4. Peatükk: Algus
(Viimati muudetud 16.11.11)
4. PEATÜKK. VÄGI
4.1. Jadade tulemus, Alguse diagonaal
Toogem nüüd kokku eelmises peatükis toodud jadad. Kõrvutuvuses olid meil kehakihid ning oma- ja teisekeha, läbistuvuses olid meil läbivaatuse sõõrid ning oma- ja teise läbivaatus. Kõige lihtsam olend on kahetasandilise kehaga ja kahe läbivaatusesõõriga ning minimaalse oma- ja teise keha ning oma ja teise läbivaatuse eristusega. Ta laotub kahele teljele, esiteks n-ö “vertikaalselt” või “sügavusmõõtmes” ülemine/alumine kehatasand või tuumne/äärne läbivaatus ning teiseks “horisontaalselt” oma ja teise läbivaatus. Kui me need nüüd omakorda kokku võtame, siis võib mõelda niimoodi, et see on algselt üks ja seesama erinevus, mis eristab kehatasandid, läbivaatussõõrid, enda ja teise. Ehk teisisõnu, et nimetatud kaks telge või mõõdet on üks “diagonaalne” telg, mis korraga loob eristused “enda” sees (ülemine/alumine, tuumne/äärne) ja eristused oma ja teise vahel. See, mille kaudu ma erinen teistest, on seesama, mille kaudu erinen endast (ja see, mille kaudu lõimin ennast, lõimun ka teisega).
Me ütlesime nii kõrvutuvuse kui ka läbistuvuse puhul, et mõlemas käivad eristused tasandite või sõõride ning oma ja teise vahel rangelt käsikäes. Juba seetõttu, et puhas tegu on kokku tõmmatud mingiks kahetasandilise kehaga isendiks, eristub oma ja teine; ning seetõttu, et läbivaatus aheneb tuumseks ja äärseks, eristuvad erinevad tuumad ehk erinevad omased läbivaatused: omaläbivaatus saab püsida ainult läbikäimistes oma teistega, mis ise on endale “oma”.
Me eristame ühest küljest Algset Tegu ehk Jõudu, mis on see, kui (a) pole erinevust selle vahel, mida keha võib teha, ja selle vahel, mida ta teeb ehk kui energia ja massi vahel pole isegi fenomenaalset eristust, ning kui (b) pole ka erinevust isendi keha ja tema läbikäimispaariliste kehade vahel. Teisest küljest eristame Algset Läbivaatust, mis on see, kui pole eristust (a) isendi tuumse ja äärse läbivaatuse vahel ega (b) ühe isendi ja teise isendi läbivaatuse vahel. Vägi on Jõu ja Läbivaatuse liigend. On Väe eel-ajalooline, eel-maailmne rikastumine: Jõud (eristumine) loob uut ja Läbivaatus (lõimimine) lisab selle uue juba olemasolevale („mäluline“ aspekt), nii et kokkuvõttes muundub Alguses kogu tervik kõige täiega. Jõu ja Läbivaatuse eristus määratleb Väe loogilise ruumi ning Jõudmine-Läbivaatamine määratleb Väe loogilise aja.
(1) Esiteks on Alguses puhas Jõud, mille pinnalt eristatakse keha ülemine ja alumine tasand. Puhas Jõud on see, mida ta teeb ehk tema puhul olemine võrdub tegutsemine. Siin pole ärkvelolu ja une, aktiivsuse ja puhkuse vaheldumist, vaid on puhas ärkvelolu (ta ei saa nõrgendada oma mobiliseerimispinget, kuna tal pole mobiliseeritud alumisi tasandeid, millele aktiivsust üle kanda). Tavalised kehad on hierarhilise ülesehitusega, neis on olemine ja tegemine lahku viidud. Jõust kui keha-vahest tehakse hiljem kokkutõmbamise ja tahkestamise teel kehi, nii et eristuvad keha ülemine tasand ja alumine tasand, millest viimane säilitab puhtale Jõule omase mobiilsuse. (2) Teiseks, kuna Alguses pole kehade kõrvutuvust ega olendite numeerilist eristust, siis seega pole Alguses isendi ja tema paarilise eristust. Paljude kehade eristumine „horisontaalis“ (erinevad kehad) tekib samal ajal, kui üksikud kehad on liigendatud „vertikaalis“ (kehatasandid). (3) Kolmandaks iseloomustab Alguse puhast Jõudu täielik läbivaatus. Ta küll Jõu varal eristub endast, aga lõimib selle samas ühtekokku. Siin pole tuumse ja äärelise läbivaatuse eristust, vaid kogu tegu saab läbivaadatud. Kuna kehal pole hierarhiliselt eristuvaid tasandeid, siis pole midagi läbivaatuse äärele tõrjuda. (4) Kuna pole isendi ja paarilise eristust, siis pole ka põhjust omateadvuse kitsenemisele üksikutele isendit huvitavatele ilmetele välismaailmast.
