..
rebi liha oma luudelt
sõnad oma mõtteilt
häälikud sõnadelt
ära nühi end ligimese vastu!
muidu nühib ta sind seitse korda vastu!
ja su nahk hõõrdub
elevandi-paksuks
jääd lollakalt sumpama
oma liharümbas
mõttekümbas
sõnasümbas
jahmatav kui
ruttu
ruttu
lüüakse käega
hakatakse elama
„nagu kõik“
„nagu peab“
ja jäädakse seejuures
koolipoisilikuks.
oodake vaid olukorda,
parajat rakurssi,
ja te näete, kuidas
iga asjalik korralik teistesugune maailmashästitoimiv
inimene
on koolipoisilik
naiivselt rumal
oma lootuses,
et teine teab
et kuskil teatakse
et kaks mõtet mis ta
elu jooksul
mõelnud on
annavad talle
kindluse turva
aga selle kindluse sees
on ta nii
kaitsetu, nii
kaitsetu.
ja need müürid on
süllakõrgused
(ja süld on nii umbes meeter pluss miinus
sada protsenti).
ja kui mõni Remus neist
naljaviluks
üle hüppab
lööb lollakas Romulus tal
tõsivilult
pea maha.
miks ei liigu te
edasi?
miks ei astu te veel üht
sammu?
ja siis veel.
miks lepite piskuga?
igaüks võib enda sees
seda küsida
sokraatilise deemonina,
kes ei öelnud
mida teha
vaid kes ütles
mida mitte
teha.
millega mitte leppida.
ma ei võitle teiega
mul pole jõudu raisata
ma ei viitsi korrigeerida
õiendada targutada
vihastada
pisku
omasüülise koolipoisilikkuse
nühkimise-nätskuse
peale
sest
esiteks
ma ei oska
(pole harjutanud)
ja teiseks
ja
teiseks
ma usun
jah usun
et ka nois rumalusis aetakse
üht hoopis teist rida.
võib-olla saamatult
võib-olla nirult
võib-olla nõrgalt
jne.
aga aetakse.
ja mina ei taha
saada rea-õpetajaks.
võib-olla
isegi
vihastan
aga see lajatab vaikuses
ja sellest tuleb
kõnelda
teises kohas.
(Merigar, 09.09.09)
..
Teo käigud
iga sammu järel lagunevad sillad
selja tagant,
ees sile
taga kuristik
varing ne vahel
usk, et kirjutamine lunastab.
kui mitte
eks söön siis hävingust
iga viimse kui suutäie
ega vaata tagasi.
vastan-vastan
vaatan-vaatan
selja taga pole midagi
jalge all on haigutav
pole midagi mis mind
õigeks mõistaks
on kõik mis mind
süüdi mõistab
need on teie sõnad
teie süüd
teie õigused
ma ei kummuta sõnu
ma ei aja tagasi
vaid
vaikin
ootan
tean, tunnen, on midagi muud
veel
ja kui eksin,
siis eksin kõige täiega
ja see pole enam minu
kompetents.
ei oska parandada
süid
ei oska edendada
õigusi
need on teie rajad,
ma näen
ei mõista
ma kuulen
ei taipa
te suuliigutusi
te kätevehkimisi
kuidas suudaksite mulle
selgeks teha?
ma käin teisi teid
kõnelen teisi sõnu
ja seal
on kõik teistmoodi
olgu, mitte kõik,
aga põhimõtteliselt
see
on üksainus elu
mida ei süüdistata
mida ei mõisteta õigeks
vaid lihtsalt
mida elatakse,
seespool sõnu
ja eespool žeste
tean
te võite puua mu
eks pooge
sellised kuid on
vähetähtsad
sündmused.
ma ei naera te naere
ma ei tõsine te tõsisest
see kõik on
uinamuina
uisapäisa
kergemeelne
raskemeelne
elu ise
on rõõmsam sest naerust
elu ise
on tõsiduste tummikus
küllalt, küllalt!
