I. PEATÜKK: MUUNDUMINE

I peatükk: MUUNDUMINE

0. Muundumine laias mõttes

Muundumine on muu-ndumine, muuks saamine. Aga mis on muu? Muu on erinev. Erinevat ette kujutades kerkib esiotsa silme ette ruumiline kujutluspilt, kus on üks ja teine, esimesest erinev. Üks, millelt me lähtume, ja teine, mis on selle suhtes erinev ehk „muu“. Sellisel juhul on muu mõistetud enda suhtes samase ühe pinnalt, kui selle suhtes teistsugune samasus. Erinevus on mõistetud samasuse kaudu. See on suhteline muu ehk teine.

Kui me aga viime selle mõiste äärmuseni ning mõtleme puhast muud ehk puhast erinevust, siis peab see esindama midagi, mis on kõige suhtes muu, mis erineb kõigest. Kui ta aga on muu kõige suhtes ehk erineb kõigest, siis see tähendab, et ta peab eeskätt olema muu ka iseenda suhtes, erinema iseendast. See muu pole enam suhteline, see pole suhteline erinevus, kuivõrd see pole määratletud mingi välise instantsi suhtes, vaid oma sisemises erinemises.

Sellise liigutusega me näeme, kuidas ruumiline kujutluspilt muutub ajaliseks mõtteks. Nagu me ütlesime, tähendab puhta muu ehk erinevuse mõiste seda, et ta on muu või erinev kõige (ka iseenda) suhtes. See aga tähendab, et siin ei saa olla ka stabiilset lõppolukorda, mida võiks kunagi saavutada – sest just sel momendil lakkaks ta olemast muu või erinev iseenda suhtes ja saavutaks viimaks samasuse. Selline tasakaalumoment pole kunagi võimalik olnud, sest sellisel juhul poleks universum sellest kunagi väljunudki, midagi polekski kunagi tekkinud.[1] Muu või erinev olemine peab olema pidev, lakkamatu; puhas muu või erinevus kui muu- ja erinevolemine iseenda suhtes on muundumine, eristumine. Muu on muundumine.

Muundumine ehk eristumine[2] on seega olemuslikult asümmeetriline, alati iseendast ees ja iseennast maha jättev, mitte iial tasakaalus. Muundumine ehk eristumine sätestab seega iseenesest sisemise liikumise, millel on genereeriv potentsiaal. Sellel on kolm momenti: esiteks muunduja ehk eristuja (algus, põhi); teiseks see, mille kaudu ta muundub või eristub (alus, põhjus[3]); ja kolmandaks muundumine ehk eristumine ise, mis neid liigendab, artikuleerib. See viimane (kolmas) on muundumine ehk eristumine kitsas mõttes, mis on kogu laias mõttes muundumise/eristumise (mis haarab kõiki kolme momenti) mõte ehk tuum. Samas pole seda kitsas mõttes muundumist ilma kahe esimese momendi, muunduja ja muundumise aluseta. Kolmas moment pole kahele esimesele taandatav, aga teda pole väljaspool neid.

Muundumine globaalses mõttes ei saa olla tasakaalus: ta ei saa ka kahaneda (manduda), sest siis ta samuti reedaks oma olemust ning suubuks ühtlasesse eimiskisse. Muundumine oma asümmetrilisuses kasvab lakkamatult endast üle, saab suuremaks ehk rikkalikumaks kui ta oli. Muundumine on mitmekesistumine, ja seda korraga kahel pinnal, muutuja ning muutumise aluse pinnal. Me räägime sellest allpool vastavalt kui kehade tahenemisest ja mälu tihenemisest. Mitmekesistumine kehadepinnal on kahesuunaline: üleüldise muundumise käigus tekib ühalt rohkemate pidepunktidega olendeid (“horisontaalne suund”) ja teisalt keerukamaid olendeid (“vertikaalne suund”). Esimene väljendab seda, et olendil tekib rohkem sidemeid pidepunktidega (paarilistega[4]) mingi teatava vahekorra raames. Teine väljendab seda, et kihistuvad nood vahekorrad ise. Paariliste rohkenedes hakkab juba välja sopistuma uus vahekord ning kui paarilisi tekib üle kriitilise läve, iseseisvub uus vahekord. See on muutujate sikk-sakk.

Igal olendil on kaks „külge“. Ühest küljest on ta pööratud välja – see on tema esikülg. See külg on esil, selle küljega olendid esinevad üksteisele ja ka iseendale. Teisest küljest on ta pööratud enesele – see on tema isekülg. Sellest küljest on olend iseendas; on see, mis ta on. Kuid ei ole sellist asja nagu „isekülg“, mis oleks kuidagi esikülje kõrval. Kõik, mis on ees või kõrval, on esikülg; isekülg on ajaline mõiste, olendi eneses-olemine, kestmine. Selle kohta võiks kasutada sõna isenemine. Esikülg on keha; isekülg on mälu (esineb keha, iseneb mälu). Mulle esinetakse ja mina esinen teistele, ning nendelt tagasi peegeldudes ka iseendale. Nii teised kui mina iseneme enda(k)s. Evolutsioonilises plaanis vastab esinemisele kehade tahenemine ja isenemisele mälu tihenemine.

