„Zhuangzi“ 22. peatükk
TEADMINE LÄKS PÕHJA 知北游[1]
(ilmunud Vikerkaares 2016/1-2)
1.
Teadmine läks põhja Süvavete[2] kaldale ja ronis Salatipu mäele ja sattus seal kohtama Ei Tähistat. Teadmine küsis Ei Tähistalt: „Ma tahaksin sult mõnda asja küsida. Kuidas tuleks mõtelda ja kuidas tuleks arutada, et kulgu teada? Kus tuleks asuda ja mida tuleks kummardada, et kulgemises rahuneda? Keda tuleks järgida ja mis kulgu mööda käia, et jõuda kulgemiseni?“ Küsis kolme asja, aga Ei Tähista ei vastanud. Mitte et ta ei vastanud, vaid ta ei teadnud, kuidas vastata.
Kuna Teadmine ei saanud vastust, siis pööras ta ümber ja läks Valgeveest lõunasse ning ronis Kavalusekatkemise mäele ja silmas seal Pöörast Kõverat. Teadmine küsis Pööraselt Kõveraltki, too vastas: „Ahaa! Ma tean ja kohe ütlen sulle.“ Aga ütelda tahtes unustas, mida tahtis ütelda.
Kuna Teadmine ei saanud vastust, siis pööras ta ümber ja läks Kollase keisri[3] paleesse, nägi Kollast keisrit ja küsis talt. Too vastas: „Mittemõtlemine ja mittearutlemine on kulgemise teadmise algus, mitteasumine ja mittekummardamine on kulgemises rahunemise algus, mittejärgimine ja mitteteedkäimine on kulgemiseni jõudmise algus.“
Teadmine küsis Kollaselt keisrilt: „Meie sinuga teame seda, nemad kaks ei teadnud, kellel on õigus?“ Kollane keiser vastas: „Ei Tähistal on päriselt õigus, Pöörane Kõver on sinnapoole, meie sinuga ei pääse ligilähedalegi. Teadja ei räägi, rääkija ei tea[4], seepärast õnnis teostab mitterääkivat õpetust[5]. Kulgu ei saa edasi anda, väeni ei saa jõuda. Inimlikkust saab ellu viia, kohasusest saab ilma jääda, kommetega teeseldakse üksteisele. Sellepärast on öeldud: „Kui kadus kulg, tuli vägi; kui kadus vägi, tuli inimlikkus; kui kadus inimlikkus, tuli kohasus, kui kadus kohasus, tulid kombed. Kombed on kulgemise kaunistus ja korratuse pea.“[6] Ja veel: „Kulgeja päev-päevalt kaotab, kaotab ja veel enam kaotab, kuni jõuab toimimatuseni; ta ei toimi, aga midagi ei jää toimetamata.“[7] Kui oled juba saanud asjaks ja tahad naasta juure juurde – kas pole see raske! Ainult Suurele Inimesele on see kerge! Elu on surma seltsiline[8] ja surm on elu algus – kes teaks nende reeglit! Inimese sünd on hinguse kokkukogunemine; hinguse kokkukogunemine on elu ja laialilagunemine on surm. Kui surm ja elu on teineteise seltsilised, mis muret mul siis on! Seepärast musttuhanded asjad on üks. Vaimlist ja haruldast peame ilusaks, haisvat ja mädanenut peame ebameeldivaks. Aga haisev ja mädanenu jällegi muutub vaimliseks ja haruldaseks ning vaimline ja haruldane jällegi muutub haisvaks ja mädanenuks. Sellepärast öeldakse: „Taevaalust läbistab üks hingus.“ Seepärast õnnis peab kalliks üht.“
Teadmine küsis Kollaselt keisrilt: „Ma küsisin Mittetoimijalt Mitterääkijalt, aga ta ei vastanud mulle; mitte ainult et ta ei vastanud mulle, vaid ta ei teadnud, kuidas vastata. Ma küsisin Pööraselt Kõveralt, aga tahtes mulle ütelda, ta ei ütelnud mulle; mitte ainult et ta ei ütelnud mulle, vaid ütelda tahtes ta unustas ära. Nüüd ma küsisin sinult ja sina teadsid – miks sa siis ütled, et sa ei jõua ligilähedalegi?“ Kollane keiser vastas: „Esimene on tõeliselt õige, sest ta rakendas mitteteadmist. Teine oli sinnapoole, sest ta rakendas unustamist. Meie sinuga ei jõua ligilähedalegi, sest me rakendame teadmist.“
Pöörane Kõver kuulis sellest ja leidis, et Kollane keiser oskab rääkida.[9]
2.
