taotlused

TAOTLUSED

Taotluse modaalsused

a) Transitiivsus, intransitiivsus, nihe, tihendus

Olend on suunatud oma maailmale. Nimetame seda suunatust taotlemiseks (intendeerimiseks). Taotlemisel on kaks poolust: objektipool (taodeldav) ja subjektipool (taotleja). Enamasti hõivab objektipool valdava osa olendi tähelepanust. See on mõistetav, kuivõrd iga olendi esimene sund on maailmas tegutseda ja toime tulla ning alles teiseselt ja hilja tekivad „tunnetuslikud“ probleemid. Esmaselt valitseb olendite üle tegutsemissund ehk see, mida Bergson nimetab „elutähelepanuks“ (tähelepanu eluspüsimisel). Sellist taotlusemoodust nimetame transitiivseks (endast-välja-suunduvaks) Olendid on enamasti transitiivsuse dominandi all, tavamaailm on transitiivse taotluse dominandi all.

Kui tähelepanu nihkub subjektipoolusele, siis tuleb lisaks taodeldavale tähelepanusse taotleja või tegutseja kui see, kust tuleb tegutsemine ning mis hoiab tegutsemist koos ehk mis läbistab tegutsemist. Ehk teisisõnu, lisaks tegutsemiele on siin tegutsemise jälgimine ehk teadlikkus tegutsemisest. Mitte ainult reaalne tegutsemine, vaid ka selle ideaalne paariline[1]. See ideaalne paariline ei topelda olevat, st. ta pole ise omakorda üks asi reaalsete asjade kõrval. Selles ideaalses ruumis on esindatud kõik reaalne, ning ta on selle reaalse alus ja põhjendus, sest alles ideaalses kokkuvaatavas jälgimises koondub reaalne selleks, mis ta on, selleks, millisena ta ilmneb. Sellist taotlusemoodust nimetame intrantsitiivseks (enese-poole-suunduvaks, enesekohaseks). Iga tegevus on implitsiitselt tead(vus)lik, aga intransitiivses taotluses on see rõhutatult välja toodud, eksplitsiitne.

Seda väljatoomist on kahesugust. Üks on kunstiline, mis tihendab tegevuse või olendi, mis saab justkui kogu maailma mudeliks. Kunstiline taotlus tuleb objektipooluselt taotluse subjektipooluse poole. Aga selle sammuga on ühtlasi astutud juba teinegi samm: nimelt tuleb niimoodi välja taotluse enese struktuur: taodeldav, taotleja ja taotlemine ise (mille otsteks objekti- ja subjektipoolus on) Kuigi selline taotlemise modaalsus on justkui üks tegevus teiste kõrval, on ta iselaadne tegevus, mis püüab kogu aeg seda omaenda tegevust sisse võtta ja tematiseerida. Immanentse taotluse säärane vorm, mis püüab taotluse struktuuri tematiseerida, on filosoofia. Kui kunst lihtsalt väljendab talle omast taotlust, siis filosoofia ka tematiseerib seda ning on seetõttu „nihestatud“. Siin on nihutatud ja nihkes hoitud kogu maailm, mis ei viita aga millelegi välisele, vaid pöördub üha enesele – selline intransitiivsus on immanents.

Kuid tavalisest transitiivsest taotlusest saab edasi minna tema enda suunas (taodeldava suunas). Selliseks taotluseks on teadus. See on samuti „nihestatud“ nagu filosoofilinegi taotlus, ainult et tema eesmärgiks pole tematiseerida taotluse immanentset struktuuri, vaid saada teadmisi taodeldavate struktuuri kohta ehk uurida „asju“. St. siin kasutatakse ära taotluse subjekti- ja objektipooluse eksplitsiitset eristust, aga seda ei tematiseerita iseendana, vaid seda eeldatakse, selleks et selle range eristuse abil jõulisemalt ja hõlmavamalt objektipoolust uurida.

Tavalist transitiivset taotlust saab edasi arendada ka teisel moel, nimelt kui taodeldavaks pole lihtsalt ühed või teised olendid, vaid Olend kui absoluut. Selline transitiivsus on transtsendentsus ehk liikumine teispoole „seda maailma“. Selline taotlus on religioosne taotlus ehk, nagu me teda ka kutsume, pühendumus-taotlus. See toimib tihendades nagu kunst, aga veel radikaalsemalt: transtsendentsi-instants tihendab kogu selle maailma tervikuna.

b) „Maailm“ ja „keel“

Kui paradigmatloovad mõisted kokku tuua, siis ütleme, et transitiivsus-intransitiivsus on (eks- või implitsiitne) ontoloogiline „väide“ maailma kohta, ehk antud valla „maailm“; ning nihe-tihendus on viis, kuidas seda väidet toimetatakse ehk antud valla „keel“. Antud valla maailma ja keelt saab välja tuua ainult filosoofiliselt, sest teistes valdades need ei ole ega saa olla eksplitseeritud. See, mis me järgnevalt näiteks teaduse kohta ütleme, ei ole sõnastatud teaduse poolt, vaid filosoofias.

Kui seda analüüsida teaduse põhjalt, siis teaduse „väide“ maailma kohta on see, et on empiirilised asjad ja on ideaalsused. Empiirilised „valmistavad ette“ ideaalset, kuivõrd ideaalsused on saadud empiirilise maailma teatavatest jadadest (erineva siledusega asjad à puhas abstraktne „pind“). See tähendab, et empiiria on juba käsitatud ideaalse põhjalt, seda silmas pidades – see aga valmistab ette pööret, kus ideaalsused saavad „pärismaailmaks“ ja neile aluseksolnud jadad jäävad pelkadeks „nähtumusteks“. Teaduse keel eeldab seda, et ideaalsuse-sfäär on empiiria suhtes nihkes. Teaduses toimetavad need ideaalsused viitamist millelegi enda suhtes välisele (referentidele), erinevalt filosoofiast, kus sellist välisust ei ole. Mõlema toimimine eeldab ideaalsuste ja empiiria ranget eristamist, aga nende toimimise režiimid on erinevad (teatud mõttes vastassuunalised).

