luuletise sisse tükib
luuletise mina
mis mõtleb ja tahab
ütleb ja on.
on mina, mis teeb luuletisi
ja elab neis
on mina, mis saeb riiulit
ja väljendub neis
on mina, mis räägib
ja kõmiseb vastu
pindadelt
on mina, mis tuigub ringi
ja üha tõmbab lahti
õhu tõmblukku
ja sulgeb enda järel.
ennast täis mina, kes ei tea
kuhu minna
mida teha.
on mina, mis on meele märkusel.
mida ta teeb?
mida ta teeb?
kus?
kus?
kunas?
(10.10.11, Tallinn)
..
mõelda vaid
mitte
peaga
vaid ka
suure varbaga
mitte ainult
vaid ka
väikestega
mitet ainult
kannaga
vaid ka
kannatusega
mitte ainult
tallaga
vaid ka
talla alusega
ja kõigega
mis selle küljes
ja sees
ja väljas
(10.10.11. Tallinn, bussis)
..
olen erinev
kuid mitte
eriline
ma ei eristu
ma ei erasta
isegi
ei ärasta
kui mitte tükikese
maailma
viivukeseks ajaks
(10.10.11. Tallinn, bussis)
..
Olen
Olen tigu
Elan oma kojas
Harva kui väljas käin
Kui käin, siis kaasa tarin
pool elamist
entsüklopeedia
ja “Kapitali”
ja kampsuni
ja ujumispüksi.
Hambahari unub maha.
Olen tigu
Olen aeg
lane
Oma ajaga
täiuslikult kaasaegne
Oma kaasaegsetest
täielikult maas
Aeg käib minuga kaasas.
Emban maad
kogu aeg
Mul pole samme.
Olen tigu
Mu kodu
on seal kus
on mu koda
Mu koht
on seal kus
kohtun.
Olen teo-inimene.
(04.10.11, Pelgurand)
..
KOLM TANKAT
ma igavene
raibe olen ja teie
jagelesklete,
raisakotkad, mu ümber
ega jäta järele
..
olen varas, hoo
olen petis, hei-hei-hoo
ostan süüa, hoo
saja viiekümnega
krediit on miinuses, hoo
..
vean üüratu süü
koormat muredat koormat
iga sammuga
koorub ihult ribal ja
kukub lastiks koormasse
(30.09.11, Tallinn)
..
kübe
lained loksutasid siia-sinna
nüüd langeb
vajub vaikselt põhja
22.09.11, Tallinn
..
Kallis, sa kauneim inimene!
Sulneim selgroogsete seas!
Sa oled hunnitu hulkrakne,
võrratu päristuumne!
Sa oled ilusam kui ükski molekul
palju ausam kui kõik aatomid!
Ei suuda nukleonid võistelda su hurmaga
ja kvargid kahvatuvad su ees!
Ning stringid kärisevad pooleks
ja braanid häbelikult taamal
ootavad.
(3.9.11, Tallinn)
..
olen liivatera õlis
olen ufonaut teiselt planeedilt
olen uhhuu ja ohmoon
olen tõrv meepotis
olen tilk meres
rasvane tilk
lipiidkera
kaksikmembraaniga mikrouniversum
universaalses hakklihamasinas
ah mis siin hakkida
mul pole liha
mul pole lihast
ainult rasv
pelgad lipiidid
olen õlilaik laineharjal
kahe jalaga õhus
kindlalt kukkumises
raudselt langemises
(3.9.11. Tallinn)
..
kui pikk on sinu kujutlus?
kui palju kaalub sinu mälestus?
mitu meetrit sekundis liigub sinu mõte?
mitu grammi kuupsentimeetris on sinu masendus?
mitu meetrit sekundi ruudu kohta kiirendab sinu rõõm?