(kuskil Kesk-Euroopa kohal, 07.09.09)
...
kuidas tegutsedes lahendada olukordi
ütleme lihtsalt
jõuad teeristile
üks tee vasakule
teine paremale
vali.
nii, esiteks
mõtled pool tundi
siis lähed veidi vasakule
tuled tagasi
siis lähed veidi paremale
tuled tagasi
uuesti vasakule
ja tagasi
taas paremale
ja tagasi jälle
niimoodi
kõnnid
ühele poole
teisele poole
üks pool
ei võta sind omaks
teine pool
ei võta sind omaks
keskteel
sul asu ei ole
sa raiskad oma aega
juba tunde
päevi
nädalaid
kuid
aastaid
sajandeid
kuid ena-ena
niimoodi joonistad
ehk
sa raja mõnda teise
ruumi
raja läbi õhu
raja õhu sisse
mis ei püsi
ei vasemal
ega paremal
ega keskel
vaid õrnalt puhub
üle kogu maamuna
vaevumärgatava
märkamatu
hoovusena.
ajad raja aja sisse
(Kuskil Kesk-Euroopa kohal, 07.09.09)
...
ma ei taha
selline olla
aga kui ei taha
miks siis olen
mina olen mina
mitte kaheksajalg
ega mustjalg
vanemaks
viiu ja
andres
kõuguks
roman ja
juta ja
liina ja
jaan
ja sealt veel edasi
kui aegade alguseni
välja
aga just sedasi
aegade algusest
siia
välja
ja mitte teisiti
armastan neid
mitte-tahtmisi-
gi
see käib asja
juurde
sest mida see väljendab?
eks väljenda see mind
kes olen tulnud siia
välja
just nii-niimoodi.
ja igal nii-niimoel
on oma probleemi-
stik
väe-
stik
kalduvu-
stik
ja kui ma „ei taha“
siis need on tuhud
need on tuhud
sünnitusevalud
elamisevalud
elamine on valus
ja ilus
ja ma armastan
armastan
oh armastan
neid mitte-tahtmisi-
gi
sest see olen mina ise
kuis elaksin ilma
nendeta
nad on mu lahingulipud
tuulelipud
sademete-
mõõtjad
baro-
meetrid
nendega kompan
kes mis kuhu
kaldub
suundub
sihib
mis tegemist
tahab
mis taipamist
taotab
ei kao kuhugi
rändaja vari
ja midagi maha
jääda ei saa
hüppamine käibki
üle oma
varju
armastan oma
rumalust
armastan oma
julmust
armastan
kahetsen-kahetsen
küll ma juba
kahetsen
kuid see on vaid järje-
kordne ilmamuutus
mida tuleb katsuda
järele ja uurida
ta muundumise
suundi.
sest asja uba
on et
ei tea ma kes
ma olen või
ei ole
eks need on
hüpoteesid
teoreemid
lahenduskatked
ennustuslõkmed
ja on
ja on
ainult toosama
liikumise
vägi.
mõtlemise
vägi
ütlemise
vägi
(Oletan, et Liguuria või Türreeni mere kohal, 07.09.09)
(pilved ja merelaineribad on kohakuti, silmapiiri ei paista, lihtsalt kaks kujutist üksteise peal – pilvede oma ja lainete oma.)
...
Sõjamehe laul
Ma naeran omaenese saamatuse üle
naeran oma häbi üle
naeran oma süü üle
Ma naeran oma tõsiduse üle
kuidas upun oma häbisse
upun oma süüsse
Upun ja naeran
Mis uppuda saab
see uppuma peab
Kaaslaste kihvad
Kurbade küüned
rebivad liha mu ihult
rapivad mõtted meelelt
tambivad kondid
uhmerdavad meele
Kaob kõlu tuulde
sulab urm merde
jääb vaid kõle naer
vete kohal
julm naer
Armastan tuult ja
merd
Armastan
kaaslasi ja
kurbigi
Naeran ne üle
See tuulutab
mu mõtteid
see värskendab
mu kere
mu vere
Jaa!
Elu keeb!
24.08.09
..
Purustan seinad
Purustan laed
Trambin põrandad
Rusikas rutjub halli kivi
Kand pilbastab tammetalad
Röögatan
Sõtkun jalge alla maa
Tantsin hõõguvraud hambus
Silmad verevil
Joovastavat tantsu
Hävitades luues
ja
Luues hävitades
Jumalikku tantsu
Oo raevukas jumalus!
