III. PEATÜKK: MINA
1. Mina ja paariline
Minaks ehk „pärisminaks“ on juhtiv jõud niivõrd kuivõrd ta tegutseb ühtse tervikuna. Ühes kehas võib olla mitut järku kokkutõmbeid, nii et üks kokkutõmmatud ehk allutatud tasand võib olla omakorda juhtivaks jõuks mõne talle alluva tasandi suhtes. Seetõttu sõltub pärismina tasand sellest, kuhu me pilgu fokuseerime. Näiteks anatoomia ei fikseeri oma tasandit niivõrd meeleolendile kui tervikule, vaid tema osadele, mis on tema jaoks pärisminad (kuigi ta ei vaatle neid nende endi positsioonilt, vaid väljast). Samad nähtused keemilisest vaatevinklist fikseerivad tasandi veelgi madalamale, keemiliste olendite tasemele.
Millise tasemega poleks ka tegemist, on see teine tasand pärisobjektide ja -subjektide tasand. „Päris“ selles mõttes, et siin on tegemist ühtsena toimivate olenditega. Subjektipoolt nimetame minaks. Aga iga olend on seotud teiste olenditega, ei ole olemas olendit, mis oleks täielikult teistest ära lõigatud. Olendit, kellega ta sidemes on (ehk objektipoolt), nimetame paariliseks. Selline esitus on inspireeritud Uexküllist (1981; 1991; 1992), kellel nendeks osapoolteks on vastavalt tähenduse vastuvõtja ja tähenduse kandja (vt. V peatükk „Muu“, kus me osaliselt kordame alljärgnevat esitust).
Mina märkab oma paarilisest ainult neid aspekte, mis on talle olulised ehk millel on tema jaoks mingi tähendus. Neid väljavalitud punkte nimetame märkamispunktideks. Tähendus, mis Paarilisel Mina jaoks on, kujutab endast viise, kuidas Mina saab talle toimida, eesmärgiga sellest enda jaoks mingit kasu saada. Tema toimimise rakenduspunkte nimetame toimepunktideks. Märkamis- ja toimimispunktid on korrelatsioonis: mina märkab (tajub) paarilises just neid punkte, mis seostuvad tema võimaliku toimimisega. Mööda lillevart ülesroniv sipelgas märkab (kompab) varre konarusi, mis tähendavad tema jaoks võimalikke toetuspunkte tema toimimise jaoks lillevarrele (ronimisele). Iga olend ilmneb kellegi jaoks, st. on kellegi jaoks paariline, ja igal paarilisel on kaks otsa: märkamis- ja toimimispunktid, mis varieeruvad minati, kelle jaoks ta ilmneb. Neid kaht otsa ühendavat struktuuri nimetab Uexküll “objektiivseks ühendavaks struktuuriks” (Gegengefüge) (Uexküll 1981: 33). See on mina jaoks “hämarala”, mis on eeldatud, kuid mitte väljatoodud. Tegelikult ei saagi seda hämarala välja tuua, vaid ta on väljatoomise alus, mis välja toomisega tõmbub ise üha tagasi varju.
Nagu paarilisel on kaks otsa, nõnda ka minal. Tähenduse vastuvõtmise ehk märkamise-poolele vastab märkamisorgan ning tähenduse teostamise ehk toimimise-poolele vastab toimimisorgan (Effektor). Kõrgematel meeleolenditel, mille järgi Uexküll on selle skeemi välminud, on nendeks organiteks vastavalt aferentne (“väljast sisse”) ja eferentne (“seest välja”) närvisüsteem. Kaht ühendusteed ehk “silda” Mina ja Paarilise vahel nimetame märkamiseks ja toimimiseks. Nii et igal asjal on kaks otsa, ühest võtab ta sisse ja teisest annab välja. Olendis kohtuvad märkamise ja toimimise ring. Esimese kaudu saab olend informatsiooni välisilma kohta, teise kaudu mõjutab ise välisilma. Võib märkida, et siin toimub teatav tähelepanu nihkumine. Harilikult me uurime subjekti kui tervikut ja tema läbikäimist ümbruskonnaga, objektidega. St. antud on subjekt ja objekt ja me uurime nende vahekordi. Aga Uexküllil on nad mõlemad ainult märkamise- ja toimimiseringi lõikepunktid. St. meil on märkamise ja toimimise kaar, ja me uurime, kuidas nende kahte otspunkti moodustuvad kehad, subjekt ja tema objekt.
