduseidee ja empiirilise protseduuri vahel: kahe psühholoogilise urimissuuna ühitamatus (psühhofüüsika ja „sisekogemuse psühholoogia“)

Mitte iga uurimistöö pole teadus algupäraseimas mõttes kui filosoofia. Mitte kõik empiiriline teaduslik uurimine pole võrsund sellise teaduse osafunktsioonina. Kuid ainult siis, kui seda mõtet austatakse, võib teda tõeliselt teaduslikuks nimetada. Teadusest võib rääkida ainult seal, kuis universaalse filosoofia hävitamtu terviku sees tekitab universaalne ülesanne partikulaarse teaduse, mis on iseendas ühtne, mille erilises ülesandes haruna universaalne ülesanne töötab end välja algupäraselt elavas süsteemipõhjamises. Mitte iga empiiriline uurimus, mida võib iseeneses vabalt teostada, pole veel teadus, kui palju praktilist kasu ta ka ei tooks. (213).

Probleemid:

- käsitleda hingi täpselt samasl viisil kui kehi, ühendatuna kehadega kui aegruumsete realiteetidega.

- uurida hingi nende endas ja endale olus „sisekogemuse“ kaudu: olgu see psühholoogi algne omaenda mina subjektiivsuse kogemus, või samuti seesmiselt sunatud empaatia intentsionaalse vahenduse kaudu. (214)

62. Esialgne arutlus, miks on absurnde anda põhimõtteliselt võrdne saatus hingedele ja kehadele realiteetidena; viide põhimõttelisele erinevusele loodusasjade ja hingede ajalisuse, põhjuslikkuse ja individuatsiooni vahel.

Keha ja hing hakkavad tähistama kaht kihti kogemusmaailmas, mis on integraalselt ja reaalselt (reell und real) ühendatud nagu kaks kehatükki. Üks on teise suhtes väline ja teisega seotud regulatiivselt. Aga see on vastuolus sellega, mis on kehadele ja hingedele omane elumaailma kogemuses. (215). Minna teaduse mõistetelt „puhta kogemuse“ sisudele. Teha teaduste epochee.

1) Aegruum on reaalse maailma universaalne vorm, milles ja mille kaudu kõik reaalne elumaailmas on formaalselt määratud. Kuid kas hingedel on aegruumilisus nagu kehadel, seesolu. Psüühilisel olemisel pole ruumilist ulatust ega asukohta. Kuid kas saab maailmaaega lahutada ruumilisusest? Ei. See on pelkade kehade olemuslik vorm. Kõik maailma objektid on „kehastunud“ ja „osalevad“ kehade aegruumis. Hing ja vaimuobjektid (kunstiteosed, tehnilised konstruktsioonid jne) vaid kaudselt. Mitteehtsalt on nad siin-seal, koosulatuslikud kehadega. Samuti kaudselt on neil minevane ja tulevane olemine kehade (216) aegruumis.

2) Igaüks kogeb hinge kehastumust algupärasel viisil ainult omaenda puhul. Ma kogen oma ihu ainult oma ihus, pidevas ja vahetus [ümbruse] valdamises füüsilise keha kaudu. Ainult see [ihu] on antud mulle algupäraselt ja tähenduslikult kui „organ“ ja artikuleerituna organiteks; igal ta kehaliikmel on oma tunnused, nii et ma võin selle kaudu vallata [talle] erilisel viisil. Valdan taju kaudu partik tajus just neile funktsioonidele iseloomulikel viisidel. Ainult sel moel on mul tajud ja edasi teised objektikogemused. Kõik teised valdamiseviisid ja mina seostumise viisid maailmaga on selle kaudu vahendatud. Kehalise „valdamise“ kaudu (lüües, tõstes jne) toimin minana üle vahemaade, eeskätt objektide kehalistele aspektidele. Ma kogen ainult omaenda minanaolemist kui valdamist. Kõik selline valdamine toimub „liikumise“ moodustes, aga valdamise „ma liigun“ pole füüsikalise keha ruumiline liikumine, mida igaüks võib tajuda. Mu keha liigub ruumis, aga valdamiseaktiivsus, „kinestees“, mis on kehastunud koos keha liikumisega, ei ole ise ruumis, vaid ainult kaudselt kooslokaliseeritud (?) selles liikumises. Ainult omaenda algselt kogetud valdamisega, võin ma mõista teist keha ihuna, milles teine „mina“ on kehastunud ja valdab. Ainult sel moel kuuluvad teised minasubjektid minu jaoks „oma“ kehadele ja on lokaliseeritud aegruumis; st nad on ebaehtsalt oma kehadevormi sees; samas kui neil endil nagu hingedel üldiselt, vaadelduna puhtalt (217) oma olemuses, pole üldse eksistentsi selles vormis.

3) Keha on, mis ta on selle äramääratud khana kui „kausaalsete“ omaduste substraat, mis on olemuslikult aegruumselt lokaliseeritud. / Keha võib eksplitseerida oma kogemuslikus tähenduses omaenda olemuslike tunnuste kaudu; kuid ta on alati samas keha oma nõndaolus, teat „oluokrris“. Kehal on olemisharjumused nõndaolus: ta kuulub tüüpi, mis on meile tuntud või „uus“, tüüpi, milles eksplitseeritavad omadused kuuluvad kokku tüüpilistel viisidel. Kuid elumaailma formaalsesse tüpoloogiasse kuulub ka see, et kehadel [enditel] on tüüpilised koosolemise viisid koosolus (eeskätt antuna tajuväljas) ja järgnevuses – st. konstantne universaalne aegruumiline tüüpidekimp. Seetõttu pole partikulaarne kogetud keha mitte ainult „seal“ koos teiste kehadega üldiselt, vaid on seal kui sedatüüpi olend, teiste kehade seas, mis talle tüüpiliselt kuuluvad. Iga keha „on“ „olukorris“. Ühe keha omaduste muutus viitab muutustele teise omadustes. / Kui võtta ära kausaalsus, kaotab keha oma olevatähenduse kehana, tuvastatavuse ja eristatavuse füüsilise indiviidina.