1. Esinemine, tahenemine[5]

Kuidas toimib esinemine, väljapöördumine? Esinemise mehhanismiks on kokkutõmme (Deleuze 1968: 97jj). Igal olendil on vähemasti kaks hierarhiliselt liigendatud tasandit: alumine kokkutõmmatav ja ülemine kokkutõmbav tasand. Kokkutõmbes tõmmatakse alumise tasandi üksiksündmused kokku ülemise tasandi jagamatule pinnale. See ülemine juhtiv tasand tagab selle, et alumise tasandi üksiksündmused pikenevad, sulanduvad üksteisesse. Alumise tasandi enda raames poleks ühelgi üksiksündmusel võimalust teisega kokku puutuda: kui teine ilmub, on ta juba jäädavalt ja jäljetult kadunud. Niimoodi pole mingit aega ega kestust, vaid ainult üks-üks-üks. Või õigemini, kuna üks (sündmus) ei kohtu järgmise ühega ega saa seetõttu ühena piiritletud, siis rangelt võttes ei saa isegi ühest rääkida – sellist olukorda võib mõisteliselt esitada, nii nagu me praegu tegime, aga seda ei saa konstrueerida ega kujutleda. Üks, järgmine üks saab ilmuda ainult siis, kui eelmine üks on mingil moel meeles peetud – ja seda teebki kokkutõmbav tasand. See tasand loob pidevusliku kestuse põhja, mis alustab aega. Nõnda on näiteks ühes valguseaistingus “meeles peetud” miljardeid üksiksündmusi, valguslaine võnkeid. Nad tõmmatakse kokku üheks jagamatuks aistinguks. Igal olendil on oma kokkutõmbav tasand, millel sulatatakse kokku alumise tasandi sündmused. Kokkutõmbav tasand kurnab kokkutõmmatavat: (1) omastab selle kui “töölisklassi” toodetud lisaväärtuse (sellest saab nt. valgusaisting); (2) sõelub neist välja just teda huvitava, jättes ülejäänud nüansid kõrvale. Ta “näeb” alumist tasandit ainult teatud aspektist. Teisiti öeldes, kokkutõmbav tasand kimbutab kokkutõmmatavat: (1) kiusab neid, pressib neist välja midagi muud, just talle vajalikku; (2) võtab nad alati kokku kimbuti, vihuti (ja selle tagajärjel on ta alumise tasandi suhtes vabam ehk iseseisvam, kuivõrd teda ei määra ära iga kokkutõmmatav üksiksündmus eraldi, vaid ainult nende kogum).

Esinemise ajaks on olevik kui alati teatava “paksusega” ehk jõuulatusega kestus. Mida tugevam ja ulatuslikum kokkutõmme, seda paksem olevikukestus. Aega ei olegi väljaspool selliseid kokkutõmbeid, ja kokkutõmme tähendab juhtiva ehk kokkutõmbava tasandi olemasolu. See juhtiv tasand ongi esmane subjektiivsus, mis on aja moodustumisel konstitutiivne. Lisaks võib ütelda, et iga olend on kahetasandiline ning et ei ole viimast tasandit, mis oleks ainult kokkutõmmatav, aga ise poleks kokkutõmme. Iga kokkutõmmatav sündmus on omakorda mingite sündmuste kokkutõmme. Ei ole viimast taandamatut substantsi, mida ülejäänud olendid kui kõrgema tasandi juhtivjõud kokku tõmbaksid. Ehk oleks isegi õigem öelda, et olendid on oma kahe tasandi lahkuhoidmise, distantseerimise jõud. Olend on vahemaa loomine, vahestamine, ja iga olevik on sisemiselt liigendatud, st. mingi kokkutõmbe tulemus (alumise tasandi sündmused on tas implitsiitselt olemas).

Konkreetne olevik on alati mingi paksusega, ta on alati mingi teatud jõuga sooritatud kokkutõmbe tulemus. See aga tähendab, et olevikukestusel on alati mingi pingeaste ja tähtaeg. On erineva kestusepingega olevikke, ja igal olevikul on oma tähtaeg, milleks on tema jõu ulatuse piir. Üldiselt on nii, et mida pingsam olevik ehk suurem kokkutõmbejõud, seda (jõu)kulukam ta on ja seda lühem on tema tähtaeg. On väikseid tähtaegu, mis mahuvad olendi juhtivjõu alla ja märgivad tema sisemisi võnkeid, väsimuste ja kosumiste rütmi, ja on suur tähtaeg, mis ületab olendi juhtivjõu enda ja märgib seega olendi enda hävimist. Kui olend hävib, siis senised allutatud jõud ehk sündmused iseseisvuvad ja võivad sattuda uute olendite koosseisu, uue juhtivjõu alla.[6] Iga olend on ajaline ja ajutine.

Vastavalt oma kahele tasandile on igal olendil kaks erinevat põhjustatust (see skeem kordub teises mõõtkavas esinemise ja isenemise puhul, nagu allpool näeme). Esimene on alustav põhjuslikkus, mille järgi olendi on põhjustanud elemendid või sündmused, mida ta kokku tõmbab. See on tema aineline põhi. Teine aga on aluse-põhjuslikkus, mille järgi olendi põhjuseks on kokkutõmbav tasand. See on olendi alus, mis põhjendab, miks olend on selline. Aluse järgi on olendil oma loogika, mida ei ole võimalik tuletada alumisest tasandist, inimkäitumist bioloogiast, looma käitumist keemiast jne.

