teine

TEINE

TEINE

Tuksiläinud ettekande ribalad

Minu kõige üldisem huviobjekt on keerustumine – kuidas areneb keerukus ja erinevad keerukuse tasandid. Antud ettekandes tahan rääkida teisesuse, kõrvutuva, kättetoodud vormide rollist keerustumises.

A. Mõisted

Ütleme kõige üldisemalt, et igal olendil on kaks külge, isekülg ja esikülg.

1) Olendi „esikülg“ on kogu tema käesolev struktuur, olgu füüsiline keha või psühholoogiline „keha“. Käesolevat esiküljelist struktuuri iseloomustab kõrvutuvus: ühed elemendid on teiste kõrval, olgu nendeks näiteks keharakud mu füüsilises kehas või kujutluste hulk mu psüühikas.

2) Olendi „isekülg“ on instants, mis väljendab seda, et olend pole oma esiküljeliste elementide summa, vaid et need on tugevamini või nõrgemini lõimitud ühtekokku just selleks olendiks (tema „esimene isik“). Ehk teisisõnu, isekülg on instants, kus nood elemendid läbistavad üksteist.

Nõnda siis on olendil ühest küljest kehalised või psüühilised elemendid ning teisest küljest tema keha ise ja psüühika ise.

Kui esikülg on käesolev, siis isekülje kohta võiks öelda, et ta on väesolev. Deleuze’i jälgedes kujutaks mõistepaar väesolev/käesolev (ehk virtuaalne/aktuaalne) endast alternatiivi mõistetele võimalik ja tegelik (possiibel ja reaalne): tegelikkus on alati vähem kui võimalik; kõikidest võimalikkustest saab tegelikuks ainult üks, ja ülejäänud välistatakse. Seevastu nii käes- kui väesolu on mõlemad täiesti reaalsed, tegelikud, ning nad on eristamis- või kättejõudmisprotsessi kaks aspekti või tasandit. Samas kui nii võimalik kui tegelik on käesolev, siis käesolu tuleb alles kätte tuua. Esimesel juhul ei mängi aeg mingit rolli, teisel juhul aga on ta taandamatu ja keskne.

Läbistuvus ja kõrvutuvus esitavad alternatiivi mõistetele üks/palju. Nad on mõlemad teatavas mõttes ühtsed ehk „kokku hoitud“, lõimitud – ja teatavas mõttes paljused, heterogeensed. Läbistuvuse astmed ning läbistuva lahtivoltimine kõrvutuvaks sisaldavad aga hulga nüansse, mida lihtne vastandus üks-palju ei suuda kirjeldada.

B. Olendi sees

Kättejõudmisprotsess toob niisiis kätte väesolevat, voldib läbistuva lahti kõrvutuvaks. Väesolevad eristused jõuavad kätte käesolevateks erinevusteks. Näiteks viljastatud munarakk hakkab poolduma ning kujunev embrüo areneb iseseisvaks organismiks. Või luuletuse või muusikateose idee hakkab lahti voltima sõnadeks ja nootideks.

1) Nii et selles mõttes olendi või teo isekülg või väesolu juhib ja reguleerib tema kättetoomist. Esialgu täiesti läbistuv olendi kavand volditakse embrüogeneesi käigus keeruliseks kehaks, või läbistuv luuletuse/muusikateose idee juhib seda, milliseid sõnu ja noote ma tema lahtivoltimisel valin.

2) Teisest küljest aga mõjutab juba kättetoodu alati mingil määral ka kättetoomist, ehk olendi esikülg mõjutab isekülge ehk käesolu-aspekt väesolu-aspekti. Nõnda näiteks embrüogeneesi käigus arendatakse välja mõõtmed, millesse loode areneb, ning keha spetsiifilised piirkonnad (nt jäse, sõrm jne.); ning siin on oma kindel järjestus, omad etapid, millest järgmise alustamine sõltub eelneva lõpetamisest (nõnda arenevad kõigepealt jäsemealged ning seejärel nende sees eristuvad omakorda sõrmed-varbad). Embrüogenees on tänu geenidele kõrgel määral standardiseeritud, nii et kättetoodu mõju väesolevale on nt. erinevatel sama liigi isenditel üsna ühesugune (kuigi see tuleb lootel alati endal läbi teha! ja see on antud indiviidi jaoks alati esmakordne). Näiteks luuletuse või muusikateose kirjutamise puhul paistab see tagasimõju paremini silma: harva ilmneb luuletus või muusikapala vaimusilmas igas üksikasjas väljaarendatuna, ning sagedamini ta osalt kujuneb tegemise käigus: meil on mingi üldist laadi idee, hakkame seda kätte tooma, ning kättetoomine mõjutab omakorda algset ideed. Vahel võib luuletaja või helilooja kasutada isegi sellist meetodit, et lihtsalt kirjutab esimese sõna või teeb esimese heli, n-ö „lambist“, ja siis hakkab vaatama, „mis sellest välja tuleb“. Antud juhul on tagasimõjule antud loominguprotsessis lausa keskne roll.

