kavatsus

VÄGI

(ülevaade kirjatükist)

Kõige üldisemalt tahan ma kirjutada üleüldise ajaloo ja enesetehnikatest. Lühidalt peatükkide sisust:

1. „Olend“

Üldist laadi ajalood (Suurest Paugust kuni praeguseni) on poolikud, kuna nad käsitlevad ainult seda, mis on vaadeldav (osakesed, keemilised ühendid, erineva keerukusastmega eluskehad, erineva tehnilise arengutasemega inimkultuurid), kuid ei puuduta seda, kes vaatleb. Üleüldise ajaloo kirjutamiseks tuleb ka see sisse võtta, sest vastasel juhul osutun mina ise, mu isedus pelgaks epifenomeniks ning aeg ja ajalugu muutuks pelgaks näivuseks või illusiooniks.

Sestap alustan „lähedalt“ ja toon sisse mõisted, millega saaks mõelda toda „isekülge“ (eristused: esi ja ise, läbivaatus ja tegu, läbistuvus ja kõrvutuvus jt).

2. „Aeg“

Kõige kriitilisem „nähtus“ (kuigi nii ei ole korrektne öelda) nonde eristuste juures on aeg. Kogu „Vägi“ tugineb intuitsioonil aja reaalsusest ja „tõhususest“ ning on ise püüdlus ajalise mõtlemise poole. Sestap pühendaksin sellele eraldi peatüki. Praegu on netis selle peatüki kohal ühe TLÜ-s peetud maratonloengu mõnevõrra modifitseeritud tekst. Põhiliselt Bergsoni, Augustinuse, Husserli ja Deleuze’i kaudu eristan kolm „ajasünteesi“: kestus, mineviku-tulevikutervik ja muundumine (viimane süntees on seal õieti välja arendamata; ja võib-olla võibki selle jätta näiteks peatükki „Ots“; siinkohal, 2. peatükis, on põhiline kestuse ja mälu tematiseerimine).

3. „Faktiliinid“

Siin laiendan eelnevalt olendi ja aja kohta mõeldut oleva tervikule. Strateegia on selline: võtan olendi kohta väljatoodud aspektid (tegu ja läbivaatus, ise ja esi) ning vaatlen igaüht eraldi erineva keerukusastmega olendite puhul, seades nad n-ö ritta ehk moodustades „faktiliini“ keerukamalt lihtsamale, mis osutab ühtlasi üleüldise arenguloo alguse poole. Nendeks faktiliinideks on (1) kehatasandid, (2) omakeha ja teise keha, (3) tuum- ja ääreteadvus, (4) omateadvus ja teiseteadvus. Need on saadud: (1) esikülje faktiliinist ühe olendi piires, (2) esikülje faktiliinist olendite vahel, (3) isekülje faktiliinist olendi piires, (4) isekülje faktiliinist olendite vahel.

4. „Algus“

Niimoodi jõuan lõpuks algusse: faktiliinid osutavad punkti, kus peaks välja joonistuma kõige lihtsam olukord (füüsikaliselt öeldes Suure Paugu momendis "eneses"), mida ei saa otseselt vaadelda (kõik vaadeldav kuulub aega pärast Algust, eeldab juba teatava keerukusega maailma), vaid mida tuleb „rekonstrueerida“, mille tarvis ma ehitasingi faktiliinid. Nõnda on Algus eristumise ja lõimumise masinavärk. See on Vägi ise. Eristumise ja lõimumise struktuur ise on Alguse „loogiline ruum“ ning nende toimimine on Alguse „loogiline aeg“, mis erinevad hilisemast topoloogilisest ruumist ja kronoloogilisest ajast, kus on kohtade ja hetkede kõrvutumine ja välisustumine, samas kui Alguses nad püsivad läbistuvuses. (vt. http://motlus.googlepages.com/keerustumiseskeem)

5. „Maailma loomine“

Maailm (krono- ja topoloogia) algab sellega, et alguse üks mõõde (eristumine-lõimumine ehk ka Tegu-Läbivaatus) laotub laiali kahte mõõtmesse, nii et tekib kaks telge, n-ö „vertikaalne“ ja „horisontaalne“, mis omakorda eristuvad seesmiselt, nii et need annavad eespoolkirjeldatud olendi neli aspekti (vt. samas.; ehkki ma võib-olla kitsendan sõnade „ahenemine“ ja „tahenemine“ tähendust, kuna need on ikkagi pigem tagajärjed).

Nende nelja aspektiga seoses tahan peatüki teises pooles välmida ühtse mõistestiku, millega toda maailma ajalugu kirjeldada (ja mida ma rakendan järgmises peatükis), läbi olendite erinevate keerukustasandite: (1) tihendus-nihestus, (2) juhuslik-püsiv vahekord, (3) tuumteadvuse väljakurnamine, (4) väljakutse-üleskutse. Lühidalt: (1) kirjeldab evolutsiooni kaht „kaldenurka“: tasapisi ühel tasandil (nt. kergemast keemilisest elemendist raskemani) ning järsult uuele tasandile (nt. kahe elemendi ühend, keemiline side); (2) juhuslikud kohtumised kehade vahel (nt. bioloogiline „olelusvõitlus“) versus püsivaks muutuv kohtumine ehk kõrgema kehatasandi moodustumine (nt. täiuseni viidud sümbioos); (3) tuumteadvuse aredam eristamine ääreteadvustest; (4) olendid välispidiselt kohtudes esitavad samal keerukustasandil üksteisele väljakutseid; kui nad on täielikult välja tulnud, võib toimuda üleskutse uue keerukustasandi moodustumine.

