I OSA: KUJUNEMINE

SISSEJUHATUS

Kõike juhib välk

Herakleitos

Esimese osa pealkiri “Kujunemise” on valitud sellepärast, et see osa puudutab kujusid ja kujude tekkimist. Tihti kasutame “kujunemise” sünonüümina “kurdumist”, kuigi neid võiks ka eristada selle järgi, et esimeses oleks rõhk tulemusel (kuhu liigutakse) ja teises tulemisel (kust liigutakse).

Seejuures me kirjeldame kujunemist läbivalt ühe ja sellesama skeemi järgi. Üldises kujunemises tekib väga erinevaid kujusid ehk “olendeid”, mida me käesolevas osas kirjeldame samasuguste mõistete ja mõisteseoste abil. Esimeses osas tehtava pingutuse eesmärgiks ongi leida piisavalt liigendatud üldine mõisteline skeem ning rakendada seda konkreetsetele olenditele, nii et oleks võimalik ühest küljest eristada ühe olendi sisemisi tasandeid ning teisest küljest keerulisemat või kurrulisemat olendit lihtsamast; nii antud kurru toimimist kui tema kurdumist. Seda ajendas soov mõtelda olendeid nende suguluslikkuses. Ei elu ega keel pole kuidagi “taevast alla sadanud”, vaid on vastused konkreetsetele küsimustele. Nad on küll radikaalselt uutlaadi lahendused, ent ometi pole nad päris motiveerimatud ja eellasteta. Just neid analoogiaid rõhutabki käesolev kujunemise-osa. Sama kurdumisjõud, mis loob mineraali ja kullese, loob ka inimese ja arvuti.

Sissejuhatavas osas iseloomustame üldist kurdumisloogikat ning kujutame seda neljal joonisel. Esimese osa põhiosas rakendame seda konkreetselt kujunemise mõnele järgule (leem, meel, keel) – see peab näitama, kas valitud üldine mõisteline skeem töötab või mitte. Nagu sellistel juhtudel ikka, postuleerime müütilise alguse, mida nimetame “ürgkurruks”. See on spekulatiivselt tuletatav üldisest mõisteskeemist ning kuulub rohkem sissejuhatuse alla kui järgnevate kuju-kirjelduste juurde.

Järgnevalt:

1) iseloomustame üldist kurdumisloogikat;

2) kujutame seda viiel skeemil;

3) postuleerime üldise mõisteskeemiga kooskõlas müütilise alguse, mida nimetame “ürgkurruks”.

Ürgkurd on esimene asi, kuid “ühe otsaga” asjana ei ole ta nagu tavalised kahe otsaga asjad ning sellepärast kuulub ta rohkem spekulatiivse sissejuhatuse alla kui sellele järgnevate kuju-kirjelduste juurde. Nondes kujukirjeldustes, mis moodustavad esimese osa põhiosa, rakendame üldist kurdumisloogikat konkreetselt kujunemise mõnele järgule (leem, meel, keel). See peab näitama, kas valitud üldine mõisteline skeem töötab või mitte.

Kurdumisloogika

Särts ja vool. Särts on see, mis annab voolu. Vool voolab pidevalt täielikus vooluringluses, mis kogu aeg lahti voltub, kosmilises suures vooluringis (vt. 2. osa, õ-jagu “Muna”). See vool toidab olendeid, keda vool välja loobib. Särts loob voolubilansi pideva ülejäägi (vt. mõisteid “asümmeetria”, “jaatus”).

Kurdumises kujuneb särts kujudeks, olenditeks. Siin toimub ühtede tasandite või olendijärkude tihenemine (made) ja teiste tasandite või olendijärkude eristumine ehk uue nihestumine vanast (aste). Kurdumine tähendab pidevat mitmekesistumist. Särts käivitab kahesuunalise kurdumise.

Made ja aste. Kurdumise mitmekesistumine käib korraga kahel teljel. Made nimetab “horisontaalset” liikumist ühe suure võimaluse horisondil (tihenemine). Aste nimetab “vertikaalset” liikumist erinevate suurte võimaluste silmapiiril (nihe). Horisontaalne made (“jäme ase”, “mälu”) määrab, raamistab kujunemist. Vertikaalne aste (“peen ase”, “vahend”) määrib kujunemist, avab uusi võimalusi “samas kohas”, luues pigem uusi ühendusviise kui samas taktis juurde tootes. Pinge kogunemine (ühtlane areng) ja vallanemine (järsk plahvatus) käivad käsikäes ja vajavad teineteist.

Tihe ja nihe. Tihenemine ehk mademe liikumine on mitmekesistumine ühel tasandil. Nihestumine ehk astme liikumine on süsteemi mitmekesistumine. Kurdumine tähendab pidevat proovimist, katsetamist, läbikatsumist. Kurdumine üha kordab, ent ka kõige primitiivsem kordus on juba eoseline looming – sünnib midagi uut. Kui üks made on kõige mitmekülgsemalt läbi proovitud ja hekseldatud, täis tipitud, siis on aeg küps astmeliselt uueks mademeks. Ühalt tähendab see seda, et vana made on saavutanud küllaldase tihkuse ja püsivuse, et toetada uut astet. Teisalt tähendab see seda, et vana made on kordamisest üliküllastunud, nii et mõni kordus võib harilikult teekonnalt lahkuda ja osutuda pööraselt suureks. See osutaks uuele astmele ja kujutaks endast kogu senise süsteemi suuremat sorti nihestumist. Tihkus tagab seejuures selle, et see hälbinud või tugevasti nihkunud kordus ei kaoks tühja, vaid leiaks viljaka pinnase. Niimoodi tihenemine nihestub ja igal uuel nihestunud mademel hakkab toimuma uus tihenemine.

Kordus ja erinevus. Kõige elementaarsemalt on kurdumise mitmekesistumisel kaks mõõdet. Üks on erinevad ühikud, teine nende erinemine. Või: üks on kordused, teine kordumine. Mitmekesistumise ühegi tasandi ükski kujunev ühik ei saa olla ära lõigatud eelmistest, vaid ta kujutab endast alati mingit moodi varasema kordust. Kui aga mingi ühik kordub, siis see tähendab, et ta erineb eelnevast. See erinevus on algsem kui sarnasus; ühikute sarnasust konstitueerib ühikutevaheline erinevus. See erinevus on ka algsem kui samasus; samane ühik on konstitueeritud seeläbi, et ta erineb teisest. Erinemise kaudu on alles ühtseks või samaseks koondumine (“ühe-ik”) ning ühtlaseks või sarnaseks muutumine. Nii et kordumist võimaldab erinemine. Kuid sellisel erinemisel poleks kohta, kui ta poleks laiali laotatud kordamises. Just kordumine on kõige uudsem sündmus ja kõige uudse allikas. Just korrates muutuvad nähtavaks nüansid, peensused. Nii et kordamine annab omakorda asu erinemisele. Kurdumise mademed ja astmed toituvad sellistest elementaarstest mikrokordustest ja ‑erinevustest. Võiks ütelda, et tihenemine on uue tasandi kordus ja nihe uue tasandi erinevus.

Ase ja asi. Esimese lähendusena esitatud trepikujundis on nii made kui aste mõistetud eeskätt asjadena. Kuid peale n-ö nähtava osa konstitueerib kumbagi ka see, kus see nägemine ise aset leiab. Nägemist peab ümbritsema (ja läbistama) nähtamatu, sest muidu ei saaks midagi nähtavaks. Nähtav on asi ja “nähtamatu” on ase. Ase on koht, kus asi asub ja millel asjad kohtuvad. Asi on see, mis asemel esineb. Oluline on nende kahe mõiste iseseisvus ja lahkuviidus.[1] Vastavalt kujunemise kurdumisloogikale “mademe” ja “astmena” on kaks erinevat aset ja kaks erinevat asja.

Selg ja taust. Igal asjal on kaks aset. Selg on ase, mis toodab, tekitab, loob asja. Taust on ase, kuhu asi projitseeritakse. Esmase lähendusena võiks võtta võrdluseks filmi projitseerimise aparatuuri (selg) ja ekraani (taust) – mille vahel on filmilint (asi).

Ik ja stik (neile vastavad mõisted esinevad kujunemise skeemides vastavate järelliidetega, kusjuures ikku võib asendada nullmorfeem: nt. “tuum” ja “tuumastik”). Igal asemel on kaks erinevat järku asja. Üksikasi on ik ja asjade kogum või asjastik on stik. Eelmist näidet jätkates oleksid need nagu filmi kaader (ik) ja kaadristik ehk filmilint (stik). Kujunemises on nende eristamine vajalik ka asümmeetria rõhutamiseks: uusik on alati “väiksem” kui vanastik, mida ta üle kirjutab

Ndus (erinevate kurdude tüvedele liidetakse kurdumisskeemides sedasama järelliidet, nt. “tuumandus”). Ühe asja-asjastiku tasandi toimimisreeglid ja ‑printsiibid on “asjandus”. Tootmisreeglid on seljandus ja näitamisreeglid on taustandus. Iga asjandus on korraga seljandus ja taustandus, st. ühe kurru taustandus saab kohe järgmise kurru seljanduseks.

Asümmeetria. Arengu kaks momenti, pind ja sopistus ei ole sümmeetrilised: esimene on “toekam”, “kogukam”. Nimetame neid vastavalt: “jäme” ja “peen”. Lähtealuse väljasopistus on uue tasandi struktuur, mis kirjutab ka oma aluse üle ja asetab selle uude süsteemi. Näiteks sugude eristumises võib emasisendit pidada põhiliseks ning isaslooma temast eraldunud spetsiifiliseks funktsiooniks, mille ülesandeks on genofondi stabiliseerida ja tugevdada. Sellise eristumise järel saab ka emane tagantjärgi emaseks, samas kui enne oli lihtsalt üks üsk.

Mälu ja vahend. “Jämeda” ehk tõukepinna printsiibiks on tihendus ja see on olendit moodustav mälufunktsioon. Kõik olendid põhinevad tihendusel; mälu on iga olendi aluseks, toetuspinnaks või selgrooks. Selle modaalsused on erinevad ja sõltuvad vastava kurru “peenest”. Mälu kannab särtsu. “Peene” printsiibiks on nihe ja see kujutab endast uut vahendit. Tekib uutmoodi kurdunud olend, millel on uued vahendid ja nendele vastav uus mälu (see, millesse vahend lõikab, kirjutab). Peen sopistub välja kurdumise särtsakast liiasusest. Vahend annab särtsu, näitab aset.

Arheoloogia ja organoloogia. Arheoloogia puudutab jämedat (mälu) ja organoloogia peent (vahendit). Mälu on lähtepind, millelt tõukub sopistumine. Sopistumise jaoks on mälukehand reaktiivne ja selle ülesanne on toimida inertsijõuna. Sopistumine saab toimuda tänu sellele, et ta on “väiksem” (“peenem”) ja et mälukehandi inertsijõud on piisavalt tihe, et sopistumisjõud sealt kohe läbi ei vaju. Sopistuv vahend kirjutab mälukehandi üle ning on selle suhtes suhteliselt aktiivne. Mälukehandi sügavusi uurib arheoloogia ning vahendi ulatusi uurib organoloogia. Kuid niimoodi vaadelduna toimib vahend mälukehandi suunas ja mälukehandi jaoks. Ja kirjeldamisel keskendub tähelepanu viimasele kurrule kui uusimale mehhanismile. Teisesuunaline tegu on kõiki kurde läbistav kogukeha teater, mis tuleb kõne alla käesoleva töö teises osas.

Siug. Ütleme, et made on kvantitatiivne edasiliikumine ja aste kvalitatiivne. Kuid tuleb märkida, et mademel toimuv tihenemine on ühtlasi ka kvalitatiivne areng ja astme nihestus tähendab kvantitatiivset tagasilööki. Seetõttu pole see kujundlik trepp sirgjooneline, vaid kõige täiega kaldus, nii et ka mademed tõusevad ja astmed eenduvad (tulevad kvantitatiivselt “tagasi”). Sirgjooni ja täisnurki looduses ei ole, nii et see trepp näeb välja nagu siug ehk diagonaalselt kasvav sinusoid.

“Samm edasi” ja “samm tagasi”. Esimene on “väike” liikumine, teine “suur” liikumine. Astudes edasi, kvaliteet vähehaaval kasvab, nagu me ütlesime. Kõndimise kvaniteet suureneb püsivalt. Aga selleks, et toimuks murranguline kvaliteedikasv, tuleb astuda enne samm tagasi. See tähendab osa kvantiteedi loovutamist ja ülejäänu täpsemat suunamist. Üldises kujunemises käivad need kaks suunda käsikäes. Kui üks made saab maksimaalselt välja arendatud ja läbi proovitud, siis ühel kriitilisel (vahettegeval) hetkel astutakse vana arengu peasuunast samm tagasi ja liigutakse hoopis uuest kohast alates kaks sammu edasi. Üks kuulus näide on dinosaurustega, kes saavutasid tohutu arvukuse ja mitmekesisuse. Edasine areng aga ei lähtunud enam nendest, vaid sopistus teisest kohast; varasem paljusus hävis ja hakkas tekkima uus imetajate paljusus.[2]

Otsa-saamine. Kujunemissius võibki eristada kahte faasi: (a) otsa peale saamine ehk otsa lahtitegemine ning (b) tippujõudmine – mis on aga ühtlasi jõudude ammendumine, otsasaamine. Saavutatud püsivus väljendab tegelikku mannetust. Üks asi on saada otsa peale, teine asi on otsa välja jõuda ja otsa saadagi. Ots on nagu koidu ja eha õhkõrn suudlus.