Mina aga on just „see“ (is „this one“) ja tal on individuaalsus iseendas ja enda kaudu; tal pole individuaalsus kausaalsuse kaudu. Ta on eristatav ja tuvastatav ruumis, kuid see ei anna mitte midagi juurde tema olemisele kui ens per se. Tal on tas endas ta ainulisus. Mina jaoks pole aeg ja ruum individuatsiooni printsiibid; ta ei tunne naturaalset põhjuslikkust, mis on lahutamatu aegruumsusest. Ta tõhusus on ta valdamine-minana; see toimub vahetult (218) kinesteeside kaudu ihu valdamisena; ja ainult vahendatult ulatub teistele füüsikalistele kehadele.

63. „Välise“ ja „sisemise“ kogemuse mõistete küsitavus. Miks pole kehalise asja kogemust elumaailmas, kui millegi „pelgalt subjektiivse“ kogemist varem võetud psühholoogia aineks?

„Sise-„ ja „välis“kogemuse libaraparllelism. Mõlemal pool [reaalteaduses ja psühholoogias] käsitatakse kogemusi teoreetilistena. Loodusteadus põhinevat välisel ja psühholoogia sisemisel kogemusel. Ühel on antud füüsiline loodus, teisel psüühiline olend ehk hing,. „Psühholoogiline“ = „sisemine“ kogemus. Tegelikult kogetu on lihtsalt olemasolev maailm enne filosoofiat ja teooriat – olemasolevad asjad, kivid, loomad, inimesed. Naturaalses elus kogetakse seda lihtsalt, tajuliselt „seal“ olevana või olnuna. Siin ka reflektsiooni. Siis (219) tuleb mängu suhtelisus: lihtsalt sealolev oma partik antusviisides > „pelk subjektiivne nähtumus“. Nähtumuseks kutsutakse teda „asja enese“ suhtes, mis võrsub parandusist, kui pilk suundub nende „nähtumuste“ muutumisele.

Miks ei esine kogu voolav elumaailm psühholoogias kui „psüühiline“, mis on esmaselt ligipääsetav, esmane vald, kus vahetult antud psüühilisi fenomene võib eksplitseerida tüüpideks? Miks kogemus, mis toob elumaailma antusse, eriti taju esmamooduses, esitab/olevastab pelgalt kehalisi asju – miks seda ei kutsuta psühholoogiliseks kogemuseks? Erinevused

- kogeda kivi, jõge mäge

- reflektiivselt kogeda oma nendekogemist või muid minaaktiivsusi (enda või teiste), nt. ihu kaudu valdamist.

Ometi on kõik elumaailmas „subjektivine“. Psühholoogia kui universaalne teadus – tema teemaks peaks olema kogu subjektiivsus. (totality of). (220).

64. Kartesiaanlik dualism paralleliseerimise põhjusena. Üksnes formaalsed ja kõige üldisemad tunnused skeemis „deskriptiivne vs. seletav teadus“ on õigustatud.

Loodusteaduse loodus pole tegelikult kogetud loodus, elusmaailma oma. Ta on idee, mis on võrsunud idealiseerimisest ja on hüpoteetiiliselt välja vahetanud tegelikult intueeritava looduse. Idealiseerimine on kogu loodusteaduse meetodi alus: leiutada „täpseid“ teooriaid ja valemeid ja rakendada neid tagasi praksisesse, mis toimub tegeliku kogemuse maailmas.

Et elumaailmas antud loodus, väliskogemuse subjektiivne aspekt, ei käi psühholoogia alla. Kartesiaanlik dualism nõuab mens’i ja corpus’e ll-tamist ühes psüühika naturaliseerimisega. Ka meetodid ll-ks. (221) Psühholoogias pole idealiseerimisel kohta. Siin pole perspektiviseerimist, kinesteese, mõõtmist ega midagi mõõtmisele analoogset.

Ent ll-tamist ei suudetud läbi viia. Psüühilisel, vaadelduna ainult oma olemuse terminites, pole [füüsikalist] loomust, loodusteaduslikku „iseendas’it“, aegruumiliselt kausaalset, idealiseeritavat ja matematiseeritavat iseendasit, seadusi nagu loodusseadused, teooriaid mis samamoodi elumaailmale tagasi viitaksid (222).

Täppispsühholoogia analoogsena füüsikale on absurne. Ka kirjeldav analoog puudub. Kirjeldav-seletav peab oma aine järgi kujunema. Vaid kõige üldisem: et ei tohi opereeride tühjade sõnadega, ähmasuses, vaid peab tuletama kõik selgusest, tegelikust anduvast intuitsioonist ehk ilmsusest, antud juhul algupärasest psüühilise kogemusest elumaailmas. Siin ka kirjeldav ja seletav. Seletav: meetod, mis ületab kirjeldamise. Igas teaduses on fundamentaalne kirjeldusetasand ja kõrgem seletusetasand. (223). Aga see peab saama oma tähenduse igas teaduses vastavalt ta olemuslikele allikatele.

65. Empiirilisel alusel oleva dualismi legitiimsuse testimine, tutvudes psühholoogi ja füsioloogi tegeliku (factual) protseduuriga. (224-5)

Filosoofia ülesanne on kõrvaldada praktika silmaklapid ja äratada ellu, päästa tõeline ja tegelik, täielik eesmärk, mida teadus peaks täitma kui oma kaasasündinud tähendust.

