mul nahk on üle kõrva
ja kõht on üle Narva
ma hingan õhu korjuses
ja elan kõhu orjuses
..
Mõri
Koosolek
Mitu tundi
Vahetpidamatu töö
Sõtkun erkude pedaale
Ühendan neuroneid
Tirin näolihast, keelelihast
peamusklit.
Paus veerand tundi.
Lähen välja
Männid
Majaksed ne vahel
Taustal aga
Taamal aga
Meremüha
Jõu ligitõmbav etendus
Verevüha.
Silksin silmalt läbi metsa
Tiidsal sammul männeldes
Liival luideldes
Päikest laiguldes
Kuulen:
Tuleb
Lähemale-lähemale
Ja seal ta on:
Meri Ise.
Tema Ise!
Lõpuks ometi!
Rohelisem kui mu pintsak
Lohelisem kui mu lintsak
Suubun kaldale
Mere jalge ette
Meri urab-vorab
Tuul tuulab-toolab
Tihedaid tugevaid laineid
Mina merele vastu
Ajan käeksed õieli
Lasen kõik lendu
Uirgan mere poole
Meri murab minu poole
Urisen-mörisen
Huulgan-hoolgan
Laulan
Ühes-Koos merega.
Äkkvabanemine
Kukkusin naerma ja
langesin pikali
kaldarohusiilule
selili olin merel kui
peo peal.
Puhas looduse vool ja
Elu vool
Vägede vinjett
Loode-Eesti kaldapealsel
Üks ülikondne
Mõni meremõndne
Seitse siruli
Kaheksa kaelakuti
Kogu asjaajamine
4 seina vahel
valgusaastate-tuuleiilide kaugusel
Teispool mände
luiteid päikesi
kadund tillukeseks punktiks
või komaks
Kellegi hajameelse
kroonikas
Kõigest üks
jabur rabul.
(Tallinnas, 16.06.10)
..
kala
konverents sai läbi
ja olengi omadega läbi
olen uinunud hiljati
ja ärganud varati
päevad läbi kuulanud
ja isegi rääkinud
kõne kõmiseb pealuu sees
kolp tahab lõhkeda
ma ei talu inimjuttu
pikalt järjest
ma ei talu inimlähedust
pikalt järjest
nüüd veel viidi
restorani
ma ei jaksa kuulata
ei jaksa taluda
meel on katki
minemas
lähen eemale fuajeesse
akvaariumi juurde
seisan kalade manu
parandan meelt
puhatan meelt
ometi keegi kes
on vait
keegid kes
ligi ei tiku
vaatan kalu kes ujuvad rõõmsalt
see pole küll jõgi
kuid siingi on nad kui
kalad vees
ujuvad vabalt
uitavad vabalt
siingi.
pikalt kalu vaadates
näen mida enne ei näinud
kuidas ühtede saba küljes
on pikad peenikesed kiud,
kuidas teised saba lainetades
ja esiuimedega aerutades
ühel kohal püsivad,
kuidas jälle ühed sirutavad
kõhualused pikad rootsud
mis muidu tahapoole
hoopis ettepoole,
kuidas jälle teised
maigutavad, maigutavad
meelikosutavas vaikuses
puhtas väljenduses
vaba uid
vaba uit
vaba ujung
kalad rõõmustavad
(28.05.10, Keila ja Klooga vahel)
..
Ajud
Ajud mu peas
voolavad, ajuvad
peagi ju hajuvad
viimsedki aruraasud
õige pea
(28.05.10, Klooga ja Keila vahel)
..
Seitseteist minutit
Vaidlesin naisega
kas seitseteist minutit
on pigem kakskümmend minutit
või rohkem veerand tundi
argumente leidus mõlemat pidi,
arutasime õige mitu minutit.
Kahe silma vahele jäi vaid see,
et seitseteist minutit
pole kakskümmend minutit
ega veerand tundi
vaid seitseteist minutit on
seitseteist minutit.
Elada seitsetteist minutit
seitsmeteistkümne minutina
iseendana.
Elada aega
Tema endana.
Olgu või vahel.
