ots

9. peatükk: Ots

9. PEATÜKK. OTS

„Utoopia“ juures me arutlesime selle üle, milline võiks olla keeleolendi edasine areng ning evolutsiooni järgmine kvalitatiivne hüpe. See on nii-ütelda evolutsiooni „esimene tee“, mille käigus tekivad võimsamad olenditasandid, kes teostavad suuremaid aegruumseid kokkutõmbeid. See areng toimub iseenesest, justkui pimesi, küll olendite kaudu ja nende aktiivsel osavõtul, ent nad ilmnevad siin mutrikestena „maailmavaimu“ teostumises, ehk globaalses mõttes on olend ikkagi passiivne. Käesolevas peatükis tahan visandada ontoloogilist võimalust, et olend võiks saada üleni aktiivseks, ja järgnevas peatükis („Vägitegu“) tahan põgusalt kirjeldada empiirilisi meetodeid selle teostamiseks (nõnda nagu „Kujunemine“ laotab empiirilise ajaloona laiali „Maailma loomises“ visandatud olendite keerustumist). Kirjelduskarguna kasutan „Faktiliinide“ peatükis visandatud faktiliine, mida pikendan nüüd teises suunas, mitte enam Alguse, vaid Otsa poole.

9.1 KEHATASANDID

Me rääkisime „Faktiliinide“ esimeses alapeatükis, et keha tähendab seda, et on lahku viidud see, mida olend võib teha ja see, mida ta parajasti teeb. Seda jada Alguse poole pikendades saime olukorra, kus need kaks tasandit ei ole eristunud, ja me nimetasime seda Puhtaks Teoks. Seda jada teisele poole pikendades peaksime seevastu saama olukorra, kus need kaks tasandit on maksimaalselt eristunud. Keha tähendab algse Puhta Teo klombistamist ehk n-ö lokaalseid aeglustusi ja viivitusi tolle absoluutse kiiruse sees, aegruumseid kokkutõmbeid (kusjuures esimese kokkutõmbega, „Maailma loomisega“ tekibki ülepea krono- ja topoloogiline aeg ja ruum). Kehatasandite lisandudes muutub see kokkutõmme, ajaline viivitus ja ruumiline klombistus üha suuremaks. Seda jada edasi pikendades saaksime olukorra, kus viivitus ja klombistus on viidud maksimumini; kus „võime“ ja „teostus“ on maksimaalselt lahus; olendi teovõime kasvab ja mitmekesistub, aga ta ei „tee“ midagi. Võtame seda esialgu sõna-sõnalises tähenduses.

Mööda kujunemisejada edasi liikudes saame aina võimekamaid olendeid, kes on suutelised üha mitmekesisemateks ja jõulisemateks tegevusteks. Kuid nad jäävad oma võime suhtes passiivseks ning see võime ise jääb piiratuks. See on niimoodi sellepärast, et kuigi olendite kehas kätketav viivitusevägi ja klombistus kasvavad, ei ole see iial täielik, vaid on pidevas nihkumises ja külglibisemises. Seda libisemist hoiab käigus tegutsemise eesmärgipärastatus ja kasule suunatus. Me tegutseme sellepärast, et me saame sellest mingit kasu (olgu selleks või ohu ärahoidmine), ning kasulootus hoiab meid tegutsemises. Olendid on selles mõttes fetišistid, nad fetišeerivad oma eesmärke. Me väidame, et keeleolend on võimeline peatama selle külglibisemise ning viivitama kasude ja eesmärkidega. Vaatame, kuidas on see võimalik ning mida see tähendab.

