8. peatükk: Esimese tee utoopia
8.1. Käidud tee ülekordamine
Kordame üle teekonna, mille oleme kolmandast peatükist alates läbinud. Kolmandas peatükis “Jadad” me moodustasime neli jada suunaga keerukamatelt isenditelt lihtsamatele ning neljandas peatükis “Algus” me pikendasime neid jadasid teispoole isendeid, st. kogemust, ning uurisime Väe põhiliigendusi. Seejärel hakkasime jälle lihtsamalt keerukamale liikuma: kõigepealt kujutlesime maailma loomist ja isenditepaljust (viies peatükk “Maailma loomine”) ning seejärel (kuues peatükk “Kujunemine”) uurisime keerustumise ajalugu lihtsaimatest olenditest kuni meeleolenditeni, tuues välja keerustumise mõningaid teetähiseid: valgusisend, füüsikaline isend, keemiline isend, meelevahekord ja keelevahekord. Teatav keerukustasand – ütleme, et selleks on hääleline keelevahekord – tähendab aga põhimõttelist muutust keerustumisprotsessis. Ühest küljest jätkub keerustumine sama põhimõtte järgi nagu varem, st. et luuakse uue tasandi ajastamise ja ruumistamise viise, järgmise tasandi isendeid ja nende ühendusi. Teisest küljest aga saab teatavas mõttes pikendada keerustumisjadasid otse Otsa välja, teispoole empiirilist kogemust (nõnda nagu peatükis “Algus” pikendasime jadasid teispoole kogemust alguse suunas). Nendest kahest suunast räägime kahes järgnevas peatükis. Käesolevas peatükis järgime keerustumist tuleviku suunas ja uusi nihkekohti; järgmises peatükis räägime hüppest Otsa.
8.2. Mis mõttega?
Käesolev peatükk puudutab eeskätt praegusi ja teeb kohati viiteid tulevastele arengutele. Viimane on selles mõttes ebarealistlik, et me ei saa tulevikku ette teada ning keerustumisprotsessi faaside juures oleme just nimelt rõhutanud, et üheski faasis poleks saanud järgmisi nihkeid ette ennustada ega teada (nt füüsikast keemiat, keemiast bioloogiat jne.), või kui meile niimoodi tundub, siis on tegemist tagantjärele tarkusega ja selles mõttes mittelegitiimse kujutlusega geneesist. See kõik kehtib ka käesolevas peatükis ning kui lugejale tundub, et me tegeleme siin vahel tuleviku ennustamisega, siis tegelikult on siinse käsitluse eesmärk teistsugune.
1) Praegustes protsessides pole me ainult hüpoteetilised või süm-pateetilised vaatlejad nagu varasemate keerukustasandite puhul, vaid käimasoleva keerustumisprotsessi agendid, täideviijad ehk et meie hoiakud, teadmised ja eelistused mõjutavad reaalselt sedasama keerustumisprotsessi. Kui me aga räägime näiteks olemisviisidest ja ühiskonna või majanduse korraldusest, siis tunduvad sageli mõned asjad võimatud lihtsalt sellepärast, et me ei võta vaevaks neid korralikult ette kujutada, vaid oleme kinni mõtlemis- ja kujutlusharjumustes, mis on vormunud selle järgi, mis praegu on. Keerustumise tihenemise ja nihestumise kujutlemine on siin abiks üldises mõttes juba ainuüksi sellega, et esitatakse mingi loodetavasti värvikas alternatiiv praegusele, nii et see vabastaks meie kujutlus- ja mõtlemisvõime. Ehk siis järgnevate kirjelduste, arutluste ja kujutluste eesmärk poleks selles sihis niivõrd väide, et just niimoodi areng ilmselt saab toimuma, vaid pigem see, et kõige suurema tõenäosusega tegelik areng ei ole selline, aga et tihenduste ja nihete kujutlemisega oleme oma võimed liikuma lükanud, nii et me asume otsima ja katsetama – et me avame end uuele, teistsugusele, teadmata, milline see täpselt on.
2) See, et me ei tea, mis meid ees ootab, ei tähenda seda, et me ei peaks püüdma seda just nimelt võimalikult konkreetselt ja täpselt ette kujutama. Vastupidi, navigeerimaks edukalt keerustumisliinidel, peame püüdma maksimaalselt ühendada nende erinevaid otsi. Praegu domineerivad ideoloogiad ammutavad oma jõudu ka pretensioonist, et ainult need olevat koherentsed ja realistlikud ning kõik muud on vastuolulised ja ebarealistlikud. Kui ma püüan järgnevalt luua mingit seostatud tulevikuarengute kujutlust, siis see on näitamaks, et praegu valitsevad ideoloogiad on lihtsalt ühed ajaloolised formatsioonid, mitte sellised paratamatused või “loomulikud”, nagu nende käitlejad tahavad lasta neil paista.
3) On ilmselge, et keerustumine on jõudnud ohtlikusse või riskantsesse faasi, selles mõttes, et juba praegusel keerukustasandil on võimalik selle tasandi enda seesmiste vahenditega hävitada nii see keerukus (keelevahekord) kui ka suur osa eelmisi – piisab vaid, et õhata kõik olemasolevad tuumapommid, ja kaob nii inimene kui ka suur osa muud bioloogilist elu. Võib arvata, et need ohud ja riskid edaspidi mitte ei kahane, vaid kasvavad. Tuumarelvade arv on küll kahanenud, aga selle asemel on teised ohud, ühest küljest ökoloogilised ja klimaatilised, aga teisest küljest veelgi painavamal moel teaduse arenguga seotud ohud, mis tulenevad geenitehnoloogia, neuroloogia, infotehnoloogia jm. arengust. Tehnika areng on ajendanud arvukaid düstoopiaid, mis maalivad pilte eesseisvatest katastroofidest. Seda on esindanud ka mitmesugused religioossed-millenaristlikud voolud ja mõned traditsionalistlikud filosoofilised suunad (nt. Heidegger). Järgnevalt ma jätan düstoopiad kõrvale mitte sellepärast, et need oleksid võimatud – vastupidi, need on vägagi võimalikud ja keerukuse kasv võib iga hetk saada tagasi pööratud. Ma jätan nad kõrvale sellepärast, et ma eeldangi nende võimalikkust igal sammul. Ja seda olulisem tundub kujutleda arengusuundi, mis just nimelt ei suubu düstoopiasse. Ning, muide, pole võimatu, et selline katastroofikuulutamine on seotud meie praeguse ühiskondlik-majandusliku formatsiooniga: kapitalism näib lausa vajavat mingit katastroofikujutelma, mis piiritleks meie ajalist horisonti, sest vastasel juhul lähevad asjad käest ära, st. kui me eeldaksime, et kapitalism (või selle praegune vorm) kestab igavesti, siis pole justkui mingeid piiranguid “eimiskist” raha juurdekirjutamisele ja finantsmullidele – mis vältimatult purunevad, nagu me hiljaaegu nägime (vt. Graeber 2011: 360)
Keerustumine tihenemise-nihestumise loogika järgi toimub praegu edasi, nõnda nagu see on toiminud maailma algusest peale. Käesoleva peatüki mõte on näidata, et see võib tähendada reaalset edasiminekut ehk progressi – niivõrd kui keerustumist progressiks nimetada saab – selles konkreetses tähenduses, et luuakse vägevamaid süsteeme ehk neid, mis toovad tõhusamalt väesolu käesollu ning jõulisemalt kujundavad käesolu põhjal väesolu ümber – st. selliseid, kus kättetoomise ringlus käes- ja väesolu vahel toimib kiiremini, tõhusamalt ja mitmekesisemalt. Niimoodi tekkiv süsteem on rikkalikum ja mitmekesisem, kuna selles on rohkem tähenduslikke erinevaid seisundeid või oluviise ning nad suudavad ennast peenemalt ja nüansseeritumalt reguleerida. See ei pea sugugi tingimata olema seotud düstoopiliste tulevikunägemustega
See tähendab esiteks keerulisemate kehade loomist. Mingi keerukusvahekorra keha kui kalgendunud jõud moodustab võrgustiku, millel on kaks aspekti, nö võrgusilm ja võrgusõlm. “Võrgusilmad” on antud tasandi kehakeerukusele omased läbikäimisviisid; “võrgusõlmed” on nende lävimisviiside ristumispunktid, koondumis- ja lahknemispunktid. Keelevahekorra puhul võib olla raske neid silmi ja sõlmi tuvastada, sest võrgusõlmedeks on nii bioloogilised kehad kui tehnoloogilised subjektid (robotid, masinad, arvutid). Me teame, et keeleolend on lahutamatu oma tööriistadest ja keelest, nii lävimisel välis- kui siseilmaga – need ühendused on aga juba määratluse järgi mobiilsed ja varieeruvad (st. see eristab orgaanilist tööriista, mis on organismi osa, valmistatud tööriistast, mis asub väljaspool organismi).
Keelevahekord käib kõigi Maal elavate keeleolendite kohta. Muidugi võib kriitiliselt välja tuua, et osa allpool räägitavast puudutab ainult väga väikest osa keeleolendeid – eeskätt neid, kes elavad “arenenud” riikides ning omakorda nendeski riikides kaugeltki mitte kõiki keeleolendeid. See ei sega meil allpool rääkimast näiteks “digivahekorrast” – aga see ei tähenda seda, et see iseloomustaks ainult inimkonna progressiivsemat osa, kes n-ö teostavad ajaloo mõtet või kelles see kõige täielikumalt teostub, vaid seda, et kõik keeleolendid on pidevuslikult seotud ja moodustavad ühe võrgustiku paljude sõlmpunktidega ja veelgi rohkemate ühendustega nende sõlmpunktide vahel. Nõnda ka digivahekord puudutab kogu seda võrgustikku, ehkki ühtesid sõlmpunkte otsesemalt ja teisi kaudsemalt. Allpool me koguni arutleme evolutiivse hüppe üle, mis seisneks just nimelt kõikide või enamiku sõlmpunktide otsesemas kaasamises läbikäimise võrgustikesse.