Isendite puhul, kelle peal me jadad ehitasime, joonistuvad samm-sammult aredamalt välja kaks telge: ühest küljest, nö “vertikaalis” isendi sisene keerukus kehatasandite ja läbivaatuse liigendustega, ning teisest küljest, nö “horisontaalis”, isenditevaheline keerukus oma- ja teise keha, oma- ja teiseteadvuse vahel. Alguse poole aga nende kahe telje erinevus kaldub ähmastuma ning päris Algust võib käsitada ühtainsat telge omavana, mis korraga teeb kõike seda, mis hiljem saab nii siseliigendusteks (tasandid, sõõrid) kui ka välisliigendusteks (oma ja teine) – see on justkui “diagonaal” nende kahe maailmse telje vahel.
4.2. Vägi loogilistes terminites: loogiline aeg ja loogiline ruum
Väe diagonaalset mõõdet me kirjeldasime kahe mõiste kaudu, Jõud ja Läbivaatus, või üldisemalt öeldes eristumine ja lõimimine. Need määratlevad Alguse loogilise aja (vrd. Deleuze 1968: 272) ja loogilise ruumi. Sõna “loogiline” kaudu ma tahan eristada Loomise loogilist aega ja ruumi Looduse kronoloogilisest ajast ja topoloogilisest ruumist. “Loogiline” ei viita siin mingile formaalloogikale ega kindlasti mitte ka ideele, nagu sisalduksid aeg ja ruum Alguse või Loomise mõistes, nii et ajastamine ja ruumistamine nõuaksid pelgalt mõiste eksplitseerimist.
Väe loogilist aega ja ruumi ei saa teineteisest lahutada, nõnda nagu kronoloogiline aeg ja topoloogiline ruum on fenomenaalses maailmas lahku viidud. Nad käivad teineteise kaudu; seda võib kirjeldada 2. peatükis kasutatud mõistete abil: loogiline aeg on vahe-aeg ja loogiline ruum on aja-vahe, st. Väe aeg käib ainult vahe (tsesuuri, katkestuse, erinevuse) kohta ning Väe ruum käib ainult aja (lõimimiste) kohta. Eristumine on võimalik ainult lõimimise kaudu ning lõimimine toimib eristumise peal.
Väe loogiline ruum erineb topoloogilisest ruumist selle poolest, et temas ei ole kõrvutuvaid, üksteise suhtes väliseid osi. Topoloogiline ruum juba eeldab seda, et on olemas mitmekihilised olendid mitmetasandiliste kehadega, mis tähendab seda, et neis on lahku viidud esiteks oma ja teine ning teiseks erinevad kihid/sõõrid. Väe loogilises ruumis on kõik läbistuv (aga mitte homogeenne) ning Väe ühe mõõtme kaht poolt saab eristada ainult mõtteliselt. Need pole isegi süsteemi enese jaoks eraldatavad (samas kui isendi jaoks ilmnevad oma-teine ja kihid/sõõrid eristatutena). Alguse väes ei ole käesolevaid, kõrvutuvaid elemente ning seetõttu on kogu Väe toimimisega toodetud mitmekesisus korraga läbivaadatud. Ehk teisisõnu, Läbivaatus pole kitsenenud mingisse topoloogilisse piirkonda, vaid käib puhta Jõu ehk eristumise kohta, mis ülepea ruume ja topoloogiaid loob. Topoloogia kui läbivaatuse kitsenemine mingisse ruumipunkti tekib alles koos maailma algusega ehk loodusega. Läbivaatuse keskmeks saab siis isendi mitme tasandiga keha. Isendi keha põhjas on aga endiselt Algne Jõud (mille klombistuseks ta keha on) ning tema läbivaatuse suurimaks sõõriks on täielik Läbivaatus (nii et nii-öelda olendi põhjas ja tipus säilib läbistuvus ja vahel-olu), kuid isend on teiste isendite suhtes kõrvutuv ning ta läbivaatus piirdub teatud paarilistega.
