SALLIVUSE MANIFEST
Praegusel religioonide paljususe ajal on see paljusus suuresti läbi mõtlemata ja sellest järeldused tegemata. Milline ka poleks üksikkristlaste isiklik hoiak, näib institutsionaalsel tasandil kirikutel puuduvat retoorika, mis suudaks selle paljusega toime tulla. Teiste usundite esindajad jällegi tihtipeale küll aktsepteerivad seda paljust, ent sageli ühe erandiga, mis tehakse kristlusele või monoteismile üldisemalt, ja mida ei tunnistata. Sellisel juhul on tegemist kristliku retoorikaga negatiivis ning see retoorika jääb ikkagi piiratuks ja väljasulgevaks.
Need asjad on vaja lõpuni mõelda. Esiteks võiks eristada usku ja usundit, nagu seda tehakse „Eesti entsüklopeedias“. Usk on eksistentsiaalne ja usund on ajaloolis-kultuuriline nähtus. (1) Täpsemalt öeldes on usk isekülje[1] esiletulemine (usk laias tähenduses) või siis (2) veelgi täpsemalt öeldes selle isekülje pärssimiseta esiletulemine (usk kitsamas tähenduses), mis eeldab tähelepanu pööramist iseküljele. Harilikult on olendite tähelepanu eranditult klammerdunud esiküljele, ja usk kitsamas mõttes on see, kui olendi tähelepanu pöördub ka iseküljele.
Liikumist isekülje poole olen ma nimetanud väekunstiks ning sellel on kolm momenti: poeetiline, teaduslik ja usuline. Poeetiline moment seisneb eksistentsiaalses seiskumises, nõnda nagu poeesia või kunst üldisemalt peatab harjumuspärase kasuliikumise ja toob meie tähelepanu asjale endale, tema olemisele. Nõnda toob ka väekunst meie tähelepanu meie olemisele ehk sellele, kuidas meie isekülg esile tuleb, ehk meie olemuslikule väele. Väekunsti teaduslik moment on erinevad viisid isekülje poole pöördumiseks, mis kasutavad ära erinevate kihtide esikülgede elemente iseküljele pöördumiseks. (3) Ning usuline moment on see, kui ja kuivõrd väekunst teostub konkreetses elus. Viimane oleks nüüd kolmas „usu“ määratlus.
Usundiks võib nimetada teatavaid süsteeme, mis sisaldavad poeetilist potentsiaali ja teaduslikku tarkust, st. mis suudavad käivitada väekunsti ning seda teos hoida ja nüansseerida. St. neis peab olema võime inimesele heas mõttes „kaikaga virutada“, nii et ta tähelepanu horisontaalselt taotlemiselt nihkub osaliselt vertikaalsele taotlusele (poeetiline moment), ning teiseks peab ta olema piisavalt liigendatud ja sisaldama järgiproovitud meetodeid, mis suudavad seda muutunud seisundit hoida (teaduslik moment). Kolmas, usuline moment aga ei kuulu usundi sisse. Usund saab ainult viidata usu poole, käivitada ja toita usu poole liikumist, aga usk kui väekunsti teostumine saab toimuda ainult iseenesest. Nõnda nagu keegi ei saa meie eest õppida, nõnda ei saa ka keegi teise eest uskuda. Ja ei õppimist ega uskumist ei ole võimalik mehhaaniliselt põhjustada.
Me ütlesime, et usund on ajalooline ja kultuuriline, ent ometi pole ta pelgalt juhuslik, vaid justnimelt viidana usu poole on ta paratamatu. Viit võib olla ühe- või teistsugune, aga viit peab olema, et tähelepanu pöördumisel oleks mingi pidepunkt. Nii et usund kui selline on paratamatu ja olemuslik. Kuidas tema viidatud usk teostub, on iseasi.
Ma mõtlen, et iga usund võiks keskenduda oma positiivsele tööle, st. viidaks olemisele, ja mitte kulutama jõudu negatiivsele tööle, st. sellele, et näidata, kuidas teised viidad pole õiged. Viimane ei lisa midagi juurde, küll aga tekitab ekslikke tõe ainuvalduse pretensioone. Usundil on küll absoluutne tõde (usk, millele ta viitab), ent siit võib tekkida illusioon, justkui oleks tõde absoluutselt ainult temal, ja mitte teistel. Nagu ma aga ütlesin, on see üleliigne. Pigem tuleks teha oma positiivset tööd ja rõõmustada teiste positiivsest tööst, mille viljad on näha läbistuvusjõu kasvust. Kui keegi suurendab läbistuvust ja see on pikendatav lõpmatuseni, siis pole vahet, kuidas ta seda teeb ja milliste siltidega. Selline hoiakumuutus tähendaks seda, et põhimõtteliselt ei oleks vaja muuta midagi oma usundi (nt. kiriku) sees, vaid oleks vaja lihtsalt hoiakumuutust teiste suhtes, ja kõnealune muutus seisneks üksnes negatiivsest retoorikast loobumises, teiste sarjamise lõpetamises. See ei tähenda sugugi tõe relativiseerimist ega religioosse kompoti keetmist, vaid lihtsalt egoismist ja kulturotsentrismist vabanemist. See pole nõrkus, vaid jõud, ja minu meelest ei peleta see kiriku juurest inimesi eemale, kui kirik ütleb, et ka teistel võib õigus olla (st. et ka teiste siltidega võib jõuda „päästeni“: „sest Issanda teed on äraarvamatud“), vaid hoopis meelitaks inimesi ligi. See Kopernikuse revolutsioon lõpetaks kristliku geotsentrismi ja annaks tegelikkusest selgema ülevaate.