Taeval ja maal on ilu
aga nad ei räägi
neljal aastaajal on selge seadus
aga nad ei aruta
musttuhandetel asjadel on kättejõudnud soonestik[10]
aga nad ei seleta
Õnnis
liigub taevas-maa ilu juurde
vastab musttuhandete asjade soonestikule
Seepärast täiuslik inimene ei toimi
ja suur õnnis ei meisterda,
vaid nad vaatlevad taevas-maad.
Taevas-maa vaimline selgus on ülimalt peen,
koos tema sadade muundustega on asjad juba kas surnud või elavad, kandilised või ümmargused,
nii et keegi neist ei tea oma juurt[11],
aga musttuhanded asjad on iidsest ajast peale olemas olnud.
Kuussuund[12] on hiigelsuur,
aga jääb tema sisse
sügiskarvake[13] on väike,
aga sõltub temast oma keha kättejõudmisel.
Taeva all kõik hulbib temas üles-alla
kogu oma kestuse aja pole paigal
yin-yang ja neli aastaaega aina liiguvad
igaüks tuleb oma järjekorras
hägusena ta justkui hajub,
aga on olemas
õlitatuna tal pole kuju,
vaid ta on vaimline
musttuhanded asjad on ülal peetud,
kuid nad ei tea seda
See ongi juur ja allikas,
mida saab vaadelda taevas.[14]
3.
Puudusehammustaja küsis Tekirõivalt kulgemise kohta. Tekirõivas vastas:
„Kui sa ajad sirgeks oma keha
ja koondad oma pilgu,
siis tuleb taeva-kooskõla;
kui sa imad sisse oma teadmise
ja koondad oma tähelepanu,
siis vaimline tuleb sinusse elama.
vägi teeb sind ilusaks,
kulg hakkab sinus asuma
sa vaatad nagu vastsündinud vasikas
ega otsi põhjusi!“
Ta polnud veel lõpetanud, kui Puudusehammustaja jäi magama. Tekirõivas oli väga rahul, läks minema ja laulis:
„Keha nagu kuivanud luukere
meel nagu surnud tuhk[15]
tema tegelik teadmine on päris
ta ei otsi põhjusi endale toeks.
vahepealne ja hämar!
meeleta! ei saa temaga plaani pidada!
On see vast inimene!“
4.
Shun[16] küsis oma abilt: „Kas kulgu saab omandada?“ Too vastas: „Sa ei oma omaenda kehagi[17], kuidas saaksid sa siis veel kulgu omandada?“ Shun pärima: „Kui ma ei oma oma keha, kes seda siis omab?“ Abi vastas:
„See on taevas-maa poolt sulle usaldatud kuju.
Oma elugi sa ei oma,
vaid see on taevas-maa poolt sulle usaldatud kooskõla
Oma loomust ja saatustki sa ei oma,
vaid see on taevas-maa poolt sulle usaldatud järgimiseks
Oma lapsi-lapselapsigi sa ei oma,
vaid need on taevas-maa poolt sulle usaldatud kestad.
Seepärast
liigu,
teadmata, kuhu lähed
ela
teadmata, millele toetud
söö
teadmata, mida maitsed[18]
Need on taevas-maa tugev yang-hingus, kuis saab sul pähe tulla selle omandamine?
5.
Konfutsius küsis Lao Dan’ilt[19]: „Täna sa lõõgastud ja puhkad, söandan küsida ülima kulu kohta.“
Lao Dan vastas:
„Paastu ja loobu,
vaigista ja puhasta oma meel,
pese ja puhasta oma peenvaim,
murra maha oma teadmine!