Evolutsioon, mis tähendab mitmekesistumise diagonaali või sikk-sakki, nagu me ütlesime, tähendab oma “vertikaalses” mõõtmes üha uute kokkutõmbavate tasandite lisandumist. Mis puudutab olendite esinemist, on evolutsioon kurdumine, üha uute juhtivate kurdude ehk vahekordade lisandumine. On mastaapsemaid ja on mikroskoopsemaid kurdumisi (me räägime eeskätt kahest makroskoopsest kurdumisest: meele- ja keelevahekorra võrsumisest). Nõnda tekib üha kokkutõmmatumaid olendeid, ja see ongi tahenemine kui üha keerukamate ja tahedamate kehade moodustumine. See on suurejooneline mobiliseerimine, jõudude koondamine, millega alati kaasneb mingi annus julmust, nagu meil on allpool võimalus näha (nt. IV, 1).

Kõik olevikukestuse kokkutõmbed moodustavad kokkutõmbevälja, kus iga kokkutõmme on seotud kõigi teistega ja mõjutab neid rohkemal või vähemal määral. Rohkemal määral siis, kui nad on otseses alluvussuhtes (juhtiv jõud ja allutatud jõud); keskmisel määral siis, kui nad ei asu üksteise peal, vaid üksteise kõrval – siis mõjutavad nad üksteist selle kaudu, et juhtiv jõud alatasa haarab ümbritsevast endale vajalikku (allutab seda) või jääb ebavajalik temast maha (vabaneb tema jõu alt). Vähemal määral siis, kui nad ei ole otseselt seotud, vaid neid vahendab mingi kolmas. Selles mõttes on olevikukestused otsakuti üksteise sees.

2. Isenemine, tihenemine

Olevikul on alati mingi kestusepinge; olevik möödub. Aga kui oleks ainult olevik, siis me peaksime olema üleni möödumise sees, aga siis mingit möödumist ei olekski. Veniks lõputult üks ja sama olevikuhetk, mille kohta ei saaks isegi öelda, et ta on üks, sest ta ei kohtu millegagi, millelt ta saaks ühena mõõtu võtta. Ent olevikukestusel on oma sisemine varieeruvus, mis märgib kokkutõmbava jõu muutumisi. See tähendab, et ühesugune olevik möödub ja tema asemele tuleb teistsugune olevik. Nüüd on teine olevik, esimene aga on möödas, möödanik. Küsimus on selles, millal ta möödanikuks saab, millal olevik minevikku vajub?[7] Kui olevik peaks ootama, et saada minevikuks, siis ta ei saakski kunagi minevikuks. Minevik mitte ei järgne olevikule, vaid on temaga kaasaegne. See johtub oleviku mööduvusest: minevik on olevikuväline pide, mille kaudu olevik möödub. Ning kuna see kehtib iga oleviku puhul, siis on olevikuga kaasaegne kogu minevik.[8] See johtub aja pidevusest: et aeg on pidevuslik[9], siis on iga oleviku taga üha paisuv minevikumass.

Selle selgitamiseks kasutab Bergson (1959: 857-858[10]) keelenäidet. Kui ma lausun mingi sõna, näiteks “sõna”, siis esindab (representeerib) teadvus seda ühtse tervikuna, muidu ei saaks ta talle tähendust omistada. Aga ma ei lausu seda ühekorraga, vaid sõna teist silpi lausudes on esimene juba möödas, lausutud. Ja ka seda teist silpi ei lausu ma ühe hetkega, vaid ka see on lõputult jagatav osadeks, mis on iga kord viimase osa suhtes möödas. Sama kehtib ka vastupidises suunas: seda sõna lausudes pole mul korraga meeles ainult selle sõna algus ja lõpp, vaid ka sellele eelnenud sõnad, kogu eelnev lause. Teistmoodi liigendades võinuks too lause aga kuuluda kokku eelnevaga, moodustades veel avarama oleviku. Ning seda olevikku võib veelgi laiendada, nii et ta haaraks kõik mu lausutud laused eneseteadvuse sünnist peale. Siin ei ole mingit eraldusjoont; lausudes praegust sõna, on mul põhimõtteliselt meeles kogu jutt mida ma iganes lausunud olen. See lausututervik on iga käesoleva lausumise taustaks ja aluseks.

Kõik meie mälestused kuuluvad samamoodi pidevuslikult kokku, moodustades minevikuterviku, mis saadab iga olevikku. Ja kuna kosmiline aeg on pidevuslik, siis ei saada olendi olevikku mitte ainult tema isikliku mineviku tervik, vaid (hämaramalt) kogu kosmilise mineviku tervik. Kogu kosmose minevik moodustab pidevusliku jada, mis on kogu aeg alles ja kogu aeg pikeneb tulevikku. See minevik on alati tervenisti olevikuga kaasas, aga teda võib erineval määral kokku tõmmata. Tema kitsaim aste on see, mida Bergson kutsub “olevikumälestuseks” (Bergson 1959: 897-930)[11]. See on kõige kokkukoondatum minevik, nii et ta annab siin lihtsalt oma puhta elemendi (“puhas minevik”), pideme, mille kaudu olevik saab mööduda. Mineviku kõige laiem aste on kõik mälestused laialilaotatuna. Bergson kujutab neid kaht otsa skemaatiliselt vastavalt koonuse tipuna ja koonuse alusena (koonus seisab tipu peal püsti, Bergson 1959: 302).