Joobnult kaine
ja
Kainelt joobnu
Vägijook valgub üle ääre
rammuks ilmale
Vägisõna prahvatab
hingeks maale
Tallun ja tallutun
Talun ja teen
Keen
04.08.09
..
Olen väljajääja
Ei astu iial sisse
Ei jõua kuhugi välja
Olen omadega sees
Ma ei kuulu kuhugi
Olen väljas
Olen väljas
alatises näljas
Kui nutate
siis naeran
Kui naerate
siis nutan
Ja naeran välja
te nutuhala
ja nutan te naeru
vahele
Lihtsalt liigun
Muidu muigun
Olen praadind südant
ja kaalunud kive
Olen auguline
Tühja täis
ja täiesti tühi
augu kohalt
käivad sisse-välja
hingus
mõtted
uned
tunded
muined
Kust tulevad
kuhu lähevad
kes teab
ahmin eest
ja situn tagant
Käi
n ringi
Joo
n õhku
tühja kah
Kuku
n välja
Hüppa
n sisse
mine
mine
minema
tule
tule
tulema
Minema Päikselt
Tulema siit maalt
Sinna
Sinna
Kus
Kuhu
Kuhu saada ei saa
Kust tulla ei tule
Käi välja
viimsed kaardid
Käi välja
minu majast!
Siin pole sul asu
Mul pole iial asu
olnudki
Tehingud on tehtud
ju pea
Laulud on lauldud
õige
pea
hinged hingatud
mõtted mõeldud
uned undud
tunded tundud
muined meendud
Joone all
käib
Vee-alune elu
Niisama
hingad
mõtled
uned
tunned
muinad
justkui
vee alt
Naerad nutad
Olen jäänud
iseendast välja
Ei mäleta kes
olid
Sa paistad nagu
läbi klaasi
Ja minu nägu
klaasistunud
läbipaistev
lüüme
Tema taga
pole midagi
Tuul puhub
Mu avausist läbi
sisse-välja
õhiseb
õhh-õhh
õhhh
vuhh-vuhh
viuhh
siuu
Kõigun
Õhkun
Tuhhuu
Vaid õhk
Välja pääl
Ei kaja
Kuid kaigub
Lööklaine
Õhusurve
Joonelt läbi betooni
Läbi halli kivi
vana halli aja
mõtted
uned
tunded
muined
Mis tegutsevad nüüd
purskuvad nüüd
just nüüd
ja
jah
Tõesti-tõesti
Lõid välja
02.08.09
..
Ma armastan iga sekundit
Mida suurem viletsus
seda enam armastan
seda vahedamalt
vahetumalt
teravamalt
02.08.09
..
mul on silm punane
eile lendas sinna lubi
vaikselt sööb
kuni jääb vaid koobas
pilgu kaja
veel vaikselt ringleb
ära eksind keerdkäigusse
aju-uurdeisse
hüüdja hääl
mõttekõrbes
lubivalgelt
koolnukahvatult
kalbelt-kalbelt
vaatan kaugelt
su sammu kaja
22.07.09
..
Ons vaja teravdajaid?
alks
suits
nrkots
kohv
tee
…
Põhimõtteliselt
on
need kargud.
Kui vetruvalt käid sa
karkudega?
Kui oled kaua harjutanud
käid sujuvamalt
kui noor-roheline või lihtsalt
tahumatu.
Aga kui kaugele
jõuad sa karkudel?
Ei põleta mina
sinu karke
Igaüks sättigu ise
oma samme
Ja proovigu teha
sitast saia
Unedes
jookseme vabalt
Küsimus pole
kargus
Küsimus pole ainult
kargus
Milles siis on
küsimus?
Kus on süda?
13.07.09
* * *
Vahel kaob elamisejulgus ära.
Särts huibub,
vägi hummub.
Ja samas ma tean, et
see on mõttetu, tarbetu,
allaandlik.
Seda lihtsalt pole vaja.
Vahel saan usu tagasi.
Istudes.
Vestlusest.
Raamatust.
Õhust.
Iseenesest.
Teisest.
Kuskilt vahelt.