Kulg on sügav ja sellest on raske rääkida, aga ma kõnelen sellest sinu jaoks laias laastus.
ilm-selge sünnib hämar-tumedast[20]
kujuline sünnib kujutust
peen ja vaimline sünnib kulust
kujujuur sünnib peenvaimust
ja musttuhanded asjad kujuga üksteist sünnitavad
nõnda üheksa avausega olendid sünnivad lootest
kaheksa avausega olendid aga sünnivad munast[21]
tema tulek ei jäta jälgi
tema minekul ei ole piiri
tal pole ust ega maja
ta laiub majesteetlikult igas kaares.
kes seda taotlevad
neljast jäsemest tugevad
mõtlemises-kaalutlemises taibukad
kuulmises-nägemises teravad
kasutavad meelt ilma väsimata
vastavad asjadele ilma eelarvamuseta
taevas ilma selleta poleks kõrge
maa ilma selleta poleks avar
kuu-päike ilma selleta poleks liikuvad
asjad ilma selleta poleks külluslikud
Eks ole kulg selline!
Avarad teadmised sellest pole tingimata tarkus
arutlemine selle üle pole tingimata arukas
õnnis lõikab need ära
mida suurendamine ei suurenda
mida kahandamine ei kahanda
õnnis sellest hoiab kinni
sügav-vagur nagu meri
kõrguv-vägev nagu mägi
tema lõpp läheb tagasi algusse
liigutab ja mõõdab kõiki asju lakkamatult
sinu õilsa kulg
kas pole see väline!
see mille poole
musttuhanded asjad liiguvad
ja mis neid toetab lakkamatult
eks kulg ole selline!
Keskriigis on inimene,
kes pole yin ega yang,
elab maa ja taeva vahel
ajutiselt on inimene
seejärel naaseb esivanema juurde.
vaadeldes elu juurt
on ta hämar ja sültjas mass
olgu elu pikk või lühike,
kas pole nende vahe tilluke?
see on vaid hetke küsimus
ons see piisav et hakata
vahet tegema Yao ja Jie[22] õigusel ja väärusel?
puu- ja köögiviljadel on oma soonestik;
inimsuhted on küll keerulised,
aga neid saab sättida vanuse järgi.
kui õnnis
neid kohtab
ta ei riku neid
neist möödub
ta ei klammerdu neisse
häälestamine ja reageerimine
on vägi
koosolemine ja reageerimine
on kulg
siit on tekkinud keisrid
siit on võrsunud kuningad
Inimese elu taevas-maa vahel
möödub nagu noor täkk müüripraost
viuhti ja ongi möödas
tormakalt ja ägedalt
kõik nad tulevad välja
sujuvalt ja vaguralt
kõik nad lähevad tagasi[23]
toimub muundus
ja nad sünnivad
taas on muundus
ja nad surevad
elusolend kurvastab sellest
inimene leinab sellest
see on vaid taevase nooletupe vallapääsemine
see on vaid taevase kompsu lahtipudenemine
Pilla-palla virr-varr[24]
hun- ja po- vaim[25] lähevad ees ära
ja ise[26] järgneb neile.
See on suur naasmine![27]
Kujutu saab kujuliseks
kujuline saab kujutuks
seda kõik teavad
selleni jõudmist aga ei võeta endale ülesandeks
hulga-inimesed ühtviisi väitlevad selle üle
päralejõudja ei arutle
arutleja ei jõua pärale
teravagi pilguga seda ei kohta
parem vaikida kui vaielda
kulgu ei saa kuulda
parem sulgeda kõrvad kui kuulata
seda hüütakse suureks kuluks.“
6.
Idamüüri õpetaja küsis Zhuangzilt: „Kus on see nii-öelda kulg?“
Zhuangzi: „Pole kohta, kus seda poleks.“
Idamüüri õpetaja küsis: „Täpsusta, siis olen rahul.“
Zhuangzi: „Ritsikates ja sipelgates.“
„Kas sellest madalamal ka?“
„Rohututis ja lehelibles.“
„Kas sellest veel allpool ka?“
„Katusekivis ja tellises“
„Aga sellest veel edasi?“
„Sitas ja kuses.“
Idamüüri õpetaja jäi vait.