Me ütlesime, et keeleolendi ülemiseks kehatasandiks on keel (laias mõttes, nagu eespool kirjeldatud, nii et see hõlmab kogu ainelist ja vaimset kultuuri, ja nii žestilist, häälelist kui kirjalist keelt). Keeletasand tõmbab kokku meelevahekorra ehk meelevahekord koondub keelevahekorraks. Keele kaudu olend distantseerub meelelisest ja omandab uue organiseerumistasandi. Meelelisse maailma tekib keeleline „vaheilm“, meelelise ruumi kõrvale tekib keeleline „ruum“. Selles vaheilmas või keelelises ruumis saame opereerida sõnade ja sümbolitega. See tähendab suuremat viivitusvõimet: ma ei pea kõiki tegevusi välja mängima, vaid ma võin neid ette kujutada, neid vaimus läbi mängida, enne kui ma neid teostama hakkan. On ilmne, millise uue võimsuse see tegutsemisele annab. Keelevahekorra tekkimine ei jäta meelevahekorda mõjutamata: kui me oleme keele omandanud, siis me ei taju enam ümbritsevat ja iseennast samamoodi nagu pelgalt meelevahekorra raames. Me tajume ümbrusest „asju“, mis on tegelikult sõnad, millele me omistame teatava meelelise mitmekesisuse („mägi“, „päike“), ja iseendast me tajume „seisundeid“, mis on jällegi sõnad, millele me omistame teatava vahetult tuntava mitmekesisuse („viha“, „rõõm“, „mõte“). Me abstraheerime suurest osast meelelisest mitmekesisusest ning isiksuse ja kultuuri „arenedes“ me kaldume tajuma veel vaid silte: meelelise antuse ülesandeks on veel vaid pakkuda minimaalset tuge, et me võiksime ära tunda ühe või teise sildi. Selline kokkutõmme ja lihtsustamine on keeleruumi eristumiseks vajalik ning see muidugi kiirendab tegutsemist uuel tasandil.

Samas pole meeleline mitmekesisus kuhugi kadunud, vaid ta võib uuesti välja tulla, kui me talle tähelepanu pöörame, olgu mingist tarvidusest lähtuvalt või niisama. Seda võib mõelda nii: (1) keelevahekorra eelselt on meelevahekord sisemiselt liigendatud oma iseloomulike erinevustega, meelevahekorrale vastavate eesmärkide võrgustikuga, kasulike punktide süsteemiga (millest paljud on seotud sugutamispartneri ja toidu otsimisega ning järglaste eest hoolitsemisega). (2) Keelevahekord on liigendatud teistsuguste eristuste kaudu, teiste eesmärkide järgi („kultuuriline tegevus“, mis „kujunemisloo“ üldreegli järgi on eelmisest tarandist ehk antud juhul meelelisest tegevusest põhjustatud, aga mitte temaga põhjendatav). (3) Kui nüüd keeleolend pöörab tähelepanu meelelisele kui sellisele, siis pole enam tegemist järjekordse partikulaarsete eesmärkide ja kasude vallaga, vaid siin tuleb välja midagi üleüldist. Nii meele- kui keelevahekord on teatavad partikulaarsed erinevuste süsteemid, aga nende erinevuste erinevus pole enam midagi partikulaarset ega sõltu erinevuse liikmetest, vaid see ongi puhas erinevus või eristumine ise. Eristumine, kes olend ise on; olendi ise kui eristumine iseendast.

Teisisõnu, kui evolutsiooni „esimene tee“ liigub „edasi“, uute võimsamate olendivormide poole, siis „teise tee“ lähtekohaks on justnimelt tagasitulek, „samm tagasi“, ehk antud juhul keelevahekorralt meelevahekorra poole. Keele- ja meelevahekord on mõlemad juba piisavalt liigendatud, mitmekesised ja iseseisvad, et keeleolend saab hoida mõlemat korraga lahti ja neid teineteisega kokku. Keeleolendi selline „samm tagasi“ pole siis mitte evolutsiooniline regress, keelevahekorra tühistamine ja elu pelgal meelevahekorra tasandil[1] – sest meelevahekorra poole liikudes jääb alles ka keelevahekord, mis toimib nüüd pidepunktina meele poole pöördumisel. Ja ta ei samastu meelevahekorraga, kuna teda eraldab sellest keelevahekord, keelevahekorra poolt võimaldatud pööre meele poole: kui me pöördume meele poole, siis see tähendab, et me „ei ole“ see meel. Nii et siin pole lihtsalt tegemist keelevahekorraga ja meelevahekorraga kui Väe kujunemisloo kahe partikulaarse etapiga, vaid „samm tagasi“ avab Väe enese mehhanismi, puhta pöördumise ehk lõimimise/eristumise masina. Astudes „sammu tagasi“ ei saa me kätte „midagi“, vaid saame kätte „eimidagi“ ehk Väe, mis miskeid loob ehk mis (t)aheneb miskeiks. Liikudes ühelt partikulaarselt vahekorralt teise partikulaarse vahekorra poole leiame me nende vahest üleüldise absoluutse vahe kordumise ehk Väe kui eristumise-lõimumise. Kahe erinevuse (keele ja meele) erinevusest avaneb Erinevus ise.

