SEITSMES KIRJARULL
(katkend)
Zhengi riigis oli vaimunõiduja JìXián, kes teadis inimeste sündi ja surma, püsimist ja hävimist, õnne ja õnnetust, pikka või lühikest iga, ennustades ette aasta, kuu, nädala[1] ja päeva, nagu ta oleks ise vaimolend. Niipea, kui Zhèngi inimesed teda nägid, jätsid nad kõik sinnapaika ja pistsid plehku. Kui Lièzi teda nägi, sai ta süda joobnud. Ta läks tagasi ja ütles õpetaja Pajale:
„Õpetaja, alguses ma arvasin, et teie õpetus (dao) on ülim, aga nüüd avastasin, et sellest on veel midagi ülemat.“ Õpetaja Pada vastas: „Ma olen jõudnud anda sulle õpetuse kirjatähe ega ole andnud sulle veel õpetuse päris tuuma, ja sa arvad, et oled selle juba kätte saanud? Sul võib olla kui tahes palju kanu, aga kuidas nad ilma kuketa mune muneksid? Kui sa tahad mingi õpetusega hakata teisi inimesi veenma, ilma et oleks sellest põhjani sotti saanud, siis saadakse su ilmest kohe aru, mis mees sa tegelikult oled. Püüa ta siia tuua, et ma saaksin ennast talle näidata.“
St ma olen õpetanud sulle mingeid üksikasju, tehnikat jne. Aga sel kõigel puudub mõte ilma sisemise mõtestamiseta, viljastamiseta, käimalükkajata, “kuketa”. Ka tolle šamaani puhul paeluvad sind vaid välised aspektid.
Järgmisel päeval tuligi siis Liezi koos nõiaga Huzi juurde. Kui nad välja tulid, ütles nõid Huzile: „Oh aeg! Su õpetaja on surnud mees, tal pole elada jäänud enam üht nädalatki! Ma nägin temas midagi veidrat, ma nägin et ta on näost nagu märg tuhk. Kui Liezi nuttis tagasi sisse minnes oma rüüvarrukad märjaks ja ütles Huzile, mida nõid oli öelnud. Huzi lausus: „Äsja ma näitasin talle maamustrit, kust võrsujad ei tuksu elust ega püsi püsti. Ilmselt ta nägi, kuidas ma peatasin väe liikumise. Proovi ta veel korra siia tuua.“
Järgmisel päeval tuligi siis Liezi jälle koos nõiaga Huzi juurde. Kui nad välja tulid, ütles nõid: „Vedas, et su õpetaja mind kohtas. Ta on paranenud, ta on täiesti elus. Ma nägin, et ta takistatud elujõud on taastunud.“ Liezi läks sisse ja rääkis sellest Huzile. Huzi lausus: „Äsja ma näitasin talle taevast viljastatud huumust. Ei sõnad ega tajud pääse sisse, ja elujõud tuleb kandadest. Ma kardan, et ta nägi, kuidas ma hästi elujõustan. Proovi ta veel korra siia tuua.“
Järgmisel päeval tuligi siis Liezi jälle koos nõiaga Huzi juurde. Kui nad välja tulid, ütles nõid: „Su õpetaja ei püsi kunagi ühesugusena, ma ei saa tema ilmest sotti. Las ta settib natuke, siis ma vaatan uuesti tema ilmet.“ Liezi läks sisse ja ütles õpetajale. Huzi lausus: „Ma näitasin talle täielikku vahepealsust, nii et ülekaal ei kaldu kummalegi poole. Küllap ta nägi, kuidas mu hinguseliikumine on tasakaalus. Kus valaskala vett keerutab, seal on süvik. Seisev vesi on süvik. Voolav vesi on süvik. On üheksa erinevat süvikut, ma olen näidanud ainult kolme. Proovi ta veel korra siia tuua.
Järgmisel päeval tuligi Liezi jälle koos nõiaga Huzi juurde. Nõid seisatas lävel ega läinud edasi, vaid keeras ümber ja pistis plehku. Huzi ütles: „Jookse talle järele“ Liezi jooksis, jooksis, aga kätte ei saanud. Tuli tagasi ja ütles Huzile: „Ta on kadunud nagu tina tuhka, ei mina teda leia.“ Huzi kostis: „Äsja ma näitasin, millised me oleme enne kui me Algusest välja tuleme.
Olin temaga täiesti tühi,
Samas paindlik-vaba.
Ta ei teadnud, kes ma olen,
kord sai ära puhutud,
kord minema uhutud
sestap ta plehku pistiski
Seejärel leidis Liezi, et ta pole veel õppima hakanudki, läks koju tagasi ning kolm aastat ei käinud väljas.
