Kristlik ja budistlik/hinduistlik konteptsioon hingede kohta valgustab kumbki välja ühe aspekti ja mõlemad on nõrgad teises aspektis. Kristlik on tugev kättetoomise ja kõrvutuvuse poole pealt, aga nõrk läbistuvuselt; budistlik/hinduistlik on tugev väesolevalt läbistuvuselt, aga alahindab kättetoomist. Mõtleme universumist kahe külje kaudu, läbistuv ja kõrvutuv, Väesolevas läbistuvuses on probleemistik oma iseäraste ja harilike punktidega, ja kättetoomine tähendab nende kehastamist ekstensiivsetes ja kvalifitseeritud lahendustes, näiteks olendites. Kui me nüüd võtame inimese või ka laiemalt looma – nagu sedasorti käsitlustes tavaks –, siis on nii, et tema kujunemine käib läbi teatava väesoleva läbistuva probleemi intensiivse kättetoomise; “intensiivne” tähendab, et tema poolt esindatud paljus pole veel päris kõrvutuv nagu ekstensiivsuses, aga pole ka täiesti läbistuv nagu väesolevas pertensiivsuses.
Kristlik konteptsioon keskendub iga sellise kättetoomise ainulaadsusele ja eripärale, st. ta võtab kättejõudmist tõsiselt, see pole pelk “illusioon” ega juba olemasoleva mehhaaniline laialilaotamine, vaid ehtne struktuuride leiutamine ja loomine – sest kui meile tundub, et näiteks kõik inimkehad on põhimõtteliselt enam-vähem ühesugused ja et nad lihtsalt kordavad olemasolevat embrüogeneesi etappe ning laotavad laiali geenides sisalduvat infot (mida rakukontekst suunab), siis kui me loobume sellisest kartesiaanlikust kirjeldusest välise mõõtme kaudu ja paneme ennast selle embrüo enese rolli, siis pole meil midagi lõplikult etteantut, midagi pole kindel, kõik tuleb omal käel uuesti leiutada ja omal nahal läbi teha, olgu sul geenide näol nii tugevad toed kui tahes. A fortiori kehtib see hilisema ontogeneesi kohta. Selle koha pealt on budism ja hinduism nõrgad – seal on kalduvus “meelelist” kõrvutuvat ja kvalifitseeritud maailma pidada pelgaks illusiooniks, ebareaalsuseks.
Budism ja hinduism aga on jällegi tugevamad teise poole pealt, nimelt läbistuvuses. Kristlik konteptsioon individuaalsetest selgelt-aredalt üksteisest eristatud hingedest suubub atomismi ja me ei saa hästi aru, kuidas nad üksteisega läbi käivad (ega tegelikult ka seda, kuidas nad kehaga läbi käivad). Vähemasti rahvalikus budismis ja hinduismis levinud hingede rändamise idee tähendab seda, et pärast surma hakkab olendi läbistuv aspekt taas läbistuma üleüldise läbistuvusega – ehkki mitte täiel määral (ja see on koht, kus saab sellist rahvaarusaama edasi mõelda, ja seda mõned mõtlejad on ka teinud). Keeratakse taas selle põimiku sisse, väänatakse-pööratakse, ja väljastatakse uude kättetoomisse (“uude kehastumisse”). Sellise kõrvutuvuse ja läbistuvuse vahel liikumisega on läbistuvuse-aspekt paremini välja toodud, ja “hinge” progressi nähaksegi aina suuremas läbistuvusvõimes, kuni see ületab sellise läve, et ta on samastunud kosmilise puhta eristumisega, nii et ei pea (“enam”) kätte jõudma klombistatud eristumiseks, kehadeks-olenditeks.
Nagu ikka religioonivallas, on vanem, animistlik käsitlus tõepärasem. (Ja võib-olla ongi nii, et kui inimesed mingeid asju liiga palju edasi mõtlevad, siis satuvad nad oma mõttest vaimustusse, muudavad mõtteproduktid fetishiteks, ja paramatult keeravad asja kihva. Aga samas ei saa mitte edasi mõelda, sest puuslikud[1] on nagunii...). Olemine liigub läbi kokkutõmbumise (läbistuva poole) ja laialilaotumise (kõrvutuva poole). Juba ühes olendis on palju hingi, hingepaljus. Intensiivsused, mida nad kätte toovad, resoneeruvad teiste olendite intensiivsusega. Ja nende väesolev struktuur, mis intensiivsuste kaudu kätte jõuab, läbistub üleüldise väesoluga. Siin pole ei “individuaalseid” hingi ega ka “hingede rändamist” – mõlemad sellised konteptsioonid tuginevad sellele, et ei osata mõtelda käes/väesolu, ja sellele, et individuaalsus oletatakse ühtseks ja lihtsaks (vahe on ainult selles, kas see on ühekordne nagu kristluses või siis läbib recycling’u nagu budismis/hinduismis). Nüüd aga, iga olend esindab väesolevat paljust, teatavat probleemi, mis läbistub üleüldise väesolu ja probleemistikuga. Olend on ajutine absoluut: absoluut selles mõttes, et tema kättetoomine on ainuline ja leidurlik; ajutine selles mõttes, et sedasorti mehhanism kestab teatava aja (eluaja) ning valgub siis iseküljel läbistuvusse ja laguneb esiküljel uuteks koosteteks.
[1] Hm. Võib-olla võiks selle sõna positiivses võtmes üles võtta? Fetish/iidol vs puuslik/ikoon. FI fikseerib ihaliikumise, PI avab selle. FI on kui olend usurpeerib olemise/mõtte positsiooni (nagu Gaddafi ja teised rel-pol jupijumalad, raha-seks-võim), PI aga laseb saamisel/mõtlemisel ilmale tulla. Me oleme näoga FI poole vis-à-vis, olles tema käealused, aga me astume PI-sse käsilastena.