Kui liikuda tagasi üha lihtsamate olendite poole, siis piir Mina ja Paarilise vahel muutub üha voolavamaks, st. erinevus Mina ja Paarilise vahel kaldub muutuma kaduvväikseks (kuid ei tühistu).[1] Seda suunda jätkates võib oletada kontiinumit, kus Mina ja Paariline pole üldse rangelt eraldatud, vaid esindavad astmeid ühel ja samal skaalal. Loomu poolest erinevate Minasuse ja Paarilisuse all oleks siis astmeerinevused Erinevuse skaalal (eraldatuse all on Erinevus). Sellist pidevuslikku skaalat võib oletada järgnevateski olendijärkudes, kuid neis kaldub Mina ja Paarilise vaheline piir muutuma üha tahkemaks ja selgemaks. See ilmneb üha “tahedamate” kehadena (keerulisem keha on “tahkem”). Alguse poole koonduvad ka kokkutõmbav ja kokkutõmmatav, nii et ühest küljest kalduvad tasandid alguse poole taanduma oma konstitutiivsele erinevusele, ja teisest küljest koonduvad ka tasandid ise. Algusest väljuv eristumine jällegi eristab üha liigendatumalt nii keha kui kehi.
2. Söömine, seksimine, suhtlemine
Mina-aspekt ehk tasand on seega praktiline tasand, praktikatasand, ning väljendab olendi kui terviku toimimist. Kui juhinduda meeleolenditest, siis on praktikal kolm suurt komponenti (eelmistes vahekordades on need alaeristatud, st. ühtesulavad). Need on söömine, seksimine ja suhtlemine.
Söömine on enesesäilitamine, elutung. See on suunatud minatasandi poole – et anda talle materjale, millega hoida alal kehale vajalikke kokkutõmbeid. Selle sihiks on kokkutõmbevabrikutele kokkutõmmatavaid ette sööta (taju on justkui „eelsöömine“). Need kaks tasandit toimivad paralleelselt, ja seda implitsiitset koostoimimist võib nimetada vaistuks. Üks tasand ei mõista eksplitsiitselt teist. Ma ei tea, mida mu kehal õieti vaja on, ma pakun, oletan, arvan – üldjoontes muidugi õigesti, nii et annangi talle vajalikke kokkutõmmatavaid. Aga kui ebatäpne see teadmine on! Ja mis jura ma kõik talle ette söödan (sõna otseses mõttes), milleta ta oleks õnnelikum ja millega ta vahel hädavaevu toime tuleb (kohv, alkohol, soola-, suhkru- ja saiamäed). Või vahel esimese tasandi nõuded integreeruvad ning tõusevad teisele tasandile ja mõjutavad käitumist – teinekord üllatava spetsiifilisusega. Näiteks kui mul tekib ühtäkki kindel teadmine, et mul on vaja kapsast, või kui mõni laps sööb krohvi (näiteid on palju).
Seksimine on eneseületustung, surmatung. Elu varasemates variantides tähendabki uute järglaste sünd vanemate hukku. Ka siis, kui amööb jaguneb kaheks, on kaks järglast, ja vanem on indiviidina “surnud” (Bataille 1957: 20). Seda kohtab ka palju kõrgemates eluvormides, et vanemad pärast järglaste sigitamist hukkuvad. Kõige rohkem kehtib see isase kohta, kelle ülesanne on tihti ainult viljastada ja kes selle funktsiooni täidetult ära süüakse (nt. palvetajaritsikas) – teda pole enam vaja väliselt, vaid „sisemiselt“, ta saab emasega üheks veel palju intiimsemalt kui eelnevas suguühtes.