66. Tavakogemuse maailm: ta regionaalsete tüüpide kimp (set) ja võimalikud universaalsed abstraktsioonid selles: „loodus“ kui universaalse abstraktsiooni korrelaat; „komplementaarsete abstraktsioonide“ probleem.

Kogu objektiivteaduse teoreetilised saavutused on elumaailma põhjalt – ta eeldab eelteaduslikku teadmist ja selle sihipärast ümberkujundamist. Otsekohene kogemus, milles elumaailm on antud, on objektiivteadmise vundament. Ning korrelatiivselt maailm nagu ta eksisteerib meile eelteaduslikult puhtalt kogemuse kaudu, annab meile oma invariantse olemuslike tüüpide kimbu kaudu kõik võimalikud teaduse teemad (topics).

Universum on „asjade“ universum. „Asi“ on väljend selle kohta, mis viimsena on olemas ja millel „on“ viimsed omadused, suhted, vastastikused sidemed. Asi pole see, mis on sel moel „omatud“, vaid millel just viimsena „on“. Asjadel oma konkreetne tüüpidekimp, mida (226) mida väljendavad nimisõnad. Tüübikimbud käivad „regionaalsete“ tüüpide alla. Nt elus/elutu; egoaktidega elavad olendid (loomad) vs. üksnes tungilised (taimed), inimene vs. loom, kultuuriasjad (millel tähendus) vs. muud elutud. Need väga üldised eraldused elumailmas määravad teadusalade eralduse, nagu ka teaduste sisemise ühenduse – kuna regioonid on ühendet ja osaliselt kattuvad. Ning universaalsed abstraktsioonid, mis sisaldavad kõiki konkreetsusu [regioonide konkr. liikmeid], määrab ka teemad võimalikele teadustele. Loodusteaduse juured on sidusas abstraktsioonis, mille kaudu ta tahab näha elumaailmas ainult kehalisust. Igal „asjal“ „on“ kehalisus, olgu ta või kunstiteos või inimene. Maailm taandatakse abstraktseks-universaalseks looduseks, puhta loodusteaduse aineks. (227).

Alles kui kehalisus on abstraheeritud, kerkib küsimus („IM“) „teise poole“ kohta (hing): Abstraktselt eristet hinged jaotatud kehade vahel. Hinged on üksteise suhtes välised oma kehastumuse tõttu; oma abstraktses kihis ei moodusta nad paralleelset tervikuniversumi. Psühholoogia võib olla vaid individuaalsete hingede üldise tunnuste teadus. (228).

Loodusteadlased vaatlevad lodust konkreetsena olevat ega näe abstraheerimist, mille kaudu nende loodus on kujundet teadue aineks. Nõnda jääb ka hingedele substantsiaalsus, kuigi see pole enesespiisav, kuivõrd psüühiline võib [selle seisukoha järgi – David Carr] olla maailmas ainult kehadega seotuna. Anonüümne saavutus – „abstraktsioon“. Abstracta ei ole „substantsid“. (229).

67. Abstraktsioonide dualismi alus kogemuses. Empiirilise lähenemise (Hobbes’ist Wundtini) pidev ajalooline mõju. Andmete-empirismi kriitika.

Inimese puhul võime sidusalt pöörata ühelkülgselt tähelepanu kas ainult kehale või psüühilisele. Et psüühilisse kuulub: see on isik. isiklike omaduste substraat, algupäraste või omandet psüühiliste dispositsioonide (võimed, harjumused) substraat. See viitab „teadvuselule“, ajalisele protsessile, kus esimene ja eri(230)ti märgatav tunnus on minaaktid, kuigi need on passiivsete olekute [Zuständlichkeiten] taustal. Just seda „psüühiliste elamuste“ voolu kogetavat tähelepanu pööramises psüühilisele. Tajutavat ühe inimese psüühiliste elamuste presentsisfääri; teiste elamused on talle antud vahendatud kogemuse „empaatia“ kaudu (mõnel autoril: järelduse kaudu).

Hing eraldatakse oma teadvuseruumi kui omaenda psüühiliste andmete reaalsesse sfääri. Naiivne võrdsustus: psühholoogiline andmetekogemus = kehadekogemus > andmete asjastumine. Psüühilisi andmeid võetakse aatomite või aatomitekompleksidena. Psüühilised võimed saavad analoogseiks füüsikaliste jõududega, võrsudes kas iseendast või kausaalsest suhtest ihuga, kuid igal juhul reaalsus ja kausaalsus on mõlemal pool samas tähenduses. > Idealismi, mis neelab (231) ühe paralleeli alla. (232)

68. Teadvuse kui sellise puhta eksplitseerimise ülesanne: intentsionaalsuse universaalne probleem

Ületada naiivsus, mis teeb teadvusliku elu, milles ja mille kaudu maailm on see, mis ta meile on – tegeliku ja võimaliku kõgemuse universum – inimese reaalseks omaduseks, reaalseks nagu kehalisus. Vahetus antuses pole värviandmeid ega muid meeleandmeid. Selle asemel leiame cogito, intentsionaalsuse. Alati on millegi-teadvus. (233)

Ilmsus: algupärane eneseandmine üldiselt. Ehtne intentsionaalne süntees on paljude aktide sünteesis üheks aktiks, nii et ei teki pelgalt tervik-kuhi, mille osad on tähendused, vaid pigem üks tähendus, milles nood tähendused sisalduvad, tähenduslikult. (234).

69. „Fenomenoloogilis-psühholoogilise reduktsiooni“ põhiline psühholoogiline meetod (esimene iseloomustus [1]intentsionaalne suhestatus ja epochee; [2] kirjeldava psühholoogia tasandid; [3] „huvitu pealtvaataja“.