Nihet saabki teostada ainult keeles, ning seepärast on teadus ja filosoofia eranditult keelelised (kui neis ka esineb mittekeelelisi esitusi, siis pole neil mingit iseseisvust ja nad sõltuvad nende taga olevast keelelisest teosest); samas kui keeleline kunst on ainult üks kunsti liike, ja keelelised pühendumusolendid (näiteks mantrad, palved) on samuti ainult üks pühendumusolendite liike.

Neli taotlust

Igal taotluse vallal (kunstilisel, filosoofilisel, teaduslikul, pühendumuslikul) on just talle eriomane ideaalsuse ning teadmise laad. Nendest tuleks rääkida eraldi.[2] Oluline pole niivõrd taotluste arv (järgnevas skeemis 4), vaid see, et nad on diskreetsed, st. et nad ei lähe sujuvalt teineteiseks üle, vaid et nende puhul on tegemist hüppega teise taotluse tüüpi. Esitame senikõneldu skeemi kujul.

1. Religioon[3] on transitiivne tihendus. Teatud esemed, väljendid, praktikad, institutsioonid (usuolendid) on välja valitud või spetsiaalselt loodud (ühesõnaga, tihendatud) selle maailma sees, viitamaks teisele maailmale („taevariigile“). Siin on rõhk taotluse objektipoolel, aga objektideks pole selle maailma asjad, vaid eksplitsiitne teine maailm, milleni jõutakse nende selle maailma asjade kaudu.[4] Ta tihendab tavalise taotluse „ilmaliku“ maailma ning püüdleb „sakraalse“, püha poole. Tavamaailma konstitueerivaks rütmiks ongi sakraalse ja profaanse vaheldumine (neis termineis võiks kirjeldada väga erinevate tasandite rütme: tavaärkvelolu/uni, töö/puhkus, tööaeg/peoaeg, kogumine/raiskamine, pingutus/lõdvestus, arukus/hullus, kainus/joove jne.).

2. Kunst on intransitiivne tihendus. Teatud nähtused (kunstiteosed) selle maailma sees, mis väljendavad sedasama maailma ennast. Sellesama maailma tihendused (ilma „teispoolsuseta“). Kunst „viitab endale“, ei lähe endast välja, in-trans-euns. Kunstiasjaks võib osutuda iga asi, sõltuvalt meie taotlusest: kui me taotleme antud olendit tema endana, tema enda pärast, „eesmärgina iseeneses“. See erineb tavalisest transitiivsest taotlusest (mis esineb skeemil oma tihendusepoole religiooni kaudu), kus asi viitab endast välja mingile ühel või teisel moel kasulikule otstarbele (nt. telliskivi ehitamiseks).

3. Filosoofia on intransitiivne nihe. See on see sama vahekord, mis tihenduse puhul, ainult eksplitsiitselt väljatooduna. Tihenduses on kontiinum, mille ühes otsas on tihendatav (maailm) ja teises otsas tihendav (kunstiteos, usuolend). Siis keskenduti nende suhtele (tihendus pingestas, rikastas, võimendas seda suhet). Nihke puhul aga eristatakse eksplitsiitselt selle suhte osapooled (objekti- ja subjektipoolus). Nii tuuakse välja suhetloova taotluse enese struktuur. Nihe annab üldkehtivaid tõdesid – selles mõttes, et need ei sõltu keelest, rahvusest, ajaloost, kultuurist, geograafiast jne. Filosoofia puhul on tegemist apodiktiliste tõdedega: tõde, mis saadakse, uurides olevat kui olevat (oleva olemist), on täiesti universaalne ja paratamatu (just see uurimine nõuab pöördumist subjektipooluse poole ehk sügavamas mõttes pöördumist ajalisuse poole). Filosoofia ei lähe endast välja ja jääb raudkindlalt sisse (in-manens).

4. Teadus on transitiivne nihe. Siin on nihe nagu filosoofias, aga sellega saavutatud tõdede üldkehtivus on teistsugune. See kehtib kõigile, kes on teinud vastava teadusliku algsätestuse[5] ehk teinud vajalikud idealisatsioonid empiirilise maailma põhjal. Kui teaduse lähtekohtadest aru saadakse, siis edaspidine arendustöö kehtib paratamatu siduvusega kõigile: see on juba täiesti anonüümne töö. Mis puudutab algsätestusi endid, siis ka need ei ole juhuslikud. Nad pole küll apodiktilised nagu filosoofia läte, aga siiski kristalliseeruvad välismaailma küsitledes välja teatavad invariandid. Nende kohta võib lihtsalt öelda, et see on kõige otstarbekam maailma kirjeldamise viis: keemilist tasandit võiks jagada ka teistmoodi kui Mendelejevi tabeli abil, aga tulemus tuleks kohmakam, nõnda nagu geotsentriline esitus on oluliselt kohmakam heliotsentrilisest. See kristalliseerimistöö pole kindlasti anonüümne, vaid märgitud suurte teadlaste nimedega. Kuid need nimed ei mõjuta teadust, vaid ainult teaduse arengukäiku. Whorf arvab, et hopide füüsika oleks kujunenud teistsuguseks kui meie oma, aga mina arvan, et pigem oleks nende füüsika arengukäik kujunenud teistsuguseks (võib-olla siis kiiremaks), aga et tulemus oleks sama (st. konverteeritav). Kuid erinevalt filosoofiast on teadus transitiivne – selles mõttes, et siit jääb välja reaalne konstitutiivne subjektiivsus. Ning mitte juhusliku möödalaskmisena, vaid paratamatult. Teadust huvitab olev kui olev – ja mitte miski muu[6]. Filosoofiat huvitab olemine, teadust olev. Just see võimaldabki teadusel käsitleda reaalsust tema tohutus mitmekesisuses, millega võrreldes filosoofia paistab vaese ja värvituna.