8.3. Vahendid
8.3.1. Tööriist ja meelekeha
Tööriist ja masin on vahendid maailma jõudude vahendamiseks; tööriistastu arenedes tuleb juurde tööriistade järke (vahend, millega teha vahendit, millega teha vahendit...); tööriist liigendub seesmiselt (paljudest osadest koosnevad seadeldised ja mehhanismid) ja masinate autonoomsus kasvab (nad suudavad teatud piirides ennast ise reguleerida). See on andnud alust arvukateks düstoopiateks, kus “robotid haaravad võimu”, st. kus mingites robotites on eneseregulatsioonivõime ja autonoomsus jõudnud sellise määrani, et nad saavad inimestega võrdväärseteks agentideks, ent suuremate võimete varal tõrjuvad kõrvale või hävitavad inimesed. Mulle tundub, et selliste hõllandustega on mitu asja valesti (jättes kõrvale sedasorti utoopiate kirjandusliku väärtuse või nende tähenduse abstraktsete mõtteeksperimentidena).
Esiteks ei ole tööriistad ja masinad inimesest lahus. Nad ei ole inimese sünnitatud, vaid pigem võiks ütelda vastupidi: keeleolend sündis masinate kaudu (vt. eelmine peatükk), keeleolend ongi (muuhulgas) tööriistad ja masinad. “Vastandus kultuuri ja tehnika, inimese ja masina vahel on ekslik ja alusetu; see on vaid kattevari rumalusele või vimmale” (Simondon 1958: 9). Simondon vastustab korraga kaht levinud hoiakut tehniliste objektide suhtes: ühest küljest pidada neid pelgalt ainekogumiteks, millel puudub igasugune tõeline tähendus ning millel on lihtsalt otstarve; ning teisest küljest oletada, et robotitel on vaenulikud kavatsused inimese suhtes ning kujutavad endast mässuohtu (Simondon 1958: 11). Esimese hoiaku suhtes tuleb silmas pidada, et arenenud masinad on olulised just oma määramatuseriba poolest (mitte pelgalt automaatidena, mis täidavad üht kindlat ülesannet), ning teise hoiaku suhtes, et masinad vajavad hooldamist (viimases järgus teostab seda inimene) ja eeskätt mõtestamist, vaba eesmärgipüstitust. Simondon võrdleb inimese ja masinate vahekorda dirigendi ja pillimeeste suhtega: dirigent modereerib või utsitab pillimehi ning on ühtlasi nende poolt modereeritud ja utsitatud; dirigendi kaudu “muusikutegrupp modereerib ja utsitab iga oma liiget, ta on igaühele olemasoleva grupi liikuv ja käesolev vorm [...]. Samamoodi on inimese ülesanne olla pidevalt koordinaator ja leiutaja tema ümber olevatele masinatele. [...] Inimene on masinate juures pideva leiutamisega. Masinates asub inimreaalsus, inimtegu, mis on kristalliseerunud toimivateks struktuurideks. Neid struktuure on vaja toimimise käigus hooldada, ja kõige suurem täiuslikkus langeb kokku kõige suurema avatusega, kõige suurema toimimisvabadusega” (Simondon 1958: 12). Selles mõttes ei tundu Frankensteini-tüüpi düstoopiad tõepärased.[1]
Teiseks tundub siin olevat see paradoks, et ühest küljest peaksid sellised düstoopilised hävitavad robotid olema keeruka eneseregulatsioonivõimega, aga nendes düstoopiates käsitatakse neid eeskätt mõne üksiku tungi (hävitus-, surmatung) kehastusena. Ja kui püütakse roboti enseregulatsioonivõimet keerukamana käsitada, siis on tulemus kahtlaselt inimesesarnane (nt. robot Sonny filmis “Mina, Robot”). Mulle tundub, et düstoopiad hävitustungiliste ja mässuhimuliste robotitega on pigem eurooplaste ümbertöötatud kolonistikogemus, kus nad sooritasid pärismaalaste peal massimõrvu (olles tõepoolest “robotlikud”) ja kartsid samas nonde mässu (mis on inimlik reaktsioon) – sellise teisendusega, et robotlik hävitustung on projitseeritud “teisele”, pärismaalase asemel tulevikurobotile.
8.3.2. Vahendite regulatsioonitasandeid. Arvutid.
Evolutsioon ja keerustumine ei seisku. Vastupidi, nad kiirenevad. See “tihendab” ja mitmekesistab keelevahekorda ning see tihenemine ja kiirenemine paistab kõige ilmsemalt välja tehnilisest arengust, mis kasvab geomeetrilises progressioonis. Selle üks kuulsamaid väljendusi on Moore’i seadus transistorite kohta: nende arv protsessoris kasvab iga kahe aastaga poole suuremaks (st kasv on eksponentsiaalne). Moore sõnastas selle aastal 1965 ja see kehtib siiamaani. Võib eeldada uusi keerukusnihkeid, aga nagu öeldud, me ei saa neid ette teada. Võib-olla on see seotud mõne praegu kiiresti areneva valdkonnaga, mida me alljärgnevalt mainime, aga ei pruugi.
Justkui bioloogilise evolutsiooni kiirendatud kordusena on keeleolend valmistanud mehhanisme (nii füüsilisi kui virtuaalseid), mille käitumise määramatuseriba on aina suurem ehk millel üha rohkem vabadusastmeid.[2]
Neoliitiline revolutsioon, mille käigus rajati esimesed suurriigid, oli seotud ka mitmesuguste masinate leiutamisega nagu pumbad, tali, sõtkeratas jm. Inimese jaoks on autonoomsemad masinad need, mis on ühendatud mingi muu energiaallika külge kui inimtööjõud: loomade poolt käitatud seadeldised, vesirattad, tuuleveskid. Aurumootorid suurendavad masinate autonoomsust, kasutades ühtlasemat ja transporditavat energiaallikat (kivisütt), mistõttu aurumasinaid saab üles panna igale poole, ta “on universaalne ja oleneb võrdlemisi vähe kohalikest tingimustest oma ülesseadmise paigas” (Marx 1953: 327). Aurumasina autonoomsust ja ohutust aitas suurendada pöörlevate kuulidega regulaatorklapp, mille James Watt 1788. aastal oma aurumasinasse integreeris (vt. joonis 8.1). See tagasisidemehhanism sai tööstusrevolutsiooni üheks embleemiks (vt. Lewis 1992).
Joonis 8.1. Regulaatorklapp
Siit edasi tulevad programmeeritavad masinad, mida ei pea füüsiliselt ümber seadistama, vaid mille tööd saab reguleerida programmiga. Esimene selline masin on kudumismasin, mille Joseph Marie Jacquard leiutas 1801. aastal ja mis talle sissesöödetavate perfokaartide järgi koob kanga mustrit:
Joonis 8.2. Jacquard’i kudumismasin (leiutatud 1801).
Inglane Charles Babbage (1791–1871) pakkus juba 1822. aastal välja pakkunud Erinevusmasina (Difference Engine) idee ja hiljem Analüütilise masina (Analytic Engine), kuid ta ei suutnud neid valmis ehitada. Jacquard’i kudumismasinas tähendas augu olemasolu või puudumine programmlindis seda, kas värviline lõng pääseb selles kohas programmlindist läbi või mitte; Babbage’i masinas aga esindasid augud, st. informatsioon, omakorda informatsiooni (selle asemel et lubada või peatada füüsilist operatsiooni). Siin on informatsioon informatsiooni kodeerimiseks ja modifitseerimiseks (arvutamiseks). See edasiminek on teatavas mõttes analoogiline sellega, mille tõi endaga kaasa kivist tööriistad, mis olid esimesed spetsialiseerunud tööriistad tööriistade valmistamiseks. Ka infotöötlusega läks tublisti aega, enne kui see arendas välja oma rakendused teispool kitsas mõttes rehkendusi ja statistikat (nõnda kivist tööriistadega; absoluutne ajaskaala on muidugi hoopis teine, aga suhteline arengukõver on sarnane).
Ja kui Jacquard’i kudumismasinas on mälu ja operatsioon samaaegsed ja eristamatud (lindis olev auk ehk “mälujälg” toimib samas füüsilise võimaldaja või pidurdajana), siis Babbage nägi ette mälu-üksuse (“Ait”) ja ümbertöötamisüksuse (“Veski”) eristamist omaette üksusteks – millest on välja kasvanud tänapäeva arvutite mälu ning keskprotsessor (CPU)
Esimese töötava programmeeritava masina ehitas valmis Herman Hollerith (1860–1929) USA 1890. aasta rahvaloenduse andmete töötlemiseks. Kaarte loeti seadeldisega (vt. joon. 8.3), kus perfokaardi iga võimaliku augukoha jaoks oli vedru, mis augu olemasolul läks läbi augu elavhõbedaga täidetud anumasse, mis ühendas vooluringi ning lükkas näidikutetablool vastavat mõõdikut ühe koha võrra edasi (päeva lõpus kirjutati näidud üles ja mõõdikud seati jälle nulli).
Joonis 8.3. Hollerithi masin (näidikutetabloo; laual augusti ja kaardilugeja; ees paremal sorteerija)
Tänapäeva täiselektrooniliste arvutite üheks oluliseks eelkäijaks oli ENIAC (Electronic Numerical Integrator and Calculator), mis ehitati Pennsylvania ülikoolis 1943-45. Selles oli 18000 vaakumtoru ja selle taktsagedus oli 100 000 tsüklit sekundis. Selle ümberprogrammeerimine võttis aga aega päevi, mistõttu masina loojad Eckert ja Maucly arendasid koos John von Neumanniga välja EDVAC’i, millega pandi alus salvestatud programmidele. Perfokaardid asendusid elektrooniliste programmidega ja programmi sai muuta sama kiiresti kui arvuti arvutas, ja veelgi enam, arvutiprogrammid said hakata ennast töötamise ajal muutma. See viib arvutite regulatsiooniviisi järgu võrra kõrgemale tasemele.