Tavaline kasulik tegutsemine püsib edasilibisevas külgliikumises seeläbi, et järgmisele ilmnevale liikudes unustatakse eelmine, nii et tegutsemised korduvad ühesugustena. Kui selle külgliikumisega viivitada ja astuda samm tagasi, siis rohkeneb võimalike tegutsemiste hulk ja mitmekesisus ning saab võimalikuks millegi uue ja erineva loomine. Kui tähelepanu nihkub võimekuse realiseerimiselt võimekusele enesele ning kui nõrgeneb eesmärkide ja kasude fetišeerimine, siis olendi vägi saab vabalt toimida ning selline väesolev viivitus tähendab käesolevalt kiiruse ja paindlikkuse kasvu, kuna olend pole enam nii jäigalt oma ette fikseeritud eesmärkide küljes kinni. Sel moel saab olend hüpata Otsa ning olla Alguse ekvivalendiks: kujunemine sai alguse Algse Teo klombistamisest, ajalisest viivitusest ja ruumilisest kokkutõmbest; kujunemise käigus tekib võimsamaid olendeid, kes teostavad suuremaid aegruumseid kokkutõmbeid; keeleolend võib aga astuda kujunemisliikumise suhtes sammu tagasi ja teostada sel moel täieliku aegruumse kokkutõmbe, täieliku viivituse-klombistuse; sellisel moel jõutakse ringiga algusse tagasi ja luuakse Alguse ekvivalent, ses mõttes, et Väe lõimimis/eristumisliikumine saab toimuda minimaalse pärsitusega, eristumine pole allutatud väikesele hulgale eesmärkidele ja kasudele, vaid keele- ja meele-erinevuste erinevusest tuleb välja puhas eristumine; olend saab oma väe suhtes aktiivseks ja ta laseb Väel vabalt toimida. Selline eksistentsivõimalus ehk „vägitegu“ on seotud sellega, mida me järgmises peatükis „meele-märkuseks“ kutsume.

[liikumine esiküljelt iseküljele]

9.2 OMA KEHA JA TEISE KEHA

„Faktiliinide“ teise faktiliiniga me näitasime, kuidas kehatasandite lisandudes muutub olendi keha ja temaga läbikäivate teiste kehade (ehk „paariliste“) eristus aredamaks. Mida rohkem kehatasandeid olendil on (esimene faktiliin), seda rohkem erinevaid tegutsemisliine tal on ning seda mitmekesisemad on tema läbikäimised paarilistega; seda selgemini on ta „ise“ neist paarilistest eristatud ja seda selgemini on paariline „ise“ temast eristatud. Olend „ise“ on oma vägi ehk eristumise/lõimimise masin, ja mida keerukam läbikäimine tal on oma paarilisega, seda selgemini ta tunnustab teist teise isena, oma väega, eristumise/lõimimise masinaga. Keerukamas läbikäimises on olendil mitmekesisemaid eesmärke ja kasusid, nii et ükski neist ei ole nii rangelt ainuvalitsev kui lihtsama läbikäimise puhul. Kui ma olendina, kes ma erinen iseendast, tunnustan teist olendi, kes erineb iseendast ning minust, siis see meie erinevus on kahe iseendast-eristumise erinevus, mis ei sõltu enam meie partikulaarsetest elementidest, mis meie iseendast-eristumises kasutusel on, vaid see on puhas erinevus ise, vaba eristumine.