Jaatus. Nagu tuleb välja olemuslikust asümmeetriast ja kurdumistee diagonaalsest siust, pole positiivsus ja negatiivsus tasakaalus, vaid positiivsel on alati ülekaal. Täpsemalt, on üks positiivsus, mille vastandiks on negatiivsus, aga on veel muulaadne positiivsus või jaatus, mille kõrvale eitust ei ole. Kujunemiseliikumises võib olla ajutisi tagasiminekuid, kuid kokkuvõttes liigub kogu masin rohkema ja keerukama suunas. Kuigi vaieldakse selle üle, et kas nii ka alati olema saab ja et kas mitte kõik viimaks vaikselt või kärakalt kokku ei kuiva. Ütleme, et ei kuiva.

Ühitamine. Uued vahendid ehk uusikud, mis koondavad ja klombistavad vanastikku, on kõik mingil moel ühendajad, ühitajad. See on jõuvõte, vahend on alati distsiplineerimise- ja kurnamise vahend.

Distsipliin ja ülekirjutamine. Kurdumine tähendab seda, et väljasopistuvad uued vahendid kirjutavad üle vana pinda, muutes selle enda mäluks. Uute vahenditega pannakse vanad jõud uutmoodi tööle, vana pind allutatakse ja distsiplineeritakse. Üha uute vahenditega teostatud ülekirjutamine tähendab üha rangemat distsipliini. Ülekirjutamine koondab kokku varasemad jõud, tõmbab neil otsad kokku ja organiseerib varasemad suhted oma voli järgi ja rangemalt ümber. Ülekirjutamine distsiplineerib, allutab. Näiteks füüsikaline olend tekib selleläbi, et alamad jõud mäletavad alluda mingile juhtivale jõule, mis neid üle kirjutab. Kurdumise tõeline looming on palimpsest, üle- ja vahelekirjutamine.

Kurnamine. Eelneva põhjal ütleme, et kurdumine on kurnamine. Seda vähemasti kahes mõttes. Esiteks teostab uue kurru aktiivne vahend vana seast valiku, kurnab sealt välja endale olulise. Teiseks elab uus kurd vana kulul, kurnab, ekspluateerib seda. Näiteks meeled kurnavad ümbritsevat, valides sellest välja endale vajaliku, ning meeleolend kurnab ja käsutab keemilisi ja füüsikalisi olendeid.

Aeglus. Kui mademe tihendusest sopistub astmeline nihe ja vana madet hakatakse uue vahendiga üle kirjutama, siis kurdunud uus olend on aeglasem kui eelmise kurru oma. Uus tasand on justkui ühine pind eelmistele liikumistele. Võimaks üle kirjutada neid liikumisi, peab tema takt olema nende omast aeglasem. Keerukam olend on aeglasem. See ei tähenda, et keerukam olend ujuks või jookseks aeglasemalt, vaid et kasvab tema sisemine viivitus ja distantseeritus ehk aegruumi lõhe, kus olend elab. Keerukam olend opereerib üha suuremate ühikutega. Kurdumine toimub kohapeal; see on intensiivne liikumine aegruumi lõhes.

Kiirus. Keerukam olend on ühtlasi kiirem kui vähemate keerdudega olend, kuivõrd kõrgemate tasandite avaram liikumine annab talle ülevaatlikkuse, mistõttu tema tegu saab olla täpsem, juba ette kaugemaleulatuvam, kiirem kui väiksema vaateväljaga olendi puhul. Seda võimalust puudutame eeskätt töö teises osas. Viivitamisest tuleb nii aeglus kui kiirus.

Haprus. Niisiis kirjutavad kurdudes aeglasema taktiga liikumised üle kiiremaid liikumisi. Kiiremad muutujad koonduvad aeglasemate alla ja kujunemine seisneb üha “aeglasemate” kehade kujunemises. Aeglasem muutuja on aga hapram ja hävivam, sest ta ei suuda allutatud kiiremaid liikumisi lõpmatult koos hoida. Ta suudab seda seni, kuni tema ülema muutmise jõud käib üle alamatest muutujatest. See on aga jõukulukas ja seks otstarbeks on näiteks kõrgematel elusorganismidel kujunenud välja selline kohastumus nagu sugutamine ja indiviidi surm[3]. Niimoodi hävitatakse kulunud jõumasin ja tehakse uus. Selline hämmastav jõudude koondamine nagu elus keha on võimalik ainult koos sama suurejoonelise jõudude kulutamise ja hävitamisega[4].

Iseseisvumine, kihistumine. Keha järk-järguline kujunemine tähendab seda, et keha kihistub ning muutub seetõttu suhteliselt iseseisvamaks. Kehal tekib rohkem kihte, millel seista. Keha sisemaailm muutub aina keerulisemaks ja hõivab üha suurema osa olendi tähelepanust. Keha ongi see, mis on (suhteliselt) iseseisev.

Modelleerime neid mõisteid mõne skeemiga, millest ükski pole täiuslik (täiuslikku skeemi ei ole), kuid igaüks aitab eksplitseerida mõnda kurdumise aspekti.

Skeemid

Jämepeen

Jämedast sopistub peen ning selle lükkega saabki üks jämedaks ja teine peeneks. Jäme on asemeks eenduvale peenele asjale. Peenest sopistub omakorda uus peen, nii et teine osa temast saab jämedaks. Peene peen kirjutab üle vana jämeda, nii et see omakorda jaguneb jämedaks ja peeneks.

Kasv keskelt-äärest. Nii jäme kui peen jaguneb kaheks ning uus struktuur kujuneb jämedapeenest ja peenepeenest. Võib rääkida ka ainult sellest keskmisest osast ja jätta ääred varju – ka antud olendi enda jaoks on nad varjul (nt. meeleolendi jaoks geenid, või ka kirjaolendi jaoks, kuigi ta “leiab nad üles”, ent juba vahendatult, mitte otse). Kurdumise rindejoon on keskkoht, mis jääb teatavas mõttes ühele kohale – ühte ja sama punkti võib lõpmatuseni lahti voltida. See koht on korraga süda ja nahk, dia- ja perimeeter.

Seda võib kujutada teona:

Tigu

A: nihe (tuumastik nihkub ühendiks), korduse jämedal pinnal (“tuumandus... tuumandus”).

B: tihendus (ühend tiheneb ühendistikuks) nihestatud peenel pinnal (“tuumandus” > “ühendus”).

Nihestamine ja tihendus käivad erinevat jalga: kui üks nihkub, siis teine kordub, kui teine nihestub, siis esimene teostab mikronihkeid (tiheneb).

A: jäme vahend. Uus vahend jämestab, lihtsustab, üldistab, teeb platsi puhtaks. Revolutsioon, uus kultuur.

B: peen vahend. Peentöö vabastatud pinnal, peenestamine, hekseldamine, hakkimine, mitmekülgne järeleproovimine, rafineerimine. Evolutsioon (kitsas mõttes), vana kultuur.

Jäme ja peen on liikumise funktsioonid: jäme on taga, peen ees. Taga ja ees on aga ainult sellel, mis liigub.

Trepp

...

taust

stik – ik

taust – selg

stik – ik

taust – selg

stik – ik

taust – selg

ik

...

Siin on näha, kuidas ühe tasandi taust saab järgmise seljaks ja stik ikuks. Kui kogu trepp kokku tõmmata, saame sopistumiseskeemi.

Sopistumine

Vana ik korrutub ja laieneb stikuks (sopistuse kasv); uus ik korraldab stiku ümber ja tõmbab ta kokku (sopistuse sulgumine). Ndus on sätestatud uue ikuga, valitseb stikku ja riivab uut ikku. Sisemine asendus on ühendatud välise asjastikuga kolmes pöördepunktis (ik, ik’ ja nende vahel kulminatiivne stik). Kahe nduse vahel on nihe (ik). Nihe tiheneb stikuks. Lahtivenimine stikuks esindab tsentrifugaalseid jõude ja kokkutõmbamine ikuks esindab tsentripetaaljõudusid. Kurdumises-sopistumises töötavad need kaks jõudu korraga. Kokkutõmbamine on samm tagasi ja lahtivenimine kaks sammu edasi.

0. Ürgkurd

Ürgkurd on ühe otsaga asi. Kõik järgnevad kurrud on kahe otsaga asjad, mille üks ots on algus ja teine ots lõpp. Ühe otsaga asjal on aga ainult algus. See algus on alati uus, värske. Kõik erinevused on alguses koos ja korraga – pööre ja hõõre, erinevus ja kordus, asi ja ase jne. See on lakkamatu liikumine, kus kiirendused ja pöörised tekivad ja kaovad välkkiirelt. Erinevus rütmi ja rütmi kandja vahel pole alguses välja kujunenud (see erinevus kujuneb välja siis, kui rütmi kandja kehastub ja saavutab seega teatava püsi). See on tohuvabohu segadiku tähenduses, mille see sõna on mitmes keeles saanud, või nii nagu Augustinus seda tõlgendab “miski vormitu, mis ei ole täielik eimiski”[5].

Alguse positiivset laengut kutsume kurdumise särtsuks, mis annab voolu. Vool on rütmid (kreeka sõnad rythmos ja rheo “voolama” pärinevad ühest tüvest[6]). Vool on küll pidev, aga pole kunagi ühtlane ega ühetaoline. Voolus on kiirendused ja aeglustused, üht- ja teistpidised pöörised ning kui meri tõuseb, võib teatud ulatuses suudme lähedal kogu jõgi tagurpidi voolata (uue astme teostatav lihtsustus).

Särts on käivitav, käigushoidev ja ülekäiv jõud.

1) Käivitavus tähendab algset positiivsust (vt. 1. ptk. “Mõisted”: “jaatus”). Särts on tootlik algus. Käiates loobib ta kahte lehte laiali kujud ja kujunemise. See tootlik masin tuksub kõige keskel (jämepeene skeemi kesktelg) ja on kõige läte. Kõik voolab sealt välja. See allikas pulbitseb vahet pidamata nagu nõiakaev.

2) Käigushoidvus tähendab seda, et ürgkurd on jätkuvalt igasuguse kurdumise keskel. Sellestsamast kurrust volditakse ammendamatult üha edasi. Ürgkurdu jagub ja jätkub kõikide kurdude keskele.

3) Särts ulatub silmapilkselt üle kogu vooluvälja; ta jõud käib iseendastki üle; ta värskendab ja uuendab kõiki jõude ja kurde.

Voolus valitseb kogu aeg olemuslik muutejõudude asümmeetria ja ebavõrdsus (vt. 1. ptk. “Mõisted”: “asümmeetria”). Vool on paikapidamatult rütmiline, vahelduv. Ainult et ühe otsaga asjade puhul on jõudude ebavõrdsus või muutumiskiiruste erinevus liiga väike, et ühed jõud suudaksid püsivalt teisi endale allutada ja neid ühte koondada. Kui kiiruserinevused kasvavad ja sopistuvad välja kehad, siis kutsume seda leemeks.

I LEEM

1. Füüsikaline keha

Leemepöörises võib kiiruste eristudes hakata eristama kaht momenti: pööret ja hõõret ehk toimet ja vastutoimet. Pöörded on siis suhtelised (“asjad”) – liikumine käib millegi suhtes (“ase”). Kahe jõu puhul on antud vaatenurgast alati üks jõud suhteliselt aktiivne ja teine suhteliselt reaktiivne (antud aktiivsuse seisukohast on teised aktiivsused reaktiivsused). Hõõrdejõud on see, mis on pöördejõuga teisesuunaline. Sisemisest vaatepunktist on jõud alati aktiivne (teised jõud on teisesuunalised) ja välisest vaatepunktist (teise jõu seisukohalt) reaktiivne.

Igimuutlikus voolus hakkavad maha jääma ja välja pudenema suhteliselt vähem muutujad. Muutumise kiiruste erinevus on vooluväli ja erinevad kiirused tekitavad pööriseid ja vastupööriseid. Eristuvad eri kiirusega muutujad (sejuures tekib muuhulgas ka kiiruse mõiste ise). Mida rohkem kiirused eristuvad, seda suuremaid ja aeglasemaid pööriseid tekib. Ja mida tugevam on pöörde jõud, seda rohkem hõõrdejõudusid ta ületab ja endaga kaasa tõmbab.

Selline kaasahaaramine ja allutamine on keha ja seesmuse tekkimise alus. Keha on see, kui juhtiva jõu taktikepi all teatud hulk jõude kogutakse kokku, distsiplineeritakse ja pannakse rakkesse. Keha on algusest peale julm distsipliin, näiteks elektronide kord tuuma ümber.

Üksikute jõudude vaatepunktist on jõudude omavahelised suhted järeltoimed: üks jõud mõjub teisele. Kogu vooluväli ehk kõigi jõudude suhe on aga erinevate jõudude üheaegne koostoimimine (vt. 2. osa, m-jagu “Mõtteline ja tootlik”). Selline pöördejõudude üheaegne suhe on üleüldine jõukoht ehk tanner. Kui nüüd üks pöördejõud koondab ja allutab teatud hulga hõõrdejõude ning loob keha, siis saab selline keha juhtiv pöördejõud omakorda võitlustandriks.