6. „Kujunemine“

Kirjelduslik peatükk ajaloo ehk evolutsiooni konkreetsest kulgemisest, st. sellest, milliste vahenditega keerustumine käinud on. Asja uba on osutada esiteks olendite pidevusele nii esi- kui ka isekülge pidi ning teiseks seekaudu paremini välja tuua selles kätkevaid katkestusi: iga uus keerukustasand on taandamatu uudsus (aja reaalsus, tõhusus).

Praegu on netis selle kohal konspekt, mis peaks aitama seda kirjutada, pelk eeltöö. See on üks põnevamaid kohti mu enda jaoks, kuid samas ka koht, kus on kõige kergemini orki lennata. Tuleb leida õige distants. Eeskätt puudutab kujunemine muidugi „kujusid“ ehk esikülge, aga ma arvan, et saab teha ka oletusi isekülje kohta.

Plaanis on järgmised keerukusetasandid: (1) „elementaarosakesed“, (2) nukleonid, (3) tuumad, (4) aatomid, (5) keemilised ühendid ehk keemiline primaarstruktuur, (6-8) teisene, kolmandane ja neljandane (nt hemoglobiinil) keemiline struktuur (tõsi küll, kaks viimast on ainult järgmiste keerukustasandite raames), (9) hüpoteetiline RNA olend algse elusolendina, (10) rakuline eluviis, (11) päristuumsus, (12) soolisus, ,13) hulkraksus, (14) närvisüsteemiga olendid, (15) kesknärvisüsteemiga olendid (peaaju).

7. „Keeleolend“

Muidugi, mida keerukama poole, seda rohkem on öelda. Keeleolendi puhul saavutab keerukus kriitilise väärtuse, kus ta võib põhimõtteliselt saada endaspüsivaks-ennasttoitvaks, st. kus olend võib saada evolutsiooniprotsessi aktiivseks osaliseks. See on nii-öelda teelahe. Sestap on praegu kavas pühendada sellele eraldi peatükk: (16) keeleolendi algus žestiline keel, (17) hääleline keel, (18) kirjaline keel …

8. „Esimese tee utoopia“

See on kahes eelmises peatükis väljajoonistuva jada edasiarendamine, spekuleerimine tulevaste keerukustasandite üle (nagu mõned keerukuseteoreetikud on seda teinud; aga materjali selle jaoks saab ka näiteks ulmefilmidest). Keeleolend oli teelahe ning see on selle tee üks haru, kus too keeleolend jääb ikkagi passiivseks üldise evolutsiooni pimedaks "mutrikeseks". Kultuuris osalejatena ei saagi seda vältida. Aga keeleolend on võimeline enamaks.

Nonde kahe viimatikirjeldatud peatüki kohta pole ma veel midagi netti üles pannud; rääkisin neist üksjagu bakalaureuse- ja magistritöös („Sõnamürk“ ja „Muundumine“) ja ka mõnes artiklis, nt. itaaliakeelses avaldatud tekstis: http://motlus.googlepages.com/versounalinguisticaattiva või eestikeelses: http://motlus.googlepages.com/deiksis ; nüüd tuleb see üle vaadata ja seda edasi mõelda.

9. „Ots“

Kui „Faktiliinides“ pikendasin faktiliine Alguse poole, siis siin pikendan neid Otsa poole, st. teise olukorra poole, mis on samuti vaadeldamatu ja mida saab n-ö rekonstrueerida nonde liinide pikendusena. Nois samus neljas aspektis: (1) maksimaalne kehakokkutõmme-tahendus, (2) teiste ja enda maksimaalselt kõrge „ühismõiste“, maksimaalne hulk ühendusi teistega, (3) maksimaalne tuumteadvuse ahendus, (4) maksimaalselt eristatud oma- ja teise teadvus.

10. „Vägitegu“

Nõnda jõuan enesetehnikate ehk vägi-tegude (eetika) juurde, mis kasvab välja Väe loogikast (ontoloogiast). Nende kaudu saab teatavas mõttes Otsa ehk „teise tee utoopiat“ teostada ehk et olendi vägi oleks teatavas mõttes adekvaatne Väega. See on umbes midagi sellist nagu Spinoza beatitudo. Olen mõelnud kahest põhilisest aspektist, mõtlus (ehk meele-märkus) ja armastus, aga võib-olla saab seda veel nüansseerida ning eristada veel kummaski kaks aspekti, rääkimaks kokku neljast aspektist nagu eespool. Siin peaks välja tulema, mis on (t)ahenemise "mõte", st. milleks kõrvutuvus hea võib olla: vägitegu väestab väge, vägi väestub väeteoga.

See on veel visandlik.

11. Lisa. „Hingus“

Lisana tahtsin arendada hinguse mõistet, mis (1) on üks „Olendi“ peatükis mainitud keha/läbivaatuse tasanditest, (2) aitaks mõtestada Hiina ja India ning paljude teiste paikade (sh. Eesti) traditsioonis esinevat rohkem või vähem eksplitseeritud mõistet, mis on tavaliselt seotud hingamise, auru, tuule vms-ga, (3) viitab ühele vägiteo variandile.

Hüpoteesi järgi oli vastav mõiste ka Kreekas olemas (pneuma), kuid erinevatel põhjustel see muutus aja jooksul põhjalikult, omistades hoopis teistsuguse („spirituaalse“) sisu. Selline mõtte- või kultuuriajalooline ekskurss aitab seletada mõningate mõtteharjumuste päritolu ja näidata nende sattumuslikkust. See peaks õõnestama traditsioonilist keha ja vaimu dualismi ning võiks kaudselt aidata selgitada nt. läbivaatuse mõistet.

Võimalik, et peatükid koonduvad kahekaupa viieks suuremaks alajaotuseks pluss lisa.