Keetis naisele süüa,
toitis sigu nagu inimesi.
Nikerdamise-silumise juurest
naasis lihtsusse.
Sekeldustega ei sidunud end
Kamakana üksi laskis oma kujul seista
Sulgus mitmekesisusele
ja elas niimoodi elu lõpuni.
鄭有神巫曰季咸，知人之生死存亡，禍福壽夭，期以歲月旬日，若神。鄭人見之，皆棄而走。列子見之而心醉，歸以告壺子，曰：“始吾以夫子之道為至矣，則又有 至焉者矣。”壺子曰：“吾與汝既其子之先生死矣，弗活矣，不以旬數矣！吾見怪焉，見溼灰焉。”列子入，泣涕沾襟，以告壺子。壺子曰：“鄉吾示之以 地文，萌乎不震不正。是殆見吾杜德機也。嘗又與來。”明日，又與之見壺子。出而謂列子曰：“幸矣！子之先生遇我也。有瘳矣，全然有生矣。吾見其杜權矣。” 列子入，以告壺子。壺子曰：“鄉吾示之以天壤，名實不入，而機發於踵。是殆見吾善者機也。嘗又與來。”明日，又文，未既其實，而固得道與？”眾雌而無雄，而又奚卵焉！而以道與世亢必信，夫故使人得而相女。嘗試與來，以予示之。”
明 日，列子與之見壺子。出而謂列子曰：“嘻！與之見壺子。出而謂列子曰：“子之先生不 齊，吾無得而相焉。試齊，且復相之。”列子入，以告壺子。壺子曰：“吾鄉示之以太沖莫勝。是殆見吾衡氣機也。鯢桓之審為淵，止水之審為淵，流水之審為淵。 淵有九名，此處三焉。嘗又與來。”明日，又與之見壺子。立未定，自失而走。壺子曰：“追之！”列子追之不及，反以報壺子，曰：“已滅矣，已失矣，吾弗及 也。”壺子曰：“鄉吾示之以未始出吾宗。吾與之虛而委蛇，不知其誰何，因以為弟靡，因以為波流，故逃也。”然後列子自以為未始學而歸，三年不出。為其妻 爨，食豕如食人。於事無與親，彫琢復朴，塊然獨以其形立。紛而封哉，一以是終。
(Vrd. Liezi 2:13:
有神巫自齊來處于鄭，命曰季咸，知人死生、存亡、禍福、壽夭，期以歲、月、旬、日，如神。鄭人見之，皆避而走。列子見之而心醉，而歸以告壺丘子，曰：“始 吾以夫子之道為至矣，則又有至焉者矣。”壺子曰：“吾與汝無其文，未既其實，而固得道與？眾雌而無雄，而又奚卵焉？而以道與世抗，必信矣。夫故使人得而相 汝。嘗試與來，以予示之。”明日，列子與之見壺子。出而謂列子曰：“嘻！子之先生死矣，弗活矣，不可以旬數矣。吾見怪焉，見濕灰焉。”列子入，涕泣沾襟， 以告壺子。壺子曰：“向吾示之以地文，罪乎不誫不止，是殆見吾杜德幾也。嘗又與來！”明日，又與之見壺子。出而謂列子曰：“幸矣，子之先生遇我也，有瘳 矣。灰然有生矣，吾見杜權矣。”列子入告壺子。壺子曰：“向吾示之以天壤，名實不入，而機發于踵，此為杜權。是殆見吾善者幾也。嘗又與來！”明日，又與之 見壺子。出而謂列子曰：“子之先生，坐不齋，吾無得而相焉。試齋，將且復相之。”列子入告壺子。壺子曰：“向吾示之以太沖莫眹，是殆見吾衡氣幾也。鯢旋之 潘為淵，止水之潘為淵，流水之潘為淵，濫水之潘為淵，沃水之潘為淵，氿水之潘為淵，雍水之潘為淵，汧水之潘為淵，肥水之潘為淵，是為九淵焉，嘗又與來！” 明日，又與之見壺子。立未定，自失而走。壺子曰：“追之！”列子追之而不及，反以報壺子，曰：“已滅矣，已失矣，吾不及也。“壺子曰：”向吾示之以未始出 吾宗。吾與之虛而猗移，不知其誰何，因以為茅靡，因以為波流，故逃也。”然後列子自以為未始學而歸，三年不出，為其妻爨，食狶如食人，于事無親，雕瑑復 樸，塊然獨以其形立，紛然而封戎，壹以是終)
[1] Vanasti oli hiina nädal 10-päevane.