Keha on vahend. Keha on vahetalitaja, mis elab kahe tasandi (“aseme”) vahest. Ta on iseseisev ühing (“asi”), mis vahendab kahte tasandit, nii et esimene on tema sees ja ta ise on omakorda teise sees. Keha juhtiv jõud on allutanud esimese tasandi jõud ning on samas hõlmatud teise. Selline koondamine, tihendamine, allutamine, vahendamine kalgendab leent ning kujuneb “seesmus” (nagu näiteks aatomil on “sisemus”).

Vahendajana tekitab keha leemepöörisesse teatava püsivusega kõrvalpöördeid ja ‑pööriseid. Keha paneb leemest midagi kõrvale, eraldab midagi enda tarvis. Keha juhtiv jõud ongi see eraldusjõud, mis ümbritseb oma alamaid jõude ja lüpsab või kurnab neid. Seesmus on viljasalv ja seda kooshoidev jõud on viinapõleti.

Laenates politoloogia mõisteid, ütleme, et allutatud tasand on siseasi ja hõlmavam tasand on välisasi[7]. Vastavalt on kaks suhtlussuunda: sissevaade ja väljavaade, kusjuures teine on pandud käima läbi esimese. Tegemist on erinevate strateegiatega: sissevaade lähtub põhiliselt tervikust ja liigub osadele; väljavaade aga liigub katseliselt osade kaudu hüpoteetilistele tervikutele ehk “visanditele”. Keha juhtiv jõud on kahepalgeline – ühalt on ta pööratud sisse, teisalt välja. Keha peab korraga tegelema nii sise- kui välisasjadega.

Leemevahekorras toimub pidev sekkumine siseasjadesse ja teisalt on iga siseasi otseselt hõlmatud üleüldisse poliitikasse. Keha edasine kujunemine tähendab seda, et keha kihistub ning muutub seetõttu suhteliselt iseseisvamaks. Kehal tekib rohkem kihte, millel seista. Keha sisemaailm muutub aina keerulisemaks ja hõivab üha suurema osa olendi tähelepanust.

2. Keemiline keha

Järgmise järgu keha. Füüsikalisest tuumandusest kui juhtivast jõust sopistub uus peen juhtiv jõud (“ühendus”), mis kirjutab üle tuumanduse (mis on “seljaks”) ja loob ühendid ja ühendistikud. Tuumade ülekirjutatud ümbris saab jämedaks mäluks keemiliste sidemete peentele vahenditele. Niimoodi tõmmatakse olendi sise- ja välispiir tihedamalt kokku – need piirid täpsustuvad ja joonistuvad välja. See on kahekordse ülekirjutuse tõttu iseseisvam, aktiivsem.

Keemial on mahukam mälu; keemilised muutused on püsivamad kui füüsilised.[8] Keemia tegeleb aatomitevaheliste keemiliste sidmetega, “kusjuures aatomite liik (keemiline element) ei muutu”; muutused toimuvad aatomi välistes elektronikihtides.[9] Keemia kirjutab füüsikalised kehad üle. Aatomi tuum jääb samaks, aga opereeritakse seda ümbritseva elektronkihiga, mille kaudu luuakse uue tasandi sidemeid, “ühendeid”, mis avab tee mitmekesistumisele juba uuel tasandil.

Mälu maht ja võimsus suurenevad. Füüsikaline kehand on esimese astme struktuur, mida keemia teise astme juhtivstruktuur üle kirjutab. Keemia kirjutab füüsikasse ja füüsikat. Aatom on keemias esimese astme struktuuriks, mille pinda modifitseerides (elektrone vahetades ja erinevaid sidemeid luues) moodustatakse uut järku olendeid. Aatomeid ei käsitleta siin iseseisvate olenditena, vaid klotsidena uut järku olendite ehitamiseks. Aatomite füüsiline kehastumine ja eristumine on tõukepinnaks keemilistele kehadele. Füüsiline kehand hoiab oma tasandit lahti sellega, et tema näol korduvad füüsilise tasandi erinevused. Need saavutavad kehandis teatava korrapära ja ühtluse; vastavalt üldisele särtsakuse sunnile korduvad need erinevused aina tihedamalt ja püsivamalt. Tihedus saab kogu tasandi nihkumise eelduseks ning mälupinna püsivus ja ühtlus vahendi sopistumise eelduseks. Tekkiv mitmekesisus leiab väljavoolu uuele astmele. Füüsiline kehand on keemia mälu, millel on ühtaegu vajalik iseseisvus ja nõutav paindlikkus, et aretada uusi vahendeid (antud juhul keemilisi) ehk moodustada uusi kehi.

II MEEL

3. Esimene meelekeha

1. Nihestus. Teatud keemiline seosestik ehk ühend nihestub geenikuks, milleks esialgu on RNA molekul.

2. Tihendus. See geenik kasvab ja eristub. See eristumine kehastub DNA-s, rRNA-s, iRNA-s, tRNA-s.

Uus asi on geenik. See on keemiline ühend, mis replitseerub, kordab iseennast. Replitseerumiseks on vajalik alguse ja lõpu markeerimine, äratundmine, omandamine, omastamine ja salvestamine.

1) Elusolendi pind on uutmoodi kokku tõmmatud või kokku volditud, nii et tema algus ja ots on tihendatud läbikäimises. See tähendab olendi pinna uuskordset kokkutõmbamist.

2) Elusolend tunneb ümbrusest ära vajalikud elemendid enda ja teise enda (paljundi) ülesehitamiseks. See fakulteet spetsialiseerub teise järgu meeleolendis tajuks.

3) Elusolend omastab ümbrusest vajalikud elemendid. See süsteem spetsialiseerub motoorikaks.

4) Omastatud elemendid tuleb ka omandada, olendile omaseks teha ja temas olemasolevatega liita. See areneb seedimiseks, vereringeks ja muudeks organismi sisemisteks talitlusteks.

5) Omandil peab olema teatav püsi ehk stabiilne kordus. See on elusolendit konstitueeriv mälu ehk genoom.

Uus jõud või vahend (elusolendi taust) on paljundus, mis kirjutab oma huvidest lähtuvalt olemasolevatesse ühenditesse, mille ta muudab geenide näol oma uuelaadseks mäluks. Paljundus koondab ühenditest uue tasandi, mis on kogu geeniilma taustaks; see on ekraan, millele näidatakse elu tekkimise ja tihenemise filmi.

Kui mõelda, et uue vahendi (“peene”) sopistumine tähendab olendi pinna aktiveerumist ning et hape on “aktiivsem” kui alus (hape loovutab prootoni ja seob elektronpaari), siis on ehk huvitav see, et elusorganismi loob ribonukleiinhape.

4. Teine meelekeha

1. Nihe. Paljundikud kasvavad, eristuvad seesmiselt, tihenevad ja kalgenduvad ühikuteks (rakud), mis omakorda koonduvad. Teatud paljundistikud muudetakse tänkadeks.

2. Tihe. Moodustub hulkrakne organism, mis omakorda koondub üha tihedamalt kokku. Selle tunnuseks on sisemine eristumine, spetsialiseerumine ning seejuures iseseisvub kogu organismi juhtiv mehhanism, millest kasvab välja närvisüsteem (tängastik).

Uus asi on siin tänk, mis korraldab kogu spetsialiseerunud osadega organismi tööd. See on meelelisuse aluseks – ja seda juba kitsamas mõttes, kus on eristunud paljunemise, äratundmise, omandamise, omastamise ja salvestamise mehhanismid (suguorganid, meeleorganid, jäsemed, seedimine, mälu).

Ühtlasi tähendavad tängad liigi ja indiviidi eristumist. Liiki iseloomustab mälu, mida kantakse geenides; indiviidi eristab mälu, mida kantakse tänkades. Ürgsupi olend võis otse omastada või kaotada geene ning ta oligi pigem ajutine geenide kogum.[10] Teise järgu meeleolendi genoom on suurem ja püsivam. Teise järgu meeleolendi liik on püsivam, ent selle liigi geene kandev mitmekihiline organism on püsitum ning kaob koos oma närvimateeriaga.

Uus jõud on meelendus, mis väljendab organismi aktiivsemat läbikäimist välisega meelte abil. Kui keha juhtiv jõud kõige üldisemas mõttes on sisemuse ja välimuse vahendaja, siis meelendus märgib sellise vahendava funktsiooni täpsustumist ja kehastumist. Täpsustumine ja kehastumine käivad kahel rindel: ümbert ja keskelt. Nii nagu esimeses meeleolendis spetsialiseerub paljunemist juhtiv RNA, nõnda iseseisvuvad teises meeleolendis ümbrismeeled (taju) ja keskmeel (mälu).

1) Keha ümbritsev piir täpsustub ja saab spetsiaalse keha (“naha”). See pind jaotub, nii et eristuvad omakorda tundlikumad, “meelelisemad” piirkonnad. Siin on pöördeliseks edasiminekuks üleminek kestalt skeletile, nii et keha toestik on nüüd seespool ja väljastpoolt on keha üleni ümbritsetud meelelise nahapinnaga. See pehme laienev ümbris tõmbab keha tihedamalt kokku ja muudab ta terviklikumaks ja seega kokkuvõttes ümbruse suhtes aktiivsemaks ja iseseisvamaks.

2) Keha kesktelg kehastub närvimateerias, mille kaudu korraldatakse kogu keha tegevust. See on keha varasalv, kõva tuum, mille varal keha ennast organismina kordab ja toodab.

Taju on meeleolendi taust ja mälu on meeleolendi selg. Selg on meeleolendil seespool, taust aga piiril. Seljas on varamu, taustale kantakse uusi võimalikke aardeid või röövleid (kujutisi). Meeleolend on pööratud välja läbi sisemuse; mälu abistab üha mitmekesisemalt taju valikuid. Meeleolend käib alati, kõht ees – just see on mäluselja ja tajutausta vahel.

TAJU

Meeled selekteerivad, täpsustavad, katkestavad, distantseeruvad.

1) Selektsioon. Meeled toimivad filtritena. Nad on piirivalvurid, mis peavad sissetungijad kinni ja teevad keha sisehuvidest lähtudes valiku, mida sisse lasta ja mida mitte. Igal meelel on oma väli (maitstav, haistitav, kombatav, kuuldav, nähtav...) ning sisse võib esiteks pääseda ainult see, mis kuulub sinna väljale – muu jäetakse kohe kõrvale.

2) Täpsustamine. Lisaks valitakse esimese selektsiooni läbiteinuist välja ainult see, mis olendile huvi pakub ning on ta kehale vajalik ja oluline. Nõnda teostab keha huvidest johtuv tähelepanu teise selektsiooni. Mida tähele ei panda, seda keha jaoks sama hästi kui ei ole olemas. Esimese ja teise valiku (meelevälja valiku ja sellel väljal liikuva tähelepanu teostatud valiku) vahe on ainult selles, et mis pole tähele pandud, aga kuulub siiski meeleväljale, võib saada meele poolt märgatud, samas kui esimese valiku ukse taha jäänud ilmselt ei või üldse märgatud saada – vähemasti mitte selle meele poolt. Selline on meeltepoolne kahekordne ruumiline kinnipidamine ehk filtreerimine.

3) Katkestus. Koos sellega on meeled ka ajaliseks katkestuseks. Meel peegeldab, eristades kuju ja kujutise, ning see tähendab viivitust. Meel murrab – saadud ärritused ei kandu vahetult üle kõikidele keha osadele, vaid nad peetakse pinnal kinni ja nende suunda muudetakse. Kui lükata lauda, siis kandub impulss üle kogu lauale ja kui impulss on piisavalt suur, siis laud liigub. Kui lükata hiirt, siis ei või täpselt teada, mis sellele järgneb – kui ta elus on, siis ei vasta ta impulsile igatahes ühtlaselt ega ühtemoodi.

4) Distantseerumine. Meelte ruumiline ja ajaline katkestus tähendab ühtlasi meelte nii ruumilist kui ajalist distantseerumist – uued eristunud meeled haaravad kaugemalt ja ennetavalt. Nõnda on näiteks nägemine distantseeritum kui maitsmine, sest nägemine toimib vahemaa pealt ehk – mis on keha jaoks oluline – enne vahetut kokkupuudet, maitse aga algelise keemilise meelena toimib ainult vahetus kokkupuuutes. Ühtlasi tähendab meele distantseerumine ärrituse tekitaja ja ärrituse eristamist: maitsvas kokkupuutes on nad koos, aga nägemises on nad selgelt lahku viidud. See erinevus tuleb ilmsiks distantseeriva meele kaudu, mis ennetab ärritust ning suundub ajas ja ruumis ette, haarab ärritajat distantsilt. Nii tekib aeg ja ruum ehk vahemik, kus miski võib aega võtta ja ruumi hõivata.

Kokkuvõtlikult: meeled selekteerivad (meeleväli), valivad sealt väljalt (täpsustavad tähelepanus) ja murravad sellest endale sobiva tüki (katkestus), diferentseeruvad ja distantseeruvad (nägemine on ennetavam kui maitsmine).

MÄLU

1) Toestab. Mälu on olendile ajaliseks karkassiks ehk toestikuks. Nõnda nagu geneetiline mälu kordab organismi liigiliselt, nii kordab närvisüsteemi mälu organismi isendina.

2) Mälu on see, millele tugineb olendi iseseisvus ja mida mitmekülgsem on olendi mälu, seda diferentseeritum ja avaram saab olla ta korduv keha.

3) Kui isendimälu iseseisvub liigimälust, siis kehastub ta kesknärvisüsteemis. See eristus eeldab keerukat ja püsivat salvestamist. Siis eristuvad leemest klimbid-klombid ja supp tuleb tummisem.