Mis puudutab teoreetilise diskursuse tasandit, siis võib-olla saaks niimoodi paremini näidata ka teatavaid ühiseid elemente, eksistentsiaalseid leitmotiive usundites, mis ilmselt johtuvad maailma ja olemise enda struktuurist. See ei tähendaks seda, et neist keedetaks kokku mingi segu, vaid see võimaldaks teisest paremini aru saada, ja tagasipeegeldusena ka iseendast. Teiseks annaks see piisava enesekindluse, et võiks kasutada ka teistes usundites väljatöötatud väekunsti teaduslikke võtteid – kui on näha, kuidas nad juurduvad (nende elumahlade allikaks on osutatav usk, mis on ühine ja usundist sõltumatu), siis võib kasutada ka võõraid väekunste, ilma et need antud usundit ohtu seaksid või tema puhtust rikuksid. Kui millestki on aru saadud, siis pole see enam kellegi eraomand. Antud usund saab oma puhtuse oma allikast, usust, ja ükski vahend, mis viib teda allika poole, ei või teda rikkuda.
Praegu on väekunstide puhul niimoodi, et ühelt poolt kristluses üldiselt suhtutakse neisse umbusuga ning teiselt poolt „new age’is“ suhtutakse neisse täiesti kriitikavabalt. Esimene liigub eesmärgi poole, kuid ei taha sõgedalt kasutada abilisi, kes võiks tema teekäiku juhtida või koguni sõgedalt kritiseerib neid, kes kasutavad teisi abilisi; teine aga käib ringiratast ja tammub ühe koha peal, kuna tal puudub tõeline eesmärk, sest vahendist (usundist ehk väekunsti poeetilisest ja teaduslikust momendist) on saanud eesmärk. Sellepärast ongi vaja teha filosoofilist tööd, loomaks mõistelist raamistikku teineteise mõistmiseks ning selguse saamiseks. Niimoodi saadakse kriteeriumid, mis ei sõltu usundist ja mille järgi saab neid ometi hinnata (sest paljud usundid on väga nirud väekunstid, või pole seda üldse). Kõige üldisemaks kriteeriumiks on teo viljad. Kui need edendavad läbistuvust (mis laias laastus väljendub näiteks selles: sõbralikkus, lahkus, mõistmine, taipamine, tervis, sallivus, paindlikkus jne.), siis on tegemist õige asjaga, kui mitte, siis see pole õige asi, või kui ainult osaliselt, siis on antud usund sellest kohast rohkem või vähem niru.
Kokkuvõtlikult on minu üleskutse järgmine: lõpetada jõu kulutamine reaktiivsusele (negatiivne retoorika) ja pühendada kogu jõud aktiivsusele (positiivne retoorika). Mitte töötada vastu teistele aktiivsetele jõududele, vaid pühenduda oma jõule ning võimaluse korral ühendada neid teiste jõududega. Kõigi maade aktivistid ühinege!
* * *
Muidugi, võib küsida, et mis siis, kui teine oma sõgeduses mind ründab? Siis tuleb toimida vastavalt olukorrale ja osata hinnata, mis aitab kõige paremini kaasa minu ja tema vabanemisele, paindlikkusele. See on koht, kus sõbralikkuse sees on lubatud vaenulikkus, lahkuse sees julmus, paindlikkuse sees järeleandmatus – juhul kui need suudavad loodetavasti teist ja mind virgutada, raputada, vabastada. Aga sellega tuleb olla ettevaatlik. Sest (1) vaenulikkus on lubatud ainult sõbralikkuse sees; (2) need „äkkmeetodid“ toimivad pigem erandina, purgeenina, raputina, ning kirvereeglina („vaikimisi reeglina“) toimivad sõbralikkus, lahkus jne. Lihtsalt seda teravust tuleb alles hoida, et ei sulandutaks jõuetusse degenerantsesse „sõbralikkusse“: „kõik on head!“, „ma armastan kõiki!“ jms selliste absurdsete lausetega. Nietzsche õppetund: tuleb osata ja julgeda olla vaenlane ja karm. Ühesõnaga: et ei jäädaks kinni mingitesse „vormidesse“ (nt. mu ettekujutus sõbralikkusest vms.), vaid et hoida meeles, et ma veel ei teagi, mis üldse on tõeline sõbralikkus või sallivus.
[1] Ma eristan olendite puhul esi- ja isekülge. Esikülg on teatava kõrvutusastmega elementide paljus (nt. füüsiline, hinguslik, psüühiline, minalik), isekülg on läbistuvus, mis iga kihti koos hoiab ning ka erinevaid kihte omavahel koos hoiab. Läbistuvus mitte ei liitu kõrvutuvatele elementidele, vaid tegemist on kahe ontoloogilise küljega, olendis ei saa olla üht ilma teiseta. Isekülje esiletulemine on teatava iseloomuliku läbistuvuse (st. teatava olendiliigi ja isendi) lahtivoltumine teatavaks iseloomulikuks kõrvutuvuseks (vaadeldavaks isendiks).