III

Sansaara ja nirvaana

a) Taotluse intensiivsusastmed

Enne jätsime ajutiselt kõrvale mõiste „tavaline taotlus“. Tavaline taotlus on see, mida kõik eelpooltoodud taotluseviisid ühel või teisel kombel võimendavad.[7] Niisiis võib määratleda nüüd „tavalist taotlust“ kui taotluse nõrka astet. Kõik viimases skeemis esitatud loominguvallad on taotluse intensiivistumise viisid. Tavaliselt kaldub taotlus olema nõrk, väheintensiivne. Olendid kalduvad olema laisad ning kuni pole otsest motiivi (kuni nende toimimisring funktsioneerib tõrgeteta), siis pole neil kalduvust taotlust intensiivistada. Nad on selleks sunnitud siis, kui nende taotluse toimimises tuleb ette mingeid tõrkeid. Õppimine on olendile alati seotud mingi annuse valu ja vägivallaga. Taotluse nõrku astmeid nimetame sansaaraks. Taotluse kõige intensiivsemat astet nimetame nirvaanaks. Taotluse kõik nõrgemad astmed käivad sansaara alla ning nende piiriks on nirvaana kui kõige intensiivsem aste. Kujutleme, et eelmisel skeemil lähtub taotlus nelja valla ristumispunktist ning intensiivistub äärte poole liikudes. Seda võiks visualiseerida järgmise joonisega:

Joon. 2. Buddhameele olemisviisid ehk hingeliigutuse astmed.

Milles seisneb taotluse intensiivsus? Toome sisse kaks kriteeriumit, hõlmavus ehk võimekus ehk jõuulatus, ning mitmekesisus. Intensivne on see, mis on suuremal määral hõlmav/võimekas/jõu-kas ja mitmekesisust produtseeriv, ning väheintensiivne on see, mis on seda vähemal määral. Igas vallas omandab hõlmavus ja mitmekesisus erineva tähenduse.

a) Kunstiteos on enesele pööratud, ise-seisev; ning selleks peab tal olema kriitiline hulk sisemist mitmekesisust ehk puht kunstilisi eristusi. Deleuze-Guattari ütlevad, et kunst loob afekte ja pertsepte. Afekt ja pertsept on kunstiteose sisemised mõõtmed; kokkupuutes vaatajaga tekitavad need afektsioone (tundeid) ja pertseptsioone (tajumisi). Võiks ehk öelda, et kunstiteos loob tundmis- ja tajumisrežiime, mis vaatajas realiseeruvad (või mitte) tunnete ja tajudena. Kunstiteosed vajavad loojat ja materjali, milles nad püsivad, aga üksnes välise tingimusena, olles sisemiselt neist sõltumatud. Materjal on kunstiteose algus ja põhjus, aga need ideaalsed tundmis- ja tajumisrežiimid on kunstiteose alus ja põhjendus. Kui lõuend hävib, kaob muidugi ka sellele maalitud kunstiteos, aga kunstiteos oma olemises ei ole määratud lõuendist, vaid pigem määrab tema lõuendit, oma materjali (koondab-kogub oma materjali oma sisemiste reeglite järgi). Sisemiselt on kunstiteos sõltumatu oma loojast ja materjalist.

Kui kunstiteos on sisemiselt liigendatud ja seega iseseisev, on ta ühtlasi ka hõlmav. Kunstiteos on olemuselt intransitiivne. Tavaline tegutsemime, mis on utilitaarsuse dominantsi all, on transitiivne, st. siin ei maksa asjad iseenditena, vaid millegi jaoks, nad saavad oma tähenduse mingi otstarbe põhjalt. Telliskivi on majaks (maja ehitamiseks), maja on elamiseks jne. Kunstilises taotluses aga maksab asi iseendana. See tähendab, et tähelepanu ei libise talt kohe järgmisele asjale, vaid tuleb üha tema peale tagasi. Sel moel ta muutub üha sügavamaks, me näeme temas ja tema kaudu üha rohkem. Kunstiteos oma sisemiste liigendustega ongi niimoodi konstrueeritud, et tuua tähelepanu iseendale. Ta ei taha meile edasi anda mingit informatsiooni (või igatahes pole see temas primaarne), nt. et „rong Raplasse väljub viie minuti pärast“, vaid ta annab meile iseennast. Ja kui kunstiteose sisemistel liigendustel on piisavalt jõudu hoida meie tähelepanu üha endale tagasi tulemas, siis me näeme tema kaudu üha rohkem, avame maailma üha avaramalt. Nõnda siis on kunstiteose sisemine liigendatus otseselt seotud tema hõlmavusega. Sellise liigendusmehhanismi tegemiseks on vaja spetsiifiliselt kunstilist (vastava kunsti eriomast) mõtlemist: mõtelda helides, mõtelda värvides, mõtelda kinesteesides. Siin pole mõtlemine tähenduses „arutlemine“, mis on aktiivne ja teadvuslik, vaid see mõtlemine on laiemas tähenduses (mitte pelgalt keelelis-sümboliline) ning ta on pigem passiivne ja „alateadvuslik“. Kunsti põhimodaalsus pole „teha“, vaid esiteks „vastu võtta“ (olla tundlik, panna tähele).