4) Aeglus. Mälu säilitab. Mälu on algoritm, mis kordab ja taasloob iseennast. Mida keerulisem algoritm, seda keerukam ja aeglasem organism. Keerukas mälu võimaldab pikemaealisi organisme ja pikemaealistel orgnismidel on aega kujuneda keerukaks ja seda ära kasutada.

5. Kolmas meelekeha

Närvisüsteem kui see, millel põhineb organismi juhtimissüsteem, muutub keerulisemaks ja sellest eristub omakordne juhtimissüsteem ehk aju. Ajus on eraldi tsoonid, mis analüüsivad igat meeleandme liiki, ja iga tsoon keskendub üha rohkem üht liiki ärritaja analüüsimisele. Erinevad tsoonid iseseisvuvad ja distantseeruvad üha enam ning nii muutub aina tähtsamaks nende juhtimine ja korraldamine. Uueks nihkemomendiks ongi see, kui eristub funktsioon, mis ei analüüsi vahetult meeleandmeid, vaid mis võtab erinevatest meeletsoonidest läbikäinud andmeid kokku.[11] See on uut järku juhtimisfunktsioon. See funktsioon tugineb eeskätt eesaju suurtel poolkeradel ning just see organ kasvab edaspidi kõige jõudsamalt.

Uus asi on siin ühismeel, meelte ühing ehk assotsiatsioon. Meeled diferentseeruvad ja distantseeruvad, ent edasine areng ei lähtu üha täiuslikumatest meeltest, vaid sellest, mis nendega peale hakatakse. Seda võib järgi uurida näiteks sellise katsega, kus kilpkonnale ja koerale kujundatakse kompleksne tingitud refleks erinevat liiki meelelistest ärritajatest (nt. valgus, heli, puudutus). Kilpkonn reageerib pärast ka neist igaühele eraldi, koer aga mitte, sest ta on koondanud aistingud kompleksesse tajusse.[12]

Üheskoos meelte kokkutulemisega ühismeeles võib arvata, et toimub samasugune eristumine koondumine ka suhtluses välisilmaga, nii et see klompub “asjadeks”. “Asi” on kompleksne taju. Järgmises vaadeldavas kurrus näeme, kuidas “asjad” omakorda kahte lehte lõhenevad.

Aktiivsus, iseseisvus, liikuvus. Meelte koordineerimine annab avaramad ja mitmekesisemad võimalused aktiivsuseks ümbritsevas ilmas. Lisaks teevad mitmed olulised kohastumused (püsisoojasus, eluspoegimine) olendi ümbritsevast (näiteks temperatuurist) iseseisvamaks ja ümbritsevas liikuvamaks (lõpeb ühe koha peal munemine; tegutsemine ka külmal ajal).

III KEEL

6. Vaheolend

Vaheolendi idee on tõukunud keele žestilise päritolu hüpoteesist[13].

1. Nihe. Ütlesime, et ühismeelega käib käsikäes vastav koondumine selles, kuidas välisilma ette kujutatakse, nii et see kalgendub protoasjadeks. Vaheilm tähendab seda, et see asjadesfäär lõheneb kaheks: ühelt poole vahendid (tööriistad ja ressursid) ning teiselt poolt eesmärgid (produktid). Eristuvad tootmine ja tarbimine, otsesed eesmärgid ja kaudsed eesmärgid.

2. Tihendus. Vahendid tekivad vahendistiku ehk tööriistavaramu taustal ning neile on iseloomulik itereeruda ja kumuleeruda: vahendid vahendite tegemiseks, vahendid vahendite tegemise vahendite tegemiseks jne.

Uueks asjaks on siin (töö)vahend ja uueks juhtivaks jõuks vahendus ehk meelelahk.

Siin on tegemist karjaolendiga, ühingulise loomaga ning vaheilma kurd kasutabki just seda ühingulist jõudu. Selline ühing nagu “meeleolend” on omakorda ühinenud karja või kogukonda. Kari ei ole üksikisendite summa, vaid teda juhib teise tasandi integratsioonijõud; samas pole kari isenditest lahus, vaid teda kannavad ikkagi üksikisendid. Seetõttu vaatleme nihestunud meelekeha tihenemist kahes plaanis: isendi (1) ja kogukonna (2) tasandil.

1) Meelekeha funktsioonid eristuvad ja spetsialiseeruvad. Kombineeriva meelteühenduse esivahendiks saab käsi. Ka ahvil on esi- ja tagajäsemete funktsioonid selgelt eristunud. Engels nimetab ahvi käe omaste funktsioonidena toidu haaramist ja hoidmist, pesaehitamist, käepäraste vahendite käsitsemist (nt. kivi vaenlase pihta viskamiseks või pähkli purustamiseks)[14]. Inimese eellaste juures läheb see tööjaotus veel kaugemale ja kõige tähtsam on see, et käsi vabaneb liikumisfunktsioonist. Jalale jääb jäme töö ja käele peentöö. Käsi on ümbritseva keskkonnaga kujundamise põhivahend, kusjuures selle kujundamise käigus kujunevad nii käsi kui ka kogu olend ise. Käsi pole “mitte üksnes töö organ, ta on ka töö produkt”[15].

2) Üheskoos isendi keha võimete mitmekesistumise ja spetsialiseerumisega – mille eesrindlaseks on käsi – toimub samasugune protsess kogukonnakehal – ning siin on esiorganiks nägu. Nägu on see, mis kõige ilmekamalt väljendab kogukondlikult nii olulisi suhtumisi, hoiakuid, kavatsusi. Kogukonnakehal süvendas näiteks mehe ja naise rolli erinevust jahipidamise teke ja lihatoidu lülitamine menüüsse. Jahti pidasid mehed, igal juhtumil äraelamist kindlustavat taimset toitu kogusid naised. Kogukonnakehandist sopistub jahimees kui makroskoopiline käsi või ilme. Ühiskondlik tööjaotus on sestpeale aina suurenenud, ühiskondlike rollide hulk mitmekesistunud. Kogukonnakäsi on läinud üha osavamaks ja kogukonna koguilme mosaiiksemaks.

Eristumisele vastab aga uue tasandi ühendus. Vaheilm lihtsustab ja võrdsustab juriidiliselt eelneva tasandi, et luua kohta uutele erinevustele. Vahendi seisukohalt pole olulised faktilised erinevused vahendi kasutajate vahel ega ka vahendi kasutamise eesmärkide vahel. Kuna vahendid teostavad jõu ja liikumise ülekannet, siis võivad neid kasutada füüsilistelt eeldustelt kaunis erinevad olendid. Vahendite arenedes võrdsustamise ulatus üha suureneb: kui kirve puhul kehtib veel kaunis suur füüsiline tsensus, siis praegu minu poolt kasutatava arvuti puhul on see pea olematu. Sellel on omakorda tagasimõju olendi füüsisele: inimese puhul ongi mehe ja naise kogukuseerinevus palju väiksem kui ahvidel. Vahendite tõttu ei muutu vahendolendite spetsialiseerudes nendevahelised meelekehalised erinevused suuremaks nagu näiteks sipelgatel, vaid hoopis väiksemateks. Spetsialiteedid kantakse vahenditele, samas kui üha erinevamate vahendite kasutaja on üha abstraheeritum, üldisem vahendaja. Nii on vahendid üha erinevamad ja vahendaja üha ühtlasem. Sipelgaühing ja inimühiskond on erineval tasandil. See, et ühiskonnas sugeneb üha suuremat meelekehalist erinevust (nii suurt suhtelist kasvukõikumist, poolest kuni kahe ja poole meetrini täiskasvanud isendil, teistel kõrgematel imetajatel ilmselt ei esine), tuleneb hoopis teisest allikast, ühiskonna kindlustumisest ja ühiskondliku ülejäägi kogunemisest, millega saab toetada keskmisest hälbivaid isendeid. See näitab seda enam, et ühiskonnas pole olulised meelekeha erinevused, vaid vahekeha erinevused ehk ühiskondliku vaheilma mitmekesistumine.

Ühendavat kokkutoomist võib samuti vaadata kahes plaanis, isendi ja ühiskonna vinklist. Isendi puhul räägime manipuleerimisest ja ühiskonna puhul koostööst.

1) Manipuleerimine ehk käsitsemine tähendab erinevate jõudude koordineerimist ja konjugeerimist, kokkutoomist ja ühteliitmist. Manipuleerimine on kombineerimine, erinevate ilmaasjade ja ‑jõudude kokkusobitamine. Nõnda moodustatakse näiteks kompleks kivist, raskusjõust ja pähklist. Asjade eristumise ja piiritlemisega käib käsikäes kompleksasjade moodustamine.

2) Vaheilm tugineb kogukonnale ning vaheolendite koostööle ja vastastikusele abile (Vt. ka 2. osa k-jao lõiku “Koostöö”). Muuilma kujundamisega käib käsikäes ühiskonna siseringi tihendamine. Käsi isendi eksemplaarse organina on suunatud ka kogukonna siseilmale: käsi purustab kiviga pähkleid ja käsi otsib kaaslase kasukast satikaid. Käsi on korraga nii töö- kui suhtlusvahendiks (ja võib-olla on töögi teatav suhtlemine).

VAHEND

Vahend saab harjumuslikuks, korrapäraseks, iseseisvaks ja itereeruvaks.

1) Vahend saab harjumuslikuks ja ta pannakse kõrvale, hoidu, tallele, et võida teda edaspidi samaks eesmärgiks kasutada. Tegemist pole enam juhusliku vahendiga, vaid tavalisega.

2) Sama protsessi käigus vahendid ühtlustuvad, stiliseeruvad, korrapärastuvad, täpsustuvad. Tavalise vahendi kasutamine on reeglipärane ja reeglipärane kasutamine annab vahendile stiliseeritud vormi, mis osutub otstarbekaimaks.

3) Kõrvalepanek ja korrapärastumine tähendavad vahendi iseseisvumist. Need iseseisvad vahendid on vahendistikus (riistastus), mis on vaheilma taust. Vahend saab omaette püsiva staatuse – ta ei ole küll kehaosa, aga ka mitte välisilm.

4) Vahend on itereeruv, ta saab ise omakorda tegevuse eesmärgiks. Valmistatakse vahendeid, et valmistada vahendeid, et saavutada mingit eesmärki. Vahendistikku võib lõputult uusi lülisid lisada.

MÄLU

Kui meeleolendis iseseisvus liigimälust isendimälu, siis vaheolendis eristub isendimälust kogukondlik mälu. See asetseb ekstensioonilt isendi- ja liigimälu vahepeal (on omane mitmele ühe liigi isendile, ent mitte kogu liigile), kusjuures ta tekib isendi tängustiku põhjal toimiva mälu sopistusena. Kogukond on tarkuse varasalv ja õpetamine kui selle ühissalve rakendus muutub üha tähtsamaks ja mahukamaks.

Nõnda nagu vaheolendit iseloomustav kogukonnamälu asetseb isendi- ja liigimälu vahepeal, nii on ka vaheolendit loovad vahendid isendi ja kogumaailma vahepeal (asetatud tegutseja ja tegutsetava vahele), kusjuures vahendid tekivad muuilma väljasopistustena ja maailma lõhe moodustumisena.

Samamoodi nagu meeleolendis jääb liigimälu olendi moodustumise valemiks (geenid), kuid meeleolendi elu toimub üha rohkem isendimälu tasandil, mis ei ole geenidest üheselt determineeritud; nõndamoodi on ka vaheilmas isendimälu vahendolendi tegutsemise aluseks, ent vaheolendi elu toimub üha rohkem kogukonnamälu tasandil, mis on isendist iseseisev, kuigi isendid teda kannavad. Ühissalve kasvatamine ja kasutamine tiheneb. Kogukond on pind, kus säilitatakse muutusi ja mille pinnalt tõukuvad uued üritused.

VAHEILM

tähendab keha järsku distsiplineerumist, distantseerumist, võimendumist, iseseisvumist ja viibimist.

1) Vahendi kasutamine tähendab vahetegu, millega eristatakse vahendid ja eesmärgid, vahetu ja vahendatu, otsene ja kaudne, tootmine ja tarbimine. Toimub tegevuse liigendamine ja korrastamine: lõppeesmärgini jõudmiseks taotellakse enne vaheeesmärke. Keha distsiplineerub, kombineerib osavamalt ja oskab end suurema ootuses vaos hoida.

2) Vahendite kasutamine tähendab toimimist distantsilt, nii et keha ressurssideks saavad põhimõtteliselt kõik maailma asjad ja jõud. Tugevust, kiirust jne. võimendab erinevate jõudude osav kombineerimine ja oskus neid üksteise vastu välja mängida. Nii suureneb keha haardeulatus ruumis.

3) Kaudse eesmärgi taotlemine mitme otsese vaheeesmärgi kaudu tähendab tuleva vahendamist, tuleviku ennetamist. Ühissalve ja selles talletatud riistastu kaudu on mälu mahukam ja mälu ulatus suurem. Nõnda võimendub vaheolend ajas nii tuleviku kui mineviku suunas.

4) Keha iseseisub juhuse meelevallast ja olemasolevatest olukordadest ning kujundab ja kombineerib ise aktiivselt asju ja olukordi, loob oma keskkonna.

5) See tähendab oskust oodata. Ei topi kohe pähklit suhu ega otsi juhuslikult katkise koorega pähklit, vaid viivitan, peatun selle küsimuse juures ja võtan midagi ette.