Suhtlemine reguleerib neid mõlemat. Kui söömise bioloogiline vaste on isend ja seksimise vaste on liik (virtuaalne liik oma nõudmistega), siis suhtlemise vasteks on populatsioon. Sellega organiseeritakse söömist ja seksimist. Meeleolendite evolutsioonis saab see üha tähtsamaks ja keelevahekord ongi siit võrsunud.
Paarilised jagunevad jämedalt võttes kaheks: seksuaalpartnerid ja söömakaaslased (selles mõttes, et see paariline hakkab kaasas käima mina kõhus – ja sealt edasi ta luus ja liikmeis –, või siis hakkab mina paarilise kõhus kaasas käima). Nii et on kahesuguseid “teisi”: seksimine väljendab suhet sama liigi olenditega, söömine/söödumine suhet teiste liikidega[2] (suhtlemine puudutab mõlemaid). On kõnekas, et on selline eriline sort “teisi” – vastassoolised. Meeleolendite teatavast keerukuseastmest peale on üks liik jagunenud kaheks sooks. See märgib kurdumist meelevahekorra enda sees, kus seksuaalsuse juhtivjõud on allutanud eelnevad meeleolendlikud jõud, nii et iga olend on korraga see nähtav meeleolend (isane või emane) ning üks osapool nähtamatust meeleolendist (mis hõlmab nii isast kui emast). Bioloogiliselt seletatakse sugude tekkimist sellega, et alates teatavast keerukuseastmest on vaja geneetilist infot topeldada ja järglases kokku miksida, sest niimoodi säilib geneetiline info paremini ega allu nii kergesti suvalistele muutustele kui ühe olendi sees. Olendite geenid kontrollivad ja reguleerivad üksteist. Seksuaalsus kehastab looduse mitmekesistumisetungi, ning vastassoo esindajas saab see imperatiiv konkreetsema ja mõjukama kuju. Sellest tungist räägime veel edaspidi; igatahes ei väljenda seksuaalsusele vastav surmatung hävingut, vaid hoopis loomist üle indiviidi. See on siin tasandil tugevaim tõmbejõud.
Eelmina tasandi puhul oli meil tegemist kokkutõmbepinna olevikulise mäluga. Selles oli küll koos vahetu minevik (juba kokkutõmmatud sündmused) ja kohetine tulevik (järgmiste kokkutõmmatavate ootus või nõudmine), aga need olid allutatud elavale olevikule. Ning me nimetasime kokkutõmbepinda kujutluse- ehk kujundusepinnaks. Praeguse pärismina tasandi puhul on meil olendi individuaalne “praktiline” mälu, mis valgustab tema tegevust.[3] Käesolev olukord kutsub mälust välja sarnaseid olukordi. Need varasemad olukorrad arenesid ühel või teisel moel edasi, nii et olend võib nüüd valida kas samasuguse tegutsemisskeemi või justnimelt proovida teistmoodi. See kõik toimub “vaistlikult” ega nõua mingit arulist eksplitsiitset esindamist (representatsiooni). See praktiline mälu on seega ühtlasi praktilise kujutluse pind: olend kujutleb tulevasi tegutsemisi, ehkki (meelevahekorra raames) mitte tahtlikult, vaid olukorra ajendusel.
Söömise ja söödud olemise komponent ei ole võrdsed. Hirm söödud saamise ees on üldiselt tugevam söömise tõotatud naudingust. Ohu eest põgenemine on teravam impulss kui saagi jahtimine. Meeleolendid elavad pidevalt varitseva surmahirmu valitsemise all, nad on pidevalt valvel oma surma suhtes. Siin tuleb eristada kaht momenti: üks on aktuaalne oht – mida kannab mingi esiletõusev paariline – ja sellele reageerimine; teine on eristamatu Ohu horisont (mis väljendub latentses surmahirmus). See viimane on hämarusetsoon, mis ümbritseb olendi selget ala, kus ta tegutseb. Selles tsoonis on sulanud kokku ähvardavad teised üheks Muuks, mis on olendi ohuhorisont. See viib meid juba järgmise eristuseni käesolu ja võimelikkuse vahel (vt.järgmine peatükk, “Keel”), kus see oht tuleb välja “surma”-na.