12.07.09
* * *
Olen unustanud
väljenduse
olen unustanud
sõnad
huuled kõrbenud kokku
kõrbes
ei kuule ainsatki häält
peale tuule
mis puhub
ühest kõrvast sisse
teisest välja
aga suu
jääb lukku
tühjal väljal
seisan soolasambana
huuled surut kriipsuks
joon ne vahel
kas avanes kunagi?
on see lahti käinud?
silmadega
joon
välja
aga midagi ei tule
välja
ei liigu
ei kõssa.
Läinud.
08.07.09
Ma olla murelik
nii on mulle öeldud
ma olla muretu
nii on mind süüdistatud
Ma muretsen küll
vist
kuid ma ei tea, kui
tõsiselt ma seda muret
üldse võtan
Kui lähemalt vaadata
siis mure
mureneb peost
järgi jäävad
praod
kust hingatakse sisse
hingatakse välja
17.06.09
..
silmad pahupidi
sisikond pahupidi
mõtted pahupidi
meeleheitekoer
järab
laialilaotatud
pidurooga
mu sees on ainult
nahk
kõik muu on välja
oksendatud:
silmad
sisikond
mõtted
koer lakub
okset
ammu möödas aegade
rupskeid
korjuseid
limpsib nahagi
läikima
midagi ei jää
järgi
peale õhkõrna
naha
mis laotub
lüüme loorina
ümber sinu
ümber männi
ümber hundi
tunda vaid
tuulehingus
ladvas
karvus
..
無無念
Hommik
Surnud aeg
miskit ei liigu
Ühtegi mõtet peas ei liigu
Isegi mitte-mõtet mitte
Haigutav mõtte
lagedus
Mõte ei liigugi
peas
vaid iseendas
lagedal
05.06.09
* * *
Vana õpetussõna.
Kui kõik on perses
ja elu läbi
ja masendus peal.
Siis korista tuba.
Too poest oma igapäevane leib.
Tõuse hommikul
Suigu õhtul
kui suigud
Aga hommikul tõuse
Toimi nagu kest,
aga toimi.
Elu on targem kui sina
Sest perses oled ainult sina
mitte sinu elu
* * *
* * *
Teo lugu
Oodata
Mitte midagi teha
ja lihtsalt oodata
Olen teinud seda eluaeg
ja ootan elu otsani
Et juhtuks midagi
Ootan
Ärev erksus
kõhus keerab miski
kas tuleb miskit?
Kõik maailm pungas olemas
nüüd
kohemaid
Eluvägi keeratuna ühtekokku
justkui
Kuid
ei tee ma midagi
Ootan
Vaatan
Peegeldan seda mis on
Ei tee midagi
Vägi on kuid pole tegu
Pole tegu ega nägu
nägu kadund ammu
kuis vaatan nüüd otsa?
Sulle
endale
olendeile
Kuidas elan?
Kuidas saan ma
elada
elajana
Ja ei tee ma midagi
Kuid ma ju teen?
Söön magan hingan
Taon klaveriklahve
Teen tööd
Aga tegelikult ei tee ma midagi
Uimas söön
uimas magan
uimas hingan
uimas töötan
Ootan millal tegelikult
lõpuks
teen
Kuid ei tee ma midagi
Istun ei karju vaikin
Lasen minna
nagu auschwitzi ahjuvalvur
saadan süütuid surma
süda karjub
hing laulab
aga lasen minna
ei tee ma midagi
nüüd järgmise järel
hüppan ise ta kannul ahju
mõtlen
ei hüppa
ei tee midagi
Oma eluteoga
külvan surma
Elaja ja elajas
Elajana esitan pretensiooni
elule
elada edasi
Aga elajana
pole mul õigust
elule ega millelegi
Elutegu tõmbab mu hinge
pingule
pingule
katkemiseni
helisemiseni
Ei või ma hüüdagi
ei või ma iitsatadagi
vaid hing heliseb
laulab
nagu piinatud papp
Miks ei tee ma midagi?
Teen oma elutegu
ja nutan
krokodillipisaraid
Kuid
ei tee ma midagi
kas võib mu elutegu
ise olla vale?
nõndet lunastus võimatu
just mulle?
Et kui vaataks põhja välja
oleks seal üks eksitus?
Kuid ometi ju lõppude lõpuks
kõige all
voolab elujõgi
üleüldine tegu
mis on mis ta on
ei õige ei vale
vägev tegu
ei muud
Olemisetegu ju
ei või olla vale
Kas olen siis pimestet
sügaviku suhtes?