Vahendite varal keha võimendub, tõuseb “astmesse” (keha^vahend). Maailm seejuures nõrgeneb, ümbritsevast keskkonnast võetakse vahendi juur (^vahendÖümbrus). Nõnda tekib vaheilm; ja näiteks koduloomi või kultuurtaimi võib vaadelda vahekeha võimendusena või maailmakeha nõrgendusena.

Vahekeha selline jõukasv moodustab teatavaid protomõisteid, millega saab täpsemalt liigendada aega ja protsesse ja niimoodi neid paremini vallata. Vahendite käsitsemine on juba eos seotud vahevalla käsitlemisega.

1) “Asjad” saavad selgemad piirid, kusjuures nende eeskujuks on korrapärastunud ja stiliseerunud vahendid. Vahend on olemuslikult asendatav ja vahend võrdsustab juriidiliselt vahendiksolevate asjade faktilised erinevused. Sellise stiliseerumise, “üldistumise” tõttu ongi vahend asja mudel, eeskujulik ese.

2) Vahend on asja mudel; mudeli üks tähtsamaid omadusi on aga mõõtkava teisendatavus. Niimoodi paneb vahend aluse asja sisemiseks paigaltnihutamiseks – asja võib vaadelda teistsugusena. Kaabits võib olla suurem või väiksem, aga tema funktsioon on sama.

3) Vahendi seisukohalt eristatakse mitut järku asju. Üks on mõjuv ja aktiivne ning see juhib teist, mis on mõjutatav ja passiivne. Esimene ja tavalisim mõjuv asi on keha ise kui üleüldine vahend. Viimane mõjutatav asi on kogu maa[16] – iga asi on kasutatav, vahendatav. Vahendite itereeritavus tekitab vahendihierarhia, mille otstes on vahekeha (“selg”) ja maa (“taust”).

4) Vahendiline jõuülekanne ja vahenditehierarhia saab igasuguse ülekandmise (metafoori) eeskujuks. See on näiteks isikustamise prototüüp.

5) Üks ülekandmise liike on põhjuslikkus. Vahetu vahend saab põhjuseks ning vahendatud eesmärk eeldatavaks tagajärjeks. Vahenditehierarhia on ühtaegu põhjuslik ahel.

6) Esimene mõjuv asi ja üleüldine vahend ehk tegija saab ülekandmise lähtepunktiks. See on punkt, mille külge kogemused haagitakse ja millest lähtuvalt neid mõistetakse või liigitatakse.

7) Tegijast lähtuvalt tekib orientatsioon keskkonnas, mille prototüübiks on vaheilm kui planeerivalt segmenteeritud koht. Keskkond jagatakse suundadeks nagu indiviidi ja kogukonna kehagi.

8) Vahendiga seotud olemuslik viivitus või ootus ning mäletamine ja ennetamine suurendavad aja lõhet ja ulatust.

7. Hääleolend

1. Nihe. Sõnad on omakorda vahendid vahenditega ümber käimiseks, vahendivahendid. Hääl distantseerub otsustavalt meelekehast ja põlistab asjade seesmise lõhe (erinevus kivi ja “kivi” vahel).

2. Tihendus. Keel loob omaenda struktuurid (loo motiivid, luule kokkukõla) ning proovib järgi üha uusi võimalusi, nii et keeleasjandus muutub tihedamaks ja mitmekesisemaks.

Arheoloogiliselt on esile tõstetud murrangut, mis toimus umbes 40 000 aastat tagasi ja mille käigus homo sapiens sapiens hakkas domineerima teiste hominiidide üle, täiustusid kiirelt töövõtted ja keiristusid ühiskondlikud suhted.[17] Seda murrangut ja ühe hominiidideliigi edu on seostatud üleminekuga vaheilma liigutuskeelelt häälelisele keelele.[18]

Võib arvata, et häälitsused kaasnesid liigutuskeelega algusest peale. Häälitsusi kasutatakse tihti loomariigis tähelepanu tõmbamiseks, olgu hoiatamiseks, väljakutseks, võrgutamiseks. Sellistel häälitsustel on sotsiaalne iseloom ja sageli sümbiootilisel moel üle mitme liigi (nt. linnukisa tõmbab teistegi tähelepanu). Häälega antakse edasi üldisi teateid ja täpsemat infot saadakse juba nägemisega. Nägemine on küll täpne ja peen, aga ühtlasi ka kapriisne ja juhuse meelevallas (ei näe puu taha ega öösel). Kuulmine aga on vaheolendil üldisem ja jämedam, aga see-eest avaram ja kindlam. Seega võis hääleline keel alguse saada faatilise – kontaktiloova ja -hoidva – funktsiooni pinnalt. Sellest võiks anda tunnistust see, et mõnes keeles esinevad tegusõnad käskivas kõneviisis oma kõige lihtsamal kujul palja tüvena. Käskimise esimene samm on aga tähelepanu tõmbamine – näiteks oma kirjas me pruugimegi nii käsu kui hüüu puhul ühesugust kirjamärki!

Kogukond kui keelelise vahekorra taimelava, vahekeskkond, tõmmatakse tihedamalt kokku; kogukond koondub suuremateks ühikuteks, sest selle korraldus ja juhtimine on tõhusam, parem ja kiirem ning selle liikmete vaheline läbikäimine tihedam, täpsem ja mitmekesisem. Sellist kogukonda kutsume ühiskonnaks.

HÄÄL

Hääleline keel on vaesem kui vaheolendi liigutuskeel, sest hääl ja kuulmine on keele keskkonnana vähem liigendatud kui liigutus ja nägemine. Häälelise keele elemendid on lihtsamad kui liigutuskeele omad ja neid on vähem. Hääleline keel teostab vaheilma liigutuskeele peal samasuguse juriidilise võrdsustuse nagu vaheilm meeleilma peal. Hääleline keel kodeerib vaheilma käekeele üle, inkorporeerib selle protomõisted.

Kurdumises kehtib üldine põhimõte, et just lihtsamate elementidega saabki ehitada keerukamat struktuuri. Nagu me oleme näinud, peab iga uus tasand eelnevat tasandit lihtsustama ja lamestama, et võida sellelt iseseisvana eenduda. Uue juhtiva jõu esilekerkimine tähendab esimese lükkena platsi puhtakslöömist, faktiliste erinevuste juriidilist võrdsustamist.

Uus juhtiv jõud on seetõttu jõukam, kuivõrd ta omastab eelneval tasandil kogutud väärtused ja allutab nad endale. Asjad kuuletuvad sõnadele, sõnadega luuakse maailmu. Suuga võib üks-kaks teha suure linna. Nagu just äsja, kahe sõnaga. Ja hääle tihenedes tekib olendeid, mida enne polnud (nt. luuletus).

Nagu me ütlesime, on häälel nägemise ees teatavaid eeliseid. Erinevalt liigutuskeelest toimib hääleline keel ka pimedas ning on seetõttu astronoomilistest vaheldumistest sõltumatum. Samuti ulatub hääl visuaalsete takistuste taha ning sõltub seetõttu vähem ka geograafilistest iseärasustest. Lisaks vabanevad rääkija käed muuks otstarbeks ning ka kuulaja silmad ja tähelepanu vabanevad osaliselt vehkija kütkest.

1) Distsipliin. Hääleline keel nõuab “motoorse järjestatuse palju täpsemat programmeerimist, sest teade nõuab tähelepanuväärset ajalist järjestatust”[19]. Väga pisikeste liikumistega hääldusaparaadis luuakse tohutuid erinevusi. See tähendab märkimisväärset kehalist distsipliini, füüsilist enesekontrolli. Ja hääleline keel ei distsiplineeri ainuüksi rääkijat, vaid ka kuulajat. Kuulaja peab oskama etteantud kasina materjali põhjal vaimus üles ehitada soovitud mõtte.

2) Iseseisvus. Keel saab häälelises keeles iseseisva keha. Kui vahend võis olla ka millegi märgiks, siis sõna on selline vahend, mille peaaegu ainus funktsioon ongi märkimine. Sõna on vahendite vahend, temaga saab vahendada kõike, sh. “kõike”. Hääles kehastunud keelega tekib uut järku keha. See keha on ümbritseva keskkonna suhtes sõltumatum.

3) Distantseeritus. Ühtlasi on hääl keskkonnana meelekeha suhtes heterogeensem ja distantseeritum kui liigutuste visuaalsus. Rääkimise teostatud distsipliinist sünnib “inimene”, “kultuur”. Seda peab inimesele õpetama – see on inimese teine toit.

KEEL (organ)

Käsi jättis oma jälgi maailma, keel kirjutab omakorda üle käe. Keel uue juhtorganina on võimsam käest, mille ta endale allutab.

1) Kergus. Hääleline keel põhineb väga väikestel erinevustel hääldusaparaadis, mida saavutab minimaalse füüsilise pingutusega.

2) Liikuvus. Sõnadega võib liikuda ühest maailma otsast teise, nii ajas kui ruumis (aja ruumistamine on siin märkimisväärne edusamm).

3) Täpsus. Keele kui organi peenmehhaanika on kooskõlas keele kui meediumi nüansikusega.

4) Diskreetsus. Häälelne keel hakib üha peenemalt. Selle üheks väljenduseks on sünonüümia. Lisaks makronihkele (asi ja “asi”) teostavad sõnad “asjas” mikronihkeid.

Liigutuskeel kirjutab liigutusega käe abil, häälekeel kirjutab häälikuga keele (organi) abil. Kui liigutuskeeles säilivad variatsioonid ning keele tekitajaks võib peale käe olla põhimõtteliselt kogu keha, siis häälelises keeles koondub kogu see paljus ainult hääldusaparaati (juriidiliselt).

NIHE TEGIJAS

Kõige olulisem häälekeele juures on vahekeha sisemine kurdumine, nii et kalgendunud “tegija” kui tegevuse ruumiline ja ajaline lähtepunkt topelduvad. Häälekeelelise lausumise põhilisi lükkeid on tegijaline, ajaline ja kohaline distantseerimine, “väljatõukamine”[20]. Tegijaline väljatõukamine põhineb lausumise (énonciation) ja lausutu (lausungi, énoncé) subjektide eristamisel. Lausumise subjekt on alati implitsiitne ja eeldatud, kuid ei ilmne kunagi lausutus. Lausutus esinevad lausumise simulaakrumid (“mina”, “siin”, “praegu”) ei ole lausumise, vaid lausutud või jutustatud lausumise omad. Rääkiv mina ei ole rääkimist tegev mina.

Väljatõukamine tähendab seda, et lasumise nullpunktist (mina-siin-praegu) projitseeritakse, distantseeritakse, toodetakse muu koordinaat (mittemina-mittesiin-mittepraegu). See tähendab, et projitseeritakse, visandatakse lausumise taanduv või distantseeruv taust (“häälendus”). Selleks, et oma nahast välja pugeda (mida me rääkides alati teeme), peab olema nahast väljapugemise vahend ja nahaväline pind (“taust”), milleks kehaliselt on keel ja hääl. Sõna on žestiga võrreldes koondatum ja distsiplineeritum vahend ning hääl on visuaalsusega võrreldes lamedam ja võõram pind.

Selle pinnalt võib omakorda tagasi tulla lähtekoha poole ja luua illusiooni, justkui lausumise ja lausungi subjektid oleksid samad (“referentsiaalne illusioon”) või et nende keskkond on sama (lausutuillusioon).[21] Neid võiks nimetada ka subjektiivsuse ja objektiivsuse illusiooniks. Sissetõmbamine on mehhanism, millega luuakse lausumise juurde tagasipöördumise efekt.[22] Kuid sissetõmbamine ei tühista lausumist (selline arvamine tähendab tõmmatasaamist: “margus ott arvab, et...”), vaid see on hoopis võimendunud, uue tasandi lausutu, millel on n-ö vint peale keeratud. Selle koguefektiks hoopis dereferentsialiseerumine[23], üldistus või võõristus. Väljatõukamine, mis on loogiliselt esmane, distantseerib vahekorra elemendid sel määral, et saab toimuda tagasipöördumine lähtepunkti suunas; väljatõukamise ülevaatlikustumine rajab sissetõmbamise täpsuse ja jõu.

NIHE ASJAS

Nihe asjades on häälelise ülekirjutamise tulemus. Sõnad ei puutu otse vahendatavatesse asjadesse, vaid tegelevad juba vahendatud asjadega (nagu ühismeele tekkides eristub funktsioon, mis ei tegele otse ärritustega, vaid kombineerib juba analüüsitud ärritusi). Sõnad teostavad asjades mikronihkeid. Siin ei ole sünonüümiat. Pärissünonüümia saab olla ainult semantilisel tasandil semeemide (“ideede”) vahel.[24] Semantiline tasand aga saavutab sellise iseseisvuse ja analüüsivõime ilmselt alles koos kirjakeelega, kus kirja distantseeritus, “igavikulisus” loob samasuse illusiooni ja mõiste. Siis tekivadki mõiste, filosoofia, kirjandus, ... .

TIHENDUS

Tihendus toimub häälenduse uuel asemel, mis on kõnest (lausumisest) distantseeruva jutu (lausutu) tasandil. Siin eristame kahte põhilist strateegiat, “proosat” (tegija-poolus) ja “luulet” (asja-poolus).