Samamoodi tuleb eristada puhast seksimist ja selle realisatsiooni. Puhas seksimine kehastab looduse mitmekesistumise, rohkenemise jõudu ehk laseb seda jõudu endast läbi. See on sugutung, mis väljendab looduse terviku nõuet. Teine asi on selle realisatsioonid, nt. järglased või paarumisakt vastassoost isendiga – see kõik jääb partikulaarseks. See on viis, kuidas too universaalne nõue väljendub olendi omailmas. Ka puhas seksimine viib meid juba järgmise eristuseni, võimelikkuse ja käesolu vahel.
Suhtlemine reguleerib läbikäimist nende kahesuguste “teistega”. Selles komponendist kasvab välja meeleolendi suhtes järgmine vahekord, keeleolend. Keel võrsub sellest regulatsioonist, söömise ja seksimise korraldamisest. Selle kohta vt. järgmine peatükk “Keel”.
3. Võimekus
Ei ole neutraalseid asju. Ühtegi asja ei saa teistest muidu kui kunstlikult (ja moonutavalt) ära lõigata. Ei saa vaadelda asja lihtsalt niisama, vaid iga asja vaadeldakse alati mingist perspektiivist, mingi huviga. Igasse “objekti” on juba sisse kirjutatud “subjekt”, kes teda vaatleb. Igal asjal on mingi tähendus. See tähendus sõltub suuresti kontekstist ja sellest, kelle jaoks see tähendus on. Kui ma käin mööda kruusateed, on kividel kandmise-tähendus; aga kui ma võtan kivi üles ja ähvardan sellega koera, on kivil viskerelva tähendus (Uexküll 1981: 27). Asjadel pole olemuslikke tähendusi ega omadusi (omadused on tähenduse omistamise produktid). Muidugi ei saa ühe asjaga kõike teha, tema tähendus pole täiesti umbmäärane, vaid alati kunati määratud nendest kontaktidest, kuhu ta astub (kohtumistest). Neid kohtumisi määrab tema võimekus; ta keha on teha-võimise produkt. Keerulisem keha on mitmekülgsem.
Asjadel on tähendus alati kellegi jaoks, ja nende omadused väljendavad seda tähendust, mis tal kellegi jaoks on; asja omadused on vaatlejati erinevad („sama“ lill esineb tüdrukule, sipelgale, tsikaadivastsele ja lehmale väga erinevalt; Uexküll 1981: 29-30). Aga mis see tähenduslikkus on? See on eeskätt see, mida olend selle asjaga teha võib (siit lähtub kategoriseerimine ja selle lähtepunktiks olev baaskategooriate tasand: sipelgas ja lehm liiguvad erinevas „suurusjärgus“). Märkamine on tajuorganitega (või nende analoogidega neil, kel tajuorganeid pole); tegutsemine on keha liikumisaparaadiga. Seda tegutsemisvõimet määrab objekti iseloom;
a) ühtepidi määravad meie tegutsemisvõime ja huvid selle, mida me näeme. Me näeme seda, milleks me keha võimeline on. Meie keha kujundab taju.
b) teisipidi me tegutseme vastavalt sellele, mida me näeme, meie tegutsemist määrab see, mida me näeme. Kivi määrab seda, mida me temaga teha saame. St. tajutud asjad kujundavad meie keha.
4. Selge tsoon: keemilise vahekorra keerulistumine
Keemiline vahekord on see, kus Minaks ja Paariliseks on aatomid (mis iseenesest on füüsikalise vahekorra olendid[4]). Keemiline reaktsioon on keemiliste sidemete katkemine ja tekkimine. Keemilise sideme moodustumisel “loovutab kumbki aatom ühe väliskihi elektroni (valentselektroni), mis hakkab tiirlema mõlema aatomi mõjupiirkonnas ja kuulub üheaegselt mõlema aatomi väliskihti. Seega omandavad mõlemad aatomid stabiilse väliskihi.”[5]
Meie mõisteis võib seda kirjeldada nii, et üks aatom (Esimene) “märkab” teist (paarilist), millega ta võib keemilist sidet moodustada. See sõltub elektronide arvust, nii et teatud aatom võib reageerida ainult teatavate paarilistega, mis talle “sobivad” – ta “märkab” neid, kuna ta võib nendega reageerida (neile toimida); ülejäänud pole tema jaoks relevantsed, neid ta ei “näe”, nad ei kuulu tema “omailma” (Umwelt).