Zhuangzi ütles: „Sinu küsimused ei ole küllalt asjakohased. Kui järelevaataja Huo küsis turuvanemalt, kuidas jalaga vajutades orikat mõõdetakse, vastas too, et mida sügavamale läheb, seda rasvasem siga.
Sul pole mõtet niimoodi jätkata,
sest kulg ei page kuhugi asjade juurest.
Ülim kulg on selline
ja suur kõne on samuti niimoodi.
„Ümberringi“, „igal pool“, „kõikehõlmav“ – need kolm
erinevad nimed, aga sama tegelikkus
nad osutavad ühele.
Püüdkem üheskoos konnata eimiski-paleesse,
arutagem seal üheskoos, nii et pole otsa ega äärt!
Püüdkem koos toimimata toimida!
Tasased ja vaiksed!
Vabad ja puhtad!
Häälestatult ja mõnusalt!
Juba tühjendasin oma tahte,
ma ei lähe kuhugi ja ma ei tea, kuhu ma jõuan
ma lahkun ja tulen, aga ei tea, kus peatun
Juba ma lähen ja tulen, aga ei tea, kus see lõpeb
loiklen edasi-tagasi avaral väljal
suur teadmine tuleb sisse, aga ei tea, kus see otsa saab
Asjade asjastaja pole asjadest piiratud,
aga asjadel on piirid, niinimetatud asjapiirid
piiramatu saab piiri ja piiratu saab piiramatuks[28]
Me räägime täitumisest ja tühjenemisest, nõrgenemisest ja hävimisest
mis täidab ja tühjendab
ise ei täitu ega tühjene
mis nõrgendab ja surmab
ise ei nõrgene ega sure
mis teeb juure ja ladva
ise pole juur ega latv
mis kogub ja hajutab
ise ei kogune ega haju“
7.
Nõtke Lootos-Magus ja Püha Põldur[29] õppisid vana Õnnetoova Lohe juures. Püha Põldur oli keset päeva sulgenud ukse, nõjatunud lauakesele ja tukastanud. Nõtke Lootos-Magus paiskas keskpäeval ukse valla, tuli sisse ja hüüdis: „Vana Lohe on surnud!“ Lauakesele nõjatuv Püha Põldur haaras oma saua ja tõusis püsti; viskas siis saua kolinal käest, naeris ja ütles: „Taevas teab, kui üksik ja kole, juhm ja tohe ma olen, seepärast ta suri ära ja jättis mu maha. Oh aeg! Õpetaja suri ära ega jätnud mulle mõnd oma pöörast sõna!“
Potikaane Lohutus kuulis seda ja ütles: „Kulgemise kehastajaga sõlmivad sidemed kõik taevaaluse õilsad. Kulgemisest polnud ta kätte saanud üht kümnetuhandikkugi sügisudeme tipust, aga ikkagi oskas ta surres endale hoida oma pöörased sõnad, kui palju enam siis veel see, kes kulgemist kehastab! Vaadates pole tal kuju, kuulates pole tal heli. Need, kes sellest teistele räägivad, nimetavad seda tume-tumedaks, aga kulg, millest räägitakse, ei ole kulg.“
Sellepeale Rahulik Selgus küsis Piiramatu käest: „Kas sa tead kulgu?“ Piiramatu vastas: „Mina ei tea.“
Siis ta küsis Toimimatu[30] käest. Too ütles: „Mina tean kulgu“. „Kas su kulu-teadmises on numbreid?[31]“ „On.“ „Millised nad on?“ „Kulg, mida ma tean, võib teha väärtuslikuks või põlastusväärseks, see võib koondada või hajutada. Need on kulgemise numbrid, mida ma tean.“
Rahulik Selgus küsis selle jutu kohta Algusetult: „Nüüd on nii, et Piiramatu ei tea ja Toimimatu teab – kummal neist on õigus?“ Algusetu vastas: „Mitteteadmine on sügav, teadmine on pindne. Mitte teada on seesmine, teada on väline.“
Seepeale Rahulik Selgus vaatas üles ja ohkas[32]: „Mitte teada on siis teada! Teadmine on siis mitteteadmine! Kes teaks mitteteadmise-teadmist?“