1. Jutu häälitu (“tähistatu”) tasandile ehk sisuplaanile vastab proosa, muinasjutt. Siin domineerivad edasiminekud, “sisemised visandid”, kui kasutada E. Hermanni mõistet[25]. Väljatõukamine on igasuguse jutustamise põhiline sisumehhanism. Seejuures võib väljatõugatud lausungi sees omakorda teostada väljatõukamist, projitseerides sinna lausumise tegijaid (minajutustus, dialoog) või lausututegijaid (muud tegijad).[26] Üks dialoogi osaline võib alustada jutustust, mille üks tegelane võib alustada teise astme dialoogi jne. (“1001 ööd” on üks suurepärane näide).

2. Jutu häälija (“tähistaja”) tasandile ehk väljendusplaanile vastab luule, müüt. Siin domineerivad ülekanded ja “välised visandid”. Nagu sissetõmbamine häälitu poolel, toimub ka siin “vindi pealekeeramist”, kus tähelepanu alla satub häälik ise. Kuid samuti nagu sissetõmbamine ainult liigub lausumise ja lausungi subjekti samastamise illusiooni poole, teostades tegelikult nende veel suuremat lahkuviimist, nõnda ka tähelepanu alla sattunud hääl pole lihtsalt hääl, vaid juba distsiplineeritud, artikuleeritud hääl, hääl “astmes”.

Üheaegselt häälelise keelega tekib teisigi semiootilisi süsteeme, näiteks arvutamine ja kujutamine, matemaatika ja kunst. Arv ei erine ontoloogiliselt sõnast; keeles ongi olemas arvsõnad. Kujutis, näiteks kaljujoonis, teostab ruumi tagasitoomist sõnasse kui asja mudelisse, kust see oli taandatud. Arvutamine ja kujutamine on koos näiteks ürgsetel kuufaaside jada kujutistel. Mircea Eliade on ütelnud, et kuufaaside ja menstruatsioonitsükli vastavusseviimine võis olla inimese esimesi kosmoloogilisi sünteese. Piktograafia on niisiis ilmselt sama vana kui hääleline keel. Kirja alget võib küll näha piktograafias, ent toimiv kiri eeldab lisaks sisu kujutavatele elementidele (tähendusele) ka vormi (hääldust) väljendavaid elemente. See teostab aga juba makroskoopilise nihke.

8. Kirjaline keel

1. Nihe. Tähed on vahendid häälikutega ümberkäimiseks. Häälikute heliline paljus ja ajaline kestus tõmmatakse kokku ühtlustatud ja lihtsustatud graafilisele kujule. Kiri teostab ulatusliku (üle)kodeerimise ja kodifitseerimise. Kiri on üldine vahend mitte üksnes kirjandusele kitsas mõttes, vaid ka (või pigem eeskätt) matemaatikale ja teistele tedustele, majandusele, poliitikale.

2. Tihe. Kiri on uueks tasandiks, kus toimub uus mitmekesistumine. Esiteks toimub kirjas kokkutoodud valdkondades eristumine ja spetsialiseerumine. Teiseks tekib neid valdkondi endid juurde.

Kiri sünnib (linn)riigi rüpes. Kiri täidab riiki ühteliitvat ja kooshoidvat, ühiskonda tihendavat rolli ehk tal on uuel tasandil analoogiline faatiline roll nagu häälikul või liigutusel. Alguses ei pandud eeskätt kirja mitte kirjanduslikke ega mütoloogilisi tekste, vaid maksude laekumist ja muud majanduslikku ja poliitilist ainest. Kiri on küll algusest peale mütologiseeritud ja preestrid anastavad teda, ent tegemist on anakronismiga – kirjale antakse positsioon, mis sarnaneb piktograafia asendiga häälelises keeles. Kirja elu ja areng on seotud eelkõige majanduse ja poliitikaga, mitte mütoloogia ega rituaaliga (mida ta võiks pigem aidata õõnestada). Tähestikugi võtsid kasutusele kaupmehed, kelle asjaajamine sai sellise tõhusa vahendi abil mugavamaks, kiiremaks, kindlamaks, stabiilsemaks. Kiri on seotud ühiskondliku arengu teatava faasiga, kultuuridevahelste kontaktide tihenemise ja riikide tekkimisega, mida on nimetatud ka “neoliitiliseks revolutsiooniks”.

NIHE

Remark: Keelt me mõtleme paljuski kirja kaudu: selliseid mõisteid nagu “tähendus”, “tähistaja”, “tähistatu”, “kirjandus” rakendatakse tagasiulatuvalt ka häälelisele keelele ning meiegi oleme mõistet “üle kirjutama” pruukinud kõikide vahekordade puhul.

1) Elementide lihtsus. Tähed on lihtsamad ja vaesemad kui nende poolt ülekirjutatud häälikud. Häälelises keeles on keele avaldumiskujuks hääl oma rikkaliku prosoodia ja foneetikaga ning idiolektiliste ja dialektiliste iseärasustega. Kirjas need kõik ühtlustuvad. Prosoodiliste elementide korvamiseks kasutatakse spetsiaalseid kirjamärke (tühik, .?!) või neist võib aimu saada üldise vormilise ülesehituse kaudu. Eelkõige saab aga seda eksplitseerida sisuliste metatasandiliste vahenditega (“kirjutan tõtlikult”). Vt. allpool, “Täpp”.

2) Distantseerumine. Kirjatähed on meelekehast distantseeritumad ja sõltumatumad kui meelekeha külge aheldatud häälikud. Häälelises keeles on koht ja kohalolija kogu aeg koos ja korraga. Kirjas lähevad keele- ja meelekeha põhjalikumalt lahku. Kirjapind on iseseisev piiritletud koht, kuhu kohalolija tekitab jälgi või märke, mida saab taaselustada ka siis, kui jäljejätja meelekeha üldse kohal ei ole. Enne pidi sellest olema nähtav või kuuldav kujutis, kirjas aga saab tema puudumine täielikuks. Kohalolija loob kirjutise näol oma teisiku, mis on piisavalt keerukas, et olla tema täieõiguslik avaldumiskuju. Seejuures suureneb ühtlasi ühiskonna ja indiviidi vaheline distants ning kumbki kalgendub oma iseolemises.

3) Distsipliin. Kirjaoskus nõuab erilise tehnika selgeksõppimist, keha distsiplineerimist. Kiri on veelgi tihendatum ja kokkukoondatum kui hääl ning veel väiksemate muutustega (imeväike konks käekirjas) võib teha tohutuid erinevusi. Kirjatehnika peensust ja täpsust adub hästi näiteks transpordivahendis kirjutades, mis enamasti hästi ei õnnestu, kuigi rääkimisega pole raskusi. Kirja puhul nõutakse ka lugejalt suuremat aktiivsust, erilist distsipliini, teadmisi ja kujutlusvõimet.

TÄPP

Kui hääleline keel kirjutas vaheilma ruumilise liigutuskeele üle, siis ta surus vaheilma kokku ajalisele tasapinnale (sõnumi lineaarne ajaline lahtirullumine). Nüüd taandab kirjaline keel sellegi mõõtme ning kiri on justkui liigendatud täpp, punkt aegruumi keskmes. Kiri tuleb tagasi nähtavasse nagu vaheilma vahend või liigutus, ent juba ühemõõtmelise simultaanse kompleksina, mis on justkui välja rebitud meelekehalise maailma ulatuvuslikkusest ja saamisest ning püsib omaenda igavikulises maailmas.

Kirjutise simultaansust võiks testida järgnevalt. Kirjutatut tagurpidi lugeda õnnestub veel kaunis hästi, räägitut tagurpidi kuulda on aga erakordselt keeruline. Ise kirjutamise ja rääkimise puhul on asi keerulisem, sest sageli (alati?) käib kirjutamine kvaasivokaliseeritud rääkimise järgi (see pole sama mis valjusti kõnelemine, vaid sellest sõltumatu tihendatud kõne – me teostame seda ka teist inimest kuulates, kuulates me kordame kuuldavat juttu tihendatud kõnes).

Ja kuigi lugemine on enam-vähem lineaarne protsess, mis kulgeb ajas, siis kirjutatu on ikkagi juba olemas – nagu täpisuurune endassekeerdunud tigu. Sellisele olendile võib läheneda suvalisest kohast, suvalist pidi ja suvalisel ajal. Viisakad inimesed peavad kirjasaatmist helistamisest kohasemaks, kuna kirja võib too inimene lugeda siis, kui tahab, või ka üldse mitte, samas kui rääkimine käsiks tal kindlasti kuulata ja just praegu.

DISKREETSUS, TÄPSUS

Kuna kiri kirjutab hääle üle, siis peab ta korraga kehastama, kuju-tama nii häälituid (häälikute “tähistatuid”) kui häälikuid. Seetõttu analüüsitakse tähistajaid väiksemate ühikute suunas ja sünteesitakse tähistatuid suuremate liideste suunas.

1) Analüüsi suunal eristatakse silp (silpkiri), foneem (tähestik), distinktiivsed tunnused (lingvistiline representatsioon). See liikumine sammub ühte jalga matemaatilise representatsiooniga, mis just kirja abil saab hoo sisse (ja vastupidi). Matemaatikas saab piiratud arvu sümbolite ja reeglite abil genereerida avatud mitmekesise ja iseseisva süsteemi (mahtudes küll “keele” alla laiemas mõttes). Matemaatiliste vahendite abil saab minna lõpmatutesse peensustesse või suurustesse; matemaatiline aparatuur annab materjali, millega tasandeid eristada, ning pinna, millel neid kokku tuua. Ka ülalnimetatud distinktiivsed tunnused on kirja enda sisemise arengu tulemus, nagu ka geenid bioloogias, kvargid füüsikas, fraktalid matemaatikas.

2) Süntees. Samasugune areng toimub “ülespoole”. Kiri võimaldab luua uut järku struktuuriga tekste, mis ei sõltu enam sellistest välistest piirangutest nagu näiteks jutustaja mälu. Kiri sünnitab uutlaadi olendeid: teos, koodeks, entsüklopeedia, raamatukogu, arhiiv. Just koos kirjaga algab kirjandus tänapäevases mõttes ning eristuvad kirjanduse žanrid. On üteldud, et näiteks romaan on kirjaliku sõnakunsti eriomane vorm, mida mittekirjalises kultuuris ei saa esineda.

TROOBID (kirja pöörded)

Luule (müüt) ja proosa (muinasjutu) vahelt tuleb kirja ämmaemandatöö tulemusena välja tarkuskirjandus. Need, mille vahelt ta välja tuleb, saavad kirjanduseks. Koos kirjaga saab piiritletud ja kujuneb välja neli troopi: kokkukõla, kujund, jutt ja muundumine (vt. Lisa A: “Kirjandus” ning 2. osa õ-jagu “Muna”).[27]

Ilukõne (luule) selgrooks on kokkukõla ning nihkuv ja tihendav nimetamine. (“Väljatõukamise” vorm).

Jutustuse selgrooks on jutuline universum ning tihenev ja nihestav minastik. (“Väljatõukamise” sisu.)

Nende vahel paikneb kujund, ülekanne, mis saab kirjanduslikuks võtteks üheskoos filosoofilise mõiste iseseisvumisega. Kirja juriidilise võrdsustuse ees on kõik asjad ja ka sõnad (lehm, valu, vabadus, maailm, “kõik”) ühesugused ja võrreldavad. Filosoofia ja kirjandus on üheaegsed; mõlemad on kirja lapsed. Vt. allpool “Filosoofilised...”.

Samuti joonistab teravamalt välja neljas, üleüldine troop, muundumine (vt. 2. osa), üleüldine näitlemine (vt. 2. osa ü-jao lõiku “Üleüldine teater”). Tuleb välja seljasolev absurd, absurditeater – esiteks johtub siit nihilism, pessimism ning teiseks selle ümberpööramised, nõrkuse pööramine jõuks: kreeka tragöödia Nietzsche järgi[28], Kristus, Buddha.

IDEED

Ideed on kõrgema järgu kehad – neil pole endal meelelist keha, vaid nad on valemid või algoritmid, mis kirjutavad meelekeha üle: sisenevad neisse ja panevad neid teataval moel toimima. Ideed on uue tasandi viirused.[29]

Iseseisvunud tähistatud ideed hakkavad elama oma elu ja kalgenduvad entiteetideks. Ideed moodustavad omaette valla ehk teispoolsuse, mis varjutab meelelise siinse maailma. Tähistatu teispoolsus või tagailm jätab varjule kogu tähistaja siinpoolsuse ehk maailma. Kirjas tungib tähistatu üha enam esile ja tähistaja jääb üha enam varju. Seda juba kirja sisemise loogika tõttu, mis eelistab sisulisi strateegiaid. (See kehtib kõige enam alfabeetilise kirja puhul).

See on nii tõsi, et keeleolendi jaoks ongi “teispoolne” ideedemaailm “siinpoolsuseks”, kus ta elab. Keeleolendi “nimina” (vt. 2. osa n-jagu “Nimina”) on kimp “ideid”, tema “kehaks” on ideede varjukeha. Selle vastu töötavad mitmed kirja sisemised mehhanismid, mis astuvad keeleliselt taustalt (ideed) tagasi meelelisele seljale. Need meenutavad keele ja keeleolendi allutatud kehalisust ning puudutavad keeleolendi ihu. (Vt. 2. osa r-jao lõik “Ihu” ning lisad A ja B). Kui idee on ülikeha (nagu hääleline sõna või kiri on ülivahend), siis ihu on kogukeha.