Siin pole enam küsimus üksiksündmuste kokkutõmbamises, vaid erinevate kokkutõmbeastmete endite varieerimises. Olevik on kokkutõmme käesolevas (“horisontaalis”); ja tema kohal on mineviku varieeruvad võimelikud[12] kokkutõmbed (“vertikaalis”). Üldiselt on nii, et mida kitsamalt kokkutõmmatum aste, seda banaalsem, tegevussekalduvam, ning mida avaramalt kokkutõmmatud (ehk “lõdvenenum”) aste, seda isiklikum ja “unistavam”. Näiteks kahele küsimusele “kui vana sa oled?” ja “kas sa oled õnnelik?” vastamisel on tarvis erinevaid minevikuulatusi. Esimesel juhul on see väga kitsas, vastus tuleb peaaegu automaatselt, ilma et sinna oleks vaja ennast rohkem taha panna. Teisel juhul aga on vaja kaasata suurem hulk mälestusi, see kaasab isiklikumalt ning vastus ei ole automaatne, vaid nõuab tähelepanu (“mudelvastaja” puhul).

Evolutsiooniliselt vastab üha tahedamatele ehk kurrulisematele kehadele üha suurem mäluvõimendi. Lisandub üha rohkem kokkutõmbeastmeid või õigemini tehakse üha rohkem tasandieristusi mineviku sees. Kuivõrd minevik ehk mälu pole ruumis, siis pole ehk hea ütelda, et mälu suureneb, vaid et ta tiheneb, saab liigendatumaks, rikkalikumaks. Mälu suuremad liigendused tähendavad erinevaid teadvustamatusi ehk alateadvusi[13]. Selle kohta vt. alapeatükki “Kaks alateadvust”.

Puhas minevik kui minevikulisuse-mõõde on kõigile ühine. On ainult üks mineviku-mõõde ja üks kosmilise mälu tervik. Sellest on aga erineva võimsusega oleviku kättetoomised erinevatest vaatepunktidest. Minevik on üks, aga igal olevikukestusel on talle erinev vaatepunkt ning erinev mälu võimsus. Iseendas (st. mitte olevikku kättetooduna) on kõik mälestused üheskoos üksteise sees üksteist läbistavalt suures mälus.

Mälu ehk puhta mineviku taandamatu mõõde on see, mis tagab olendi kestmise ja muundumise, selle, et ta igal hetkel asendub iseendaga[14]. Mälu kui minevikumõõde on oleviku möödumise alus, aga ta ei suuda möödumist ega muundumist seletada, sest puhas minevik iseenesest on möödas, steriilne, kasutu, liikumatu ega loo mitte midagi. Mälu varal toimub isenemine, aga mälu ise ei isene, vaid lihtsalt on ise, tema isenemise põhjus on mujal. On vaja kolmandat instantsi, mis tagab mineviku suundumise tulevikku.

3. Kolmas instants I: elutähelepanu

Keha, ja eeskätt aju, ülesanne on vastu võtta ja edasi anda liikumisi. Keha on liikumiste muundumise koht ning aju on selle kõige subtiilsem näide. Kui aju saab mingi liikumise (näiteks aistingu silmast), korrutatakse, jagatakse, murtakse ja peegeldatakse seda liikumist mitut pidi. Keha on ühendatud maailma liikumiste külge, varitseb üha uusi liikumisi. Bergson nimetab keha, ja eeskätt aju, elutähelepanu (attention à la vie) organiks.[15] Keha ja selle tegutsemisvajadused on see, mis hoiab meid käesoleva elu küljes kinni ega lase meil liialt mälusse ja unistamisse sukelduda. Olevikuga on kaasaegne kogu minevik, korraga on alles kõik mälestused, nii et Bergsoni järgi pöördub küsimus ümber: ei pea seletama mitte seda, miks meile vahel midagi meelde tuleb, vaid seda, miks meil kõik korraga meeles ei ole, miks me unustame. Vastuse sellele annabki keha, mis on sellise aktiivse unustamise organ. Keha on justkui filter mälu ees, lastes sealt läbi ainult seda, mis võib kasulikult seostuda tema käesoleva tegutsemisega-liikumistega.[16] Ta on “õnnelik takistus” (Bergson 1959: 858), mis ei lase olevikumälestusel kätte jõuda samas olevikus, mille mälestus ta on (sellisest mälestusest pole meile mingit kasu, kuna meil on siis ju olevikuline taju ise), vaid tema kaudu lükatakse olevikku edasi tulevikku ning olevikumälestust tagasi minevikku. Keha on nende kahe vahemaal või intervallis (Bergson 1959: 283-291).

See, mis takistusest üle käib ning olevikku ja minevikku liigendab, on hing. Hingamine on muidu see, mis meeleolendi olevikulist keha pidevalt enda suhtes lahti hoiab, ja üldistatult on hing(amine) see, mis hoiab olendit tervikuna (tema minevikku ja olevikku) enda suhtes lahti.[17] Hing toob tuleviku sihis minevikku olevikku (õigemini, mitte ei too aktiivselt, vaid kõrvaldab takistuse tema eest) ning lükkab olevikku tulevikku, sulgedes minevikku enda järelt. Minevik on piidad ja tuba, olevik on uks ning tulevik on ukse hing. Hing kui tulevikku suunduv jõud on niisiis oleviku ja mineviku “vahel”. Olevikukestuse kokkutõmbed märgivad seda, kuidas luuakse tegutseja (alustav keha); mineviku tõmbamine olevikku ja oleviku tõukamine tulevikku märgib seda, kuidas tegutseja loob (mälu aluselt) endast üle (ületav hing). Evolutsioon kui üleüldine loomine loob loojaid. Tulevikulisel tegutsemisel, mis on loomine, on aga mitmeid erinevaid viise ja astmeid, mille nüansid on äärmiselt olulised, eriti keeleolendi puhul (aktiivsemad ja passiivsemad vormid, vt. IV „Keel“).