Algusetu ütles: „Kulgu ei saa kuulda, kuuldu pole kulg; kulgu ei saa näha, nähtu pole kulg; kulust ei saa rääkida, räägitu pole kulg. Kas sa tead, et kuju kujustaja pole kujuline? Kulule ei saa nime anda.“
Algusetu ütles veel: „See, kellelt küsitakse kulu kohta ja kes sellele vastab, ei tea kulgu. Kuigi küsiti kulu kohta, ei kuulda vastuseks kulgu. Kulgemise kohta ei saa küsida, ja kui küsitakse, siis ei saa vastata. Kui küsida selle kohta, mille kohta küsida ei saa, siis on küsimus vaene. Kui vastata selle kohta, mille kohta vastata ei saa, siis on vastus sisutu. Kui sisutuga toetada vaest küsimust, siis sa justkui välispidiselt ei näeks aegruumi ja seespidiselt ei teaks suurt algust. Sellised ei saa üle Kunluni mäest[33] ega konda suures tühjuses.“
8.
Särav Valgus küsis Polev Olevalt: „Kas sa oled olemas või ei ole?“ Särav Valgus ei saanud vastust ja piidles pingsalt teise välimust ja palet. See oli lohkus ja tühi. Kogu päeva piidles ega näinud midagi; kuulas, aga ei kuulnud midagi; küll maadles, aga ei saanud saanud midagi kätte. Särav Valgus ütles: „Täiuslik! Kes suudaks temani küündida! Ma oskan võtta olevat polevana, aga ei suuda võtta polevat polevana. Tema aga võtab polevat olevana – kuidas küll selleni jõuda!“
9.
Väejuhataja pandlameister oli juba 80-aastane, aga polnud kübetki kaotanud oma oskusest. Väejuhataja küsis: „Kas sul on mingi nõks? Või on sul kulg?“ Pandlameister vastas: „Sinu teener hoiab midagi. Juba 20-aastaselt armastasin pandlaid meisterdada, ma ei vaadanud midagi muud – kui see polnud pannal, siis ma ei hoolinud sellest.“ Kasulikkus kasvas tal selle varal, mida ta ei kasutanud – kui palju enam kasvab see siis, kui pole midagi, mida sa ei kasuta! Millised asjad ei ammutaks temalt?
10.
Ran Qiu küsis Konfutsiuselt: „Kas saab teada, mis oli enne Taevas-maad?“ Konfutsius vastas: „Saab küll. Muiste nagu praegu.“ Ran Qiu ei osanud rohkem küsida ja läks ära. Järgmisel päeval said nad jälle kokku ja Ran Qiu küsis: „Eile ma küsisin sult: „Kas saab teada, mis oli enne Taevas-maad?“ ja sa vastasid: „Saab küll. Muiste nagu praegu.“ Eile oli see mulle selge, aga täna on see segane. Söandan küsida, miks see nii on?“ Konfutsius kostis: „Eile oli see selge sellepärast, et vaim võttis selle esimesena vastu. Täna aga on segane sellepärast, et sa püüad sellest aru saada mitte-vaimlisega. Pole muistset ega praegust, pole algust ega otsa. Kas saab öelda, et kui pole poegi-lapselapsi, siis on pojad-lapselapsed?“ Ran Qiu ei jõudnud selle peale midagi ütelda, kui Konfutsius jätkas: „Jäta! Ära vasta! Ära elusta eluga surma, ära surma surmaga elu. Kas surm ja elu sõltuvad teineteisest? Kõik on mingil moel üks kehand. Kas on mingi Taevas-maale eelnev asi? Asjade asjastaja pole asi. Väljatulevad asjad ei saa asjadele eelneda, nii et enne neid olid asjad, ja enne neid samuti, ja nii lakkamatult edasi. Õndsa lakkamatu inimarmastus on samuti siit pärit.“
11.