Kas ei näe ma siis
oma olemise tegu?
Sedasama, millest
räägin kogu aeg?
Aga ma näen.
Kui ma näen, siis peaks ju…
Katkestus
Komistus
tunne-mõte teeb uperpalli
püüab end tagantpoolt kinni
sööb end sabast
Kui tunne-mõte end lõpuks ära sööb
mis siis saab?
mis siis välja tuleb?
väljatulek?
väljakäik?
seebimulli lõhkemine
nagasaki kohal
röögatus
mis tasandab kõik
Ja jälle
ei tee ma midagi
Ja jälle
10.04-09.05.09
Hinge vari
Ma olen vaene
Mul pole erilisi mälestusi
Ma pole midagi õieti kunagi teinud
Pole elanud elu
Vaid lihtsalt istunud kaldal
Eluvoo kõrval
Jah, mu varihing
Tegutseb teiste seas
Sealsamas jões
Pealtnäha teebki miskit
Kuid see on vaid vari
Mis vette langeb
Vahel tundub justkui
Veepeeglis toimuks midagi
ootamatut
teistmoodi
Imestades teritan pilku
Küllap meelepett vaid
09.05.09
..
Tume pilv
Olen tume pilv
Olen teisest dimensioonist
imelik katkestus inimtoiminguis
Olen vaikusemass
vaikus enne tormi?
äikest?
Mis sealt tuleb?
Kui tumeda pilve vari kellegi palet riivab
siis see tardub
seiskub
Kõik vakatab nagu
enne tormi?
enne maailma lõppu?
Kui pilv üle läheb, ei saagi keegi õieti aru
kas midagi toimus või mitte
19.04.09
..
Pilgu lugu II
Ühtäkki
kukkusin su pilku
nagu kaevu,
läbi silma
läbi peaaju
läbi keha
Ja su pilk tungis
läbi silma
läbi peaaju
läbi keha
ja lahvatas.
Olin alasti
Sina olid alasti
Ja rohkemgi
Jõin su hingust
Ja sina minu
Kuuma hingust
mõtelge
Kaovad
käed-jalad
Lenduvad
pead-silmad
Vaid särisev
kaarleek
mis põletand augu
me silmi,
söövitand ava
me laugesse
nii et enam iial
ei saa sulgeda silma
mille keskelt paistab läbi
Teine Maa
teadmata-tabamata
Teine Elu
julm ja rõõmus
Ära sulanud
sisemus ja välimus
mõtted ja näod
Vaid elutegu
julmalt ja rõõmsalt
säde-
lahendusena
praksub
uusi radasid rajab
ja
eetris edasi kajab
ühes rütmis
kiirenevas
nüüd-nüüd
toimub midagi
radikaalset
juurset
Elu enese
juures
(„Hinge laulud“)
..
Pilgu lugu
(„Hinge laulud“. "Laul" sarnases tähenduses nagu esimeses kirjapandud eestikeelses lauses:
„Laula, laula, pappi!“ Kui hing on pingule tõmmatud, nii et õrnist puutest helisema hakkab, laulma)
Vaatad mulle otsa
Vaatan sulle otsa
ja su pilk ei saa otsa
ja mu pilk ei saa otsa
Oled vait ja olen vait
Suud ei räägi
Ometi kõneleme
Veelgi tihedamalt
Veegi sügavamalt
Veelgi pindsemalt
Vaatad mu silma pinda
Vaatad mu näojoont
Vaatan su silmapinda
Vaatan su näo joont
Näed mu pilgus oma pilku
mis näeb su pilku
mis näeb mu pilku
Sellel pilgul pole algust
Sellel pilgul pole otsa
Alguseta otsata vaatad otsa
Ja su pilk ei saa otsa
Ja mu pilk ei saa otsa
Vaadates vajud
endast läbi
Oli seisukoht
Oli vaatepint
Nüüd uus seisukoht
Nüüd uus vaatepind
Ja nüüd taas uus seisukoht
Ja nüüd taas uus vaatepind
Üha õhem ja õhulisem