Tänapäevase arvutiajastu juhatasid aga sisse mikrokiibid (1958) ja Inteli mikroprotsessor (1971). Nendega seoses esiteks vähenesid märgatavalt arvutite mõõtmed ning nende töökindlus ja võimsus kasvasid, samas kui hind kahanes. Tänu sellele on raalid tänapäeval kõikjal, personaalkompuutritest mobiiltelefonide, autodeni ja pesumasinateni välja.
Joonis 8.4. Altair 8800, esimene PC.
8.3.3. Digivahekord
Peatugem korraks digitaalsel infokodeerimisel arvutites. See võiks olla üks kandidaate tänapäevase keerustumisvahekorra nimetamiseks (nõnda nagu me rääkisime eespool zhestilisest vahekorras ning mainisime möödaminnes häälelist ja kirjalist vahekorda). Digitaalne ehk digivahekord poleks siinkohal nüüd sellises väga üldises tähenduses nagu seda on kasutatud keerustumisteooriates ja biosemiootikas, kus vastandatakse digitaalseid ja analoogseid süsteeme, millest esimene põhineb diskreetsetel ja teine pidevuslikel infoühikutel –, vaid viitaks konkreetselt elektroonikaga seotud digitaalsusele ning selle rakendustele.
Digitaalne keerustumisnihe keelevahekorra sees tähendab esiteks kodeerimispinna lihtsustumist ja üldistumist, nagu on uute keerukustasandite puhul tavaline. Digitaalses kirjutuses kasutatakse ainult kaht märki, tinglikult 0 ja 1. See on oluline lihtsustus, võrreldes zhestilise keelevahekorraga, kus tähistajaks on käte ja häälitsuste modulatsioonid; häälelise keelevahekorraga, kus tähistajateks on foneemid ja nende kombinatsioonid, mida on vähem kui zheste ja häälitsusi; ja ka kirjalise keelevahekorraga, kus tähistajateks on kirjamärgid, mis taandavad ära kogu häälelise intonatsiooni, tämbri jm. paljuse. Digitaalses vahekorras viiakse tähistaja lihtsustamine äärmusse, minimaalse eristuseni kahe oleku vahel (perfokaardis on auk või ei ole, elekter läheb läbi või ei lähe, 1 või 0) – see on ainus kvalitatiivne erinevus tähistajate vahel. Ühes sellega kodeerimispind vastavalt ka üldistub ja laieneb, redutseerides kirjalise vahekorra kirjasüsteemi erinevused oma märkidepaljusega ainult kahele elemendile, millega saab kodeerida mitte ainult keelt, vaid ka pilte, heli jm. Kõik need pidevuslikud, “analoog” nähtused saab tõlkida diskreetseks 0/1 jadaks, kusjuures analüüsipunktide arv on nii suur, et me tänapäevaste digivahendite puhul ei taju enam nende kõrvuti-olemist (mis digiajastu alguses oli veel tajutav)
Ehk teisisõnu, digivahekorras tehakse jõulisemaid eristusi ja luuakse suuremat kõrvutuvust: ühed aatomid ja elektronide seisundid teiste kõrval ja järel. Ühtlasi lõimitakse neid uuel tasandil: kuna digitaalse kõrvutuvusega saab redutseerida mitmesuguste valdade kvalitatiivse erinevuse (nt. heliline, pildiline jm), siis saab nendega opereerida põhimõtteliselt samade vahenditega (nt. töödelda arvutis nii heli kui pilti). Samas ei saa unustada, et kõik need tehnilised vahendid omandavad mõtte ja funktsionaalsuse ainult üheskoos keelevahekorra ülejäänud võrgustikuga, millesse on tingimata kaasatud ka meeleline keha. Kuigi digitaalseid ühikuid eristatakse-lõimitakse esiteks tehniliste vahendite sees, pole need lahutatavad kõrgema tasandi eristusest-lõimimisest seoses kehastumisega.
Digitaalsete vahenditega lõimitakse uuel tasandil ka keelevahekorra “sise-” ja “välispoliitikat”: samade vahenditega (arvutid, programmid, digitaalne representeerimine) korraldatakse nii infotöötlust ühiskondlikus läbikäimises kui ka mehhanismide kontrollimist tööriistalises läbikäimises. Nii kitsas mõttes keelelist infot kui ka tööriistalisi liideseid organiseeritakse samade vahenditega: arvutid, programmid, digitaalne kood.
Digitaalsel töötlusel on mitmeid eeliseid. Kui analoogsignaali esitamine nõuab signaali kõigi üksikasjade vastuvõtmist ja taasesitust, siis digitaalsignaali puhul piisab 0/1 õigest tuvastamisest. Sellega saab järsult vähendada infomüra, sest ei pea tuvastama signaali kõiki üksikasju, vaid signaal võib teatud piires kõikuda: juhul kui see ei sega tuvastust 0 või 1-na, siis saab signaali vastu võtta ja esitada täiesti identsena. See muudab infoedastuse kaitstumaks ruumiliste ja ajaliste moonutuste vastu, teisenduste vastu, mis tulenevad levimisest üle vahemaade või kulumisest läbi aja (nagu näiteks juhtub vinüülplaadiga, kui seda mängida). See tähendab aegruumilist tihendamist, kuna infot saab kadudeta edastada üle aja ja ruumi (ehkki tekivad uued probleemid, mis on seotud riist- ja tarkvara uuendamisega ja vana info ümberkodeerimisega uude formaati või vanade seadmete käibelt kadumisega).
Digitaalne süsteem hõlbustab tehnilist progressi ka sellega, et digitaalset tõlget saab täiustada suurema arvu binaarsete tähistustega, mida saab teha samasuguse riistvaraga. Analoogsüsteemis aga tuleks ümber kujundada infoedastuse jada kõik astmed. Teisipidi saab infoedastust täiustada ka nii, et riistvaraline antus jääb samaks, aga parandatakse sellega opereerivat tarkvara – sellega on võimalik tõhustada riistvara tööd ja teatud piires ka parandada riistvaralisi vigu või puudujääke.
Ühtlasi on mälutoed muutunud mahukamaks; arvuti mälu on seoses mikrokiipide arenguga muutunud järjest suuremaks. Ja on oluline, et digitaalse tähistusega saab samade vahenditega salvestada väga erisugust informatsiooni (tekste, pilte, helisid), väga suures koguses väga väikesel pinnal. Kuna digitaalse info kodeerimine käib aatomite suurusjärgus, siis saab seda salvestada oluliselt tihedamalt kui kirjalise vahekorra puhul. Ühtlasi saab seda hõlpsamini levitada (raamatute transportimine tähendab jõu- ja ajakulu, aga digitaalset infot saab hõlpsasti minimaalse ajakuluga ühest kohast teise edastada). See loob eeldused infokasutajate tihedamaks seostatuseks, millest me allpool veel pikemalt räägime.
Samas on eriti just siin vaja vahet teha mälul ja mälutugedel. Meie mõistes pole arvuti kõvaketastel salvestatud info mitte mälu, vaid mälutoed. Kogu digitaalne salvestatud info toimib mäluna ainult ühenduses läbivaatava instantsiga, mille ta saab meeleliselt kehastunud keeleolendilt[3]. Iseenesest on salvestatud infoühikud lihtsalt ühed nähtused teiste kõrval, ja nende töötlemine programmide poolt võib neid kombineerida või teisendada. Aga mõtte omandavad sellised mälutoed ainult koos läbivaatava instantsiga, mis pole käesolus, vaid väesolus. Käesolevad infoühikud pole mälu, vaid mälutoed väesolevale tähendusüksuste läbivaatusele.
Ma tahan veel kord rõhutada seda, et igasugune meelekeha ja tehnika vastandamine on ebatäpne mõlemas mõttes: nii unistusena sellest, et tehnika “ise” midagi looks, kui ka “inimese” väärtuse rõhutamisena vastandina tehnikale. Inimene on tehnika ja tehnika on inimene. Siin ei saa olla küsimust mingist olemuslikust “võõrandumisest” (sellel mõistel on oluline ühiskondlik, kuid mitte tehniline tähendus), vaid ainult ajastamise ja ruumistamise erinevates vormides.
Identsete digitaalsete koopiate tegemine tähendab järjekordset suurejoonelist lihtsustust, kui jäetakse kõrvale terve hulk individuaalseid nüansse, ning digitaalse info põhjal luuakse identseid reproduktsioone – või õigemini, kuna originaali ja koopia erinevus kaob, siis oleks täpsem rääkida produktsioonist. Sama ilmum produtseeritakse täpselt samasugusena (kui kõrvale jätta võimalikud tehnilised vead esitamisel, mis aga ei loo midagi uut, vaid ainult kahjustavad esitust). See lihtsustus võimaldab mitmekesistumist uuel tasandil: digiajastu on ajendanud enneolematu tekstide, helindite, piltide vohamise, paljundamise, kokkumiksimise, ümbertöötamise.
8.4. Raha, tulevik, mobiliseerimine, vägivald
Lisaks keelele ja kitsas mõttes tööriistadele on veel teisi keeleolendi organiseerumise ja mobiliseerimise vahendeid. Üks neist on raha. Ühed varajasimad vormid, mis paistavad raha moodi, polnud tegelikult mõeldud ostmiseks, vaid need toimisid sümbolitena, meenutamise otstarbel ning need vahetasid omanikku abielu sõlmimisel, liikudes kas peiu poolelt mõrsja vanematele või mõrsja poolelt peiu vanematele. Sellisena võis toimida näiteks mõni haruldane ja raskesti hangitav asi, nagu hai hammas Fidžil (Graeber 2011: 131). See on märk võlast, mida põhimõtteliselt ei saa tagasi maksta (Graeber ca 141). Sest elu väärtus (loovutatud naisliige) on absoluutne ja seda ei saa asendada.