Hõlmavust võib saavutada ka „otsesemal“ teel nt. kontseptuaalse kunstiga. Nõnda muutub suvaline ese kunstisaali tooduna kunstiteoseks. See osutab kontseptsioonile, et kunstiteost ei loo mitte tema sisemised omadused, vaid hoiak tema suhtes: kunstiteos on iga asi, mille suhtes on kunstiline taotlus. Või võib laiendada kunstisaali piire ja asetada kunstiline objekt suvalisse kohta. Kui siit järjekindlalt edasi minna ning asetada suvaline objekt suvalisse kohta, kuid eeldades taotluse püsimist intensiivsena, siis toimub pööre ja kunstiline taotlus kaotab oma spetsiifika ja muutub religioosseks (tähenduses, mille me sellele allpool anname). Kui jääda kunsti juurde, siis kontseptuaalse kunsti juures on ikkagi selline konks, et ta vajab teatud hulka sisemist mitmekesisust, ainult et siin on sisemuse mõistemahtu laiendatud, pannes ta hõlmama „kontseptsioone“ ja palju muudki. Seetõttu ei saa algaja kunstnik üldjuhul purki sittuda ja seda näitusesaali panna. Et nii väheliigendatud teos oleks „kandev“ ja enesespüsiv, peab tal olema mitmekesine eristustebaas (jõud ja voli tuua „kontseptsioone“ kunstisse).

b) Filosoofias tähendaks hõlmavus filosoofilise süsteemi/masina seedimis-hekseldamisvõimet. Mida rohkem eristusi temas on, seda rohkem ja ka mitmekesisemat materjali jõuab ta seedida. Seega peab filosoofiline teos olema kriitilise pikkusega; ja lühikesi asju võivad kirjutada alles vanad filosoofid (kelle eelnevad teosed pikendavad neid lühikesi, otsesemalt või kaudsemalt).

c) Teaduses tähendab hõlmavus seda, kui suurt osa viitealusest maailmast antud teooria või mudel suudab kirjeldada. Suurel hõlmavusel on siin nagu kunsti ja filosoofiagi puhul teatav katartiline efekt, mis paneb teadlase üleni värisema. Hõlmavus pole muidugi lahutatav mitmekesisusest, kuivõrd selleks, et hõlmata võimalikult suurt hulka maailma nähtusi oma kirjeldusse, peab ta toime tulema kõige mitmekesisemate nähtustega, st. et teda peab olema võimalik rakendada väga erinevatele asjadele.

d) Pühendumus-taotluses on hõlmavus seotud sallivusvõimega (kui suuri erinevusi, erinevaid inimesi ma suudan taluda) ja mitmekesisus seotud rakendatavusega maksimaalselt suurele hulgale elusündmustega (nii et nad ei löö usklikku rööpast välja, vaid hoopis annavad talle jõudu juurde – kuidas pöörata kõik reaktiivid aktiivideks) (sellepärast muide öeldaksegi, et ole kas kuum või külm, aga mitte leige. Kuum ja külm reageerivad, aga leige on lihtsalt tuim; sellepärast ongi üheks pühaku tüüpkarjääriks alustada röövli, mõrtsuka vms.-na).

b) Taotluse pööre

Pühendumus-taotluse (transtsendentse tihenduse) maksimaalne aste on „nirvaana“, aga see on ühtlasi iga valla (ehk üldse taotluse) maksimaalne aste. Nimelt toimub igas vallas pööre, kui temaga lõpuni minna, ta maksimumini laiendada. Mida tähendab kõige-teadus, mõtlemine kõigest, kõikjalolev kunstiteos?

a) Kui teadus tahaks uurida kõike, peaks ta uurima ka iseenda uurimist ja uurima ka seda teise järgu uurimist jne. Siis pöörduks ta:

b) filosoofiaks, mis toob välja sellise refleksiivsuse universaalse struktuuri enese. Aga kui ta tahaks filosoofina lõpuni minna, siis ta peaks mitte üksnes mõtlema tõest, vaid ka kehastama seda. Sellega on aga vaip alt ära tõmmatud filosoofilisel tegevusel, mis ei tohi enam fikseerida ühkti pidepunkti, millelt maailma nihutada („tavamaailm“); ta ei jätkuks selleks aega, sest ta peaks olema nihutamises eneses, ise olema oma nihutamine.

c) Samalaadne pööre toimub kunstis, nagu eespool vihjatud: kui kunstiteoseks võib olla iga asi ja kunstisaaliks iga koht, siis on kogu maailm kunstiteos, kõige täiuslikum kunstiteos, ja ma kunstnikuna ei saa enam vermida väiksemaid kunstiteoseid, sest need jäävad väheintensiivseks maailm-kunstiteose kõrval; kunstnik ise on kunstiteos ega ole maailmast eristatav.