Kas on see pelk illusioon? Kas ei taandu teisega läbikäimine ühele kahest vormist: (1) ma kas teen teise enda omaks, omastan ta ja hävitan või tühistan niimoodi teise teisena (mistõttu ma tegelikult ei oma teist), või (2) andun teisele ja saan teise omaks niimoodi, et hävin mina indiviidina (nii et jällegi pole läbikäimist teisega)? Tegelikult me nägime olendite keerustumises veel vahepealset varianti, mis on keerustumise puhul põhilisem: (3) ma moodustan koos teisega mingi ühenduse, nii et me mõlemad loovutame osa oma individuaalsusest, moodustamani uusi kehatasandeid. Siin on nüüd kaks põhimõtteliselt erinevat võimalust: (a) kas see ühendus on kindel ja äramääratud, ennastkordav, nii et tekib võimsam olend kujunemiseliinis ehk „esimesel teel“ või (b) see ühendus põhinebki erinevusel, eristumisel: kaks olendit ei leiagi ühist kindlat alust ega põhja ning nende ühendus ei omanda kindlat vormi, vaid see muundub pidevas tagasimõjus, kus mõjutatakse teist ja lastakse teisel ennast mõjutada ilma kindla seaduseta. Ma moodustan teisega ühamuunduva läbistuva koosluse. Selleks tuleb püsida teisest parajal kaugusel: mitte liiga lähedal, langemani kokku, ega liiga kaugel, lagunemani koost.

Teine ise ei taandu siin mingitele omadustele, vaid esineb puhta eristumisena iseendast ja minust. Ta ei taandu ühelegi omadusele, vaid esineb absoluutselt vaheda terana, mis tungib kõikide omaduste vahele ja tühistab nad ehk eristub neist. Sama vaheda teraga tungib ta minusse, kutsub mind endast välja, sunnib mind eristuma temast ja iseendast. Sellises kohtumises ja teisega „tantsimises“ ei kordu olnud ühendused, vaid loodub alati midagi uut, või õigemini, loodub uudsus ise, eristumine iseendast ja teisest, mis ometi on ühte lõimitud. Sel moel loob olend teise olendiga Alguse eristumis/lõimimismasina ekvivalendi ning vahe on ainult selles, et see ei määratle kogu olendit ja tema paarilist, vaid neil säilivad ka muundumise vähem intensiivsed tasandid, monotoonsemad kordused. See eksistentsivõimalus on seotud sellega, mida me järgmises peatükis „armastuseks“ kutsume.

9.3 TUUM- JA ÄÄRETEADVUS

Kolmas faktiliin puudutas tuum- ja ääreteadvust. Me nägime, et evolutsioonis edasi liikudes muutub tuum- ja ääreteadvuste eristus üha aredamaks, mis vastab läbivaatuse ahenemisele, kuna seoses kehatasandite lisandumisega ja paariliste rohkenemisega kitseneb olendi omateadvus üha selgepiirilisemalt „enda omale“, oma kehale vastavale aegruumi piirkonnale. Lihtsamate olendite puhul on olendi ja paarilise ning kehatasandite üleminekud sujuvamad kui keerukamate olendite puhul. Keerukam olend piiritleb üha aredamalt. Ühtlasi on aga tema läbivaatuse läbitungimisjõud suurem, tema omateadvus on vahedam.