(21.08.11, Tallinn)
..
igal asjal on kaks külge
mäel on kaks külge
üks on ees ja teine taga
üks on varjus, teine valges
kui saaks neid külgi pöörata
nii et üks mängiks teist,
üks oleks teise asemel,
siis läheks mägi liikuma
ja muhamed võiks rahumeeli
selitada, pilvi silmitseda
kuni mägi temani jõuab
aga selleks ajaks küllap
on muhamedil meelest läinud,
milleks seda mäge õigupoolest
tarvis oli
oleks võinud ju ise
tema juurde minna
mõni asi mul kõmpida see maa
mida ma teen nüüd selle rühkleva mäega
kahekülgse rahutu hingega
(19.08.11, Tallinn)
..
Küsimus dalai-laamale:
Kas keha sees on hing
Või hinge sees on keha
Kuidas elada ning
Mida üldse teha
Dalai-laama vastus:
Keha sees ei ole hing
Ja hinge sees ei ole keha
Seda kõike annab tung
Et meil oleks miskit teha
(16.08.11, Tallinn)
päev päevalt
ootan millal kaotan
viimse usu
ehk millal
jääb järgi ainult
üksainus usk
mis elu eitab
8.8.11, Tallinn
..
Mis on magusam kui mesi?
Öö
Öö on mesi minu veskile
Öö on vesi minu meskile
Ma jahvatan ja pruulin
Ma jahun ja pruugin
sõnu, tähti
Kuni surm mu kätte saab
Võtab näpust ja
Sööb sõnad suust
Tuleb taas
Valge öö
(17.07.11, Tallinn)
..
helesinine taevas
heleroheline kask
vastu taevast
sõna on tegu
mõte on tegu
ütlen, et on
ja ongi
mõtlen, et on
ja ongi
räägin
ja saabki nii
või natuke teisiti
võtan nõuks
ja nii saabki
nii olen võtnud nõuks
sellise tähenduse andsin
ja nii on
seni kuni seisad vastu
helerohelist kaske
mis seisab vastu
helesinist taevast
ja hoiab püsti
(28.06.11, Pelgurand)
..
see on naljakas
kuidas ma vihastan
see on naljakas
kuidas ma kurvastan
see on naljakas
kuidas ma lavastun
ma vehin ja kepslen ja isegi
röögin
ja räägin
naljakas
kes see siin räägib ja röögib
kes see siin kurvastab ja vihastab
pole draamat mis poleks
komöödia
mida dramaatilisem
seda komöödilisem
mu suured tunded
ajavad mind naerma
ja teiste omad
seda enam
naeran valju häälega
ha-ha-haa
raske on teha halva mängu juures
tõsist nägu
raske on tõsise mängu juures
tõsiseks jääda
naeran end välja nagu
magatakse end välja
nuttes
naeran end lõhki
(21.06.11, Pelgurand)
..
viivitus
oh kuhu kadusid,
Viivi!
kas ehk kaotasin su
silmist?
jätkuv viivitus
enne järgmist aega
enne järgmist tegu
enne järgmist elu
Su puudumine
on mu elu tuum
viibin su juures
t eemal
viibin viivituses
aga sina
oma viivikuses
(12.06.11, Võrtsjärve ääres)
..
muutun
muutud
muutub
me muutume
ei jää samaks
eristume
meie jõudemonstratsioon
kestmise jõu demonstratsioon
kestame ja aiva muutume
püsime muutumises
sünnipinnal ja
surmapinnal
puhtal teisel mõõtmel
tõmbame kirgliku elujoone ja
vaatame ükskõikselt pealt
mida me teeme
kuidas elame
kuhu sammume
puhtalt vaatame
sekkumata
segamata
segunemata
kaeme oma jõudu
ja jõuame nii kaugele
et kohtume Sinuga
kes Sa raputad meid lahti
rapsid vana liha luudelt
lood uue ihu
annad uue hingamise
jääb maha jõud
ja unub vaatlus
armastus teispool
ühte ja teist
plahvatab ribalaiks
pahvatab välja
mis algselt mõeldud
(11.06.11, Võrtsjärve ääres)
..