Loogilises ruumis pole sees-väljas eristust nagu topoloogilises ruumis. Kuidas seda mõista, samas kui elementide välisus üksteise suhtes näib olevat ruumi enda määratlus? Mis ühist võib siis olla topoloogilisel ja loogilisel ruumil, õigustamaks sama sõna kasutamist? Topoloogilist ruumi määratlevad juba konstitueerunud olendid ning ruum on nende „vahel“. Loogiline ruum aga ongi see „vahe“, mis loob teatavate kalduvuste vahelisi erinevusi, kuid enne maailma ehk looduse algust ei tahene need kalduvused isenditeks. St. need kalduvused on ainult väesolevalt erinevad, mis tähendab, et on küll loogiline erinevus nende vahel, kuid see ei jõua taheneda käesolevaks, topoloogiliseks erinevuseks. Loogilise ruumina on määratud läbistuvad väesolevad erinevused; topoloogiline ruum on nende erinevuste kättetoomine kõrvutuvusse.
Väe loogiline aeg erineb kronoloogilisest ajast selle poolest, et temas pole praegune hetk eraldatud eelnevatest, st. pole ajahetkede kõrvutuvust minevik-olevik-tulevik, vaid kogu aeg on läbivaadatud, kõik ajahetked läbistavad üksteist. Läbivaatus saab kitsendatud mingisse kronoloogilisse järgnevusse ja ulatusse alles koos maailma ehk looduse algusega ja isendite tekkimisega, kes liigendavad aega enda jaoks oma tegevusvajaduste järgi. Loogilise aja kitsenemine kronoloogiliseks tulenebki esiteks isendi ja paarilise eristumisest ning teiseks sellest, et isendi keha on mitmetasandiline (need kaks aspekti käivad korraga). Kuid Vägi ei tunne sellist kitsenemist, vaid tema loogiline aeg jääb vahe-ajaks, mis on kõigi läbivaatuste äärmiseks sõõriks.
Nagu loogilises ruumis pole elementide topoloogilist välisust üksteise suhtes, nõnda pole ka loogilises ajas elementide järgnevust. Järgnevuseta aeg võib tunduda sama paradoksaalne kui välisuseta ruum. Kuid kronoloogiline järgnevus juba eeldab läbivaatuse kitsenemist, nii et see ei hõlma kogu ajalist kestust, vaid et tagumisest otsast kukuvad hetked hämarusse, mida nimetatakse „minevikuks“. Loogilises ajas on küll erinevus tulevase ja minevase vahel, ent see on jällegi puhtalt väesolev erinevus, vahe-aeg. Kronoloogia märgib selle produkte, iseseisvate “hetkede” ja perioodide tahenemist (Maailmas).
Väe lõimimise ja eristumise ehk Läbivaatuse ja Jõu mehhanismi loogiline ruum on pingeväli[1], mille loob kahe aspekti läbistuv erinevus, väesolev liigendus. Käesoleva mitmekesisuse loomine tähendab seda, et seda pingevälja osaliselt, lokaalselt maandatakse, mingid väesolevad eristused tuuakse kätte kõrvutuvusse, aeglustatakse lokaalselt üleüldist muundumist, luuakse isendite näol ajutist ja kohalikku stabiilsust. Ent see ei saa iial ammendada Läbivaatuse ja Jõu Väge. Isend on Väe Läbivaatuse ja Jõu vahele tekkinud ajutine ja lokaalne klombistus või aeglustus, mis varem või hiljem taas läbistuvusse ja terviklikku muundumisse lõimitakse. Väe pingeväli on suunatud ja see loob Väe kalduvuse, mis avaldub mitmekesisuse rohkenemisena. See on Väe keerustumissuund ja ‑sund. Väe loogilises ajas ja ruumis, Väe pingeväljas kihab keerustav eristumine ja lõimimine.
Vägi on eristumise (Jõu) ja lõimimise (Läbivaatuse) koostoimiv mehhanism. Selle mehhanismi kohta ei saa öelda, et ta oleks “üks”. Ta on rohkem kui üks, kuivõrd Vägi on just nimelt mehhanism, kuidas „võtta endast välja rohkem, kui seal oli“[2]. Vägi ühest küljest eristub ja teisest küljest lõimib; Tegu toodab muutusi ja Läbivaatus hoiab nad alles. Selle kaudu kõik muundub kogu täiega, vägi kihab eristumistest ja lõimimistest. Väge iseloomustab paljus, mida me 1. peatükis “Isend” kirjeldasime “väesoleva paljusena”. See märgib lõimimiste ja eristumiste läbistuvat rezhiimi, eristatuna “käesolevast paljusest”, mis on lõimimiste ja eristumiste kõrvutuvam rezhiim.