Kui seda faktiliini Otsa poole arendada, siis me saame olukorra, kus ahenemine on maksimaalne. Mida see tähendab? Kas on see ennasthävitav liikumine, mille käigus ta aheneb olematuks? Esiteks ei maksa unustada, et teadvus pole mingi „asi“ ja tema ahenemist ei saa mõista ruumiliselt, nii et tema pinnalaotus justkui kahaneks kuni matemaatilise punktini, kaduvväikse ruumiosani, mis füüsiliselt ei eksisteeri. Teadvus ongi pööre iseendale ning Algse Läbivaatuse ahenemine märgib tema sisemise diferentsi kasvu: iga järgmine teadvuse kiht eristab end eelmisest: suure osa alumise tasandi sündmuste läbivaatamine jäetakse ääreteadvuse hoolde ning tuumteadvus keskendub oma vastava tasandi läbikäimistele. Tuumteadvuse ahenemise Otsa pikendamine tähendab seda, et tema pöörde pidepunkt on kaduvväike ehk et ta muutub maksimaalselt vahedaks. See tähendab, et tuumteadvust ei määratle enam need sisud, välised või sisemised paarilised, mille poole ta pöördub (õieti ei määratle need teadvust kunagi, aga niimoodi äärmusse surutuna tuleb see ka eksplitsiitselt välja), vaid ta pöördumise „objektiks“ ongi justkui seesama pöördumine ise. Pöördumise poole pöördumine on absoluutne pööre. Aga kas pole see pelgalt abstraktne mõttekäik? Kas on suhtelistel olenditel, kelle omateadvus pöördub alati mingite väliste ja sisemiste paariliste poole, üldse võimalik absoluutne liikumine? Või isegi kui eeldada, et tema olendi olemine on univokaalne Olemise endaga, siis kas on mõeldav, et ta ise seda teostaks või et ta ise seda kogeks?

Sellele võiks vastata nii, et teadvuse absoluutset pööret tõepoolest ei saa põhimõtteliselt kogeda, sest sel juhul muutuks ta kogemuse objektiks, paariliseks, ega oleks enam puhas pööre. Ent samas on see puhas pööre igasuguse kogemise alus ja olemus; see üldse võimaldab igasugust kogemust – ja ma tahan väita, et on võimalik meelega olla see pööre ning et see absoluutne pööre on siiski teatavas mõttes kättesaadav. Kui seda mõelda ajalistes terminites, ei tundu see enam nii kummaline ja vastuoluline. Sest absoluutset pööret ei saa muidugi kätte saada nagu mõnd ruumilist eset, ruumiosa; küll aga võib ta kätte saada (nõnda nagu pillimäng „saadakse kätte“, nii et ta on „käe sees“) teatava ajalise olemisviisina, muundumislaadina.

Kujunemis-loo pikendusena visandatud utoopia järgmistest, kõrgema tasandi olendivormidest liikus samuti suurema aegruumse kokkutõmbe, vaheduse ja ahenduse poole, ent see jäi piirväärtuslikuks, asümptootiliseks lähenemiseks. Käesolevas peatükis pikendame faktiliine Otsa ja püüame näidata, et on võimalik hüppamine otse Otsa. Kõige üldisemalt öeldes on see võimalik kahe erinevustesüsteemi erinevuse kaudu. Nagu me kehakihtide ja meele-märkuse juures juba rääkisime: keeleolend paigutub algselt ja enamasti oma ülemisele tasandile, keelevahekorda, mis on teatav erinevuste süsteem. See korraldab ümber, reorganiseerib, „kirjutab üle“ meelevahekorra, nii et see saab kokku tõmmatud „siltide“ alla (tegutsemise ja taju harjumused, mida tähistatakse sõnade ja fraasidega). „Esimene tee“ tähendab tõhusamat edasiliikumist ühelt sildilt (keeleliselt moodustatud või struktureeritud objektilt) teisele; „teine tee“ aga viivitab sellise liikumisega ja liigub meelevahekorra kui sellise poole, tajudes asju nii nagu nad on siis, kui võtta sulgudesse nende vahetu kasutatavus, ne kasulikud suhted ümbrusega. Muidugi ei saa keeleolend niimoodi liikudes iial kätte meelevahekorda nii nagu ta on enne keelevahekorra eristumist (nt. loomadel), ent küsimus polegi selles. Küsimus on selles, et niimoodi liigub keeleolend ühelt erinevusesüsteemilt (keelevahekord) teise erinevustesüsteemi (meelevahekord) poole. Niimoodi pole ta vangistatud kummagi erinevustesüsteemi sisse, vaid erinevuste erinevusega avaneb vaba erinevus ise. Iga erinevustesüsteem on enda raames juba määratluse järgi suhteline, nii et kõik selle elemendid määravad ennast üksteise kaudu. Aga kahe erinevustesüsteemi erinevus on absoluutne, ilmutades ühtlasi kummagi erinevustesüsteemi sees toimiva erinevuse absoluutsust. Väga lihtsalt öeldes: liikudes ühe erinevustesüsteemi sees oleme me uppunud selle tasandi läbikäimisse (toimimisse ja märkamisse) ning selle käigus ilmnevatesse elementidesse (tegevused, paarilised); teine erinevustesüsteem toimib pidepunktina, mille kaudu me saame pöörata tähelepanu erinemisele endale. See on kõige algsem tegelikkus, aga selle avaldumine nõuab suure keerukusega olendit, kes suudaks korraga koos ja lahus hoida vähemasti kaht erinevustesüsteemi (nõnda nagu keeleolend hoiab korraga keele- ja meelevahekorda).