Algne raha on selline kogukondlik krediit, mis on enamjaolt immateriaalne ning omandab keha ainult erandlikel juhtumitel: näiteks abielludes. Ning selliselgi juhul pole niivõrd väärtuslik see asi ise (nt vaala hammas), vaid see ese lihtsalt sümboliseerib ja kehastab seda kogukondlikku krediiti, mis on valdavalt kehatu. Selline “raha” kehastab tuleviku kokkutõmbamist, see näitab, et üks grupp on võtnud teisest grupi seast naise: naise tööjõud ja loodetavad järglased kantakse üle ühe grupi “kontolt” teise kontole, ning ühtlasi on mälestus sellisest tehingust. See reguleerib vastastikuseid kohustusi ja lubadusi. Niimoodi tõmmatakse kokku tulevikku ja minevikku, vaalahammas on märk minevikust, mis osutab tulevikule. See aga on algselt valdavalt kvalitatiivne ning siin ei saa juttugi olla sellistest vastavustest laadis, et üks vaalahammas võrduks näiteks viiskümmend metsseakihva või midagi muud. Vaalahammas viitab minevikule ja tulevikule tervikuna, teatava ainulise kvaliteediga, mis on asjaosalistel teada kontekstist (see just nimelt aitab füüsilise sümbolina kinnitada ja kinnistada seda konteksti).
Oluline pööre toimus antropoloog Graeberi järgi (2011: 212) koos metallist müntide kasutuselevõtuga umbes 600-500 eKr Egeuse mere piirkonnas, Indias ja Hiinas. Teadaolevalt esimesed mündid valmistati Lüüdias ja neid kasutati seal – ja ka mujal – esialgu eeskätt palgasõduritele maksmiseks. Münte oli suhteliselt kerge transportida ja mis kõige tähtsam, need olid kontekstist sõltumatud, samas kui varase krediidimajanduse “raha” on lahutamatult seotud oma kontekstiga – fidži vaalahammas väljaspool konteksti on nagu taskurätikusse tehtud sõlm, mis ilma kontekstuaalse teadmiseta ei tähenda mitte midagi. Mündid märgivad just sellise konteksti kaotamist, lõhkumist – mida tehtigi sõja jõul, sellesama (professionaalse) armeega. Teisest küljest aga olid väärismetallid hea röövsaak võitnud malevale. Mündid hõlbustasid märgatavalt tollel ajastul tekkinud suurte professionaalsete sõjavägede varustamist; sõjavägede ümber tekkis turusüsteem, milles kasutati füüsilisi münte igapäevastes tehingutes (seal, kus algses krediidimajanduses kasutatakse kehatut krediiti).
Metallist müntide eelis on see, et neid saab väga täpselt kvantitatiivselt määrata ja liigendada. Müntidele kehtestatakse esiteks kindel kaal, mistõttu saab sätestada täpsed kvantitatiivsed vastavused, nt. üks sajagrammine hõbemünt võrdub sada ühegrammist hõbemünti. See on pigem teoreetiline näide, sest kohe algusest peale on eristatud ja eristatavad mündi nimiväärtus ja temas sisalduva metalli hind (esimene reeglina ületab teist). Metallist mündid ei erine põhimõtteliselt ükskõik millisest materjalist “rahast”, olgu selleks kilud või merekarbid – ta kehastab samamoodi ühiskondlikku krediiti ja on väärt täpselt nii palju, kui on ühiskondlikult otsustatud. See aga ei tähenda sugugi, justkui raha hinda saaks suvaliselt määrata (nagu on omal nahal tunda saanud valitsejad, kes on meelevaldselt suurendanud nimiväärtust ja/või halvendanud müntide metalli kvaliteeti – sellele järgneb usalduskriis ja ühiskondlikud mullistused). Meile võib tunduda, et hõbe ja kuld on justkui iseenesest väärtuslikud ja seega “loomulikud” müntide materjalid (ilusad läikivad metallid), aga Vanas Hiinas said sama hästi ringelda pronksraha ja Vanas Roomas vaskraha. Metallist müntide põhiline erinevus tuleneb just nende standartsusest ja täpsest kvantifitseeritavusest. Kõigepealt luuakse sõdadega suurriik ja seejärel kehtestatakse seal ühtne rahasüsteem. Sõjalise jõuga on loodud üleriigiline krediit, mille kandjaks on metallist mündid, mida saab kasutada üle traditsioonilise kogukonna krediidipiiride. Kui ringleb suures koguses sularaha, milles on erinevaid nominatsioone kuni peenrahani välja, siis saab tehinguid sooritada anonüümselt ja hõlpsalt: ei pea tegelema kogukondliku krediidi peente nüanssidega ning samuti ohtlike ja keeruliste rituaalidega, mis rüütasid kahe traditsioonilise kogukonna kohtumisi ja vahetuslikke kaubatehinguid. Mündid teevad võrdseks, nad loovad anonüümse tausta.
Mündiline raha tõmbab samamoodi kokku tulevikku ja minevikku, aga see on anonüümne (pole kellegi asi, kust ma olen mündi saanud ja selle väärtus ei sõltu põhimõtteliselt omajast) ja eeskätt võimaldab täpselt määratletud kvantitatiivseid liigendusi. See võimaldab avardada kokkutõmbeala (suurriik) ja mitmekesistada rahaliselt vahendatavaid suhteid (tarbeesemete ostmise ja müümiseni välja), mis on turu anonüümsuses lahti logistatud traditsioonilise krediidi lõpututest nüanssidest, lihtsustanud seda ja tõmmanud selle ühtlase kvantifitseeritava rahasüsteemi skaalale.
Huvitav pööre toimub ühiskondlikes suhetes siis, kui mündilise ehk materiaalse majanduse peale tekib jälle krediidiline ehk immateriaalne majandus. Seda on ajaloo käigus toimunud mitu korda: nii naasti näiteks keskajal valdavalt krediidimajanduse juurde, ehkki arvepidamises kasutati edasi vanu rahaühikuid – füüsiliste müntide liikumine oli praktiliselt lakanud ja tegemist oli abstraktse mõõduühikuga, mille abil sai sätestada vastavusi erinevate asjade väärtuste vahel ning reguleerida makse ja trahve. Seevastu uusajal – ja juba enne eurooplaste jõudmist Uude Maailma – tuli jälle tagasi sularahadominantne majandus. Siis aga lisandus sellele leiutis, mis muutis selle pöörde hoopis erinevaks keskaegsest, nimelt paberraha, mis algselt on veksel, garantiikiri, mille ettenäitaja sai vahetada teatava hulga müntide vastu. Esimene paberraha käibis Hiinas; araablased arendasid välja mitmed paberraha ja võlakirjadega seotud tehnikad, mille eurooplased hiljem üle võtsid.
Paberraha ja võlakirja eelis metallmüntidega võrreldes on muidugi kergem transporditavus ja hõlpsam emissioon. Nende puhul on nimiväärtuse ja materjali hinna erinevus veelgi selgem, kuna nende aluseks oleva paberi väärtus on nimiväärtusega võrreldes väga väike. Paberraha on algselt võlakiri, mis sai moodsa majanduse aluseks seoses sellega, kui tagasi kohustuti maksma rohkem kui võlgu võeti, st. kui laenu pealt võetakse intressi. Intressi on võetud juba muistsetest aegadest peale, juba Sumeris.[4] Liiakasu ehk intressi võtmise uusaegset kapitalistlikku vormi eristas selle ainulaadne suhe vägivallaaparaadiga. Niimoodi põhjendab David Graeber kapitalismi teket just Euroopas, mitte islamimaades ega Hiinas[5]: selle taga polevat määravad religioossed ega kitsas mõttes kultuurilised põhjused (vrd. Max Weber, kes väitis, et kapitalismi tekkes on oluline protestantlik – eeskätt kalvinistlik – eetika, vt. Weber 2007), vaid poliitilised: Islamimaades võeti turuvabaduse põhimõtet tõsiselt ning kuigi olid olemas kõik põhilised finantsmehhanismid, mis hiljem Euroopa kapitalismi integreeriti, siis vägivallaaparaati ei rakendatud turumonopolide kehtestamiseks; Hiinas jällegi oli küll olemas turumonopol ja majanduse riikliku reguleerimise praktika, aga seal oli poliitiline võim sügavalt umbusklik majandusliku ja finantsvõimu vastu ning ta oli piisavalt tugev, et neid vaos hoida. Euroopas sõlmisid majanduslik, panganduslik, poliitiline ja sõjanduslik võim aga liidu, mille tagajärjel sündis tänapäevane kapitalism. Kapitalism ei tekkinud mitte turuvabadusest vaid vastupidi, turumonopolide loomisega (põhiliselt kolonialistlike sõjanduslik-majanduslike kompaniide, eeskätt Inglise ja Hollandi Ida-India kompaniide näol). Kapitalism on turuvabaduse ideoloogiat alati kasutanud ühesuunaliselt: kõrvaldada “teiste” piirangud kaubandusele, ent kiivalt kaitstes omaenda monopolistlikke või oligarhlikke huve.
Moodne finantssüsteem Eurooopas sai alguse linnriigi võlakirjadeemissiooniga: esimene selline teostati 12. sajandil Veneetsias. Riigil oli vaja sõjaks raha, ta korjas kohustuslikus korras maksumaksjatelt laenu, mille eest lubas neile viis protsenti intressi aastas, kusjuures nendel riigivõlakirjadel lubati olla müüdav, nii et tekkis riigivõlakirjade turg. Sellises süsteemis saab raha tekitada eimillestki. Muutust Euroopa finantssüsteemis seostatakse tihti Uuest Maailmast toodud väärismetalliga, ent tegelikult füüsiliselt ei jõudnud sellest väärismetallist tavaeurooplaseni mitte midagi, vaid see viidi edasi Hiina, mis oli just üle läinud sularahamajandusele ja vajas hädasti väärismetalle. Kui väärismetalli laadung saabus Sevillasse, siis see läks otse genovalaste lattu, aga enne kui see itta edasi saadeti, laenati selle väärtus valitsejatele sõja rahastamiseks. Vastu said nad võlakirju, mille pealt valitsus pidi igal aastal neile intressi maksma. Neid võlakirju sai edasi müüa, ja niimoodi said pankurid peaaegu lõputult paljundada kulla ja hõbeda tegelikku väärtust.[6]
Euroopa esimene pärispaberraha trükiti 1694. aastal Inglismaal, kui 40 Londoni ja Edinburghi pankurit andsid William III-le 1,2 miljonit naela laenu sõjaks Prantsusmaaga. Vastutasuks lubas kuningas luua neil korporatsiooni, millel on rahatrükkimise monopol (Graeber 2011: 339-340). Seda algset võlga pole siiamaani tagasi makstud, ja see polegi mõeldud tagasimaksmiseks.