d) Ka pühendumus-taotluse enese sees: Transtsendentne tihendus hõlmab maksimumini viiduna kogu maailma (kõik on püha) ning pöördub seega intransitiivseks, immanentseks (ei ole midagi mittepüha). See on aga täielikult läbivalgustatud intransitiivsus, mis erineb kunstilisest ja filosoofilisest. Kunstiline intransitiivsus tähendab seda, et kogu maailm küll avaneb kunstiteoses, aga selgelt on temast välja valgustatud ainult väike ala. Filosoofilises intransitiivsuses (immanentsis) on selguseala võrratult suurem, aga seal jääb paratamatult üks taandamatu pimetähn, milleks on seesama filosoofiline tegevus ise. Filosoof ütleb kogu tõe, aga ei ela tões. Iga filosoof ehitab uhke lossi, aga elab valvuri hurtsikus (Kierkegaard ütles seda Hegeli kohta). See, mis andis filosoofiale tema jõu – nihe – saab ka tema kirstunaelaks. Ta jääb maailma nihutama, kuid ennast ei suuda nihutada. Nihke teostamiseks peab ta eristuma vähemasti ühest – „tavamaailmast“; ja igasugune filosoofiline kõne ise juba sätestab sellise eristuse. See aga tähendab, et filosoofia jääb ikkagi iselaadsesse dualismi, omapärasesse transtsendentsi, nii et kehtib ikka see, mida Husserl tema kohta ütleb: „oma kutseajal“: oma kutseajal teostab fenomenoloogilise reduktsiooni, aga muidu elab ikka otsekoheselt. Tõsi küll, ta ütleb, et see otsekohesus pole enam naiivne, kuna fenomenoloogiline epochee on kogu tema eksistentsi muutnud. Aga kui mitte muu, siis tema ainsaks naiivsuseks on veel filosoofia!

c) Hingeliigutus, mina

Seda võib öelda ka teistmoodi. Iga looming tähendab hingeliigutust, vaimset muutust loojas. Kuid kuni ta loob teoseid (kunstilisi, filosoofilisi, teaduslikke), seni on ta tähelepanu ikkagi objektide küljes, kuigi oma loominguga ta toob sisse subjektiivsuse (kaudselt teaduses, otseselt kunstis, temaatiliselt filosoofias). Ta loob erilisi objekte, mille kaudu ta võimendab oma hingeliikumist. Nüüd aga võiks mõelda loojat, kelle loominguks ongi seesama hingeliikumine, ilma et tal oleks vaja selle juures toetuda mingitele objektidele: nii et primaarne ongi hingeliikumine ning seda võimendavad objektid on teadlikult võetud lihtsalt kui abivahendeid (upaaja), kui vahemehed.

Taotluse maksimaalne aste (nirvaana) pole muud kui taotlemine ise. Sansaara ongi nirvaana. Eksisteerides me juba teostame taotlust, eksisteerimine ongi taotlemine – nii et see on meile kõige lähedasem asi. Aga samas on ta meile ka kõige kaugem, kõige raskemini ligipääsetav: jõuda taotluse endani. Elamine on taotlemine. Aga mis on elamine? Elamine on uuenemine, muundumine (et selle vana asemele tuleb muu uus, vt. “Pidusöök” 207d, 208b). Küsimus on aga selles, et tavalisel viisil elades me ei lase endal uueneda ja muunduda või laseme ainult pisut.

Mis meid segab? Tavalises transitiivses taotluses domineerib taotluse objekt kogu taotluse üle, ning taotlemised kogutakse kokku „mina“-mõistega. Mina tekib takkajärele nimetusena teatavate objektide ihaleja kohta. Toimub objekti ihalemine, taotleva meele kinnitumine objektile (olgu see meeltega tajutav või kujutletu), ja selle kinnitumise tulemusena tekib „mina“ kui oletatav eeldus sellisele püsile. See „mina“ on aktiivne tegija, kes tegutseb maailmas. Seda ei tohi ära segada fundamentaalsema passiivse subjektiivsusega, taotlemise esmase taotlejaga. „Mina“ on nimetus harjumuspäraste taotluste „subjekti“ kohta, kelle arvele need fossiliseerunud taotlused pannakse. Loomuldasa me muundume, aga settinud harjumuste (ja hirmude) mõjul me takistame seda. Taotluse loomuse mõistmine tähendab selle muundumise vabastamisest tava-ikke alt, nii et taotlus saab vabalt uueneda ja luua. Kui on kõrvaldatud kõik takistused taotluse teelt (põhiliselt: „mina“), siis see juba ongi taotluse maksimaalne aste. Nagu me ütlesime: me teeme seda taotlemist juba kogu aeg, aga ülesanne seisneb selle tõelises mõistmise ja läbikogemises. Näha läbi kõikide objektide ja minade puhast taotlemist, puhast muundumist. See ongi loomingu tuum.

Sellepärast ongi looming pigem „passiivne“. Tavalis-taotluse tegutsemisega on nii, et „mina tegutsen“, aga loominguga on nii, et „loodub“. Looming sünnib mitte siis, kui ma „hakkan looma“, vaid siis, kui ma kõrvaldan takistused loomingu teelt, nii et looming saab tulla. Keerulises olukorras on siin näiteks näitlejad, kes peavad justnimelt justkui käsu peale, kindlal kellaajal looma. See nõuab neilt mobiilset meelehooldustehnikat, et nad suudaksid hoobilt võtta sellise hoiaku, kuhu võiks looming tulla (see on kogu Stanislavski süsteemi mõte: mitte tekitada loomingut, vaid luua talle soodsat pinnast). Selline ettevalmistus nõuab tõesti minupoolset aktiivsust, aga päris looming tuleb ise, ja siis kui ta tuleb.