Üleüldine loomine käib kasvavalt ja mitmekesistuvalt. Üleüldisele muundumisele on omane see, et ta võtab endast välja rohkem kui seal oli. Selle kõige kujukamaks näiteks on elusolendite evolutsioon. Tekib üha uusi ja keerukamaid olendeid. Tekkides on nad üldiselt revolutsioonilised ja tähistavad looduse edusamme (kuigi liigiti esineb ka mandumist ja taandarengut, nt. parasiitide puhul – kuid nii nad tugevdavad, aretavad teisi olendeid). Aga samas esindavad nad kõik üha uusi luhtumisi, kuna kord valmis saanuna nad ei loo edasi, ei muundu, vaid hakkavad kordama saavutatud vormi ja selles mõttes muganduvad (Bergson 1959: 603-608, 1154; Deleuze 1966: 107-108). Loodus tervikuna on keskmest väljas ja avanev, aga tema sees tekib loomi, kes jäävad oma suletud ringi. Nad kordavad oma rohkem või vähem monotoonset trajektoori lõputult, või kuni luuakse uusi vorme, mis nad lihtsalt välja söövad või lämmatavad.

Loomad elavad ja tegutsevad küll tulevikku, nad teevad midagi uut, mida enne polnud, st. loovad, aga see looming jääb piiratuks. Nendega luuakse küll loojaid, aga see looming jääb ühekordseks. Iga liik lihtsalt kordab loomingut, mis nende edule kunagi aluse pani; kuid kunagi kasulik ei taga veel edu tulevikus ning kinnijäämine vanasse loodusse võib neile nüüd iga hetk hukatuseks saada. Nende tähelepanu on liialt „elu“ (tegutsemise) küljes kinni.

4. Kaks alateadvust (kivi on targim, buda tragim). Surmatähelepanu

Ütleme kohe, et põhimõtteliselt võiks eristada lõputult paljusid alateadvusi (iga olendit iseloomustav kurd sätestab oma alateadvuse); me räägime kahest vaid nende areduse ja olulisuse pärast. Me ütlesime, et keha, mis on olevikus, on nagu takistus mineviku ees. Keha on nagu pais minevikuveekogu ees, mis ei lase sel tungida olevikuorgu ja seda üle ujutada, millisel juhul muutuks olevikuline tegutsemine pärsituks või võimatuks. Keha (ja eeskätt aju) on nagu filter, mis laseb läbi ainult kasulikke mälestusi.

Nüüd on selge, et mida keerulisem-kurrulisem keha, seda tihedam on filter. Sellel on kaksipidine mõju: ühest küljest pääseb läbi vähem mälestusi[M1], aga teisest küljest on nad paremini ehk täpsemalt välja valitud, et nad haakuksid keerulisema olendi üha nüansseerituma tegevusega. Me ütlesime, et puhas minevik või kosmiline mälu on kõigile ühine, kuid sellele on erinevad vaatepunktid. Kehadest sõltuvalt kasutatakse seda mälu väga erinevalt ja väga erineval määral.

Äärmuslikult lihtsal olendil on vaatepunktide vahelised erinevused tühised. Ent mida keerukam keha ehk mitmetasandilisem filter, seda rohkem tehakse vahepealseid liigendusi mineviku sees (mineviku kättetoomisel) ja seda olulisemaks saavad vaatepunktide erinevused. See nõuab suuremat hingejõudu: hoida korraga “mälukoonust” koos ja selle tasandeid lahus. Kättesaadava mälu maht muutub piiratumaks, aga liikumine selles intensiivsemaks.

1) Väga lihtsal olendil pole keha enda jaoks ja seetõttu on tema tegutsemisvajadused üsna üldist laadi. Kuna selektsioon on väike, siis on ta n-ö otseühenduses kogu kosmilise mäluga. Selles mõttes on kivi targim. Kogu kosmiline mälu on ta jalge ees – seda enam, et tal pole jalgu, st. et ta ei sebi tegevussunniliselt ringi.

2) Meeleolendil on keha enda jaoks – meelevahekord tähendabki seda, et saab piiritletud keha, tehakse selge vahetegu kehasisese olu ja välise maailma vahel. Meel(evahekord) ongi see piir, millest johtub sisemus ja välisus. Meeleolendil on oma sisepoliitika ja selle dikteeritud nõudmised välispoliitikale. Tal on fikseeritud oma vaatepunkt puhtale mälule, millesse on koondatud tema olendimälu: ta peab meeles oma “elulugu”. Seal on koos tema varasemad läbielamised, mis asjaolude sobival kokkusattumusel tuuakse kokku olevikulise tajuga, äratatakse jälle ellu. Võib ütelda, et selline olenditeadvustamatus (Tdm) ehk vahetegu suure kosmilise teadvustamatuse ja olenditeadvuse (Td) vahel on igal olendil, ainult et eluta olenditel läheneb selle teine pool nullile (seda saavutamata). Meelevahekorra puhul toimub siin hüpe. Oma kõrgendatud tegutsemisvajadustest lähtuvalt valgustavad nad välja oma sfääri, kusjuures ülejäänu jääb varju, tumedaks kõminaks, vaevu-kuuldavaks. Siingi pole aga piirid täiesti jäigad – kui elu on kaalul, võib osa teadvustamatusest teadlikuks saada; tungival vajadusel võib olend välja valgustada väikese osa hämaruses lasuvast.[18] Kui ütelda, et iga meeleolend on selgesti “mina”, siis võiks meeleolendi väljavalgustatud Td-t nimetada mina-teadvuseks.