(28.05.10, Kivimäe ja Hiiu vahel)
..
Ujun oma keeles
nagu kala vees
mis on keelel meeles
on mu meeles keelel
minu meel on keel
olen keele meel
vaikse ookeani veel.
(28.05.10, Rahumäe ja Järve vahel)
..
Lõpuks on rahu majas
Jõudsingi eluga mäele
Üürigi pole vaja
Maksta siin Rahumäel
(28.05.10, Tondi ja Lilleküla vahel)
..
Reelt maas
Laman põrandal
vahin aknast
välja
sinine taevas
vastasmaja katusenurk
valged pilveribalad
läbi klaasi
haukuv koer õues
hääled kõrvaltoas
läbi vati
kuid selgesti
vaatan
kuulan
mõttetult
mõtteta
nulltundega
olen tõesti
reelt maas
(25.05.10, Tallinn)
..
Schrödingeri kass
Schrödingeri kass kastis vaagub hinge
Iga hingetõmme elu ja surma vahel
Alati justkui viimane hingetõmme
Alati ebakindel kuid lootust täis
Kuni me kasti ei ava
Kuni me kassi ei taba
(11. mai 2010, Tallinn)
..
Kuradi perse
Elu on Kuradi perses
Liigutad natuke
Tal hakkab sügelema
Kratsib sind küünega
Verele
Aga välja ei saa
Ja sisse ei lähe
Vaid sitsid ikka
Kahe karvase kannika vahel
Perseaugu ja kloaagi vahel
Kuradi perses on
Elu
(10.-11. mai 2010, Tallinn)
..
Karu perse
kuhu karu perse olen ma
sattunud
karu perses kogu talveks
hangunud tropp
keset surnud maailma
punn toore väe otsas
koguneva surve all
valmiva vulkaani peal...
kui tuleb kevad
siis lendan nagu vibust lastud nool
nagu püssist pääsev kuul
nagu rakett kes küündib
kolmanda kosmilise kiiruseni
teispoole igavest ringliikumist
maa pinnalt
maa koorelt
oma orbitaalilt
suurest-suurest
karu persest
ilmaruumi
ilma laibata
välguna
sähvatusena
impulsina
kosmilise peeruna
(10.-11. mai 2010, Tallinn)
..
Poomine
Riputasin luuletise üles
Luuletis siputas ja siputas
kuni jäi sirgu ja vait
ja heitiski hinge
tähisesse öhe.
(30.04.10)
..
Kannid
See on üks lapsemäng
mis me siin mängime
kõik sümbolid, süsteemid,
ütlemised, mõtlemised –
kõik nad on me mängukannid.
Peaasi, et sellest mängust
vähemasti miskit tolku oleks.
Mu kartus on seisnenud selles
et uskumata kannidesse
kas ei rauge sellest elujõud?
Et kõik on võrdne
mängime siin ja sügame mune
ja üksteise vastu
lööme aega surnuks
ja pärast aja surma
hakkame elama.
Kuid kes arvab siin
ütleb ja mõtleb
et kõik sümbolid-süsteemid
ütlemised-mõtlemised
on mängukannid?
Kas pole see arvajagi üks
mängukann?
Peitu pugeda pole kuhugi
ja põgeneda on võimatu.
Teadmatus on taandamatu
teadmatust ei saagi teada
saama.
Kes patustab siin taas elu vastu
üteldes ja mõteldes
tehes ja mittetehes?
Kuula vaikust
ütlemisis-mõtlemisis
tegemisis-tegematusis.
Jääb ainult elu usk
ja vägi
ja mis ta on
seda mina ei tea.
(30.04.10, Tallinnas)
..
Kui mina noor veel olin.
Kui ma noor olin, kõndisin Pilve tänaval mööda tuba ja mõtlesin: „Ma olen juba 4-aastane. Nii palju on juba selja taha jäänud. Küll ma olen juba vana.“
Kui ma noor olin, käisin koolis. Õpetaja Roht kirjutas mu päeviku märkustest punasekirjuks.
Kui ma noor olin, jõin sõpradega piiritust. See piirituse-tunne on minusse siiamaani sisse jäänud.