Otsekoheses maailmakogemuses leiame inimesed intentsionaalselt suhestatuna mingite asjadega, st. teadvuslikult afitseerituna nende asjade poolt, aktiivselt nendega tegelemas või üldiselt neid tajuvana, meenutavana, neist mõltlevana, ne suhtes plaanivana ja tegutsevana. (235)

Psühholoogina seisan ma naiivselt intuitiivselt etteantud maailma põhjal. Selles on jaotatud asjad, inimesed ja loomad oma hingedega. Hingele olemuslikult omane hõlmab kõiki intentsionaalsusi. Tajudes on isik teadlik tajutust. Üks on selge: kas tajutu on või mitte, kas tajuv isik eksib tema kohta või mitte – see ei loe. See ei puuduta seda, et kõnealune subjekt tegelikult teostab (näiteks) taju, et tal on tegelikult teadvus. (236). Kõik vahetult kirjeldavad väited isikute kohta nii nagu nad on otsekoheselt kogemuses antud, lähevad teispoole seda, mis on neile subjektidele puhtalt olemuslikult omane. Toda saab mõista ainult epochee kaudu. See on kehtivuse epochee: me hoidume tegemast kaasa kehtivust, mida teostab nt. tajuv isik. Me ei saa meelevaldselt kehtivust modaliseerida (kindlus >kahtlus, eitus; meeldiv > ebameeldiv, armastus > viha), kuid saab hoiduda igasugusest kehtivusest, st. peatada selle teostamine. Iga akt on kindel-olemine või selle modaalsus. Kuid selles kindel-olus on eristused: olemasolukindlus, väärtusekindlus, praktiline kindlus, ja igal on oma modaalsused. Lisaks on aktikehtivustes erinevused.

Ka horisonditeadvuses (või -intentsionaalsuses) on erinevaid intentsionaalsuse moodusi, mis on „ebateadlik“, kuid mille kohta võib näidata, et ta on olemuslikult kaasa haaratud ja kaasfunkav. Neil on oma kehtivusmodaalsused ja nende muutmise viisid. (237). Ilma epocheeta saaks „enesegasuhe /endasuhestamine (relating of themselves)“ reaalseteks suheteks isikute vahel.

- isikute puhtalt sisemine suhestumine asjadega, millest nad on teadlikud, mis kehtivad neile intentsionaalselt maailmas, mis on neile intentsionaalselt kehtiv.

- nende reaalne suhtes-olemine, realiteetidena reaalses maailmas, selle maailma asjadega. (238)

Siin me ehitame kirjeldava psühholoogia mõiste sama laialt kui teiste kirjeldavate teaduste oma, mis ju ei ole piiratud otsese intuitsiooni andmetega, vaid järledavad asju, mida ei saa presentseks teha tegelikult olemasolevatena ühegi tegelikult kogeva intuitsiooni kaudu, vaid mis peab olema esindatav analoogse intuitsiooni varieerimisega. Nõnda on geoloogia ja paleontoloogia kirjeldavad teadused, kuigi nende kirjeldet kliimasid jne. ei saa olla võimalik kogemus.

Ühe hoobiga lülitada välja kogu osalus kehtivustes, mida isikud eks- või implitsiitselt teostavad. Psühholoog sätestab end „huvitu pealtvaatajana“. (239). Ainult nii on tal subjektide olemuslikult ühtne, absoluutselt enesessuletud „sise“ maailm. Ainult nõnda on intentsionaalse elu universaalne, terviklik ühtsus ta tööhorisont. (240).

70. Psühholoogilise „abstraktsiooni“ raskused („intentsionaalse objekti“ paradoks; „meele“ intentsionaalselt primaarne fenomen).

Psühholoogial pole sama lihtne jõuda oma aineni kõigest pelgalt kehalisest abstraheerumisega. Intentsionaalsed objektid kui sellised. Epochee vabastab meie pilgu mitte ainult intentsioonidele, mis kulgevad puhtalt intentsionaalses elus, vaid ka sellele, mille need intentsioonid oma „mis“ sisus asetavad kehtivana kui oma objekti; ja ka viisile, kuidas nad seda teevad, st. millises kehtivuse või olemise modaalsuses, millistes subjektiivsetes ajamodaalsustes, mis tähendussisuga, mis tüüpi objektiga jne. (241).

Lihtsalt puu võib ära põleda, aga tajutud puu „kui selline“ ei saa ära põleda, sest see on puhta taju komponent, mis on mõeldav üksnes kui minasubjekti oma olemusse kuuluv moment. Psühholoogile, kui ta piirdub puhta kirjeldusega, on ainsad lihtsad objektid minasubjektid ja see, mida võib neis kogeda kui see, mis on neile immanentselt omane. Intentsioonides sisalduvad alati korrelaatidena „intentsionaalsed objektid“. Nad pole intentsiooni osad [reelle], vaid temas silmaspeetud, modaalsustes, millel on tähendus ainult „tähendustele“. (242).

Psühholoog omab intentsionaalsuseproblemaatikat omaenda originaalsfääri kaudu, aga see pole isoleeritav. Tema teadvuse originaalsfääri empaatia kaudu on tal alati ka universaalne intersubjektivine horisont, isegi kui ta seda alguses ei märka. (243)

71. Oht vääriti mõista fen-psühholoogilise epochee „universaalsust“. Õige mõistmise otsustav tähtsus. (244).

Universaalselt on mu ees voolav mitmevoltne intentsionaalsus ja selle sees voolavalt kehtiv maailm kui selline, kuid mitte nii, et sellega oleks miskit mittepsüühilist asetet maailmana. Kõik, „millega“ tegeldakse, kuulub puhtasse immanentsi ja seda peab kirjeldavalt haarama tema puhtalt subjektiivsetes moodustes ja selle implikatsioones ja intentsionaalseis vahendusis.