Nii et meele-märkus, mis on keeleolendi liikumine meelevahekorra poole, teeb omateadvuse absoluutselt ahtaks (ta taandub keelelistest paarilistest meeleliste poole, aga samas hoiab keelevahekord teda langemast meeleliste paariliste sisse) ja täiesti vahedaks, kuna ta ei nürista end olendite-paariliste külge, vaid märkab erinemist, mis liigendab nii noid paarilisi kui ka teda ennast.

Sellise Otsa-hüppamisega toimub ümberpöördumine: omateadvus aheneb sellise määrani, muutub niivõrd vahedaks, et ta ei ole ära määratud millegi oleva poolt, vaid laieneb kogu olemisele. Ehk selles mõttes saab olendi omateadvus adekvaatseks Alguse Läbivaatusega: mitte selles mõttes, et tuumteadvuses oleks vahetult läbivaadatud Algne Tegu, vaid selles mõttes, et (1) ta liitub kõikide ääreteadvustega ja seega viimases järgus Algse Läbivaatusega, mis pole küll selgena tuumteadvuses, ent on sellesse kätketud ning (2) ta toimib vaba läbivaatusena, mis põhimõtteliselt ei upu ühegi Teo toote sisse, ei klammerdu selle külge ega tükelda end sel moel osadeks, vaid säilitab kohalolu muunduva tervikuna – mitte et ta saaks valmisolevaks tervikuks, vaid et ta suudab jätkuvalt erinevusi lõimida.

9.4 OMATEADVUS JA TEINE TEADVUS

Nagu Sartre on näidanud („Olemine ja eimiski“), kuulub teine teadvus ehk teise olendi poole olemine („teisele-olu“) olendi omateadvuse („enesele-olu“) struktuuri ehk on tema üks „eksistentsiaal“, mis pole millestki tuletatav ega millelegi taandatav. Sartre räägib sellest pilgu kaudu: vaadates teisele inimesele otsa, ei vaata me (algselt ja enamasti) tema keha, tema silmi, vaid me näeme tema pilku, milles meile on antud teine olend ise ehk tema enesele-olu. Kui me tunneme teist end vaatamas, siis see teisendab silmapilkselt meie teadvust: me teame, et meid vaadatakse, st. et lisaks mulle endale (mu „eneseleolule“) on veel teine inimene ise (tema „eneseleolu“). Teise pilk tõstab meid välja vahetust neeldumisest välismaailma, toob meid meie enda poole, või õigemini pilgus ilmnev erinemine Teisest toob välja meie erinemise iseendast. Teisest-erinemine saab võetud endast-erinemise sisse ja toob meid erinemise kui sellise juurde. Partikulaarne erinevus (sellest inimesest seal) teisest partikulaarsest erinevusest (mina siin oma antuse, faktilisusega) ehk erinevuse erinevus toob välja Erinevuse enda, puhta eristumise. Kui me võtame kohtumise Teisega enda peale (milleks me oleme välja ja üles kutsutud, aga millest me võime ka keelduda), siis avaneb meile Vägi ise, oma puhta eristumise aspektist.

