KOSMOLOOGIA
KOSMOLOOGIA
Kosmoloogia on mõtlemine universumi algusest. Et mõelda kõige Algusest, tuleb mõelda sellest, mis ja kuidas on. Selleks eristame asju ja olendeid (vrd. Leibniz, Ruyer). Olend on tervik, asi on oma osade summa. See tähendab, et olendit iseloomustab teatav tervikut puudutav aktiivsus, teatav enesekohasus, mis väljendub selles, et ta loob ja hoiab oma kuju. Asi oma kuju ei hoia, vaid see johtub ainult tema koostisosade vahekorrast ning välisjõudude toimest. Kuid asja koostisosad peavad mingis järgus olema väiksemad olendid, mis ise oma kuju hoiavad; ja ka välismõjud on mingi tasandi olendite vaheliste jõudude hulgalise liitumise tulemus. Nõnda on olendid primaarsed ning asi on nende rohkem või vähem lõtv ja hulgatine kooslus.
Oma kuju hoidmine tähendab, et olend ei saa iial olla puhtalt hetkeline ega matemaatilise punkti laadne, vaid ta n-ö hõlmab oma pilgus teatavat jagamatut ajavahemikku ja ruumiulatust. Olendi pilgus on alati teatav punktide ja hetkede paljus, mis on tema jaoks korraga kohal; need punktid ja hetked läbistavad üksteist, sulanduvad üksteisesse olendi pilgus. Ma nimetan seda pilku „läbivaatuseks“. Niimoodi tuleb olendi puhul eristada kaht tasandit: käesolu kui parasjagu vaadeldavad punktid ja hetked ning väesolu kui käesolevate punktide ja hetkede läbivaatus, mis ülevaatab olendi kättejõudmist (kuivõrd olend ei saa olla hetkeline). Olendi reaalsus on väesolu ehk olendi kättejõudmine; käesolu on olendit vaatleva vaimu abstraktsioon, see on tema kättejõudmise ühe hetke eraldamine teistest, n-ö momentülesvõte olendi elu-kulust. Väesolu pole „teine maailm“ „selle maailma“ kohal, vaid see märgib kättejõudmise alust: vägi on kättejõudmise vägi.
Kui me vaatleme olendi käesolevat keha, siis me näeme, et see on alati hierarhiline. St. olendi tervikut iseloomustab teatav kujuhoidmine, teatav endakohasus, aga tal on ka osad, mis samuti hoiavad oma kuju ja on endakohased (nõnda nagu rakud inimese kehas või molekulid rakus) ning mis on osa oma individuaalsusest loovutanud olenditervikule. Selline olukord tähendab seda, et olendit iseloomustav kujuhoidmise aktiivsus võib kasvada või kahaneda. See tähendab, et kord on osad jõulisemalt mobiliseeritud terviku huvides ja kord jällegi see ohjamine nõrgeneb. Keerukatel olenditel, näiteks inimesel, väljendub see väikeses ja suurtes rütmides: väikeses une ja ärkvelolu (või puhkuse ja töö) ning suures surma ja sünni rütmis. Magades me anname oma osaolenditele tagasi rohkem tegevusvabadust; ärkvel olles me jälle piirame seda ning rakendame nad jõulisemalt oma terviku huvides. Surm on see, kui osaolendid saavad lõplikult oma tegevusvabaduse ja individuaalsuse tagasi; sellega rööpselt võiks mõelda virgumisest, mis oleks täielik mobiliseeritus maailmaterviku huvides (st. aktiivsus ei piirdu ainult minu isikuga).
Keerukaid olendeid iseloomustab seega energia suhtelise ümberpaigutamise võimalus süsteemi „Tervik « Osad“ sees. Mida lihtsam on süsteem, seda vähem saab energiat tema sees ümber jaotada (nõnda näivad aatomid ja molekulid mitte puhkavat). See jada aga ei ulatu lõpmatusse, vaid „kõige all“ on selline süsteem, kus on ainult üks tasand, st. selline tervik, millel enam osi ei ole. See on puhas aktiivsus ehk selline paradoksaalne olend, mis on see, mida ta teeb. Kõik mitmekihilised olendid on rohkem kui see, mida nad parasjagu teevad (nt. praegu karu põõnab, aga järgmisel hetkel ärkab üles, ronib puu otsa, rüüstab mesitaru jne.), aga sellise ühekihilise olendi puhul on läbivaatus ja tegutsemine eristamatud. See tähendab, et tema jaoks väes- ja käesolu ei ole eristatavad; korraga on käes kogu vägi. Selline olend on paratamatult; tema olemine ei saa kuidagi laiali laguneda, nagu see võib juhtuda mitmekihiliste olendite ülemiste kihtidega. Ühekihilises olendis ei ole ka olendite numeerilist eristatust: ühekihiline olend on olemine; ei ole aga mitut olemist. See on kõige lihtsam olukord, mida võib ette kujutada – see on Algus.
Evolutsiooni kui keerukamate olendite teket võiks käsitada nii, et ühest küljest algne tegevus klombistub (ühekihiline olend saab hierarhiliselt ülemiste kihtide aluseks) ning teisest küljest läbivaatus diferentseerub teadvuseks ja alateadvuseks (kõrgema kihi omane läbivaatus on „teadvus“ ning madalamate kihtide läbivaatus surutakse „alateadvusse“; ühtlasi jääb „teadvusest“ muidugi välja ka teiste olendite teadvus). Need klombistused ja diferentseerumised aga ei loo lõpuniminevaid eraldusi: kõige „all“ on endiselt edasi ühekihiline olend; ning teisest küljest „üleval“ kõikide olendite läbivaatused läbistavad üksteist. Absoluutne Algus ei saa iial mööda, hoolimata väiksematest algustest.
On omaette huvitav teema, kuidas selline keerustumine (tegevuse klombistumine, teadvuse diferentseerumine) käib. Siinkohal aga huvitab meid eeskätt see, kuidas selline protsess üldse alguse saab. Me ütlesime, et Alguses on läbivaatus ja tegevus eristamatud; keerukamate olendite teke aga tähendab just nimelt seda, et nad on lahku viidud – see on keha hierarhiseerumise ja teadvuse liigendumise tagajärg. Kuidas selline lahkuminek üldse võimalik on? See näitab, et Algus pole monoliitne ja homogeenne (nojah, sellised mõisted evivad nagunii mõtet alles hilisemas), vaid temas on sisemine liigendus teo ja läbivaatuse näol. See pole krono- ega topoloogiline, vaid võiks ütelda, et loogiline[1]: Algusel on oma loogiline ruum ja aeg. Alguse loogiline ruum on teo ja läbivaatuse süsteem; Alguse loogiline aeg on selle süsteemi endalepööratus.
Me ei saa öelda, miks universum tekib mingil hetkel (see küsimuski on paradoksaalne, kuna aeg ja hetked tekivad koos universumiga) või kas neid on varemgi tekkinud ja kas neid tekib veel. Kuid see ei tundu mulle ka kõige olulisem. Minu jaoks on olulisem mõelda, kuidas universumi krono- ja topoloogia on võimalikud Alguse loogilise aja ja ruumi pinnalt (teo klombistumise ja läbivaatuse liigendumise teel). Universum on Alguse „verteerumise“ vinjett, sisekeiristus.
[1] Ma ei oska öelda, kas sellega võiks kuidagi haakuda füüsikute (Hawking) eristus reaal- ja imaginaaraja vahel. Kuigi Algusel pole reaalaega, on tal oma „imaginaaraeg“ ehk justkui loogiline temporaalsus. Selle lähendusega ma võin muidugi eksida.