Kuid psühholoog ei pea seda kirjeldavat psühholoogiat eneseküllaseks distsipliiniks, vaid et see eeldab loodusteadust kui kehadeteadust. Ja isegi kui sellele mööndakse autonoomset olemasolu kirjeldava psühholoogiana, nõuab ta „seletavat“ psühholoogiat enda kõrval. (245). Et abiteadus. Psühholoogi tee käib välisest jälgimisest sisemisse. Et teostada univ. red. nii (246), et seda rakendadakse individuaalselt kõigile indiv subjektidlee, kes on ligipääsetavad kogemsue ja induktsiooni kaudu ning igal juhtumil individuaalseile kogemusile. Et inimesed on ju üksteise suhtes välised, eraldi, ja nõnda ka ne psüühilised sisemused. (247).

Keeles väljendatav on vaid psüühilise väliskülg, n-ö pind, see osa temast, mis on objektiveerund välismaailmas. (248). Tuleb tungida välisustet intentsionaalsustest sisemistesse, mis moodustavad need intentsionaalselt.

Kui empirism oleks olnud truu oma nimele, siis oleks ta kindlasti jõudnud fen. red-ni, ja mitte meeleandmeteni jne. (249).

Epochee universaalsuse tõlgenduse esimene variant on vääritimõistmine. On ekslik alustada (250) inimeste viisidest reaalses maailmas toimida ja taandades need ükshaaval psüühilisele, arvata, et univ. red. seisneb hoiakus, kus univ-lt puhastatakse red-lt kõik esinevad indiv. intentsionaalsused ja siis tegeldakse nende intentsionaalsustega. Reflekteerides küll leian end elamas maailmas nii, et mind afitseerivad ja ma tegelen individuaalsete asjadega. Kuid ei tohi nagu „andmed teadvustahvlil“-psühholoogia jätta kahe silma vahele seda, et sel „tahvlil“ on teadvus enesest tahvlina, et ta on maailmas ning et tal on teadvus maailmast. Olen teadlik individuaalsetest asjadest maailmas, kuid seejuures on mul alati etadvus maailmast endast, milles ma ise olen, kuigi see pole kohal asjana ega afitseeri mind nii nagu asjad ega pole samal moel nagu asjad mu tegutsemisobjekt. Kui ma poleks teadlik maailmast maailmana (kuigi ta ei saa saada objektiivseks samal moel nagu objekt), kuidas võiksin ma ülevaadata maailma reflektiivselt ja panna mängu teadmist maailma kohta, tõstes end nõnda otsekoheselt suunatud elu kohale, millel on alati tegemist asjadega? Iga asi, mida me kogeme, annab ennast, märkame seda või mitte, kui asi maailmas, asi antud tajuväljas, kusjuures too on pelgalt maailma üks tajusektor. Me võime sellele tähelepanu pöörata ja küsida sellesse pidevasse maailma.horisonti. (251).

Füüsikas käib see lihtsalt: märgatakse aprioorseid struktuure, lastakse end neist juhtida, võetakse nad isegi metoodiliseks vundamendiks kui iseseisvate normide teaduslik süsteem, kui matemaatika. Sama asi on psühholoogia arendamises seotud erakordsete ja kummaliste raskustega. Mis on võrdlemisi lihtne füüsika meetodis – st. teostada looduse universaalset abstraktsiooni ja matemaatiliselt valitseda loodust idealiseerimise kaudu, mässib meid siin süvapõhjusil sisse, kus peaks teaostatama komplementaarne abstraktsioon, kus maailma ja eneseteadus peavad saama universaalseks aineks/teemaks. Psühholoogia kui universaalne üldiste puhaste hingede teadus – selles seisneb ta abstraktsioon – nõuab epocheed ja ta peab ennakult redutseerima kõikide hingede maailmateadvuse. Selle juurd kuulub igaühe eneseapertseptsioon, ühes kehtivuste, harjumuste, huvide, mõtteviisidega, mida endale omistatakse, kogemustega, otsustustega.

Kuidas on igal [subjektil] maailmateadvus, kui tal on enese(252)apertseptsioon [endast] kui inimesest? Uus aprioori: eneseteadvus ja teisteteadvus on lahutamatud; On mõeldamatu, et ma oleksin inimene maailmas, olemata üks inimene. Kedagi ei pea olema mu tajuväljas, aga kaasinimesed on paratamatult tegelikena, etatutena ja avatud horisondina: need, keda ma võin kohata. Ma olen inimvahelises olevikus ja inimkonna avatud horisondil. Olen generatiivses raamistikus, ajaloolise arengu ühtses voolus, milles praegune olevik on inimkonna olevik ning maailm, millest ta [see olevik] on teadlik, on ajalooline olevik ajaloolise mineviku ja ajaloolise tulevikuga. Võin fiktiivselt [faktilisi detaile] muuta, kuid mitte seda generatiivsuse ja ajaloolisuse vormi, nagu ka mitte mulle kui individuaalsele minale kuuluvat algupärase tajuoleviku vormi, mis on olevik mäletatud mineviku ja oodatud tulevikuga.

Psühholoog peab epochee sooritama eeskätt enda peal. Siis kõik eneseapertseptsioon ja see, mis ta justkui on, kaotab kaasfunkava kehtivuse, samas kui see kehtivus ise ja kehtivuse omistamise akt ja kehtivuse-omamine muutub fenomeniks, nii et mdiagi ei lähe kaotsi. (253).