Kui me eelmiste süsteemide puhul nägime, et raha esindab tulevikku ning tõmbab kokku minevikku, siis nüüd hakatakse tulevikku ennast rahaks tegema, nii et raha mitte üksnes ei esinda tulevikku, vaid paljuneb selle arvel. Veneetsia esimesest võlakirjaemissioonist peale peetakse mõistlikuks aastaintressiks 5%; see on kasvutempo, millega raha peaks kasvama. Kapitalism on sõna otseses mõttes ehitatud tuleviku müümise peale ja metafoor “aeg on raha” on siin täiesti reaalse tähendusega, millel võivad olla vägagi konkreetsed tagajärjed selle jaoks, kes ei suuda vajalikul määral kasvada, et intressi maksta ning niimoodi võlgu jääb. Valitsevates riikides võib see kodanikule tähendada oma kodust ja varast ilmajäämist; valitsetavates riikides võib see tähendada tuhandete näljasurma.
See süsteem poleks mõeldav ilma tõhusa administratiivsete, kohtuliste, politseiliste ja sõjaväeliste struktuurideta. Nendega lõhutakse anarhilised vastastikusel abil põhinevad kvalitatiivsed ja implitsiitsed krediidisüsteemid ja asendatakse need kvantifitseeritud ja eksplitseeritud võlasuhetega. Kapitalistlik süsteem paisus olulisel määral alates sellest, kui hakati laialdaselt jagama tarbimislaene, nii et keskmine kodanik sai endale soetada hüvesid, mis muidu olid piiratud valitud eliidiga, nt. oma maja ja auto (ühtlasi langes ka nende hind märgatavalt, nii seoses nõudluse kui tootlikkuse kasvuga). Ühest küljest suurendas see märgatavalt rahvastiku tarbimist ja teisest küljest köitis inimesed seesmise motivatsiooniga süsteemi külge: nad olid saanud hüvesid ja rügasid nüüd rõõmuga tööd teha, et laenu tagasi maksta (koos intressidega!) – või kui rõõmu nappima hakkas, siis kannustas piitsana hirm neist hüvedest ilma jääda (sest maja ja auto kuuluvad pangale, kuni võlg pole ära makstud). Sellega viiakse ühiskondlikku mobiliseerimist ning tuleviku haldamist järgu võrra edasi.
Maailmamajanduse arenguga ja globaliseerumisega on tihenenud ja mitmekesistunud sidemed nii iga ühiskonna sees kui ka ühiskondade vahel. Nüüd võib mõelda, et korporatiivsed ja riiklikud huvid, millega kapitalismile alus pandi, hakkavad selle arengut pärssima. Lühinägelikkusest ja ahnusest on majanduslik võim pannud poliitilist võimu vastu võtma seadusi, mis tulevad kasuks eliidile, nii et varandus kipub kogunema väheste isikute ja korporatsioonide kätesse (nn 1%), see aga pärsib globaalset tarbimist, mille jaoks oleks palju tulusam, kui varandus nii iga riigi sees kui ka eeskätt riikide vahel jaguneks ühtlasemalt.
Nõnda nagu 20. sajandi algupoolel laienesid hüved üha suurematele ühiskonnakihtidele ja kasvas keskklass, samamoodi võiks ehk lähitulevikus toimuda arenguid, mis viiksid hüvede ühtlasemale jaotumisele nüüd kogu maailma elanikkonna seas. Ma ei oska öelda, kas see tähendaks seniste jõukate ühiskondade mõningast suhtelist vaesemaks jäämist või leitakse intellektuaalsest ja tehnoloogilisest innovatsioonist ressursse senise taseme hoidmiseks. Igatahes aga pole kindlasti midagi katki selles, kui domineeriva riigi kodanik sööb päevas kolme hamburgeri asemel kaks või kannab oma pükse kahe kuu asemel kuus kuud.
8.5. Immateriaalne tootmine
Tänapäeval on arenenud riikides ehk domineerivates maades, nagu ütlevad Negri ja Hardt (2004: 108), saanud valitsevaks “kolmas sektor” ehk teenused, mis on muutunud “hegemooniliseks” põllumajandusliku (“esimene sektor”) ja tööstusliku (“teine sektor”) tootmise suhtes: Prantsusmaal ligi 80% GDP-st, USA-s kolmveerand, Soomes ja Eestis 68% (Vt. CIA Factbook). Kui põllumajanduslik tootmine märgib keeleolendi vahekorda toiduga ja tööstustootmine vahekorda (kombatavate) kaupadega, siis “immateriaalne tootmine”, nagu Negri ja Hardt kolmandat sektorit kutsuvad, märgib eeskätt keeleolendite vahekorda üksteisega: nimetatud autorid eristavad selle sees kaht põhilist valda, millest üks on põhiliselt intellektuaalne ja keeleline ning teine afektiivne: ühes toodetakse “ideesid, sümboleid, koode, tekste, keelelisi figuure, pilte ja teisi selliseid tooteid” ning teine loob kehameele seisundeid, “toodab või manipuleerib selliste afektidega nagu enda vabalt tundmine, heaolutunne, rahuolu, erutus või kirg” (Negri ja Hardt 2004: 108).
Selles mõttes märgib “immateriaalse tootmise” kasv keelevahekorra tihenemist: sellise tootmise fookus on suunatud just keeleolendlikele vahekordadele (teadmised ja tunded). Immateriaalse tootmise kasv tähendab seda, et keeleolendid on omavahel tihedamalt ja mitmekesisemalt seotud. Näiteks õpetamine eeskätt rohkendab ja mitmekesistab inimestevahelisi suhteid, ja seda korraga kahes mõttes: esiteks see toimub inimestevahelises elavas interaktsioonis (ehkki nt. ülikoolidesse tulnud e-kursused muudavad selle interaktsiooni jälle rohkem ühesuunaliseks; ent teisalt võimaldab see kuulata loenguid, mis on peetud maailma teises otsas, nii et selles mõttes jällegi kasvatab interaktsiooniliinide hulka) ning teiseks moodustub õpetamise tagajärjel subjekt ehk võrgusilm, kes on seesmiselt liigendatum ja seeläbi võimeline astuma mitmekesisematesse suhetesse teiste keeleolendite ja ümbrusega.
Selline tootmine nõuab töölisi, kes on esiteks haritumad ja teiseks paindlikumad, võimelised toime tulema uudsetes ja muutuvates oludes. Samas kaasneb sellega ka suurem ebakindlus ehk prekarieteet, kuna paljudes domineerivates riikides on leevendatud tööhõive seadusi, millega tööandjal on nüüd lihtsam töölist vallandada, st. teenistujad kaotavad osa tööstusühiskonnas tööliste poolt välja võideldud sotsiaalsetest garantiidest. Kõrvalepõike korras võiks eeldada, et see ajendab uusi töötajate õiguste eest võitlemise vorme: kui tööstusühiskonnas keskendus see ametiühingutesse, millel oli oma keskorganisatsioon ja kindlad juhid, siis üheskoos erialade piiride hägustumisega ja tootmise muutumisega immateriaalseks ilmselt kahaneb ka traditsiooniliste ametiühingute roll ning töötajate võitlus muutub ehk anarhilisemaks ja detsentraliseeritumaks (allpool me tuleme selle juurde veel tagasi). Marx loovutab koha Proudhonile.
Kuna teenusedki materialiseeruvad ühel või teisel moel, siis pole nende piir kaupade ja toidu tootmise ehk materiaalse tootmisega are, vaid moodustab kontiinumi, mille ühes otsas on “immateriaalsemad” tootmisviisid nagu haridus, teadus- ja arendustegevus ning finantsteenused ja teises otsas materiaalne tootmine (mis samas alati sisaldab mingit oskusteavet tööriistade, keskkonna ja inimsuhete osas).
Immateriaalse tootmise alla võib lugeda ka kunsti ja filosoofia. Pealtnäha võib tunduda, et kunstniku ja filosoofi roll tänapäeva ühiskonnas on varasemaga võrreldes devalveerunud, nad ei ole enam pühaliku austuse objektid oma elevandiluust tornis, vaid peavad suutma astuda kontakti ühiskondliku tootmise voogudega. Ühest küljest tähendab see tõepoolest sageli muutumist pinnapealsemaks (kunstilise ja filosoofilise tootmise tsüklit on lühendatud: projektid, grandid, artiklid, ...), aga teisest küljest tähendab see kunstilise ja filosoofilise tootmise muutumist laialdasemaks, detsentraliseeritumaks, pihustunumaks ning immateriaalse tootmise plahvatuslik kasv tähendab ka kunstilise ja filosoofilise tootmise plahvatust – me võib-olla ei oska veel oma silmi õieti fokuseerida ning näeme üksnes (kadunud terviku) kilde seal, kus tegelikult on hoopis uut laadi sõlmpunktid ja anarhiline tootmine.
Kuigi immateriaalne tootmine on saanud hegemooniliseks selles mõttes, et on surunud oma paradigma peale ka tööstus- ja põllumajandustootmisele, on ta globaalses mõttes endiselt vähemuses (Hardt ja Negri 2004: 109), ja juba mõiste “domineeriv riik”, kus teenustesektor majandusest lõviosa moodustab, on seesmiselt ühekülgne ning kätkeb endas teist poolt, “domineeritavat riiki”. Muidugi ei saa globaliseeruvas majanduses enam tõmmata selgeid piirjooni riigipiiride järgi ega geograafilisel alusel üheselt määratleda valitsevaid ja alluvaid riike – globaalses mõttes moodustavad majanduse valitseva tasandi pigem suured rahvusvahelised korporatsioonid, mis pole seotud ühe maa-ala külge, vaid tegutsevad globaalselt (üha enam on tõsi, et “kapitalil pole kodumaad”), ning valitseja-alluja suhted käivad sageli teljel: uus globaalne aristokraatia versus kohalikud kogukonnad (mis võivad samuti globaalselt lõimitud olla, vt. allpool). Ja suur osa maailma kohalikest kogukondadest on kurnamise objektiks, mis on karmim kui kunagi varem, selles mõttes, et aina vähemaks jääb võimalusi globaalse majanduse haardeulatusest eemale hiilida.
