luuletis-6

luuletise sisse tükib

luuletise mina

mis mõtleb ja tahab

ütleb ja on.

on mina, mis teeb luuletisi

ja elab neis

on mina, mis saeb riiulit

ja väljendub neis

on mina, mis räägib

ja kõmiseb vastu

pindadelt

on mina, mis tuigub ringi

ja üha tõmbab lahti

õhu tõmblukku

ja sulgeb enda järel.

ennast täis mina, kes ei tea

kuhu minna

mida teha.

on mina, mis on meele märkusel.

mida ta teeb?

kus?

kunas?

(10.10.11, Tallinn)

mõelda vaid

mitte

peaga

vaid ka

suure varbaga

mitte ainult

vaid ka

väikestega

mitet ainult

kannaga

vaid ka

kannatusega

mitte ainult

tallaga

vaid ka

talla alusega

ja kõigega

mis selle küljes

ja sees

ja väljas

(10.10.11. Tallinn, bussis)

olen erinev

kuid mitte

eriline

ma ei eristu

ma ei erasta

isegi

ei ärasta

kui mitte tükikese

maailma

viivukeseks ajaks

(10.10.11. Tallinn, bussis)

Olen

Olen tigu

Elan oma kojas

Harva kui väljas käin

Kui käin, siis kaasa tarin

pool elamist

entsüklopeedia

ja “Kapitali”

ja kampsuni

ja ujumispüksi.

Hambahari unub maha.

Olen tigu

Olen aeg

lane

Oma ajaga

täiuslikult kaasaegne

Oma kaasaegsetest

täielikult maas

Aeg käib minuga kaasas.

Emban maad

kogu aeg

Mul pole samme.

Olen tigu

Mu kodu

on seal kus

on mu koda

Mu koht

on seal kus

kohtun.

Olen teo-inimene.

(04.10.11, Pelgurand)

KOLM TANKAT

ma igavene

raibe olen ja teie

jagelesklete,

raisakotkad, mu ümber

ega jäta järele

olen varas, hoo

olen petis, hei-hei-hoo

ostan süüa, hoo

saja viiekümnega

krediit on miinuses, hoo

vean üüratu süü

koormat muredat koormat

iga sammuga

koorub ihult ribal ja

kukub lastiks koormasse

(30.09.11, Tallinn)

kübe

lained loksutasid siia-sinna

nüüd langeb

vajub vaikselt põhja

22.09.11, Tallinn

Kallis, sa kauneim inimene!

Sulneim selgroogsete seas!

Sa oled hunnitu hulkrakne,

võrratu päristuumne!

Sa oled ilusam kui ükski molekul

palju ausam kui kõik aatomid!

Ei suuda nukleonid võistelda su hurmaga

ja kvargid kahvatuvad su ees!

Ning stringid kärisevad pooleks

ja braanid häbelikult taamal

ootavad.

(3.9.11, Tallinn)

olen liivatera õlis

olen ufonaut teiselt planeedilt

olen uhhuu ja ohmoon

olen tõrv meepotis

olen tilk meres

rasvane tilk

lipiidkera

kaksikmembraaniga mikrouniversum

universaalses hakklihamasinas

ah mis siin hakkida

mul pole liha

mul pole lihast

ainult rasv

pelgad lipiidid

olen õlilaik laineharjal

kahe jalaga õhus

kindlalt kukkumises

raudselt langemises

(3.9.11. Tallinn)

kui pikk on sinu kujutlus?

kui palju kaalub sinu mälestus?

mitu meetrit sekundis liigub sinu mõte?

mitu grammi kuupsentimeetris on sinu masendus?

mitu meetrit sekundi ruudu kohta kiirendab sinu rõõm?