Tavamaailma mõõtmed

Tavamaailm on „argine“, „töö-“ maailm. Tema kõige universaalsem paariline on pühadusemaailm, mis on „eriline“, „peo-“maailm. Kõikide inimühiskondade elu kulgeb argipäeva ja püha vaheldumise rütmis. Nagu eespool viidatud, võib selle rütmi analoogiaid välja tuua väga erinevatelt tasanditelt (ärkveololu/uni, pingutus/puhkus jne.). Töömaailmas toodetakse, peomaailmas kulutatakse. Töömaailm (mis asub teaduse veerandikus, ent teda ei tohi teadusega samastada) varustab ühiskonda (selle liikmeid) füüsiliseks eluspüsimiseks ja heaoluks vajalikuga (toit, riided, eluase, hügieen). Kuid üksi ei suuda ta seda tegutsemist mõtestada: tema tegutsemised on kõik osalised, partikulaarsed ja tähenduslikud (tähendus on osa funktsioon), aga neil pole mõtet (mis on terviku funktsioon). Mõtteandmise eest hoolitseb religioon kui pühale/pühendumisele suunatud taotlus. Selle üheks kõige universaalsemaks toimimismehhanismiks on kulutus (vt. Bataille). Juba eluslooduse puhul võime näha, kuidas tootmise võimendumine käib paratamatult käsikäes kulutuse võimendumisega: et toota keerukamaid-võimekamaid olendeid, on vaja ka sama võimsat kulutamist, ning selleks otstarbeks on leiutatud surm. Sama tarvidus kehtib ka inimese puhul, kellega tootmisvõimsus kasvas hüppeliselt, nii et ka kulutamise pidi viima uuele tasemele. Religioon pakubki selle väljalaskeventiili, usund on puhas kulutus. Mingi osa ruumilistest või ajalistest hüvedest lihtsalt kulutatakse ära ilma mingi vahetu kasuta. Kui me kulutame hüvesid mingiks otstarbeks (nt. kulutame aega-hüvet töötamisele, millega me saame uusi hüvesid), siis on see tähenduslik. Ainult siis, kui kulutamisel ei ole mingit kindlat otstarvet, on ta tõeliselt mõttekas. „Otstarbeks“ ongi siin eksistents ise, eksistentsi mõte. Inimene, kes on võimeline puhtalt kulutama, kuulutab sellega, et ta ei sõltu üksikutest maailmasisestest tähendustest, vaid et ta on nende suhtes fundamentaalselt vaba, olles võimeline distantseeruma igasugusest osalisest tähendusest.

Niisiis on universaalselt olemas teaduse suund (mitte veel teadus!), milleks on tavamaailm ise (oma protoidealisatsioonidega, milleks on kõige üldisemalt sõnad), ning religiooni suund. Siin on kindlasti ka kunstisuund. Kui olend puhta kulutusega distantseerub kõigest maailmasisesest, siis see tähendab, et ta saab pöörduda nüüd iga maailmasisese asja poole, pidades silmas teda ennast. Kui tavamaailm (töö) oleks kõik, mis on, siis oleks olend määratud liikuma ühelt maailmasiseselt asjalt teisele, kuid puhta kulutusega ta demonstreerib võimalust peatada selline maailmasisene libisemine. Sellisena ta on see, kellel on maailmatervik ja kes seega võib iga maailmasisest olendit vaadata nüüd selle terviku (mõtte) poolt, taodelda olendit tema enesena. See ongi kunstiline taotlus. Ja siin on kindlasti juba ka filosoofia suund, sest kui olendil on maailmatervik, siis ta paratamatult juba mõistab seda mingil moel. See suund väljendub näiteks müütides, mis käivad „kõige“ kohta, räägivad kõige „algusest“. Sellega ongi maailm tervikuna mingil moel mõtestatud ning nende kaudu ülepea ka hoitakse seda tervikut alal.

Neli suunda on olemas, aga mitte iseseisvatena, eraldatutena. Nad iseseisvusid iseseisvusid Euroopas, alates Vanast-Kreekast. Just Euroopas on erinevate valdade eristumine läinud kõige kaugemale, nii et võib öelda, et on põhimõtteline erinevus näiteks euroopa filosoofia ja ülejäänud maailma traditsiooniliste[8] mõttesüsteemide vahel. Euroopa kogemuse pinnalt võib tagasivaatavalt tuvastada selles-ja-selles traditsioonis filosoofilist suundumust, aga selle traditsiooni siseselt poleks seda iial niimoodi eraldiseisvana sõnastatud. Küsimusele, kas mujal maailmas on filosoofiat või mitte, tuleb vastata kaheti: ühes mõttes on filosoofia ainult Euroopas (sellise valla isesesvumine toimus ajalooliselt ainult siin); teises mõttes on ta aga igal pool (õhtumaise filosoofia iseseisvumise kaudu võime näha filosoofilist suundumust igas traditsioonis). Nõnda on selline loomevaldade eristamine ajalooliselt ja geograafiliselt üsna täpselt piiritletav: see sai alguse umbes 7. sajandist eKr. kreekakeelses maailmas. Husserl ütleb, et filosoofia tekkis siis, kui tekkis „pelk teoreetiline huvi“. Kreekas toimunud ja hiljem edasiarendatud murrangu nipp seisab selles, et nüüdsest peale võis olla ainult kunstnik, filosoof, teadlane või usklik, st. tegelda ainult oma valla sisese loominguga. Selle tagajärjel pole antud valla loodu nii kõikehõlmav kui olukorras, kus kõik vallad on üksteisega koos ja üksteisest läbipõiminud; aga teisalt tähendab see seda, et iga valla sees saab minna palju kaugemale kui see muidu võimalik olnuks, sest nüüd võib kogu tähelepanu keskendada oma loomingule.