Sama epochee ta teistekogemuses. Kõik inimesed muutuvad puhasteks hingedeks, enese- ja maailmaapertseptsiooni minasubjektideks, mis võivad saada temaatiliseks puhtalt korrelatsiooni varal: kehtivuse omistamine – see-millel-on-kehtivus. Läbikäimises teistega maailmateadvuses on tal teadvus teistest partikulaarsete teiste kujul. Hämmastaval kombel ta intentsionaalsus ulatub teise omasse ja vastupidi. Nõnda kombineeruvad enda ja teise olevakehtivused nõustumise ja lahkheli moodustes. Alati ja tingimata vastastikuse parandamise kaudu saab lõpuks kehtivuse sama ühise maailma nõustuv teadvus. Iga indiviidi maailmateadvus on juba ette (olevakindluse mooduses) kõigile sama maailma teadvus: kõigile, olgu nad teada või mitte, kõigile subjektidele, keda iial võib kohata ja kes peavad juba ette olema subjektid maailmas. Igaühel on oma eelispunktist orienteeritud maailm, mis eeldab teisi, kel oma eelispunktist on teised, kel omakorda on teised. Nii on teised eeldatud intentsionaalse kompleksi vahenduste kaudu kui ühise maailmaapertseptsiooni subjektid, samas kui igal indiviidil on oma eneseapertseptsioonis oma maialmaapertseptsioon. See kõik on lakkamatult voolava muutuse protsess, mis on ühtlasi vastastikuse parandamise protsess. Igaühel on oma elumaailm, mis on mõeldud kui maailm kõigile. Igaühel on see subjektiivselt-relatiivselt mõeldud maailmade polaarne ühtsusena; nii et nood relatiivsed mõtlemised saavad parandamise (254) käigus pelkadeks maailma nähtumusteks (appearances of the world): elumaailm kõigile, intentsionaale ühtsus, mis alati püsib ja mis on omakorda partikulaarsuste, asjade universum. See on Maailm; teisel maailmal poleks meile mingit tähendust. Järgi ei jää eraldatud hingede paljus, millest igaüks on taandatud oma puhtasse seesmusse. Nõnda nagu on üksainus universaalne loodus kui ühtsuse enesessuletud raamistik, nõnda on üksainus psüühiline raamistik, kõikide hingede koguraamistik; hinged, mis pole ühendatud väliselt, vaid sisemiselt, nimelt intentsionaalse üksteiseläbistamise kaudu, mis on nende elude ühistamine.[2] Igal hingel, taandatuna oma puhtale seesmusele, on oma olemine-endale ja olemine-endas, igal hingel on elu, mis on algupäraselt tema enda oma. Ja ometi kuulub iga hinge juurde see, et tal on oma partikulaarne maailmateadvus algupäraselt talle omasel moel selle kaudu, et tal on empaatiakogemused, et ta kogeb teiste teadvust kui [samuti] maailma omavat; sama maailma, mida igaüks apertsipeerib omaenda apertseptsioonides.

„Nõnda nagu igal minasubjektil on algupärane tajuväli horisondil, mida saab avada vaba tegevusega, mis viib üha uutele tajuväljadele, mis on korduvalt ette osutatud määratu ja määramatu kombinatsiooni kaudu: nõnda on igal minasubjektil oma empaatiahorisont, oma kaassubjektide horisont, mida võib avada otsese ja kaudse läbikkäimisega teistejadaga, kes on kõik teised üksteisele ja kellele võib omakorda olla teisi jne. St. et igaühel on orienteeritud maailm nii, et tal on suhteliselt algupäraste andmete tuum; ja see on horisondituum, kusjuures „horisont“ tähendab siin komplitseeritud intentsionaalsust, mis oma määramatusest hoolimata on kaaskehtiv ja ennetatud. Aga see tähendab ühtlasi, et eluliselt voolava intentsionaalsuse sees (milles seisneb minasubjekti elu), on iga teine mina juba intentsionaalselt ette kätketud empaatia ja empaatiahorisondi kaudu. Universaalses epochees, mis end mõistab, saab selgeks, et ei ole üldse vastastikuse välisuse eraldatust hingede vahel nende oma olemuslikus loomuses. Mis on vastastikune välisus naturaal-ilmalikule maailmaelu hoiakule enne epocheed (seetõttu, et hinged paiknevad ihudes), muutub epochees puhtaks, intentsionaalseks vastastikusesks seesmuseks [internality]. Selle sees muutub maailm (otsekoheselt olemasolev maailm ja selle sees olemasolev loodus) kõigileühi(255)seks [all-communal] fenomeniks „maailm“, „maailm kõigile aktuaalsetele ja võimalikele objektidele“, millest ükski ei pääse intentsionaalsest implikatsioonist, mille järgi ta kuulub ette iga teise subjekti horisondile.“

Nii toimub kirjeldava psühholoogia idee edasiarenduses, mis püüab eksplitseerida seda, mis on hingedele olemuslikult omane, paratamatult fen-psühholoogilise epochee ja reduktsiooni muundumine transtsendentaalseks.

Ka psühholoogia välistab kõik pelgalt subjektiivse. Maailma intentsionaalse ülesehituse poole sundudes on mul teised empaatia kogemusliku mooduse kaudu kui eksisteerivad tegelikkused, kellega ma tean end olevat pelgalt ühisuses. Aga kui ma teostan enese ja enda maailmateadvuse redutseeriva epochee, siis jäävad teised inimesed ja maailm ise epocheesse: nad on mulle pelgalt intentsionaalsed fenomenid. Nii viib radikaalne ja täiuslik reduktsioon puhta psühholoogi absoluutselt ainulise minani. Psühholoog alguses absoluutselt eraldab end, nii et tal pole enam kehtivust iseendale inimesena ega reaalselt maailmas eksisteerivana, vaid on oma intentsionaalsuse puhas subjekt kõigi intentsionaalsete implikatsioonidega. See on apodiktiline mina, mis eksisteerib apodiktiliselt oma intentsionaalsustes, mis sisalduvad apodiktiliselt temas ja mida saab avada. Kui teiste subjektide kooseksistents ja seega algjaotus „mina“ ja „teise“ vahel võib näidata peituvat neis intentsionaalsustes, siis on puhta intentsionaalse psühholoogia üks põhilisi ülesandeid seletada maailmakehtivuse (256) edeneva reduktsiooni kaudu subjektiivset ja puhast funktsiooni, mille kaudu maailm kui „maailm meile kõigile“ on maailm kõigile minu – mina/ego – eelispunktist. Epochee tühi üldisus ei selgita midagi; see on vaid sissepääsuvärav, mille kaudu peab sisenema, et avastada puhta subjektiivusse uus maailm. Selle tegelik avastamine on konkreetse, äärmiselt peene ja diferentseeritud töö küsimus.