Keemilise sideme puhul on märkamise ja tajumise kaared õige lühikesed; märkamine toimub ainult kokkupuutel (st. sattumine teatavale kaugusele, mis mahub aatomi mõjuulatuse piiridesse). Nad loovutavad teineteisele elektroni ja moodustavad keemilise sideme, nii et skeemi järgi on märkamispunkt -organiga ning toimimispunkt -organiga nagu kokku kasvanud. Kokku kasvanud, aga mitte kokku langenud – mingi distants on olemas, ja edaspidi (keerukamates olendites) see üha suureneb.
Ka keemilise vahekorra sees võib näha väga erinevaid keerukuseastmeid (tõepoolest, piirid füüsikalise vahekorraga ühelt poolt ja meelelisega teiselt poolt on mõneti hägusad – seda piiri ei ole võimalik täiesti aredaks teha), lihtsatest inertgaasi üheaatomilistest molekulidest kõrgmolekulideni, mis on tunduvalt keerukamad ja mitu suurusjärku suuremad. Nood moodustavad ühe kehandi, mille iga elementaarne mina on otse või kaude vahekorras suure hulga paarilistega, moodustades nõnda kõrgema järgu mina. Selline kaudsete sidemete kasv sätestabki juba kaks tasandit keemilise vahekorra enda sees: vahetud sidemed aatomite vahel, ja kaudsed sidemed aatomitejadades elik -kompleksides.
5. Hämartsoon: keemilisest vahekorrast meelelisse
Hämartsooni, kus toimub evolutiivne kiirendus, ei saa selgelt kirjeldada. Kuidas tekkis elu või keel, need otsad kaovad pimedusse, piir eelmise vahekorraga pole are. Siin saab teha nõnda, et võtame eelmise ja järgmise selgema tsooni ja kirjeldame, mis on juhtunud. Antud juhul on nendeks selgemateks tsoonideks keemiline ja meeleline vahekord. Kõige üldisemalt võib ütelda, et kui selgemas tsoonis toimub edasiseostamine – samalaadsete ühenduste (paariliste) rohkendamine – siis hämartsoonis toimub nende seoste tagasiside ehk seoste endi seostamine – ehk uutlaadi ühenduste loomine. Antud juhul on uutlaadi ühenduseks meelevahekord. Niisiis on selged aeglasema arenguga perioodid ehk “edasiside” ja kiire arenguga perioodid ehk “tagasiside”. Võiks teha ka sellise mõistelise eristuse ja öelda, et esimene on arenemine (ühe vahekorra aredamaks, selgemaks muutumine talle iseloomulike seoste rohkendamise teel) ning teine on areng (uue vahekorra moodustumine, mis toimub “sogases vees”).[6]
Tagasiside ehk areng tähendab seda, et tekib uutlaadi jõud (ühendus), mis organiseerib vanad jõud (ühendused) ümber. Nõnda tekib siin uus jõud (meelevahekord), mis hakkab korraldama vanu jõude (keemilist vahekorda). Keemiline seosestik suunatakse endasse tagasi, nii et tekib piiratud, piiriga olend, kes oma piires püüab säilitada teatud korraldust. Meeleolend kulub kestes, kaotab keemilisi aineid, ja vastavalt hangib neid asemele. Siin me näeme ka tema suuremat tegusust; paarilisi hakatakse otsima agressiivsemalt. Seda võiks nimetada toitumisringeks (siit areneb keerulisemate meeleolendite seedesüsteem). Uute vahekordade kurdumine käib alati pinnalt, “vahelt”; meeleolend on keemiline olend, kelle pind on aktiveerunud ja ühtseks „absoluutseks väljaks“ (Ruyer 1958: 64, 256) kokku tõmmatud.