Ühesõnaga, väesolu on kättetoomise alus; kättetoomise tulemus aga muudab sedasama alust, mille põhjal ta kätte toodi, nii et uus kättetoomine on juba erinev. Kättetoomise tulemus söödetakse tagasisides uuesti süsteemi sisse. Nii et siin on kaks aspekti: eristamine (tehe; kättejõudmise etapp) ning lõimimine (tagasisidestatus süsteemi).

Kokkuvõttes on siin kaks aspekti:

1) Esiteks luuakse mingi vorm, mingi kõrvutuv kuju, teos, aktsioon

2) See kättetoodu hakkab mõjutama uusi kättetoomisi

C. Olendite vahekorras

Olendil pole oma kättejõudmises tegemist ainult omaenda kõrvutuvate osadega, vaid ka teiste olenditega ja oma keskkonna kui „teisega“. Olendid on üksteisega ja keskkonnaga kohtudes pidevalt küsimuse alla seatud, nad kujutavad endast üksteisele jaoks pidevalt probleeme, mis nõuavad lahendamist. Nad esitavad üksteisele väljakutseid. Olendid kohtuvad n-ö horisontaalis, ja see seab nõudmisi „vertikaalis“, olendi väesolu-käesolu mõõtmes, ehk esitab üleskutse. Olendid kutsuvad üksteist välja ja üles. Selle tulemusena toimub keerustumine:

1) Ühest küljest „samal tasandil“, nt. ainurakse eluviisi keerustumine ja selle üks tippe kinglooma näol. Ainurakseil on kasulik olla suur, sest siis on neil endal lihtsam teisi õgida, ja samas teistel on raskem neid õgida. Suurus aga tekitab probleeme, kuna suurem keha nõuab rohkem valgutootmist ehk intensiivsemat DNA kasutamist. Samas aga seab DNA intensiivne kasutamine ohtu tema täpsuse, veatuse. Kinglooma lahenduseks on need kaks funktsiooni ruumiliselt lahku viia: mikrotuumas hoitakse ja transkribeeritakse „autentset“ DNA-d ja makrotuumas on geneetiline info igapäevaseks kasutamiseks.

2) Teisest küljest „tasandihüpped“. Teine lahendus suuruse-küsimusele on hulkraksus. See sai alguse ilmselt ainuraksete kolooniast. Erinevad ainuraksed kogunesid kokku (või lihtsalt ei läinud pärast pooldumist lahku), ning hakkasid selle kogumi sees spetsialiseeruma. Algselt olid nad üksteise suhtes „teised“, „võõrad“, aga mingil hetkel nendevaheline side nii tugevaks ja seaduspäraseks, et nad moodustasid uue „oma“, astmeliselt keerukama olendi.

D. Kokkuvõte

Ma tahan öelda, et just teisesus, mida olend kohtab enda sees oma keha või psüühika kõrvutuvate osade vahel, ning veel enam, teiste olendite ja keskkonna näol, utsitab tagant olendite keerustamist (kusjuures see kohtumine peab olema tagasiside kaudu süsteemi lõimitud, st need kohtumised peavad esinema kui välja- ja üleskutsed). Niimoodi luuakse üha mitmekihilisemaid eristusi ja üha suuremat kõrvutuvust; ning vastavalt on lõimimised üha jõulisemad. (eristatakse üha selgemalt oma ja võõras, mina ja teine). Ühest küljest sulguvad olendid üha rohkem omaendasse, oma vormi, aga teisest küljest tõmbavad-tõukavad teised olendid neid seda jõulisemalt sellest omasusest ja sellest vormist välja. Kui vägi on kättetoomisringlus ehk kahe aspekti, käes- ja väesolu või eristamise ja lõimimise liigend, siis olendi ja nende „teiste“ läbikäimises väe intensiivsus kasvab koos nende keerustumisega.

Üritasin mõelda, miks pole tõenäoline, et evolutsioon võiks toimuda ühe olendi sees, üheainsa olendi keerustumisega. Nimelt pole seal piisavat välisust, teisesust, mis võimaldaks keerustumisel vabalt areneda. Välja- ja üleskutsed pole nii pakilised ja tungivad. Evolutsiooni käigus luuaksegi üha tahkemat teisesust ehk erinevust ja üha lõimitumat omasust.

Kommentaarid: motlus@gmail.com