Skeemi arendused

a) Rumalused ja tarkused eri valdades:

1. Religioon. Ebateadlikkus (nõmedus) – et subjekt ei ole teadlik loomingust, mida ometi igasugune elamine endas kätkeb (isenemine, konstitutiivne endale-pööratus). Tead(vus)likkus: Hingeliigutus on teostatud/läbi-elatud/kehastatud/omakstehtud/kogetud, üles tunnistatud. See on fundamentaalseim eristus, puudutades hingeliigutust ennast, skeemi „vertikaalset“ ehk sügavuse mõõdet, taotluse intensiivsuse järke.

2. Kunst. Nüridus – et subjektil pole meelt ilmneva maailma eneselepööratuse peale, asjade eneste peale. Tundlikkus: Hingeliigutus on väljendatud.

3. Filosoofia. Mittetemaatilisus – et subjekt ei tematiseeri, ei esita endale keeleliselt oma loomingut. Tarkus: Hingeliigutus on tematiseeritud

4. Teadus. Rumalus – et subjekt ei ole kompetentne ilmneva maailma asjades ja asjaseisudes. Asjatundlikkus: Hingeliigutus on rakendatud.

b) Puudused ja voorused:

Nelikjaotuse võib hõlpsasti absurdi viia. Nimelt võib välja tuua iga loominguvalla kalduvuslikud eelised ja puudused. Igal vallal on kaks mõõdet (tihendus/nihe ja intransitiivsus/transitiivsus), mõlemad võivad aga olla eeliseks või puuduseks neljas mõttes: (1) eelis tema enda kaudu; (2) puudus tema enda kaudu; (3) eelis oma vastandi kaudu; (4) puudus oma vastandi kaudu.

See on lapsik mäng, aga teeme tõsist nägu.

1. Esiteks voorused:

1.1 asjamõõtmel: intransitiivsus on süvendav, transitiivsus avardav; mittetranstsendents on vabastav ja mitteimmanents on liikumine uude.

1.2 keelemõõtmel: tihendus on õnnistav, nihe on reflekteeriv, mittenihe on toimimisjõud ja mittetihendus on demokraatlikkus.

2. Pahed on samad asjad negatiivse predikaadiga (mitte, ei, ...).

1. Pühendumus on õnnistav ja mobiilne. Õnnistavus tähendab erilist jõudu puudutada hinge ja seda transformeerida. Mobiilsus ehk mobiliseeritus tähendab koostöövõimet. Teisalt on ta rumal (irreflektiivne) ja mittesüvendav. Nihestatud keele puudumine teeb ta rumalaks selles mõttes, et tal puudub kriitilise enesereflektsiooni võime. Ning kuigi transitiivsus annab pühendumuse-taotlusele mobiilsuse, võib see tähendada teatavale intensiivsusastmele pidamajäämist. Kolmalt annab mitteintransitiivsus ihaluse ja püüdluse millegi radikaalselt muu järele; mittenihestatus toob aga tegemise üle reflekteerimiselt tagasi tegemise juurde (tegutsemisjõud). Neljalt on ta rõhuv (mittevabastav) ja mittedemokraatlik, represseeriv.

2. Kunst on õnnistav ja süvendav. Ta suudab puudutada hinge ja süvendada seda. Teisalt on ta rumal (irreflektiivne) ja endassetarduv (immobiilne). Tal pole kriitilist enesereflektsiooni võimet ning kunstis pole ka mingi süstemaatiline koostöö võimalik,[9] kuivõrd kunstnikke ei saa panna trupis kunstlema nagu võib panna teadlasi teadlema või usklikke usklema. Kolmalt annab just nihke puudumine kunstile tegutsemisjõu ning mitte transitiivsus vabastab välise survest (nõue liikuda edasi). Neljalt on ta mitteliikumine uude ja mittedemokraatlik.

3. Filosoofia on tark (reflektiivne) ja süvendav. Tal on sisemine distants, mis annab talle teadliku sisemise enesearendamisvõimaluse, ja ta ei viita mingile transtsendentsile (kuna tavaeksistents on transitiivne, siis juba transitiivsuse rõhutatud puudumine on vabastav). Teisalt on ta tuim (mitteõnnistav) ja endassetarduv (immobiilne). Ta ei puuduta hinge nii võimsalt nagu kunst või religioon ning ka siin pole mingi lööktöö võimalik. Kolmalt on mobiilsuse puudumine filosoofias ja kunstis voorus, kuna neid pole niisama kerge fašiseerida, rõhuva mobiliseerimise instrumendina kasutada. Ning tihenduse puudumine annab talle demokraatlikkuse, mõtte vaba ja unbiased liikumise. Neljalt on ta mittetegutsemisjõuline ja mitteliikumine uude

4. Teadus on tark (reflektiivne) ja mobiilne. Ta elab nihkest, mis võimaldab tal maailma objektiivselt tunnetada (ja nõnda distantseeruda maailma – ja ka iseenda – nähtumistest). Ja ta on mobiilne; teaduse ruumiline, ajaline ja kultuuriline koostöövõime on tohutu. Ta mobiliseerib inimesi. Teisalt on ta tuim (mitteõnnistav) ja rõhuv. Ta ei puuduta nii vahetult ja tugevasti hinge nagu kunst või religioon. Ja ta jääb alati transitiivseks, viitama oma kirjeldatavale maailmale, mida ta esitab tõe pähe, tõelise maailmana, samas kui see on vaid mündi üks külg. Kolmalt annab intransitiivsuse puudumine talle jõu midagi reaalselt ette võtta, tegutseda; ning mittetihendus annab demokraatlikkuse, sõltumatuse rahvuslikust ja geograafilisest eripärast. Neljalt on ta mittevabastav ja mittetegutsemisjõuline.

