SISSEJUHATUS

SISSEJUHATUS

Kujutleme elusolendit. Juba oma olemasolu tõttu on tal kaks külge. Ühest küljest on ta pööratud väljapoole. Olend võtab vastu liikumisi maailmast, muundab neid, ja annab maailma tagasi. See külg on keha kui sensorimotoorika (taju/liikumine); see on suunatud tegutsemisse, teiste kehade poole. See keha on „praktiline“. See on esikeha – see, mis on esil. Teisest küljest on ta pööratud iseenese poole. See hoiab olendit üldse koos, tagab tema kestmise. See külg on mälu. Mälu tuleb siin võtta laias mõttes, sest mälu kui mälestuste tahtlik kättetoomine on väga spetsiifiline ja kaugelearendatud (keeleolendile omane) mäluvorm, mis põhineb üldisemal, algsemal enesemäletamisel, eneseühtsusel. Praktiline keha ei saaks toimida ilma sellise mäluta; tegutseja laguneks enne kui ta jõuaks tegutseda. Igasugune tegutsemine nõuab ka teist tasandit, mälu, mis annab ülevaatliku positsiooni erinevate tegutsejate (erinevate tegutsemishetkede) suhtes ja võimaldab neid kokku tõmmata ühtseks tegutsejaks. Ilma mäluta poleks ühel tegutsejal (sellel, kes tegutseb praegu) mingit pistmist järgmise tegutsejaga (järgmisel hetkel). Praktilise keha toimimine nõuab mälu, mis on kontemplatiivne (kokkuvaatav, ülevaatav). Seda keha nimetame isekehaks. Esikeha ja isekeha on sama asi teine teiselt poolt vaadatuna (seda väljendavad ka vastavad mõisted, mille esiosised on teineteise pöördlugemised).

Isekeha kõige sügavamas mõttes on olemise-võime. Sellisena on ta aluseks erinevate olemisesfääride võimalikkustele. Erinevad võimalikkused on ühed-ja-teised, aga võime-likkus on omakorda teine kõikide võimalikkuste suhtes, ta pole antud võimaluse suhtes teine, vaid muu. Muu on ühtede-ja-teiste suhtes teises mõõtmes; kui nood on horisontaalselt ühel tasandil, siis tema on sellega n-ö risti, vertikaalne. Kõige lihtsamalt võib öelda, et ühed-ja-teised ehk esilolevad asjad on ruumilised ning muu ehk iseasi on ajaline. Muu pole kuskil eraldi ruumis, „teises maailmas“ meie maailma kõrval, vaid ta puudutab sellesama maailma olemist, tema olemise-võimet. Muu on olemuslikult temporaalne, muu on muundumine. Vertikaalset muundumist ehk muuks-saamist võib eristada horisontaalsest teisenemisest. Ühel juhul muutub tervik kõige täiega iga hetk, kuigi selle sees on aeglasema muutumise tsoone (ja muutumise aeglustamine, viivitamine on muundumise ehk evolutsiooni saavutus); teisel juhul muutuvad üksikud olevad asjad, aga tervik jääb „samaks“ (õigupoolest pole tervik siin õieti pilguski). Olgu need paar eristust orienteerivaks sissejuhatuseks järgnevale tööle, kus me püüame käsitleda muundumise erinevaid momente ning ka (viimases peatükis „Mõte) käsitleda käsitlemist.