3) Keeleolendil on lisaks sellele olendi-Td sees omakorda jaotus Tdm/Td. Siinset allasurutut võiks nimetada ühiskondlikuks teadvustamatuseks või – kui rõhutada selle keelelisust – nimi-teadvuseks. Keeleolendi puhul on tegemist suurema piiratusega, kitsarinnalisusega, mobiliseeritusega. Ent selline lisastruktuur võimaldab tahtlikku liikumist väljavalgustatud vähema mälu sees. See lisandus on seotud keelevahekorraga, ning nagu me hiljem põhjalikumalt näeme, toob see kaasa selle, et keeleolend on pööratud puhta mineviku enda, mineviku kui sellise poole (vt. V peatükk “Keel”). Nii võib ta ise minevikusuunal rännata, ise mälestusi kätte tuua. Ta ei pea ootama asjaolude juhuslikku kokkusattumist, vaid ta saab ise modifitseerida oma olevikulist hoiakut (mälestust ligi meelitada, välja kutsuda), nii et mälestus saab sinna sobituda. Keeleolendi vaimujõud (tarkus) on väiksem kui teistel olenditel, aga ta võib seda paremini suunata (“on tragim”).

Utoopilise perspektiivina (utoopia kohta vt. VII peatükk “Mõte”) võib keeleolend pikendada liikumist oma sõõri sees ning kriitilise kiiruse ja jõu kogunemisel murda läbi neist suurtest katkestustest, ehk siis teatavas mõttes läbi elada ühiskondlikku surma (tungida läbi keeleolendi sätestatud teadvusepiiri) ja individuaalse surma (tungida läbi meeleolendi sätestatud teadvusepiiri). Siis saaks kogu kosmiline mälu talle kättesaadavaks nagu kivile. Nii võiks tõlgendada lugu Siddharthast ja Jeesusest. Minnes metsa, elas Siddhartha läbi ühiskondliku surma. Bodhipuu all istudes elab ta läbi individuaalse surma ning näeb kõikide olendite kõiki ümbersünde. Seepeale ta virgub ja saab Buddhaks. Minnes oma kuulutustöö alguses kõrbesse, elas Jeesus läbi ühiskondliku surma. Ristil surres ja kolmandal päeval üles tõustes elab ta läbi individuaalse surma. Ta tõuseb üles targana nagu kivi ja näitab, et on Kristus. See on kerge kivi, “kaheksanurkne veskikivi vihiseb läbi õhu”. See kivi läbistab nime ja mina, nimina.

Keha on see, mis on ühendatud maailma liikumiste külge, võtab vastu ja annab edasi liikumisi. Keha hoiab meie tähelepanu elu peal, tuleviku suunal. Seda liikumist tulevikku teostab hing kui keha ja mälu liigend, mis hoiab neid üksteise suhtes lahti ja teostab olendi muu‑ndumist, eneseületamist (juba pelgalt edasi kestes olend ületab ennast, saab “suuremaks” kui ta oli). Küsimus on aga selles, et see hingamisruum on harilikult ahtake, nii et muundumine ei saa täielikult puhkeda, vaid sulgub teatud kindlatesse samasuse-teisenemise suletud tsüklitesse (nagu me nägime elusolendite liikide puhul). Olendil on oma fikseeritud vaatenurk puhtale minevikule ning piiratud tegutsemishuvid olevikus. Eelpool me viitasime võimalusele, kuidas keeleolendi puhul teatavas mõttes ilmneb puhas minevik ise, mis võimaldab liikumise mälus, mis võimaldab tungida läbi suuremate barjääride mälus või teadvuses. Nimetasime kaht suurt barjääri, ühiskondlikku ja individuaalset surma. Keeleolendi sellist avanemist võikski nimetada surmatähelepanuks. See tähendab, et säilib küll elutähelepanu kui tähelepanu pööramine esilolevatele asjadele (tegutsemisobjektid), aga lisaks pöördub osa tähelepanu surmale, iseküljele, mis on asjade esi või taust ise, kus nad ilmnevad – puhas minevik. Puhas minevik ilmneb kõneka vaikusena, elustava surmana. Tagantjärgi võib öelda, et iga olend paneb implitsiitselt tähele surma, kuivõrd puhas minevik on tema konstitutiivne tingimus, aga et keeleolend saab seda ka eksplitsiitselt tähele panna. Sellest tõeliselt järelduste tegemiseks tuleb seda surma mingi kriitiline aeg “pilgus hoida”, tähele panna. Kes seda teeb, on pühamees, buda, virgunu. Alles see avab vaba hingamisruumi, hing vabaneb ja iseseisvub keha ja mälu determinatsiooni alt. Virgunu ei sure, ehk ta küll “lahkub siit ilmast”.

5. Muundumine kitsas mõttes II. Hing ja isenemine.

Nii et hing kui kehatakistuse ületaja ja mineviku kättetooja, oleviku ja mineviku liigendaja, on ülekäiv ja ennastületav jõud, mis on koos‑kõlas looduse üleüldise muundumisega.