(21.08.11, Tallinn)

igal asjal on kaks külge

mäel on kaks külge

üks on ees ja teine taga

üks on varjus, teine valges

kui saaks neid külgi pöörata

nii et üks mängiks teist,

üks oleks teise asemel,

siis läheks mägi liikuma

ja muhamed võiks rahumeeli

selitada, pilvi silmitseda

kuni mägi temani jõuab

aga selleks ajaks küllap

on muhamedil meelest läinud,

milleks seda mäge õigupoolest

tarvis oli

oleks võinud ju ise

tema juurde minna

mõni asi mul kõmpida see maa

mida ma teen nüüd selle rühkleva mäega

kahekülgse rahutu hingega

(19.08.11, Tallinn)

Küsimus dalai-laamale:

Kas keha sees on hing

Või hinge sees on keha

Kuidas elada ning

Mida üldse teha

Dalai-laama vastus:

Keha sees ei ole hing

Ja hinge sees ei ole keha

Seda kõike annab tung

Et meil oleks miskit teha

(16.08.11, Tallinn)

päev päevalt

ootan millal kaotan

viimse usu

ehk millal

jääb järgi ainult

üksainus usk

mis elu eitab

8.8.11, Tallinn

Mis on magusam kui mesi?

Öö

Öö on mesi minu veskile

Öö on vesi minu meskile

Ma jahvatan ja pruulin

Ma jahun ja pruugin

sõnu, tähti

Kuni surm mu kätte saab

Võtab näpust ja

Sööb sõnad suust

Tuleb taas

Valge öö

(17.07.11, Tallinn)

helesinine taevas

heleroheline kask

vastu taevast

sõna on tegu

mõte on tegu

ütlen, et on

ja ongi

mõtlen, et on

ja ongi

räägin

ja saabki nii

või natuke teisiti

võtan nõuks

ja nii saabki

nii olen võtnud nõuks

sellise tähenduse andsin

ja nii on

seni kuni seisad vastu

helerohelist kaske

mis seisab vastu

helesinist taevast

ja hoiab püsti

(28.06.11, Pelgurand)

see on naljakas

kuidas ma vihastan

see on naljakas

kuidas ma kurvastan

see on naljakas

kuidas ma lavastun

ma vehin ja kepslen ja isegi

röögin

ja räägin

naljakas

kes see siin räägib ja röögib

kes see siin kurvastab ja vihastab

pole draamat mis poleks

komöödia

mida dramaatilisem

seda komöödilisem

mu suured tunded

ajavad mind naerma

ja teiste omad

seda enam

naeran valju häälega

ha-ha-haa

raske on teha halva mängu juures

tõsist nägu

raske on tõsise mängu juures

tõsiseks jääda

naeran end välja nagu

magatakse end välja

nuttes

naeran end lõhki

(21.06.11, Pelgurand)

viivitus

oh kuhu kadusid,

Viivi!

kas ehk kaotasin su

silmist?

jätkuv viivitus

enne järgmist aega

enne järgmist tegu

enne järgmist elu

Su puudumine

on mu elu tuum

viibin su juures

t eemal

viibin viivituses

aga sina

oma viivikuses

(12.06.11, Võrtsjärve ääres)

muutun

muutud

muutub

me muutume

ei jää samaks

eristume

meie jõudemonstratsioon

kestmise jõu demonstratsioon

kestame ja aiva muutume

püsime muutumises

sünnipinnal ja

surmapinnal

puhtal teisel mõõtmel

tõmbame kirgliku elujoone ja

vaatame ükskõikselt pealt

mida me teeme

kuidas elame

kuhu sammume

puhtalt vaatame

sekkumata

segamata

segunemata

kaeme oma jõudu

ja jõuame nii kaugele

et kohtume Sinuga

kes Sa raputad meid lahti

rapsid vana liha luudelt

lood uue ihu

annad uue hingamise

jääb maha jõud

ja unub vaatlus

armastus teispool

ühte ja teist

plahvatab ribalaiks

pahvatab välja

mis algselt mõeldud

(11.06.11, Võrtsjärve ääres)

meie väikesed kaaslased

kihisevad pinisevad

sülemina mühisevad

teevad lähenemiskatseid

keerlevad su ümber

miilustavad

liibuvad su külge

poevad su naha vahele

saavad osa sinust

võtavad sinust osa

riskides eluga

palavikulises lootuses

naelutatud kõigiks põlvkonniks

sinu ja sinusuguste külge

soojavereliste külge

ja käte koibade jäsemete peale

nad ei saa sinuta

ja sinusugusteta

põlvkond põlvkonna järel

lootuses leida sind

ja sinusuguseid

taevasse kirjutatud lootus

palve

pretensioon

imeda verd ja vihmana sadada vette

ja tõusta taas

(11.06.11, Võrtsjärve ääres)