Uus jõud, meelevahekord, hoiab koos piiratud (piiriga) olendit, kes püüab säilitada oma tasakaalu; aga selleks, et see vahekord ise säiliks, peab ta ennast taastootma – see aga ei saa piirduda tasakaaluga, vaid toodangut peab olema rohkem kui tootjaid. Järglasi on rohkem kui vanemaid. Uus, meeleline vahekord hakkab kohe are-nema, rohkendama oma (meelelisi) ühendusi-jõude. Seda võiks nimetada suguringeks (siit areneb sugusüsteem oma erinevuse ja organitega).
See, mis enne oli jõud, ühendus, vahekord, või mis nimega me teda ka ei nimetaks, see saab järgmise vahekorra jaoks “asjaks”, uue jõu manipuleerimise objektiks või materjaliks. Vana vahekorra seos saab uue vahekorra aineks. See ongi keha: kalgendunud-tahenenud seosestik (st. uue jõu poolt organiseeritud vanad jõuseosed). See on vajalik saavutatud positsiooni kindlustamiseks, et võida sellelt pinnalt luua uut keerulisust. Meeleolendid on piiratud kehaga, aga tänu sellele piiritletusele saab hakata ehitama keerulisust uues mõõtmes. Üks meeleolend on piiratud ja püüab säilitada tasakaalu, aga meelevahekord ise on avatud ja alati tasakaalust väljas rohkenemise suunas. Terviktasakaal luuakse siin erinevate rohkenduspüüdluste koostoimes – millise koostoime üks põhilisi ülesandeid on kõrvaldada toodetud ülejääk. See ongi looduslik valik: mitte elujõulisimate ellujäämine, vaid elujõuetute kõrvaldamine.
6. Selge tsoon: meelelise olendi keerulistumine
Me ütlesime, et esimese ja teise aspekti (eel- ja pärismina) eristamine saab tõeliselt mõttekaks alles koos meelevahekorraga. Mina hakkab siin ennast aktiivselt hoidma ja taaslooma, suhestuma oma ümbruskonnaga oma terviku huvidest lähtuvalt. Ta – nüüd juba kitsas mõttes – tajub ümbrust ja mõjub sellele. Tajumine eeldab seda, et olend on meelepiiriga üheks tervikuks kokku tõmmatud ning taju on välise sündmuse ehk paarilise (ja ringiga ka sisemise sündmuse – kui olend esineb iseendale paarilisena) suhe olenditervikusse. Paariline väljendab selle terviku teatavat huvitatust ümbruse suhtes. Ka keemilise ja füüsikalise olendi puhul on olendiüksus, kes ümbrust “tajub” ja on oma ümbrusega vahekorras. Meeleolendi puhul aga saab see vahekord ise asjaks: meelevahekord ilmneb keemilise mina ja paarilise vahelt. Meel(elisus) on olemuslikult puhas piir. Siit tulenebki, et meeleolendile võivad paariliseks saada ka tema keha sisesed sündmused (kõhutühjus, valu, sugukihu jne.). Meeleolendil on küll alati mingi keha, aga see keha ise on füüsikalis-keemiline masinavärk; meeleolendi tõde on puhtas piiris, mis tõmbab selle masinavärgi üheks tervikuks ja suhestab ümbrusega selle terviku vaatepunktist lähtuvalt. Meeleolend on enamasti suunatud kehavälistele sündmustele, mis annavad suhteliselt nõrku impulsse; harvem on ta suunatud kehasisestele sündmustele, aga selle impulsid on seda imperatiivsemad. Nõnda ongi meeleolendi kehal kaks aspekti: ühalt kokkutõmbed, “mis on teda”, ja teisalt päriskeha, “mida ta on”. Kokkutõmbed on tema “olendlik alateadvus”, see moodustab ta keha; pärismina on tema teadvusesfäär, millega ta oma maailmas tegutseb.