Kui ma noor olin, olin öövaht ja lugesin „Olemist ja aega“ ja sain kõigest aru.
Kui ma noor olin, ajasin Hiinas elades naabripoisiga pikalt juttu, pikalt ja laialt. Pikemaks pole saanud, laiemaks aga küll.
Kui ma noor olin, hakkasin Alariga koos üht teksti kirjutama, ja läbi rääkima ja arutama ja öösel üleval olema.
Kui ma noor olin, hakkasin kirjutama luuletust sellest, kuidas ma noor olin. Kuid ma pole veel nii vanaks saanud, et jõuda seda lõpuni kirjutada. Öö kestab.
(25.04.10, Kloogal)
..
NIKE
Ma võitsin sind.
Võitsin sind ja sa
Jäid mulle alla.
Kuid mis teen ma selle võiduga?
Mitte see ei huvitanud mind.
Olen nõutu.
See on tüütu.
Pidu läbi.
Pillid kotti.
Aga mina sain just näpud soojaks,
tahaksin lasta kõlada nootel
enneolematu kiirusega
täpsusega nõtkusega
vikerkaarevärves
liirilõõrisidinas
Sina aga vaatad mulle
hirmunult otsa.
Nagu metslooma.
Tulnukat.
Eelajaloolist.
Vahest just siin peaks olema nüüd
täpne, hoolas, tundlik.
Minagi olen ent tumm
nagu lagunenud hammas
nagu mõttetu riisikott.
(16.03.10, Tallinnas)
..
Sa võitsid mind
Ja ma
jäin sulle alla.
Kuid mis mõtet on su võidul?
Mis tähtsust on mu kaotusel?
Keda see kotib?
Mind see ei koti
Minu kott on tühi.
Kas sind see kotib?
Kas täituvad su kaukad?
Mina ei seisa püsti.
Küllap on mul lühikesed jalad.
Kuid narri meest ja mitte
mehe jalgu.
Siin ma seisan
ja ma saan
ka teisiti
Kuid seisan ikkagi.
Vaatan su mõttetult punavaid tiisikuspalgi
Veel seisad sa püsti
Kuid varsti sa langed
nagu kõik teised
enne sind.
Ja kõigil on ammu ununend
kes kaotas
kes võitis
kes kasu sai
kes ilma jäi.
(16.03.10, Tallinnas)
..
POOL
Arvasin et olen
poolkuu
kes pole küll täis
aga kellel on
oma tühjus
teine pool
mis teeb ta täis
Siis aga lennutasid atlantiidid orbiidile
kosmosesondi
ja mis siis selgus?
no mis siis selgus?
siis selgus see et
Kuul on veel tagakülg
hoopis teine pool
nii et poolkuu on vaid
pool poolest.
Pool esikülje poolest.
Ja kes elab seal
teisel pool?
Seal elad Sina...
Minu tagakülg
on sinu esikülg.
Ja Sinu esikülg
on minu tagakülg,
mu pärispool.
(16.03.10, Tallinnas)
..
kukun
aga seni kuni
kirjutan
ei kuku
kuni kirjutan
viibin vahel
olemise vahel
maailmade vahel.
Vahel viibin.
Vaid kirjutamine
hoiab mind veel
püsti
Surmani väsinud
kuid surm veel viibib
Kui tähed on langenud
olen minagi langenud
Või õigemini ma langesin
juba ammu enne,
juba enne ülestõusmist
Surmani väsinud
aga siiski mitte päris
veel kirjutan ühe rea
ühe sõna
ühe täh
e
(05.03.10, Tallinnas)
..
joogid on sees
muss on põhjas
nüüd läheb diskoks
värvimuusika
väljamaa muusika
saal rahvast täis
õõtsub
hüppab
käed-näpud taeva poole
vetruv inimmass
ekstaatilises osaduses.
jalg vasakule, jalg paremale
oi kui geniaalselt lihtne!
kohe-kohe võtan südame rindu
lähen palun tütarlapse tantsima
ah mu pikajuukseline neid!
kohe-kohe võtan tantsima.
juba olengi tõusnud
juba olengi palunud
kes küll seda tegi?
kohe hüppan magusa saladuse sisse
üksainus voolav iha, ihu, liha, lihu
kehad kui mõttevõnked
kehad kui võttemõnked
muusika-aalsed mõtted
tufftufftufftufftufftufftuff
oi, kuhu kadusid nüüd sa, mu sa!
sulasid mu käte vahel
või mu käed sinu vahel
tõmmtõmmtõmmtõmmtõmmtõmmtõmm
sa said PÄRISEKS!