Olen elu elanud variolekus

Olen elanud elu varjus

Kogu elu pole elanud

Pole elanud kogu elu

Kogu aeg

Kogu aeg olen mitteelanud

Justkui elanud

Teinud nägu

Aga elanud mitte

Olen vaadanud elu peeglist

Olen peeglist vaadanud elu

Elupeeglist olen vaadanud tühji peegeldusi

Mida pole seda pole

Ma ei mõista, kuidas ma elan

endiselt

endist viisi

ühte lugu

ühte valu

Ma ei mõista, kuidas ma laulan

ikka veel

endist viisi

ühte lugu

hing piniseb tiniseb kiiksub

tema taga pole kedagi

tema pole kedagi

kedagi pole

pole kedagist

ega midagist

mis siis ikka

kes siis veel

(10.05.11, Tartu)

Juba enne

käis üks lehemüüja

väike plikatirts

õhtulehega

mõtlesin, kas ikkagi mitte osta

halastusest või

haletsusest

Aga olin juba ei aitäh öelnud.

Pärast käisid

postimehe ja maalehe pakkujad

mingi esimeste

klasside õpilased, pakun.

Mangusid

et ostaksin

et keegi pole ostnud

et saan kommi pealekauba

(nende väärtuste järgi

kõva kõva sõna!)

Aga ei ostnud neiltki.

jõin kohvi

vaatasin tuvisid ja

raekoja kella

peletasin sääski

hing ikkagi kripeldab

ei saa olla kõigega kooskõlas

ei saa olla kõigile meele järele

aga

ei saa ka ükskõikseks jääda

tõmbab hingekeele

hinge ja keele

helisema

keset vaikust

(10.05.11, Tartu, Raekoja plaz)

tuur

rimi akvaariumis

vaatab mulle otsa

maigutab suud

maigutab

paaniliselt

vehib uimedega

aimab oma lõppu

seda kala ma süüa ei saa.

(10.05.11, Tartu)

ma ei saa luuletist

kirjutada sest

laps ronib kukil

elu hingab kuklasse

mammu

kaka

pissi

tudi

ja kõik on liiga korras

läbi väikeste korratuste

ja suurte

aga luule

tuleb haigutavast kuristikust

silmitsi seisangust Jumalaga

või Kuradiga

röögatust lõhest

maailmas ja rinnas.

kui on elu

siis kirjal pole kohta

kuhu pista pead

sulepead

luule tuleb sest sina

oled maailmal puudu

Parem

anna hääl teisele

anna hääl ära

ja käsi

Sina

oled maailmal üle

ja see voolab ja

voolab

üle otsa ja ääre

Eikuskilt

Eikuhugi

oled olemise kõma

kuristiku kaja

isikutu ura

luuletis

nagu härmatis

läbipaistev sillerdav kirme

ilmamaa peal

pole temast kasu ega kahju

(08.06.11, Stroomi rand)

luuletis

aitab mõtelda

tunda

tajuda

täpsemini

tõusta kohale

pugeda vahele

ei luule

ega luuletus

puudub mõtleja

tundja

tajuja

ütleja

(08.06.11, Stroomi rand)

Siin on mingi nihe

Rand

Päike

Liiv

Liha vees

ja maal

Taevas vee kohal

ja maa kohal

sinine

vaid Päikse kohalt

kollane

..esli tõ dal’še stutšiš’

pridjot ahrannik

i budet tebja štrafovat’

..davai davai

..margus tule nüüd ära

peen liiv

pudeneb peost

kuid põrkub veel korraks

üles tagasi

kui liiva siristada

siis langemiskohal õhuliiva

õhus lahustunud

pihustunud

säutsuv kepslev kargav kekslev

eri suunis põrklev

tunglev sumlev

viirg

Siin on mingi nihe

talb rannal

haav maailmas

mina siin

(08.06.11, Stroomi rand)

Oma varasematest luuletistest

ütlen lahti.