FILOSOOFILISED TULEMID EHK FILOSOOFIA KUI TULEMUS

1) Kiri näib oma kirjapinna iseseisvuse (omaette kirjaruumi) ja püsivuse tõttu igavene. Kiri on sagivast ja igipüsitust maailmast välja tõmmatud koht.

2) Kirjutaja on selle koha sisemine funktsioon ning meeleliselt on ta täiesti puudu. Kirjutaja on kirjutises ainult “kirjutaja” ehk jutumärgid ehk kirjutaja olemine. Kirjas distantseerub keel veel enam meelest.

Häälelise keele sõnad nihkuvad pidevalt. Kiri kui aja- ja ruumiväline punkt[30] katkestab selle pidevuse. Kirjalise fikseerumise, ühtlustumise ja distantseerumise kaudu moodustub selline asi nagu “asi ülepea”, “olev kui selline”. Kirjas on sõnad justkui paigal, lahutatud individuaalsetest idiosünkraasiatest ja konkreetsetest olukordadest. Niimoodi pöörduvad nad endale tagasi makroskoopilises nihkes: “jänes kui jänes”, “jänes ja mina”, “jänes on jäneseline”... . Jänesed, haavikuemandad, pikk-kõrvad saavad jänese “idee” liikideks ja jäneseideed üldise idee liikideks. Selleks üldiseks ideeks on ontoloogiline nihe ise: “kui”, “ja”, “on”, “”. See liigend märgib ühtaegu väiksemat ja suuremat nihet kui häälekeeleline osaline kattumine ja väike nihkumine. Lauses “jänes kui jänes” on liigendi järel tulev teine jänes justkui igati nagu esimene jänes, aga ometi on ta täiesti teine. Ta märgib ontoloogilist kokkuvoltimist, mille tulemusena koonduvad ühele poole “olevad” (jänesed) ja teisele poole (või kahe vahele) jääb “olemine”. Olemine (koht, ase) on see, mis jääb järgi, kui kogu olev ära võtta. “Jänest ei ole”. Nagu osastav kääne näitab, on olemasolevast jänesest ära võetud kogu oleva-“osa” ja järgi jääb tema olemise-“osa”. Kiri voldib, korrutab; kordab ja eristab. Kiri kordab ja eristab. Kiri sünnitab mõiste ja on loomuldasa filosoofiline.

Kiri toob välja suurima erinevuse, luues ühtlasi samasuseillusiooni, kiri toob välja korduse, luues samas ühtluseillusiooni. Samasuse- ja erinevusemõtlemine võrsuvad ühest juurest.

TEHNIKA

Kirjutamine nõuab erilise tehnika äraõppimist. Kirjatehnika on kohane sõna, kuivõrd kasutatakse kirjavahendeid. Kirjutamine nõuab manipuleerimist teatavate vahenditega, mis on meelekehast eraldiseisvad objektid. Kirjutamise riist on üliriist, mis on kodeerinud kõik teised riistapuud. Kirjapulgaga saab kirjutada kõike.

Kiri märgib tehnika võidukäiku, uusi iseseisvamaid vahendeid. Häälelises keeles on nii hääleaparaat kui hääle levimise keskkond vahetult meelekehaga seotud. Kirjalises keeles aga keele tootmisvahend ja tootmiskeskkond mõlemad iseseisvuvad ja distantseeruvad meelekehast: kirjapulk ja kirjapind.

Kiri on seotud tehnikaga ka sisemises mõttes. Kirjal on omad süsteemisisesed meelevaldsed nõudmised: ükski kiri ei saa läbi ajada ainult konkreetsete asjade ja olukordade kujutamisega ja ükski kiri ei saa päris täpselt kõnet jäljendada. Ei olekski korrektne ütelda, et kiri jäljendab kõnet, kuivõrd kiri on hääle suhtes isand, kes kirjutab hääle üle. Pigem on hääl see, kes kuuletub kirjale.

9. Digiilm

Digitaalne info tõmbab liistule aja ja ruumi, individuaalse ja kollektiivse kooselu ning nihestab need informatsioonivahendiga. Selline ilm tiheneb ja osutab üleüldise tehnilise topelduse võimalusele (nagu kunagi sooritas vaheilm ja keel).

Digitaalse keskkonna ajalugu võiks ehk tagasi viia uusaja alguseni nii matemaatiliselt, majanduslikult kui metafüüsikaliselt.

1) Matemaatikas ruumi kokkutoomise ja ühtlustamisena koordinaatteljestikul. Selle alguspunkti tõrjuvad mõõtmed välja. Abstraktne täht (x,y,z, p,q) kirjutab üle tähestiku.

2) Majanduslikult aja kokkupakkimisena raha skaalal ja finantsvahenditega (tunnitasu, pangandus).[31] Palka saab pärast tööd, siis kui on teatud ajalõik töötatud, nii et käesolev hetk on puudu, võlgu. Rahatäht kirjutab üle tähestiku.

3) Metafüüsika. Abstraktse ruumi väljatõrjutud nullpunktiks ja majandusliku aja puuduvaks praeguseks on eriline tunnetav alus ehk subjekt (varem võis iga olend alus olla).

Kuivõrd ruumi hõivatakse majanduslikult ning aega mõõdetakse matemaatiliselt, siis on siin tegemist korraga majandusliku aja ja ruumi ning abstraktse aja ja ruumiga. Siin on uus vahekord (kapitalism) ja uued tehnilised vahendid. Nii majandus kui matemaatika tegeleb diskreetsete ühikutega. Vahetu tajumine on liigendatud mõõdetavateks ühikuteks, mis on piisavalt abstraktsed, et panna neile vastama peaaegu ükskõik mida. Abstraktset aega mõistetakse abstraktse ruumi kaudu (samas kui konkreetse taju puhul on vastupidi: ruumilisust mõistetakse ajalisuse kaudu). Ka arvutiprogrammi ajaline liigendus tuleneb infoühikute ruumilisest liigendusest – need annavad jadamisi kätte liikumise suuna, viisi ja tempo.

Kõige esimene on ülekirjutamine rahatähtedega. See distsiplineerib (raha puudutab kõiki), lihtsustab (kõige toomine raha skaalale), ühtlustab (kõik on võrreldav). Raha abil õpitakse ajaga manipuleerima, rahaga materialiseeritakse tulevikku. Raha on alati rohkem kui teda on just sellepärast, et ta esindab tulevikku, edasilükatud tarbimist. Manipuleerimine vekslite abil, mis ei esinda otseselt tulevast tarbimist, vaid tulevast raha, on uut järku ülekirjutus. Vastava uue ühiskonnakorralduse aluseks saab tarbimine ja kaubatootmine ning tema enesemõistmise aluseks majandus ja selle kasv. See on olemuslikult ekstensiivne süsteem, mis peab pidevalt kasvama ja laienema, sest muidu vajuks ta kokku. Tulevikuootuste (vekslid) ja nende organiseerimise (pangad) najal tõmmatakse ühiskonda tihedamalt kokku. Üha rohkem on üksteisega pistmist, üha rohkem vastastikuseid sidemeid ja sõltuvusi (kõik on kõigile võlgu, ollakse müünud oma tööjõudu ja oodatakse palka).

Subjekt kui mõtlev mina tõmbab ühe mõistega kogu sellise maailmakäsituse kokku ja põhjab selle. See võimaldab inimeste aksiomatiseerimist ja subjektsusele allutamist – saadakse riigi ja seaduse subjektideks, mõeldakse välja võõrandamatud ja igaühele olemuslikud inimõigused, tekib statistika jne. Subjektimõistega saab inimesed taandada (info)ühikuteks, mis on vajalik esialgne lihtsustus eriti sotsiaalteaduste arengus.

NIHE

1) Digitaalne keskkond on järgu võrra vaesem ja täpsem (diskreetsem) eelnevatest kurdudest. Arvuti sisemises keeles on vahenditeks või “tähistajateks” ainult 0 ja 1. Seetõttu on näiteks digitaalse helikodeerimise müra järsult väiksem analoogse helikodeerimise mürast.

2) Ühtlasi on digitaalne keskkond järgu võrra üldisem eelnevatest keskkondadest. Digitaalselt võib kodeerida põhimõtteliselt kõike. Praegu kodeeritakse eeskätt tekste, pilte ja helisid (visuaalne ja auditiivne representatsioon), kuid lisavahendite abil ei näi olevat põhimõttelist takistust, et kodeerida ka materiaalseid asju endid, mitte ainult nende pindu. Piisavalt võimsa ja keerulise arvuti, “skänneri” ja uutlaadi “printeri” abil võiks olla näiteks võimalik inimest faksida. Digitaalne kodeerimine iseenesest nihestab kõik ettesöödetavad struktuurid endisest paigast ja asetab nad oma üldisele digitaalsele tasapinnale.

3) Keelevahekord distantseerub üha meelekehast ja infoolend jätkab seda suunda. Arvutil on oma sisemine keel, millest enamikul arvuti kasutajatest pole õrna aimugi. Eristus arvuti sisemise keele (arvuti keel enda jaoks) ja välisekeele (arvuti keel meie jaoks) vahel tekitab keskkonna, mis on meelekeha suhtes veelgi iseseisvam ja distantseeritum kui keelekeha.

TIHE

1) Uut järku organiseerimine ja tihedam kokkutoomine on hästi näha selles, mida kutsutakse virtuaalseks reaalsuseks ja mis ulatub internetina hetkeliselt igasse maailma otsa. Internet pole mitte tehniline vahend tavalises mõttes, vaid uus maailm ehk Marxi mõttes üldine vahend kui asukoht (locus standi) ja tegevusväli (field of employment)[32]. On pikematagi selge, kuidas see tähendab tihedamat ülemaailmset koostööd ja mitmekesisemaid horisontaalseid sidemeid. Selles kohas võivad kohtuda mingite huvide esindajad, kes keeleolenditena oleksid oma keskkonnas võib-olla isoleeritud.

2) Digitaalse vahekorra tihenedes taandub nii aeg, ruum kui subjekt üha üldisemalt infoks ja kommunikatsiooniks. Info ja selle vahetamine on digitaalse kodeerimise ühisnimetajad. Infoühikuks on bitt ehk “kaks sõrme” – sõrm on kas püsti või kõver. Digitaliseerides võib kõike kodeerida ja kommunikeerida – rahavooge, pilte, muusikat, filmi jne.

3) Infovahekorra sisese tagantjärgi-tõlgendusena nähakse kõike tehnika arengu valguses tööriistade muutumise mõttes (ka käesolevas “Kujunemise”-osas on see suuresti nii). Varem peeti tehnikaasju pigem mingiks viguriteks, mis seletab seda, et näiteks auru tööd kasutati antiikajal mänguasjas – Heroni kera – ega tuldud selle rakendamisvõimaluste peale; või nagu maiadel oli aimu rattast mänguasjades, aga mitte tööriistades.

TEHNIKA

Uusaegne kompleks annab hoo sisse teaduslik-tehnilisele arengule. Olendeid (leem, meel, meem) õpitakse üha paremini teaduslikult käsitama ja tehniliselt käsitsema. Selle käigus toimub põhimõttelisi muutusi maailma mõistmises ja selles viibimise viisis.

Leiutatakse uusi ja peenemaid matemaatilisi võtteid (diferentsiaalarvutus). Esialgu tähendab see jämedat lihtsustamist ja arvutamise üldistamist. Mõjukaks saab idee, et universumi suvalise hetke järgi võiks lõpmatult võimas mõistus kõikide osakeste asukoha ja liikumiskiiruste vektorite järgi välja arvutada universumi kõik varasemad ja hilisemad seisundid.

Kaoseteooria ja fraktalitega on aga meie teadmised muutunud ühest küljest hägusamaks (ei saa täpselt ette ennustada mingi osakese käitumist), aga teisalt hõlmavamaks (saame väga lihtsalt kirjeldada väga keerulisi struktuure, näiteks puud). Muutub kirjelduse viis – kinni pidava, lahkava ja kirjeldava asemel genereeriv ja lahtivoltiv. Me ei võta ette puud ega hakka teda jagama, vaid ajatame ta puueost. Määramatus, juhus, kaos, ime, ettearvamatus leiab taas tee teadmisse.

Ühe leiutisena tähendab Gutenbergi trükiasjandus võib-olla kirjakurru tippu, aga see tipp on ka kirja lõpp (kirja lõpp kõige uuema kurruna). Trükikunst paigutub ühe leiutisena teiste kõrvale, mis teenivad oleva digitaliseerimise ja infostamise huve. Luuakse üha vahedamaid vahendeid, millega tungitakse nii sisse kui välja üha kaugemale. Selle käigus tekib uusi olendeid: raadio, televisioon, arvuti, liikuv telefon, arvutiühendus jne.

Selle arengu õieks saab arvuti kui leiutis, mille peened vahendid on kõige lihtsamad (0 ja 1) ja millega võib seetõttu kõike üle kodeerida. Programmeeritavad tööriistad, eeskätt arvuti, on uue tasandi vahendid, millel on piisavalt liigendatud sisemus, et olla rakendatavad erinevateks otstarveteks. Arvuti on universaalne vahend, mis oskab suurel määral iseseisvalt tööd teha ja tekitada ning millel on oma sisemine keel. Esialgu on ta veel sunnitud seda tihti tõlkima väljundiks, nt. kuvarile. Meeleolendist kui haisvast riisikotist on üha vähem haisu.

KELLE SEISUKOHT?