Kuni seisvad pinnad kaovad hoopis
Oled vaba langemises
Pideta püsita
Su ees on mõistatus
Su sees on saladus
Ja „su“ on nii sa kui ma
Teine inimene
Inimene ise
Sina ise
Pilk püsib
Nägemine kestab
Nagu need sõnad
Ja ei lõpe
Ja ei lõpe
Vaiksemaks
Väiksemaks
Täielik seisak
Ja lõpmatu kiirus
Pilk peegeldab mu silmast
su silma mu silma su silma
Valgusest kiiremini
Mõttest kiiremini
Sõnadest ammugi
Jõuad sõnadest ette
Jõuad mõtetest ette
Jõuad iseendast ette
iseendast välja
Silmapilkselt muunduvasse
Koondpilku
mis näeb sind
ja näeb mind
Pilk viibib teises
See muudab teist
Ja see omakorda
muudab sind
Mis jällegi
muudab teist
Üheskoos muunduvad
Otsekohe, kiiremini
kui sõna või mõte või ennas
kui sina või mina
Vaba langemise kiirendus
mille kõrval 9,8 m/s2 kohta
Tundub lapsemänglik maine
Su langus ei kohta pinda
Me ei lange alla
Ega tõuse üles
või langeme alla ja tõuseme üles korraga
Või sööstame otsejoones
Tagasi sinusse
Üha keerulisemas ja peenemas konfiguratsioonis
Aina nüansikamas rikkamas mustris
Pilgu tulipunktis
hõõgub ihu
sulab keha
põleb mõte
Ja su pilk ei saa otsa
Ja mu pilk ei saa otsa
Üha peenem liikumine
Üha täpsem tunne
Mida täpselt tunned?
Seda ei jõua mõelda
Mõte on liiga
aeglane
Kohalolu koosolu
Väesolu
Kõik peened jõujooned
korraga mängus
Ja sul on kõik maailma näod
Sa oled kogu maailm
Ja aega on sul maa ja ilm
Kartulid jäävad keetmata
Kõhud täitmata
Küünlahumas näokumas
Paned ilma palgele
Võtad pilgu kirbule
Ja lased silma vabaks
Maailma loomine
Just siin ja nüüd
Maailma loomine
millel otsa ei tule
ja mis otsa ei saa
Mu otsaette kirjutatud silmast
Peegeldud algusse tagasi
Ja silmist mul otse ees
peegeldun algusesse tagasi
Su pilk ei saa otsa
Mu pilk ei saa otsa
* * *
Tuura tuura
Uhhuhhuu
Vonta vonta
Pummpummpumm!
väga hea,
ohohhoo
ette tea
toolooloo
kena Lea
ehehhee
kaotab pea
momomoo!
mõmmakõmm
sõmmsõmm
võmmavõmm
purulumm
põllapõll
tõmmaditõmmaditõmtõmtõmm
* * *
Oo
Öö
Kuu
On
Su
Suu
Dlus
Oo
Puu
Tuul
On
Mu
Muu
Ndus
(okt. 2008)
..
Ah, kodu paistis!
Kodu siinsamas käeulatuses!
Aga veel mitte
veel mitte sinna ma ei saa
Süda igatseb
Süda valutab
Silmad lähvad uduseks
Oh sa mu kodu!
Oh sa mu kallim!
Millal nägin sind viimati!
See oli aegu, aegu tagasi
Oh mu armas!
Aga veel ma mitte
Veel pean ootama
Siin aiaveerel
Kandma lõpuni oma südame
Hingama lõpuni oma kopsu
Ma polegi kärsitu
Ei saagi olla
Oh mu vana kere
Küürus, vintsus, voltis
Oh ma naeran su üle
Sest mu süda on värske
Ta lööb
aega omasoodu
Ma nutan ja naeran
Tantsin vaikselt väravas
Silmad häbelikult maas
Ma rõõmustan
Ja nutan
Oh sa mu kallim
Tule ruttu
Tule ruttu
Emba mind
Emba mind
Seni seisan
ja tantsin
Siin aiapervel
Sa tuled
Tulemata sa ei jää
Veel näen ma sind
Kindlalt tean
sind ma näen
Sa tuled
Tule, tõtta!