Oma varasematest tunnetest

mõtetest

tegudest

ütlen lahti

ehkki võtan omaks.

(26.05.11, Pelgurand)

päeval on meri kauge

endassetõmbunud

varjupugenud

eimidagiütlev

veteväli poolsaarte poolkuude vahel

elu käib poolsaartel

poolik elu

aga

öösel meri avaneb

läheneb

tuleb täitsa ligi

poeb naha vahele

tume meresina

sina tume meri

poolsaared vajuvad tagaplaanile

elu elab meres

sinu veremeres

täielik elu

(23.05.11, Pelgurannas)

surnumatjate matk

surnumatjad matkavad

iga sammuga matavad kolm mõtet

kaks hingetõmmet

ühe südamelöögi

kuni järgi ei jää midagi

kuni haud on tühi

(23.05.11, Pelgurannas)

ma ei hooli oma tunnetest ja mõtetest

on midagi enamat

kui haavatakse tundeid

kui rikutakse mõtteid

kisu haav lahti

vaata sinna sisse

põhjani

raputa riket edasi

lõhu seda pidi

mõttekivim

tunded lenduvad

mõtted punguvad

mu laibast kasvab roose

(18.05.11, Pelgurand)

su käe ma võtan

ja omale sellega

noa kõhtu torkan

(18.05.11, Pelgurand)

kes ennast kaitseb

seda rünnatakse

kes ära põikleb

seda süüdistatakse

kui sind rünnatakse

ühine ründajaga

sest

kõik mida rünnata saab

seda rünnata tuleb

ja kõik mida hävitada saab

seda hävitada tuleb

(18.05.11, Pelgurand)

Päike, me teame,

on saja viiekümne miljoni kilomeetri

kaugusel

aga ikkagi näib ta olevat

kolmesaja jala kaugusel.

Mul pole õigust kurta

aga ometi on valus.

Kes see on, kes näeb?

Kes see on, kes tunneb?

Püstiseisev tühi kott

Lehkav nahkne kartulikott

Las ta näeb

Las ta tunneb

Ära sega vahele

Ära seleta

Ära lohuta

(16.05.11, Tallinn)

valus kevad

valgus lõikab sisse

laseb sisikonna välja

ja välikonda pole varsti vaja

päike liivapaberina

kustutab mu näo

hiirekõrvus puud

vaigistavad mu karjed

mahe tuul küünistab

rõõmsad tärkamised

mu kontidesse

mis langevad põrmu

ja millest algab

miski muu

(15.05.11, Tallinn, Pelgurand)

surin sel kevadel

ohvriannetasin oma liha ja kondid

panin põlema

kärssav suits tõuseb taeva

kus pole ühtki jumalat nuusutamas

(15.05.11, Tallinn, Pelgurand)

elagu

elagu naised ja lapsed

ja mehed

ja siilid ja männid

elagu

elagu tõrilased ja pelomüksad

elagu putkloomad ja õisloomad

nad elagu

olgu maa huumuseks

olgu ma huumuseks

neile, mu kallid

söögu mu liha

joogu mu veri

muutku mu kondid

(15.05.11, Tallinn, Pelgurand)

südame sees on tuba

kus pole aknaid ega uksi

kus pole valge ega pime

kus midagi ei ole

süda murdus

tuba pudenes välja

kas nüüd jäin eimillestki ilma

või on ta mul

või ma tal

(16.05.11, Tallinn, Pelgurand)

surin jalgades

kohisemine rinnas

tiksumine peas

enne aega sündisin

ja enneaegselt surin

(16.05.11, Tallinn, Pelgurand)