..
meie väikesed kaaslased
kihisevad pinisevad
sülemina mühisevad
teevad lähenemiskatseid
keerlevad su ümber
miilustavad
liibuvad su külge
poevad su naha vahele
saavad osa sinust
võtavad sinust osa
riskides eluga
palavikulises lootuses
naelutatud kõigiks põlvkonniks
sinu ja sinusuguste külge
soojavereliste külge
ja käte koibade jäsemete peale
nad ei saa sinuta
ja sinusugusteta
põlvkond põlvkonna järel
lootuses leida sind
ja sinusuguseid
taevasse kirjutatud lootus
palve
pretensioon
imeda verd ja vihmana sadada vette
ja tõusta taas
(11.06.11, Võrtsjärve ääres)
..
Olen elu elanud variolekus
Olen elanud elu varjus
Kogu elu pole elanud
Pole elanud kogu elu
Kogu aeg
Kogu aeg olen mitteelanud
Justkui elanud
Teinud nägu
Aga elanud mitte
Olen vaadanud elu peeglist
Olen peeglist vaadanud elu
Elupeeglist olen vaadanud tühji peegeldusi
Mida pole seda pole
Ma ei mõista, kuidas ma elan
endiselt
endist viisi
ühte lugu
ühte valu
Ma ei mõista, kuidas ma laulan
ikka veel
endist viisi
ühte lugu
hing piniseb tiniseb kiiksub
tema taga pole kedagi
tema pole kedagi
kedagi pole
pole kedagist
ega midagist
mis siis ikka
kes siis veel
(10.05.11, Tartu)
..
Juba enne
käis üks lehemüüja
väike plikatirts
õhtulehega
mõtlesin, kas ikkagi mitte osta
halastusest või
haletsusest
Aga olin juba ei aitäh öelnud.
Pärast käisid
postimehe ja maalehe pakkujad
mingi esimeste
klasside õpilased, pakun.
Mangusid
et ostaksin
et keegi pole ostnud
et saan kommi pealekauba
(nende väärtuste järgi
kõva kõva sõna!)
Aga ei ostnud neiltki.
jõin kohvi
vaatasin tuvisid ja
raekoja kella
peletasin sääski
hing ikkagi kripeldab
ei saa olla kõigega kooskõlas
ei saa olla kõigile meele järele
aga
ei saa ka ükskõikseks jääda
tõmbab hingekeele
hinge ja keele
helisema
keset vaikust
(10.05.11, Tartu, Raekoja plaz)
..
tuur
rimi akvaariumis
vaatab mulle otsa
maigutab suud
maigutab
maigutab
paaniliselt
vehib uimedega
aimab oma lõppu
seda kala ma süüa ei saa.
(10.05.11, Tartu)
..
ma ei saa luuletist
kirjutada sest
laps ronib kukil
elu hingab kuklasse
mammu
kaka
pissi
tudi
ja kõik on liiga korras
läbi väikeste korratuste
ja suurte
aga luule
tuleb haigutavast kuristikust
silmitsi seisangust Jumalaga
või Kuradiga
röögatust lõhest
maailmas ja rinnas.
kui on elu
siis kirjal pole kohta
kuhu pista pead
sulepead
luule tuleb sest sina
oled maailmal puudu
Parem
anna hääl teisele
anna hääl ära
ja käsi
Sina
oled maailmal üle
ja see voolab ja
voolab
üle otsa ja ääre
Eikuskilt
Eikuhugi
oled olemise kõma
kuristiku kaja
isikutu ura
luuletis
nagu härmatis
läbipaistev sillerdav kirme
ilmamaa peal
pole temast kasu ega kahju
(08.06.11, Stroomi rand)
..
luuletis
aitab mõtelda
tunda
tajuda
täpsemini
tõusta kohale
pugeda vahele
ei luule
ega luuletus
puudub mõtleja
tundja
tajuja
ütleja
(08.06.11, Stroomi rand)
..
Siin on mingi nihe
Rand
Päike
Liiv
Liha vees
ja maal
Taevas vee kohal
ja maa kohal
sinine
vaid Päikse kohalt
kollane
..esli tõ dal’še stutšiš’
pridjot ahrannik
i budet tebja štrafovat’
..davai davai
..margus tule nüüd ära
peen liiv
pudeneb peost
kuid põrkub veel korraks
üles tagasi
kui liiva siristada
siis langemiskohal õhuliiva
õhus lahustunud
pihustunud
säutsuv kepslev kargav kekslev
eri suunis põrklev
tunglev sumlev
viirg
Siin on mingi nihe
talb rannal
haav maailmas
mina siin
(08.06.11, Stroomi rand)
..