Yan Yuan küsis Konfutsiuselt: „Ma kuulsin kord, kuidas sa ütlesid: „Ära jahi midagi ja ära meelita midagi ligi!“ Söandan küsida, mis kondamine[34] see selline on?“ Konfutsius ütles: „Vanaaja inimesed muutusid väliselt, aga seesmiselt ei muutunud; praegusaja inimesed muutuvad seesmiselt, aga väliselt ei muutu. Kes koos asjadega muutub, sellel on üks, mis ei muutu. Kas muutudes, mittemuutudes või teise vastu end kulutades, sellest ei saa ta rohkeneda.[35]
Isand Xiwei’l oli park, Kollasel keisril aed, Shun’il palee, Tang’il ja Wu’l kambrid.[36] Sellised õilsad nagu konfutsiaanlikud ja moistlikud varasemad õpetajad ründasid üksteist oma õige ja vääraga, saati siis nüüd tänapäeva inimesed! Õnnis asub asjades ega kahjusta neid. Seda, kes asju ei kahjusta, asjad ei saa kahjustada. Ainult see, kes ei saa kuskilt kahjustada, saab inimestega koos jahtida ja ligi meelitada.
Mägimetsad ja künkaniidud muudavad meele mõnusaks ja teevad meid rõõmsaks! Rõõm pole veel lakanud, kui sellele juba järgneb kurbus. Kurbuse ja rõõmu tulekut ei saa ma takistada ega nende minekut peatada. Kahju küll! Ilma-inimesed on lihtsalt asjade võõrastemajad! Nad teavad seda, millega nad kokku puutuvad, aga ei tea seda, millega nad kokku ei puutu. Nad suudavad seda, mida nad suudavad, aga ei suuda seda, mida nad ei suuda. Mitteteadmist ja mittesuutmist ei saa inimene kindlasti vältida. Võtta endale ülesandeks vältida seda, mida inimene vältida ei saa – kas pole see kahju lugu! Ülim kõne jätab kõne maha, ülim tegutsemine jätab tegemise maha. Taandada kõik sellele, mida teadmine teab – kas pole see pindne!
[1] Uurimust on toetanud CCS nr MOFATF20160021. Soovin tänada Märt Läänemetsa kasulike kommentaaride eest. Kõik vead jäävad muidugi minu vastutusele.
[2] Nii isiku- kui kohanimedel on Zhuangzi’s sageli tähendus, mis on seotud üldteemaga, olgu otsesemalt või kaudsemalt. “Zhuangzi” 1. peatükk algab sõnadega “Põhjasüvikus oli kala”. Vee-element on siin kogu oma mütoloogilises jõus. Sügavus, hämarus jms tähistab algset läbistuvust, geneesi lähtekohta.
[3] Mütoloogiline muistne valitseja, kultuuriheeros, paljude teadmiste ja oskuste leiutaja.
[4] Tsitaat Laozi § 56-st.
[5] Tsitaat Laozi § 2-st (vrd 43).
[6] Vt Laozi § 38.
[7] Vt Laozi § 48.
[8] Vt Laozi § 50 ja § 76.
[9] Mengzi uhkustas sellega, et ta „oskab rääkida“ ehk „teab keelt“ (zhī yán 知言).
[10] kättejõudnud – aktualiseeritud, valmis saanud; soonestik – olendit määratlev artikulatsioon, liigendus. Soonestik sai Song ajastul (960-1276) üheks filosoofia põhimõistseks.
[11] Või: “keegi ei tea nende juurt / päritolu“.
[12] Ees, taga, vasakul, paremal, all, ülal.
[13] Vana-Hiina võrdkuju imeväikese asja kohta.
[14] Taevas – kujueelne, väesolev.
[15] Zhuangzi’s korduv motiiv, sagedamini „keha nagu kuivanud puu, meel nagu surnud tuhk“. Viitab mingile mõtluspraktikale.
[16] Hiina müütiline valitseja, pojalikkuse võrdkuju ja konfutsiaanide peamisi austusobjekte.