Iga olend on oleviku ja mineviku kompleks. Ta on eeskätt oma mälu, mis on tema seljataguseks, ning oma keha, mis on tema ettekeeratud või esileulatuv külg. Mälu aga kasvab pidevalt, edasi kestes ta pidevalt paisub. Samas on mälu ühtne tervik, mille elemendid on üksteisest täielikult läbi kasvanud (kui nii võib öelda, sest tegemist pole ruumiliste asjadega; ruumis ei saagi olla sellist läbistamist, vaid ainult kõrvutumine). See aga tähendab, et talle lisanduv uus element ei jäta ülejäänud mälutervikut ükskõikseks, vaid kogu mälutervik reageerib sellele üleni. Põhimõtteliselt on kogu mälutervik iga hetk üleni ümber mängitud, nii olendi tasandil kui ka kosmiliselt. Iga hetk on kõik põhimõtteliselt täiesti uus. Tõsi küll, selle muutumise sees on aeglasemaid muutumisi. See on põhimõtteline küsimus: ei ole nii, et enamus jääb samaks vanaks ja vahel tuleb midagi uut, vaid on nii, et kõik on iga hetk uus, aga mõni asi jääb mõneks ajaks enam-vähem samaks (ja tegelikult on samana-hoidmine tohutu evolutsiooniline saavutus, loomade ja eriti inimese puhul).

Sellele võib läheneda ka teisiti. Mälu on iseenesest steriilne tundetu aparaat, mis spontaanselt salvestab kõik, mis on kunagi olnud (oma puhta mineviku pinnale – puhas minevik pole ise kunagi olnud olevik, vaid tegemist on teise, taandamatu mõõtmega). Mälu küll kasvab, aga see ei ütle veel midagi. Loeb aga see, et pidevalt muutub tema mõte, st. läbikäimine olevikuga. See, et kogu minevik muutub iga hetk ja tervenisti (justnimelt sellepärast, et ta on üks terve, un tout), tähendab eeskätt seda, et ta annab alust uuteks tõlgendusteks olevikus. Hing ongi see vahendav, tõlgendav, mõtestav, väärtustav mehhanism.

Olendi hing on olendi enda suhtes muu. Keha ja mälu kompleks moodustab tema “mina”, mis kehalises läbikäimises kohtub “teistega” (milline kohtumine on sügavamas mõttes kohtumine muuga, ainult et harilikult teine varjutab muu täiesti ning usurpeerib tema koha). Hing ehk olendi muundumine tabab aga teda selja tagant, sest see märgib seda, kuidas ta ise tervenisti muutub. Muutub tervenisti ehk ta pelgalt ei teisene, ei vaheta osi, vaid saab muuks, muu-ndub.

Me ütlesime, et mälu on isenemise eeldus, aga et mälu iseenesest ei tee midagi. Isenemine on mälu käikulaskmine hingejõul. Just see on olendi isenemine ehk iseendaks saamine. See ise pole ruumiline mõiste, vaid ajaline. Ükskõik, milleks olend ka ei saa, kõik tema valmis vormid on tema ise võõrandused. Tema tõeline ise aga peitub nende vormide loomises, eripärastumises. See ise on vanem kui kõik vormid, sest kõik vormid on alles ta loomingu produktid. Selles mõttes “enne kui Aabraham sündis, olen mina!” (Jh 8,58); see on “mu algupärane nägu enne seda, kui mu vanemad kohtusid”.

[1] Vt. Nietzsche, „Võimutahe“ 639, 1064. fragment (Nietzsche 1918a: 472; 1918b: 226).

[2] Ma kasutan neid kaht mõistet siin kõrvuti selleks, et oleks näha, et muundumine pole pelk alteratsioon või transformatsioon (samase olendi teisenemine), vormivahetus, määratlemata kasv või kahanemine, kogunemine või lagunemine, vaid et muundumine toodab vormid ning et muundumine laias mõttes on suunatud ja kasvab. Sellest lähemalt allpool.

[3] Nende kahe mõistepaari (algus-alus ja põhi-põhjus) vt. II peatükk “Keha”.

[4] Selle mõiste kohta (mõistepaar “paariline” ja “mina”) vt. III peatükk “Mina”.

[5] Tahenemise loogika joonistub aredamalt välja konkreetsete kurdude analüüsis, vt. II-IV. peatükk.

[6] Vrd. Leibniz, „Monadoloogia“ § 67: „Iga aineosa võib vaadelda taimi täis aiana ja kalu täis tiigina. Kuid iga lille iga oks, iga looma iga liige, iga tema vedelikutilga osa on omakorda selline aed või tiik.“ (2004).

[7] Käesolevat temaatikat on hiilgavalt analüüsinud Bergson “Aines ja mälus” (Bergson 1959: 159-379) ning see on üks korduvaid bergsonlikke teemasid Deleuze’il (Deleuze 1966: 48-50; Deleuze 1968: 108-115; Deleuze 1985: 105-111).

[8] Seda kirjeldab Bergsoni kuulus “mälukoonuse” skeem (Bergson 1959: 302).

[9] Aeg ongi pidevus; katkestus sätestab teise aja ja ruumi, ja radikaalne katkestus sätestaks radikaalselt teise maailma, mis oleks meile põhimõtteliselt ligipääsematu ja tunnetamatu.

[10] Teose “Vaimuvägi” (Energie spirituelle, 1919) artiklis “Kas hing elab kehast kauem?” (L’âme survit-elle au corps?).