(26.02.10, Viinistu)
..
Vabastada sõnad võimust
Vabaneda sõnade võimust
Huulilt pudenemise hetkel
Näpuotsast väljavoolamise momendil
Ütelda kergeid sõnu
Lausuda sõnatut kergust
Roosad põsed
Punased huuled
Igavesti paokil
(25.02.10, Tallinnas, loengus, kus räägiti sitta kanti Kandist)
..
mu süda on kivist
kuid kivis on kullatükke
sinna pudenend naerukillud
plahvatand päikesilt
pahvatanud kosmilisest naerust
kullakillud sinu huulilt
(05.02.10, Tallinn)
..
Liisi ja Heidegger ja teised
Seesama tuba kus istun praegu
Aastaid tagasi
(Kas oli läbi juba seitsmes bee?)
Istusime kahekesi
Öösel nagu praegu
Kaunis klassiõde Liisi
ja mina
Rääkisime, jõime teed (vist)
Kui hakkas koitma
Läks Liisi trolli peale
Mina vajusin maa alla
Tähendab, keldrisse
Olin järsku taibanud
Et olen armunud
Esimest korda päriselt.
Ja kirjutasin ja kirjutasin
Midagi paberi peale
Sellest, kuidas ma armastan
Või jumal teab millest veel
Hiljem unistasin ühtelugu
Kuidas suudlen seda Liisit
Aga ei suudelnud
Too Liisi on läinud
ja too mina on läinud
Aga see sündmus on igavene
Sädelahenduses
Armastuse armastamine
Räägin teise loo
Tosin aastat tagasi
Käisin Tõnu Luige intensiivseminaris
Heideggeri Sissejuhatus metafüüsikasse
Justkui sain aru aga ei saanud
(似懂非懂)
Seminar sai läbi
Töötasin toona öövahina
Võtsin raamatukogust Olemise ja aja
inglise keeles
Ja oli öö nagu praegu
Ja istusin laua taga Ärimajas
Ja lugesin ja lugesin
Ja kananahk tuli ihule
Sõna otseühendus verre
Mu omaenese olemine ja aeg
Tõusid teise väkke
(dans la deuxième puissance)
Sest äkki taipasin
Ja taipasin
Mida ma taipasin
Seda ära ei seleta
Ja seda ma seletasin
Põlevi silmi
Sõbrule, Mardile
Noorsooteatri kõrval tunnelbaaris
Õlut juues,
Heigole
Naastes Amari kaitsmiselt Tartus
Valju häälega üle bussi
Kogu tee Tallinnasse,
Janile kohvikulaua taga
Kohvi rüüpides
Ja piipu pahvides
Kontakt mõtlemisega
Mõtlemise mõtlemine
(29.01.10, Tallinn, 5:17)
..
Juhuslikkuse paratamatus
Kohtun selle inimesega siin
(ma ei nimeta ta nime
sest ta on nimeta)
ja saan kontakti armastusega
Kohtun sõbraga siin
(ma ei nimeta ta nime
sest nimesid on lõputult)
ja saan kontakti mõtlemisega
Kontaktis on pinge ja
kahevahel käib säde
see pole minus ega sinus
ega ammugi temas
vaid just nimelt meie vahel
Pean kokku puutuma Sinuga,
oo Kallim, Jumalanna, Armastatu!
Pean kokku puutuma Sinuga,
oo Sõber, Kõva Ase, Edasijõudnu!