[17] Või: “Sa ei oma iseennasti“.
[18] Neid võib lugeda ka väidetena: „sa liigud ega tea, kuhu lähed; sa elad, ega tea, millele toetud; sa sööd ega tunne maitset“.
[19] S.o Laozi’lt.
[20] Sama sõna, mis „Zhuangzi“ 1. peatükis eespool viidatud tekstikohas.
[21] Vivipaarseil on lisaks ovipaarsete “kaheksale avausele” veel naba.
[22] Pärimuse järgi on muistsed valitsejad Yao õige ning Jie vale valitsemise võrdkujud.
[23] tulevad välja ja lähevad tagasi – s.t tekivad ja hävivad.
[24] Pilla-palla, virr-varr: viide algsele segadikule, kuju-eelsele, väesolevale.
[25] Hiina pärimuses ühed inimese koostisosad. Vahel seostati vastavalt taeva ja maaga, yang’i ja yin’iga, nii et pärast surma hun-vaim läheb taeva, aga po-vaim jääb matmispaiga juurde. Siinkohal ei pea tingimata eeldama nii täpset teoretiseeringut.
[26] Sama sõna, mis “keha“.
[27] Surma käsitletakse tagasiminekuna, taas-sisenemisena läbistuvasse, samas kui sünd on väljatulek kõrvutuvasse. Nende metafooride järgi asub vaatepunkt seega läbistuvas.
[28] Või: “piiritu piir on piiri mittepiiratus-mittepiiraja“
[29] Shennong, hiina panteoni põllumajandusjumalus.
[30] Sama nimi, mille eespool (22.1) tõlkisin “Mittetoimijaks”.
[31] Seda on mõistetud mitmeti: “tähtsad / põhilised punktid“. Watson aga näiteks tõlgib selle nükkeks (trick). Laias laastus on mõte selge, parem jätan numbri/arvu sõna sisse.
[32] Parandades中 asemel 卬 (s.o 仰). Ülesvaatamine ja ohkamine on „Zhuangzi’s“ korduv motiiv.
[33] Seal elavad surematud.
[34] Yóu 游, üks „Zhuangzi“ põhimõisteid. Esineb eeskätt 2. peatükis „Vaba kondamine“ (J. Kaplinski tõlkes „Vabalt uidates“) ja tegelikult ka käesoleva peatüki pealkirjas (tõlgitud siin lihtsalt kui „läks“). Tähendab ’rändamist’, ’reisimist’ ja spetsiifiliselt Zhuangzi’l uitamist, kondamist.
[35] Oletan, et „mittemuutumist“ on siin kahes tähenduses. Esiteks see „üks“, mis ei muutu (sügavamas tähenduses), on muutumine „ise“ ehk see, mis avaldub nii muutuvas kui muutumatus (kitsamas tähenduses). Ning et sügavamas tähenduses muutumatu ühtlasi ka ei „rohkene“ (ega „vähene“ – ehkki seda eksplitsiitselt ei ütelda). Paljud kommentaatorid ütlevad märgi mí 靡 ’raiskama’ tähenduseks shùn 顺 ’järgima, kaasa liikuma’ või xié ’諧 ’harmoonia’. Mina lähendaks seda pigem sõnale mó 磨 ’hõõr(d)uma’, mis on lähedane nii kirjapildis kui tähenduses ning millega „Zhuangzi’s“ viidatakse asjade omavahelisele vahekorrale (milles on vältimatud kitsaskohad, „hõõrdumised“, kurbused, nagu siin lõigus allpool üteldakse). Et kõigist neist hõõrdumistest või üksteise kulutamistest hoolimata ei saa ennast sügavamas, ontoloogilises mõttes kellegi arvel „kasvatada“, „rohkemaks“ saada. Vt eespool 5. alalõik: „mida suurendamine ei suurenda / mida kahandamine ei kahanda / õnnis sellest hoiab kinni“.
[36] Nende järjestikuste valitsejate puhul võib näha allakäiku, mis väljendub piiramises pargist aiaks, paleeks ning lõpuks kambriks.