Erinevad voorused on omavahel vastuolus ja neid ei saa kokku panna ideaalseks variandiks. Neid ületab ainult mõistev budameel, mis ületava mõistmisega kohtleb olendeid vastavalt nende positsioonile ja tasemele, suunates peenelt oma sõnu ja tegusid just nii, et nende mõju oleks maksimaalne antud olukorras.

Nüüd naerame välja. Kas me saime eelmises peatükis midagi teada? Võib olla, aga eeskätt mitte seda, mida me arvasime teada saavat (või välja selgitavat). Sellist skeemi mõeldes toimub hingeliigutus, ja see oligi meie tõeline teadmine, mille me saime. Oma objektide kohta aga, mida me oma arust uurisime, ei saanud me aga tõelist teadmist, sest me lähenesime neile väljastpoolt, üldiste mõistetega (intransitiivsus, mis rakendub filosoofiale ja kunstile; nihe, mis rakendub filosoofiale ja teadusele, jne.). St. need mõisted pole asjadest enestest välja arendatud, vaid neile väljast peale pandud – jäädes nõnda paratamatult lohvakaks. Sõnu võib kombineerida, aga asjani niimoodi ei jõua. Me isegi ütlesime, et iga mõiste tähendab igas väljas natuke erinevat asja – aga sellest peab alustama, mitte selle poole liikuma. Muidu me üritame sõnadega reaalsust rekonstrueerida, aga niimoodi jääb alati vältimatult mingi ülejääk.

Kuid ka see pole lõplik tõde. Küsimus on selles, kuidas mõelda. Filosoofilises mõtlemises on alati mingid mõtlemise „masinad“, ja ülaltoodud skeem on üks võimalik mõtlemise masinatest. Mõtlemine võib liikuda hoopis teistsuguste masinatega, näiteks Heideggeri masinad. Bergsonil on oma masin (dualism – monism – taastatud dualism), Deleuze’il on omad masinad (üks korduvskeeme on kolmetine, nt. oleviku-, mineviku ja tulevikusüntees). Ülaltoodud skeem on ehk kõige lähemal Hegeli masinale. Kõik filosoofid mõtlevad oleva tervikust; „mõte“ on terviku funktsioon (erinevalt „tähendusest“); igas filosoofilises masinas liigub mõttevool. Teatavast perspektiivist võiks neid masinaid hierarhiseerida, arvestades sellega, et tavamaailm on positsioneeritud. Seda silmas pidades oleks parem masin see, mis kõige vähem vahetult tavamaailmasse integreeritav on, sest filosoofia ülesanne on tavamaailma raputada. Kui aga jääda mõtlemise enese juurde, siis siin ei ole erinevatel masinatel põhimõttelist vahet; küsimus on ainult selles, kui edukalt mingi masin kellegi käes töötab ning kuivõrd suudetakse säilitada elav intuitsioon mõtlemise asjasse (oleva tervik).

Allikad:

Deleuze, G., Guattari, F. Qu’est-ce que la philosophie? Minuit, Paris, 1991.

Husserl, E. The Crisis of European Sciences and Transcendental Phenomenology. Northwestern UP, Evanston, 1970.

Platon. Pidusöök.

Whorf, B.L. Language, Thought and Reality. Cambridge, MIT, 1967.

[1] Reaalne tegutsemine on taotluse algus; ideaalne tegutseja on taotluse alus.

[2] Teadmise laadist ma pisut räägin (V ptk., erinevad tarkused ja rumalused) ning ideaalsusest natuke kunsti puhul (III ptk., ideaalsed taju- ja tundmisrežiimid).

[3] Tabelisolevad mõisted ei ole päris rahuldavad mitmel põhjusel. Esiteks on kolm neist võõrsõnad (ja seetõttu „kauged“) ning teiseks võivad hakata segama nende traditsioonilised tähendused, samas kui meie eesmärgiks on välja sõeluda puhtad taotluse vormid. See vajab põhjalikumat järelekaalumist, aga katseliselt võiks joone all välja pakkuda järgnevad sünonüümid: religioon – pühendumus; kunst – tundus, filosoofia – mõtlus, teadus – teadus.

[4] Ka kunsti kaudu võib jõuda mingi „erilise“ maailmani, aga see pole eksplitsiitne nagu religiooni puhul (kus on näiteks sellised mõisted nagu „vaimolendid“, „taevariik“, „nirvaana“ jne.) või vähemasti ei kuulu selline eksplitseering kunsti sisse.

[5] Teaduse algsätestuse kohta vt. I ptk.

[6] [Siin peaks olema viide Heideggerile, aga kes seda enam mäletab. 20.03.2010]

[7] [Selle idee taga on Husserli „elumaailm“ ja Bergsoni idee ML-s, et nii teadus kui filosoofia arendavad tavakogemust edasi. 20.03.2010.]

[8] St. jättes välja õhtumaise filosoofia ja selle õpetamise levimise üle maailma.

[9] Kollektiivsete kunstide koostöö on hoopis teine asi: sellises kunstis ongi iga indiviid üks teose osa, kes ühtekokku loovad ühe teose. Aga ei saa erinevaid kollektiive panna mehhaaniliselt koos looma. Kui laval mängitakse korraga „Leari“ ja „Othellot“, siis antud ajahetkel saab neist jälgida ainult üht (kui nad tervikuna pole omakorda mingi kontseptuaalne kunstiteos – milline taotlus oleks sellises kontekstis väga kerge tekkima).