Nõnda nagu polariseerumine teljel kapitalist-töölisklass sünnitas töölisliikumise ja ametiühingud, mille tagajärjel lõpuks vaevaliselt tekkis tänapäevane “heaoluühiskond”, st. kus aina enam sotsiaalseid hüvesid ja tagatisi laiendati ka töölistele (luues samas uusi, rafineeritumaid rõhumise vorme tarbimissunduse näol) – samamoodi võib kujutleda, et praegune polariseerumine 1% ja 99% vahel tekitab lõpuks uut laadi ühiskonna organiseerimise vorme nii ühe ühiskonna sees kui ka globaalselt, ning et selle tagajärjel taas kahaneks ebavõrdsus domineerivate riikide ühiskondades ja eeskätt väheneks ebavõrdsus domineerivate ja domineeritavate riikide vahel, laiendades sotsiaalseid hüvesid kogu maakera rahvastikule, eriti pidades silmas seda, et sageli on küsimus kõige põhilisemate vajaduste rahuldamises nagu toit, esmaabi ja algharidus ning vägivalla käest pääsemine. Selle käigus ja tagajärjel tiheneksid ja mitmekesistuksid keelevahekordlikud suhted veelgi, võib-olla isegi moodustamani suuremat sorti keerustumisnihke.
Arvutid ja internet ongi juba majanduslikku tihenemist ja mitmekesistumist nihkeliselt suurendanud, võimendades globaalset lõimimist ja rohkendades tähenduslikke eristumisi. Esiteks on tootmine ja kaubandus üleilmastunud, nii et on täiesti normaalne, et Eesti restoranides on Uus-Meremaa loomaliha ja poodides Hiina küüslauk, rääkimata masinatest ja aparaatidest, mis on reeglina kokku pandud väga erinevatest kohtadest pärit osadest ja oskusteabest. Teiseks on järsult kiirenenud finantsteenused ja avardunud nende valgala, kuna peaaegu igast maakera punktist saab sama hästi kui viivituseta teostada finantsoperatsioone ükskõik kus. Tagasisidemeringid nii tootmises kui finantssektoris on järsult kiirenenud, mis võimaldab täiesti uue tasandi reguleerimist.
8.6. Ühiskond
Võib mõelda nii, et nihkelised muutused keelevahekorras võivad toimuda selle liikmete tihedamast ja mitmekesisemast seostatusest. Arvuti, internet ja sotsiaalmeedia on viimastel aastatel hakanud looma laialdaselt otseühendusi inimeste vahel üle planeedi. Nii Vanas kui ka Uues maailmas on info muidugi inimeste vahel kogu aeg liikunud, ja alates “maadeavastusest” ka kahe maailma vahel. See infoliikumine on ühest küljest muutunud avaramaks ja teisest küljest kiiremaks. Ajaloos on infovahetus käinud suuresti vallutuste ja kaupmeeste kaudu (ja vahel ka riiklike prestiizhiürituste kaudu, nagu 15. sajandil Hiina saadetud meremissioonid Zheng He juhtimisel). Sellega on sageli kaasnenud enneolematul hulgal vägivalda: globaalne kommunikatsioon on eurooplastel kõigepealt tähendanud globaalset veresauna ja ikestamist. Info liikumine on käinud kaasas eeskätt kaubanduslike, riiklike ja sõjaliste huvidega.
Uued kommunikatsioonivahendid (mobiiltelefon, internet) on levinud üldiselt rahumeelselt. Need on muidugi olnud seotud majanduslik-kaubanduslike huvidega, aga on võimaldanud ka hoopis midagi muud kui kasumit üksikutele firmadele – nad loovad otsekontakte inimeste vahel, ja pole võimatu, et see pöördub ühel hetkel suurkorporatsioonide majanduslik-kaubanduslike huvide vastu. Inimeste lõimimises kujutavad uued kommunikatsioonivahendid endast hüppelist nihet: vähemasti tehniliselt on võimalik saada kontakti suvalise inimesega suvalises kohas planeedil, rääkida temaga, näha teda, vahetada tekste, fotosid, videosid. Viimase kümnendi jooksul on arendatud platvorme, mille kaudu saavad miljonid inimesed otse suhelda. Suurim neist on Facebook, millel oli 2011. aasta septembris 800 miljonit kasutajat ja senise kasvutendentsi jätkudes ületab kasutajate arv veel 2012. aastal miljardi piiri. See on märkimisväärne osa maakera rahvastikust (seitsmendik), ja kunagi varem pole nii palju inimesi otsekontaktis olnud. Kriitikud vahel osutavad sellise suhtluse pinnapealsusele ja sellele, et niimoodi on hoopis kasvanud globaalne loba. See on kahtlemata tõsi, aga sellise ülemaakeralise läbikäimise tähtsus on suuresti juba inimestevaheliste kontaktide loomises, hoidmises, laiendamises, mitmekesistamises.
Vanas laadis rahvusvaheline läbikäimine riikide ja inimeste vahel (mis kestab täies jõus edasi – ja vahel isegi äärmuslikumal moel kui varem) on suuresti piiratud, vaene ja lihtsakoeline. Näiteks kui riik otsustab (kuigi – kes otsustab, kui “riik” otsustab?) teisele riigile või inimrühmale “kätte maksta” (tüüpiline näide ajakirjandusest: “Iisrael maksis kätte Iisraeli sõduri tapmise eest ja pommitas Gaza sektorit”). Mingites piirkondades ja valdkondades on inimkond teinud suuri edusamme isiku võimete ja isikutevahelise läbikäimise edendamisel, aga globaalses mõttes on seda endiselt väga vähe ja piiratult. Kui me mõtleme kasvõi sellele, kuidas arenenud riigid ekspluateerivad arengumaid või rikkad vaeseid, siis läheb tohutul hulgal inimpotentsiaali raisku lihtsalt sellepärast, et ei saada haridust, ollakse näljas, saadakse enneaegu sõjas surma, ei saada arstiabi või mõnel muul sellisel primitiivsel põhjusel.
Lühidalt öeldes piiravad inimeste võimeid ja läbikäimist korporatiivsed ja riiklikud põhjused, teatavat laadi majanduslikud ja poliitilised põhjused, mille taga on mingid inimklombid ehk institutsioonid. Ühiskonnas võiks eristada kaht aspekti: ühest küljest isikutevaheline konkreetne suhtlusvõrgustik ja teisest küljest selle pinnalt ekstraheeritud suhtlusvormid, institutsioonid, asutused. Heal juhul need toetavad teineteist: asutus aitaks stabiliseerida ja kasvatada mingit laadi läbikäimisviise ning lävimisviisid hoiaksid asutust muundumas. Näiteks arstiabi-asutus reguleerib ja korraldab kogukonna meditsiinilist hooldust; kogukonna konsensus aga omakorda korraldab seda asutust aegamööda ümber. Asutus ja lävimine on nagu isend ja vägi: asutus on toetuspunkt inimeste lävimisele, nõnda nagu isend on pidepunkt väele. Muidugi, nagu isendi puhul, nii tekib ka asutustega “vahendifetishism”, miska ta hakkab justkui oma elu elama, tardub, eraldub kogukonna lävimisvõrgustikust. Asutused peaksid olema pidepunktid inimestevaheliste suhete mitmekesistamiseks ja tihendamiseks, aga rohkemal või vähemal määral nad alati juba ka vaesestavad ja nõrgendavad neid läbikäimisprotsesse. Seepärast on tarvilik, et oleksid olemas mehhanismid sellise vältimatu skleroosi vastu võitlemiseks ja selle mahendamiseks, tasakaalustamiseks.
See ei ole pelgalt huvitu akadeemiline küsimus, vaid elu ja surma küsimus miljonitele. Selles, et inimesed surevad nälga, vigastustesse ja haigustesse, on esmajoones süüdi asutused. Looduslike tegurite mõju (ravimatud haigused, loodusõnnetused) on sekundaarne, ning nende kahjuliku mõju ulatus sõltub tegelikult ühiskondlikust läbikäimisviisidest ja asutustest: halvad asutused võimendavad neid, head asutused mahendavad. Ja tänapäeva globaliseerunud majanduse olukorras oleks naiivne süüdistada pelgalt kohalikke asutusi ühes või teises piirkonnas – need on alati seotud asutustega mujal maailmas. Selles, et mõnel arengumaal türann rahvast rõhub ja tapab, ei ole süüdi (ainult ega eeskätt) tolle rahva barbaarsus, vaid terve rahvusvaheliste asutuste võrgustik: relvakaupmehed, naftafirmad, mõne arenenud riigi “huvid” jne.
Asutused on rahvusvahelised ja ühtlasi peab ka inimestevaheline läbikäimine olema ülemaailmne, et olla võimeline asutusi modereerima, tasakaalustama ja muundama. Ühiskondade häda on selles, et majanduslik võim on läbi põimunud riiklik-poliitilisega ning sageli on tegemist rahvusvahelise levikuga asutustega (suurkorporatsioonid), mille modereerimisega ühe riigi asutused ei suudagi toime tulla, isegi kui nad seda sooviksid. Seda pakilisemaks saab otsene ülemaailmne koostöö inimeste vahel, konkreetne anarhiline (st. mittehierarhiline või õigemini hierarhiaid sürjutav) läbikäimine maakera inimeste vahel.