Kõik hinged moodustavad üheainsa intentsionaalsuseühtsuse, kus indiv. subjektide eluvoolused üksteist implitseerivad. . Mis on vastastikune välisus naiivpositiivsuse või objektivismi seisukohalt, on seespoolt vaadates intentsionaalne vastastikune seesmus.

72. Tr. psühholoogia suhe tr. fen-ga kui paras ligipääs puhtale eneseteadmisele. Objektivistliku ideaali lõplik eemaldamine hingeteadusest.

Justkui: On ainult tr. psühholoogia, mis võrdub tr. filosoofiaga. (257). Võib uurida otsekoheselt inimest-looma, aga see pole võimalik ilma uurimata, mis on psüühilisele olemisele omane; ja seda ei saa n-ö tasuta, see pole midagi, mida peaks lihtsalt vaatama, mis on juba olemas (there), aga lihtsalt märkamata. Kõik mis on sel moel „kohal“ (there), kuulub maailma, mis on apertsepteeritud selle poolt, kes teda nõnda näeb ning kuulub nagu kõik muu redutseerimise alla. Kui on vajalik univ. epochee, siis kaotab psühholoog objektiivse maailma pinna. Nii on puhas psühholoogia identne tr. filosoofiaga kui tr. subjektiivsuse teadus.

Fen red. kui naturaalse ilmaliku hoiaku ümberorienteerimine. Me võime naasta ümberorienteerimisest naturaalsesse hoiakusse. Psühholoogial „nagu igal teadusel ja elukutsel on kutsumuseaeg ja sellele ajale kuuluv epochee. Ajal, mil ma olen tr. ehk puhas fenomenoloog, olen eranditult tr-ses eneseteadvuses ja ma olen omaenda aine ainult kui tr. mina kõige selles intentsionaalselt kätketuga. Siin pole üldse mingit objektiivsust; objektiivsus, asjad, maailm ja maailmateadus ... on ainult minu, tr. mina, fenomenid.“ Kõik olevakehtivused on suhestatud mu endaga, see sisaldab ka tegelikke ja võimalikke „empaatiaid“, teistetaju, mis on mu algupäraste intentsioonide seas. Reduktsiooni kaudu on [teised] muudetud inimesteks, mis on mulle, alter egodeks/teisteks-minadeks, kes on mulle, mille olevatähenduseks on olla mu algse intentsionaalse elu implicata. Ja mina olen implitseeritud neis, ja nemad üksteises. (258).

Subjektide ja nende tr. elu intentsionaalne vastastikune seesmus/üksteisesolu. See on orienteeritud minu ümber. Egoloogilises enesereflektsioonis piiritlen oma algupärase sfääri ja paljastan selle võrgustikus intentsionaalseid sünteese ning implikatsioone nende intentsionaalse teisendamise kihtides [?]. Võttes metoodiliselt kehtivuse kõigilt oma empaatiatelt, teatava epocheega epochees, ja säilitades neid üksnes oma elamustena, saavutan algupärase elu olemuslikud struktuurid. Kui omistan kehtivuse empaatiale (ühes tema intentsionaalsete kehtivuskorrelaatidega, [mida ilmutab mulle nende] „kaasteostus“)[3], saavad need olemuslikud struktuurid ükskõik millise teise mina omadeks, keda ma vin käsitada. Siis tekivad universaalse ühisuse (community) probleemid, mille toodab empaatia, ja olemuslike partikulaarsete vormide probleemid (naturaalses maailmavaates: perekond, rahvas, inimajaloolisuse olemuslikud str-d); siin nad sünnitavad, kuigi redutseeritud kujul, abs. ajaloolisuse olemuslikud str-d. , nimelt tr. subjektidegkogukonna omad, mis elades kogukonnas (community) intentsionaalsuse kaudu kõige üldisemates, aga ka partikulariseeritud aprioorsetes vormides, on endas maailm ja üha jätkab selle loomist kui intentsionaaset kehtivuskorrelaati, kultuurimaailma üha uutes vormides ja kihtides. Tr. fil.

Aga seejuures olen ikka ka edasi inimene (260) ja mul on partik. ilmalik huvi: „inimeste psüühika, nii indiv. kui ühisk, univ. teadus“. Tulen tagasi naturaalsesse hoiakusse, muutes elukutset: nüüd olen psühholoog maailma põhjal. Just psühholoogina pidin arendama puhta psühholoogia. See on nagu see, kuidas loodusteadlane nõuab puhta matemaatika väljaarendamist ja oleks seda nõudnud ka siis, kui matemaatika poleks varem arenenud omaenda teoreetilistest huvidest lähtudes.