Taju on meelepiiri üks pale, ja see hargneb erinevateks tajuviisideks (kompamine-maitsmine-haistmine-kuulmine-nägemine). Meelepiiri teine pale on mälu ehk meel nagu ta esineb väljendis “meeles pidama”. Tajud on meele hargnev pool, mälu on meele ühendpool, üks-meel. Taju peenenemisega käib käsikäes mälu võimenemine. Ühest küljest on keerukam meeleolend vahekorras üha rohkemate paarilistega, ja vastavalt on tema tegutsemine nende peal üha diferentseeritum ja mitmekülgsem. Teisest küljest avardub ja täpsustub mäluvõime, või kui täpne olla, siis mälestuste kättetoomise võime. Tuuakse kätte see mälestus, mida olendil on tegutsemises vaja, st. mis suudab valgustada tema tegutsemist. Kui olendi taju ja tegutsemine on suhteliselt lihtsakoelised, siis on ka kättetoodavad mälestused üheülbalised ja vähe diferentseeritud. Sedamööda aga kuidas mitmekesistub taju ja kasvab teovõime, muutub ka mälu nüansseeritumaks; ehk teisiti öeldes, nüansseeritum mälu võimaldab mitmekesisemat taju ja võimsamat tegutsemist. Kasvab määramatuseriba: mida mitmekesisem on tegutsemine, seda suuremaks kasvab määramatusetsoon otsustamisel, milline mälestus on kasulik ja milline mitte, nii et kätte tuuakse potentsiaalselt rohkem mälestusi.
Meeleolendite keerustumist võib vaadata mitmes etapis. Võtame näiteks: eeltuumsed; päristuumsed ja hulkraksed; närvisüsteemiga; kesknärvisüsteemiga meeleolendid.
Nagu tihti, nii on ka siin mina leiutis kõige aega- ja vaevanõudvam. Elu Maal tekkis õige varsti pärast maakoore tahenemist, u. 4 mlrd aastat tagasi. Suurema osa eluslooduse senisest arengust ehk kuni ajani umbes 1,5 mlrd. aastat tagasi olid kõik olendid „eeltuumsed“ üherakulised olendid (prokarüotiidid): bakterid ja teatud sinivetikad. Eeltuumses rakus on geneetiline info rakus laiali, ja esimene suur eluslooduse evolutsiooniline murrang toimus siis, kui geneetiline info koondati membraaniga eraldatud tuuma. Olend diferentseerus sisemiselt: tuum/ülejäänud keha, tekkisid päristuumsed üherakulised olendid (eukarüotiidid). 1 mlrd. aastata tagasi tekkisid vetikate kolooniad, mille osad spetsialiseerusid, nii et neid võib kirjeldada mitte enam kolooniana, vaid juba ühe hulkrakse olendina ning sellega saavutatakse uus keerukuse tase.
Järgmine diferentseerumine on eristus närvirakud/ülejäänud keha. Varem olend ühtaegu reageeris kogu kehaga ja toimis kogu kehaga, aga diferentseerumise käigus võtavad infoedastamise organismis enda peale närvirakud. Eferentsed toovad infot väljast sisse (sensoorika ehk taju), aferentsed viivad infot seest välja (motoorika, lihaste aktiveerimine). Varem polnud organismide puhul alati selge, kas tegemist on ühtse olendiga, kelles on palju alamsüsteeme või hoopis iseseisvate olendite assotsiatsiooniga. Uexküll näitab, et merisiiliku puhul on tegemist pigem teise variandiga: erinevad ogad toimivad iseseisvate organismidena ja merisiilik sarnaneb pigem olendikarjale kui ühtsele olendile (Uexküll 1992: 343-345). Närvisüsteemiga on aga osa olendist (närvirakud) kindlalt allutanud organismiterviku huvile ülejäänud keha. Närvirakkude “ülemuslikku” eelispositsiooni näitab näiteks see, et närvirakkude toiduvajadus saab alati eelisjärjekorras rahuldatud, nii et nad on töökorras ka siis, kui mõni muu organ võib olla juba kärbunud. Närvisüsteem tõmbab olendi kindlamalt üheks tervikuks kokku ja tema tegutsemine saab täpsemalt kanaliseeritud (Bergson 1959: 597-602).