Säde on ainus Igavene
Särts on ainus Paratamatu
Kuid kui juhtumisi pole
Sind ja mind
Sõpra ja sõpra
siis pole sädet ega särtsu
Paratamatult peame sattuma
Juhtumi peale
ja peaasi siis
„end mitte maha magada“
(29.01.10, Tallinn, 4:47)
..
Armastus Usk Mõtlemine
Ma pole iial
kedagi armastanud
vaid ainult armastanud
tema armastust
Ma pole iial
midagi päriselt mõtelnud
vaid ainult vahel lasknud mõtetel
mõtelda ennast
Ma pole iial
midagi uskunud
vaid ainult lasknud
usul uskuda
Armastus armastab
Mõtlemine mõtleb
Usk usub
Armastus on kui saad kontakti
armastusega
Mõtlemine on kui saad kontakti
mõtlemisega
Usk on siis kui saad kontakti
usuga
Kui on sina ja mina
siis pole armastust
Kui on mina ja maailm
siis pole mõtlemist
Kui on inimene-jumal
siis pole usku
Armastus on, kui lahustuvad
sinad ja minad
Mõtlemine on kui lahustuvad
minad ja maailmad
Usk on kui lahustuvad
inimesed-jumalad
On ainult armastus
On ainult mõtlemine
On ainult usk
Sina-mina on nõrk armastus
Mina-maailm on nõrk mõtlemine
Inimene-jumal on nõrk usk
Armastus on vägev
Mõtlemine on vägev
Usk on vägev
Armastus on vägitegu
Mõtlemine on vägisõna
Usk on vägivald
Väevalla sõnategu
Väevalla tegusõna
Kui langed
siis tõuse
(29.01.10, Tallinn kell 4:27:46 ei, 47, ei, 48, ei, 49, ei 50…)
..
Hiilgav idee
mul oli
mul oli-oli
idee
nii hiilgav idee oli
nii silmipimestavalt hiilgav idee
et jäingi pimedaks silmist
ja nüüd ei näe enam
ei istuda ega astuda
ei mõtelda ei ütelda
vaid koban-kobistan
nagu eilesündinu
ja kilkan löön käsi kokku
ja suured lapsed parvlevad laiali
nagu ehmunud liblikakari
jõllitades mind
oma kilavate libasilmadega.
naeran neile järele
ja ma ei mäleta
mis hiilgav idee
mis kiilgav hiilgav idee
mul vanasti oli
ja mu nägu
särab
(21.01.10, Tallinn)
..
Telegramm
Kallid sõbrad!
Tulen külla
suusatamisi
üle raba.
Kui hämaruse aal
kuuldub rabalt kummalisi huikeid
kostab veidraid ulgumisi
siis teadke
see olen mina kes
teed otsides seal ringiratast laseb
ja vaikselt tasapisi
aegamööda juba
hundistub
ja
soendub
(16.01.10, Kloogal)
..
(Pärast jutuajamist Kuku klubis, aruanne)
teie pole sinad vaid
minu väljamõeldised
iga sina olgu sina
ilma kokkuvõtteta
meie pole minad vaid
minu seljatagused
iga mina olgu mina
ilma karjastuseta
sina ise oled teie
mitmus paljus hulkus
iga sina olgu teie
ilma lihtsustuseta
mina ise olen meie
kimpus vihtas koonlas
ikka mina olgu meie
ilma ühe pealikuta
teie sees on sinad
ja sinu sees on teied
meie sees on minad
ja mina sees on meied
tere, teie, tere, meie
kellega ma räägin?
kes teid sinatab ja
kes meid minatab, hoo?
tere, sina, tere, mina
kes neis kõrbeis hüüab?
Kes sind teietab ja
kes mind meietab, haa?
vabaduse väljak
lävimise kohal
vabad tundetoonid
isiksuse lävedes
(15.01.10, Kloogal)
..
Neoon
Olen neoon
olen täis
olen täiesti täis
kihid elektrone täis
pole midagi võtta
pole midagi jätta
kui teist möödun
indutseerin teis dipooli
ajutiselt
siis lähen jälle
ära
ja te
neutraliseerute
kaovad viimsed jäljed
mu teelt
(10.01.10, Tallinnas)