Uued kommunikatsioonitehnoloogiad loovad selleks paremad tingimused kui kunagi varem: põhimõtteliselt on võimalik otsekontakti astuda inimestega üle maailma ja anarhiliselt globaalses mastaabis mobiliseerida väga suurt hulka inimesi. 2011. aasta oli selles suhtes oluline, kui organiseeriti üksteisest mõjutatult anarhilisi liikumisi üle maailma: araabia kevadest üle Hispaania indignado’de kuni Occupy Wall Streetini ja Venemaa valimisjärgsete meeleavaldusteni. Praegu pole veel selge, kuhu need arengud viivad, aga pole võimatu, et need on esimesed ilmingud arengus, mis võiks heal juhul viia ülemaailmse anarhilise kogukonna tekkele väljaspool riiklikke ja majanduslikke struktuure ja asutusi, või vähemasti neist sõltumatult. Selles võiks näha puhta poliitika tagasitulekut, juhul kui poliitika aluseks pidada eeskätt just inimestevahelist läbikäimist, mis ei ole determineeritud majanduslikest huvidest.[7]
Selline anarhiline ülemaailmne kogukond võiks olla võimeline tasakaalustama ja mahendama asutuste mõju. See kogukond saaks toimida isereguleerivalt ja tõeliselt rahvusvahelises otseühendatud kogukonnas võiks käivituda ehtne läbirääkimis- ehk konsensusprotsess, kuna esiteks ei saa apelleerida vägivallale (kogukond pole otseselt seotud jõustruktuuridega) ega teha sulguvat propagandat, st. sellist, mis apelleerib mingile kindlale kultuuripärandile ja kontekstile (nt natsi-saksa rassiideoloogia, Iraani islamirevolutsioon jne.). Sulguvad propagandad saavad oma jõu millegi vastu sõdimisest, aga rahvusvahelises kogukonnas on raske leida teotust ideedele, mis käivad mingite inimeste või konkreetsete inimgruppide arvelt; nii et kui rahvusvahelises konkreetses otseühenduslikus kogukonnas millegi vastu sõditakse, siis saavad selleks olla just nimelt mingid sulguvad tegurid, ekstraheeritud abstraktsed asutused (nt. mingid riiklikud moodustised, suurkorporatsioonid jne.). Siis poleks enam niimoodi, et Iisrael sõdib Palestiina vastu (ja vastupidi) või USA islamimaade vastu (ja vastupidi), vaid iisraeli, palestiina, USA, afganistani, eesti jne. isikud võitlevad avatud kogukonna poolt ja sulgevate tegurite vastu. Võib vabalt olla, et eestlane, palestiinlane ja ameeriklane võitlevad näiteks mingi USA (või mõne teise riigi) riikliku moodustise vastu – või mõne rahvusvahelise asutuse vastu –, kui see kahjustab avatud kogukonda.
Varasematel aegadel on rahvusvaheline koostöö ja läbikäimine käinud suuresti asutuste kaudu ja sporaadiliste isiklike kokkupuudete kaudu. Uute kommunikatsioonivahendite abil on võimalik ülemaailmne koostöö ja läbikäimine otse isikute vahel ja seostatult. Kui sellisel kogukonnal õnnestub tasakaalustada asutuste mõju ja mahendada nende rolli, siis võiks olla võimalik globaalset ühiselu jätkusuutlikult ja inimlikult korraldada. Võidakse väita, et arenenud riikide tarbijad pole nõus oma eelistest ja hüvedest loobuma, aitamaks tagada inimlikku elu ka teistes riikides. See aga pole nii kindel:
1) Esiteks on isikute käsitamine tarbijatena omane teatavale ühiskondlik-majanduslikule formatsioonile, mis on ajalooline ning mida saab seetõttu ümber kujundada (ja mis aja jooksul vältimatult kujunebki teiseks).
2) Ka majanduslikult arenenud maades on lõviosa hüvedest koondunud väga väikese ühiskonnagrupi kätte (nn “1%”). Ühiskondlikud lõhed, mis Teise maailmasõja järgses majanduskasvus kahanesid, on seoses Reagani-Thatcheri poliitikaga ning hiljutise majanduskriisiga järsult kasvanud. Niisiis on ka arenenud maade ühiskondade endi sees küsimus hüvede õiglasemas jaotuses.
3) Sellised riikidevahelised ebavõrdsused (ja lõhed ühe riigi ühiskonna sees) võivad tunduda loomulikud ja paratamatud ainult siis, kui puudub otsene kokkupuude selliste rõhutud inimestega. Kui ülemaailmne kogukond saab otse ja mitmekesisemalt lõimitud, siis ei saa rõhutuid enam ignoreerida.
4) Mis põhiline: otseses kokkupuutes ja üksteisega lävides on inimesed suutelised jõudma mõistlike kokkulepeteni, kus jõukamate kogukondade liikmed vabatahtlikult aitavad vaesemaid. Juba praegu liigutatakse vägagi suuri summasid rikastest riikidest vaestesse mitmesuguste nii riiklike kui eraalgatusike abiprogrammide ja annetuste raames. Paraku näib see sageli endale puhta südametunnistuse ostmisena (st kus ei ole tegemist horisontaalse läbikäimisega ja reaalse kokkupuutega, vaid kus on hierarhiline patronaazhisuhe ja umbisikuline seos osapoolte vahel). Pealegi läheb märkimisväärne osa sellest rahast nende asutuste endi ülalpidamiseks. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et sellised abiorganisatsioonid oleksid mõttetud, vaid hoopis seda, et nad ilmutavad vastastikuse abi tahet, mida tuleb edasi arendada ja mitmekesistada.
Keeleolendid on seni üksteisega läbi käinud piiratult ja liigagi sageli on nende eksistentsi ahistanud vahetute (või ka vahendatud!) aineliste küsimustega tegelemine. Kui nüüd ülemaailmses isikutevahelises koostöös saaks esiteks kõrvaldada suurema osa neist robustsetest piirangutest (sõda, nälg, elementaarse hariduse ja arstiabi puudumine) ning kui seda teostavaks jõuks on keeleolendite ülemaailmne anarhiline koostöö, siis pole võimatu, et see loob pinnase evolutiivsele nihkele, uuele keerukustasandile. Milline see oleks, seda me põhimõtteliselt ei saa ette teada, aga üldiselt on niimoodi, et uus keerukus ei kasva enamasti välja vana keerukustasandi kõige arenenumatest ja lihvitumatest vormidest – sest neis on liiga vähe ruumi määramatusele. Nõnda ei kasva ka uus keerukustasand ilmselt välja sellistest asutustest nagu ÜRO, IMF vms, vaid plastilisematest koostöö vormidest, näiteks sellistest, mille väljenduseks on erinevad sotsiaalmeediale tuginevad aktsioonid. Kuigi ei maksa unustada, et sotsiaalmeedia ei tee ise midagi ja küberruumiga piirduv jääb toimetuks. Sellel kõigel on tõhusus keeleolendite kehameelelise tegutsemise kaudu.
Mitmesugused asutused (riigid, majanduslike huvidega korporatsioonid) pärsivad inimeste võimete puhkemist ja inimestevahelist läbikäimist. Võib mõelda, et kui mingi oluline osa neist piirangutest kaob, siis võib juba selle tõttu spontaanselt vallanduda keeleolenditesse ja nende läbikäimisse kätketud vägi, moodustamani uusi keerukustasandeid. Ehk teisisõnu, kui kaovad takistavad tegurid ajastamise ja ruumistamise viiside mitmekesistumiselt, siis võiks iseenesest esile kerkida põhimõtteliselt uue tasandi ajastamise ja ruumistamise viise.
8.7. Omateadvus
Keerukuse kasvades kasvab ka omateadvuse sõõride hulk, mis tähendab seda, et omateadvus aheneb ning ühtlasi eristub aredamalt kõigest sellest, mis on sellest teadvusest välja tõrjutud, oma taustast. Kas midagi sellist toimub ka seoses digivahekorraga? Võib-olla. Arenenud maades kurdetakse, et inimesed, ja eriti lapsed, veedavad üha rohkem aega küberruumis ja sellevõrra vähem füüsilises ruumis. Tõepoolest tähendab see ilmajäämist paljudest meelelistest stiimulitest, lõhna- ja kompimisaistingutest, mida saadakse füüsilises ruumis ringi liikudes. Samuti loetakse võib-olla vähem raamatuid. Muidugi on sellised etteheited sageli õigustatud ja tähendavad lihtsalt teadvuse vaesestumist, kuid need ei pea andma alust düstoopiateks ja langusaja kuulutusteks. Sest küberruumis ka õpitakse midagi – uut laadi intelligentsust, kus pole nii tähtis ainult informatiivne sisu, vaid kus esmatähtis on ka infoallikate leidmine, valimine, hindamine ning uute infoüksuste koostamine, miksimine ja remiksimine (st. kõrgema tasandi regulatsioon). Selline omateadvus on rohkem operatiivne ja kooperatiivne. See tähendab võimet vahendada ja teisendada digivooge, luua viljakaid kontakte sarnaste huvidega inimestega ükskõik kus maamuna peal.
Ja samas ajendab küberruum vastukaaluna tegelikult ka tegelema meele- ja keelekehaga, nii et evolutsioon mööda vana rada, mida me siin peatükis uurime, võiks käia koos teise arenguteega, millest me räägime järgmises peatükis ja mis teatavas mõttes sooritab absoluutse hüppe. Kuigi heaolu kasv on arenenud riikides tõepoolest tähendanud suure osa elanikkonna rasvumist ja liikumispuudulikkust, on see samas ajendanud ka seda teadlikumat tegelemist oma keha ja meelega, millest spordi ja igasugu enesetehnikate järjest kasvav populaarsus arenenud riikides. Samamoodi oleks naiivne arvata, et digivahekord muudab inimesed meelepuudulikuks; pigem sünnitab see seda teadlikkumaid liikumisi välja, “metsaminekuid”; ja tänapäevased kommunikatsioonivahendid võimaldavad tõepoolest minnagi metsa elama, ilma et töö- ja kultuurielu selle tõttu oluliselt kannatama peaks – aga võites juurde neidsamu aistinguid ja kontakte, mida küberreaalsus kahandab.