Armastusel kitsas mõttes on siin oluline roll. Sest loomulikult võtab juba lapski Teise erinevuse enda erinevuse sisse, teadvustab teiste teadvusega olendite olemasolu – need kaks (enda ja teise teadvuse asetamine) käivadki lahutamatult käsikäes. Ent lapse keha on alguses otseühenduses ema omaga ning kuigi tema maailm saab aegamisi piiritletud nii oma kehatasandite kui olend-paariline mõõtmes, siis jääb see pikka aega veel võrdlemisi sulanduvaks: kuigi ta eristub üha aredamalt ümbritsevast, jääb ta enda sees veel justkui monoliitseks. Suguhimu ja kitsas mõttes armastuse ilmnemine aga lõhuvad selle monoliitsuse ning inimene osutub olevat poolik omaenese keha ja teadvuse sees. Selgub, et tema senine „minatervik“ on poolik, et ta vajab oma teist poolt (siit Alkibiadese müüdi pädevus „Pidusöögis“). Väline erinevus võetakse justkui enda sisse või „enda peale“. Sellega käib kaasas ajalise poolikuse ehk surelikkuse ilmnemine („armastus“ ja „surm“ on samaaegsed): lapski muidugi teab oma surelikkust ja mõtleb selle üle, ent see jääb justkui võimatuks, abstraktseks või väliseks mõtteks; küpseks saades alles ta kogeb põhjalikult oma surelikkust ja nii-ütelda võtab selle enda peale. Ühesõnaga, armastuse ja surma (surelikkuse) kaudu ilmneb minu poolikus ruumilises ja ajalises mõttes, aga teisipidi piiritleb see mind seda aredamini, tõmbab seda aredama aegruumilise piiri minu kui indiviidi ümber, kusjuures ma lakkamatult ületan seda piiri (ainult nii see piir püsib), suundudes Teise ja Surma poole. Kui aga sellist olukorda „poolikuks“ nimetada, siis on see mõeldud ikka veel suhteliselt ja väliselt (justkui mingi olemasolev asi: ruumiline „kuskil“ olev Teine või ajas „kunagi“ saabuv Surm teeks mu täielikuks), sest iseenesest on elu Väe avaldumine, puhas pakatamine ja puhkemine. Seda võib võtta kahte moodi: (1) kui märki ruumilisest mannetusest (ma vajan teist lihakeha) ja ajalisest surmamõistust (ma suren millalgi ära) – aga sellisel juhul on Teise pilk kinni langenud, lukustatud mingi ajas või ruumis oleva asja külge. (2) Kui järgida teise pilku – milles on kätketud kõikide olendite pilk –, siis on see vahend, mille kaudu kogu maailm tõmmatakse kokku mu paariliseks. Ehk teisisõnu, seesama poolikus ja surelikkus väestab mu olemist, liidab mu väe kogu-Väe külge või õigemini ei lahuta mu väge kogu-Väest.

Jällegi võib siin esitada kahtleva küsimuse: kuidas on nii, et üksiku olendiga kohtumine saab avab kogu olemise? Et teatud erinevusega (teine teadvus) kohtumine avab Erinevuse? Kas ei ole see pelk suhteline liikumine? Kui kõige üldisemalt vastata, siis Teise „enda peale“ võtmine tähendab Teise tunnustamist erinevana temast endast, ma tunnistan, et teine erineb iseendast, nagu ka mina erinen iseendast. Kui ma nüüd erinen teisest, kes erineb iseendast, siis on siin erinevus erinevusest, teise astme erinevus ehk puhas erinevus. Niimoodi avaneb partikulaarsete erinevuste kaudu (minu, Teise) Erinevus ise, Vägi ise, mis ei ole enam suhteline, vaid absoluutne liikumine.

[1] Täiskasvanu on see, kes on edukalt sildistanud („keelestanud“) oma meeleandmed ning „teise tee“ meele märkamine on selles mõttes justkui tagasiliikumine lapseks, kellel meel pole veel keelestatud – kuid selle olulise vahega, et kui laps püüdleb keele poole ja meel ja keel lihtsalt pole veel piisavalt eristatud, siis „teise tee“ meelemärkus lähtub meele ja keele rangest eristusest ning pöördub keelevahekorra kaudu meele poole.