Erinevus. Psühholoog otsib puhtalt psüühilist, peab täiesti vältimatult lülitama välja kõik tegelikud kaaskehtivused, ja teostab epochee. Siis viib seda metoodiliselt ja samuti vältimatult läbi raske reflektsiooni kaudu, ja vabastab end naiivsusest, mis on teadvustamatult inherentne kogu maailmaelus ja obj. teadustes. Naturaalse elu subteaduslikus igapäevasuses arvab igaüks, et ta teab (has knowledge of) ennast ja inimesi – ta võib küll kahelda oma teadmise täpsuses, olles kindel, et ta tihti eksib, aga ta teab, et seda teadmist saab täiustada; ja samamoodi usub igaüks, et ta teab maailma või vähemasti oma vahetut ümbrust. Positiivteadus ütleb, et see on naiivne ja et tema saavutab tõelise teadmise maailmast oma teaduslike meetoditega. Psühholoog tahab täpselt sedasama: otsib positiivteaduslikku meetodit, et minna edasi igapäeva enseteadmisest ja inimeste teadmisest. Kuid (260) olles sunnitud arendama fen. red. meetodit, avastab, et tegelikult keegi ei jõuagi [harilikus] eneseteadmises tõelise ja tegeliku minani [kuigi seda võis arvamuse järgi „täiustada“, vt. eespool], olemiseni, mis on tema enda kui minasubjekti oma, ja mis on kogu tema maailmateadmise ja ilmalike saavutuste subjekt – kõik see näitab end ainult red. kaudu, ja puhas psühholoogia pole muu kui lõputult töörohke viis, kuidas saada ehtsat ja puhast eneseteadmist. Selles on aga ka teiste inimeste teadmine, nende tõelise olemise ja elu teadmine minadena. Ja selles on ka maailma tõelise olemise teadmine, milleni ükski positiivteadus ei saa põhimõtteliselt jõuda. Mida positiivteadus kutsub maailmateadmiseks, on teadmine asjadest maailmas, ne liikidest ja sugudest, ne ühendusist ja eraldusist, muutusist ja muutumatusist, püsivusist, struktuurist, vormidest ja vormide seaduspärasusest, mis kehtib kõikide asjade kohta. Kuid kõik positiivteaduse teadmine, küsimused ja vastused, hüpoteesid ja kinnitused, püsivad etteantud maailma pinnal. Maailm on pidev eeldus. Küsimus on ainult, mis maailm on, mis talle kuulub, indutseerides tuntult tundmatule. Kõik positiivteaduste hüpoteesid on hüpoteesid maailma-„hüpoteesi“ pinnalt, ja oleks absurdne otsida põhjendust sellele „hüpoteesile“ samal moel. Vaid tr. psühhol/fil. eelisvaatepunktist saame mõista, mis siin puudu on. Funkavate subjektidena, kelle funkamisess ja kelle funkamise kaudu maailm on meile, oleme kõik täiesti ekstratemaatilised, unustatud. (261).

Paradoks, et inimene on subjektiivsus maailmale ja samas peaks olema maailmas objektiivselt ja ilmalikult. Maailm, mis meile on, on tähendusega maailm meie inimelus, mis saab üha uut tähendust meile, tähendust ja kehtivust. Tunnetuse suhtes käib meie olemine enne maailma olemist. Tr. intersubjektiivsuse konkreetsuses, elu univ. interkonnetksioonis sisaldub poolus, või pigem individuaalsete pooluste süsteem, mida kutsutakse maailm, intentsionaalse objektina täpselt samal moel nagu iga intentsioon sisaldab oma intentsionaalset objekti, kusjuures too on rangelt lahutamatu oma suhtelisest konkreetsusest [st peab olema kunati antud, konkr antuses.]. (262).

Kuidas puhas psühholoogia, mis tr. subjektiivsusega on maailma pinnalt lahkunud, aitab psühholoogi tema positiivtöös sellelsamal maailmapinnal. Teda ei huvita tr. seesmus, vaid maailmas eksisteeriv seesmus – maailmas olevad inimesed ja inimkogukonnad. Vanad kiusatused. (263).

Iga maailmne antus on antus horisondi kuidas’is, st. horisontides on kätketud edasised horisondid. Kõik antu toob endaga kaasa maailmahorisondi. Kui tr. tööpõld kui totaalse ja universaalse subjektiivsuse uurimine on saavutatud, siis tagasitulek naturaalsesse – kuigi enam mitte naiivsese – hoiakusse toob kaasa selle, et inimhinged on astunud fen. uurimuse edenedes omaenda psüühilise sisu silmatorkavasse arengusse. sest iga tr. teadmise tükk muutub olemusliku paratamatusega inimhinge sisu rikastuseks. [vrd. võimelik paljus, mida tuleb tegelikult jagada, kus jagamine lõpeb, lõpeb jagatavus]. Sest tr. minana olen seesama mina, kes maailmasfääris on inimmina. Inimsfääris varjatu paljastub tr. uurimuses. Loodus (264). olevat matemaatiline, kõik on ette otsustatud puhta matemaatikana ja loodusena. Kuid maailma puhuhl, kus on ka vaimolendid, on selline „etteolu“ absurd. Fen .vabastab meid vanast teadussüsteemi objektivistlikust ideaalist (hingevallas pole teadust, mis vastaks füüsikalis-mtm ideaalile, kuid psüühiline olemine on uritav tr. universaalsuses täiesti süstemaatiliselt ja aprioorselt). (265).

[1] Husserl kasutab seda sõna leibnitzlikus tähenduses, märkimaks eneseteadlikku akti (kuid mis ei pea olema reflektsiooniakt) teatavast vaatepunktist või „hoiakust“ (26).

[2] What remains, now, is not a multiplicity of separated souls, each reduced to its pure interiority, but rather: just as there is a sole universal nature as a self-encolsed framework of unity, so there is a sole psychic framework, a total framework of all souls, which are united not externally but internally, namely, through the intenional interpenetration [Ineinander] whiche is the communalization of their lives.“

[3] Empaatia kaudu pole ma teadlik ainult teiste aktidest, vaid neid akte „kaasteostades“ ka nende aktide korrelaatidest, kehtivaist objektest. Carr.