4.3. Väe valem
Väel kui keerustumise mehhanismil on niisiis kaks aspekti, eristumine ja lõimimine. Need aspektid eeldavad ja toodavad teineteist.
Eristumine on võimalik ainult lõimimise kaudu: ainult siis, kui „üks“ ja „kaks“ on kokku hoitud, on „kaks“ võimalik, st. võimalik kui midagi erinevat, sest kui ta „ühega“ kuidagi kokku ei puutuks, siis ta ka ei erineks temast, vaid jääks ükskõikseks, oleks monotoonne paljas kordus, mis tühistaks end kohe tekkides.
Lõimimine on võimalik ainul eristumise kaudu: ainult siis, kui on eristatud „üks“ ja „kaks“, saab lõimimine sisu ja mõtte ning püsib ülepea lõimimisena; vastasel juhul oleks tühi enesega samasus, ning sellist eristuseta lõimimist on sama vähe võimalik ette kujutada kui ilma igasuguse lõimimiseta eristumist.
Ma kasutasin transitiivseid ja intransitiivseid verbivorme segamini: loogiliselt ja iseeneses ongi nad eristamatud. Alates Looduse loomisest ehk Maailma tekkimisest saab neid tähendusi eristada: eristamine ja eristumine ning lõimimine ja lõimumine, nii et transitiivne verbivorm rõhutab isendi suhtelist aktiivsust (tema erinevust) ning intransitiivne vorm rõhutab tema kui Väe ühe perspektiivi haaratust kõikidesse teistesse perspektiividesse (tema lõimitust). Ja muidugi on eelnevalt kasutatud “üks” ja “kaks” tagantjärgi-mõisted, n-ö maailmast vaadatuna.
4.4. Loodus, maailm
Loodus on see, mis väest luuakse; maa-ilm on väe diagonaali lahkuviimine kahte lehte (“vertikaali” ja “horisontaali”). Loodus tekib seeläbi, et väe valem pööratakse tema enda sisse, st. et eristumise-lõimimise mehhanismi omakorda eristatakse ja lõimitakse. Ehk teisisõnu: kui Väe eristumise-lõimimise mehhanismi ehk Loomise puhul langeb väesolu justkui kokku käesoluga, siis Looduse puhul need lähevad lahku ja käesolu pöördub teatava krutskiga väesolu sisse, luues vahe enese, st. käesolu, ja väesolu vahele. Või täpsemini öeldes, seda ei ajenda mitte käesolu kui käesolev, vaid kui käesolemine, st Läbivaatuse ja Jõu mehhanismi kui sellise käesolemine. See käesolemine kehastab eristumise ja lõimimise puuduvat tuuma ehk tühikut. Just selle tühja tuuma käesolemine pöördub väemasina sisse ja paneb selle plahvatama, nii-öelda pumpab sellesse tühjust ehk nö “õhku”, mis teeb väesolu “kasutatavaks”: nõnda nagu Laozis teeb “tühi” rattarumm ratta kasutatavaks ja “tühjus” vaasis vaasi kasutatavaks. Väeloomingu kui eristumise-lõimimise masin eristub endast Loodusena ja lõimitakse maa-ilmana.
Väe eristumise-lõimimise masin tähendab täielikku muundumist ja on sellisena põhimõtteliselt tunnetamatu (juhul kui tunnetus peab tuginema identsustele, samasustele) või aksiomatiseerimatu. Loodus ja Maailm tekivad seeläbi, et see “tühik” pööratakse kosmilise krutskina Väe enese masinasse. See on kosmiline juhus, sattumuslikkus, eksitus, mille kaudu Loodus ja Maailm tekivad. See ei tähenda mingit “langust”, “mandumist” ega “allakäiku” Väe suhtes, vaid see on loov juhus, mis osutab Väe enese tühjale tuumale ja võimendab seda Looduse ehk Maailma näol ja kujul.
See juhus on Väe sisemise tühiku pöördumine Väe enese poole tagasi; Vägi lõikab iseennast justkui väljastpoolt lahti, poolitab diagonaali, tahendab Jõu ja ahendab Läbivaatuse. See tühik ühest küljest moodustab Väe (loogiline aeg ja ruum; vahe-aeg ja aja-vahe) ja teisest küljest pöördub see tühik Väkke tagasi, kosmilise loova juhusena, loomani Looduse.
[1] Vt. Jullien, „La propension des choses“ ja mõiste shi 勢.
[2] Bergsoni iseloomustus tegeliku kestuse kohta.