[11] “Vaimuväe” artikkel “Olevikumälestus ja libaäratundmine” (Le souvenir du présent et la fausse reconnaissance), mis käsitleb déjà-vu-fenomeni. Tundub korrektsem öelda, et mineviku kokkutõmmatuim aste on olevikumälestus, mitte olevik ise, nagu Deleuze oma tõlgenduses ütleb (Deleuze 1968: 111 “bergsonlik idee, et iga aktuaalne olevik pole muud kui kogu minevik oma kõige kokkutõmmatumal moel” l’idée bergsonienne que chaque actuel présent n’est que le passé tout entier dans son état le plus contracté). Deleuze ütleb ka ise, et “koonusemetafooris on isegi äärmiselt kokkutõmmatud tipulähedane tase, kui ta pole kätte jõudnud, tipust ehk olevikust loomu poolest erinev” Dans la métaphore du cône, un niveau même très contracté, très proche du sommet, n’en présente pas moins, tant qu’il n’est pas actualisé, une véritable différence de nature avec ce sommet, c’est-à-dire avec le présent, Deleuze 1966: 61).

[12] Käesolu ja võimelikkuse kohta vt. ka V peatükk „Muu“.

[13] Alateadvus kui see, mis on alla surutud ehk välja tõrjutud. Alateadvus on teadvus, mis tuleneb sellest, kui üks teadvusevorm on teise alla surunud ehk välja tõrjunud. Niimoodi jääb tervikteadvusest, mis hõlmab mõlemat teadvust, üks osa suuremasse hämarusse, aga teine on see-eest aredamalt välja valgustatud. Teadvuse selgus on saavutatud alateadvuse hämaruse arvel, alateadvuse krediidil, “aktiivse unustamisega” (vt. Nietzsche 1996: 39 „Moraali genealoogiast“ II,1.).

[14] Et selle vana asemele tuleb muu uus (vt. “Pidusöök” 207d, 208b, Platon 1991: 142).

[15] “Ta [aju] pole seega rangelt võttes ei mõtte, tunde ega teadvuse organ, vaid ta tagab selle, et teadvus, tunne ja mõte jäävad seotuks tegeliku eluga ja et nad on seega võimelised päriselt tegutsema. Ütleme, et aju on elutähelepanu organ.” Il n’est donc pas, à proprement parler, organe de pensée, ni de sentiment, ni de conscience ; mais il fait que conscience, sentiment et pensée restent tendus sur la vie réelle et par conséquent capaples d’action efficace. Disons, si vous voulez, que le cerveau est l’organe de l’attention à la vie (Bergson 1959 : 850-851).

[16] See on Bergsoni teostatud suur pööre: aju pole mitte mälestuste talletamise ladu, vaid hoopis filter mälu ees, mis laseb läbi ainult mälestused, mis suudavad valgustada käesolevat tegutsemist. Aju pole salv, vaid see, mis esindab tegutsemise nõudmisi, hoiab meie tähelepanu tegutsemisel (“elul”). “Keha ülesanne pole talletada mälestusi, vaid lihtsalt valida välja kasulik mälestus ja tuua ta selgesse teadvusse, kuna temast on reaalselt abi, sest ta täiendab ja valgustab olevikulist olukorda edaspidise tegutsemise sihis” Le rôle du corps n’est pas d’emmagasiner les souvenirs, mais simplement de choisir, pour l’amener à la conscience distincte par l’efficacité réelle qu’il lui confère, le souvenir utile, celui qui complétera et éclaircira la situation présente en vue de l’action finale (Bergson 1959: 316).

[17] Hingemõiste pärineb muidugi kõrgematelt meeleolenditelt (hingamine), ent ontoloogilise struktuurina (mineviku ja oleviku, mälu ja keha liigendina) on ta omane igasugusele olendile, nii et ses mõttes on ka kivil ja vesipüksil hing.

[18] “Tundub, et kui elu on kokku tõmbunud mingiks kindlaks liigiks, siis ta kaotab kokkupuute ülejäänud osaga endast, välja arvatud ühes või kahes punktis, mis sündivat liiki huvitavad. ... On võimatu käsitleda teatavaid loomade ja taimede erilisi vaiste, mis on kindlasti sündinud erakordsetes tingimustes, sarnastamata neid mälestustega, mis on pealtnäha ununenud, kuid mis pakilise vajaduse survel äkitselt välja purskuvad” Il semble que la vie, dès qu’elle s’est contractée en une esp_ce déterminée, perde contact avec le reste d’elle-même, sauf cependant sur un ou deux points qui intéressent l’espèce qui vient de naître. ... Il est impossible de considérer certains instincts spéciaux de l’animal et de la plante, évidemment nés dans des circonsances extraordinaires, sans les rapprocher de ces souvenirs, en apparence oubliés, qui jaillissent tout à coup sous la pression d’un besoin urgent (Bergson 1959: 637). Bergson kujutab evolutsiooni põõsana, mille harud lahknevad; harilikult liiguvad elumahlad põõsas tüvest okste poole, aga teatud juhtudel – “tungival vajadusel” – võidakse liikuda ka vastuvoolu. Siin ilmneb olendite surmatähelepanu (minu mõiste, vrd. „pakiline vajadus“, st. kui surm on silme ees). Teistel olenditel jääb see üldiselt piiratuks (ja hakatakse lihtsalt kordama juba saavutatut), aga keeleolendi puhul võib see saada üldistatuks (ujuda meelega vastuvoolu ja astuda sisemisse kontakti suvalise evolutsiooniharuga). Selle kohta vt. ka V ja VI peatükk.

[M1] Kahtlane