Omateadvusel on alati oma väesolev liigendus, märkimisväärsed punktid, ja erinevus keerukustasandite vahel on lihtsalt selles, kuidas need punktid jaotuvad ja teostuvad. Niimoodi võib olla, et digivahekord soodustab anarhilisi otsekontakte, mittehierarhilist enese- ja maailma tunnetamist. Omateadvuse pidepunktideks pole ehk niivõrd traditsioonilised asutused ja klombid (nt. riik või töökoht), kuivõrd oma anarhilised kogukonnad, kuhu kuulutakse. Niimoodi tihendatakse hüppeliselt inimestevahelisi sidemeid, ja pole võimatu, et sellest võrsub uus keerukustasand, tasandinihe.
Omateadvus pole midagi muud kui eespool kirjeldatud protsesside läbivaatus. Võib mõtelda, mida tähendab see, kui läbivaadatavad protsessid on sellised nagu nad on, nt domineerivais, aga paljuski ka domineerituis mais tavaliseks saanud arvutikasutus ja internetisuhtlus. Pidades silmas seda, et internetis on platvormid, mis võimaldavad otsesidemeid inimeste vahel üle maailma ning saada üksteiselt reaalajas tagasisidet, siis võiks ajaloos esimest korda aegamööda kujuneda välja reaalne identiteet inimesena, st. globaalse kogukonna liikmena – mis seni on olnud abstraktne mõiste. Kui ma aga näiteks saan korraldada ühiseid koordineeritud ettevõtmisi inimestega maailma erinevais paigus, siis ma saan ka tegevuslikku tagasisidet oma vahekorris ja läbikäimisis teiste inimestega, ja seda nii küberruumi arutlusis ja tegevusis, kui ka tavamaailma aktsioonides (mõelgem kasvõi 2011. aastal maailmas toimunud ja üksteiselt inspiratsiooni saanud kodanikuliikumistele, või ka Eestist alguse saanud anarhilisele koristuskampaaniale).
See tähendaks, et omateadvuse ulatus avardub (globaalne taju ja tegutsemine[8]) ja mitmekesistub, kuna saab kiires tagasisidemes luua kontakte ja algatusi või mõttevahetusi üle maailma.
See tähendab ka teistsugust teise- ehk lävimisteadvust. Teine on rohkem minu sees ja olulised pole niivõrd minu või teise omadused ja atribuudid, kuivõrd meie koostöö või koostoime dünaamika (muusikud näitavad siin teed koos jämmides üle kultuuri- ja traditsioonipiiride).
Selliselt tihendunud keha (nii võrgusõlme kui võrgusilmana) kasvatab väge, kiirendades ja mitmekesistades kättetoomise ja taasväestamise ringe. Näiteks ma võin lobina (chat’i) või videoühenduse teel võtta kontakti inimesega teisel pool maakera ja üheskoos kirjutada luuletuse. Väesolev luuletus saab kiires tagasisidemes käesoluks. Ja kuna keeleolendite võrgustik on aina tihedamal ühte lõimitud, siis avaldab selline sündmus mõju kogu võrgule, loob tähenduslikke erinevusi ka teistes võrgusõlmedes.
Teatavas mõttes võib öelda, et ka siin omateadvus eristub selgemalt teiseteadvusest, aga nüüd hoopis teistsuguses tähenduses kui näiteks meele- või varase keeleolendi puhul. Ta ei eristu kui asi või omadustekimp, vaid kui teovõime, initsiatiivipunkt, vastuvõtmis- ja edasiandmiskeskus.
Selline teadvus on võib-olla ahtam kui keelevahekorra varasemates vormides, aga see-eest on ta liikuvam. Entsüklopeedilised ja süstemaatilised teadmised on tänapäeval haruldased, aga need pole ka niivõrd tähtsad, sest olulisem on võime oma tähelepanu adekvaatselt liigutada infovoogude vahel, neid valida ja hinnata ning kombineerida ja genereerida. Ma ennustan, et meie koolisüsteem praegusel kujul jääb kiiresti ajale jalgu: enam pole vaja standardiseeritud teadmistega kodanikke (tehasetöölisi ja ametnikke), vaid liikuva mõistusega ja koopereerumisvõimelisi inimesi.
Selline teadvus on vägevam, tuues väge paremini kätte ja muundades väesolu, ning selles mõttes üldise Väega paremini kontaktis, ehkki paratamatult tekivad uuel tasandil olendlikud klombid ja ahendused, väepärsingud. Praegugi pannakse globaalse anarhilise inimkoosluse vägi proovile mitmesuguste piiramismehhanismidega asutuste poolt nii iga ühiskonna sees kui ka eeskätt rahvusvahelisel tasandil. Eespool visandasin utoopilise nägemuse sellest, kuidas võiks olla võimalik neid klompe üles sulatada, hierarhilisi tardumusi leevendada. See on tuleviku muusika.
Kirjandus
Clastres, Pierre, 1974. La société contre l’état. Paris: Minuit.
DeLanda, Manuel 2000. Thousand Years of Nonlinear History. New York: Swerve Editions.
Graeber, David 2011. Debt. The First 5000 Years. New York: Melville House Printing.
Hardt, Michael; Negri, Antonio 2004. Multitude. War and Democracy in the Age of Empire. New York: Penguin Books.
Lewis, Frank 1992. Applied Optimal Control and Estimation; Digital Design and Implementation. Prentice Hall.
Marx, Karl 1953. Kapital. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus.
Simondon, Gilbert 1958. Du mode d’existence des objets techniques. Paris: Aubier
Stiglitz, Joseph E.; Walsh, Carl E. 2006. Fourth Edition, New York: Norton.
Viik, Riho, Regulatsioonitüüpide kvalitatiivne genees (mudelnäited). Käsikiri.
Weber, Max 2007, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tallinn: Varrak.
CIA Factbook: https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/fields/2012.html (külastatud 22.01.12).
[1] Soovi korral võib neid võtta sümbolistliku kriitikana sellele valulisele protsessile, kuidas masinad inimestelt töö ära võtavad ehk selles mõttes nende elu hävitavad (kuigi seda ei tee muidugi masinad, vaid kapitalistlik süsteem ehk teatav inimeste, masinate ja inimtehnoloogiate kompleks).
[2] Riho Viik on esitanud masinate regulatsioonitüüpide kvalitatiivse klassifikatsiooni [“Regulatsioonitüüpide kvalitatiivne genees (mudelnäited)” (käsikiri)], mis kirjeldab tehnilise süsteemi erinevaid autonoomiatasandeid. (1) Jah/ei tüüpi regulaator, näiteks auruklapp, mis on kas kinni või lahti. (2) Vahemiku-regulatsioon, kus regulaator reguleerib mingit parameetrit mingis vahemikus (analoog-tüüp). (3) Otseside, näiteks Watti pöörlevate raskustega regulaator, mis rõhu kasvades avab ventiili ja kahanedes sulgeb. (4) Tagasiside, mis tagab süsteemi konstantse töö, reguleerides kiirushälbeid ühes või teises suunas. (5) Programmeerimine, kus süsteemi tööd saab vastavalt vajadusele programmeerida ja valida optimaalse töörezhiimi. (6) Homöostaas, kus süsteem ise muudab oma töörezhiime.
[3] Põhiline on siin läbivaatuse instants, taju- ja mõjuringide läbivaatus. Seepärast ei kummuta seda väidet küborgid ega otse närvisüsteemi istutatud elektroonilised implantaadid (nagu Warwickil). Küsimus pole niivõrd elavas või elutus substantsis, kuivõrd teatavate protsesside (auto)regulatsioonis, mis on lahutamatu tähenduste ja väärtuste omistamisest, kehastumisest.
[4] Aegade jooksul on ühe leitmotiivina ringelnud viha selliste liiakasuvõtjate vastu, ning mõnes ühiskonnas – näiteks keskaja Euroopas – rakendati meetmeid selle piiramiseks: intressi ei tohtinud kristlane teiselt kristlaselt võtta, küll aga lubati seda teha juudil. Sellega löödi kaks kärbest ühe hoobiga: kanaliseeriti liiakasuvõtjatevastane viha juutide peale ning ühtlasi oli valitsejatel võimalik varuvariandina juutidelt nende varandus vägivallaga lihtsalt ära võtta, kartmata ühiskonna halvakspanu (ja pälvides sageli hoopis kiitust selle eest).
[5] See pole ilmselt ainus tegur. Lisaks allpool viidatud kultuurilistele asjaoludele (Max Weber) mängis ilmselt oma osa ka puhtalt süsteemi loogika, vt. DeLanda 2000.
[6] See mehhanism toimib tänapäevani, vt Stiglitz ja Walsh 2006: 622-626 “Kuidas pangad tekitavad raha”.
[7] Traditsioonilised ühiskonnad on selles suhtes poliitiliselt teadlikumad kui tänapäeva kapitalistlikud ühiskonnad; nad rakendasid süstemaatiliselt meetmeid selleks, et poliitiline ja majanduslik võim ei koonduks samadesse kätesse (nt. potlach jm). Vt. Pierre Clastres’i teos “Ühiskond riigi vastu” (Clastres 1974).
[8] Kehasisese implantaadi kaudu võib see väljenduda otseses füüsilises manipuleerimises üle suure distantsi, nõnda nagu Warwick on oma kehasse istutatud implantaadi abil juhtinud robotkätt teisel pool maakera; aga seda võib mõista ka vähem robootilise ja utoopilisena, kui ma näiteks oma sõnavõttudega avaldan mõju – olgu või väikest – sündmustele teisel pool maakera, sest kas on põhimõttelist vahet selles, kas “mina” liigutan midagi füüsiliselt teisel pool maakera oma närvisüsteemi ja robotkäe abil või ma liigutan midagi teisel pool maakera teise inimese kaudu, kes füüsiliselt asub seal ja kellega ma üle interneti reaalaegses tagasisidestatud otsekontaktis olen?