Kapitalist või arvutist rääkides oleme kaunisti kinni oma vanas “inimlikus” seisukohas. Kuid vaatleja ei tohiks eelistada üht olendit teisele. Olendid on lihtsalt mingi järgu “jämeda” (mälupinna) ja “peene” (sopistuva vahendi) kokkukuulumine. Kirjelduses on info- ja meeleolend võrdsed.

Ütelda näiteks, et info ei saa esindada meeleolendi aistinguid ja tundeid (soojustunne, valu, rõõm, armastus), on ühest küljest kahtlemata õige sel lihtsal põhjusel, et infoolend ei ole meeleolend. Kuid teisest küljest on selline lähenemine ebapädev, sest nii võetakse infoolendi vaatlemisel eelduseks meeleolend. See tähendab, et tähelepanu keskendatakse koguvahekorra ühele osalisele – meeleolendile – ja nähakse selle puudumist teises – infoolendis. Sama hästi võib aga lähtuda infoolendist ning vaadelda meeleolendit selle osana, “organina”. Inimene on arvuti osa. Inimene meeleolendina on algusest peale olnud ainult vahendi üks osa, jõude kombineeriv jõud, üldine vahend.

Tootlikult on arvuti kahtlemata keeleolendi suhtes sekundaarne, nõnda nagu keeleolend on sekundaarne meele- ja leemeolendi suhtes. Tootlikult on õige, et arvuti ei tee ilma inimeseta midagi, nõnda nagu inimene ei tee ilma meelte ja kehaaineteta midagi. Mõtteliselt on aga asjad risti vastupidi: arvuti kasutab lihtsalt inimesi ära nagu inimene oma meeli ja kehaaineid. Evolutsiooni laiemas plaanis võib inimest vaadelda lihtsalt arvuti tõukepinnana, “organina”. Samuti on ebatäpne rahustada ennast mõttega, et arvutil pole oma tahet. Arvutil pole muidugi meeleolendile omast tahtelisust, kuid digitaalsel keskkonnal on kahtlemata sellele vastav edasiliikumistendents – infokeskkond rakendab enda teenistusse üha rohkem inimesi ja üha organiseeritumalt. Selline tulv ei hooli olenditest, olgu nad leeme-, meele-, keele- või infoolendid. Olendid on vahendid (st. erinejad, nihestajad), samuti inimene. Kuna evolutsiooniline edasiliikumine on loomulik kallak, siis ei tasu arvata, et keeleolend infoolendi vastu midagi ette võtaks – sest ta ei taha seda. Üldises plaanis on tema loomulikuks olemuseks saada infoks.

UUS TOPELDUS

Arvutimängu või -võrgu keskkond võrgutab ja imeb alama kurru olendeid oma tasandile. See tõmme on võimas, kuid praegu siiski veel väga primitiivne ja katkendlik. Mängija või surfaja unustab pikaks ajaks söömise, kuid mitte päriselt. Tehnika täiustudes peaks olema võimalik luua meeleolendi vahetu ja püsiv otseühendus võrku. Selleks peaks aga too virtuaalne keskkond ise saama hulka keerulisemaks kui praegu ning teiseks peaks leiutatama viis bioloogilise olendi ja infoolendi vahetuks ühenduseks. Arvestades ühest küljest infotehnoloogia ja teisest küljest bio- ja geenitehnoloogia võimsat arengut, ei paista siin midagi võimatut. Pisike arvuti ja internetiühendus otse ajus või kohmakam juhe selja sees (nagu Cronenbergeri filmis “Existenz”). Nõnda pole sugugi utoopiline filmis “Matrix” kujutatud olukord, kus keha on muudetud patareiks ja kus kogu elu toimub virtuaalses reaalsuses. Siin pole mingit sõda ega masinate võimuhaaramist tarvis. Nagu me ütlesime: inimene ei taha sellist sõda, vaid tahab aidata kaasa uut järku olendile. Mis siin halba on? Vastupidi, see on väga hea. Ja sugugi mitte lääge ja igav paradiis (“Matrixis” kukkus selline esimene katsetus läbi), vaid vägagi põnev, pingutustnõudev ja rahuldustpakkuv.

Muide, ka praegu elame meie, “luust ja lihast” olendid rohkem keeles ja sõnades kui luus ja lihas. Me elame keele sees ja keha arvelt. Meelevahekord on keeleolendi perifeeria. Kolimine virtuaalsesse reaalsusse viib lihtsalt hüppeliselt edasi arengut, mis on juba praegu väga kaugele läinud. Kõik meie ühiskondlikud pingutused on olnud suunatud sellele, et elu oleks mugavam ja õnnelikum – sellele, et meil oleks võimalik olla patarei.

Niimoodi saavad kujuteldavaks kõikehõlmavad utoopiad. Digiilm võib teostada uue täieliku voltimise nagu kunagi tegi seda keeleline vaheilm, mille kandjaks said häälesõnad ja kirjatähed (volt: kivi vs. “kivi”). See väljavaade tekitab mitmeid küsimusi juba praegu: kui kolida üleni virtuaalsesse reaalsusse, mis on siis reaalsus? Kas praegune keeleolendi reaalsus on “reaalsem” kui infoolendi “virtuaalne” reaalsus?

Või geenitehnoloogia, millega võiks saavutada näiteks palju pikema eluea. Inimese keskmine eluiga on juba praegu mitu korda pikem kui paar tuhat aastat tagasi. Mis sellega muutunud on? Kindlasti on midagi muutunud, aga ons muutumine muutunud?

Või kloonimine, mis võiks teisel moel teostada “igavese elu”. Kloonin iseennast, ja et ta minust kauem elaks, lasen ta noorema teha. Aga juba seetõttu, et tal on oma eraldi keha, on ta teine inimene. Nagu kaksikud on erinevad inimesed. Kui ma valmistan niimoodi noorema teise inimese, siis mille poolest erineb ta “loomulikul” viisil saadud järglasest?

Me ei taha sellega üteleda, et teaduslik-tehniline areng on mõttetu. Pigem on ta vägagi mõttekas ja sellest võib pärast mõne inimliku lapsemängu mängimist võrsuda hoopis teistlaadi ja ootamatu tõde. Püüdes teisendada oma ilma, võib sündida (ja täiesti märkamatult) hoopis uus ilm.

[1] Meenutame, et õhtumaine filosoofia sai esimese alguse sellest, kui eristati eksplitsiitselt ja mõisteliselt ühalt Koht ja teisalt kõik see, mis Kohal aset leiab. Thales: “Koht (χωρα) on kõige ema”.

[2] “Kvantiteet saab kvaliteediks”. Ühest küljest on see truism, kuivõrd uus kvaliteet eeldab mingit kvantitatiivset baasi. Teisest küljest ei saa kvantiteedi kuhjumisega kvalitatiivseid murranguid seletada ega konkreetselt ette ennustada.

[3] Sigimise ja surma seosele on G. Bataille raamatus “L’Erotisme” pühendanud eraldi peatüki, vt.: G. Bataille. L’Erotisme. Minuit, Paris, 1957, 4. ptk., lk. 62-70.

[4] Vt. G. Bataille “Kulutuse mõiste”. Tlk. H. Krull. – Vikerkaar, 11, 1995, lk 68-79.

[5] A. Augustinus. Pihtimused. Tlk. I. Vene. Logos, Tallinn, 1993, lk. 291.

[6] See sõna esineb tuntud ütluses panta rhei, “kõik voolab” – mida on omistatud Herakleitosele ja olgugi see omistamine kahtlane, pole ometi juhuslik, et selline mõte tema nimega seostub. “Sinnasamma jõkke astujale voolavad [epirrei] peale uued ja uued veed” (12. fr.). Vt. http://www.ut.ee/klassik/eelsokraatik/

index.html?main=herakleitos/herakleitos.shtml (külastatud 16.04.02).

[7] Hiljem kõneleme samas seoses mõistetega “taust” (siseasi) ja “selg” (välisasi). Sisemus on ekraan, mille taustale kõik olendile ilmuv ilmub ehk see on olendi selgusesfäär. Selg on see, mis jääb ilmuva ehk selge taha. Me näeme seljast selget, aga selg ise ei saa selgeks saada. Täpsemalt: selg kogu aeg saab selgeks, aga ei saa selgeks.

[8] “[F]üüsikaline reaktsioon ... ammendub iga reaktsiooniaktiga. Keemiline reaktsioon muudab reageeriva keha koostist ja algab uuesti alles siis, kui lisatakse juurde uus kogus reageerivat keha.” F. Engels. Looduse dialektika. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1962, lk. 227.

[9] Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, IV kd. Valgus, Tallinn, 1989, lk. 422b, märksõna “keemia”.

[10] M. Ridley. Genoom. Tlk. K. Hein.– Akadeemia. 2002. nr. 4, lk. 885.

[11] B. Sergejev. Imetabane aju. Tlk. R. Järve. Valgus, Tallinn, 1977, lk. 62-63.

[12] Ibid., lk. 62.

[13] Vt. S. Tenjes. Keele žestilise päritolu hüpotees. – Keel ja kirjandus. 2001, nr. 10, lk. 683-690; nr. 11., lk. 756-764.

[14] Vt. F. Engels. Op. cit., lk. 125 jj.

[15] Ibid., lk. 126.

[16] Marx nimetab maad korraga üldiseks tööobjektiks ja üldiseks töövahendiks. Seda, et maa on üldine tööobjekt, pole raske mõista, kuivõrd kõige esmasemad elatusvahendid on saadud just maast ja maa kaudu: viljad, marjad, juurikad, jahiloomad jne. Üldise töövahendina on maa aga töölise toetumise koht ja tööprotsessi toimumiskeskkond. Üldises mõttes on töövahendiks ka koht, kus töö toimub ja mis on seega töö võimalikkuse tingimus ülepea. Vt. K. Marx. Kapital. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1953, lk. 160-162.

[17] B.M. Fagan. People of the Earth. Harper Collins Publishers, 1989⁶, lk. 167-169.

[18] Vt. S. Tenjes. Op. cit.

[19] S. Tenjes. Op. cit., lk. 690.

[20] Vt. A.J. Greimas, J. Courtés. Sémiotique. Dictionnaire raisonné de la théorie du langage. Hachette, Paris, 1979, lk. 79-82, märksõna “débrayage” (shifting out). Väljatõukamine on “operatsioon, millega lausumise instants lahutab ja projitseerib endast välja (keeleteos ilmutamise sihis) mõningaid oma põhistruktuuriga seotud termineid, et moodustada lausungi-diskursuse aluselemente”. Ibid., lk. 79.

[21] Ibid., lk. 120.

[22] Ibid., lk. 119-121, märksõna “embrayage” (shifting in).

[23] Ibid., lk. 121.

[24] Ibid., lk. 375, märksõna “synonymie”: lekseemide tasandil on sünonüümia alati ainult osaline (parasünonüümia). See-eest võib rääkida semeemilisest sünonüümiast, kus erinevates lekseemides väljendub identne semeem. Hääleolendile pole “jänes” ja “haavikuemand” üldmõiste eriliigid. Nad on mõlemad pisut erinevad olendid.

[25] Tavaliselt tervikuna hõlmatavas luuletuses liigume eeskätt väljast sisse (“väline visand”, “sissevaade”), tervikuna korraga mittehõlmatava romaani puhul aga seest välja (“sisemine visand”, “väljavaade”). Vt. E. Hermann. Luule ja proosa vastanduse mõned aspektid. Kirjalik töö EHI juures, Tallinn, 2002.

[26] Greimas ja Courtés kutsuvad neid vastavalt lausumislikuks ja lausungiliseks väljatõukamiseks (débrayage énonciatif, énoncif). Op. cit., lk. 80.

[27] Need troopilised mõisted pärinevad M. Kangrult, kes on eristanud kokkukõla, metafoori, fiktsiooni ja metamorfoosi. Need on keele ja olemise kangasteljed. Vt. M. Kangur. Kord. Käsikiri, Tallinn, 2002.

[28] “Tragöödia sünd”, vt.: F. Nietzsche. Die Geburt der Tragödie. Unzeitgemässe Betrachtungen. I-IV. Nachgelassene Schriften 1870-1873. Toim. Giorgio Colli ja Mazzino Montinari. De Gruyter, Berlin-New York, 1999.

[29] Vt. nt. S. Blackmore’i raamatut “The Meme Machine”, mille esimest peatükki võib lugeda aadressil: http://www.memes.org.uk/extracts/SBOct1998Ch1.html (külastatud 04.07.02).

[30] Kasutades kirjavahemärkide kujundit, võiks öelda, et liigutuskeel on hüüumärk, häälekeel küsimärk (keskkonna küsitlemine, sarnasuste otsimine, teadmiste laiendamine) ja kirjakeel punkt.

[31] Jacques Le Goff on näidanud, millist põhjalikku kultuurilist muutust märkis keskaja lõpul linnades üleminek tükitöölt tunnitööle, millega seoses tekkis uus arusaam ajast. Aega hakati mõõtma ühesuguste võrdsete tundidega mehhaniliste kellade abil. J. Le Goff. Euroopa keskaja kultuur. Kupar, Tallinn, 2001. Ilmselt sellesse aega ulatub tagasi metafoor “Aeg on raha”. Vt. G. Lakoff, M. Johnson. Metaphors We Live By. University of Chicago Press, Chicago-London, 1984, lk. 7-9. Sellisel metafooril on arvestatav jõud ühiskonna mobiliseerijana, aidates välja pigistada varjatud jõude, sundides rohkem tööle.

[32] K. Marx. Op. cit., lk. 162.