Järgmine diferentseerumine eristab peaaju ja ülejäänud keha (sh. aferentsed ja eferentsed närvid). Kui kilpkonnale ja koerale kujundada tingitud kompleksne refleks, mis sisaldab erinevat liiki tajuärriteid (nt. kuulmine, nägemine ja maitsmine), siis kilpkonn reageerib ka neile tajukanalite ärritustele üksikult, koer aga ainult sellele komplekssele ärritusele üheskoos (Sergejev 1977: 62). Kui närvirakud “vahendavad” ülejäänud rakke, siis peaaju “vahendab” närvirakke endid. Peaaju on suur sisenevate ja väljuvate ärrituste analüsaator. Mida rohkem sisenevaid ja väljuvaid kanaleid, seda suurem määramatusetsoon ajus on, st. seda ettearvamatum käitumine (kui anda ärritus, siis võib sellele järgneda üha suurem hulk erinevaid reaktsioone). Närvirakkude eristumisega eristus neisse organismi “leidurlik” pool, õppimine, ja ülejäänud organism taandus üha enam lihtsalt toimimisele, närvirakkude käskluste täitmisele. Samamoodi koondub peaajusse organismi leidurlik pool ja ülejäänud närvirakud rahulduvad funktsioneerimisega. Peaaju koondab organismi veel jõulisemalt kokku.
Ruumiliselt tähendab meeleolendite diferentseerumine ruumi üha mitmekesisemat ja ulatuslikumat valitsemist. Organismi võimekus, võimelik teoulatus kasvab. Kui keemilis-füüsiline meel (maitsmine-kompamine) toimib vahetus kokkupuutes, siis kuulmise ja nägemise väli on juba oluliselt avaramad. Olend haarab oma ruumi juba ette, juba enne vahetut kokkupuutumist. Ruumiline skeem on ajaline skeem: kaugemad esemed on need, milleni jõudmiseks kulub mul (või millel kulub minuni jõudmiseks) rohkem aega. Taju esitab seega olendile vahetu tuleviku skeemi. Mida avaramalt on olend võimeline tajuma, seda avaram on tema vahetu tulevik – ja ühtlasi jõuab ta oma tegutsemist vastavalt sättida. Tulevikusuunale korreleerub minevikusuund, ja me nägime, kuidas keerukam olendi mälu on võimsam, kuidas ta toob kätte rohkemaid, täpsemaid ja mitmekesisemaid mälestusi.
[1] Ajalises mõttes tähendab see seda, et evolutsioonis tagasi minnes muutub viivitus märkamisorgani ja toimimisorganite ehk – Paarilise poolt – märkamis- ja toimimispunkti vahel väiksemaks, ja edasi minnes suuremaks (vrd. eelkeha juhtivat jõudu, mis evolutsooni käigus muutub just üha “aeglasemaks”).
[2] Pärast kopulatsiooni võib olend muutuda justkui teiseliigiliseks ja saada nõnda söögiobjektiks.
[3] Me räägime siin põhiliselt meelevahekorra kaudu, aga kõik need mõisted peaksid olema rakendatavad ka varasematele vahekordadele, ainult et seal on nad aladetermineeritud ega pole seetõttu nii aredalt tuvastatavad.
[4] Nii et perioodilisusetabeli “keemilised elemendid” on meie mõistes füüsikalised olendid.
[5] Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 3. kd., “hern-kiru”, Tallinn, 1971, lk. 489 ja 490.
[6] Ei arenemine ega areng ei tähenda, et järgnev olend oleks täiuslikum kui eelmine. Iga olend on täiuslik. Nad erinevad üksnes oma keerulisuse poolest. Keerulisem olend eksplitseerib seda, mis lihtsamas on implitsiitne, teostades ühtlasi ühe suuremaid lihtsustusi..