See oli nii ammu
Kui lahkusid
Nüüd peagi sa tuled
Ma tean,
kohe varsti
kohe varsti
sa tuled
Tunnen
sa oled lähedal
Ja siis koos sisse läheme
Sa avad värava
mida olen valvanud
maa on siin paakund
mu pisaraist
Väravalauad pleekund
mu naerusilmist
Siin olen teeninud
Oodanud
Truult ma terve igaviku
Ja see ei ole asjata
Kohe oled sa siin!
Oh, mu kallim!
31.08.08
..
Vaatan läbi akna õue
On jahedavõitu
Päike paistab sisse, soojendab pisut
Hääled ei kosta läbi
Puud sagrivad
Suud räägivad
Vaikus
Seisan ja vaatan õue
Elukoorem on langend turjalt
Lihtsalt seisan ja vaatan
Elan
Üks tegu pole tähtsam kui teine
Miski ei haara mind kaasa
Ma lihtsalt vaatan
Tulen akna äärest ära
Lähen kööki
Pesen mõne taldriku
Lihtsalt rahulikult
Kiirustamata, tahtmata valmis saada
Lihtsalt pesen
Vaatan oma pesemist
Mis ei haara mind kaasa
Lihtsalt olen vaikselt
Praegu pesija
Hiljem võib-olla võileivasööja
Või seisja
Või istuja
Ma armastan iga väikest tegevust
Saan armastada
Kuna ta ei haara mind kaasa
Elu kohustuslik osa on läbi
Nüüd elan lihtsalt
Vaatan oma elamist
Elan oma elamist
Iga pisikene hetk on ilus
Just sellisena nagu ta on
Ei millegi muu jaoks
Ise enda jaoks
Ei pea mitte midagi
Ülepea ei pea
Elu elab ennast
Ja vaatab ennast
Ühiskondlikud kitsaskohad
Tahaks võtta sõna
Võtangi ja ütlen lause siit
Lause sealt
Aga lausumine hajub iseenesest
Vaikusse
Midagi ei seisa ees
Midagi pole jäänud maha
Elu on alati täiuslik
Olen unustanud end elama
Unustan elamise pidamise
Lähen ainult libisemisega
Lihtsalt elan
Lihtsalt elab
Vaikselt
Kõik on kohal
Kõik on saabunud
Kõik on alati olnud õigesti
Õigel ajal
Õigel kohal
Parasjagu
Joon kohvi
Söön šokolaadi
Elan nagu ennegi
Elan nagu muiste
Aeg seisab
Tema elab
Mina vaatan
23.08.08
* * *
Ühe väikese tiigikese keskel kõrgus kolme-neljameetrine Buda kuju. Kirjutasin selle kohta luuletise.
Buda jalge ees
Rohelises vees
Tardunud kalad
Hõõ! Hüüab Buda
Kalad sööstavad
Ja tarduvad taas
Tiigi kaldale oli lõhnaküünlaid pandud.
* * *
Elu, elu!
Rõõmus
kihav
pulbitsev
mõistatuslik
üdini ise selle mõistatuse sees
ise üdini mõistatus
kõigest hoolimata
hoolimata mõistmisest või mõistatusest
kõigest hoolides
olles ise kõik elav
silm
mänd
siblav sitikas
suudlevad hiiglased kindlusetornil
rammus ja ruuge elu
voolides aega, mis saab sinuks ja minuks
Sina, Sina!
Enne mind, enne sind!
Korraga sina ja mina.
Sa mu meie!
* * *
Ühed räägivad minust head,
teised räägivad minust halba.
Ühine nendega,
kes räägivad minust halba.
Vaata läbi oma minast.
Vaata teiselt poolt.
Sul ei ole midagi.
Jäta siis see, mis sul on.
Lõika rõõmsalt pihlapuine sau
Lõika ära kõik muu
Vesta vahedaks oma meel
Ärgu rüvetagu seda risu
Ärgu koormaku seda sisu.
Sul ei ole mitte midagi –
Sul on mittemidagi!
Olgu mittemidagi su sau,
kõnni sellega, kuhu väsind süda veel näitab.
Sa oled paljas,
saa veel paljamaks!
Jäta värvilised mängukannid
vaid kõnni oma sauaga
ja ihalda teed enda ees.
Sa oled surnud –
ärka üles!