..
Oma varasematest luuletistest
ütlen lahti.
Oma varasematest tunnetest
mõtetest
tegudest
ütlen lahti
ehkki võtan omaks.
(26.05.11, Pelgurand)
..
päeval on meri kauge
endassetõmbunud
varjupugenud
eimidagiütlev
veteväli poolsaarte poolkuude vahel
elu käib poolsaartel
poolik elu
aga
öösel meri avaneb
läheneb
tuleb täitsa ligi
poeb naha vahele
tume meresina
sina tume meri
poolsaared vajuvad tagaplaanile
elu elab meres
sinu veremeres
täielik elu
(23.05.11, Pelgurannas)
..
surnumatjate matk
surnumatjad matkavad
iga sammuga matavad kolm mõtet
kaks hingetõmmet
ühe südamelöögi
kuni järgi ei jää midagi
kuni haud on tühi
(23.05.11, Pelgurannas)
..
ma ei hooli oma tunnetest ja mõtetest
on midagi enamat
kui haavatakse tundeid
kui rikutakse mõtteid
kisu haav lahti
vaata sinna sisse
põhjani
raputa riket edasi
lõhu seda pidi
mõttekivim
tunded lenduvad
mõtted punguvad
mu laibast kasvab roose
(18.05.11, Pelgurand)
..
su käe ma võtan
ja omale sellega
noa kõhtu torkan
(18.05.11, Pelgurand)
..
kes ennast kaitseb
seda rünnatakse
kes ära põikleb
seda süüdistatakse
kui sind rünnatakse
ühine ründajaga
sest
kõik mida rünnata saab
seda rünnata tuleb
ja kõik mida hävitada saab
seda hävitada tuleb
(18.05.11, Pelgurand)
..
Päike, me teame,
on saja viiekümne miljoni kilomeetri
kaugusel
aga ikkagi näib ta olevat
kolmesaja jala kaugusel.
Mul pole õigust kurta
aga ometi on valus.
Kes see on, kes näeb?
Kes see on, kes tunneb?
Püstiseisev tühi kott
Lehkav nahkne kartulikott
Las ta näeb
Las ta tunneb
Ära sega vahele
Ära seleta
Ära lohuta
(16.05.11, Tallinn)
..
valus kevad
valgus lõikab sisse
laseb sisikonna välja
ja välikonda pole varsti vaja
päike liivapaberina
kustutab mu näo
hiirekõrvus puud
vaigistavad mu karjed
mahe tuul küünistab
rõõmsad tärkamised
mu kontidesse
mis langevad põrmu
ja millest algab
miski muu
(15.05.11, Tallinn, Pelgurand)
..
surin sel kevadel
ohvriannetasin oma liha ja kondid
panin põlema
kärssav suits tõuseb taeva
kus pole ühtki jumalat nuusutamas
(15.05.11, Tallinn, Pelgurand)
..
elagu
elagu
elagu
elagu naised ja lapsed
ja mehed
ja siilid ja männid
elagu
elagu tõrilased ja pelomüksad
elagu putkloomad ja õisloomad
nad elagu
olgu maa huumuseks
olgu ma huumuseks
neile, mu kallid
söögu mu liha
joogu mu veri
muutku mu kondid
(15.05.11, Tallinn, Pelgurand)
..
südame sees on tuba
kus pole aknaid ega uksi
kus pole valge ega pime
kus midagi ei ole
süda murdus
tuba pudenes välja
kas nüüd jäin eimillestki ilma
või on ta mul
või ma tal
(16.05.11, Tallinn, Pelgurand)
..
surin jalgades
kohisemine rinnas
tiksumine peas
enne aega sündisin
ja enneaegselt surin
(16.05.11, Tallinn, Pelgurand)
..