Pahvata naerma enne uinumist
Puhke nutma oma südamest
Kalla päikese ja vihmaga üle
maa punnakas pale
Su teed on käänulised,
aga süda on sirge,
Su teed on künklised
aga meel on virge
Hoia südant ja hoia meelt
ära häbene neid
ära kaota neid
Sa oled pidanud lahingut, et kaotada.
Kui kaotus läheneb, läheneb pidu
Juua veini oma kolbast
puhuda vilet oma sääreluust
need on mängukannid
Võta ainus, mis sul on –
see, mida sul pole,
enda olematus
ole enda matus
ja kõrgel kääpal hinga lõpuks sisse
kõik, mis on
ning hinga välja
kõik, mis on.
Minu õnnetus
ise ongi õnn
kannivaba rõõm
10.10.07
* * *
Lill mulle
Ma kasvan järvemudast
Ma olen su tulevik
Ma olen su südame õis
Su ihu vili
Muda mulle
Ma olen su tuleviku toit
Ma olen su hommikukoit
Su taevani tõusev loit
Imab sisse ju mind, muda
12.10.07
* * *
Süda säratab maailma augu
valgus paisudes paistab sealt läbi
Algatab juurikast võrsudes laulu
vungides punga ja puhkeb siis õide
28.10.07
* * *
Issand, heida armu
Lõikab läbi luust ja lihast
Lõikab läbi tundest-mõttest
Joonistab teraga täpse gravüüri
Üleliigne kukub ära
Liha vedeleb maas
Mõte rabeleb maas
Mind ei ole
on ainult sõna
Nool taevasse
Läbi taevasmaa
Lendab otsaga vaimudemaale
Teises otsas tema järel
Nööri otsas
Ripub liha
Ripub mõte
Lõdvalt
Nool lendab oma teed
Südametrummi taktis
Issand, heida armu
Nool lendab
Mõõk vihiseb
Välk säristab
Liha lõtv
Mõte lõtv
Ainus jõud ühes punktis
Noole olematus ruumis
Kogu jõud liikumises
Noole tees
Noolt ei ole
Aga ta liigub
Sõna ei ole
Aga ta liigub
Loob, lehvitab
lihadele, mõtetele
Liha väriseb
Mõte vabiseb
Kuid raudne nool
naelutab nad taevakummile
See ots on kindel
Raudses muundumises
Teine ots on lohe saba
Kaunistuseks-petteks maailmale
Roheline
Punane
Kollane
Soomusja kere küljes
Noole tee on kindel
Lohe lend on kindel
Nöör vabalt rippu
Saba nõdjalt lehvi
Üks kindel
Teine valla
Elu on kindel,
elud on valla
Issand, heida armu
30.10.07
..
Õnne talle!
Õnne sulle!
Õnne puule!
Õnne suule!
Õnne mullale, kuule, päiksele, veele, maale,
varestele raagus okstel,
kilavaile põngerjaile lombisteil tänavail!
Õnne äralöödud põlvele,
nuuksuvale jõngermannile,
nutuvõrule.
Õnne vihasele onu Roobertile,
õnne kurvale tädi Maalile.
Õnne sulle mu arm,
õnne kuus korda
ja sada korda kuus!
Õnne mutukale mullas,
õnne maajuurele ja helmikale.
Õnne puukoristajale,
õnne puutoksile,
paksule kõhnund mägrale,
rähmas silmaga,
laanes nohisevale otile,
kännul kukalt sügavale!
Ole õnnelik, päiksevilk!
Särav volask villem!
(13.03.08, Nanjing)
* * *
Päike valgub lagipähe
Kõik on täiuslik
Pole midagi ees
ega midagi taga
Urav auto on Jumala hääl
Linnulaul on Jumala hääl
Vabas kooskõlas
Südame hääl
Maa süda on kullast
Taevas hingab olendeis
Kõik on juba olnud
Midagi pole tulemata
Mu laulu valgus
kumab igas mutukas
Hüppan mättalt mättale
Ujun laugaste vahel
Sääsed mu sõbrad
Veri mu sõber
Vesi mu sõber
Mu ujudus ulmab ilma
Mu lauludus embab vilma
Ma seal!
Sa siin!
16.04.08